52014DC0029

SISUKORD

1........... SISSEJUHATUS......................................................................................................... 3

2........... KVALITEEDI TAGAMISE SUUNDUMUSED ALATES 2009. AASTAST......... 4

2.1........ Millist tuge on kvaliteedi tagamise süsteemist saanud teadusringkonnad, üliõpilased ja muud sidusrühmad kvaliteedieesmärkide saavutamisel?............................................................................. 4

2.2........ Millist tuge on asutused saanud kvaliteedi tagamise süsteemist, et laiendada juurdepääsu ja tagada, et õppurid jõuaksid oma teaduskraadini?......................................................................... 5

2.3........ Millist tuge on kõrgkoolid saanud kvaliteedi tagamise süsteemist, et anda üliõpilastele kvaliteetsed ja asjakohased oskused?................................................................................................... 6

2.4........ Kas kvaliteedi tagamise süsteem on toetanud õppimisalast liikuvust ja rahvusvahelistumist?        7

3........... JÄRELDUSED– ELi TOETUSE KOHTA KÕRGHARIDUSE KVALITEEDI PARANDAMISEL    9

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

Aruanne kõrghariduse kvaliteedi tagamisel tehtud edusammude kohta

(EMPs kohaldatav tekst)

1.           Sissejuhatus

Euroopa kõrgharidus seisab silmitsi oluliste ülesannetega. Euroopa Komisjon on mitmes hiljutises strateegiadokumendis juhtinud tähelepanu nendele ülesannetele, mis hõlmavad järgmist: laiendada oluliselt õpilaskonda, tõsta õpetamise ja õppimise kvaliteeti ning tagada parem kooskõla ühiskonna ja tööturu laiemate vajadustega[1]; kohaneda globaliseerumise ning kõrgkoolide ja seal õppijate arvu kiire kasvuga mujal maailmas, mis ohustab Euroopa juhtpositsiooni maailma haridusturul[2]; parandada ja laiendada kõrghariduse andmist, toetudes uuele tehnoloogiale, näiteks kasutades mahukaid avatud internetikursusi ning virtuaal- või kombineeritud õpet[3]. Euroopa täiskasvanute pädevuste hindamise programmi raames korraldatud uuring[4] näitas, et kõrgkooli lõpetanute oskused on riigiti erinevad. Võttes arvesse loetletud ülesandeid, on oluline säilitada ja parandada kõrghariduse kvaliteeti, arendada kaasaegseid kõrgharidusasutusi, mis annaksid õppijatele kõrgetasemelised oskused, ning edendada majanduslikku ja sotsiaalset arengut, et aidata saavutada Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärke paremate töökohtade ja suurema majanduskasvu osas.

Kõrgharidusasutused vastutavad pakutava õppe kvaliteedi eest (kvaliteedieesmärkide seadmine, saavutuste seire ja uute eesmärkide püstitamine sisemise kvaliteeditagamise süsteemi kaudu). Neid toetavad välisasutused (kvaliteediagentuurid), kes hindavad kvaliteedistandardeid ja õppeasutusi, akrediteerivad õppekavasid ning võrdlevad tulemuslikkust muude kõrgharidusasutustega (väline kvaliteeditagamise süsteem). Riigiasutused on kohustatud tagama, et seatud eesmärkidele vastaks nii üksikute õppeasutuste kui ka riigi kõrgharidussüsteemi kui terviku kvaliteet. Riiklikke ja Euroopa vahendeid ja koostööd hõlmav raamistik suurendab süsteemidevahelist usaldust. Kvaliteedi tagamise mehhanismid on seega tähtsad, et aidata institutsioonidel ja poliitikakujundajatel reforme edukalt ellu viia.

Käesolev aruanne on järg esimesele, 2009. aastal avaldatud aruandele[5] ning vastus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2006. aastal esitatud üleskutsele anda aru kvaliteeditagamise edusammude kohta[6]. Tuginedes 2009. aasta aruandes esitatud järeldustele (milles osutati vajadusele muuta kvaliteeditagamine tõhusamaks ja kasutajatele läbipaistvamaks, siduda see avalikult kõrghariduse laiemate prioriteetidega ning arendada piiriülest koostööd kvaliteedi parandamiseks) ja paljudele muudele allikatele, kinnitatakse käesolevas aruandes, et kvaliteeditagamise süsteemil on potentsiaali toetada aktiivsemalt süsteemi ja õppeasutuste reformimist ning tehakse ettepanek õppeasutusi ja liikmesriike toetavate ELi meetmete võtmiseks.

