EUROOPA KOMISJON

Brüssel,8.9.2022

COM(2022) 438 final

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

Keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamine 2022. aastal



Suundumuste muutmine keskkonnanõuete täitmise abil

{SWD(2022) 252 final} - {SWD(2022) 253 final} - {SWD(2022) 254 final} - {SWD(2022) 255 final} - {SWD(2022) 256 final} - {SWD(2022) 257 final} - {SWD(2022) 258 final} - {SWD(2022) 259 final} - {SWD(2022) 260 final} - {SWD(2022) 261 final} - {SWD(2022) 262 final} - {SWD(2022) 263 final} - {SWD(2022) 264 final} - {SWD(2022) 265 final} - {SWD(2022) 266 final} - {SWD(2022) 267 final} - {SWD(2022) 268 final} - {SWD(2022) 269 final} - {SWD(2022) 270 final} - {SWD(2022) 271 final} - {SWD(2022) 272 final} - {SWD(2022) 273 final} - {SWD(2022) 274 final} - {SWD(2022) 275 final} - {SWD(2022) 276 final} - {SWD(2022) 277 final} - {SWD(2022) 278 final}

1.Keskkonnapoliitika on praeguses olukorras üha kriitilisema tähtsusega

Viimase kolme aasta jooksul on Euroopa Liidul tulnud lahendada lähiajaloos pretsedendituid tervishoiualaseid, majanduslikke ja geopoliitilisi väljakutseid. Esmatähtsaks prioriteediks on muutunud ühise julgeoleku suurendamine. Ukrainas toimuva sõja tõttu on energiahinnad järsult tõusnud ning sõda mõjutab selgelt põhitoiduainete saadavust ja hinda. See on tekitanud kartusi, et ELi eesmärk muuta Euroopa esimeseks kliimaneutraalseks maailmajaoks võidakse ootele panna. Praegune olukord on siiski ülimalt veenvalt näidanud, kui oluline on liidusisese taastuvenergia ja suurema tõhususe abil suurendada ELi edaspidist ressursisõltumatust. Keskkond, mis on üks meie sotsiaal-majandusliku mudeli alustalasid, ei saa olla neist väljakutsetest puutumata, ent võib aidata meie vastupanuvõimet parandada.

Kasvanud geopoliitiliste pingete keskel ei tohiks jätta tähelepanuta praegust keskkonnakriisi. Komisjon tuletas kavas „REPowerEU“ 1 meelde, et Euroopas puhtale energiale ülemineku kiirendamine ja paketi „Eesmärk 55“ ettepanekute kiirem rakendamine on kesksel kohal Euroopa strateegias, millega soovitakse lahendada praegune energiakriis ja saavutada vastupidavam energiasüsteem. Sõda Ukrainas ei muuda tõsiasja, et kliimamuutused, saastamine ja elurikkuse vähenemine on kolm kõige suuremat probleemi, millega praegu silmitsi seisame. Äärmuslikud ilmastiku- ja kliimanähtused on igal aastal põhjustanud surmajuhtumeid ja märkimisväärset majanduslikku kahju 2 . Kliimamuutuste mõju ilmneb juba igal suvel Lõuna-Euroopas toimuvates tulekahjudes, Kesk- ja Põhja-Euroopat üha enam mõjutavates põudades ning aina sagenevates suurtes üleujutustes. Surve veele ja toiduainete tootmisele kasvab edaspidigi ning mõnes ELi osas esineb juba keskmine või kõrge veestressi tase, mis aja jooksul eeldatavasti veelgi tõuseb. Euroopas võib iga kaheksanda surmajuhtumi seostada saastega 3 . Saastamine mõjutab peamiselt kõige haavatavamaid ja ebasoodsamas olukorras olevaid elanikkonnarühmi, mis süvendab diskrimineerimist ja konfliktiohtu. Saastamine on ka üks viiest peamisest tegurist, mis mõjutavad elurikkuse vähenemist, mis omakorda ohustab planeedi ligikaudu kaheksast miljonist taime- ja loomaliigist nüüdseks juba enam kui miljoni liigi püsimajäämist.

Euroopa roheline kokkulepe 4 on osutunud selles püstitatud eesmärkide poolest õigeks ja muutuva olukorraga kohanemiseks piisavalt paindlikuks. ELi poliitika ja eeskirjade kohaldamisel ja vajaduse korral nende kohandamisel uute probleemide lahendamiseks lähtutakse pikaajalisest kestlikkusest. Rohelise kokkuleppega juba toetatakse energiasüsteemi CO2-heite vähendamist ning selliste uute puhtamate tehnoloogialahenduste arendamist nagu elektritransport, saastevaba vesinik, biokemikaalid ja vähese CO2-heitega materjalid. EL hindab ka ümber oma energiapoliitikat, et kohandada seda energiasüsteemile, mis põhineb peamiselt taastuvenergial ja suuremal energiatõhususel ning toetab ELi kliima- ja keskkonnaeesmärke ning mida täiendab kaubandusstrateegia, mis on suunatud avatud strateegilisele autonoomiale ja tugineb ELi majanduse vastupanuvõimelisemaks ja kestlikumaks muutmisele 5 . Roheline kokkulepe ja ELi õigusaktid, mis on seotud põllumajanduspoliitika keskkonnasäästlikumaks muutmise, elurikkuse kaitsmise ja mahepõllumajanduse soodustamisega, on samuti mõned kestlikud lahendused üleilmse toiduga kindlustatuse ja varustuskindluse sõlmküsimusele.

Lisaks on heas seisundis keskkond lahutamatult seotud meie demokraatlike väärtustega. Tulevastel põlvkondadel on õigus saada pärandiks puhas keskkond ja meil on kohustus kujundada välja planeedi taluvuspiire arvestav sotsiaal-majanduslik mudel. Seda silmas pidades aitab meie töö kaasa keskkonnaalaste õigusriigi põhimõtete nõuetekohasele rakendamisele, tugevamale keskkonnaalasele juhtimisele ja paremale nõuetele vastavusele liikmesriikides.

Euroopa rohelises kokkuleppes omistati keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamisele konkreetne ülesanne, tunnustades selle käigus tehtavaid ulatuslikke ja täpseid analüüse ning järeldusi, ning rõhutati, et komisjon ja liikmesriigid peavad tagama poliitika ja õigusnormide rakendamise, ja toonitati, et „keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamine on väga tähtis selleks, et kaardistada iga liikmesriigi olukord“. Seda tugevdati Euroopa rohelise kokkuleppe investeerimiskavaga, 6 milles on rõhutatud, et keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamine (sarnaselt muudele õiguslikele vahenditele, nagu Euroopa poolaasta ning energialiidu raames koostatavad riiklikud energia- ja kliimakavad) võimaldab teha kindlaks ka iga liikmesriigi investeerimisvajadused keskkonnapoliitika põhivaldkondades 7 .

2.Keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise roll – kui poliitikaeesmärke ja juriidilisi kohustusi ei rakendata, jäävad need üksnes headeks nõuanneteks

Lisaks sellele, et leppida ELi tasandil kokku kaugeleulatuvad sihid, on äärmiselt oluline tagada ka ELi keskkonnapoliitika ja keskkonnaalaste õigusaktide kohaldamine. Kui keskkonnaeeskirju ei rakendata üldse või seda ei tehta piisavalt, võivad sellel olla kahjulikud tagajärjed nii planeedile, elanikkonnale kui ka majandusele. See võib viia poliitilise usaldamatuse ja pettumiseni, eriti noorte seas, kes sisutühjadest fraasidest kuigivõrd ei hooli, vaid hindavad poliitikat tulemuste põhjal. 

Keskkonnapoliitikat rakendatakse tavaliselt pika aja jooksul ja hoogu on keeruline säilitada. Ent just rakendamine on see, mis inimeste jaoks tulemusi toob. Seepärast on liidu keskkonnaalaste eesmärkide saavutamiseks vaja järjepidevust ja püsivust, mis on tulemusliku rakendamise olulised koostisosad. Komisjon võttis 2016. aastal 8 kohustuse anda korrapäraselt aru ELi keskkonnaalaste õigusaktide rakendamise seisu kohta. Seekordses arvult kolmandas keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamises 9 keskendutakse liikmesriikide tulemuslikkusele ELi keskkonnaalaste kohustuste täitmisel viis aastat pärast esimest keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamist.  

Eelmistes väljaannetes juba mainiti, et keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamine täiendab, mitte ei asenda muid vahendeid, millega toetatakse, jälgitakse ja tagatakse nõuetele vastavust ELi tasandil võetavate täitmise tagamise meetmete kaudu. Keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamine ei mõjuta komisjoni õigust algatada liidu õiguse rikkumise korral rikkumismenetlus 10 . Keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise eesmärk on toetada liikmesriike ning võimaldada neil keskkonnapoliitikat ja -eeskirju paremini kohaldada, andes neile vajalikku teavet ja tagasisidet ning hädavajaliku üldpildi keskkonnapoliitika rakendamise olukorrast igas ELi liikmesriigis ja ELi tasandil 11 . Samuti annab see selgust probleemide osas, millega liikmesriigid seisavad silmitsi, kui nad aitavad otsustajaid rakendamisel, eelkõige seoses küsimusega, kuidas tuleks ressursse prioriseerida.

Sellega seoses on komisjon kindlaks määranud kõige olulisemad eesmärgid ja sihid, mis tulenevad olemasolevatest kokkulepitud tegevuspõhimõtetest ja eeskirjadest ning mis on võrdlusalused rakendamisel tehtud edusammude mõõtmisel. Need võrdlusalused on sarnased keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise varasemates tsüklites kasutatud võrdlusalustega, kuid vajaduse korral on neid muudetud ja parandatud. See võimaldab jälgida edusamme ja õiglaselt võrrelda liikmesriikide tulemusi ELi keskkonnaalaste õigusaktide (keskkonnaõigustiku) kohaldamisel.

Keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamine näitab, et ühiseid poliitilisi eesmärke on võimalik saavutada ainult iga liikmesriigi konkreetsete probleemide tõhusa lahendamise kaudu. Igale liikmesriigile soovitatud prioriteetseid meetmeid on kohandatud riigiaruannetes esitatud hinnangute põhjal, et määrata kindlaks nõuetele vastavusega seotud puuduste kõrvaldamise viis. Seejärel need meetmed ühtlustati, et need sobiksid sarnases olukorras olevate riikide poolt rakendamiseks. Prioriteetsete meetmete ülevaade on esitatud käesoleva teatise lisas.

Käesoleva teatise eesmärk on teha riigiaruannete põhjal ELi tasandil üldisi järeldusi iga riigiaruannetes hinnatud teemavaldkonna kohta, samuti juhtimisraamistiku ja -mehhanismide kohta, mis peaksid võimaldama keskkonnaalaste õigusaktide rakendamist. Teatise lõpus on jagu „Edasised sammud“.

3.Rakendamise seis: järeldused

3.1. Ringmajandus ja jäätmekäitlus 

Euroopa Komisjon teatas 2020. aasta märtsi uues ringmajanduse tegevuskavas 12 algatustest, mis on suunatud toodete kogu olelusringile alates kavandamisest ja tootmisest kuni tarbimise, parandamise, korduskasutamise ja ringlussevõtuni ning ressursside majandusse tagasitoomisele. Eesmärk on vähendada ELi tarbimise jalajälge ja 2030. aastaks kahekordistada ELis materjalide ringkasutuse määra. Seejärel täidab komisjon kestlike toodete algatuse ja ELi esimese kestliku tekstiili strateegia 13 kaudu uue ringmajanduse tegevuskava raames võetud peamised kohustused. Läbivaadatud ringmajanduse seireraamistiku 14 abil jälgitakse peamisi suundumusi ja mustreid, et mõista, kuidas ringmajanduse eri elemendid arenevad ja kas on võetud piisavalt meetmeid. Sellegipoolest on riikide tasandil vaja teha tõhusaid reforme ja investeeringuid.

