16.7.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 226/1

1.1

Edusammud ressursitõhusale ja vähese CO2-heitega majandusele üleminekul ei ole olnud piisavalt konkreetsed. Kui EL tahab saavutada 2050. aasta eesmärke kulutõhusal ja sotsiaalselt vastuvõetaval viisil, nagu liikmesriigid on kokku leppinud ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on mitmes arvamuses pooldanud, on vaja kiiremaid edusamme. Seda on võimalik saavutada selge, tulemusliku, tugeva ja tõhusa õigusraamistiku ning prognoositavate turupõhiste vahendite kombineerimise abil. Liikmesriikide kokkulepitud CO2-heite vähendamise eesmärkidega soovitakse aeglustada ressursside ammendumist ja globaalset soojenemist ning hoida nii ära edasist keskkonnakriisi. Selle eesmärgi saavutamiseks tuleb keskpikas perspektiivis püüda oluliselt laiendada taastuvate energiaallikate kasutust ja järk-järgult märkimisväärselt vähendada söekasutust, juhul kui CO2 sidumine ei osutu elujõuliseks ega sotsiaalselt vastuvõetavaks.

1.2

Praeguse finants- ja majanduskriisi tulemusena on tähelepanu keskmesse tõusnud energiahind kõrgete energiahindade mõju tõttu kodumajapidamiste energiakuludele kokkuhoiumeetmete kontekstis ning tööstusalasele konkurentsivõimele. Energiat peetakse majanduse elavdamisel pigem koormaks kui lahenduse osaks. Nende tegelike probleemidega tuleb tegeleda, kuid samas on oluline, et eelkõige energiasektoris saab tegutseda pikaajalise üleminekukava alusel, milles pühendutakse selgesuunalistele ja stabiilsetele poliitikameetmetele ja seonduvatele toetusmehhanismidele. Turupõhiste vahendite olulisus seisneb selles, et need peavad edendama üleminekut ressursitõhusale vähese CO2-heitega majandusele ja samas toetama majanduse elavdamist.

1.3

Keskkonnaalase maksureformi eesmärk on kasutada turumehhanisme, et tegeleda loodusvarade kasutamisega seotud negatiivsete välismõjudega. Seda tehakse eelarvet mõjutamata, vähendades tööjõu maksukoormust. Samas rakendatakse keskkonnaalase maksureformiga „saastaja maksab” põhimõtet süstemaatilisemalt nii keskkonnale kahjulike toetuste järkjärgulise kaotamise kaudu kui ka üleminekuga tööjõu maksustamiselt ressursside kasutamise maksustamisele. Selle tulemusena saab keskkonnaalane maksureform parandada turutõrkeid, suurendada majanduse tõhusust, aidata välja arendada jätkusuutlikke ja kohalikke töökohti andvaid uusi tööstusharusid, luua selge ja prognoositava keskkonna ökouuenduslike investeeringute jaoks ning aitab selle kaudu taastada majanduslanguse järel rahanduse stabiilsust, suurendades lisatulusid.

1.4

Energiahinnad on tõusnud kõigis valdkondades ning see põhjustab kodumajapidamiste ja tööstuse vastureaktsiooni paljudes liikmesriikides. On vaja üksikasjalikke uuringuid, et määratleda kõnealuste kõrgemate hindade põhjused (tootmine, jaotus, maksud) ning teha kindlaks, kus taastuvad energiaallikad põhjustasid kõrgemaid elektrihindu ja kus stabiilseid või madalamaid hindu. Komitee julgustab liikmesriike jätkama ettevaatlikult keskkonnaalase maksureformi täideviimist, eelkõige kriisi ajal, ennetades õigeaegselt oma maksusüsteemide põhjalikumat reformi. Reformi üks põhielemente peab olema tagada süsinikdioksiidi heite piisavalt kõrge hind ELis ning seejärel kokkuleppeliselt ka üleilmselt. Komitee kutsub komisjoni üles muutma keskkonnaalase maksureformi Euroopa poolaasta lahutamatuks ja alaliseks osaks, pöörates erilist tähelepanu energiatõhususe innustamisele.

1.5

Turupõhiste vahendite kasutamine ELis ei ole praegu piisavalt järjepidev ega ühtne. ELi liikmesriigid ei kasuta täiel määral võimalusi, mida vähese CO2-heitega majandusele üleminek pakub tööstuse uuendamiseks ja ajakohastamiseks ning tööhõive suurendamiseks. Autotööstus on hea näide süsivesinikkütuste kasutuse vähendamise eesmärgi edukast saavutamisest õiguslike ja turupõhiste vahendite õige kombinatsiooni kasutamise abil. Peame tugevdama ja tõhustama turupõhiseid vahendeid nii, et turule jõuab kindel sõnum. Komitee kutsub liikmesriike üles järgima ja rakendama parima tava põhimõtteid, mis võeti vastu energia siseturgu käsitlevas hiljutises komisjoni teatises ja sellega kaasnevates suunistes (1). Ei ole kahtlust, et ühtse energiaturu väljakujundamine kaotaks liikmesriikidevahelised suured hinnaerinevused. Lisaks vähendaks riikidevaheliste energiavõrkude väljakujundamine taastuvenergiale ülemineku kulusid, kui varuelektrijaamad oleksid laiemalt kättesaadavad.