Seoses kvaliteedi tagamisega tundub sageli, et keskendutakse pigem protsessile mitte sisule, kuid kvaliteedi tagamise süsteemil on veel kasutamata potentsiaali, et toetada õppeasutusi nende eesmärkide saavutamisel. Kui igal kõrgkoolil oleks kvaliteedi tagamise süsteem, mis vastaks tema visioonile ja prioriteetidele, aitaks see suurendada kõrgharidusasutuste mitmekesisust ja spetsialiseerumist, edendada laiemat vastutustunnet ja aruandlust sidusrühmade suhtes ning anda süstemaatiliselt tagasisidet strateegiliste otsuste tegemiseks, tagades pideva täiustamise. Muutused juba toimuvad. Mõne kvaliteediagentuuri ülesandeid on laiendatud, et koostada ülevaade kõrghariduse üldisematest eesmärkidest, mis on seotud näiteks juurdepääsu laiendamisega haridusele, elukestva õppega, rahvusvahelistumisega jne[7]. Mõnel juhul hõlmavad kvaliteediülevaated ka doktoriõpet[8] ja personalistrateegiaid[9]. Välises kvaliteedi tagamise süsteemis võib täheldada üleminekut traditsiooniliselt kontrollilt, mille käigus keskendutakse vaid kõrgharidusasutuse üksikute õppekavade akrediteerimisele, kogu asutuse hindamisele tervikuna. Valdav enamik kvaliteedi tagamise süsteemidest (69 %) hõlmab praegu nii õppeasutuse hindamist kui ka õppekava akrediteerimist ning kasvav vähemus on võtnud suuna üksnes õppeasutuste hindamisele[10]. Kvaliteedi tagamise süsteemide jaoks on tegemist paljulubava tulevikusuundumusega – õppeasutuste hindamine võimaldab õppejõududel ja kõrgharidusasutustel koostada õppekavasid ja tagada nende kvaliteeti, vältides vajadust taotleda iga üksiku kava jaoks ametlikku välisakrediteeringut. See võimaldab neil õppekavasid kiiresti kohandada, lähtudes tööturu muutuvatest vajadustest ning muutustest üliõpilaste koosseisus.

2.           KVALITEEDI TAGAMISE SUUNDUMUSED ALATES 2009. AASTAST 

2.1.        Millist tuge on kvaliteedi tagamise süsteemist saanud teadusringkonnad, üliõpilased ja muud sidusrühmad kvaliteedieesmärkide saavutamisel?

Enamik kõrgharidusasutusi on kehtestanud konkreetsed kvaliteedi tagamise struktuurid ja menetlused (2010. aasta uuringu kohaselt puudus vaid 5 % asutustest kvaliteedipoliitika eeskiri)[11]. Rohkem kui 75 % kõrgharidusasutustest järgib kvaliteedi pideva parandamise riiklikku strateegiat ning Hispaanias, Itaalias, Luksemburgis, Madalmaades, Soomes, Taanis ja Tšehhi Vabariigis on see osatähtsus 100 %,[12] kuid haridusasutused otsivad võimalusi, et menetlusele keskendumise asemel luua toimiv kvaliteedi pideva parandamise süsteem[13]. Selline kvaliteedi tagamise süsteem, mis annaks pidevat tagasisidet asutuse strateegiliste suundade kohta koos üksikasjaliku aruandlusega kõikidel tasanditel, on ikka veel loomata[14].

Valdkondliku uuringu kohaselt on suurenenud üliõpilaste kaasatus kvaliteedi parandamise protsessis. Ligikaudu 85 % üliõpilastest on võimalus anda oma hinnang ning märkimisväärne osa neist usub, et see mõjutab hariduse kvaliteeti[15]. 2012. aastal olid üliõpilased kvaliteedi tagamise süsteemiga tihedalt seotud või süsteemi võrdsed partnerid 17 riigis (2009. aastal oli selliseid riike vaid 9), kuid üliõpilaste kaasatus erineb mitte ainult liikmesriigiti, vaid ka riiklike süsteemide sees, paljudes kõrgharidusasutustes piirdub kaasatus formaalse osaluse ja vaatlusega[16].

Paljudes riikides (BE-fr, BG, CZ, DE, DK, EE, EL, FR, IT, LT, LV, PT, UK-Sc) on ametlik nõue, et tööandjad peavad osalema välistes kvaliteedi tagamise süsteemides[17]. Samas ei ole nende aktiivne osalemine kvaliteedi parandamise protsessis (näiteks osalemine asutuse auditeerimisel) laialt levinud. Tööandjad osalevad väliskontrolli meeskonnas ainult Belgias (Valloonia), Kreekas, Leedus, Lätis (kutseõppekavade puhul), Saksamaal, Soomes ja Ühendkuningriigis (sõltuvalt õppeasutusest)[18].

Ka välised sidusrühmad on enamasti kaasatud pigem teabevahetusse ega osale aktiivsete partneritena asutuse sisemises kvaliteedi tagamise süsteemis.

Kvaliteedi tagamise süsteemi tulemuste avaldamine ergutab kvaliteeti parandama ning aitab luua usaldust ja läbipaistvust, kuid suundumus avaldada vaid positiivseid hinnanguid (BE-nl, CY, CZ, ES, FR, HR, LT, MT, PL, UK), on murettekitav. Vaid 12 piirkonnas (BE-de, BE-fr, DK, EE, FI, HR, IE, IT, LU, LV, PT, SK) avaldas rohkem kui veerand asutustest oma kriitilised aruanded[19]. Teavet on sageli keeruline mõista või on juurdepääs sellele raskendatud, mis vähendab teabe väärtust[20].

