11.2.2012

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 38/32

---

Nõukogu määruse (EÜ) nr 510/2006 (põllumajandustoodete ja toidu geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta) artikli 6 lõike 2 kohase taotluse avaldamine

2012/C 38/15

Käesoleva dokumendi avaldamine annab õiguse esitada vastuväiteid vastavalt nõukogu määruse (EÜ) nr 510/2006 (1) artiklile 7. Komisjon peab vastuväited kätte saama kuue kuu jooksul alates käesoleva dokumendi avaldamise kuupäevast.

KOONDDOKUMENT

NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 510/2006

„ISLE OF MAN QUEENIES”

EÜ nr: UK-PDO-0005-0855-08.02.2011

KGT ( ) KPN ( X )

1.   Nimetus:

„Isle of Man Queenies”

2.   Liikmesriik või kolmas riik:

Ühendkuningriik

3.   Põllumajandustoote või toidu kirjeldus:

3.1.   Toote liik:

Klass 1.7

Värske kala, molluskid ja koorikloomad ning neist valmistatud tooted.

3.2.   Toote kirjeldus, mida punktis 1 esitatud nimetus tähistab:

Toode „Isle of Man Queenies” on saanud nime Mani saare vetest püütud ebakammkarpide järgi.

Ebakammkarp (Aequipecten opercularis) on kahepoolmeliste meremolluskite sugukonda Pectinidae kuuluv keskmise suurusega söödav kammkarplane. Karbi värvus võib olla kollane, oranž, punane, pruun või punakasvioletne ning selle läbimõõt kuni 90 mm. Karbi mõlemal koorikupoolel on 19–22 laia radiaalroiet ning piki koorikut kulgevaid mitmeid ühiskeskmeseid kasvuringe. Ebakammkarbil on liha ehk sisu märgatavalt vähem kui suurel kammkarbil (Pecten maximus); see on 20 mm läbimõõdu ja 15 mm kõrgusega silinderjas ringlihas. Liha värvus on tuunjas/kreemikas; keha külge kinnitub oranži/valget värvi sirbikujuline, kahest osast koosnev niisk/mari. Ebakammkarpi võib serveerida nii niisa/marjaga kui ilma selleta.

Ebakammkarpi „Isle of Man Queenies” püüavad Mani saare territoriaalvetes peamiselt kõnealusel saarel registreeritud kalapüügilaevad; soovi korral võivad ebakammkarpi püüda ja Mani saarele lossida aga ka mujal registreeritud ja nõuetekohast litsentsi omavad püügilaevad. Kammkarbisaak lossitakse ja töödeldakse seejärel Mani saarel.

Ebakammkarpe müüakse:

—	naturaalselt „kuivalt” (leotamata) pakendatult;

—	või üksikult sügavkülmutatult (IQF);

—	või värskelt või külmutatult „poolkarbina” (pool karbist küljes);

—	tarbija nõuetest olenevalt – lahtiselt või vaakumpakendatult;

—	tarbija nõudmistest sõltuva müügisuuruse ja -kaaluga.

3.3.   Tooraine (üksnes töödeldud toodete puhul):

—

3.4.   Sööt (üksnes loomse päritoluga toodete puhul):

—

3.5.   Tootmise erietapid, mis peavad toimuma määratletud geograafilises piirkonnas:

Ebakammkarpide püük

Ebakammkarpi „Isle of Man Queenies” saab püüda üksnes kammkarpide püügihooajal, mis traditsiooniliselt algab 1. juunil. See on tingitud saaklooma füsioloogiast ning ebatavalisest püügiviisist. Suuremat osa kammkarplaste liikidest korjatakse teatavat liiki karbikoguriga, mille abil rehitsetakse karbid merepõhjast lahti. Ebakammkarpi „Isle of Man Queenies” korjatakse aga ebatavaliselt – traallaudadega varustatud põhjanoodaga. Selle püügiviisi puhul kasutatakse ära ebakammkarbi põgenemisinstinkt – nooda ees mööda põhja veetavast kergest metallketist häiritud karp satub ülestõukel otse võrku. Kuna madalate temperatuuride puhul toimub kõnealune instinktiivne põgenemine väga aeglaselt, on mõttekas kasutada kirjeldatud püügiviisi ajavahemikul juunist detsembrini, kui veetemperatuur on kõige kõrgem. Väga külma kevadega aastatel ei soojene vesi kuni juuni keskpaigani vajaliku temperatuurini.

