21.3.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 88/83

1.

toetab komisjoni püüdlusi töötada jõulisema ülemineku abil toodete, materjalide ja ressursside väärtust olelusringis säilitavale ringmajandusele välja jätkusuutlik, vähese CO2-heitega, tehnoloogiliselt arenenud ja ressursitõhus majandus, mis loob Euroopas püsivaid konkurentsieeliseid ja töökohti;

2.

rõhutab, et nende eesmärkide saavutamiseks peab meetmetel kõikides liikmesriikides olema sama raamistik, mis võimaldab – vastavalt keskkonnahoidlike töökohtade algatusele ja Euroopa uute oskuste tegevuskavale (1) – luua Euroopas tööhõivevõimalusi uutes tööhõiveniššides, mida ringmajandus loob (keskkonnasäästlik ehitus, jäätmekäitlus jne), ja koolitada tööjõudu vastavat nõudlusele. Toetuse ja asjakohase koolitusega saaksid paljud töötud tööturule naasta ja teistele avaneksid uued töövõimalused;

3.

rõhutab, et paljud probleemid, mis ELis tootmisest ja tarbimisest tingituna tekivad, mõjutavad teisi maailma paiku, eeskätt arenguriike ja tärkava turumajandusega riike, ning et tarbimise ja tootmise muutuste korral on oodata positiivseid mõjusid ka seal. Komitee tunnistab sellest tulenevat vastutust ELi poliitilise tegevuse, majanduse ja ühiskonna jaoks ning soovitab 1. jaanuaril 2016 jõustunud ÜRO säästva arengu tegevuskava 2030 silmas pidades seepärast keskendada tähelepanu meetmetele, mis hoolitsevad rahvusvahelisel tasandil selle eest, et ka väljaspool ELi astutakse samme ressursside kaitseks ja säästmiseks vajalike meetmete võtmiseks;

4.

rõhutab, et suletud ringmajanduse kõrge eesmärgi saavutamine nõuab kõigi poliitiliste tasandite tahet võtta selleks vajalikke meetmeid. See hõlmab toodete ja teenuste keskkonnasäästlikku kujundamist, jäätmetekke vältimist, materjalide ja komponentide ringlussevõttu, korduskasutamist ja taaskasutamist, samuti kahjulike ja ümbertöötlemist takistavate koostisosade vähendamist selleks, et edendada parandatavust, ringlussevõetavust, moderniseeritavust ja vastupidavust. Lisaks on vaja püsivalt muuta seda, kuidas üldsus kõnealust teemat tajub, samuti tarbijakäitumist. Samuti on vaja luua stabiilne turg teisestest toorainetest valmistatud toodete ja materjalide jaoks;

5.

toetab nõukogu järeldusi Euroopa Liidu ringmajanduse tegevuskava kohta, (2) milles nõutakse Euroopa Komisjoni ringmajanduse tegevuskava õigeaegset ja ambitsioonikat rakendamist ning juhitakse tähelepanu sellele, et üleminek ringmajandusele nõuab pikaajalist pühendumist ja tegevust ELi paljudes eri poliitikavaldkondades ning liikmesriikide kõigil valitsustasanditel, sh kõigi majandustegevuses osalejate, ühiskonna sidusrühmade ja kodanike aktiivset kaasamist kõigi valitsustasandite poolt;

6.

juhib selles kontekstis tähelepanu asjaolule, et jäätmekäitlusteenuseid osutatakse sageli üldist majandushuvi pakkuvate teenustena Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 14 mõistes ja et protokollis nr 26 üldhuviteenuste kohta antakse muu hulgas kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele laialdane kaalutlusõigus. Nii saab välja töötada ja ellu viia optimaalseid kohalikke ja piirkondlikke jäätmekäitluslahendusi;

7.

juhib tähelepanu sellele, et osalejad ja sektorid peavad mastaapse ringmajanduse loomiseks tegema omavahel tõhusat koostööd. Eri sektorites platvormide ja klastrite loomine, kus ettevõtjad ja poliitikakujundajad tegutsevad koos, teeks võimalikuks toodete ühise väljatöötamise, infotehnoloogial ja teabevahetusel põhineva läbipaistvuse, ühised andmekogumissüsteemid, sektorite standardid ning stiimulite ja vahendusmehhanismide ühtlustamise;