2005. aastal välja töötatud Euroopa standardid ja suunised on aidanud riikide kvaliteedi tagamise süsteeme Euroopa tasandil ühtlustada ja loonud raamistiku süsteemidevaheliseks koostööks. Siiski tähendab suuniste praegune üldine iseloom seda, et neid tõlgendatakse erinevalt ja rakendatakse ebaühtlaselt. Asutuste tasandil on suuniste kohaldamine ja mõju piiratud. EURASHE küsitluse käigus arvas ainult 12 % vastanutest, et Euroopa standardid ja suunised on õppejõudude jaoks kasulikud ning üksnes 10 % leidis, et need on vajalikud üliõpilaste, vilistlaste või tööandjate jaoks[21]. Paljud kõrgharidusasutused on seisukohal, et kuigi on loodud üldine raamistik, ei ole piisavalt praktilisi nõuandeid, kuidas töötada välja tugev kvaliteedikultuur[22]. Üliõpilased ei ole enamasti suunistest teadlikud (59,7 % neist teatas, et neil puudub selline teave üldse; 23,9 % teadis suunistest väga vähe)[23]. Euroopa standardeid ja suuniseid on muudetud vastavalt 2012. aastal Bukarestis toimunud ministrite konverentsi nõuetele, et suurendada nende selgust, kohaldatavust, kasulikkust ja ulatust[24]. Läbivaatamine annab võimaluse toetada asutuste tegevust selliste väljakutsete puhul nagu osalemise laiendamine, väljalangemise vähendamine, tööalase konkurentsivõime parandamine jne ning tagada, et kvaliteedi tagamise süsteem soodustab tugeva kvaliteedikultuuri loomist ja teadusringkondade tõelist kaasatust.

2.2.        Millist tuge on asutused saanud kvaliteedi tagamise süsteemist, et laiendada juurdepääsu ja tagada, et õppurid jõuaksid oma teaduskraadini?

Selleks et saavutada Euroopa 2020. aasta strateegia ja riikide eesmärgid suurendada koolilõpetajate arvu ja leevendada oskuste puudust, peab Euroopas muutma kõrghariduse omandamise ahvatlevaks kõigist ühiskonnakihtidest pärit inimestele. Kvaliteedi tagamise süsteem peab toetama asutusi kvaliteedinõuete läbivaatamisel ja tugevdamisel ning asutuste meetmete mõju suurendamist üliõpilaste värbamisel ja haridusele ligipääsu laiendamisel. Esialgsete uuringute kohaselt on siiski vähe tõendeid selle kohta, et kvaliteediagentuurid toetaksid õppeasutusi haridusele juurdepääsu laiendamisel ning julgustaksid kohaldama üliõpilaste vastuvõtmisel uuenduslikke lähenemisviise, näiteks varasemate õpingute tunnustamist, võimaldades üliõpilastel tõendada ja üle kanda pooleli jäänud õppekavade raames omandatud ühikud, või luues juurdepääsu neile, kes on omandanud hariduse kutseõppeasutuses või muus haridusvaldkonna allsektoris[25].

Kõrgharidusasutuste väljalangemise vältimist[26] ja õpingute edukat lõpetamist käsitleva strateegia kvaliteet ning näitajad ja eesmärgid, mille abil mõõta edusamme, mõjutavad üliõpilaste võimalusi õpingute edukaks lõpuleviimiseks. Üliõpilaste kaasamine õppekava koostamisse ning arendamisse võib kaasa tuua üliõpilaste paremad õpitulemused. Siiski kaasab vaid 50 % kõrgharidusasutustest üliõpilasi sellesse tegevusse ning ainult 40 % asutustest kasutab töökoormuse mõõtmiseks üliõpilaste küsitlemist[27]. Süsteemid, mis võimaldavad üliõpilaste edusamme jälgida (BE-nl, DK, DE, IE ja UK), võimaldavad tuvastada riskielemente ja keskenduda õppeedukust parandavatele meetmetele. Eesmärkide saavutamise seire, mida kohaldatakse poolte ELi kvaliteedi tagamise süsteemide puhul (BE de, BE-fr, BE-nl, EE, EL, FI, IT, LT, HU, PT, SI, IS, LI, NO), või positiivsete soorituste määra sidumine rahastamisega, mida kohaldatakse mõnes üksikus piirkonnas (AT, BE-nl, CZ, DK, I, DE, IT, NL, SE, UK-Sc),[28] ärgitab kõrgharidusasutusi jälgima ja parandama oma edusamme väljalangemise ennetamisel.

Vaid 40 % kõrgharidusasutustest hindab korrapäraselt üliõpilastele pakutavaid tugiteenuseid[29]. Kuigi peaaegu kõik asutused pakuvad pedagoogilist abi, näiteks tuutorid, mentorid ning juhendamis- ja nõustamisteenused, hindavad vaid pooled asutused nende teenuste tulemuslikkust. Sarnast mudelit võib täheldada raamatukogu, arvutialaste ja labori tugiteenuste puhul.

2.3.        Millist tuge on kõrgkoolid saanud kvaliteedi tagamise süsteemist, et anda üliõpilastele kvaliteetsed ja asjakohased oskused?