Et hinnata keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise kontekstis ringlust kogu ELis, uuris komisjon mitut aspekti, nagu materjalide ringkasutus, loodusvarade tootlikkus 15 ning ringmajanduse strateegiate ja programmide olemasolu riikide tasandil. Keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise riigiaruannetes vaadeldi ka jäätmeteket elaniku kohta ja jäätmete käitlemise viisi, keskendudes ringlussevõtu määra muutumisele aastate jooksul. 2022. aasta lõpuks valmivad jäätmekäitlust käsitlevad varajase hoiatamise aruanded, milles hinnatakse ELi jäätmealaste eesmärkide täitmisel tehtud edusamme ja millega suurendatakse nende kohta teadlikkust. Keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamisel hinnati ka seda, kuivõrd on üle võetud 2018. aasta jäätmealaste õigusaktide pakett (sh jäätmedirektiiv, 16 prügiladirektiiv, 17 pakendite ja pakendijäätmete direktiiv 18 ning direktiiv, millega muudeti direktiive 2000/53/EÜ kasutuselt kõrvaldatud sõidukite kohta, 2006/66/EÜ patareide ja akude ning patarei- ja akujäätmete kohta ning 2012/19/EL elektri- ja elektroonikaseadmetest tekkinud jäätmete kohta 19 ), samuti seda, milline on olukord seoses jäätmekavadega ja võimaluse korral jäätmetekke vältimise programmidega, mis on peamised ELi jäätmealaste õigusaktide rakendamise vahendid.  

Järeldused 

1.Enamik liikmesriike on nüüdseks kehtestanud riikliku ringmajanduse strateegia ja tegevuskava või on teatanud toodete kogu olelusringi hõlmava tervikliku strateegia väljatöötamisest ja/või teinud edusamme sellise strateegia kehtestamisel 22 .

2.Ringluse määrad on liikmesriigiti väga erinevad ning materjalide ringkasutuse määrad lahknevad ELi keskmisest (12,8 %), ulatudes 1,3 %st Rumeenias 30,9 %ni Madalmaades. Sama kehtib ka loodusvarade tootlikkuse kohta, mille puhul ELi keskmine on 2,09 eurot/kg, ulatudes alates 0,3 eurost/kg Bulgaarias kuni 5,89 euroni/kg Madalmaades.

3.Erilist tähelepanu tuleks pöörata sellistele materjalidele nagu plast, ehitusmaterjalid ja tekstiil, arvestades nende mõju keskkonnale, aga ka nende kasulikkust teiseste materjalidena.

4.Jäätmetekke vältimine on jätkuvalt oluline probleem kõigis liikmesriikides, sealhulgas kõrge ringlussevõtumääraga riikides. Suundumus liigub vales suunas, kuna olmejäätmete teke on ELis alates 2014. aastast kasvanud keskmiselt 478 kg-lt 505 kg-le elaniku kohta: ainult viies liikmesriigis on alates 2014. aastast jäätmeteke elaniku kohta vähenenud 23 .

5.Nagu rõhutati 2018. aasta varajase hoiatamise aruannetes, on 2020. aastaks 50 % olmejäätmete korduskasutamise/ringlussevõtu eesmärgi saavutamine endiselt eriti murettekitav küsimus 24 .

6.Hoolimata mõningatest edusammudest ei ole jäätmete raamdirektiivis 25 ja prügiladirektiivis 26 sätestatud peamisi kohustusi (ebaseaduslike prügilate sulgemine ja korrastamine ning jäätmete käitlemine enne prügilasse ladestamist) veel täidetud. Prügiladirektiivi nõuetele mittevastavuse tõttu on komisjon algatanud rikkumismenetluse 12 liikmesriigi suhtes 27 . 

7.Kahjuks seisab mõni liikmesriik silmitsi mõlema probleemiga: nad on kaugel ringlussevõtueesmärkide saavutamisest ja nende prügilad ei vasta ikka veel nõuetele. Seetõttu on neis riikides rakendamismahajäämus suurem kui ülejäänud ELis 28 . Neil riikidel tuleb teha suuri jõupingutusi juba kehtivate ELi jäätme-eesmärkide saavutamiseks, aga ka põhitaristu rajamiseks ning ebaproduktiivsete ja sageli ebaseaduslike jäätmekäitlustavade muutmiseks.

3.2. Elurikkus ja looduskapital

Pärast rohelise kokkuleppe vastuvõtmist on komisjon asunud uuendama nõuete täitmise tagamiseks tehtavaid jõupingutusi, et käsitleda ELi loodusalaste õigusaktide rikkumisi. ELi elurikkuse strateegias aastani 2030 30 on seatud eesmärk aidata Euroopa elurikkus taastumise teele ning nähtud ette uued viisid kehtivate õigusaktide tulemuslikumaks rakendamiseks koos uute eesmärkide ja juhtimismehhanismidega heas seisundis ja vastupanuvõimeliste ökosüsteemide saavutamiseks. Strateegia eesmärk on taastada ja kaitsta loodust ning selles tunnistatakse, et rakendamise ja nõuete täitmise tagamise parandamine nõuab poliitilist toetust ning suuremaid rahalisi ja inimressursse nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil. ELi elurikkuse strateegia olulise elemendina esildas komisjon looduse taastamise määruse, 31 mis sisaldab üldist ELi maismaa- ja merealade taastamise eesmärki looduse pikaajaliseks taastumiseks ning siduvaid taastamiseesmärke konkreetsete elupaikade ja liikide kohta. Need meetmed peaksid 2030. aastaks hõlmama vähemalt 20 % ELi maismaa- ja merealadest ning lõpuks 2050. aastaks kõiki taastamist vajavaid ökosüsteeme. Liikmesriigid jagavad vastutust elurikkuse ja looduslike ökosüsteemide kaitsmise ja taastamise eest, tagades asjakohase ELi keskkonnaõigustiku nõuetekohase rakendamise ja järgimise. Eelkõige kehtestatakse looduse taastamise määrusega süsteem, mille kohaselt liikmesriigid esitavad riiklikud taastamiskavad, milles on kirjas, kuidas nad eesmärke saavutavad, ning süsteemid tehtud edusammude jälgimiseks ja nende kohta aru andmiseks.

Elurikkuse strateegiat viiakse ellu koos uue strateegiaga „Talust taldrikule“, 32 ELi metsastrateegiaga 33 ja uue ühise põllumajanduspoliitikaga, et toetada kestlikku põllumajandust ja metsamajandamist ning saavutada üleminek täielikult kestlikule põllumajandusele ja metsamajandamisele. Strateegias on samuti seatud eesmärgid invasiivsete võõrliikide kohta ning tunnistatud vajadust kiirendada invasiivsete võõrliikide määruse 34 rakendamist. Et saavutada elurikkuse strateegia eesmärgid, mis on seotud rahvusvahelise koostööga, tagatakse ELi õigusaktidega, et täidetakse rahvusvahelised kokkulepped ning võideldakse ebaseaduslikult saadud toodete ja ohustatud liikide tarbimise vastu ELis. Seoses metsadega, mis annavad märkimisväärset keskkonnaalast ja sotsiaal-majanduslikku kasu, võeti 2021. aasta juulis paketi „Eesmärk 55“ raames vastu ELi uus metsastrateegia aastani 2030. Selle peaeesmärk on tagada ELis terved, mitmekesised ja vastupanuvõimelised metsad. Lisaks võttis komisjon 2021. aasta novembris vastu ettepaneku raadamisvabade toodete määruse kohta 35 . Määrusega tagatakse, et selle kohaldamisalasse kuuluvaid kaupu (veised, kakao, kohv, õlipalm, soja ja puit) ning neid sisaldavaid tooteid ei saa liidu turule lasta ega seal kättesaadavaks teha ega liidust eksportida, välja arvatud siis, kui need on raadamisvabad. Metsad on olulised looduslikud CO2 sidujad ja nende säilitamiseks tehtavad jõupingutused on hädavajalikud selleks, et EL saavutaks 2050. aastaks kliimaneutraalsuse. Komisjon on seepärast võtnud meetmeid, et vähendada ELi panust raadamisse ja metsade degradeerumisse kõikjal maailmas, mis vähendab ka ELi panust kasvuhoonegaaside heitesse ja elurikkuse vähenemisse maailmas.

ELi uues mullastrateegias 36 käsitletakse mulla degradeerumist ja selle mõju elurikkusele. Strateegias rõhutatakse mullakaitse, mulla kestliku majandamise ja degradeerunud muldade taastamise tähtsust 2030. aastaks maa degradeerumise neutraalsuseni jõudmise seisukohast. Muld on äärmiselt habras piiratud ressurss, mis ELis üha enam degradeerub.

Looduse valdkonnas hinnatakse keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamisel vastavust elupaikade direktiivile 37 ja linnudirektiivile 38 ning invasiivseid võõrliike käsitlevale määrusele. Eelkõige hinnatakse Natura 2000 alasid (sh metsad ja merealad) liikmesriikides ning seda, kuidas neis tagatakse elupaikade ja liikide soodne kaitsestaatus. Samuti hinnati keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamisel seda, kuidas hoiavad liikmesriigid invasiivsed võõrliigid kontrolli all. Neile õigusaktidele täielik vastavus kõigis liikmesriikides on oluline, et täita ELi elurikkuse strateegias aastani 2030 seatud eesmärke, ning on ELi eluslooduse säilitamisele suunatud Euroopa õigustiku nurgakivi. Siinkohal on keskne roll Natura 2000 võrgustikul, 39 mis on maailma suurim kaitsealade koordineeritud võrgustik ja põhineb neil direktiividel. See on oluline vahend Euroopa kõige väärtuslikumate ja ohustatumate liikide ja elupaikade ning neist moodustuvate ökosüsteemide pikaajalise kaitse ja säilimise tagamiseks. Arvestades elurikkuse ulatuslikku vähenemist, tuleb kiiresti tagada võrgustiku väljakujundamine ja tõhus haldamine.

Joonis 3. Elupaikade direktiivi alusel kaitstud elupaikade ja liikide kaitsestaatus liikmesriikide kaupa aruandeperioodil 2013–2018 40

Järeldused

1.Liikmesriikide märkimisväärsetest jõupingutustest ja olukorra mõningasest paranemisest hoolimata väheneb elurikkus ELis jätkuvalt ja suundumus on halvenev. Kõige kehvemas seisundis elupaikade hulka kuuluvad kõikjal ELis poollooduslikud rohumaad, rabad, sood ja madalsood. Maa netohõivamine moodustas EL 27 riikides aastatel 2012–2018 endiselt 83,8 m2/km2 aastas, kuigi eelmisel kümnendil see vähenes.

2.Metsad on tohutu surve all. ELi loodusdirektiividega kaitstud 27 %st ELi metsaaladest on vähem kui 15 %-l soodne kaitsestaatus ja halva kaitsestaatusega metsaelupaikade arv on kasvanud.

3.Kuigi elupaikade direktiivi ja linnudirektiivi sätted on ammu kehtestatud ja hästi teada, ei ole mitu liikmesriiki ikka veel määranud erikaitsealasid 41 ega kehtestanud kaitse-eesmärke ja -meetmeid 42 . Enamik liikmesriike peab kiirendama jõupingutusi, et oma Natura 2000 võrgustikud välja kujundada, eelkõige merekeskkonna puhul.

4.Elurikkusele ja ökosüsteemidele tuleksid vägagi kasuks ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) ja uute ÜPP strateegiakavade 2023–2027 märkimisväärne parandamine, poollooduslike rohumaade hooldamise toetamine, ökosüsteemiteenuste kaitsmine ning jõupingutused maastikuelementide taastamiseks aladel, kus need on kadunud.

5.ELi tasandil nõuete täitmise tagamiseks võetud meetmetega on piiratud taristuprojektide ja raietegevuse kahjulikku mõju ning aidatud samal ajal kaasa liikide kaitsele, laiendatud Natura 2000 võrgustikku ja suurendatud kaitsekorralduskavaga alade arvu.

6.Kuigi invasiivseid võõrliike käsitleva määruse täielik rakendamine algas alles 2019. aastal, täidab see juba oma eesmärke, nagu eesmärk tagada ühtne raamistik invasiivsete võõrliikide käsitlemiseks ELi tasandil ja eesmärk suurendada teadlikkust invasiivsete võõrliikide probleemist. Teha on veel siiski palju, kuna enamik liikmesriike ei ole veel rakendanud esmatähtsate liikumisteede käsitlemise tegevuskavasid, mis on nõutav invasiivsete võõrliikide määruse artikli 13 kohaselt.