8.

on seisukohal, et tõelise paradigmamuutuse saavutamiseks peab kogu ringmajanduse strateegia tuginema püüdlusele saavutada kogu olelusringi vältel (nn hällist hällini lähenemisviis) ökoloogiliselt parimad lahendused – sõltumata erinevate õiguslike eeskirjade, strateegiate ja vahendite hetkeolukorrast, mille edasiarendamine ja vastav kohandamine või täiendamine peab toimuma üldeesmärki silmas pidades;

9.

on veendunud, et see saab õnnestuda vaid siis, kui lisaks tegevuskavas nimetatud lühiajalistele meetmetele seatakse ka konkreetsed ja realistlikud keskpika ja pika perspektiivi eesmärgid, mis võimaldavad kõigil asjaosalistel usaldusväärsetel alustel vajalikke plaane teha ja taristutingimusi luua;

10.

soovitab seepärast poliitiliste kavandamis- ja rakendamisprotsesside pikaajalisust arvestades võtta sihiks 2050. aasta (3) ning kehtestada vahe-eesmärgid ja -meetmed 2030. aastaks;

11.

on seisukohal, et esimese olulise sammuna on vaja luua olukorrast kriitiline ülevaade, et uurida, millised toetusprogrammid, toetused või reguleerivad meetmed on ebatõhusad või lausa kahjulikud ja milliste prioriteetsete probleemidega tuleb millises ajavahemikus tegeleda;

12.

on seisukohal, et oma väikese mõjuulatuse tõttu saab teadusprogrammidel, toetusmeetmetel ja vabatahtlikel vahenditel olla ELi ees seisvate probleemide asjakohasel lahendamisel ainult toetav mõju. Väikese mõjususe näiteks võib tuua ELi keskkonnajuhtimissüsteemi EMAS, mis loodi 20 aastat tagasi, kuid millega on kogu ELis liitunud vaid 4 000 ettevõtjat ja mitteärilist asutust kokku umbes 10 000 asukohas. Sellele vastukaaluks on umbes 30 miljonit ettevõtjat loobunud kõnealuse vahendi kasutamisest;

13.

soovitab kehtestada kaugeleulatuvad õiguslikud nõuded koos toetusmeetmetega. Sealjuures tuleks kasutada ka uuenduslikke lähenemisviise, nt top-runner lähenemisviis (4). Lisaks loodusressurssidele ja kliimale võidavad sellest eelkõige ka tarbijad, kelle kulud pikas perspektiivis vähenevad, samuti majandus, saavutades konkureerivate majanduste ees innovatsioonieelise;

14.

märgib, et paljud kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on juba käivitanud erinevaid ressursitõhususe ja ringmajanduse edendamise algatusi. Need algatused on head näited, millest teised saavad eeskuju võtta. Komisjon peaks toetama olemasolevaid kogemuste vahetamise platvorme;

15.

kahetseb, et hariduse ja teadlikkuse suurendamise aspektil ei ole tegevuskavas mingit rolli, ja kutsub komisjoni üles selle koos liikmesriikide, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning teiste partneritega välja töötama ning edendama teadmiste ja parimate tavade arengut ja jagamist selles valdkonnas teadlikkuse suurendamise eesmärgil. Sellega seoses väljendab komitee heameelt spetsiaalsete spetsialiseerumise moodulite loomise üle seonduva tasemeõppe ning asjakohaste koolituste raames tihedas koostöös ettevõtlus-, teadus- ja haridusringkondadega;

16.

märgib, et komisjon tugineb juba väljakujundatud strateegiatele ja paljudes valdkondades puuduvad konkreetsed meetmed, näiteks puuduvad ühtlustatud kriteeriumid nende strateegiate kohaldamiseks ja rakendamiseks. Kavandatud laiendatud tootevastutuse seadusandlikes ettepanekutes tuleks ka konkreetselt välja tuua, kuidas peaks toimuma tootjatepoolne toodete kõigi kulude sisestamine kogu väärtusahelas;