Üks ambitsioonikamaid hiljutisi reforme käsitleb üleminekut üliõpilaskesksele õppimissüsteemile. Kuigi enamik kõrgharidusasutustest kirjeldab õppekavasid üliõpilaste oodatavate õpitulemuste kaudu, on õpitulemustega arvestamine õpetamis-, õppimis- ja hindamisprotsessis endiselt probleemne. Kvaliteedi tagamise süsteemi abil saab julgustada kõrgharidusasutusi, et nad toetaksid teadustöötajaid selle ülesande täitmisel (nt AT, BE-fr, CZ, IE, LV, RO, UK korraldavad õppejõududele kohustuslikke koolitusi õpitulemuste kasutamise kohta[30]). Kvaliteedi tagamise süsteemi kohaldamisest õppekava koostamisel võib õppejõududele olla abi kursuse kavandamisel ja hindamisel, toetudes selgetele ja asjakohastele õpitulemustele ning tagades hindamise järjepidevuse. Õppekava välise akrediteerimise korral seda enamasti arvesse ei võeta[31]. Kui on tagatud muude õpitulemustele toetuvate läbipaistvuse tagamise vahendite – kvalifikatsiooniraamistikud, Euroopa ainepunktide kogumise ja ülekandmise süsteem (ECTS) ning diplomilisa – nõuetekohane kohaldamine, võimaldab kvaliteedi tagamise süsteem vaadelda õpitulemusi kui kõrghariduse mooduleid – ning seega toetada akadeemiliste kvalifikatsioonide ulatuslikumat tunnustamist muude riikide poolt[32].

Enamikus kõrgharidusasutustes kasutatakse kvaliteedi tagamise süsteemi, et hinnata ja töötada välja õpetamisoskused ja -kvalifikatsioon, kuid akadeemilisel edutamisel hinnatakse teadustegevust endiselt õpetamisest olulisemaks ning ainult neljandik kõrgharidusasutustest pakub oma õppejõududele kohustuslikku koolitust[33]. Kvaliteedi tagamise süsteemi kaudu saab toetada riikide ja õppeasutuste töötajate koolituse edendamise strateegiaid, tunnustada ametialasel edutamisel õpetamisoskust, määrata õpetamise eest autasusid või stipendiume, kasutada õpilaste tagasisidet ning tugevdada rahvusvahelist kogemust[34].

Uued õppevormid, nagu kombineeritud õpe või mahukad avatud internetikursused, võivad muuta hariduse andmise mooduseid. Kvaliteedi tagamise raamistikud ja õppeasutused peavad olema paindlikud ning toetama õppeasutusi, et need kohaldaksid kursuste läbiviimisel uuenduslikke õppevorme, kohandaksid oma kvaliteedikontseptsiooni ja töötaksid välja uued näitajad, mis võimaldavad selliseid muutusi. Õppeasutuste hindamine peaks asutusi toetama, et nad saaksid kavandada ja eraldada vahendeid uute õppevormide arendamiseks, atraktiivsuse suurendamiseks, nišiteenuste loomiseks või väljaspool koolitusasutusi olevate õppuriteni jõudmiseks. Mõnes liikmesriigis (ES, IT, NO) uuritakse praegu kvaliteediagentuuride võimekust hinnata mahukaid avatud internetikursuseid.

Paljude õppeasutuste arvates on keeruline kaasata tööandjaid süstemaatiliselt õppekavade väljatöötamisse ja elluviimisse. Näiteks on keeruline kontrollida, kas kursuse läbimisel saavutatakse kindlaksmääratud õpitulemused. Kvaliteedi tagamise süsteemiga saab õppeasutusi toetada, et tööandjad kaasataks töökeskkonnas toimuva väljaõppe kavandamisse, mis võtaks arvesse õpitulemusi ja toetuks asjakohastele hindamismeetoditele. Mõnes riigis (BE-fr, BG, DK, EE, AT, NO, CH) peavad kõrgharidusasutused tõendama, et nad kaasavad tööandjad koolituskavade arendamisse[35]. Osutatud eesmärgi saavutamisel oleks abi süstemaatilisemast koostööst kutseõppeasutuste ning kõrgharidusasutuste ja kvaliteediagentuuride vahel ning paindlikumate õppevormide loomisest.

Toetudes kvaliteedi tagamise süsteemile saab tõendada, et õppekavad vastavad tööturu vajadustele, koolilõpetajad omandavad tööturul osalemiseks vajalikud oskused ning vähenevad tööjõunõudluse ja -pakkumise vahelised erinevused. Bulgaaria, Tšehhi Vabariigi, Itaalia ja Sloveenia kõrgharidusasutused peavad suutma taotluse korral tõendada, et nende õppekavad vastavad olemasolevale nõudlusele[36]. Kvaliteedi tagamise süsteem võib toetada ka kõrgharidusasutusi, et õppekavade koostamisel ja rakendamisel antaks rohkem teavet lõpetajate karjääri kohta – näiteks võib lõpetajate jälgimise siduda asutuse rahastamisega (CZ, IT, SL, UK) või järgmise akrediteerimisega (AT, BE-nl, BG, DE, DK, NL)[37]. Mitmes riigis (nt BG, DK, EE, IE, EL, FR, IT, LV, LT, HU) esitavad kõrgharidusasutused korrapäraselt andmeid lõpetajate tööhõive kohta või näitavad, et nad jälgivad lõpetajate käekäiku[38].

Hoolimata nendest tähelepanekutest, jälgivad vähesed kõrgharidusasutused praegu oma vilistlaste edasist käekäiku, et teha õppekavades parandusi ja suurendada kõrgkooli lõpetanute tööalast konkurentsivõimet[39]. Need õppeasutused, kes seda teevad, näevad selles mitmeid eeliseid – kvaliteedi tagamine toimub süsteemsemalt, suureneb vastutustunne, panustatakse aktiivselt teadmistepõhise Euroopa loomisse ja paranevad sidemed sidusrühmadega[40].