7.Kogu ELis on tehtud edusamme ökosüsteemide ja nende teenuste seisundi ning neile avalduva surve hindamisel ELi ühise metoodika (ökosüsteemide ja nende teenuste kaardistamine ja hindamine) abil ning ökosüsteemide kohta arvepidamisel. Siiski on vaja rohkem toetust, et muuta elurikkuse seire tulemuslikumaks ja tagada järjepidev aruandlus ning kaasata kriitiline mass ettevõtjaid, et näidata ELi looduskapitalist saadavat kasu ja sellele avalduvat mõju.

3.3. Nullsaaste saavutamine

Õhukvaliteet – tööstusheide ja ohutus (Seveso) – müra

Õhu, vee ja pinnase nullsaaste saavutamise tegevuskavas 43 on esitatud visioon selle kohta, kuidas vähendada 2050. aastaks õhu-, vee- ja pinnasesaastet tasemeni, mida ei peeta enam tervisele ja looduslikele ökosüsteemidele kahjulikuks ning mille puhul arvestatakse meie planeedi taluvuspiire, luues seega mürgivaba keskkonna. Selle põhjal on püstitatud olulised eesmärgid 2030. aastaks, et kiirendada saaste vähendamist tekkekohas.

Keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamisel uuritakse, kuidas täidetakse peamisi kohustusi, mis on sätestatud kehtivates puhta õhu kvaliteeti käsitlevates õigusaktides, 44  millega on ette nähtud tervisest lähtuvad heitekontsentratsiooni normid ja riiklikud heite vähendamise kohustused mitme õhusaasteaine puhul 45 . Õhusaastel on suur mõju inimeste tervisele ja keskkonnale. Riskid, millega inimene kokku puutub, sõltuvad tema elukohast. Õhusaaste mõjutab negatiivselt ka ökosüsteeme, peamiselt hapestumise, eutrofeerumise ja osoonikahjustuste tõttu, mis põhjustavad elurikkuse kadumist ja põllumajanduskultuuride saagikuse vähenemist. Mis puudutab 100 000 elaniku kohta kaotatud eluaastate 46 suundumusi, siis PM2,5 puhul on kaotatud eluaastate arv EL 27s vähenenud 820-lt (2015) 762-le (2019) ja NO2 puhul 157-lt (2015) 99-le (2019). Paljudes liikmesriikides ületatakse siiski pidevalt nende saasteainete piirtasemeid ja komisjon jälgib neid tähelepanelikult.

Nagu ka 2019. aastal, käsitletakse keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamisel tööstusheite direktiivi, 47 mida kohaldatakse ligikaudu 52 000 agrotööstuskäitise suhtes kogu ELis. Esitatakse uued andmed 2018. aasta kohta ning esimest korda nii vette kui ka õhku eralduvate heitkoguste kohta: tööstusheite direktiiviga hõlmatud käitistest eraldub kõigist saasteainetest õhku 20 % ja ligikaudu samapalju ka vette 48 . Euroopa tööstuskäitiste tekitatud õhusaastest tingitud tervise- ja keskkonnakahjud ulatusid 2017. aastal hinnanguliselt 277–433 miljardi euroni, kusjuures poole sellest kahjust põhjustasid ligikaudu 200 käitist 49 .

2022. aastal esitatakse keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise tulemusena esimest korda andmed Seveso III direktiivi 50 rakendamise kohta. Direktiiviga soovitakse ohjata ohtlike ainetega, eelkõige kemikaalidega seotud suurõnnetuse ohtu ning see aitab kaasa tehnoloogiliste katastroofide riski vähendamisele. Arvestades väga kõrget industrialiseerimismäära ELis, on Seveso direktiiv, mida kohaldatakse ligikaudu 12 000 tööstuskäitise suhtes, aidanud vähendada suurõnnetuste sagedust. Direktiivi peetakse laialdaselt tööstusõnnetuste poliitika võrdlusaluseks ja see on olnud eeskujuks paljudes maailma riikides sarnaste õigusaktide vastuvõtmisel.

Keskkonnamüra on õhusaaste järel enneaegse surma teine peamine põhjus, millest on EL 27s tingitud 48 000 uut südamehaiguste juhtumit aastas 51 . Müradirektiiviga 52 soovitakse kaitsta inimeste tervist, kohustades liikmesriike mürataset hindama, et ametiasutused ja elanikud saaksid valida välja parimad lahendused, mis nähakse ette kohustuslikes tegevuskavades.

Joonis 4. Riskihindamine seoses heitkoguste vähendamise kohustustega aastatel 2020–2029 53

Järeldused

1.Hoolimata olukorra paranemisest on õhusaaste eurooplaste jaoks endiselt suur tervist mõjutav probleem. Piirnormide pideva ületamise korral on komisjon peamiste saasteainete, näiteks tahkete osakeste ja lämmastikdioksiidi puhul järjekindlalt algatanud rikkumismenetlusi 54 . Euroopa Liidu Kohus on mõnes sellises juhtumis juba teinud otsuse, mille tõttu on parandusmeetmed veelgi pakilisemad 55 .

2.Liikmesriigid peavad täitma õhukvaliteedi seire nõudeid süstemaatiliselt ja järjepidevalt, et saada paremat teavet puhta õhu ja elurikkuse poliitika kujundamiseks nii ELi kui ka riigi tasandil. Kahe liikmesriigi suhtes algatatud rikkumismenetlused on seotud seirevõrgustike puudustega 56 .

3.Lisajõupingutusi on vaja teha põllumajandusest pärit ammoniaagi (NH3, mis on üks viiest riiklike heitkoguste vähendamise kohustustega hõlmatud õhusaasteainest) heitkoguste vähendamise kohustuste täitmiseks. 2022. aasta heiteprognooside läbivaatamisel 57 tehti kindlaks, et rohkem kui 70 % liikmesriikide puhul on suur risk, et ammoniaagiheite vähendamise kohustused, mis on kehtestatud 2020.–2029. aastaks 58 ja 2030. aastal algavaks perioodiks, 59 jäävad täitmata. Nõuetele vastavuse saavutamiseks on vaja rakendada meetmeid, näiteks võtta kasutusele vähese heitega põllumajandusmeetodid, sealhulgas loomakasvatuses ning sõnniku- ja väetisemajanduses.

4.Umbes poolte liikmesriikide 60 puhul on suur risk, et täitmata jäävad ka lämmastikoksiidide (NOX), 2,5 µm suuruste tahkete osakeste (PM2,5) ja muude lenduvate orgaaniliste ühendite kui metaan (metaanita LOÜd) heite vähendamise kohustused, mis on kehtestatud 2030. aastal algavaks perioodiks.

5.Üks liikmesriik ei ole veel oma riiklikku õhusaaste kontrolli programmi esitanud 61 .

6.Tööstuskäitiste suhtes kohaldatavate nõuete ülevõtmine on hilinenud. Komisjon algatas rikkumismenetluse mitme liikmesriigi suhtes, kes ei olnud tööstusheite direktiivi 62 ja Seveso III 63 direktiivi nõuetekohaselt üle võtnud.

7.Müradirektiivi kohaste kaartide ja tegevuskavade vastuvõtmisel on tehtud edusamme, kuid mitmes liikmesriigis, 64 mille suhtes on algatatud rikkumismenetlus (mis mõnel juhul on jõudnud Euroopa Liidu Kohtusse 65 ), puuduvad need endiselt.

Vee kvaliteet ja veemajandus

Veevarude ja veest sõltuvate ökosüsteemide kaitse ning puhta vee kättesaadavus on inimeste elu, majanduse (vesi on vajalik kõigis majandussektorites), kestliku arengu ja keskkonna jaoks fundamentaalse tähtsusega. Kehtivate eeskirjade nõuetekohane rakendamine on inimeste elukvaliteedi ja heaolu seisukohast väga oluline. Samuti on sellel suur potentsiaal majanduskasvu ja töökohtade loomise seisukohast.

Seetõttu on ELi veepoliitika üks Euroopa rohelises kokkuleppes sätestatud prioriteete 68 . Sellega seoses teeb komisjon liikmesriikidega tihedat koostööd, et aidata saavutada veevarude säilimise, kaitsmise ja kvaliteedi parandamise eesmärke.

Peamised õigusaktid on veepoliitika raamdirektiiv 69 ja sellega seotud direktiivid: üleujutuste direktiiv, 70 joogiveedirektiiv, 71 suplusvee direktiiv, 72 nitraadidirektiiv, 73 asulareovee puhastamise direktiiv 74 ja merestrateegia raamdirektiiv 75 . Seni tehtud mitmesugused toimivuskontrollid on näidanud, et veedirektiivid täidavad üldjoontes oma eesmärki, kuid neid on vaja üldiselt paremini rakendada.

Joonis 5. Vähema kui hea ökoloogilise seisundiga pinnaveekogude (jõed, järved, ülemineku- ja rannikuveed) osakaal valgalapiirkonnas 76

Järeldused

1.Veepoliitika raamdirektiivi eesmärkide elluviimine jätkub, ent kuigi kolmanda tsükli veemajanduskavasid veel hinnatakse, võib tõdeda, et edusammud veekogude hea seisundi saavutamisel on üldiselt aeglased, ehkki 2027. aasta tähtaeg läheneb. See on tingitud mitmesugustest teguritest: veekogude iseloomustamiseks võrdlustingimuste kehtestamata jätmine, survetegurite ebapiisav hindamine, puudused veeseires, mis tähendab, et veekogude seisund ei ole teada, tegevusega veekogudele avaldatava mõju ebakorrektne hindamine ning kasutatud erandite ebapiisav põhjendamine.

2.Riigiaruannetes esitatakse värskeim teave hea ökoloogilise ja keemilise seisundita veekogude osakaalu kohta, veevõtu kohta sektorite kaupa ning veekasutuse indeksi kohta 77 . Eesmärkide saavutamiseks on vaja suurendada investeeringuid ning neid rakendamisjõupingutusi toetatakse jätkuvalt ELi rahaliste vahenditega, peamiselt ühtekuuluvuspoliitika, taaste- ja vastupidavusrahastu ning programmi „Euroopa horisont“ kaudu.

3.Komisjon on jaganud oma järeldusi 78 teise tsükli veemajanduskavade kohta asjaomaste liikmesriikidega ning loodab, et puudused kõrvaldatakse kolmanda tsükli veemajanduskavade esitamisel. Komisjon kontrollib ka seda, kuidas riiklike süsteemidega (nt load ja kontrollid) tagatakse igas liikmesriigis veepoliitika raamdirektiivi nõuetekohane kohaldamine seoses veevõtu, punktreostusallikate ja hajureostusega. Liikmesriigid pidid esitama komisjonile oma veemajanduskavad ja üleujutusriskide juhtimise kavad 22. märtsiks 2022. Komisjonile teeb muret, et paljud liikmesriigid ei ole veel täitnud õigusaktidest tulenevaid aruandluskohustusi, 79 ning on valmis nõuetele mittevastavuse avastamise korral võtma vajaduse korral meetmeid.

4.1998. aasta joogiveedirektiivi rakendatakse ELis üldiselt hästi. Mõnes riigis on rakendamise seis siiski murettekitav 80 . 12. jaanuariks 2023 peavad kõik liikmesriigid muudetud kvaliteedistandardite järgimiseks võtma üle uuesti sõnastatud direktiivi ning komisjon pakub uute eeskirjade õigeaegse ja nõuetekohase ülevõtmise tagamiseks tuge.

5.Suplusvee direktiivi rakendamisel on ELis üldiselt saavutatud suurepäraseid või häid tulemusi. Liikmesriikide vahel on siiski mõningaid erinevusi 81 .

6.Kuigi kohustused on kohati täpselt kindlaks määratud ja konkreetsed (näiteks nitraadidirektiivis ja asulareovee puhastamise direktiivis sätestatud kohustused), on rakendamine kohapeal olnud paljudel juhtudel väga aeglane planeerimis- ja korraldusvigade ning puuduliku rahastamise ja prioriseerimise tõttu, hoolimata komisjoni toetavast lähenemisviisist (mis seisneb näiteks märkimisväärse ELi poolse rahastamise tagamises). Need küsimused seatakse riigi tasandil prioriteetseks hilinemisega – mõnikord alles pärast Euroopa Liidu Kohtu teist otsust.