1.6

Komitee märgib, et turupõhiseid vahendeid võib lisaks energiat puudutavatele poliitikameetmetele rakendada edaspidi ka teiste strateegiate puhul, millega parandatakse loodusvarade tõhusat kasutamist ja vähendatakse CO2-heidet, nagu ringlussevõtt, säästvam jäätmekäitlus ja säästvam põllumajandus.

1.7

Keskkonnamaksu reformiga innustatakse maksukoormuse nihutamist tööjõult ressursikasutusele ja aidatakse nii säilitada olemasolevaid ning luua uusi töökohti paljudes majandussektorites. Alternatiivse võimalusena võiks konkreetses sektoris, näiteks energiasektoris, maksustada fossiilkütuste põhjustatud kahjuliku CO2-heite, saadavat tulu aga kasutada selleks, et toetada uute puhtamate tehnoloogiate (nagu taastuvenergia) juurutamist ja energiatõhususe saavutamist eesmärgiga tagada palju säästvam energiaallikate jaotus, hoides samas energia keskmise hinna või energiaarved taskukohasel tasemel. See võib aidata kaasa eelarve konsolideerimisele, kahjustades majanduskasvu ja tööhõivet vähem kui muud otsesed ja kaudsed maksud. Euroopa Komisjon peaks olema keskkonnamaksu reformi edendamisel kooskõlastaja ja eestvedaja rollis.

1.8

Komitee peab vastuvõetamatuks, et ELis toetatakse endiselt keskkonda kahjustavat põhjendamatut tegevust otse riikide eelarvetest või kaudselt nn väliskuludena, mida ei sisestata toote hindadesse „saastaja maksab” põhimõtte ebapiisava rakendamise tõttu. Sellised toetused moonutavad turusignaale ja takistavad üleminekut ressursitõhusale ja vähese CO2-heitega majandusele. Aastaid on EL pühendunud keskkonda kahjustavate toetuste kaotamisele ja väliskulude sisestamisele. Kuigi ELi eesmärk on sellised toetused 2020. aastaks kaotada, on komitee mures ebapiisava tegutsemise pärast. Komitee kutsub liikmesriike üles koostama loetelud ja tegevuskavad, et kaotada keskkonda kahjustavad toetused vastavalt seatud eesmärgile. Ka selles valdkonnas peaks komisjon tegutsema kooskõlastaja ja eestvedajana, näiteks valdkonna Euroopa poolaasta protsessi kaasamise kaudu.

1.9

Päikese- ja tuuleenergia mõju keskkonnale on oluliselt väiksem kui fossiilkütuste puhul. Puhta energia parimates tootmisviisides võetakse arvesse sotsiaal- ja keskkonnahuve ja tulevaste põlvkondade vajadusi, säilitatakse kodumaine tootmine, vähendatakse sõltuvust energiaimpordist ja luuakse uusi töökohti. Ent puhas energia ei saa konkureerida turul võrdsetel alustel, sest nii fossiilenergia kui ka tuumaenergia toetus (otsene ja kaudne) on palju suurem kui taastuvatest allikatest toodetud energia toetus. Puhas energia vajab õiglast arenguvõimalust. See muudab hädavajalikuks luua energia tootmise jaoks võrdsed tingimused.

1.10

Kuigi vähese CO2-heitega majandusele ülemineku üldine eesmärk on laialdaselt heakskiidetud, peetakse ülemineku kiiruse ja meetodite üle veel tuliseid arutelusid. Muret tekitab suutmatus arvestada majanduslanguse ja võlakriisi mõju Euroopa majanduse taluvusvõimele. Samuti tuntakse ebakindlust, et üleminekumeetmete kiirendamine lühikeses ja keskpikas perspektiivis kahjustab konkurentsivõimet. Jätkuvalt ollakse eriarvamusel üleminekumeetmete positiivsete majanduslike eeliste osas ning arvatakse, et negatiivsed mõjud on jäetud tähelepanuta. Arvamuses tunnistatakse neid mureküsimusi ja nõustutakse, et need on jätkuva arutelu teemad. Sellegipoolest kutsub komitee ELi ja selle liikmesriike üles muutma vähese CO2-heitega majanduse eduka saavutamise tähtsaimaks eesmärgiks.

2.1

ELi liikmesriigid ei ole olnud majanduse kliimamuutusega kohandamisel piisavalt jõulised. ELis on toimunud kõikehõlmav ja põhjapanev arutelu selle üle, kas ühiskonnal on vaja kohaneda säästva arengu ja kliimamuutusega. Arutelu tulemusena lepiti kokku säästva arengu meetmetes, sealhulgas majanduse keskkonnahoidlikumaks muutmises. Seda poliitikasuunda on kinnitatud mitmes dokumendis, nagu 2001. aastal koostatud ja 2006. aastal läbi vaadatud säästva arengu strateegia, seitsmes keskkonnaalane tegevusprogramm, strateegia „Euroopa 2020” juhtalgatus „Ressursitõhus Euroopa”, ressursitõhusa Euroopa tegevuskava ja 2050. aastaks konkurentsivõimelise vähese CO2-heitega majanduse saavutamise tegevuskava. Komitee on toetanud seda püüdlust mitmes arvamuses.

