ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (neljas koda)

11. juuli 2007

Kohtuasi T‑93/03

Spyros Konidaris

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Ametnikud – Töölevõtmine – Palgaastme A2 direktori ametikoht – Kandidatuuri tagasilükkamine – Tühistamishagi – Põhjendamiskohustus – Kandidaatide võrdleva hindamise nõuetekohasus – Ametisse nimetatud kandidaadi kvalifikatsiooni hindamine

Ese:      Hagi, mille ese on nõue tühistada komisjoni otsus lükata tagasi hageja kandidatuur infoühiskonna peadirektoraadi direktori ametikohale.

Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Mõista hageja kohtukulud välja komisjonilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Huve kahjustav otsus – Kandidatuuri tagasilükkamine –Põhjendamiskohustus hiljemalt kaebuse tagasilükkamisel

(Personalieeskirjad, artikli 25 teine lõik ja artikli 90 lõige 2)

2.      Ametnikud – Teade vaba ametikoha kohta – Direktori ametikohal nõutava minimaalse kvalifikatsiooni kindlaksmääramine

(Personalieeskirjad, artikkel 29)

3.      Ametnikud – Vaba ametikoht – Ametikoha täitmine edutamise teel – Kandidaatide teenete võrdlev hindamine

(Personalieeskirjad, artikli 29 lõige 1 ja artikkel 45)

4.      Ametnikud – Vaba ametikoht – Kandidaatide teenete võrdlev hindamine

(Personalieeskirjad, artikli 5 lõige 3 ja artikkel 29)

5.      Ametnikud – Vaba ametikoht – Kandidaatide teenete võrdlev hindamine

(Personalieeskirjad, artiklid 4 ja 29)

1.      Ehkki ametisse nimetav asutus ei pea põhjendama edutamata jäetud ametnikke puudutavaid edutamisotsuseid, peab ta seevastu põhjendama otsust, millega lükatakse tagasi edutamata jäetud ametniku personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebus, kuna selle otsuse põhjendust peetakse kokkulangevaks põhjendusega, mille peale kaebus esitati. Piisab, kui edutamise teel täitmisele kuuluvale ametikohale ametniku kandidatuuri tagasilükkamise otsuse põhjendused puudutavad nende õiguspäraste tingimuste täitmist, mille personalieeskirjad esitavad menetluse nõuetekohasusele.

Kuigi edutamise teel täitmisele kuuluvale ametikohale ametniku kandidatuuri tagasilükkamise otsuse põhjenduste täielikku puudumist ei saa kompenseerida ametisse nimetava asutuse poolt hagi esitamise järel antud selgitustega, ei õigusta pelgalt kohtueelses menetluses esitatud põhjenduste puudulikkus tehtud otsuse tühistamist, kui administratsioon esitas kohtumenetluse käigus täiendavat teavet. Esialgset puudulikku põhjendust saab kompenseerida isegi veel kohtumenetluse staadiumis tehtud täiendavate täpsustustega, kui asjaomasele isikule olid juba enne hagi esitamist teada asjaolud, mis moodustasid põhjenduse alguse.

(vt punktid 51, 53, 54 ja 58)

Viited: 30. oktoober 1974, kohtuasi 188/73: Grassi vs. nõukogu (EKL 1974, lk 1099, punkt 14); 9. detsember 1993, kohtuasi C‑115/92 P: parlament vs. Volger (EKL 1993, lk I‑6549, punkt 22); 19. november 1998, kohtuasi C‑316/97 P: parlament vs. Gaspari (EKL 1998, lk I‑7597, punkt 29); 12. veebruar 1992, kohtuasi T‑52/90: Volger vs. parlament (EKL 1992, lk. II‑121, punkt 40, mis jäeti muutmata eespool viidatud kohtuotsusega parlament vs. Volger, punktid 22–24); 18. märts 1997, liidetud kohtuasjad T‑178/95 ja T‑179/95: Picciolo ja Caló vs. Regioonide Komitee (EKL AT 1997, lk I‑A‑51 ja II‑155, punkt 34); 26. jaanuar 2000, kohtuasi T‑86/98: Gouloussis vs. komisjon (EKL AT 2000, lk I‑A‑5 ja II‑23, punktid 73–77); 20. veebruar 2002, kohtuasi T‑117/01: Roman Parra vs. komisjon (EKL AT 2002, lk I‑A‑27 ja II‑121, punktid 26 ja 30); 12. detsember 2002, kohtuasi T‑135/00: Morello vs. komisjon (EKL AT 2002, lk I‑A‑265 ja II‑1313, punktid 34 ja 37) ja 15. september 2005, kohtuasi T‑132/03: Casini vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑253 ja II‑1169, punkt 36).