7.Paljudes liikmesriikides esineb nitraadidirektiivi rakendamisel probleeme ning nad peaksid suurendama jõupingutusi põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse edasiseks vähendamiseks põhjavees, samuti eutrofeerumise vähendamiseks, määrates kindlaks kõik nitraaditundlikud alad ja lisades oma tegevuskavadesse asjakohased meetmed 82 .

8.Hoolimata teatavatest edusammudest ei koguta ega puhastata asulareovett paljudes liikmesriikides siiani nõuetekohaselt, mistõttu enamikku neist ootab rikkumismenetlus 83 ja mõnele riigile on määratud rahaline karistus 84 . Edusammud sõltuvad sellest, kas liikmesriigid seavad esikohale investeeringud reoveekogumissüsteemidesse ja reoveepuhastitesse, sealhulgas võimaluse korral ühtekuuluvuspoliitika rahaliste vahendite ja Euroopa Investeerimispanga laenude tõhusa kasutamise abil.

9.Merestrateegia raamdirektiivi rakendamise edenemist käsitletakse riigiaruannetes elurikkusele pühendatud peatükis, arvestades selle olulisust merekeskkonna kaitse seisukohast. Komisjon uuris edusamme, mida on tehtud ELi mereakvatooriumi seisundi hindamisel ja sama merepiirkonnaga liikmesriikide piirkondlikus koostöös peamiste surveteguritega tegelemisel.

Kemikaalid

Kemikaale käsitlevate ELi õigusaktidega 85 soovitakse tagada, et kemikaale toodetaks ja kasutataks nii, et viia miinimumini märkimisväärne kahjulik mõju inimeste tervisele ja keskkonnale. Samuti tagatakse nendega stabiilsus ja prognoositavus siseturul tegutsevatele ettevõtjatele. Lisaks avaldas Euroopa Komisjon Euroopa rohelise kokkuleppe kohase ELi nullsaaste eesmärgi raames 14. oktoobril 2020 „Kestlikkust toetava kemikaalistrateegia. Mürgivaba keskkonna loomise suunas“, 86 mille eesmärk on suurendada inimeste ja keskkonna kaitset ning hoogustada innovatsiooni ohutute ja keskkonnasäästlike kemikaalide valdkonnas.

Üleminek vähese CO2-heitega ringmajandusele pakub suurepäraseid võimalusi ohutu ja keskkonnasäästliku keemia edendamiseks. Innovatsioonis tuleks keskenduda ohutuna kavandatud toodetele, mis ühilduvad puhaste materjalitsüklitega ning milles kasutatakse väiksemal arvul ja vähem kahjulikke kemikaale. Ringmajanduses võib osutuda võimalikuks, et materjale kasutatakse eesmärkidel, mis on väga erinevad otstarbest, milleks need algselt kavandati ja millega seoses tehti riskihindamine. See toob esile vajaduse keskenduda puhaste materjalide kvaliteedile, mis on ambitsioonikate kvantitatiivsete ringlussevõtueesmärkide saavutamise üks eeltingimusi 87 .

Jõustamisalase teabe vahetamise foorumi raames ellu viidud koordineeritud täitmise tagamise projektid 88 on siiski näidanud, et nõuete täitmise tagamise tõhustamiseks oleks võimalik rohkem ära teha, eelkõige seoses registreerimiskohustuste ja ohutuskaartidega, mille puhul on nõuete täitmisel ilmnenud üsna suured puudujäägid. Euroopa Kemikaaliamet (ECHA) on püüdnud seda olukorda parandada registreerimiste süstemaatilise läbivaatamise kaudu, samuti on vahepeal ajakohastatud REACH-määrust, et täpsustada, millal registreerijad peavad ECHAt asjakohastest muudatustest teavitama. Viimane, internetimüügile pühendatud projekt 89 osutas, et internetis müüdavate toodete puhul esineb ulatuslikult nõuete rikkumisi. Võttes arvesse allpool toodud aruannete järeldusi, uurib komisjon ka seda, kas on otstarbekas luua Euroopa auditivõimekus liikmesriikides ühtlasemaks nõuete täitmise tagamiseks.

Esimest korda käsitletakse keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise aruannetes kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist käsitleva määruse (REACH) 90 ning klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist käsitleva määruse (CLP) 91 rakendamise seisu. Selle alus on komisjoni hinnang 92 aruannetele, mille liikmesriikide ametiasutused on esitanud vastavalt REACH-määruse artikli 117 lõikele 1 ja CLP-määruse artikli 46 lõikele 2. Komisjon avaldas 2021. aasta augustis kvantifitseeritud hinnangu 93 kahe peamise kemikaale käsitleva ELi määruse täitmise tagamise kohta, kasutades täitmise tagamise eri aspektide näitajate kogumit.

Järeldused

1.REACH- ja CLP-määruse täitmise tagamine on võrreldes 2010.–2012. aastaga paranenud. Nõuetele vastavuse registreeritud tasemed näivad olevat ajas üsna stabiilsed, samal ajal kui nõuete täitmise tagamisega tegelevad asutused näivad olevat tõhusamad nõuetele mittevastavate toodete/ettevõtete ja ELi turule lastud, nõuetele mittevastavate toodete kindlakstegemisel. CLP-määruse suhtes esitatud edasikaebuste ja tühistatud otsuste arv on vähenenud, karistuste ja nõuete täitmisega seotud kulude suhtarv on kasvanud, ELis on koolitatud rohkem inspektoreid ja jõustamisalase teabe vahetamise foorum on suurendanud oma tegevuse väljundit.

2.Ligikaudu 70 % REACHi kontrollidega kaasnevad täitemeetmed. Kõige sagedamini kasutatav täitemeede on kirjalik nõuanne (11 %), millele järgnevad haldusmeetmed (4 %) ja suulised nõuanded (2 %). Üheksa riiki on aruandeperioodil hindamisega seoses rakendanud järelmeetmeid 94 .

3.Kõige olulisem karistus, mida nii REACH-määruse kui ka CLP-määruse rikkumise korral kasutatakse, on trahvid; vähemal määral teatatakse rikkumisest prokuratuurile. Tegevusloa peatamist või tühistamist on karistusena harva kasutatud. Olukord on riigiti väga erinev. Näiteks peaaegu kolmveerand juhtudest, mil REACH-määruse rikkumisest teatati riigiprokuratuurile, langes aruandeperioodil vaid kahe liikmesriigi (Saksamaa ja Rootsi) arvele.

4.Enamik riike on koostanud nii REACH- kui ka CLP-määruse täitmise tagamise strateegia ja seda vähemalt osaliselt rakendanud. Ainult neli riiki – Horvaatia, Läti, Poola ja Belgia – ei ole veel koostanud REACH-määruse täitmise tagamise strateegiat. Horvaatia, Läti, Poola ja Malta ei ole rakendanud CLP-määruse täitmise tagamise strateegiat.

3.4. Kliimameetmed

Kooskõlas Pariisi kliimakokkuleppega 95 ja osana Euroopa rohelisest kokkuleppest on 2021. aastal vastu võetud Euroopa kliimamääruses 96 sätestatud ELi eesmärk saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus ja vähendada 2030. aastaks kasvuhoonegaaside (KHG) heidet 1990. aastaga võrreldes 55 %. Määrusega piiratakse ka süsinikdioksiidi tehnoloogilise sidumise panust heite vähendamisse 2030. aastaks, et tagada piisavate leevendusmeetmete võtmine.

Alates keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamisest 2019. aastal on võetud vastu kliimaalased õigusaktid, millega soodustatakse transpordist ja merendussektorist pärit heite ning toodetes kasutatavate fluoritud gaaside (F-gaasid) heite vähendamist. Maanteetranspordi puhul on kehtivates ELi õigusaktides sätestatud nõue vähendada sõidukikütuste kasvuhoonegaaside heite mahukust 2020. aastaks 2010. aastaga võrreldes 6 % ning kehtestatud eri sõidukikategooriatele siduvad kasvuhoonegaaside heite normid. Tänu kehtivale F-gaaside määrusele 97 vähendatakse ELi F-gaaside heidet 2030. aastaks 2014. aasta tasemega võrreldes kaks kolmandikku. Alates 2021. aastast võetakse maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsandusega (LULUCF) seotud kasvuhoonegaaside heidet ja sidumist arvesse ELi heitkoguste vähendamises.

Euroopa rohelise kokkuleppe lahutamatu osa on kliimamuutustega kohanemise poliitika. Alates 2021. aastast peavad liikmesriigid andma aru oma riikliku kohanemispoliitika kohta. ELi kliimamääruses on kliimamuutustega kohanemine tunnistatud pikaajalise üleilmse kliimamuutustele reageerimise oluliseks osaks. Määrus kohustab liikmesriike ja ELi tõhustama oma kohanemismeetmeid, nähes ette riiklike strateegiate rakendamise ja korrapärased edusammude hindamised, mis moodustavad osa ELi üldisest kliima- ja energiameetmete juhtimisest. 2021. aasta veebruaris avaldatud ELi ajakohastatud kohanemisstrateegias 98 on kirjeldatud, kuidas EL saab kohaneda kliimamuutuste vältimatu mõjuga ja muutuda 2050. aastaks kliimamuutuste suhtes vastupanuvõimeliseks.

Sel korral käsitletakse keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise kohta koostatud aruandes riikide kliimapoliitikat ja -strateegiaid, eelkõige riiklikke energia- ja kliimakavasid ning kohanemisstrateegiaid. Seejärel vaadeldakse ELi heitkogustega kauplemise süsteemiga (HKS) hõlmamata heitkoguseid, mille kohta on liikmesriikidele jõupingutuste jagamist käsitlevate õigusaktide raames kehtestatud siduvad riiklikud eesmärgid 99 . Seejärel uuritakse arengut peamistes valdkondades, eelkõige maanteetranspordi, hoonete ning maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse valdkonnas. Esitatakse teave selle kohta, kuidas liikmesriigid kasutavad HKSi enampakkumistulu. Esimest korda esitatakse riikidele prioriteetsed meetmed.

Järeldused 

1.ELi kliimaalaste õigusaktide rakendamise tase on ELis üldiselt hea.

2.2020. aastal vähenes EL 27 liidusisene kasvuhoonegaaside heide, sealhulgas rahvusvahelise lennunduse heide, 1990. aasta tasemega võrreldes 31 % ja jõudis 30 aasta madalaimale tasemele. Kui võtta arvesse ka maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse sektori heidet ja sidumist, moodustab heite netovähenemine 34 %. EL on seega märkimisväärselt ületanud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni kohast eesmärki vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2020. aastaks 1990. aasta tasemega võrreldes 20 %.

3.Alates ELi heitkogustega kauplemise süsteemiga hõlmamata sektorites (nt transport, HKSi mittekuuluv tööstus, hooned, põllumajandus ja jäätmed) jõupingutuste jagamise süsteemi kasutuselevõtmisest 2013. aastal on kogu ELi hõlmavad heitkogused igal aastal jäänud alla üldise piirmäära.

4.Jõupingutuste jagamist käsitlevas otsuses 100 on sätestatud liikmesriikide heitevähendamiseesmärgid 2020. aastaks, väljendatuna protsentuaalse muutusena võrreldes 2005. aasta tasemega. Selles on ka sätestatud aastaks eraldatud heitkoguse ühikud (AEHÜd), mida liikmesriigid peavad järgima. Otsusele järgnenud jõupingutuste jagamise määruses 101 on samuti sätestatud riikide heitevähendamiseesmärgid 2030. aastaks ja AEHÜd ajavahemikuks 2021–2030.