17.

soovitab kõigi poliitikavaldkondade üleste eesmärkide ja sidususe saavutamiseks lisada toetuste lubade kontrollimisse toimimisviisid, mis tagavad selle, et tulevikus ei anta toetust tootmisrajatistele ega tootearendustele, mis ei vasta ökodisaini nõuetele;

18.

rõhutab, et ökodisaini nõuded tuleb põhjalikult läbi vaadata (5) ja uurida tuleks tootepõhiste või valdkondlike ökodisaini nõuete kehtestamist;

19.

kutsub sellega seoses Euroopa Komisjoni üles esitama võimalikult kiiresti ambitsioonikat ökodisaini töökava direktiivi 2009/125/EÜ (ökodisaini direktiiv) – mis pidi hõlmama ajavahemikku 2015–2017 – rakendamiseks;

20.

rõhutab, et tootmisel tekkivaid jäätmeid ja kõrvalsaadusi saaks kasutada ringlussevõetud toorainena muu tootmise puhul ja et eeskätt väikestel ja keskmise suurusega ettevõtjatel, kes on paljude piirkondade tugisammas, on tänu tööstuslikule sümbioosile veel suur tõelise ringmajanduse potentsiaal. Seejuures tuleks VKEde ees seisvaid õiguslikke takistusi võimalikult suures ulatuses vähendada ja uutes eeskirjades võimalikult suurel määral piirata; Nii tuleks näiteks ellu viia jäätmete raamdirektiivi artikli 5 lõikes 2 ja artikli 6 lõikes 2 nimetatud meetmed kõrvaltoote või olelusringi lõpu deklareerimise kriteeriumide määratlemiseks;

21.

soovitab komisjonil ja liikmesriikidel kehtestada ka majandusele siduvad säästva hanke ja koostöö eeskirjad kogu väärtusahela ulatuses, kui vabatahtlikult võetud kohustusi asjakohase aja jooksul ja piisavas ulatuses ei täideta; Selleks peaksid nad konsulteerima kohalike ja piirkondlike omavalitsustega;

22.

märgib, et vaatamata punktis 12 mainitud EMASi vähesele kasutusele on sellel vahendil põhimõtteliselt suur potentsiaal (tootmis)protsessidesse suunatavate (ebatõhusate ja/või keskkonnale kahjulike) materjalivoogude tuvastamiseks ja määratlemiseks. Seepärast toetab komitee seda, et komisjon käsitleb tegevuskavas selle vahendi parandamist ettevõtjate, eeskätt VKEde hüvanguks. Komitee tuletab meelde, et lisaks sellele on EMAS tänu oma süsteemsele läbipaistvusele ja kontrollimisele ainsa juhtimissüsteemina väga sobiv selliste materjalivoogude kindlaks kontrollimiseks;

23.

soovitab seega integreerida EMASi kui vabatahtliku vahendi nõutavate tõendavate dokumentide ja andmete usaldusväärseks kontrollimiseks teistesse õigusaktidesse ja meetmete jõustamisse märksa suuremal määral kui seni;

24.

rõhutab, et järjest lühenevate tootekasutustsüklite probleemi puhul (nt elektriseadmed ja rõivad), on tarbijakäitumisel ja ühiskondlikel trendidel tugevam mõju kui oletataval ja tegelikul tehnilisel aegumisel;

25.

juhib seda ennekõike ühiskondlikku ja eetilist konteksti arvestades tungivalt tähelepanu sellele, et komisjon, liikmesriigid ja eeskätt kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kui kodanikele kõige lähemal olev poliitiline tasand peaksid võtma haridus-, täiendusharidus- ja kvalifikatsioonimeetmeid, mis aitaksid nii üldsusel kui ka ettevõtjatel oluliselt paremini tajuda ja mõista seoseid säästva ja mittesäästva tarbimise, jäätmetekke vältimise, loodusvarade säilitamise ja keskkonna vahel. Komitee soovitab käsitleda kõnealuseid aspekte jõulisemalt haridusprogrammides ja teabekampaaniates;