Koguriga korjamisega võrreldes on sellise ainulaadse kogumisviisiga võimalik ebakammkarpe koguda nii, et liivaterad ei satu karbi sisemusse. Sel viisil kogutud karpide liha on märkimisväärselt kõrgema kvaliteedi ja suurema saagikusega ning sel moel tagatakse ka merepõhja tagasi lastud alamõõduliste ebakammkarpide erakordselt kõrge ellujäämise määr võrreldes vette tagasi lastud, koguriga püütud kammkarplaste suure suremusega.

Tootmisetapid

a)	Ebakammkarpi „Isle of Man Queenies” püütakse põhjanoodaga, mille võrgusilma suurus on 80–90 mm. Saak pestakse ja sorditakse laeva pardal.

b)	Ebakammkarbid külmutatakse või jahutatakse laeva pardal kahe tunni jooksul pärast kogumist.

c)	Kalapüügilaevad lossivad saagi Peeli, Ramsey, Douglase ja Port St Mary sadamates.

d)	Ebakammkarpe veetakse kinnises veoautos; kahe tunni jooksul pärast lossimist Mani saare töötlemistehasesse, kus neid jahutatakse üleöö.

e)	Järgmisel päeval töödeldakse („kooritakse”) neid käsitsi, kasutades selleks lamedat metallist nuga.

f)	Liha eemaldatakse karbist ja pestakse kaks korda käsitsi hästi kiiresti, et vältida vee imendumist ebakammkarbi lihasse.

g)	Ebakammkarbi niisk/mari jäetakse terveks.

h)	Ebakammkarbi liha kaalutakse.

i)	Pakendatakse naturaalselt „kuivalt” (leotamata) või sügavkülmutatakse üksikult – 35 °C juures.

Poolkarbid

Etapid (a–c nagu eespool kirjeldatud)

d)	Töödeldakse käsitsi („koorimine”), avatakse, kasutades selleks lamedat metallist tööriista; eemaldatakse pool karbist koos lõpuste, mao ja kestaga.

e)	Liha ja niisk/mari jäetakse ebakammkarbi koorikusse.

f)	Värsked või üksikult sügavkülmutatud.

3.6.   Erieeskirjad viilutamise, riivimise, pakendamise jm kohta:

—

3.7.   Erieeskirjad märgistamise kohta:

—

4.   Geograafilise piirkonna täpne määratlus:

Mani saar.

Ebakammkarpi „Isle of Man Queenies” püütakse Mani saare territoriaalvete merepõhja ulatuslikel lasunditel. Kõnealune 3 917 km2 ala ulatub 12 meremiilini või Mani saare nulljoonest keskvertikaaljooneni.

5.   Seos geograafilise piirkonnaga:

5.1.   Geograafilise piirkonna eripära:

Keskkond

Golfi hoovuse tõttu on Mani saare kliima mõõdukas ja temperatuurid parajuslikud. Suved on jahedad ja üsna päikesepaistelised ning pehmed ja niisked talved väheste külmakraadide ja lumega.

Ebakammkarpi „Isle of Man Queenies” püütakse Mani saare territoriaalvete merepõhja ulatuslikel lasunditel. Ebakammkarpidel on eristatavad elupaiga eelistused; nad elutsevad suurte kolooniatena Mani saare ümbruse merepõhja lasunditel. Nende suhtelise liikumatuse tõttu on nende asustatud lasundite geograafiline asend võrdlemisi vähe muutunud. Lasunditel võib olla püsivaid kolooniaid, mille asukohta saab täpselt määrata ning nende vahel selgelt eristatavad alad, mis on kammkarpide elutegevuse jaoks sobimatud.

Ebakammkarpide asustatud lasundeid on Mani saarel kaardistatud mitmete põlvkondade vältel. Esimesed viited Mani saare ümbruses elutseva ebakammkarbi rikkalikule populatsioonile on kirjas teoses „Marine Forna of the Isle of Man” (Moore, 1937). Määratletud geograafilises piirkonnas on vähesel määral sellise suurusega püügipiirkondi, kus on võimalik kutseline püük. Selliste püügipiirkondade vahel on ulatuslikud alad, mille keskkonnatingimused ei ole sobivad kõnealuse liigi jaoks. Sobimatute alade vahel on mitmete ruutkilomeetrite suurused alad, kus ebakammkarpi leidub rikkalikumalt kui kuskil mujal.