2.4.        Kas kvaliteedi tagamise süsteem on toetanud õppimisalast liikuvust ja rahvusvahelistumist?

Suurenev rahvusvaheline koostöö kõrghariduse valdkonnas sunnib õppeasutusi töötama välja tugeva kvaliteedi tagamise süsteemi ning kõrgharidusasutused, kes soovivad suurendada oma rahvusvahelist tähtsust, peavad tutvustama oma kvaliteedistandardeid, kui soovivad saavutada usaldust, mis on rahvusvahelise partnerluse alus[41]. Õppimisvõimaluste valikul võtavad üliõpilased arvesse vastavust kvaliteedistandarditele, et vältida halva kvaliteediga õppeasutusi ja asutusi, mis pakuvad või akrediteerivad ise välja mõeldud või halva kvaliteediga kraadiõpet ilma koolitusloata. Kvaliteedi tagamise süsteem võib samuti aidata vähendada usaldamatust välisriigis antud diplomite vastu (sellele osutas ka PIAACi uuring), mis võib takistada diplomite vastastikust tunnustamist ja üliõpilaste liikuvust.

Euroopa tasandil edendavad kvaliteedi tagamise alast koostööd kõrghariduse kvaliteedi tagamise Euroopa võrgustik (ENQA) ja kõrghariduse kvaliteedi tagamise Euroopa register (EQAR). Ligikaudu kaks kolmandikku Euroopa kõrgharidusruumi kvaliteediagentuuridest (2009. aastal ligikaudu pooled) on ENQA liikmed ja seega on nende tegevus tunnistatud vastavaks Euroopa standarditele ja suunistele[42]. Siiski puudub 10 liikmesriigis (CY, EL, IT, LV, LU, MT, PT, SE, SI, SK) kvaliteediagentuur, kes oleks ENQA täisliige[43].

Suurenenud on ka EQARi liikmete arv – 2008. aastal asutasid registri 19 riigi valitsusliikmed, 2013. aastal oli liikmeid 32[44]. Register toetab kvaliteedi tagamise väliskontrolli puhul üleeuroopalist lähenemisviisi, st et kõrgharidusasutused võivad valida välishindajaks mis tahes kvaliteediagentuuri väljaspoolt oma asukohariiki, mis aitab edendada kvaliteedi tagamise süsteemi Euroopa mõõdet. Siiani on Euroopa kõrgharidusruumi 39 riigi kvaliteediagentuurid (84 % kõigist tunnustatud kvaliteediagentuuridest, kelle vastavust Euroopa standarditele ja suunistele on hinnatud) esitanud taotluse EQARiga ühinemiseks. Nendest on heaks kiidetud 35 taotlust[45]. Registri peamised kasutajad on nüüd veendunud, et EQAR aitab avada riiklikku kvaliteedi tagamise süsteemi välismaistele kvaliteediagentuuridele (2012. aastal nõustus selle väitega 60 % riikide üliõpilasliitudest, 2009. aastal 41 %)[46].

Siiski eelistavad riikide ministeeriumid teha koostööd pigem oma riigi kui välismaiste agentuuridega. Tegelikult tegutseb piiriüleselt vaid kaks viiendikku EQARis registreeritud kvaliteediagentuuridest ning suurimaks probleemiks on nende jaoks riiklike kvaliteedi tagamise süsteemide erinevus ja ühtse Euroopa kvaliteedi tagamise mõõtme puudumine. Kuus ELi riiki (AT, BE-nl, BG, LT, PL, RO) lubavad oma kõrgharidusasutustel keha koostööd välismaiste kvaliteediagentuuridega, kes teostavad korrapäraseid hindamisi, auditeid või akrediteerimisi. Kaks riiki (DE, DK) tunnustavad ühiste koolituskavade puhul kõiki EQARis registreeritud agentuure[47].

Välise kvaliteedi tagamise süsteemi kohaldamine ja ühiste koolituskavade akrediteerimine on tõeline katsumus, sest see hõlmab tavaliselt mitme riigi akrediteerimismenetlusi. Valitsused on võtnud endale kohustuse vaadata läbi riiklikud õigusaktid ja tavad, mis on seotud ühiste koolituskavade ja diplomitega, et kõrvaldada koostööd ja liikuvust takistavad tegurid. Bologna protsessi algatus, mille eesmärk on töötada välja Euroopa lähenemisviis ühiste teaduskraadide akrediteerimiseks, võib aidata vähendada bürokraatiat ning soodustada ühiste koolituskavade raames antavate diplomite arvu suurenemist. Vahepeal on Euroopa Akrediteerimiskonsortsiumi algatatud projektid[48] samm lihtsustamise ja vastastikuse usalduse suunas.

