21.6.2012

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 181/143

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Majanduskasvu ja tööhõive toetamine – Euroopa kõrgharidussüsteemide ajakohastamise tegevuskava” ”

COM(2011) 567 final

2012/C 181/25

Raportöör: Joost VAN IERSEL

Kaasraportöör: Juraj STERN

20. septembril 2011 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Majanduskasvu ja tööhõive toetamine – Euroopa kõrgharidussüsteemide ajakohastamise tegevuskava””

COM(2011) 567 final.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis arvamuse vastu 29. veebruaril 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 479. istungjärgul 28.–29. märtsil 2012. aastal (28. märtsi istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 100, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 8 liiget.

1.   Järeldused

1.1   Hästi korraldatud kõrgharidus on Euroopa majandusliku ja aruka tuleviku jaoks äärmiselt tähtis, kuna seeläbi pannakse tugev põhi selle sotsiaalsele ja majanduslikule võimekusele, rikastatakse tulevaste põlvkondade elu- ja töötingimusi ning kuna see on hädavajalik Euroopa ühiskonna tulevaste väärtuste kujundamiseks.

1.2   Komitee on suuremas osas nõus komisjoni analüüsi ning komisjoni ja nõukogu ettepanekute ja soovitustega, (1) mis tuleb lähiaastatel ellu viia ning millest paljud on sarnased komitee 2009. aasta arvamuse „Ülikoolid Euroopa jaoks” sätetega (2). Komitee rõhutab, et ELi tegevuskava vajab täiendamist ning ootab nõukogult rohkem edasipüüdlikkust.

1.3   Hoolimata teadlikkuse suurenemisest ja seisukohtade lähenemisest on endiselt palju teha. Plaanitud muudatuste elluviimine ei kulge alati ladusalt. Varjatud huvid, (pehme) protektsionism ning hoolimata Bologna protsessist endiselt suur kõrgharidusmaastiku mitmekesisus ja killustatus takistab kiireid muudatusi. See pole kaugeltki tehniline küsimus, sest muudatused tähendavad sageli olemasolevate struktuuride ümberkorraldamist ning ülesannete, meetodite, programmide ja sõlmteemade uuesti määratlemist. Need aspektid nõuavad ajakohastamisel pidevat tähelepanu ning neid tuleb käsitleda täpsemalt ja üksikasjalikumalt.

1.4   Loomulikult on tõhusalt mitmekesise kõrghariduse saavutamine hea eesmärk. Selleks on vaja, et klassikalistes ülikoolides oleks omavahel kombineeritud õppe- ja teadustöö, samuti on vaja muud tüüpi kõrgharidusasutusi, nagu näiteks kutsekõrgkoole ning peamiselt regionaalse või ka piiriülese suundumusega õppeasutusi ja väga kitsale valdkonnale spetsialiseerunud õppeasutusi. Üldisemalt on vaja arukat spetsialiseerumist ja eristuvaid kutseprofiile. Komitee rõhutab tõhusa koostoime vajalikkust eri haridusliikide vahel ning paindlike õppeviiside olulisust kõikidel haridustasanditel.

1.5   Strateegia „Euroopa 2020” tuleks nii sisulises kui ka korralduslikus mõttes täielikult ellu viia. Komisjon, nõukogu, liikmesriigid ja kõrgharidusasutused peaksid jagama vastutust ja tegevust tõhusalt koordineerima. Strateegias „Euroopa 2020” tehakse ettepanek siduda kõrgharidus juhtalgatustega innovatiivse liidu, tööstuspoliitika, uute oskuste ja töökohtade tegevuskava ning noorte liikuvuse juhtalgatustega. Kõrgharidussüsteem ja -poliitika peavad sisalduma Euroopa poolaasta riigipõhistes soovitustes.

1.6   Autonoomia, vastutus ja läbipaistvus on põhitegurid, (3) mis võimaldavad õppeasutustel täita oma ülesandeid ja tagada parem tasakaal kulude-tulude vahel. Need on ka olulised selleks, et seada kõrgharidus töökohtade loomise, tööalase konkurentsivõime ja innovatsiooni keskmesse. (Riikide) tegevuskavades tuleks tagada juhtimise professionaalsus, ajakohased õppekavad ja koolitus, õppe- ja teadustöö kvaliteedikontroll, spetsialiseerumine ja rahvusvaheline ligitõmme. Erilist tähelepanu tuleb pöörata ülikoolide ettevõtlusvaimule.

1.7   Väga oluline aspekt on rahastamine. Strateegia „Euroopa 2020” seisukohast ja Euroopa positsiooni jaoks maailmas on murettekitav ja ohtlik, et kõrgharidus on liikmesriikides alarahastatud ning et eelarveprobleemide tõttu on avalik-õiguslik rahastamine veelgi suurema surve all. Sõltumata rahastamisallikatest tuleb tagada kõrghariduse piisav rahastamine. Häid tavasid tuleks levitada.

1.8   Tudengite arv kasvab endiselt kiiresti. Kõikides valdkondades ja igal tasandil tuleb tagada sooline võrdõiguslikkus. Majanduse ja ühiskonna üldine dünaamika nõuab nii takistamatut juurdepääsu kui ka rahuldavat kvaliteeti. Riikliku õppemaksu kehtestamisega (või suurendamisega) peaks kaasnema vastav stipendiumi- ja laenupoliitika ning juurdepääsugarantiid.