26.

soovitab muuta toodete kogu olelusringi keskkonnamõjud asjakohase märgistuse abil läbipaistvaks, kasutades seejuures ära olemasolevatest märgistest saadud kogemusi. Sealjuures peab märgis olema lihtne ja arusaadav ning märgisel esitatav teave läbipaistev ja kontrollitav;

27.

arvab, et siinkohal oleks sobiv kasutada toodete keskkonnajalajälje lähenemisviisi, ent märgib, et selle meetodeid on vaja veel olulisel määral edasi arendada. Toodete keskkonnajalajälg saab olla märgiste paljususe ja sellega kaasneva läbipaistmatuse vastu tõhus vahend vaid siis, kui see on üldiselt kohustuslik. Seepärast peab see olema tootjate jaoks ka nende konkurentsivõimet ja proportsionaalsuse põhimõtet silmas pidades hõlpsalt kasutatav, ilma et see vähendaks vahendi väljendusjõudu ja kontrollitavust. Sellele aitaks kaasa Euroopa märgise loomine, et kujundada ringmajanduse selget ja positiivset mainet ja avada sellele uksed. Märgise ja sellest teavitamise jaoks on vaja strateegiat ja strateegia rakendamise kava, nagu näiteks parendusprogrammid ja üleeuroopalised teabekampaaniad;

28.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles maksusüsteemide keskpika ümberkujundamise abil maksustama esmase tooraine tarbimist kõrgemalt kui korduskasutatavate ringlussevõetud toorainete, materjalide ja komponentide kasutamist, et luua nii stiimul majandusringlusse juba toodud toorainete, materjalide ja komponentide märkimisväärselt suuremaks taaskasutamiseks uute esmaste toorainete kasutamise asemel. Vajalikuks võib osutuda ELi käibemaksudirektiivi läbivaatamine, et mitte takistada erinevate käibemaksumäärade sisseviimist sel eesmärgil. Lisaks peaksid komisjon ja liikmesriigid koostöös kohalike ja piirkondlike omavalitsustega rohkem edendama teiseste toorainete, materjalide ja komponentide kasutamist muu hulgas teiste sobivate majanduslike vahenditega;

29.

tunnistab, et keskkonnahoidlikud riigihanked võivad tingituna oma suurest osakaalust sisemajanduse koguproduktis olla oluline ringmajanduse hoob. Komitee rõhutab siinkohal, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on kogu ELi hankemahus väga suur osakaal ja seepärast on neil keskkonnahoidlikes riigihangetes võtmeroll. Sellega antakse rohelisele majandusele vajalikud kasvustiimulid ja avatakse suured tööhõivevõimalused, nii et keskkonnahoidlikku tegevuskava VKEde jaoks ja keskkonnasäästliku tööhõive algatust (6) on võimalik paremini rakendada;

30.

märgib, et jätkuvalt ei ole juba aastaid propageeritavat keskkonnahoidlikke riigihankeid piisavalt rakendatud ja toetab seepärast komisjoni iga algatust, millega kaasneb kõnealuse hankepoliitika tõhusam elluviimine. Komitee rõhutab, et riigihangete puhul on oluline vaadata mitte ainult kõige madalamat hinda, vaid ka majanduslikult kõige soodsamat pakkumust. See tähendab, et rohkem tähelepanu tuleb pöörata lahendustele, millel on madalamad olelusringi kogukulud, tugev tehnoloogiline suutlikkus ja mis on tervikuna jätkusuutlikumad. Seesugused tavad tuleks hõlmata struktuurifondide määrustega, kuna sel viisil oleks võimalik parandada teiseste toorainete turulelaskmist;

31.

märgib, et isegi kui ELi liikmesriigid on uued ELi riigihanke-eeskirjad (7) ellu viinud, on olemas täiendavad võimalused jätkusuutlikeks, konkurentsivõimelisteks, innovatsiooni vallandavateks ja läbipaistvateks riigihangeteks, nagu näiteks arukamad eeskirjad ja elektrooniliste menetluste ulatuslikum kasutamine. Komitee leiab, et ettevõtjate, eelkõige VKEde seas tuleks levitada suuremat teadlikkust uuendatud ELi riigihanke-eeskirjade uutest võimalustest;