Eelarvepiirangute tõttu on paljud kvaliteediagentuurid keskendunud oma põhitegevuses riiklikule süsteemile[49]. Kuna kõrgharidusasutuste ülemaailmne seotus üha suureneb, on vaja luua kvaliteedi tagamise süsteem, et aidata suurendada usaldust, mida kõrgharidusasutused vajavad rahvusvaheliseks koostööks. Üks positiivne areng alates 2009. aastast on suundumus kutsuda kvaliteedi tagamist käsitlevatesse aruteludesse rahvusvahelisi eksperte. ENQA-l ja EQAR-il on oluline roll usalduse suurendamisel, sealhulgas ministeeriumite ja muude huvirühmade kaasamises, kvaliteediagentuuride piiriülest tegevust käsitlevate andmete kogumisel ning ühiste standardite ja lähenemisviiside edendamisel (andmete kogumine riiklikul tasandil, võrreldavad standardid, strateegilised dokumendid ja aruanded)[50].

Piiriülene koostöö kvaliteedi tagamise valdkonnas on eriti vajalik piiriülese kõrghariduse (frantsiisilepingud ja ülikoolide filiaalid) puhul. Kuigi see mõjutab Euroopas praegu vaid väheseid üliõpilasi, näitab selliste õppeasutuste arv kasvutendentsi ning kvaliteedi tagamise kord on riikide ja pakkujate lõikes väga erinev. Õppeasutuste pakutava piiriülese kõrghariduse kvaliteedi jälgimisega saavad kvaliteediagentuurid aidata tagada hariduse kõrget kvaliteeti ning kaitsta sel moel riigi kõrgharidussüsteemi mainet ja suurendada selle atraktiivsust välisüliõpilaste seas.

Kui kvaliteediagentuurid pööravad suuremat tähelepanu piiriülese koostöö kvaliteedile ja tugevdavad oma rahvusvahelisi sidemeid, kasvab ka nende hinnangute usaldusväärsus, läbipaistvus ja järjepidevus. Kõnealuse protsessi hõlbustamiseks võiks vastuvõtva riigi kvaliteediagentuur anda teavet riigis asuvate kõrgharidusasutuste piiriüleselt antava hariduse kvaliteeti käsitlevate hinnangute kohta või korraldada ühiseid hindamisi. Kahepoolsed lepingud, millega vastuvõtva riigi kvaliteediagentuuri volitatakse tegutsema päritoluriigi kvaliteediagentuuri nimel või lubataks EQARis registreeritud agentuuril hinnata piiriülest kõrgharidust pakkuvat õppeasutust, aitaksid vähendada muret kvaliteedi pärast ning soodustaksid piiriülest koostööd ja üksteiselt õppimist.

3.           JÄRELDUSED ELi TOETUSE KOHTA KÕRGHARIDUSE KVALITEEDI PARANDAMISEL

Käesoleva aruande kohaselt on alates 2009. aastast tehtud teatavaid edusamme, kuid osutatakse ka puudustele seoses kvaliteedi tagamise süsteemi toetusega kõrgharidusreformile sellistes valdkondades nagu juurdepääsu laiendamine haridusele, tööalase konkurentsivõime parandamine, rahvusvahelistumine ning doktoriõppe ja personalistrateegia parandamine. Puuduste kõrvaldamiseks peab kvaliteedi tagamise süsteemist saama toetuspunkt, et tekiks sisemine kvaliteedikultuur, mitte ei loodaks formaalset menetlust. Selleks tuleb teha koostööd kõrgharidusasutuste kõigis tegevusvaldkondades, et pidada sammu muutustega kõrgharidusteenuse kavandamisel ja osutamisel ning kaasata haridusasutus kvaliteedikultuuri loomisprotsessi, mis toetab õpetamist ja õppimist.

Lisaks toimub süsteemide vahel üha tihedam liikumine – see hõlmab nii tavapärast esmatasandi haridust kui ka elukestvat teadmiste ajakohastamist ja laiendamist. Üha rohkem on õppimisvõimalusi, mis ei mahu enam tavapärase liigitamise raamidesse. Õppijatele pakutakse üha enam – ja õigustatult – võimalust koostada oma õppekava ise, valides mitmesugustes alasüsteemides ja vormides pakutavate õppimisvõimaluste vahel (sealhulgas info- ja sidetehnoloogia vahendite kaudu toimuv õpe) ning neile peab olema tagatud õppe kvaliteet.

Elukestva õppe kvaliteeti käsitlevate kvalifikatsiooniraamistike teke, mida toetab tugevalt Euroopa kvalifikatsiooniraamistik, ärgitab mõtlema valdkondlikku lähenemise vajadusest kvaliteedi tagamisel ja arutama, kas on võimalik kindlaks määrata mõned olulisemad põhimõtted ja suunised, mis toimiksid sektoriüleselt ja oleksid kohaldatavad kõikide kvalifikatsioonide suhtes. Osutatud ülesannete lahendamiseks tuleks arutada kõrghariduse kvaliteedi tagamise võimalusi, võttes arvesse kõiki läbipaistvuse ja kvaliteedi tagamisega seotud vahendeid. Euroopa Komisjon on uurinud läbipaistvuse ja kvaliteedi tagamisega seotud Euroopa vahendite tihedama kooskõlastamise võimalusi, et luua tõeline Euroopa oskuste ja kvalifikatsioonide ala. Kvaliteeditagamise rakendusala tuleks laiendada, et hõlmata rohkemaid kõrgharidusega seotud valdkondi.