Vee kvaliteet ja temperatuur

Orgaanilise ja anorgaanilise saaste määra arvestades on kammkarpide elupaikade vesi Mani saare territoriaalvetes kõrge kvaliteediga. Mani saart ümbritseva mere vee keskkonnaproove on tehtud 20. sajandi algusest saadik; seega on sealne proovide võtmise traditsioon Briti saartel pikima kestvusega. Teaduse edusammude käigus on vaatluse alla võetud täiendavad keskkonna- ja bioloogiavaldkonna parameetrid ning praegu kuuluvad Mani saare valitsuse järelevalve alla mitmed muutujad, sh toitained, bakterid, fütoplankton ja fütoplanktoni toksiinid.

1904. aastast saadik tehtud teadusuuringud annavad tunnistust Mani saart ümbritseva merevee püsivalt kõrgest kvaliteedist.

Tõusu- ja mõõnavee taseme vahemik Mani saare ümber on suurim Lääne-Euroopas. Mani saart ümbritseva mere loodete amplituudist ja võrdlemisi madalast merepõhjast on tingitud erakordselt tugev loodete hoovus kõnealuses piirkonnas. Kõnealune hoovus on kergeid nootasid kasutavate Mani saare kalurite jaoks paras väljakutse, kuid tänu sellele on ebakammkarp „Isle of Man Queenies” pidevalt varustatud planktilise söödaga, mis soodustab kammkarbi kiiret kasvu.

Traditsioon

Mani saare traditsiooniliseks tööstusharuks kujunenud kalapüügile pandi alus hästi korraldatud heeringapüügiga juba 16. sajandil. Ebakammkarpide kogumine algas 19. sajandi keskel, kui neid kasutati tursapüügil õngejada söödana.

Ebakammkarpide kasvualal leidus tol ajal rikkalikult sööta tursaparvede jaoks. 1960ndatel aastatel hakkasid Mani saare kalurid uurima ebakammkarpide kogumise võimalusi. Esimene kaubanduslikult püütud ebakammkarpide saak lossiti Peeli sadamas 1969. aastal; pärast seda said ebakammkarbid delikatessina kiiresti tuntuks.

Kalurid on andnud kammkarpide püügikohtadele sellised nimed nagu Lower ja Higher Chickens, Warts Bank ja Burrow Head.

1971. aastal oli Mani saare kalapüügilaevastikus 60 laeva ning registreeritud toodang ligikaudu 7 500 tonni (elusakaal) jõudis rekordilisele tasemele. Suurem osa sellest saagist eksporditi otse Ameerikasse.

5.2.   Toote eripära:

Ebakammkarp (Aequipecten opercularis) on kahepoolmeliste meremolluskite sugukonda Pectinidae kuuluv keskmise suurusega söödav kammkarplane. Karbi värvus võib olla kollane, oranž, punane, pruun või punakasvioletne ning selle läbimõõt kuni 90 mm. Ebakammkarbil on liha ehk sisu märgatavalt vähem kui sellest liigist erineval suurel kammkarbil (Pecten maximus). Ebakammkarbi sisu on 20 mm läbimõõdu ja 15 mm kõrgusega silinderjas ringlihas. Liha värvus on tuunjas/kreemikas; keha külge kinnitub oranži/valget värvi sirbikujuline, kahest osast koosnev niisk/mari. Keetmisel jääb ebakammkarbi lihaka tekstuuriga niiske liha tihkeks ja siledaks. Muude kammkarpide lihast eristatavalt on ebakammkarbi liha maitse hõrgult magus ja mereliselt pehme. Ebakammkarpi „Isle of Man Queenies” püüavad peamiselt Mani saarel registreeritud kalapüügilaevad noodaga Mani saare territoriaalvetes. Kammkarbisaak lossitakse, töödeldakse ja pakendatakse seejärel Mani saarel.

Ebakammkarbid kuuluvad kiiresti kasvavate pikaealiste (harva rohkem kui viis aastat) kammkarplaste liiki. Olenevalt merevees leiduvast mikrovetikatest koosneva sööda hulgast saavutab ebakammkarp müügiks ettenähtud 55 mm suuruse 2–3 aasta jooksul.