32.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles levitama suuniseid ja ettepanekuid, et edendada keskkonnahoidlike riigihangete kasutamist. Komisjoni avaldatud käsiraamat „Bying Green!! A Handbook on green public procurement“ on selleks sobiv algus. Lisaks kutsub komitee üles koostama nimetatud käsiraamatu jaoks loetelu keskkonnahoidlike riigihangete jaoks sobilikest teisestest toorainetest ja -materjalidest ning toodetest, mis on toodetud selliseid aineid ja materjale kasutades, ning seda loetelu korrapäraselt ajakohastama;

33.

pidades silmas eelseisvaid muudatusi 2016. aastal jõustunud ELi õigusraamistikus, nõuab komitee, et keskkonnahoidliku riigihanke põhimõtte järgimine oleks kohustuslik riigihangete puhul, mis ületavad kogu ELis kehtivaid künniseid, samuti avaliku sektori vahenditest toetatavate projektide puhul. Keskkonnahoidlikke riigihankeid tuleks rakendada kõigi ELi toetusprogrammide osana, et neist projektidest saaks keskkonnahoidliku riigihanke rakendamise eeskuju ja stiimul;

34.

soovitab sellega seoses ELi õiguse sidususe tagamiseks ja kooskõlas eelmise soovitusega muuta riigihangete direktiivi (2014/24/EL) nii, et avalike hankemeetmete puhul peaks põhimõtteliselt eelistama säästvaid ja ressursitõhusaid tooteid ja lahendusi ning nende tagasilükkamise korral tuleks otsust põhjendada. Lisaks sellele soovitab komitee kohaldada seiret, mille käigus võrreldaks kogu väärtusahela arvestuses tavapäraste, ainuüksi kulutõhususes lühiajaliselt saadavale kasule suunatud hankemeetmeid keskkonnahoidlike riigihangetega ja antaks neile hinnang. Lisaks soovitab komitee arendada hangete väljakuulutamise süsteeme nii, et neist võiks vajaduse korral saada võrreldavat teavet eri hangete ja nende kriteeriumide kohta;

35.

toetab komisjoni kavatsust edendada koostööd liikmesriikidega, et parandada ELi jäätmealaste õigusaktide rakendamist, ja rõhutab, et sealjuures on oluline roll kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel. Seepärast palub komitee komisjonil kanda hoolt selle eest, et liikmesriigid kaasaksid kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused tihedalt vajalikesse tehnilistesse ja fiskaalmeetmetesse, samuti parimate tavade tutvustamisse;

36.

kordab oma üleskutset Euroopa Komisjonile ja liikmesriikidele, edendada eeskätt seni vähem arenenud piirkondades kvaliteetset ringlussevõttu ja kehtestama selleks kiiresti ka majanduslikud vahendid, nt „saastaja maksab“ põhimõte, prügilamaksud ja jäätmetootmise maksustamise süsteemid (8);

37.

rõhutab, et arvestades ELi piirkondade ja liikmesriikide vahelisi erinevusi kehtivates jäätmekäitluse alastes ELi õigusaktides kehtestatud eesmärkide täitmisel, on väga oluline innustada koostööd ja heade tavade levitamist kõnealuses valdkonnas, et aidata ka maha jäänud riikidel ja piirkondadel lõppeesmärkideni jõuda. See kehtib eelkõige hõreda asustuse, saareliste ja äärepoolseimate piirkondade puhul, kes seisavad silmitsi suure demograafilise survega ja kus vahemaad jäätmekäitluskeskuseni on pikad, mis teeb nende jaoks jäätmevabaduse eesmärgi saavutamise sisuliselt võimatuks;

38.

rõhutab, et tarbijad on vaja palju suuremal määral kaasata kõigisse jäätmete kõrvaldamise meetmetesse. Seepärast peavad tahkete olmejäätmete käitlemise eest vastutavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused andma läbipaistvat teavet kõikide materjalide käitlemis- ja ringlussevõtuprotsesside kohta, et kaasata tarbijad rohkem jäätmete asjakohasesse kõrvaldamisse või ringlussevõttu;