1.9   Tehnika valdkonnas on vaja rohkem tudengeid, oskustöötajaid ja teadlasi, samuti tuleks tekitada huvi tehnilise hariduse vastu. Sotsiaalpartnerite ja tööturu pädevate asustuste panus peab olema oskuslikult struktureeritud. Ettevõtetele tuleks olenemata nende suurusest võimaldada jõulist osalemist õppekavades, koolitustes ja ettevõtlikkuse arendamises.

1.10   Ülikoolid ja ettevõtted peaksid töötama üheskoos välja strateegilised innovatsioonikavad, säilitades samas oma sõltumatuse ja ülesanded. Selline kõrgharidus- ja ärisektori vastastikune täiendavus annab tavaliselt väga suurt lisaväärtust teadustööle, teadmussiirdele ning edasiantavate oskuste ja ideede arendamisele. Levitada tuleks häid tavasid.

1.11   Kulude ja tulude tasakaalustamise ja eduka rahvusvahelise liikuvuse saavutamise seisukohast on raske ülehinnata vajadust pingereastamise ja kvaliteedi hindamise süsteemi järele. Komitee väljendab heameelt hoolikalt väljatöötatud süsteemi U-Multirank kasutuselevõtu üle. Lisaks taolisele „kaardistamisele” tuleb parandada muid tudengite ja teadlaste liikuvuse tingimusi ning rahvusvahelistumist.

1.12   Kõrgharidussüsteemide sidusus avaldab head mõju tudengite ja teadlaste piiriülese liikuvuse tingimustele, mis on omakorda kasulik nii igale osalejale individuaalselt kui ka Euroopa tööturule ka Euroopa integratsioonile. Erasmuse programm peaks sisaldama pilootprojekti „liikumissemester”.

1.13   Komitee avaldab tugevat toetust kõrgharidussüsteemide ajakohastamise tegevuskava ja programmi „Horisont 2020”, „Erasmus kõigi jaoks” ja struktuurifondide sidumisele.

2.   Sissejuhatus

2.1   Iga tasandi haridus on ülioluline. Tänu subsidiaarsusele on kõrgharidus arenenud Euroopas riikide tasandil. Lissaboni lepingus räägitakse üksnes kutseharidusest ja ümberõppest kui ELi meetmevaldkondadest (4).

2.2   1999. aasta Bologna konverents oli esimene otsustav läbimurre, mis tõi kaasa üleeuroopalise bakalaureuse-, magistri- ja doktorikraadi süsteemi. Bologna leping on aidanud ühtlustada Euroopa kõrgharidussüsteeme.

2.3   Vahepeal on EL käivitanud edukad rahvusvahelised tudengite ja teadlaste vahetusprogrammid, nagu Erasmus, Erasmus Mundus, Marie Curie' nimelised meetmed jt. Eri finantsperspektiivide lõikes on süstemaatiliselt julgustatud piiriüleste teadusprojektide korraldamist.

2.4   Nii ülikoolide sees kui vahel toimuvad pidevad ümberkorraldused ja alt-üles algatused, sealhulgas On näiteks loodud sarnase suunitlusega ülikoolide koostöövõrgustikke (Euroopa teadusülikoolide liit, Coimbra rühm jt), milles soositakse mingis suunas, näiteks teadustööle või sotsiaalteadustele spetsialiseerumist.

2.5   2009. aastal märkis komitee oma järeldustes, et „praeguses mitteoptimaalses ülikoolisüsteemis ei arendata piisavalt ülikoolide suurt potentsiaali” (5). Seda seisukohta jagab oma tegevuskavas ka komisjon (6). Nõukogu on järeldanud, et „hariduse ja teadustöö kvaliteet on peamine käimapanev jõud” moderniseerimisel ning et „töökohtade ja majanduskasvu tagamise põhitingimus on hariduse, teadustöö ja innovatsiooni vahelise teadmiste kolmnurga tugevdamine” (7).

2.6   Kõrghariduse ajakohastamine toimub väga mitmekesises keskkonnas ning väga erinevates riigi ja piirkonna tasandi sotsiaal-majanduslikes kontekstides. Klassikalistel ülikoolidel ja muudel kõrgharidusasutustel on kindlad suunitlused. Klassikalise ülikooli kontseptsioon hõlmab nii haridus-, õppe- kui ka teadustööd.

2.7   Jätkusuutliku sotsiaalse ja majandusliku taastumise seisukohast on vaja teha otsustavad sammud, mis parandavad kõrghariduse kvaliteeti.

2.8   Lisaks paljudele analüüsidele soovitavate ümberkorralduste kohta, sisaldab teatisega kaasas olev töödokument (8) kokkuvõtet liikmesriikide ajakohastamispüüdluste kohta. Siiski tuleb olulistes valdkondades ikka veel võidelda järgmiste oluliste lahknevustega:

—	majanduslik tootlikkus riigi kohta – kõrghariduse omandamise tase ja majandustoodang ühe inimese kohta;

—	kvalifikatsioonid tööalase konkurentsivõime seisukohast;

—	erinevused ELis kokku lepitud 40 %lisest kõrghariduse omandamise tasemest, kuigi kõrghariduse osakaal suureneb oluliselt kogu Euroopas;

—	kõrgharidusse investeerimise eri tasemed, erinevused rahastamises, lahknevused riigi ja erasektori rahastatava kõrghariduse arengus;

—	hoolimata kõrghariduse juhtimise laiahaardelisest ja kaugeleulatuvast reformist jätkuvad lahknevused finants- ja institutsioonilises autonoomias ja vastutuses.