Golfi hoovuse tõttu on Mani saare kliima mõõdukas ja temperatuurid parajuslikud. Ebakammkarpidel on eristatavad elupaiga eelistused; nad elutsevad suurte kolooniatena Mani saare ümbruse merepõhja lasunditel; nende suhtelise liikumatuse tõttu on nende asustatud lasundite geograafiline asend võrdlemisi vähe muutunud. Lasunditel võib olla püsivaid kolooniaid, mille asukohta saab täpselt määrata ning nende vahel selgelt eristatavad alad, mis on ebakammkarpide elutegevuse jaoks sobimatud.

5.3.   Põhjuslik seos geograafilise piirkonna ja (kaitstud päritolunimetusega) toote kvaliteedi või omaduste vahel või (kaitstud geograafilise tähisega) toote erilise kvaliteedi, maine või muude omaduste vahel:

Mani saare territoriaalvete keskkonnatingimused (vee kvaliteet ja temperatuur, loodete tugev hoovus ja sobiva planktonsööda olemasolu) soodustavad ebakammkarpide kolooniate jätkuvat arvukust ning asjaolu, et selle kiiresti kasvava kammkarplase liigi liha on eriti mahlakas. Lisaks sellele on ebakammkarbil „Isle of Man Queenies” rohkem liha kui muude piirkondade ebakammkarpidel. Ebakammkarbi „Isle of Man Queenies” liha saagikus on 12–14 %, muude piirkondade ebakammkarpide vastav näitaja on 6–8 %.

Mani saare traditsiooniliseks tööstusharuks kujunenud kalapüügile pandi alus hästi korraldatud heeringapüügiga juba 16. sajandil. Ebakammkarpide kogumine algas 19. sajandi keskel, kui neid kasutati tursapüügil õngejada söödana.

Ebakammkarpide kasvualal leidus tol ajal rikkalikult sööta tursaparvede jaoks. Kui kalavarud 1960ndatel aastatel vähenesid, hakkasid Mani saare kalurid uurima ebakammkarpide kogumise võimalusi. Esimene kaubanduslikult püütud ebakammkarpide saak lossiti Peeli sadamas 1969. aastal; pärast seda sai see delikatessina kiiresti tuntuks.

1980. aastate alguses hakkasid Mani saare ettevõtjad kujundama uusi turge Prantsusmaal ja Hispaanias – sinna müüdi toodet „niisa/marjaga kammkarbina”. Praegu müüakse ebakammkarpi „Isle of Man Queenies” Ühendkuningriigi, Prantsusmaa, Itaalia ja Hispaania turgudele. Töötlejad otsivad pidevalt uutele kvaliteetturgudele sisenemise võimalusi, kuigi toodang on alati piiratud kammkarplaste elupaikade loomuliku produktiivsuse ja asjaolu tõttu, et jätkusuutlikke varusid on vaja tagada ka tulevasteks aastateks.

Igal aastal Londonis toimuval üritusel, millest võtavad osa gastronoomia valdkonna autorid, mereandide ostjad, restoranide omanikud ja keskkonnaga seotud vabaühendused, anti ebakammkarbitootele „Isle of Man Queenies” 2011. aasta auhind „Billingsgate Sustainable Seafood”. See prestiižikas auhind antakse pärast seda, kui finalistid on 20 minuti jooksul tutvustanud oma toote jätkusuutlikkust. Auhinna kohta leiab lisateavet internetiaadressil: http://www.seafoodtraining.org/celebrating_sustainable_seafood_at_billingsgate_school.htm

Kõnealune auhind anti Mani saarele sellepärast, et kammkarplaste jätkusuutlikku tootmist tõendati väljastpoolt tellitud ja avaldatud teadusuuringute alusel. Kõnealustele teadusuuringutele on tuginetud ka Marine Stewardship Councili poolt korraldatud ja peagi lõpetatavas akrediteerimismenetluses ebakammkarbi „Isle of Man Queenies” kohta. Põhjapoolkera esimese ja maailmas teise kammkarbipüügina akrediteeriti Mani saare ebakammkarbi püük ametlikult 20. mail 2011. aastal. Akrediteerimise üksikasjade ja hindajate järelduste kohta võib lisateavet saada internetiaadressil: http://www.msc.org/track-a-fishery/in-assessment/north-east-atlantic/isle-of-man-queen-scallop

Viide spetsifikaadi avaldamisele:

(Määruse (EÜ) nr 510/2006 artikli 5 lõige 7)

http://archive.defra.gov.uk/foodfarm/food/industry/regional/foodname/products/documents/isle-of-man-queenie-pdo.pdf

---

(1)  ELT L 93, 31.3.2006, lk 12.

---