5.2019. aastal olid EL 27 heitkogused, mis on jõupingutuste jagamist käsitleva otsusega hõlmatud, peaaegu 11 % väiksemad kui 2005. aastal. 2020. aasta eesmärk (–8 %) ületati seega juba enne COVID-19 kriisi. Kõik liikmesriigid täitsid jõupingutuste jagamist käsitlevast otsusest tulenevad kohustused aastatel 2013–2018. Mõni liikmesriik pidi oma praeguste kohustuste täitmiseks võtma kasutusele õigusaktides ette nähtud paindlikkusmehhanismid. Liikmesriigid kavandavad, võtavad vastu ja rakendavad poliitikat ja meetmeid, et saavutada kehtiva jõupingutuste jagamise määruse kohased jõupingutuste jagamise eesmärgid. Liikmesriikidel tuleb kindlasti kiiresti kavandada ja rakendada täiendavaid kliimameetmeid jõupingutuste jagamise sektorites, et võtta arvesse muudetud jõupingutuste jagamise määruse ettepaneku kohaseid suuremaid eesmärke.

6.ELi heitkogustega kauplemise süsteemi nõuete täitmise määr on väga kõrge – igal aastal katavad käitised ligikaudu 99 % oma heitkogustest nõutava arvu saastekvootidega. Praegu hõlmab HKS ligikaudu 36 % ELi kasvuhoonegaaside koguheitest, mis pärineb ligi 9 500 elektrijaamast ja tootmisettevõttest (s.t paiksetest käitistest), samuti Euroopa Majanduspiirkonna sisestest lendudest. Kokku olid 2020. aastaks ELi HKSi kuuluvate paiksete käitiste heitkogused 2005. aasta tasemega võrreldes vähenenud juba 43 %.

7.Kõik liikmesriigid kehtestasid 2020. aastaks riikliku kohanemisstrateegia või -kava. Kliimamuutustega kohanemiseks tehtavaid jõupingutusi tuleb igas liikmesriigis ja ELi tasandil intensiivistada, kuna kliimamõju puhul näivad realiseeruvat halvimad prognoosid, sealhulgas üha enam ka astmeliste ja liitriskide prognoosid. Kohanemismeetmeid rakendatakse aga liiga aeglaselt. Asjakohased meetmed kliimamuutustest tuleneda võiva kahju vältimiseks ja/või minimeerimiseks toovad märkimisväärset majanduslikku ja sotsiaalset kasu 102 .

3.5. Keskkonnapoliitika rakendamise rahastamine

Selleks et keskkonnapoliitika oleks edukas, on oluline selle täiemahulist rakendamist asjakohaselt rahastada. Suuremat osa keskkonnapoliitikast tuleb toetada liikmesriikide avaliku sektori kulutustest ja ettevõtjate vahenditest, kuid ELi poolne rahastamine annab olulise panuse rakendamise suunamisel ja ELi keskkonnainvesteeringute vajaduste rahuldamisel, mis on endiselt märkimisväärsed. 2020. aasta Euroopa rohelise kokkuleppe investeerimiskavas on seotud omavahel keskkonnategevuse rahastamine ja keskkonnainvesteeringud ning selle kohaselt kaasatakse ELi 2021.–2027. aasta eelarve toel 103 kümne aasta jooksul (avaliku ja erasektori) roheliste investeeringute tegemiseks 1 triljon eurot. Alates 2021. aastast on lisaks mitmeaastase finantsraamistiku kaudu ühtekuuluvuspoliitika raames kättesaadavatele märkimisväärsetele rahalistele vahenditele keskkonnategevuse elluviimist toetatud ka taaste- ja vastupidavusrahastust, mille raames tehtavad reformid ja investeeringud peavad vastama olulise kahju ärahoidmise põhimõttele. Kestlike tegevusalade ELi taksonoomia 104 ja muud kestliku rahanduse algatused aitavad suurendada läbipaistvust, võtta läbivalt arvesse keskkonnakaalutlusi ning suunata erainvesteeringute puhul rahavood ümber kuue keskkonnaeesmärgi saavutamisse.

2020. aasta Euroopa rohelise kokkuleppe investeerimiskavas seatud ülesande kohaselt vaadeldakse keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamisel esimest korda keskkonnapoliitika rakendamisega seotud investeerimisvajadusi ja võrreldakse neid seni kättesaadavaks tehtud ressurssidega. 

Järeldused

1.EL 27 keskkonnainvesteeringute 105 rahastamise (riiklikest ja ELi allikatest kokku) kogusumma oli 2014–2020. aastal hinnanguliselt 0,6–0,7 % (2014–2020. aasta) SKPst, millest 14 % moodustas ELi poolne rahastamine. Mõnes riigis (nt Horvaatias, Kreekas, Slovakkias, Rumeenias) moodustas ELi poolne rahastamine ligi 50 % või rohkemgi. ELis keskmiselt pärines pool kogurahastamisest (53 %) avaliku sektori allikatest (ELi vahendid ja riikide avaliku sektori allikad kokku) ning kümne riigi puhul moodustasid avaliku sektori rahastamisallikad üle kahe kolmandiku, mis osutab nende allikate tähtsusele.

2.Võrdluseks võib tuua, et ELi tasandi iga-aastased keskkonnainvesteeringute vajadused moodustavad 2021.–2027. aasta programmitöö perioodil praeguste hinnangute kohaselt 0,9–1,5 % 2021.–2027. aastaks prognoositud SKPst, 106 mis osutab märkimisväärsele investeeringute puudujäägile (0,6–0,8 % SKPst ehk 76–110 miljardit eurot aastas, kuigi see arv erineb liikmesriigiti märkimisväärselt) 107 mis tuleb ületada, et tagada keskkonnaprioriteetide tulemuslik rakendamine ja toetada ELi rohepööret.

3.Pea kaks kolmandikku keskkonnainvesteeringute puudujäägist on seotud üldise saaste vastu võitlemise ning veekogude kaitsmise ja majandamisega. Ringmajanduse ja jäätmete valdkonnas moodustab investeeringute puudujääk hinnanguliselt 13–28 miljardit eurot aastas, sõltuvalt sellest, millises ulatuses ringlust rakendatakse. Elurikkuse rahastamise aastane puudujääk on hinnanguliselt ligikaudu 20 miljardit eurot.

4.Vajadust kliima-, energia- ja transpordivaldkonna lisainvesteeringute järele võrreldes lähtetasemetega hinnatakse 390 miljardile eurole aastas (EL 27), millele lisandub seoses ELi peamiste keskkonnaeesmärkide saavutamisega veel 130 miljardit eurot aastas. Kliimamuutustega kohanemise kulud võivad samuti olla märkimisväärsed, ulatudes 35–62 miljardist eurost (kitsam vahemik) 158–518 miljardi euroni (laiem vahemik) aastas. Need investeerimisvajadused kajastavad 2020. ja 2030. aastaks seatud rakenduseesmärke (ent kliimamuutustega kohanemisega seotud kulutusi tehakse eeldatavasti pikema aja jooksul). 

5.Taaste- ja vastupidavuskavade kohaselt on suurim osa (71 %) keskkonnahoidlikest investeeringutest seotud kestliku liikuvuse, hoonete renoveerimise ja energiatõhususega ning taastuvenergia ja energiavõrkudega. Seevastu elurikkuse, ringmajanduse, veemajanduse ning saaste vältimise ja kontrolli jaoks nähakse ette vaid 13 % kogu keskkonnategevuse rahastamisest 108 . Kliima, energeetika ja transpordiga seotud keskkonnahoidlike investeeringutega toetatakse märkimisväärselt keskkonnaeesmärke, näiteks Euroopa õhu puhtamaks muutmise eesmärki. Samas ei piisa neist näiteks vee- ja jäätmetaristu ning veemajanduse ja jäätmekäitlusega seotud märkimisväärsete vajaduste täitmiseks. Lisaks otsustas mitu liikmesriiki mitte omistada suurt tähtsust meetmetele, mis oleksid otseselt kasulikud elurikkuse kaitse seisukohast 109 .

6. Kogu ELi poolse rahastamisega, mis hõlmab mitmeaastast finantsraamistikku (2021–2027) ja taasterahastut „NextGenerationEU“, võetakse kasutusele 2,018 triljonit eurot (jooksevhindades), et toetada COVID-19 pandeemiast taastumist ja ELi pikaajalisi prioriteete, sealhulgas keskkonnakaitset. Mitmeaastasest finantsraamistikust eraldatakse kliimameetmetele 30 % ja elurikkusele 7,5 % (2024. aastal), mis suureneb 2026. ja 2027. aastal 10 %ni. Taasterahastu „NextGenerationEU“ raames eraldatakse taaste- ja vastupidavusrahastust vähemalt 37 % kliimameetmetele. 

3.6. Keskkonnaalane juhtimine

Keskkonnaalane juhtimine on lai mõiste, mis hõlmab keskkonnakaalutluste lõimimist otsuste tegemisse, üldsuse osalemist, õiguskaitse kättesaadavust, teabe ja aruandluse jagamist, keskkonnanõuete täitmise tagamist ja keskkonnavastutuse käsitlemist. Keskkonnaalane juhtimine hõlmab ka seda, kuidas avaliku sektori asutused kontrollivad ja tagavad nõuete täitmist kohapeal, kasutades täitemeetmeid. Euroopa rohelise kokkuleppe kohaselt peavad kõik ELi meetmed ja poliitikavaldkonnad aitama kaasa kokkuleppe eesmärkide saavutamisele. Selles on sõnaselgelt sätestatud, et komisjon võtab meetmeid, parandamaks õiguskaitse kättesaadavust kodanikele ja vabaühendustele liikmesriikide kohtutes. Sellega seoses on töötatud välja keskkonnaalase juhtimise vahendid, et saavutada Euroopa rohelise kokkuleppe eesmärgid kliimaneutraalsuse, ökosüsteemide ja elurikkuse kaitse ja taastamise, nullsaaste ning ringmajanduse valdkonnas 111 . Samal eesmärgil võttis komisjon 14. detsembril 2021 vastu uue keskkonnakuritegude direktiivi ettepaneku, 112  et kaitsta keskkonda tõhusamalt kriminaalõigusmeetmete kaudu riikide tasandil. Uue direktiiviga asendatakse direktiiv 2008/99/EÜ ning selles nähakse ette uued ELi keskkonnakuriteod, selgitatakse olemasolevaid kuritegusid, pakutakse välja lisakaristused keskkonnakuritegude eest ja seatakse eesmärgiks tagada tulemuslikud uurimised ja kriminaalmenetlused ning aidata kaasa piiriülesele uurimisele ja süüdistuste esitamisele.

Sel keskkonnapoliitika rakendamise kolmandal läbivaatamisel käsitletavad peamised kohustused ja teemad põhinevad nõuetel, mis on seotud INSPIRE direktiiviga, 113 keskkonnamõju hindamisega, 114 keskkonnaasjades siseriiklike kohtute poole pöördumise võimalustega, karistustega ja keskkonnanõuete täitmise tagamisega ning keskkonnavastutuse direktiiviga 115 .

Lisaks sellele, et komisjon võtab nõuete täitmise tagamise meetmeid, on ta ka kannustanud keskkonnamõju hindamiste ühtlustamist, et vähendada dubleerimist ja vältida kattuvusi projektidele lubade andmisel. Ühtlustamine aitab vähendada tarbetut halduskoormust ja kiirendab otsuste tegemist, kuid tagada tuleb, et seeläbi ei kahjustata keskkonnamõju hindamise kvaliteeti. Samuti on tähtis, et menetluste tõhustamisel järgitakse kooskõlas liidu teisese õigusega 116 ja Euroopa Liidu Kohtu praktikaga 117 osalusõiguse standardeid, sealhulgas keskkonnaasjades üldsuse osalemise ning neis asjus õiguskaitse kättesaadavuse valdkonnas.

Komisjon on toetanud ka suutlikkuse arendamist, et suurendada nii riikide ametiasutuste kui ka vabaühenduste rakendussuutlikkust 118 . Riigiaruannetes kirjeldatakse mõningaid neist jõupingutustest, mida tehakse tehnilise toe instrumendi ning tehnilise abi ja teabevahetuse ja keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise (TAIEX-EIR) vastastikuse õppimise programmi kaudu, nagu on näidatud allpool esitatud joonisel.

Järeldused

1.Kuigi INSPIRE direktiivi rakendamisel on tehtud edusamme, eelkõige Eestis, Saksamaal, Leedus, Luksemburgis, Maltal, Sloveenias ja Hispaanias, on enamikul liikmesriikidel endiselt keeruline tagada andmete paremat jagamist, mis suurendaks läbipaistvust üldsuse jaoks ja toetaks keskkonnapoliitika rakendamist.