2.9   Komisjon juhib oma üldanalüüsis tähelepanu ka järgmistele muutustele: teadmiste kolmnurga teke kõikjal meie maailmajaos, tihedamad suhted ülikoolide ja ettevõtlusringkondade vahel, keskendumine kvaliteetsetele teadmistepõhistele tegevustele nagu teadus- ja arendustöö, turundus ja müük, väärtusahela juhtimine ja finantsteenused, teenused üldiselt, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia, alaesindatud ühiskonnarühmad, soolise tasakaalu muutused – kogu Euroopas on doktorantuurieelsel tasemel enam kui pooled üliõpilastest naised – ning õppurite muljetavaldav piiriülene liikumine nii Euroopas kui ka maailmas.

2.10   Komitee pooldab olemasolevate riike käsitlevate aruannete, analüüside ja soovituste süvendamist ning ühtlasi süstemaatilise riigipõhise meetodi kasutamist, nagu praegu kohaldatakse Bologna protsessi eduaruannete või OECD põhjalike uuringute suhtes kõrghariduse ja kvaliteedi mõõtmise kohta. Riigipõhine lähenemine tekitab häid tavasid.

2.11   Komitee märgib, et selles üsnagi üldises analüüsis on jäetud kõrvale teatud olulised teemad, näiteks riigi ja piirkonna tasandi poliitilised häired kõrghariduses, liikmesriikide meetodid osalemise ja kvaliteedi edendamisel, ametiasutuste käsitlus erinõuetest professoritele, õpetajatele, teadlastele ja üliõpilastele, kõrghariduse eri tasemete vaheline seos liikmesriikides, ühise haridus- ja teadusbaasi väljatöötamine ülikoolides ning mitte vähem olulisena usaldusväärsed statistilised tõendid.

2.12   Komisjon ja nõukogu rõhutavad eriti kõrghariduse sidumist majandusega. Eraldi käsitlemist ei leia meditsiini-, sotsiaal- ega humanitaarteaduskonnad. See on mõistetav, võttes arvesse vajadust keskenduda ühele kindlale valdkonnale, eeskätt praeguse kriisi ajal. Teisalt, kuna hariduse eesmärk peab alati olema hariduse ja töö optimaalne vahekord, tuleks kindlasti arutada ka seda, kuidas tuleks ajakohastada erialasid või akadeemilisi valdkondi, mis ei ole otseselt majandusega seotud, kuid on siiski olulised.

2.13   Vajalik on koostöö tööstuse ja meditsiiniteaduskondade vahel, sest uued kulutõhusad diagnostika- ja ravitehnoloogiad nõuavad kallist, kapitalimahukat praktilist väljaõpet, kvaliteetset haridust ja elukestvat õpet. See aitab vähendada suremust ja puuete osakaalu.

3.   Strateegia „Euroopa 2020” ja kõrgharidus

3.1   2009. aastal pidas komitee nii Lissaboni strateegiat kui ka Euroopa kõrgharidust ajakohastamisprotsessi võimalikeks suurimateks katalüsaatoriteks. Ka komisjon teeb õigesti, kui seob strateegia „Euroopa 2020” eesmärgid ja sihid ülikoolidega.

3.2   Strateegia „Euroopa 2020” pöördeline uuendus on seotud juhtimisega – tihedam kooskõlastamine komisjonis endas ning liikmesriikide ja ELi vahel ka küsimustes, mis ei ole aluslepinguga kaetud või on seda vaid osaliselt.

3.3   Kõrghariduse jaoks on olulise juhtalgatused, eeskätt tööstuspoliitika, innovatiivse liidu, uute oskuste ja töökohtade tegevuskava ning noorte liikuvuse juhtalgatused.

3.4   Komisjoni järelevalverolli suurenemine, sh Euroopa poolaasta riigipõhiste soovituste andmine, peaks vajalikke ülikoolireforme toetama.

3.5   Kõrghariduse ajakohastamise tegevuskava peab olema täielikult kooskõlas strateegiaga „Euroopa 2020”. Komitee väljendab heameelt, et haridusel on pöördeline osa strateegias „Euroopa 2020” ja sellele viitavas komisjoni strateegiakavas.

3.6   Komitee on seisukohal, et seos Euroopa 2020. aasta strateegia ja kõrghariduse vahel taandub järgmisele:

—	strateegias „Euroopa 2020” on loodud seos kõrghariduse ning innovatsiooni, tööstuspoliitika ja liikuvuse vahel,

—	see loob täiendava aluse ühistele seisukohtadele ja koostööle komisjoni ja liikmesriikide, liikmesriikide endi ja haridusasutuste vahel,

—	see loob uusi ajakohastamise impulsse riigi tasandil,

—	Euroopa poolaasta riigipõhised soovitused peaksid käsitlema ka kõrghariduse arengut,

—	strateegia „Euroopa 2020” võib luua uusi koostööfoorumeid ja suurendada viljakate piiriüleste võrgustike hulka,

—

seose loomine tööstuspoliitika ja innovatsiooniga nõuab sagedasemat konsulteerimist erasektoriga. Endiselt alahinnatakse konsulteerimist VKEde ja mikroettevõtetega, komitee rõhutab, et kõrgharidusasutused, valitsused ja komisjon peavad õppe- ja töökavade koostamisel võtma arvesse ettevõtete praktilisi kogemusi.