39.

rõhutab, et võrdsed võimalused jäätmete kõrvaldamise eeskirjade rakendamisel on oluline tegur VKEde konkurentsivõime jaoks ELi siseturul;

40.

toetab komisjoni kavatsust tegeleda jäätmete energia taaskasutamise rolliga energia- ja kliimapoliitikas. Komitee rõhutab, et sealjuures tuleb lähtuda ELi jäätmehierarhiast jäätmevoo maksimaalseks vähendamiseks ja olelusringi mõtteviisist ning et suurte taaskasutuse ja ringlussevõtu määradega ringmajanduse mudelit ei tohi energiatootmise nimel õõnestada (9);

41.

juhib lisaks tähelepanu sellele, et jäätmete puhul, mida ei ole võimalik vältida või ringlusse võtta, on mõttekas käitlemine väga tõhusates termorajatistes (jäätmed energiaks), eriti kui samaaegselt energiat kasutatakse. Samas tuleb vältida ülemäära suuri jäätmete kõrvaldamise või põletamise taristuid;

42.

toetab kindlalt Euroopa Komisjoni kavatsust tõhustada läbivaadatud jäätmesaadetiste määruse jõustamist, võideldes sellega tarbimisjärgsete jäätmete ebaseadusliku ekspordi vastu ning jäätmesaadetiste saatmise vastu nõuetele mittevastavatesse käitlemisettevõtetesse ELi sees või sellest väljaspool. Euroopa Komisjon peaks aktiivselt kaasama oma tegevusse pädevaid kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi ning edendama jäätmesaadetisi puudutavat elektroonilist andmevahetust ja töötama välja suuniseid nõuetekohase kontrolli kavandamise kohta; nõue selle kohta lisati direktiivi viimase läbivaatamisega;

43.

on põhimõtteliselt seisukohal, et kvaliteedistandardid peab vajadusel kehtestama tooraineid kasutav tööstus, kuna vaid toodete tootjad teavad, milline peab olema nende tootmiseks vajalike toorainete ja materjalide kvaliteet. Küll aga rõhutab komitee siinkohal, et otsustav peab siiski olema toote kvaliteet ja mitte selle päritolu;

44.

on siiski arvamusel, et komisjoni ülesanne on analüüsida kehtivaid õiguslikke tõkkeid, mis takistavad või raskendavad ringlussevõetud tooraine kasutamist, ja need kõrvaldada, kui seda ei takista ohutuse aspektid (nt saasteained, loomahaigused, hügieen);

45.

toetab komisjoni kavatsust pakkuda välja meetmed jäätmeid, tooteid ja kemikaale käsitlevate õigusaktide vastastikuse seose loomiseks, ja leiab, et seda tuleks teha võimalikult kiiresti. Komitee rõhutab sellega seoses, et ringmajanduse sujuvaks toimimiseks on vältimatult vajalik ohtlike ja toksiliste ainete asendamine olemasolevate või veel väljatöötamisel olevate ohutute alternatiividega, samuti ohtlike kemikaalide jälgitavus väärtusahelas ja materjalitsüklites;

46.

tervitab asjaolu, et komisjon keskendub plastide valdkonnale, ja tõstab esile oma arvamust teemal „Roheline raamat keskkonda sattunud plastijäätmeid käsitleva Euroopa strateegia kohta“ (10) ning rõhutab, et plastide kasutamisele teatud valdkondades tuleb kehtestada reeglid, et hõlbustada plastide ringlussevõttu või vähendada nende kasutamist teatud valdkondades; Plaste, mis sisaldavad keskkonna ja tervise seisukohast kahjulikke aineid, ei tuleks seega taaskasutusse/ringlusse võtta, kui kahjulikke aineid ei ole võimalik töötlemise teel eraldada ega ringlusest eemaldada. Kahjulike koostisainetega plastid tuleks siis näiteks põletamise teel ringlusest kõrvaldada. On tähtis, et komisjon võtab seda eeskirjade koostamisel ja eesmärgitaseme seadmisel arvesse. Lisaks peaks komisjon tegutsema selle nimel, et tagada, et keskkonda või tervist kahjustavad ained kaoksid esmatootmisest võimalikult kiiresti;