2.Tõhusa õiguskaitse kättesaadavuse tagamine riigi tasandil on keskkonnaõiguse rakendamise oluline element. Komisjon on võtnud meetmeid tagamaks, et valitsusvälistel keskkonnaorganisatsioonidel ja kodanikel oleks võimalik taotleda õhusaaste vähendamise meetmete, 119 kaevandamislubade pikendamise 120 ja jahipidamisel võimaldatavate erandite 121 läbivaatamist. Nõuete täitmise tagamise meetmetega on püütud tagada ka õiguskaitse kättesaadavust keskkonnavastutuse direktiivi kohaldamisel. Enamikus liikmesriikides on siiski veel vaja teha jõupingutusi, parandamaks üldsuse võimalusi pöörduda kohtusse, et vaidlustada otsuseid, tegevust või tegevusetust, eelkõige vee, looduse ja/või õhukvaliteediga seotud planeerimise valdkonnas 122 .

3.Enamik liikmesriike peab ka paremini üldsust teavitama õiguskaitse kättesaadavusega seotud õigustest 123 . Üldsuse parem juurdepääs keskkonnateabele ja selle teabe levitamine aitaks suurendada teadlikkust keskkonnaküsimustest ja tagada üldsuse tulemuslikuma osalemise keskkonnaalaste otsuste tegemises ning lõpptulemusena parema keskkonna.

4.Lisaks on mitmes riigis vaja täiendavaid meetmeid ja/või seirealaseid jõupingutusi tagamaks, et keskkonnaküsimustes kohtu poole pöördumise võimaluste kasutamisel ei saaks takistuseks kulud 124 .

5.Ungaris, Itaalias, Luksemburgis ja Hispaanias takistab keskkonnaalast juhtimist endiselt piirkondlik ja kohalik killustatus. Sellega tuleb tegeleda, eelkõige töötades välja paremad keskkonnaalase juhtimise koordineerimise mehhanismid.

6.2014. aastal muudeti keskkonnamõju hindamise direktiivi, et vähendada halduskoormust ja parandada keskkonnakaitset ning ühtlasi muuta avaliku ja erasektori investeerimisotsused usaldusväärsemaks, prognoositavamaks ja kestlikumaks. Enamik liikmesriike 125 kasutas seda võimalust oma keskkonnamõju hindamise õigusraamistiku ühtlustamiseks. Siiski oli vaja võtta nõuete täitmise tagamise meetmeid, et tagada direktiivi nõuetekohane ülevõtmine kõigis liikmesriikides 126 .

Joonis 7. Näited Euroopa Komisjoni poolt liikmesriikidele aruandeperioodil antud abi kohta 

4.Edasised sammud keskkonnaalaste õigusriigi põhimõtete rakendamisel

Eurooplased peavad kliimamuutusi üheks ELi peamiseks väljakutseks 127 . Kättesaadavad uuringud 128 osutavad samale suundumusele: kui me jätkame oma olemasolu aluseks olevate ökosüsteemide kahjustamist, maksavad tulevased põlvkonnad selle eest kohutavat hinda. Häirekellad on valjemad kui kunagi varem. Liikide jätkuv väljasuremine, metsade hävitamine, põuad, mulla degradeerumine, õhusaaste, veevarude halvenemine, elurikkuse vähenemine ning looduslikud ja inimtegevusest tingitud katastroofid osutavad selgele vajadusele hakata ühiselt otsustavalt tegutsema, et need suundumused ümber pöörata ning et oma ökosüsteeme taastada ja kaitsta.

Läbipaistvuse suurendamine võimaldab norme ja õigusakte tulemuslikult rakendada. Keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamine ei ole suunatud mitte ainult keskkonnavaldkonna otsustajatele, vaid kõigile ELi elanikele. Tegemist ei ole lihtsalt ühe aruandega paljude teiste hulgas. Aruanne suurendab üldsuse teadlikkust, osutab vastutavuse olulisusele ning võimaldab kõigil ELi elanikel osaleda ühistes jõupingutustes, andes neile parema arusaamise sellest, mida saab ja/või tuleb veel teha üksikisiku, kohalikul, riigi või ELi tasandil. Keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise eesmärk on anda kõigile sidusrühmadele võimalus tegutseda ühtselt, ehkki erinevatest vaatenurkadest lähtudes, et saavutada sama tervemõistuslik eesmärk, mis seisneb kehtivate eeskirjade tegelikus kohaldamises.

ELi keskkonnaeesmärkide mittetäitmine mõjutab nii liikmesriikide ametiasutuste kui ka ELi usaldusväärsust üldsuse silmis. Märkimisväärne hulk keskkonnaga seotud kohtuasju, rikkumisi, petitsioone ja kaebusi, mida nii liikmesriikide kui ka ELi tasandil käsitletakse, kajastab asjaolu, et keskkonnaõigustikku rakendatakse ebapiisavalt.

Liikmesriikide keskkonnaasutused ja kohtud, kel lasub peamine vastutus liidu õiguse rakendamise eest, on teinud jõupingutusi keskkonnaeeskirjade rakendamiseks ja nende täitmise tagamiseks, kuid see ei ole olnud puuduste kõrvaldamiseks piisav. Kuigi mõned liikmesriigid ja piirkonnad on saavutanud keskkonnaõigustiku rakendamisel suurepäraseid tulemusi, on mõned selles maha jäänud, kohati märkimisväärselt. Rakendamine on nõrk isegi juhtudel, kui komisjon on võtnud nõuete täitmise tagamise meetmeid, mis päädib mõnikord sellega, et liikmesriigid maksavad väga suuri rahatrahve pärast Euroopa Liidu Kohtu teist otsust selle kohta, et nad on liidu õigust rikkunud.

Miks see nii on? Varasemate keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamiste käigus tehti kindlaks mõned põhjused, mis kehtivad ka praegu. Need on seotud keskkonnaeesmärkide ebapiisava lõimimisega suure keskkonnajalajäljega avaliku poliitika kujundamisse ja rakendamisse, keskkonnaalase juhtimise ebatõhususega, sealhulgas nende puhul, kes vastutavad nõuete täitmise tagamise eest kohapeal, ning keskkonnateabe vähese läbipaistvusega, mis võimaldaks asjaosalistel – nii ametiasutustel kui ka tavakodanikel – mobiliseeruda ja tegutseda. Riigiaruannetes osutatakse ka jätkuvatele puudustele Århusi konventsiooni 129 kolme samba rakendamisel. Need sambad on teabe kättesaadavus, üldsuse osalemine ja õiguskaitse kättesaadavus, mis mõjutab rakendamist ja nõuete täitmise tagamist riigi tasandil 130 .

Niisiis, mida on võimalik ette võtta? Kuigi meil kõigil on täita oma osa, on otsustava tähtsusega valitsuste ja otsustajate poliitiline tahe juhtida ELi keskkonnapoliitika ja -eeskirjade õigeaegset, korrektset ja tõhusat rakendamist, saavutada nende eesmärgid ja realiseerida sellest saadavat kasu. Teatises „Keskkonnaasjades kohtu poole pöördumise võimaluste parandamine ELis ja selle liikmesriikides“ 131 kutsus komisjon samuti üles tugevdama rakendamist, parandades keskkonnaasjades liikmesriikide kohtute poole pöördumise võimalusi. Konkreetselt kutsuti Euroopa Parlamenti ja nõukogu üles võtma ELi uutes või läbivaadatud seadusandlikes ettepanekutes vastu sätted õiguskaitse kättesaadavuse kohta 132 . Reageerimine COVID-19 kriisile või konfliktile Ukrainas on näidanud, mida valitsused suudavad korda saata, kui nad tunnevad, et tegemist on hädaolukorraga. Riikide ametiasutustel on võimalik kasutada avaliku sektori raha selleks, et teha investeeringuid ja reforme, mis on vajalikud ökosüsteemide, maa, vee ja õhu taastamiseks ja kaitsmiseks.

Kui vajalik poliitiline tahe on olemas, on ebapiisava rakendamise algpõhjuste lahendused järgmised.

1.Planeerida ette ning teha kindlaks korrelatsioonid ja mõjud: enne keskkonnamõjuga otsuste tegemist tuleks kõiki asjassepuutuvaid keskkonnaaspekte eelnevalt süstemaatiliselt hinnata, et leida asjaomaste sektorite jaoks lõimitud lisalahendusi. Keskkonnamõju hindamist käsitlevate õigusaktidega on ette nähtud vajalik raamistik ning praktika näitab, et keskkonnamenetlusi (mõju hindamised, avalikud konsultatsioonid, keskkonnaload) on võimalik lõimida ning piisava planeerimise ja korraliku organiseerimise korral ei pea need olema koormavad. Me saame õppida headest tavadest.

2.Eraldada asjakohased ressursid õigel ajal, sest hiljem on see kulukam: ei saa eeldada keskkonnaeeskirjade kiiret rakendamist, kui selleks puuduvad vajalikud inimesed, ressursid, korraldus või koolitus. Suutlikkuse suurendamine on investeering, mis tasub end ära, kuid seekordsel keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamisel tehtud analüüs näitab, et paljudes liikmesriikides on vajaduste ja rahastamise vahel endiselt märkimisväärne lõhe.

3.Teha pidevalt seiret ja mõõtmisi, sest andmed on aluseks kursi muutmisele ja tulevastele otsuste tegemisele: rakendamisel esinevate puuduste kõrvaldamiseks on vaja kindlaid tõendeid, et teha kindlaks, kui kaugel ollakse eesmärgist ning millised on takistused ja olemasolevad võimalused, ja et jälgida kasutusele võetud lahenduste tulemuslikkust. Tõsiselt on vaja pingutada selle nimel, et teha see teave kättesaadavaks kasutajasõbralikul viisil. See võimaldaks riikide ametiasutustel tegutseda ning annaks ka erasektori osalejatele võimaluse anda oma panus ja tagada meetmete võtmine – lõpptulemuseks on tugevad teadmised, kindlustunne ja usaldus.

Euroopa roheline kokkulepe ja taasterahastu „NextGenerationEU“ on selles kontekstis olnud pöördelise tähtsusega. Rohelise kokkuleppega seati kliima- ja keskkonnaeesmärgid ELi tegevuse keskmesse. Taasterahastu puhul võeti kasutusele olulise kahju ärahoidmise põhimõte ning rakendati seda nii korrapäraste kulutuste kui ka erakorraliste ELi rahaliste vahendite kaudu, mille eesmärk on elavdada ELi majandust pärast COVID-19 pandeemiat, eraldades osa vahenditest keskkonnahoidlikele projektidele. Sellel on suur potentsiaal keskkonnaküsimuste arvessevõtmise distsipliini tagamisel ning puhta tehnoloogia ja taastuvenergia, kestliku liikuvuse jms arendamisel. Rahaliste vahendite keskkonnaalase sihtotstarbe määramine ja kulutuste jälgimine võimaldavad viia ellu keskkonnahoidlikke projekte ja reforme, mille liikmesriigid on oma taaste- ja vastupidavuskavades kindlaks määranud ning mis peaksid muu hulgas hakkama tugevdama keskkonnaalast juhtimist. See kõik paneb aluse muutusele keskkonnanõuete täitmisel ja seega ka keskkonna kaitsmisel.

On üks asi, mis on meie kõigi võimuses: esitada ametiasutustele õiguspäraseid nõudmisi ja rakendada konkreetseid meetmeid, et tagada ELi keskkonnaeeskirjade järgimine. Et see teoks saaks, peavad ELis oma panuse andma kõik, nii eraisikud kui ka ametiasutused. 

(1)

  COM(2022) 230 final .

(2)

Euroopa Keskkonnaamet, „Economic losses and fatalities from weather- and climate-related events in Europe“ (europa.eu).

(3)

  Euroopa Keskkonnaameti aruanne nr 21/2019 .

(4)

  COM(2019) 640 final .

(5)

  COM(2021) 66 final .

(6)

  COM(2020) 21 final. .

(7)

 Keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamisel nimetatud avaliku sektori toetusmeetmed peavad vastama Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 kohastele riigiabieeskirjadele.