2.2

Viimase viie aasta jooksul on kõik liikmesriigid vähemal või suuremal määral pidanud lahendama panganduskriisist ja valitsemissektori võlakriisist tulenenud probleeme olukorras, mida on võimendanud tõsiseim majanduslangus. Kodudes ja tööstuses kasutatava energia hindade arengusuund kokkuhoiu ja järjest madalamate hindadega ülemaailmse konkurentsi kontekstis on tekitanud küsimusi selle kohta, kuidas ELi keskkonna- ja energiapoliitikat rakendatakse, võttes arvesse selle võimalikke negatiivseid kõrvalmõjusid. Olukord on kriitiline ja sellega tuleb tegeleda. Turupõhiseid vahendeid tuleb rakendada nii, et need aitaksid muuta majandust keskkonnahoidlikumaks ja samas toetada majanduse taastumist.

2.3

Kuigi arutelu on osaliselt olnud ajendatud kliimamuutusest, on väideldud ka majanduse ja ühiskonna arengu üle. Kaasavale keskkonnahoidlikule majandusele üleminekut juhtides on Euroopal palju võita. Hiljutine komisjoni uuring kinnitas, et Euroopa tööstus on seni säilitanud oma positsiooni maailmaturul tänu suhteliselt madalale energiakulule ja taastuvate energiaallikate suurele osakaalule (2). Komitee on toonud esile võimaluse, mida vähese CO2-heitega majandus pakub uute säästvate ärimudelite ja tööstuse muutuste jaoks (3). Edukas ja kiire üleminek ei ole mitte üksnes väljakutse, vaid selline keskkonnahoidlik majandusmudel annab ELile ka parima võimaluse jääda maailmas arvestatavaks majandusjõuks. Samas valmistab muret asjaolu, et lühiajalises perspektiivis on energia hind üks deindustrialiseerimist põhjustav tegur. Selle probleemiga tuleb tegeleda. Eelkõige mõjutavad energiamahukaid tööstusvaldkondi USA ja Venemaa madalad gaasihinnad. Sellegipoolest on kõrged energiahinnad suure enamiku tööstusvaldkondade jaoks jätkuvalt vähem oluline konkurentsivõime tegur kui üldised tootmis- ja tööjõukulud. Komisjon on teinud ressursitõhusa ja vähese CO2-heitega majanduse poole liikumisest tugevamat tööstust edendava juhtalgatuse põhielemendi (4), kuid on nüüd ühtlasi märkinud, et üleminek peab toimuma viisil, milles võetakse arvesse valitsevat majanduslikku ja poliitilist olukorda (5).

2.4

On kindel, et vähese CO2-heitega majandusele üleminek suurendaks Euroopa energiajulgeolekut. Praegu impordib Euroopa rohkem kui 500 miljardi euro eest gaasi ja naftat, seda osaliselt poliitiliselt ebastabiilsetest piirkondadest. Kütuseimpordi asendamine ELis toodetud vähese CO2-heitega energiaga suurendaks Euroopa majanduse vastupidavust ja aitaks hoida väärtusahelad Euroopas. Kui üleminek toimub õigel ajal, võib see muutuste kiiruse aruka juhtimise ja õige tasakaaluga majanduslike, ökoloogiliste ja sotsiaalsete huvide vahel olla võti majanduskriisist välja tulemiseks.

2.5

Üleminek ei saa toimuda Euroopa konkurentsivõime arvelt ning selle põhinõue on aktiivsem majandustegevus, mis hõlmab suuremat arvu ettevõtteid enamates sektorites, kus töötab rohkem inimesi. Selles kontekstis ei saa eirata odava energia, peamiselt kildagaasi mõju, mis on toonud kaasa USA tootmise taaselustumise. ELi majandus vajab hädasti võrreldavat tööstuse taassündi, et panna inimesed uuesti tööle ja kasvatada maksutulu. Sellise taaselustumise osana on ELil vaja kindlamat ja ülemaailmsetele survetele reageerivat energiapoliitikat, jätkates samas vähese CO2-heitega majanduse üldise tegevuskava rakendamist.

2.6

ELi eesmärk on vähendada CO2-heiteid 2050. aastaks 80–95 % võrreldes 1990. aastaga. Komisjoni hinnangul tuleks selle eesmärgi saavutamiseks igal aastal investeerida vähese CO2-heitega majandusele üleminekusse täiendavalt 1,5 % Euroopa SKPst. Komisjoni hinnangu kohaselt on tegevusetuse hind 50 miljardit eurot aastas. Samas on hetkel kümnete miljonite töötute või elatustaseme languse all kannatavate ELi kodanike jaoks nende praegused raskused palju reaalsemad kui need „tulevased kulud”. Kui ilmsele pingele lahendust ei leita, võib eesmärgi saavutamisele kuluda oluliselt rohkem aega ja raha.