47.

märgib, et mitmetel uutel liitmaterjalidel võib olla positiivne keskkonnamõju (isolatsioonimaterjalina, tänu kergemale kaalule jne), kuid teisalt võivad olelusringis tekkida raskused nende korduskasutusel, ringlussevõtul või kõrvaldamisel;

48.

kritiseerib asjaolu, et tegevuskavas ei käsitleta üksikasjalikumalt prügistamist ega plastide leostamist, mis on olulised teemad. Seepärast kutsub komitee komisjoni üles käsitlema neid valdkondi asjakohasel viisil 2017. aastaks kavandatud strateegias plastide kohta ringmajanduses ning seadma probleemide lahendamiseks selged eesmärgid;

49.

soovitab komisjonil ja liikmesriikidel toetada turupõhiseid algatusi ringlussevõetud materjali kasutamise suurendamiseks, luues ettevõtjatele fiskaal- ja majandusstiimuleid ringmajandust toetavate ärimudelite kasutamiseks ning tarbijatele ringmajandust toetavate toodete ja teenuste ostmiseks;

50.

peab toidu raiskamise vähendamist nii majanduslikust ja ökoloogilisest kui ka eetilisest aspektist oluliseks ringmajanduse valdkonnaks ja juhib tähelepanu oma arvamusele õigusaktide paketi raames, samuti omaalgatuslikule arvamusele toidujäätmete kohta (11);

51.

on seisukohal, et toidu raiskamise vähendamise meetmed väärtusahela lõikes ei ole üksnes liikmesriikide, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ja ettevõtjate vastutusalas, vaid et Euroopa Komisjonil ja teistel ELi institutsioonidel on selles otsustav roll, kuna kõnealune teema on tihedalt soetud teiste poliitikavaldkondadega (nt hügieenieeskirjad ja tarbijakaitse, kaubandusstandardid, põllumajandustoetused);

52.

on seisukohal, et just ehitustööstuse valdkonnas on vältimatult vajalik terviklik käsitlus, tingituna selle valdkonna jäätmete suurest mahust ja üha keerukamaks muutuvast liigitamisest. Just ehitustoodete puhul peab ökodisain arvestama kogu olelusringi ja seepärast tuleb seda kõnealuse tooterühma puhul jõulisemalt rakendada. Kuigi ELi ehitussektoris on vaieldamatult vaja parandada ressursitõhusust, suurendavad eri riikide avaliku ja erasektori erinevad lähenemisviisid töökeskkonna keerukust kõigi sidusrühmade jaoks. Ühiste eesmärkide, näitajate ja andmete puudumine ning eri lähenemisviiside vastastikuse tunnustamise vajakajäämine võivad seni tehtud edusammud minema pühkida ja teha võimalikuks siseturu moonutused kavandamise, disaini, ehitamise ja tootmise valdkonnas;

53.

on seisukohal, et ringmajanduse põhimõtete kohaldamisel kinnisvara ja ehituse valdkonnas tuleb projekte kavandada n-ö kihiti, valida hoolikalt materjale ja koostisosi ja juba ehitamise etapis arvestada hoone demonteerimisprotsesside ja kohandatavusega. Seoses sellega tuleb kaasata tööstussektor, jääke tuleb hakata käsitama väärtusliku ressursina ja hoonetest peavad saama tulevaste põlvede n-ö materjalipangad. Selleks on vaja luua materjalistruktuurid ja osad, mida on võimalik kas osaliselt või täielikult lammutada või demonteerida, et saaks nii eri koostisosi korduskasutada, materjale taaskasutusse võtta ja terveid hooneid mujal uuesti üles ehitada;

54.

rõhutab ehitusjäätmete ringmajanduse piirkondlikku olulisust, sest oma massi ja kaalu tõttu ei sobi nad majanduslikust aspektist kaugele transportimiseks ja jäävad seepärast suures osas oma päritolupiirkonda;

55.