2.      Ametisse nimetaval asutusel on ulatuslik kaalutlusõigus täidetavatel ametikohtadel töötamise nõuete kindlaksmääramisel ning ainult asjaomase ametikoha täitmiseks nõutud miinimumtingimuste määratlemisel tehtud ilmne hindamisviga võib kaasa tuua vaba ametikoha teate õigusvastasuse.

Direktori ametikoha osas võib institutsioon ilma ilmset hindamisviga tegemata asuda seisukohale, et kogemus või eriteadmised asjaomase direktoraadiga hõlmatud valdkonnas võivad mängida vähem otsustavat rolli kui silmapaistvate üldiste juhtimis-, analüüsi- ja otsustamisvõimete omamine, sest kogemusi ja tehnilisi teadmisi võib alati direktoraadis endas omandada.

(vt punktid 72 ja 74)

Viited: 16. oktoober 1990, kohtuasi T‑132/89: Gallone vs. nõukogu (EKL 1990, lk II‑549, punkt 27); 3. märts 1993, kohtuasi T‑58/91: Booss ja Fischer vs. komisjon (EKL 1993, lk II‑147, punkt 69); 29. mai 1997, kohtuasi T‑6/96: Contargyris vs. nõukogu (EKL AT 1997, lk I‑A‑119 ja II‑357, punkt 100) ja eespool viidatud kohtuotsus Morello vs. komisjon, punkt 69.

3.      Iga kord, kui ametniku karjäär võetakse ülemuste poolt vaatluse alla, on hindamisaruande puhul tegemist hädavajaliku hindamiselemendiga. Edutamismenetlus ei ole olnud nõuetekohane, kui ametisse nimetav asutus ei ole saanud läbi viia kandidaatide teenete võrdlevat hindamist, kuna administratsioon on ühe või mitme kandidaadi hindamisaruande koostanud märkimisväärse hilinemisega. Selline viga toob kaasa ametisse nimetamise otsuse tühistamise ainult niivõrd, kuivõrd hindamisaruande puudumine võis omada otsustavat mõju menetlusele.

Selles osas on vaba ametikoha täitmise menetlus üleviimise või edutamise teel, mis toimub vastavalt personalieeskirjade artikli 29 lõike 1 punktile a, ning personalieeskirjade artiklis 45 ette nähtud edutamismenetlus teineteisest erinevad. Kui viimati nimetatud menetluse eesmärk on kujundada ametniku karjääri tehtud tööle ja ametiülesannete täitmisel osutatud teenetele vastavalt, st tunnustada ametnikke, kes on minevikus silma paistnud üldiselt suuremate teenetega, siis vaba ametikoha täitmise menetluse eesmärk on ainult teenistuse huvides otsida ametnikku, kes on kõige sobivam täidetava ametikohaga seonduvate ametiülesannete täitmiseks. Seega ei pea ametisse nimetav asutus teenete võrdleval hindamisel tuginema hindamisaruannetele, vaid võib võtta arvesse teisi kandidaatide teeneid puudutavaid andmeid, näiteks tema halduslikku seisundit või isiklikku olukorda puudutavaid andmeid. Selline teave võib aidata hinnata hindamisaruannete põhjal antud hinnangut.