Seda silmas pidades on komisjonil kavas astuda järgmisi samme, et parandada Euroopa koostööd kõrghariduse kvaliteedi tagamisel elukestva õppe puhul:

· konsulteerida sidusrühmadega käesoleva aruande järelduste üle ning arutada vajadust parandada kvaliteedi tagamise sidusust haridusvaldkonna allsektorites ja uurida sellise kava teostatavust. See oleks osa tulevasest avalikust arutelust, mis käsitleks Euroopa oskuste ja kvalifikatsioonide ala loomist, et saavutada ELi läbipaistvuse tagamise ja tunnustamise vahendite täiendav sünergia ja lähenemine[51].

· Aruandes rõhutatakse vajadust vaadata põhjalikult läbi Euroopa standardid ja suunised ning osutatakse vajadusele karmistada pigem kvaliteedistandardeid, mitte menetlusi, ja laiendada nende reguleerimisala, et see hõlmaks ka käesolevas aruandes tõstatatud küsimusi ning võimaldaks teha kvaliteedi tagamisel koostööd muudes haridus- ja koolitussektorites;

· parandada ka edaspidi läbipaistvust suurendavate Euroopa vahendite kasutamist, mis toetavad kvaliteedi tagamist, tunnustamist ja liikuvust, muu hulgas Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku, EQAVETi ja Europassi 2013. aasta hindamiste järelmeetmete kaudu; toetada ENIC–NARIC võrgustiku kaudu Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku riiklikke koordineerimisasutusi ja Europassi keskuseid; vaadata läbi Euroopa ainepunktide ülekande süsteemi kasutusjuhend;

· teha liikmesriikidega koostööd, et ärgitada kvaliteediagentuure taotlema registreerimist EQAR-is[52] ning et liikmesriigid lubaksid EQAR-is registreeritud muude riikide kvaliteediagentuuridel tegutseda oma kõrgharidussüsteemis;

· edendada jätkuvalt kvaliteedi tagamisega seotud rahvusvahelist koostööd, kasutades selleks poliitilist dialoogi peamiste rahvusvaheliste partneritega, mis on aluseks partnerlussuhetele kogu maailma kõrgharidusasutustega.

Programmi Erasmus+ kaudu on Euroopa Liidul kavas:

· toetada piiriülest koostööd kvaliteedi tagamise valdkonnas

· strateegilise partnerluse ja teadmusühenduste kaudu, mis võimaldab kõrgharidusasutustel õppida üksteiselt, kuidas arendada kvaliteedikultuuri ning toetada tööandjate ja uute sidusrühmade (teadlased, töötajad jne) kaasamist;

· toetada kvaliteediagentuuride ja kõrgharidusasutuste koostööd, et töötada välja sisemine kvaliteedi tagamise menetlus, mis aitaks lahendada peamisi probleeme ning tagaks läbivaadatud Euroopa standardite ja suuniste suurema mõju õppeasutuste tasandil;

· edendada kutseõppeasutustega valdkonnaülest dialoogi kvaliteedi tagamise kohta;

· jagada häid tavasid, et kiirendada ühiste õppekavade akrediteerimismenetluste lihtsustamist ELi toetatud algatuste kaudu;

· toetada kõrghariduse reformi

· algatuse kaudu, mis hõlmab kvaliteedikultuuri arendamist, üksteiselt õppimist ja vastastikust hindamist, sidusrühmi käsitlevaid uuringud, asjakohaseid vahendeid või juhendeid jne;

· luues uuenduslikke projekte, et parandada kvaliteedi tagamise suutlikkust ja toetada jätkusuutlikku reformi.

Komisjon tunnustab riike, kes pööravad suurt tähelepanu oma kõrgharidussüsteemi kvaliteedile ning on esitanud partnerluslepingute eelnõud soovides luua raamistiku ajavahemikul 2014–2020 Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidega seotud kulutustele. On oluline, et neid kohustusi toetaksid lepingute rakenduskavade raames asjakohased algatused, mille eesmärk on tugevdada kvaliteedi tagamise eeskirju.

[1]           KOM(2011) 567 (lõplik).

[2]           COM(2013) 499 final.

[3]           COM(2013) 654 final.

[4]               OECD Skills Outlook 2013: First Results from the Survey of Adult Skills. http://skills.oecd.org/documents/OECD_Skills_Outlook_2013.pdf

[5]           KOM(2009) 487 (lõplik).

[6]           15. veebruari 2006. aasta soovitus 2006/143/EÜ (ELT L 64, 4.3.2006).

[7]               Rauhvargers, Andrejs (2012): Report by the EHEA Working Group on Recognition, lk 23. Avaldatud veebilehel http://www.ehea.info/Uploads/%281%29/Recognition%20WG%20Report.pdf.

[8]               http://www.eua.be/Libraries/Publications_homepage_list/Salzburg_II_Recommendations.sflb.ashx.

                http://ec.europa.eu/euraxess/pdf/research_policies/Principles_for_Innovative_Doctoral_Training.pdf.

[9]               http://ec.europa.eu/euraxess/index.cfm/rights/strategy4Researcher.

[10]             EACEA (2012): The European Higher Education Area in 2012: Bologna Process Implementation Report, lk 60.

http://www.ehea.info/Uploads/%281%29/Bologna%20Process%20Implementation%20Report.pdf.

[11]             Loukkola, Tia; Zhang, Thérèse (2010): Examining Quality Culture: Part 1. EUA. Brüssel, lk 33. http://www.eua.be/pubs/Examining_Quality_Culture_Part_1.pdf.