2.7

Püüdlused ja eeskirjad koosnevad enamasti sõnadest, poliitika põhineb aga tegudel, Eesmärkide mõttes ei ole tegevus olnud piisav. Sellel on palju põhjuseid: finantskriis, liikmesriikide meetmete puudumine, poliitilise kursi muutus liikmesriigis ja nafta- ja gaasitööstuse vastuseis. Ent sellele lisandub ebakindlus ja kohandamisvajadused, mis on tingitud uute ilmingute ja sündmuste, näiteks USA kildagaasi kiire areng ja Fukushima avarii, ettearvamatust mõjust. Sellest tulenev tõmblev poliitika ei paku vajalikku stabiilset ja prognoositavat raamistikku. Üleminekuprotsessi viivitamatuks jätkamiseks on vaja viia tasakaalu poliitika paindlikkus ning vajalik pühendumus pikaajalistele investeeringutele ja mitmed üleminekut toetavad turupõhised vahendid. Selleks on vaja intensiivset dialoogi energiaahela kõigi sidusrühmade, ELi institutsioonide, liikmesriikide, tööstuse ja üldsuse vahel.

2.8

Nagu kõik turud, reageerib ka energiaturg hinnasignaalidele valitsevas õigusraamistikus. Kui energiaturg ei paku üleminekukavas ette nähtud energiaallikate jaotust, on hinnasignaalid valed. Signaale saab muuta, kuid tuleb tagada, et sellega ei seataks tõsiselt ebasoodsasse olukorda majanduslikke ja sotsiaalseid sidusrühmi.

2.9

Vähese CO2-heitega majanduse suunas liikumisel tuleb arvesse võtta sotsiaalseid mõjusid, eeskätt mõju tööhõivele. Komisjon on sedastanud, et töökohtade arvu kasv rohelises majanduses on olnud positiivne kogu majanduslanguse ajal ja jääb ennustuste kohaselt ka edaspidi üsna tugevaks. Juba energiatõhususe ja taastuvenergia sektorid üksi võivad luua 2020. aastaks 5 miljonit töökohta (6).

Õiglane üleminek vajab aktiivset tööhõivepoliitikat, et tagada inimväärsed töökohad. Selle võti on majanduslik taassünd ja sellega seotud energiapoliitika-, taristu- ja turunõuded. Hoolikalt tuleb kaaluda mõju väikese sissetulekuga majapidamistele ja energiahindadele. Lisaks ei kajastu eri energiaallikate tegelikud kulud energiaturul energiahindades sageli korrektselt. Erinevalt taastuvate energiaallikate kuludest ei tooda traditsioonilise energia kulusid elektrihindades ega makstavates elektriarvetes eraldi välja. Selle asemel sisalduvad need valitsuse eelarves toetuste kujul ning on peidetud tervisele ja keskkonnale avalduvate negatiivsete mõjude väliskuludesse.

2.10

Energiahindade keerukat valdkonda ja kulude mõju nii kodu- kui ka tööstuslikule tarbijale on analüüsitud komisjoni teatises „Energiahinnad ja -kulud Euroopas” (7). Üks selles tehtud järeldus on, et energiapoliitikast tingitud lõivu- ja maksukomponendi puhul, mis on viimastel aastatel kõige rohkem kasvanud, on oluline tagada, et nende abil rahastatud poliitikat viiakse ellu võimalikult kulutõhusalt.

3.1.1

Suur osa ELi õigusaktidest on koostatud eesmärgiga vähendada CO2-heidet. Reguleerivast raamistikust üksi ei piisa. Ülemineku toetamiseks on vaja rahalisi ja majanduslikke stiimuleid, mille aluseks on piitsa ja prääniku põhimõte. Protsessis on tähtis roll turupõhistel vahenditel, nagu keskkonnamaksud, heitkogustega kauplemine ja toetuste reform (8).

3.1.2

Nimetatud vahendite abil saab turupõhist tegevust muuta, sest nad parandavad hinnasignaalide süsteemi väliskulude sisestamise kaudu, pakuvad ettevõtetele suuremat paindlikkust ja toetust saavutada eesmärgid ning ergutavad tõhusust ja innovatsiooni.

3.1.3

EL ja liikmesriigid on töötanud välja teatud vahendid, nagu keskkonnamaksude reform, kahjulike toetuste järkjärguline kaotamine, heitkogustega kauplemine ning taastuvenergia ja keskkonnahoidlike riigihangete edendamine. Põhimõtteliselt saab töö ära teha olemasolevate vahenditega. Probleem seisneb vahendite õigusaktidesse sisseviimises, nõuetekohases kohaldamises, kontrollis ja jõustamises ning selleks tuleb tagada kodanike toetus. Kui ahel ei ole piisavalt hästi välja arendatud, tekib tõeline oht, et vahendid ei tööta korralikult, mistõttu saavutatakse mitterahuldavaid tulemusi, jättes liigsed kulud kodumajapidamiste ja tööstuse kanda. Seda vastuolu tõendavad liikmesriikide energiakulude silmatorkavad erinevused.