3.7   Komisjon eristab ühelt poolt põhivaldkonnad, mis on liikmesriikide (ja õppeasutuste) pädevuses ning teiselt poolt ELi valdkonnad. Komitee eelistab rääkida liikmesriikide ja komisjoni jagatud vastutusest strateegia „Euroopa 2020” raames.

4.   Liikmesriikide, nõukogu ja kõrgharidusasutuste ees seisvad probleemküsimused

4.1   Liikmesriikide poolsele põhiprobleemide määratlemisele peab järgnema sihipärane töö. Seda tuleb senisest enam motiveerida. Nõukogu peaks seadma prioriteedid komisjoni ettepanekul, kes seejärel jälgib nende täitmist riikides.

4.2   Eriti tuleb keskenduda nõudmisele, mis näeb ette paindlikumaid juhtimis- ja rahastamissüsteeme, et kõrgkoolide suurenev autonoomia ja vastutus kõikide sidusrühmade ees oleksid tasakaalus, mis toob kaasa spetsialiseerumise, hariduse ja teadustöö tulemuslikkuse ja mitmekesisuse (9).

4.3   Nagu komitee 2009. aastal väitis, on asjakohane raamistik ja autonoomia olulised (10). Kuigi korraldus, sh autonoomia ja rahastamine on liikmesriikide ülesanne, peab komitee arutelu nende aspektide üle liikmesriikide ja nõukogu vahel vältimatuks, sest nimetatud teguritel on oluline mõju õpetajatele ja üliõpilastele.

4.4   Komitee nõustub tegevuskava punktis 2.5 esitatud tekstikastis sätestatud peamiste poliitiliste ülesannetega. Need eesmärgid lähevad palju kaugemale pelgalt tehnilistest muudatustest ning on tihedalt seotud riikide poliitikamaastikuga. Seega tuleks eelkõige vaadata valitsuste ja mitte kõrgharidusringkondade poole. Olulised on poliitika järjekindlus, õigusaktid ja reguleerimine, mida tuleb arutada kõigi sidusrühmadega.

4.5   Valitsusi ja institutsioone tuleks ka julgustada võrdlema rahvusvahelisel tasandil, millist kasu on toonud kaasa suurem autonoomia.

4.6   Erinevalt levinud praktikast, mis hõlmas kõrghariduse edukat massidesse viimist, (11) peaks põhitähelepanu praeguse kõrgharidusteemalise arutelu kohaselt nihkuma aruka spetsialiseerumise, strateegiliste valikute mitmekesisuse ja tippteadmiste keskuste väljaarendamise suunas. Siin võib lähtuda liikmesriikide edukatest näidetest.

4.7   Komitee mõistab, et sellised eesmärgid võivad kaasa tuua suured muutused liikmesriikide haridusfilosoofias. Seda küsimust, sh tegevus- ja ajakavasid, tuleb arutada nõukogus.

4.8   Praegune kriis näitab selget seost hariduse ajakohastamise ja majanduse vahel. Kogu protsess peaks aga olema laiem. Komitee juhib ka tähelepanu vajadusele luua ajakohased standardid seoses professionaalsuse tõstmisega ning õppekavade, kraadide ja liikuvusega sotsiaal- ja humanitaarteaduste valdkonnas, mis on olulised Euroopa vaimuelu, väärtuste ja identiteedi jaoks. Peale selle annavad hästi toimivad meditsiinierialad, sotsiaal- ja humanitaarteadused panuse majandusse.

4.9   Komitee pooldab tihedamaid sidemeid kõrgharidusvaldkonna ja ettevõtluse vahel. Komitee jagab arvamust, mille kohaselt on tihedad sidemed haridus- ja teadusvaldkonna ning ettevõtluse vahel ning liikumine avatud innovatsiooni poole teadmiste kolmnurga üks olulisemaid tegureid.

4.10   Sellest tulenevalt kiidab komitee kõrgkoolide ühe põhitegevusena (12) heaks majandusega vahetult või kaudselt seotud asutuste koostöö eri liiki ettevõtetega. Keskenduda tuleks üliõpilaste ettevõtlus-, leiutus- ja innovatsioonioskustele ning interaktiivsete õpikeskkondade ja teadmussiirde infrastruktuuride arendamisele. Vajalik on ka avatus ettevõtliku ülikooli kontseptsiooni suhtes.

4.11   Üliõpilastele tuleb luua tingimused, kus kvalifikatsiooni tõstmise huvides liikumine ühest õppeasutusest teise on lihtne, sealhulgas paindlikud võimalused liikumiseks gümnaasiumijärgsest kutseõppeasutusest kõrgkooli (13). Nimetatud tingimused soodustavad olulise määral ka elukestvat õpet.