(vt punktid 88 ja 90–92)

Viited: 27. jaanuar 1983, kohtuasi 263/81: List vs. komisjon (EKL 1983, lk 103, punktid 25 ja 26); 12. veebruar 1987, kohtuasi 233/85: Bonino vs. komisjon (EKL 1987, lk 739, punkt 5); 3. märts 1993, kohtuasi T‑25/92: Vela Palacios vs. EMSK (EKL 1993, lk II‑201, punktid 40 ja 43); 25. november 1993, liidetud kohtuasjad T‑89/91, T‑21/92 ja T‑89/92: X vs. komisjon (EKL 1993, lk II‑1235, punktid 49 ja 50); 5. märts 1998, kohtuasi T‑221/96: Manzo- Tafaro vs. komisjon (EKL AT 1998, lk I‑A‑115 ja II‑307, punkt 18); 24. veebruar 2000, kohtuasi T‑82/98: Jacobs vs. komisjon (EKL AT 2000, lk I‑A‑39 ja II‑169, punkt 36); 5. oktoober 2000, kohtuasi T‑202/99: Rappe vs. komisjon (EKL AT 2000, lk I‑A‑201 ja II‑911, punkt 40) ja eespool viidatud kohtuotsus Morello vs. komisjon, punkt 89.

4.      Ametisse nimetava asutuse kaalutlusõiguse raames peavad kandidaatide võrdleva hindamise üksikasjalike eeskirjade määratlemisel nimetatud asutus ja erinevad ülemused, kellega on asjaomase edutamis- või üleviimismenetluse käigus konsulteeritud, kandidaatide hindamise igas staadiumis kaaluma, kas selleks, et teha otsus täielikult informeerituna, on konkreetses staadiumis vaja koguda täiendavat teavet või hindamiselemente kõiki või ainult mõnda kandidaati intervjueerides. Ükski personalieeskirjade säte ei anna töölevõtmise menetluse raames kandidaadile õigust olla oma võimaliku ülemuse poolt intervjueeritud. Ametisse nimetaval asutusel on seega kohustus korraldada ametikohale kandideerijatele intervjuu ainult siis ja selles osas, milles see kohustus tuleneb tema kehtestatud õiguslikust raamistikust.

Kandidaatide võrdleva hindamise puhul järgitava menetluse või meetodi kindlaksmääramisel on administratsiooni kaalutlusõigus piiratud vajadusega viia see hindamine läbi hoolikalt ja erapooletult, teenistuse huvides ja ametnike võrdse kohtlemise põhimõttega kooskõlas, mis on üldjoontes välja toodud personalieeskirjade artikli 5 lõikes 3. Kandidaatide teenete võrdlev hindamine peab praktikas toimuma võrdsetel alustel ning sarnastest teabeallikatest lähtudes.

(vt punktid 107, 108 ja 110)

Viited: 21. aprill 1983, kohtuasi 282/81: Ragusa vs. komisjon (EKL 1983, lk 1245, punkt 21); 30. november 1993, kohtuasi T‑78/92: Perakis vs. parlament (EKL 1993, lk II‑1299, punkt 15); 30. november 1993, kohtuasi T‑76/92: Tsirimokos vs. parlament (EKL 1993, lk II‑1281, punkt 20) ja 5. november 2003, kohtuasi T‑240/01: Cougnon vs. Euroopa Kohus (EKL AT 2003, lk I‑A‑263 ja II‑1283, punktid 67 ja 70).

5.      Mis puudutab selle hindamist, kas kandidatuur vastab vaba ametikoha teates kehtestatud nõuetele, siis ametisse nimetaval asutusel – eelkõige kui täidetav ametikoht on palgaastmel A1 või A2 – on ulatuslik kaalutlusõigus sellise ametikoha kandidaatide teenete võrdleval hindamisel. Selle ulatusliku kaalutlusõiguse teostamine eeldab kandideerijate toimikute hoolikat hindamist ja vaba ametikoha teates esitatud nõuete kohusetundlikku järgimist ning nimetatud asutus on kohustatud kõrvale jätma kõik nimetatud nõuetele mittevastavad kandidaadid. Vaba ametikoha teade on tegelikult õiguslik raamistik, mille ametisse nimetav asutus ise enda jaoks kehtestab, ning ta peab sellest rangelt kinni pidama.

(vt punktid 120 ja 121)

Viited: 9. juuli 2002, kohtuasi T‑158/01: Tilgenkamp vs. komisjon (EKL AT 2002, lk I‑A‑111 ja II‑595, punktid 50 ja 51) ja 11. november 2003, kohtuasi T‑248/02: Faita vs. EMSK (EKL AT 2003, lk I‑A‑281 ja II‑1365, punkt 70).