3.1.4

Kui EL tahab täita CO2-heite vähendamise eesmärgid, peab ta protsessi kiirendama ja võitma üldsuse soosingu. Peame suurendama energiasäästu ja asendama fossiilkütustel põhineva energiavarustuse taastuvenergiaga. Need on mõlemad peamised tegurid keskkonnahoidlikule majandusele üleminekul. CO2-heitega energialt taastuvenergiale üleminekul tuleb ette näha ka tagavarakütused ja vaheetapid, mil kasutatakse näiteks gaasi või tuumaenergiat. Viis, kuidas liikmesriigid olemasolevaid vahendeid kohaldavad, ei motiveeri turgu piisavalt paremini toimima. Olulisi vahendeid, nagu keskkonnamaksud, ei kasutata vajalikul määral.

See tuleneb suurelt jaolt sellest, et igale liikmesriigile kättesaadav energiaallikate jaotus erineb märkimisväärselt sõltuvalt geograafiast, kliimast, loodusvaradest ja ajaloost. Seetõttu on ka liikmesriikide tegevuskavad CO2 vähendamiseks ja turupõhiste vahendite kasutus vastavalt erinevad.

3.1.5

Komitee on seisukohal, et taastuvenergia peab olema energiaallikate jaotuse osa ning esmatähtsal kohal tagamaks, et energiapoliitika toetab nii majandusarengut kui ka üleminekut vähese CO2-heitega majandusele. Kuigi liikmesriikide olud on erinevad, peab komitee siiski oluliseks, et üleeuroopalised energiavõrgud valmiksid võimalikult kiiresti. Need ühendused võivad tuua väärtusliku lisaressursi igale riiklikule strateegiale.

3.1.6

Keskkonnapoliitika peaks olema tihedalt seotud teiste poliitikavaldkondadega. Elektri detsentraliseeritud tootmine maapiirkondades võib luua palju lisatöökohti. Keskkonnapoliitika sidumisel regionaalpoliitikaga saaks nende rahaliste vahenditega märgatavalt parandada maapiirkondade elukvaliteeti.

3.2.1

Selliste maksude mõte on selles, et kooskõlas „saastaja maksab” põhimõttega kehtestatakse keskkonda saastavale majandustegevusele hind, mis väljendab tootmise ja tarbimise tegelikku kulu, mida turuhinnad ei kajasta. Nii on see näiteks Poolas, kus saastavad ettevõtted peavad tegema sissemakseid riiklikusse keskkonnakaitse ja veemajanduse fondi ning sellest fondist rahastatakse säästvuse programmide stiimuleid. Otsese ja kaudse maksustamise õigus kuulub ELis liikmesriikidele. Vaid vähestes liikmesriikides on spetsiaalsed keskkonnamaksud, mille kohta on häid näiteid (nt Soome, Rootsi, Taani, Madalmaad, Saksamaa, Ühendkuningriik, Sloveenia ja Eesti). Maksumuudatuste osakaal on liikmesriikides erinev, kokku on see hinnanguliselt üle 25 miljardi euro aastas (9).

3.2.2

Olenemata keskkonnamaksude edust mõnes liikmesriigis, ei ole keskkonnamaksu reformiga saavutatud loodetud tulemust tuua kaasa põhjalikud muutused eelarvepoliitikas. Tuleks rõhutada, et keskkonnamaksu reform pakub tohutuid võimalusi, eriti osana tööhõive taastamise meetmetest. Kui volinik Connie Hedegaardi moto „Tax what you burn, not what you earn” (maksustagem põletamist, mitte teenimist) ellu rakendatakse ja maksukoormus nihkub tööjõult ressursikasutusele, siis vähenevad tööandjate tööjõukulud ja see lihtsustab uute töökohtade loomist ning seda mitte ainult nn rohelistes niššides, vaid paljudes majandussektorites. Keskkonnamaksu reform peaks olema riigi rahanduses vajaliku üldise restruktureerimise nurgakivi eelarve konsolideerimise poole püüdlemisel. Muidugi ei tohi selline reform suurendada üldist maksukoormust, vaid see peaks olema kulu- ja keskkonnatõhus. Tuleks vältida sellist energiahinna tõusu, mis ületab tõhususe kaudu saavutatava võimaliku energiasäästu.

3.2.3

Keskkonnamaksu reformist võib olla kasu ka eelarvepuudujäägi vähendamisel. Keskkonnamaksud võivad aidata kaasa eelarve konsolideerimisele, kahjustades majanduskasvu ja tööhõivet vähem kui muud otsesed ja kaudsed maksud, nagu tulumaks või käibemaks (10). Komisjon peaks tõhustama oma püüdlusi käsitleda keskkonnamaksude reformi eeliseid iga-aastases majanduskasvu uuringus ja Euroopa poolaastas.

3.3.1

EL kavatseb kaotada keskkonnale kahjulikud toetused 2020. aastaks (11). Komisjon lubas seda 2006. ja 2009. aastal. 2009. aastal lepiti ka G20 tippkohtumisel kokku vähendada järk-järgult „ebatõhusate fossiilsete kütuste toetusi, millega õhutatakse ülemäärast tarbimist”. Sama kohustus on lisatud ka Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna riikide majanduskoostöö raamistikku ja Rio+20 konverentsi tulemustesse. Hoolimata kõigist neist lubadustest ei ole piisavalt tehtud.