4.12   Erilist tähelepanu väärib regionaalareng. Paljude piirkondade, eelkõige suurlinnapiirkondade jaoks, on kõrghariduse sidumine tööturu, teadustöö, innovatsiooni ja ettevõtlusega väga tähtis valdkond. Nendes piirkondades tegeletakse üha enam erialadega, mis on riigiüleselt ja koguni ülemaailmselt olulised. Kõrghariduse süstemaatiline kaasatus üldiselt soosib kohalikku ja piirkondlikku arengut ja edendab majanduse paindlikkust. Riigiasutusi tuleks julgustada selliseid regionaalseid protsesse stimuleerima (14).

4.13   Komitee rõhutab piiriülese regionaalse koostöö tähtsust kõrghariduse valdkonnas. Euroopa territoriaalse koostöö rühmitused võivad pakkuda tuge naaberpiirkondadele ning sarnase majandusmustriga piirkondadele (15).

4.14   Terav küsimus on rahastamine. Kriis on mõjutanud ka kõrghariduse rahastamist riigieelarvest, mistõttu võib valdkonda keskmiste näitajate kohaselt tabada struktuurne alarahastamine. ELis on kogukulud 1,2 % SKPst, Ameerika Ühendriikides aga 2,9 % ja Jaapanis 1,5 %. Lisaks on erasektori kulud võrreldes Ameerika Ühendriikide ja Jaapaniga väga madalad. Samal ajal on näha märkimisväärset edasiminekut BRIC-riikides. Komitee märgib, et ELi varasemat eesmärki pühendada 2 % SKPst kõrgharidusele ei ole strateegiasse „Euroopa 2020” üle võetud.

4.15   Strateegiaga „Euroopa 2020” peaks kaasnema vajalikud rahalised vahendid ja eesmärgid, nagu kõrge kvalifikatsiooniga ülikoolilõpetajad, juhtimise professionaalsemaks muutmine ja parem kulu-tulu tasakaal.

4.16   Liikmesriigiti on rahastamine väga erinev. Mõnes riigis on olukord teistest palju parem. Kõrghariduse kvaliteedi ja tööhõive vaheline korrelatsioon muudab asjakohase rahastamise säilitamise lausa kohustuslikuks ning julgustab kasutama mitmekesisemaid rahastamisallikaid, näiteks riigi raha kasutamist era- ja muude avalike investeeringute stimuleerimiseks (kaasrahastamine).

4.17   Hästi struktureeritud suhted vastava valdkonna kvalifitseeritud õppeasutuste ja ettevõtlusringkonna vahel aitavad kindlasti taandarengut takistada. Kõrgharidus peaks lõikama kasu ettevõtete innovatsioonitegevusest. Ettevõtete ega erasektori poolne rahastamine ei tohiks siiski põhjendamatult mõjutada õppekavu või peamisi uuringuvaldkondi.

4.18   Ülikoolid ja ettevõtted peaksid töötama üheskoos välja strateegilised innovatsioonikavad, säilitades samas mõlemad oma sõltumatuse ja ülesanded. Ülikoolide ja ettevõtete vahelist vastasmõju saab tugevdada teadmusühenduste abil. Siin võib olla väga toetav roll Euroopa Innovatsiooniplatvormil, mis arvestab samuti progressi võimaldava tehnoloogiaga, mida EL on rõhutanud.

4.19   Kõrgharidusasutuste ja ettevõtete vahelised suhted ja vahetused annavad olulise lisandväärtuse teadustööle, teadmussiirdele ning edasiantavate oskuste ja ideede arendamisele. Levitada tuleks häid tavasid.

4.20   Vaadeldav tegevuskava ei käsitle õppemaksu küsimust, mis kuulub liikmesriikide ainupädevusse. Euroopas esineb mitmesuguseid süsteeme. Üldiselt täheldatakse aastase õppemaksu pidevat suurenemist. Õppemaksud on vastuolulised.

4.21   Komitee juhib tähelepanu suurenevale dilemmale: kuidas tulla toime üliõpilaste arvu kasvu, kvaliteedi parandamise vajaduse ning kõrgemate õpistandardite tagamisega tööalase konkurentsivõime suurendamise nimel, kui kõrghariduse rahastamine püsib liikmesriikides samal tasemel või koguni väheneb. Tegemist on suure väljakutsega. Komitee rõhutab, et riikliku õppemaksu kehtestamisega (või suurendamisega) peaks alati kaasnema vastav stipendiumi- ja laenupoliitika ning selged juurdepääsugarantiid.

4.22   Kõrgkoolidest väljalangemise määr on liiga suur, samas tuleb muuta kõrgharidus kättesaadavaks laiemale osale ühiskonnast. Eelkõige tuleb parandada nende riikide sotsiaalset ja kultuurilist keskkonda, kes on teistest maha jäänud.

4.23   Koguselised näitajad ei ole kriteeriumina siiski ammendavad. Ülekaalus peaks olema objektiivselt mõõdetav kvaliteet, mitte kvalifikatsiooni omandanute arv.

4.24   Seoses kvalifikatsioonidega peaksid kehtima teatavad järgmised põhimõtted.

—	Sotsiaalsete sidusrühmadega ja tööturu pädevate asustustega tuleb pidada tööalase konkurentsivõime alaseid arutelusid.