(8)

  COM(2016) 316 final .

(9)

Esimene keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise pakett võeti vastu 3. veebruaril 2017. Euroopa Komisjon võttis 4. aprillil 2019 vastu keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise teise paketi.

(10)

ELi toimimise lepingu artiklite 258 ja 260 alusel.

(11)

Seekordne keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamine põhineb teabel, mis oli komisjonile kättesaadav kuni 2022. aasta maini.

(12)

  COM(2020) 98 final .

(13)

  COM(2022) 141 final .

(14)

COM ja SWD(2022) – praeguste plaanide järgi võetakse vastu 2022. aasta lõpuks.

(15)

See näitab, kui tõhusalt kasutatakse majanduses jõukuse tootmiseks materiaalseid ressursse.

(16)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/851, millega muudetakse direktiivi 2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid (ELT L 150, 14.6.2018, lk 109–140).

(17)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/850, millega muudetakse direktiivi 1999/31/EÜ prügilate kohta (ELT L 150, 14.6.2018, lk 100–108).

(18)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/852, millega muudetakse direktiivi 94/62/EÜ pakendite ja pakendijäätmete kohta (ELT L 150, 14.6.2018, lk 141–154).

(19)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/849, millega muudetakse direktiivi 2000/53/EÜ kasutuselt kõrvaldatud sõidukite kohta, direktiivi 2006/66/EÜ, mis käsitleb patareisid ja akusid ning patarei- ja akujäätmeid ning direktiivi 2012/19/EL elektri- ja elektroonikaseadmetest tekkinud jäätmete (elektroonikaromude) kohta (ELT L 150, 14.6.2018, lk 93–99).

(20)

 Eurostat,  „Recycling rate of municipal waste“ , oktoober 2021. Andmed on 2020. aasta kohta kõigi liikmesriikide puhul peale Bulgaaria (2018), Austria, Kreeka ja Itaalia (2019).

(21)

Eurostat,  „Circular material use rate“ .

(22)

Välja arvatud Horvaatia, Ungari, Malta ja Slovakkia.

(23)

 Belgia, Bulgaaria (2018. aasta andmed), Iirimaa, Ungari, Rootsi.

(24)

Poola, Hispaania, Slovakkia, Rumeenia, Portugali, Malta, Läti, Ungari, Kreeka, Soome, Eesti, Küprose, Horvaatia ja Bulgaaria puhul leiti, et 2020. aastaks seatud ringlussevõtueesmärkide täitmine on ohus. 2022. aasta lõpus esitatakse uus varajase hoiatamise aruanne, milles analüüsitakse 2018. aasta varajase hoiatamise aruannetes antud soovituste täitmisel tehtud edusamme, ning 2025. aasta ringlussevõtueesmärkide saavutamisel tehtud edusammude analüüs.

(25)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiiv 2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks teatud direktiivid (ELT L 312, 22.11.2008, lk 3–30).

(26)

Nõukogu 26. aprilli 1999. aasta direktiiv 1999/31/EÜ prügilate kohta (EÜT L 182, 16.7.1999, lk 1).

(27)

Bulgaaria, Küpros, Kreeka, Hispaania, Itaalia, Horvaatia, Poola, Rumeenia, Sloveenia, Slovakkia, Tšehhi ja Portugal. Lisaks uurib komisjon, kas Malta ja Hispaania täidavad oma kohustust, mis puudutab jäätmete asjakohast käitlemist enne prügilasse ladestamist.

(28)

 Eelkõige Kreeka, Rumeenia, Malta ja Küpros.

(29)

Iirimaa peab siiski tõhustama oma ringmajandust ja parandama ringlussevõttu.

(30)

  COM(2020) 380 final .

(31)

  COM(2022) 304 final .

(32)

  COM(2020) 381 final .

(33)

  COM(2021) 572 final .

(34)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2014. aasta määrus (EL) nr 1143/2014 looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide sissetoomise ja levimise ennetamise ja ohjamise kohta (ELT L 317, 4.11.2014, lk 35–55).

(35)

  COM(2021) 706 final .

(36)

  COM(2021) 699 final .

(37)

Nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.7.1992, lk 7–50).

(38)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. novembri 2009. aasta direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (ELT L 20, 26.1.2010, lk 7–25).

(39)

 Natura 2000 võrgustik hõlmab elupaikade direktiivi alusel määratud ühenduse tähtsusega alasid ja linnudirektiivi alusel klassifitseeritud erikaitsealasid.

(40)

Euroopa Keskkonnaameti aruanne nr 10/2020 „State of nature in the EU. Results from reporting under the nature directives 2013-2018”, lk 44, joonis 3.8, ja lk 50, joonis 3.13.

(41)

Erikaitsealade määramine ei ole lõpule viidud Bulgaarias, Küprosel, Iirimaal ega Portugalis.

(42)

Hispaanias, Belgias, Tšehhis, Kreekas, Saksamaal, Itaalias, Poolas, Leedus, Lätis, Maltal, Slovakkias ja Eestis ei ole kaitse-eesmärgid nõuetekohaselt kindlaks määratud. Austrias, Taanis, Prantsusmaal, Ungaris, Soomes, Lätis, Madalmaades ja Sloveenias on vaja võtta lisameetmeid nende alade kaitseks.

(43)

  COM(2021) 400 final. .

(44)

 Euroopa Komisjon, 2016, „Air Quality Standards“ .

(45)

Euroopa Komisjon, „Reduction of National Emissions“ .  

(46)

Euroopa Keskkonnaamet, 2022, „Air Quality in Europe“ – 2021. aasta aruanne .

(47)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta direktiiv 2010/75/EL tööstusheidete kohta (saastuse kompleksne vältimine ja kontroll) (ELT L 334, 17.12.2010, lk 17–119). Tööstusheite direktiivi vaadatakse läbi, et muuta see tulemuslikumaks.

(48)

Euroopa Komisjon, 2020, „Industrial Emissions Directive evaluation“ , lk 5 .

(49)

Euroopa Keskkonnaamet, 2021, „Costs of air pollution from European industrial facilities 2008–2017“ , tabel 1 lk 15, lk 16.

(50)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta direktiiv 2012/18/EL ohtlike ainetega seotud suurõnnetuse ohu ohjeldamise ning nõukogu direktiivi 96/82/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 197, 24.7.2012, lk 1–37).

(51)

  Euroopa Keskkonnaamet , 2020.

(52)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. juuni 2002. aasta direktiiv 2002/49/EÜ, mis on seotud keskkonnamüra hindamise ja kontrollimisega – Komisjoni poolt lepituskomitees esitatud deklaratsioon keskkonnamüra hindamise ja kontrollimisega seotud direktiivi kohta (EÜ L 189, 18.7.2002, lk 12–25).

(53)

Ricardo Energy & Environment, 2022, „Review of National Air Pollutant Projections and Assessment of National Air Pollution Control Programmes“ , 2022, lk 80, joonis 4-1.

(54)

 Käimas tahkete osakeste PM10 osas Bulgaaria, Tšehhi, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Horvaatia, Ungari, Itaalia, Poola, Rumeenia, Sloveenia, Slovakkia ja Rootsi suhtes. Tahked osakesed PM2,5 – Horvaatia ja Itaalia. Käimas lämmastikdioksiidi (NO2) osas Austria, Belgia, Tšehhi, Saksamaa, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Ungari, Itaalia, Luksemburgi, Poola, Portugali ja Rumeenia suhtes.

(55)

Bulgaaria, Poola, Ungari, Rumeenia, Itaalia ja Prantsusmaa suhtes tahkete osakeste osas ning Prantsusmaa ja Saksamaa suhtes NO2 osas.

(56)

Rumeenia ja Slovakkia.

(57)

Ricardo Energy & Environment, 2022, „Review of National Air Pollutant Projections and Assessment of National Air Pollution Control Programmes“ , lk 85–86. NB! Läbivaatamine hõlmas ainult 26 liikmesriiki, sest Rumeenia ei ole veel oma riiklikku õhusaaste kontrolli programmi esitanud.

(58)

Austria, Bulgaaria, Tšehhi, Saksamaa, Taani, Eesti, Kreeka, Soome, Prantsusmaa, Ungari, Iirimaa, Itaalia, Luksemburg, Läti, Malta, Madalmaad, Poola, Portugal ja Rootsi.

(59)

Austria, Bulgaaria, Tšehhi, Taani, Eesti, Kreeka, Prantsusmaa, Ungari, Iirimaa, Itaalia, Leedu, Luksemburg, Läti, Malta, Madalmaad, Poola, Portugal, Rootsi ja Sloveenia.

(60)

 14 liikmesriiki – muud lenduvad orgaanilised ühendid kui metaan (metaanita LOÜd), 13 liikmesriiki – tahked osakesed PM2,5 ning 12 liikmesriiki – lämmastikoksiidid (NOX).

(61)

Rumeenia.

(62)

Austria, Bulgaaria, Tšehhi, Saksamaa, Kreeka, Iirimaa, Horvaatia, Sloveenia ja Slovakkia.

(63)

Austria, Bulgaaria, Tšehhi, Saksamaa, Eesti, Soome, Prantsusmaa, Horvaatia, Ungari, Iirimaa, Leedu, Läti, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia.

(64)

Küpros, Tšehhi, Saksamaa, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Portugal, Poola ja Slovakkia.

(65)

Praeguseks on tehtud kaks kohtuotsust – Slovakkia ja Portugali suhtes.

(66)

LIFE PREPAIR .

(67)

LIFE HUNGAIRY .

(68)

 Komisjon pani 2021. aasta septembris alguse ELi missioonile ookeanide ja vete taastamiseks 2030. aastaks, et saavutada Euroopa rohelise kokkuleppe mere- ja magevee-eesmärgid, näiteks eesmärk võtta kaitse alla 30 % ELi merealadest ning taastada mereökosüsteemid ja 25 000 km ulatuses jõgede vaba vool.

(69)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiiv 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (EÜT L 327, 22.12.2000, lk 1–73).

(70)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007. aasta direktiiv 2007/60/EÜ üleujutusriski hindamise ja maandamise kohta (ELT L 288, 6.11.2007, lk 27–34).

(71)

 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2020. aasta direktiiv (EL) 2020/2184 olmevee kvaliteedi kohta (ELT L 435, 23.12.2020, lk 1–62).

(72)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. veebruari 2006. aasta direktiiv 2006/7/EÜ, mis käsitleb suplusvee kvaliteedi juhtimist ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 76/160/EMÜ (ELT L 64, 4.3.2006, lk 37–51).

(73)

Nõukogu 12. detsembri 1991. aasta direktiiv 91/676/EMÜ veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest (EÜT L 375, 31.12.1991, lk 1–8).

(74)

Nõukogu 21. mai 1991. aasta direktiiv 91/271/EMÜ asulareovee puhastamise kohta (EÜT L 135, 30.5.1991, lk 40–52). Komisjon esitas ettepaneku selle 1991. aasta direktiivi edasiseks ajakohastamiseks, et parandada saastuse vältimist, ressursitõhusust ja energianeutraalsust kogu sektoris.

(75)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta direktiiv 2008/56/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse merekeskkonnapoliitika-alane tegevusraamistik (merestrateegia raamdirektiiv) (ELT L 164, 25.6.2008, lk 19–40).

(76)

 Euroopa Keskkonnaamet, 2021 .

(77)

ELi keskmine on 8,39 ehk allpool veenappuskünnist (20 %), kuid mõnes liikmesriigis, näiteks Küprosel, Kreekas, Hispaanias, Tšehhi Vabariigis ja Maltal on olukord murettekitavam.

(78)

Veepoliitika raamdirektiivi 2000/60/EÜ rakendamist puudutavad ELi pilootuuringud seoses puudustega, mis tehti kindlaks komisjoni hinnangus teise tsükli veemajanduskavade kohta: Austria, Bulgaaria, Küpros, Tšehhi, Taani, Eesti, Kreeka, Prantsusmaa, Horvaatia, Ungari, Iirimaa, Itaalia, Leedu, Luksemburg, Läti, Malta, Poola, Portugal, Rumeenia, Rootsi, Sloveenia ja Slovakkia.