3.3.2

Üleilmsel tasandil on OECD teavitanud liikmesriikides kehtivatest keskkonnale kahjulikest toetustest: otsene eelarvetoetus ja maksusoodustused fossiilkütustele moodustavad kokku 55–90 miljardit dollarit aastas (12). Rahvusvaheline Energiaagentuur on arvutanud, et fossiilkütuste toetused moodustavad kogu maailmas kokku 523 miljardit USA dollarit, ja peab neid toetusi ühiskonna kõige suuremaks vaenlaseks (13). Maailmapanga hinnangul on fossiilkütuste iga-aastased toetused kuni 775 miljardit USA dollarit aastas. Kui poliitikat ei muudeta, kasvavad fossiilkütuste toetused mõne aastaga hüppeliselt ja põhjustavad palju lisaprobleeme. Toetuste järkjärguline kaotamine 2020. aastaks vähendab energianõudlust märgatavalt ja vähendab CO2-heidet 1,7 gigatonni võrra, suurendades samas valitsuste lisatulu.

3.3.3

Siiani puuduvad terviklikud andmed fossiilkütuste toetuste kohta ELis. Eri allikate näitajad on erinevad. Üldpilt näitab, et toetused on suured. ELi tasandil toetatakse fossiilenergiat aastas kuni 68,8 miljardi euroga, millest 26 miljardit eurot moodustavad otsetoetused ja kuni 42,8 miljardit eurot on summa, millega liikmesriigid ja kodanikud peavad hüvitama ühiskonnale ja tervisele avaldatava kahjuliku mõju (14). Keskkonnale kahjulikke toetusi ei kehtestatud tervise või keskkonna tahtlikuks kahjustamiseks ning neil olid teised positiivsed eesmärgid, nagu kohalikest allikatest toodetud odava energia pakkumine või töökohtade loomine. Komitee innustab liikmesriike hindama, kas nad tahavad enam selliseid eesmärke toetada, ning kui jah, siis kuidas saab seda teha keskkonnahoidlikul viisil. Lähtepunkt peaks olema toetustest ülevaate andev ELi loend.

3.3.4

Lisaks riigieelarvest saadavatele otsetoetustele ja välistele tervishoiukuludele tuleb arvesse võtta ka fossiilkütuste põletamisel keskkonnale avalduva kahjuliku mõju lisakulusid, nagu keskkonnakahjude ja kliimasoojenemise põhjustatud tugevate tormide ja üleujutuste järelkulud. Need väliskulud on „saastaja maksab” põhimõtte ebapiisava rakendamise tagajärg. Saksamaa Liitvabariigi keskkonnaameti hinnangul on süsinikdioksiidi tootmise välised keskkonnakulud 80 eurot ühe tonni CO2-heite kohta (15), mis moodustab 290 miljardi euro suuruse lisakoormuse, arvestades, et kütuse põletamisega põhjustatakse 3  652 miljardit tonni CO2-heidet (16). Tuumaelektrijaamad saavad ELis toetusi kokku 35 miljardi eurot, mis ei sisalda õnnetusriskide katmist ega jäätmete kõrvaldamist. Taastuvenergia saab aastas 30 miljardi euro ulatuses otsetoetusi.

3.3.5

Sellisest ebavõrdsusest hoolimata areneb taastuvenergia tehnoloogia kiiresti. Taastuvenergia hind on viimastel aastatel kiiresti langenud (päikesepaneelide hind on langenud 85 %) ja sektoris on loodud palju töökohti, samas kui fossiilenergia hind on muutumatult kõrge. 2013. aasta oktoobris nõuti erahuvide tõttu energiasektoris taastuvenergia toetamise lõpetamist ja tuumaenergia toetuste suurendamist. Kui see juhtub, ei suuda taastuvenergia võistelda teiste energiavarustussüsteemidega, sest puuduvad võrdsed tingimused.

3.3.6

Kõik toetused ei ole kahjulikud. Kui on vaja arendada uusi tehnoloogiaid, et toetada säästvamat tulevikumajandust, võib toetuste andmisest esmasteks teadusuuringuteks, arenguks ja taristutele olla abi seni, kuni uued tehnoloogiad suudavad oma positsiooni turul ise kindlustada. Selline toetus on ülimalt tähtis taastuvenergia arendamise varajastel etappidel ning see peaks jätkuma seni, kuni need on end konkurentsivõimeliste tulevikuenergia allikatena täielikult maksma pannud.

3.3.7

Ressursitõhusa Euroopa tegevuskavast nähtub, et liikmesriigid oleksid pidanud 2012. aastaks tegema kehtestatud metoodika abil kindlaks enim tooniandvad keskkonnale kahjulikud toetused, valmistama ette plaanid ja ajakavad keskkonnale kahjulike toetuste järkjärguliseks kaotamiseks ja andma sellest teada oma riiklikus reformikavas. Neid meetmeid ei ole rakendatud piisavalt. Keskkonna peadirektoraadi 2012. aasta uuringus antakse ülevaade keskkonnale kahjulike toetuste jaoks ELis eraldatud tagastamatust abist ja muudest toetuse liikidest (17) ja esitatakse nende läbivaatamise tegevuskava. Komisjon peaks seda vahendit praegusel Euroopa poolaastal arvesse võtma.