—	Väga oluline on konsulteerida ärisektoriga: lisaks suurettevõtetega konsulteerimisele peaks see hõlmama VKEde (mikro- ja väikeettevõtete) kaasamist, mis on seda olulisem, et tööstusprotsessid on üha killustatumad ning teenuseid ostetakse järjest rohkem sisse.

—	Töökohtade loomise poliitikaga seotud kvalifikatsioone tuleb arendada selliste koolituste kaudu, mis nõuavad ka ettevõtete poolset pühendumist ja partnerlust.

—	Arendada tuleks teadusharudevahelisi ja valdkonnaüleseid pädevusi.

—	Kvalifikatsioonid peaksid edendama arukat spetsialiseerumist, mis suurendab (rahvusvahelist) ligitõmbavust või vastavas piirkonnas olulisi erialasid.

—	Ilma, et see kuidagi piiraks kõrghariduse mitmekesisust, peaks kvalifikatsioone määratlema nii, et see hõlbustaks Euroopa-siseseid (ja rahvusvahelisi) vahetusi ja karjääre.

4.25   Komitee väljendab suurt heameelt teatises sisalduvate ettepanekute üle, mis käsitlevad kvalifikatsioone, kvaliteedikontrolli ning kvaliteetsema hariduse ja teadlaste vahelist korrelatsiooni. Komitee jagab ka arvamust, mille kohaselt sõltub hariduse ajakohastamine õpetajate ja teadlaste pädevusest ja loovusest (16) – asjaolu, mis jäetakse tihti tähelepanuta. Seda arvestades tuleks kõrvaldada kõik ületamatud halduslikud takistused akadeemilise karjääri eest, nagu näiteks mõnes riigis (sh Poolas) kehtivad täiendavad akadeemilised õppeastmed.

4.26   Üliõpilaste arvu järsu kasvu tõttu on tekkinud murettekitav puudus pädevatest õpetajatest. Kvaliteetse õppe ja teaduse eelduseks on rahuldavad töötingimused, ligitõmbav karjäär haridusvaldkonnas ning kutsealased arenguvõimalused, samuti õppevahendid ja heade tulemuste tunnustamine. See tundub enesestmõistetav, kuid enamikus liikmesriikides on olukord praegu vastupidine. Seetõttu peaks nõukogu määratlema vastavad poliitilised suunised.

4.27   Komisjon rõhutab õigusega vajadust mitmekesistada õppetöö meetodeid. Tehnikaharidus peab muutuma ligitõmbavamaks. Riigi ja piirkondliku tasandi sotsiaalpartnerid võivad anda väga tänuväärse panuse tehnikaõppe kuvandi kujundamisse. Olulise panuse võivad anda ka üksikettevõtted. Komitee rõhutab VKEde – eeskätt mikro- ja väikeettevõtete – pühendumist, eriti piirkondlikul tasandil.

4.28   ELi tasandi arutelus tuleb keskenduda kõrghariduse asetamisele innovatsiooni, töökohtade loomise ja tööalase konkurentsivõime keskmesse (17). See peaks olema kõigi sidusrühmade keskne eesmärk ning komisjoni, nõukogu, liikmesriikide ja eeskätt kõrgharidusvaldkonna enda jagatud vastutus.

4.29   Võttes arvesse tõsiseid väljakutseid, pole komisjoni ja nõukogu koostatud kõrghariduse tegevuskava endiselt kaugeltki täielik ega ka põhjalik. Komitee rõhutab, et praegune kriis nõuab nõukogult, liikmesriikidelt ja kõrgharidusvaldkonnalt sihipärasemat ja veenvamat tegutsemist. Muutused võivad küll toimumas olla, kuid neid tuleb kiirendada.

4.30   Kõik osapooled peavad võtma võrdse vastutuse professionaalsuse tõstmise, õppekavade, kvaliteedikontrolli, spetsialiseerumise jmt eest. Nõukogu peab koostama tegevus- ja ajakava kõrghariduse sidumiseks innovatsiooni ja tööalase konkurentsivõimega. Kõrgharidusasutused peaksid seda protsessi toetama, visandades omaenese rolli kvaliteedi tagamisel ning sotsiaalses innovatsioonis ja tooteuuendustes.

4.31   Tegevuskava lahutamatuks osaks peaksid saama Euroopa teadusruumi komitee arvamused ülikoolide juhtimise ja institutsiooniliste ümberkorralduste kohta, samuti hariduse sidumise kohta innovatsiooni ja teadusega. See peaks tooma kaasa muudatusi paljudes Euroopa ülikoolides (18).

5.   Komisjoni ees seisvad probleemküsimused

5.1   Komitee väljendab heameelt eesmärkide üle, mille komisjon seab endale kõrghariduse ajakohastamise protsessis, ühinedes hiljutiste käsitlustega mida nõukogu oma eelmise aasta novembri järeldustes esile tõstis.

5.2   Komitee kiidab heaks ülesanded, mida komisjon saab täita ja peaks täitma, et parandada poliitika kujundamise aluseks olevaid fakte, sealhulgas seoses tulemuste ja läbipaistvusega. Maailmas, kus riigi tasandi analüüsid ja eesmärgid on sageli poliitilised, peab komisjon täitma ennetava ja objektiivse hindaja rolli, võttes sealhulgas arvesse volitusi, mis on praegu nõukogus arutamisel.