[12]             EACEA, op.cit, lk 68.

[13]             IBAR (2012): Identifying Barriers in Promoting the ESG for Quality Assurance at Institutional Level. Work Package 8, lk 4.

 http://www.ibar-llp.eu/assets/files/wp8/WP8%20Cross-country%20comparative%20study.pdf

[14]          Sealsamas, lk 38.

[15]         Jungblut, Jens; Vukasovic, Martina (2013): QUEST FOR QUALITY FOR STUDENTS - Survey on Students’ perspectives. ESU, Brüssel, lk 68. http://www.esu-online.org/resourcehandler/30010f4b-c7a9-4827-93a5-84aaaaa91709/.

[16]             Bischof, Lukas; Gajowniczek, Joanna; Maikämper, Moritz (2013): Study to Prepare the Report on Progress in the Development of Quality Assurance Systems in the Various Member States and on Cooperation Activities at European Level, lk 27.

[17]             Modernisation of Higher Education in Europe: access, retention and employability. Eurydice aruanne, avaldatakse 2014. aasta esimesel poolaastal. Belgia saksakeelses piirkonnas ja Islandil on tööandjad kaasatud välisesse kvaliteedi tagamise süsteemi ilma ametlikku nõuet kehtestamata.

[18]             Eurydice andmed Bologna protsessi aruande jaoks.

[19]          EACEA, op.cit, lk 69.

[20]          Bischof jt, op.cit, lk 39. Vercruysse, Proteasa, 2012

[21]         ENQA (2011): MAPPING THE IMPLEMENTATION AND APPLICATION OF THE ESG (MAP-ESG PROJECT). ENQA. Brüssel, lk 56. http://www.enqa.eu/files/op_17_web.pdf.

[22]          IBAR (2012): Work Package 5, lk 12.

http://www.ibar-llp.eu/assets/files/wp5/WP5%20Cross-country%20comparative%20study.pdf.

[23]          Jungblut, Vukasovic, op.cit, lk 67.

[24]             Euroopa kõrgharidusruumi ministrite konverents (2012). Bukaresti kommünikee, lk 2. Sidusrühmade (ENQA; ESU; EUA; EURASHE, Education international; EQAR; Business Europe) organisatsioonide algatatud läbivaatamine, mille ministrid peaksid kinnitama 2015. aastal.

[25]             Eurydice, op. cit.

[26]          OECD keskmise näitaja kohaselt jõudis 2011. aastal diplomini 68,4% üliõpilastest.

[27]          Loukkala, Zhang, op.cit, lk 11, lk 30.

[28]             EACEA, op.cit, lk 112.

[29]         Sursock, Andrée; Smidt, Hanne (2010): Trends 2010: A decade of change in European Higher Education. EUA.  Brüssel, lk 86.

http://www.eua.be/typo3conf/ext/bzb_securelink/pushFile.php?cuid=2756&file=fileadmin/user_upload/files/Publications/Trends_2010.pdf.

[30]             EACEA, op.cit, lk 51.

[31]             Sealsamas, lk 51.

[32]             Vt Bukaresti kommünikee, lk 4.

[33]             Loukkala, Zhang, op.cit, lk 34.

[34]         Report of the High Level Group on Modernisation of Higher Education, http://ec.europa.eu/education/higher-education/modernisation/index.html

[35]             Eurydice; avaldamata.

[36]             Sealsamas.

[37]         Gaebel, Michael jt (2012): Tracking Learners’ and Graduates’ Progression Paths (TRACKIT). EUA. Brüssel, lk 27–28.

 http://www.eua.be/Libraries/Publications_homepage_list/EUA_Trackit_web.sflb.ashx.

[38]             Eurydice; avaldamata.

[39]          Gaebel jt., op.cit, lk 26.

[40]          Sealsamas, lk 44.

[41]          Sursock, Smidt, op.cit, lk 21.

[42]             Bischof, op.cit, lk 50.

[43]         http://www.enqa.eu/agencies.lasso, andmed seisuga 4.11.2013 (hõlmab ka väikeseid riike, kellel ei pruugi olla riiklikku kvaliteediagentuuri).

[44]             ELi järgmiste riikide valitsusliikmed: AT, BE-nl, BG, HR, CY, CZ, DK, EE, ES, FR, DE, IE, PT, LV, LU, MT, NL, PL, PT, RO, SI – http://www.eqar.eu/association/members.html#c28

[45]             http://www.eqar.eu/fileadmin/documents/eqar/information/EQAR_AR12_screen.pdf.

[46]             Bischof, op.cit, lk 56.

[47]             Tück, Colin (2013): EQARi 2012. aasta aruanne, lk 15–17. http://www.eqar.eu/fileadmin/documents/eqar/information/EQAR_AR12_print.pdf.

[48]             Sealsamas. Vt ka MULTRA  http://www.ecaconsortium.net/main/documents/mutual-recognition-agreements.

[49]          Bischof, op. cit. lk 52.

[50]         2014. aastal koostatav aruanne ENQA ja EQARi juhitud projektide kohta.

[51]             COM(2012) 669 final.

[52]             Ajavahemikku 2013–2017 hõlmavas (Tück, op.cit, lk 25–29) strateegilises kavas tehakse muu hulgas ettepanek teha seda Euroopa standardite ja suuniste läbivaatamise raames.