3.4.1

Piiramise ja kauplemise põhimõttel rajanev ELi heitkogustega kauplemise süsteem on Euroopa peamine majanduslik vahend, mis on suunatud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisele. Süsteem peaks andma ettevõtetele tugeva stiimuli investeerida kasvuhoonegaaside heite vältimisse, jättes neile paindlikkuse teha seda kõige tõhusamal viisil.

3.4.2

ELi heitkogustega kauplemise süsteemis ei ole pakkumine ja nõudlus praegu tasakaalus, mille tulemusena ei ole hinnastiimul piisav investeeringuteks, mida on vaja teha vähese CO2-heitega tehnoloogiatesse. Heitelubade ülejääk on suures osas ootamatult tõsise majanduskriisi ja rahvusvaheliste krediitide ulatusliku kasutamise tulemus. Kiiresti on vaja heitkogustega kauplemise süsteemi struktuurireformi, et süsteemi abil tugevalt stimuleerida investeeringuid CO2-heite vähendamisse. Heitelubade ülejääk tuleb turult eemaldada ning ülejäänud õigused tuleb siduda tulevaste CO2-heite vähendamise eesmärkidega, mis on vajalikud selleks, et täita ELi eesmärk saavutada 2050. aastaks vähese CO2-heitega majandus. Sellises reformis peaks arvesse võtma ka tehnoloogilist teostatavust ja majanduslikku elujõulisust tööstuse jaoks ning hoolikalt kaaluma võimalikke soovimatuid tagajärgi tulevikus.

3.5.1

Süsinikdioksiidi lekke küsimuse käsitlemiseks tuleb astuda täiendavaid samme, nagu süsinikdioksiidi kompenseerimise meetmed piiridel. See on süsteem, mille eesmärk on vähendada CO2-heidet ja tagada võrdsed tingimused. Süsteemis suurendatakse piiridel imporditud toodete hinda toodete arvutatud koguheite alusel. Hiljutises uuringus (18) kasutatud mudelid osutavad sellele, et süsinikdioksiidi kompenseerimise meetmed piiridel võivad oluliselt vähendada süsinikdioksiidi leket asjaomastes sektorites.

3.5.2

Ent mõned Euroopa peamised kaubanduspartnerid ei poolda süsinikdioksiidi kompenseerimise meetmeid piiridel sellisel kujul, nagu praegu arutatakse. Seda küsimust tuleb arutada Maailma Kaubandusorganisatsioonis. Leping lubab selliste nn kaubandusega mitteseotud küsimuste käsitlemist. Siinkohal ei tohiks alahinnata selle keerukust CO2-heite maksustamist käsitleva üldise kokkuleppe puudumise tõttu. Need mured saaks lahendada piiridel toimuva süsinikdioksiidi kompenseerimise meetmete parema kavandamisega. Põhiline on see, et CO2-heite maksu kompenseerimine piiridel ei ole dumpinguvastane vahend, vaid panus maailma säästvasse kliimapoliitikasse, eeldusel et see on hästi kavandatud.

3.6.1

Taastuvenergia edendamine on üks peamisi elemente vähese CO2-heitega majandusele üleminekul. Siinkohal võib turupõhistel vahenditel olla tähtis roll. Vahendite kasutuselevõtt on liikmesriikide pädevuses. Mitmed neist on valinud taastuvenergia toetamiseks teistsugused vahendid: investeerimistoetused ja tegevustoetused, sealhulgas soodustariifimaksete süsteem. Mitme liikmesriigi kogemustest nähtub, et viimati mainitud süsteem tõi kaasa suurima taastuvenergia tootmise kasvu ning pakub kindlat ja suurt investeeringute tasuvuse määra.

3.6.2

Siiski on tähtis, et soodustariife taastuvate energiaallikate kasutuselevõtu innustamiseks ei rahastataks üksnes energiahinna üldise tõstmise kaudu, sest see võib põhjustada üldsuse vastumeelsust sellise soodustuse ja taastuvenergia enda vastu. Paraku on see mitmel pool juhtunud ja vastumeelsus on vägagi reaalne. Vaja on kiireid parandusmeetmeid, et tagada kodanike toetus rohelisele revolutsioonile.

3.6.3

Asjaolu, et liikmesriikidel on eri toetusskeemid, põhjustab Euroopa energiaturu killustatust. Komitee pooldab turupõhiste vahendite kasutamist, millega soodustatakse riiklike skeemide integreerimist Euroopa energiaturule. 2009. aasta taastuvenergia direktiivis määratletud koostöömehhanismide kasutamine on samuti ülioluline ELi sünergiate suuremaks ärakasutamiseks elektrituru kaudu (19).

3.7.1

Üldiselt on autotööstus olnud hea näide turupõhiste vahendite õnnestunud rakendamisest. Ülemineku eesmärk on vähendada süsivesinikkütuste kasutust sektoris ning see lõpuks kaotada. Strateegia koosneb neljast osast: reguleerimine, tehnoloogia, taristu ja turupõhised vahendid. Reguleerimisega suurendatakse kütuse tõhusust ja vähendatakse uute sisepõlemismootoriga sõidukite heidet. Tehnoloogia annab võimaluse järgida süsivesinikkütuste eeskirju ja arendada elektrisõidukeid. Elektrisõidukite kasutuse suurenedes on olemasoleva süsivesinikkütustel põhineva taristu kõrval ja hiljem asemel vaja mõõdikutega laadimispunkte, akuvahetusvõimalusi jms hõlmavat taristut. Reguleerimise, tehnoloogia ja taristu edenedes võib turupõhistel vahenditel olla üleminekus otsustav roll.