5.3   ELi selline hindamistegevus toob tõenäoliselt kaasa sarnased pingutused liikmesriikides, ülikoolides ja teaduskeskustes, tugevdades üldist raamistikku ja tuues loodetavasti kaasa ühised sihid.

5.4   Eelnevat arvesse võttes avaldab komitee heakskiitu U-Multiranki süsteemi käivitamisele, mis on tulemustel põhinev mitmemõõtmeline teabevahend ja paremusjärjestussüsteem. See peaks parandama eri asutuste ülesannete läbipaistvust ning aitama kaasa kõrghariduse kvaliteedi õiglasemale võrdlemisele Euroopas. Peale selle on kasulik arendada praegusele ühemõõtmelisele Shanghai-süsteemile ja teistele paremusjärjestussüsteemidele lisaks välja Euroopa-põhine paremusjärjestussüsteem.

5.5   Nagu komitee 2009. aastal väitis, on raske üle hinnata vajadust kriitilise paremusjärjestuse ja kvaliteedi hindamise süsteemi järele, mis kataks suure hulga asutuste mitmesuguseid aspekte (19). Läbipaistvus, mille tagab kontrollitav, sõltumatu ja erapooletu kolmas asutus, toetab riigiasutuste ja kõrghariduse keskendumist kvaliteedile, diferentseerumisele ja nutikale spetsialiseerumisele. Nagu komisjon märgib, „on see sõltumatult hallatav vahend teabeallikaks kõrghariduse sidusrühmadele valikute ja otsuste tegemisel” (20).

5.6   Peale selle võib kaardistamine edendada tudengite, õppejõudude, teadlaste ja professorite piiriülest liikumist ning eeskätt aidata parandada teadustöö taset, luues uusi võrgustikke ja partnerlusvorme ning konkurentsi kõrgharidusasutuste vahel kogu Euroopas.

5.7   Nõukogu rõhutab viienda vabadusena üliõpilaste ja teadlaste liikuvust – teadmiste vaba liikumist. Üliõpilaste ja teadlaste piiriülest liikumist edendavaid ELi programme on juba saatnud edu. Siiski tuleb parandada süsteemseid puudujääke. Õppealast liikuvust takistavate tegurite vastu võitlemiseks on vajalik liikuvuse edetabel.

5.8   Erasmuse programm peab nõudma üliõpilastelt rohkem pühendumist. Komitee soovitab läbi viia liikuvussemestri katseprojekti – bakalaureuseõppe 5. semestri. Programm peab olema taskukohane kõigile taotlejatele. Komitee toetab tudengite potentsiaalse liikumisvoo analüüsi ja komisjoni ettepanekuid, mis käsitlevad Euroopa ainepunktide ülekandmise ja kogumise süsteemi ning Erasmuse magistriõppe liikuvusprogrammi.

5.9   Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 179 lõige 1 on ELi teadustegevuse suhtes väga selgesõnaline (21). Teadlaste rahvusvaheline liikuvus on ülioluline. Varjatud protektsionism loob liiga tihti teadlastele püsivaid takistusi. See kahjustab Euroopa teadust ja konkurentsivõimet. See takistab ka riiklikel institutsioonidel kasutamast täiel määral ära Euroopa intellektuaalset mitmekesisust. Komitee toetab tugevalt komisjoni ettepanekut teadlaskarjääri Euroopa raamistiku kohta, mis edendab teadlaste liikuvust.

5.10   Komitee tervitab ka teadlaste nelja karjäärisuunitluse Euroopa raamistikku, mille on välja töötanud komisjon ning haridus- ja ettevõtlusspetsialistid. See tuleb välja töötada avatud süsteemina, mis looks võimalikult palju võimalusi.

5.11   Komitee rõhutab vajadust muuta riikide rahastamis- ja sotsiaalsed tingimused ühtses Euroopa raamistikus tõhusamaks, et kõrvaldada ülejäänud vaba liikumise ees seisvad tõkked. Luua tuleks üleeuroopalised kutseprofiilid ning asutusi tuleks julgustada muutma oma personalijuhtimist professionaalsemaks.

5.12   Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudi (EIT) tegevuste laiendamine on soovitav, vähemalt selleks, et luua algatusi teadmisühenduste edendamiseks ettevõtete ja asjaomaste ülikoolide vahel. Sama kehtib ka Marie Curie' nimelise algatuse tugevdamise ja ametipraktika kvaliteediraamistiku kohta.

5.13   Üleilmses kontekstis peab EL muutuma kõrge kvalifikatsiooniga konkurendiks ja partneriks. Selles protsessis on haridusel oluline roll. Sellest tulenevalt toetab komitee täielikult nõukogu otsust kutsuda komisjoni „koostama kõrghariduse rahvusvahelisemaks muutmist käsitlev eristrateegia” (22).

5.14   Komitee toetab kavandatud raamistiku tingimusi, mille kohaselt laiendatakse suhteid väljaspool ELi asuvate partneritega, liikuvuspartnerlust ning väljastpoolt Euroopat pärit üliõpilaste ja teadlaste jaoks mõeldud vahendeid EL direktiivide ja tulemuste paremusjärjestuse kaudu (23). Väljastpoolt Euroopat pärit üliõpilastele ja teadlastele kehtestatud piiranguid tuleb leevendada, et tuua siia andekaid ja loovaid inimesi mujalt.