on seisukohal, et ehitustööstus on oluline tegevusvaldkond kõigi tasandi haldusasutuste jaoks, kuna nii avaliku sektori hoonete omanike kui ka taristu loomise ja säilitamise eest vastutajatena peaksid nad olema teerajajad selliste innovaatiliste keskkonnahoidlike protsesside ja toodete laialdasel turulepääsul nagu ehitus- ja lammutusjäätmetest saadavad teisesed täitematerjalid teedeehituses ja muus ehitustegevuses (12);

56.

toonitab, et eeskätt kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on oluline roll ehitus- ja lammutustegevuse lubade andmisel ja et nad peaksid saama ELil suuniste kaudu tuge ringmajanduse integreerimiseks sellesse sektorisse;

57.

kordab, et ELi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks on oluline, et hoonete olelusringi keskkonnahoidlikkuse hindamiseks töötatakse välja näitajad, mis on eeldus keskkonnakaitse üldiste eesmärkide ja standardite väljatöötamiseks ehitussektoris. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused tuleks kaasata nende näitajate väljatöötamisse (13);

58.

märgib, et tegevuskavas ei leia käsitlust ravimitest või nanomaterjalidest tekkivate jäätmete ega nende keskkonda sattumise teemad, mida tuleks lähiajal täiendavate esmatähtsate valdkondadena käsitleda vastavates strateegiates;

59.

toetab asjaolu, et komisjon võtab tegevuskavas kohustuse toetada sihipäraste meetmetega liikmesriike ja kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi oma ringmajanduse tugevdamisel ja teeb neile ringmajanduse projektide arendamiseks kättesaadavaks vahendid erinevatest ELi rahastamisprogrammidest, nagu Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid, Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond, LIFE, programm „Horisont 2020“ ja COSME. Komitee toonitab vajadust parandada erinevate fondide ja programmide koostoimet ning lihtsustada nende kasutamist. Komitee nõuab ühtse kontaktpunkti lähenemisviisi sisseviimist;

60.

juhib sealjuures tähelepanu asjaolule, et sageli ei vasta kõnealused rahastamisprogrammid piirkondade ega kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vajadustele. Seepärast palub komitee suunata rahastamisprogrammid ka nende vajadustele ja rahalistele ja haldustehnilistele võimalustele. Meetmeid ja vahendeid tuleb kohandada vastavalt Euroopa piirkondade erinevatele kohalikele oludele, võttes eeskätt arvesse rahvastiku- ja asustustihedust;

61.

viitab sellele, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakendusprogrammid määrati kindlaks juba enne tegevuskava. Seepärast ei saanud ringmajanduse jaoks vajalikke innovatsioonimeetmeid kavandada nii, et need võimaldaksid ka väiksemaid projekte jäätmetekke kõrvaldamise, taaskasutuse, remondi- ja jagamismajanduse võrgustike ülesehituse, jäätmete sorteerimise ja käitlemise uute meetodite katsetamise, VKEde suutlikkuse suurendamise või üldsuse teadlikkuse suurendamise valdkonnas;

62.

kutsub seepärast Euroopa Komisjoni üles seda järgmisel toetusperioodil rohkem arvesse võtma ning kokkuvõttes omistama struktuuri- ja investeerimisfondide tulevastel toetusperioodidel ringmajandusele sama suure tähtsuse kui seni kliimamuutuste teemale;

63.

kutsub Euroopa Komisjoni üles toetama ringmajanduse raames ka rohkem nn murrangulisi tehnoloogiaid – mis võivad praegu ulatuslikult muuta või asendada terveid turusegmente –, et tagada teadmiste parem kasutamine;

64.

kutsub Euroopa Komisjoni üles esitama Euroopa Regioonide Komiteele korrapäraselt eduaruandeid tegevuskava rakendamise seisu kohta, arutama regulaarselt Euroopa Regioonide Komiteega saavutatud edusamme ja uurima võimalusi esitada Euroopa Regioonide Komiteele perspektiivarvamuste taotlusi, mis võimaldavad komiteel anda oma panus juba poliitikameetmete ettevalmistamise etapis.