3.7.2

Kõige ilmsem turupõhise vahendi rakendus on olnud süsivesinikkütustele kohaldatavate maksude järkjärguline suurendamine. See on mõjutanud sisepõlemismootoriga sõidukite omanikke kasutama väiksemaid, kütusesäästlikumaid sõidukeid, ühistransporti ja jalgrattaid. Selleks et innustada kütusesäästlike sõidukite ostmist ja kasutamist, on kohandatud ka sisepõlemismootoriga sõidukite maksustamist kas ostuhinna maksustamise või sõiduki iga-aastase kasutusmaksuga. Sama sõidukite diferentseeritud maksustamise süsteemi kasutatakse elektrisõidukite soodustamiseks, kuigi nende ulatuslikul kasutuselevõtul on palju muid takistusi.

3.8.1

Riigihangete osakaal turul on suur, moodustades 16 % ELi SKPst. Keskkonnahoidlikud riigihanked on seetõttu oluline vahend keskkonnahoidlike toodete ja teenuste edendamiseks. Säästva tootmise ja tarbimise tegevuskava ja keskkonnahoidlikke riigihankeid käsitleva teatisega on komisjon viimastel aastatel töötanud suuniste ja toetuste tervikliku süsteemi nimel. Liikmesriikide tulemuste hindamise alusel seadis komisjon eesmärgi, et 2010. aastaks pidanuks 50 % kogukuludest olema keskkonnahoidlikud. Seda eesmärki ei ole kaugeltki saavutatud ning see tuleks seada liikmesriikide tegevuskavades tähtsamale kohale.

3.9.1

Säästvamale tootmis- ja tarbimismudelile üleminek energiasektoris ja mujalgi tähendaks majanduse põhjalikku ümberkorraldamist. Üksnes valitsuste ja valitsuse poliitika abil seda ei saavutata. Vaja on kogu ühiskonna kaasamist ja ulatuslikku koostööaldist dialoogi kõigi huvitatud pooltega, et saavutada üksmeel ja pühendumus vajalike muudatuste läbiviimisele. Vähese CO2-heitega majanduse tegevuskava kohaselt peavad erasektor ja avalik sektor investeerima järgmise neljakümne aasta jooksul täiendavalt 270 miljardit eurot aastas. Neist investeeringutest kolmandikku võib rahastada avaliku sektori rahaga, ülejäänu tuleb leida erasektoril. Tegemist on pikaajaliste investeeringutega. Komisjon peab neid äärmiselt tähtsaks selle jaoks, et suunata EL uuesti aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduse rajale, näiteks ELi pikaajaliste investeerimisfondide ja Euroopa ühendamise rahastu kaudu.

3.9.2

OECD 2012. aasta keskkonnaalase töödokumendi soovitusel peaksid valitsused selleks, et võimaldada investeeringuid vähese CO2-sisaldusega vastupidavasse taristusse ja keskkonnahoidlikku majandusse, välja töötama strateegilised taristukavad, mis oleksid tihedalt seotud riiklike kliimamuutusealaste eesmärkidega. Komisjon peaks samuti otsima võimalusi, et luua jätkusuutliku tuleviku nimel investeerimiskliima ELi pikaajaliste investeerimisfondide jaoks. Siinkohal peaksid Euroopa ühendamise rahastu ja ELi pikaajaliste investeerimisfondide investeerimisprioriteedid vastama ELi 2050. aasta vähese CO2-heitega majanduse ja energia tegevuskava, kohanemisstrateegia ja arutamisel oleva 2030. aasta kliima- ja energiapaketi eesmärkidele.

3.9.3

Sellised fondid võivad seda liiki investeeringuid lihtsustada. Kuna rahastatavate varade pikk tähtaeg sobib institutsiooniliste investorite kohustustega, võivad sellised vahendid aidata ligi meelitada vahendeid ka kapitaliturgudelt. Tingimus on muidugi see, et need investeeringud on atraktiivsed, sest riskid (eelkõige regulatiivsed riskid) on piiratud, sest on väljavaade saada piisavat tulu, ning seepärast, et projektid, millesse investeeritakse, on majanduslikult ja tehniliselt arukad.

3.9.4

Innovaatilisi fonde ja rahastamisvahendeid kapitaliturgude ressursside ligimeelitamiseks tuleb tervitada. Sellegipoolest jätkab pangandussektor suure osa Euroopa majanduse rahastamist tavapäraste võlainstrumentidega. Seepärast on pangastandardite keskkonnahoidlikumaks muutmine väga oluline nõue erarahastamise juhtimisele tavapärastelt investeeringutelt CO2-heite vähendamise ja kliimakindlate investeeringute suunas. Kliima- ja energiaeesmärkide saavutamiseks tuleb innovaatiliste rahastamisvahenditega hoogustada erasektori investeeringuid, mida muidu ei tehtaks.