(79)

  https://ec.europa.eu/environment/water/participation/map_mc/map.htm ;  https://ec.europa.eu/environment/water/flood_risk/implem.htm .

(80)

Prantsusmaa, Ungari, Iirimaa ja Itaalia.

(81)

Seda direktiivi praegu hinnatakse ja komisjon kavatseb esitada direktiivi toimimise kohta üldhinnangu 2023. aastal.

(82)

Rikkumismenetlus on pooleli Belgia, Saksamaa, Hispaania ja Itaalia suhtes.

(83)

Praegu käib asulareovee puhastamise direktiivi puuduliku kohaldamise tõttu rikkumismenetlus 19 liikmesriigi suhtes: Bulgaaria, Belgia, Küpros, Prantsusmaa, Kreeka, Ungari, Iirimaa, Itaalia, Läti, Leedu, Malta, Poola, Portugal, Rumeenia, Slovakkia, Tšehhi, Sloveenia, Rootsi ja Hispaania.

(84)

Kreeka, Itaalia ja Hispaania maksavad praegu asulareovee puhastamise direktiiviga seotud trahve.

(85)

Kemikaalimäärus REACH: ELT L 396, 30.12.2006, lk 1. CLP-määrus: ELT L 252, 31.12.2006, lk 1.

(86)

  COM(2020) 667 final .

(87)

Euroopa Keskkonnaameti teaduskomitee aruanne „ Chemicals for a sustainable future “ , lk 14.

(88)

Euroopa Kemikaaliamet, projektide REF-1, REF-2, REF-3 ja REF 4  põhjal.

(89)

Euroopa Kemikaaliamet ja jõustamisalase teabe vahetamise foorum, aruanne REF 8 (2021) .

(90)

Komisjoni 18. juuni 2020. aasta määrus (EL) 2020/878, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1907/2006 (mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH)) II lisa (ELT L 203, 26.6.2020, lk 28–58).

(91)

 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määrus (EÜ) nr 1272/2008, mis käsitleb ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist ning millega muudetakse direktiive 67/548/EMÜ ja 1999/45/EÜ ja tunnistatakse need kehtetuks ning muudetakse määrust (EÜ) nr 1907/2006 (ELT L 353, 31.12.2008, lk 1–1355).

(92)

Euroopa Komisjoni lõpparuanne REACH- ja CLP-määruse toimimise kohta, Final report_REACH-CLPMSreporting_2020.pdf (europa.eu) . 

(93)

  Euroopa Komisjon, „REACH and CLP enforcement: EU level enforcement indicators“ .

(94)

Belgia, Saksamaa, Hispaania, Soome, Kreeka, Iirimaa, Itaalia, Madalmaad ja Rootsi.

(95)

  Kliimamuutusi käsitleva Pariisi kokkuleppe ingliskeelne tekst (unfccc.int)

(96)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. juuni 2021. aasta määrus (EL) 2021/1119, millega kehtestatakse kliimaneutraalsuse saavutamise raamistik ning muudetakse määruseid (EÜ) nr 401/2009 ja (EL) 2018/1999 (Euroopa kliimamäärus) (ELT L 243, 9.7.2021, lk 1–17).

(97)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta määrus (EL) nr 517/2014 fluoritud kasvuhoonegaaside kohta ja määruse (EÜ) nr 842/2006 kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 150, 20.5.2014, lk 195–230).

(98)

  COM(2021) 82 final .

(99)

Jõupingutuste jagamist käsitlevad õigusaktid moodustavad osa kliimamuutusi ja energeetikat käsitlevatest poliitikapõhimõtetest ja meetmetest, mis aitavad Euroopal liikuda vähese CO2-heitega majanduse suunas ja suurendada energiajulgeolekut ( https://ec.europa.eu/clima/eu-action/effort-sharing-member-states-emission-targets_en ).

(100)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta otsus nr 406/2009/EÜ, milles käsitletakse liikmesriikide jõupingutusi kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks, et täita ühenduse kohustust vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid aastaks 2020 (ELT L 140, 5.6.2009, lk 136–148).

(101)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta määrus (EL) 2018/842, milles käsitletakse liikmesriikide kohustust vähendada kasvuhoonegaaside heidet aastatel 2021–2030, millega panustatakse kliimameetmetesse, et täita Pariisi kokkuleppega võetud kohustused, ning millega muudetakse määrust (EL) nr 525/2013 (ELT L 156, 19.6.2018, lk 26–42).

(102)

Valitsustevaheline kliimamuutuste rühm, 2022,  „Climate Change 2022: Impacts, Adaptation and Vulnerability“ .

(103)

Selles panustatakse vähemalt 30 % kliimaeesmärkide saavutamisse ja 2024. aastal 7,5 % ning 2026. ja 2027. aastal 10 % elurikkusse.

(104)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuni 2020. aasta määrus (EL) 2020/852, millega kehtestatakse kestlike investeeringute hõlbustamise raamistik ja muudetakse määrust (EL) 2019/2088 (ELT L 198, 22.6.2020, lk 13–43).

(105)

Roheline rahastamine hõlmab kliimameetmete rahastamist, aga ka selliste konkreetsete keskkonnaeesmärkide rahastamist nagu tööstussaaste kontroll, veemajandus ja elurikkuse kaitse. Võttes arvesse keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise ulatust, vaadeldakse neid eraldi.

(106)

Ehk 1,0–1,6 % ELi 2014.–2020. aasta SKPst.

(107)

Allikas: keskkonna peadirektoraat.

(108)

Panus kliima- ja keskkonnaeesmärkide saavutamisse põhineb taaste- ja vastupidavusrahastu määruse VI lisas esitatud metoodikal.

(109)

 Küpros, Tšehhi, Saksamaa, Taani, Eesti, Soome, Leedu, Läti, Malta, Portugal ja Slovakkia.

(110)

 Eurostat,  Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide avatud andmed , 2021. 

(111)

Näiteks ELi elurikkuse platvorm, elurikkuse teadmuskeskus, uued elurikkuse strateegia rakendamise jälgimis- ja tulemustabelid, ringmajanduse tegevuskava ja nullsaaste algatus. Kaheksas keskkonnaalane tegevusprogramm sisaldab ka integreeritud seireraamistikku.

(112)

  Keskkonna kaitsmine kriminaalõiguse kaudu (europa.eu) .

(113)

 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. märtsi 2007. aasta direktiiv 2007/2/EÜ, millega rajatakse Euroopa Ühenduse ruumiandmete infrastruktuur (INSPIRE) (ELT L 108, 25.4.2007, lk 1–14).

(114)

 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiiv 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta direktiiviga 2014/52/EL (ELT L 124, 25.4.2014); Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2001. aasta direktiiv 2001/42/EÜ teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta (EÜT L 197, 21.7.2001).

(115)

 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/35/EÜ keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta (ELT L 143, 30.4.2004, lk 56–75).

(116)

Keskkonnateabele juurdepääsu direktiivi 2003/4/EL artikli 6 lõige 2, keskkonnavastutuse direktiivi 2004/35/EÜ artikkel 13, tööstusheite direktiivi 2010/75/EL artikkel 25, keskkonnamõju hindamise direktiivi 2011/92/EL artikkel 11 ning Seveso III direktiivi 2012/18/EL artikkel 23. Vt ka õhusaasteainete riiklike heitkoguste vähendamise direktiivi (EL) 2016/2284 põhjendus 27, milles on konkreetselt viidatud Euroopa Liidu Kohtu praktikale õiguskaitse kättesaadavuse teemal.

(117)

Vt eelkõige komisjoni teatis õiguskaitse kättesaadavuse kohta keskkonnaõiguse valdkonnas (2017/C 275/01, ELT C 275, 18.8.2017, lk 1–39).

(118)

Eelkõige programmi LIFE juhtimissuuna kaudu.

(119)

Poola ja Bulgaaria.

(120)

Poola.

(121)

Leedu.

(122)

Austria, Bulgaaria, Küpros, Tšehhi, Saksamaa, Taani, Eesti, Kreeka, Soome, Horvaatia, Ungari, Iirimaa, Itaalia, Malta, Madalmaad, Poola, Rumeenia, Slovakkia, Rootsi ja Sloveenia.

(123)

Bulgaaria, Tšehhi, Saksamaa, Kreeka, Hispaania, Soome, Prantsusmaa, Horvaatia, Ungari, Iirimaa, Itaalia, Leedu, Läti, Luksemburg, Malta, Poola, Portugal, Rumeenia, Slovakkia, Rootsi ja Sloveenia.

(124)

Belgia, Horvaatia, Iirimaa, Itaalia ja Portugal.

(125)

 Austria, Belgia, Bulgaaria, Tšehhi, Saksamaa, Eesti, Hispaania, Soome, Prantsusmaa, Horvaatia, Ungari, Itaalia, Läti, Luksemburg, Malta, Madalmaad, Portugal, Rumeenia, Rootsi ja Slovakkia.

(126)

Rikkumismenetlus algatati 17 liikmesriigi suhtes.

(127)

  Euroopa tulevik (europa.eu) .

(128)

  The European environment — state and outlook 2020 .

(129)

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni (UNECE) keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsioon, mis on ratifitseeritud nõukogu 17. veebruari 2005. aasta otsusega 2005/370/EÜ keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni sõlmimise kohta Euroopa Ühenduse nimel (ELT L 124, 17.5.2005, lk 1–3).

(130)

Väärib märkimist, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. oktoobri 2021. aasta määrus (EL) 2021/1767, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1367/2006 keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise Århusi konventsiooni sätete kohaldamise kohta ühenduse institutsioonide ja organite suhtes (ELT L 356, 8.10.2021, lk 1–7), parandas liidu tasandil halduslikus või kohtulikus korras läbivaatamise võimalusi kodanikele ja valitsusvälistele keskkonnaorganisatsioonidele, kel on konkreetsed küsimused keskkonda mõjutavate haldusaktide vastavuse kohta keskkonnaõigusele; see on kooskõlas Euroopa rohelises kokkuleppes võetud kohustusega.

(131)

  COM(2020) 643 final. .

(132)

Kõige hiljutisemad näited on tööstusheite direktiivi , looduse taastamise määruse ja raadamismääruse läbivaatamise ettepanekud, milles on konkreetsed õiguskaitse kättesaadavuse sätted.

EUROOPA KOMISJON

Brüssel,8.9.2022

COM(2022) 438 final

LISA

järgmise dokumendi juurde:

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

Keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamine 2022. aastal:
suundumuste muutmine keskkonnanõuete täitmise abil

{SWD(2022) 252 final} - {SWD(2022) 253 final} - {SWD(2022) 254 final} - {SWD(2022) 255 final} - {SWD(2022) 256 final} - {SWD(2022) 257 final} - {SWD(2022) 258 final} - {SWD(2022) 259 final} - {SWD(2022) 260 final} - {SWD(2022) 261 final} - {SWD(2022) 262 final} - {SWD(2022) 263 final} - {SWD(2022) 264 final} - {SWD(2022) 265 final} - {SWD(2022) 266 final} - {SWD(2022) 267 final} - {SWD(2022) 268 final} - {SWD(2022) 269 final} - {SWD(2022) 270 final} - {SWD(2022) 271 final} - {SWD(2022) 272 final} - {SWD(2022) 273 final} - {SWD(2022) 274 final} - {SWD(2022) 275 final} - {SWD(2022) 276 final} - {SWD(2022) 277 final} - {SWD(2022) 278 final}

PRIORITEETSED MEETMED KESKKONNAÕIGUSE PAREMAKS RAKENDAMISEKS

Selles lisas on kokkuvõtlikult esitatud keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise 27 riigipõhises aruandes esitatud prioriteetsed meetmed 1

(1) Prioriteetsed meetmed on lisatud iga riigi aruandesse Euroopa Komisjonile kättesaadava teabe põhjal tagamaks, et kõiki liikmesriike koheldakse võrdselt. Et prioriteetseid meetmeid oleks võimalik võrrelda, on nad käesolevas lisas liigitatud nende liikmesriikide rühmade kaupa, kellele esitati sarnased soovitused. Seepärast võib lisas kasutatud sõnastus olla üldisem kui riigipõhistes aruannetes.