5.15   Komitee pooldab nõukogu arutelu Euroopa kõrghariduse koha üle üleilmses kontekstis, milles määratletakse eduka konkurendi ja partneri tunnused. See võib aidata õppeasutustel kehtestada õigeid tingimusi.

5.16   Komitee on paljudes arvamustes väljendanud oma nõusolekut sellega, et 2014.–2020. aasta finantsperspektiivi koostamisel keskendutakse innovatsioonile ning tööhõive ja majanduskasvu strateegia kõigile aspektidele. Komitee rõhutab vajadust ELi rahaliste vahendite suurema lisandväärtuse järele.

5.17   Eelnevat arvesse võttes väljendab komitee heameelt komisjoni ettepaneku üle suurendada Erasmuse programmi rahastamist 2014.–2020. aasta eelarves 73 %, aga ka (kõrg)hariduse vahetumale sidumise üle struktuurifondidega.

5.18   Konkreetsetesse arvudesse laskumata nõustub komitee üldise seisukohaga, et kulutused haridusele, teadusele ja innovatsioonile teenivad kõik tulevikku suunatud Euroopa keskkonna loomise huve. Selleks võib vajadusel kasutada ka tööstusobjektide restruktureerimise kategooriasse langevat rahastamist.

5.19   Komitee väljendab suurt heameelt komisjoni kava üle luua 2012. aastal kõrgetasemeline töörühm (HLG), mille ülesanne on analüüsida kõrghariduse ajakohastamise põhiteemasid. See kõrgetasemeline töörühm peab koosnema õppeasutuste, akadeemiate, ettevõtete ja sotsiaalpartnerite esindajatest.

6.   Täiendavad ettepanekud

6.1   Luua tuleks algatusi, mis on keskendunud ametialastele arenguvõimalustele kõrghariduses, näiteks oleksid soovitavad üleeuroopalised kursused ülikoolide juhtimise kohta.

6.2   Koostöövormid üksikute ülikoolide vahel – üleeuroopaline mestimine – on soovitatav, sest nii on võimalik üksteise praktilistest kutse- ja juhtimisalastest kogemustest õppida. Sama kasulikud oleksid kogemuste vahetamine ülikoolide piiriüleste ühenduste vahel ning erialakonverentsid ja -seminarid.

6.3   Haridusasutusevälised komisjonid peaksid korrapäraselt hindama ülikoolide teaduskondade või filiaalide teadus- ja haridustulemusi. Komitee kohaselt võiksid selliste komisjonide koosseisu kuuluda kõrge kvalifikatsiooniga rahvusvahelised eksperdid.

6.4   Kõrghariduse maksumuse ja tulemuste vahelise seose hindamiseks soovitab komitee läbi viia ELi tasandi analüüsi olemasolevate süsteemide halduslike takistuste kohta. Parandusettepanekute tegemisel võiks lähtuda headest tavadest.

---

(1)  Nõukogu 28. ja 29. novembri 2011. aasta järeldused kõrgharidussüsteemide ajakohastamise tegevuskava kohta.

(2)  ELT C 128, 18.5.2010, lk 48–55.

(3)  Vt viimane analüüs „Ülikoolide autonoomia Euroopas II– edetabel”, Euroopa Ülikoolide Assotsiatsioon, 2011: võita on veel terve maailm.

(4)  XII jaotis, haridus, kutseõpe, noorsugu ja sport, artiklid 165 ja 166.

(5)  ELT C 128, 18.5.2010, lk 48–55, punkt 1.1.

(6)  COM(2011) 567 final, punkt 2.

(7)  Nõukogu 28. ja 29. novembri 2011. aasta järeldused kõrghariduse ajakohastamise kohta.

(8)  SEC (2011) 1063 final, lk 48.

(9)  COM(2011) 567 final, punkt 9 ja ELT C 128, 18.5.2010, lk 48–55, punkt 1.4.

(10)  ELT C 128, 18.5.2010, lk 48–55, punktid 1.4, 3.5.1 ja 3.5.2.

(11)  Ajavahemikul 2000 kuni 2009 kasvas üliõpilaste arv ELis 22,3 % ehk 19,4 miljonini. Euroopa Komisjoni talituste töödokument Euroopa kõrgharidussüsteemide arengu kohta, SEC(2011) 1063 final, lk 16. See aga ei näita mingil moel kvalifikatsioonide kvaliteeti.

(12)  COM(2011) 567 final, punkt 8. Vt ka nõukogu 28.-29. novembri 2011. aasta järeldused, milles rõhutatakse partnerlust ja koostööd ettevõtete ja teiste era- ja avaliku sektori esindajatega.

(13)  ELT C 68, 6.3.2012, lk 1, milles nõutakse komisjonilt Bologna ja Kopenhaageni protsessidele ühtse lähenemise rakendamist ning ELT C 68, 6.3.2012, lk 11.

(14)  ELT C 376, 22.12.2011, lk 7.

(15)  Samas, punktid 5.7 ja 5.8.

(16)  COM(2011) 567 final, punkt 5.

(17)  COM(2011) 567 final, punktid 12 ja 3.3.

(18)  Vt Euroopa teadusruumi komitee 24. juuni 2011. aasta järeldused.

(19)  ELT C 128, 18.5.2010, lk 48–55, punktid 1.5 ja 5.2.4, 5.2.5 ja 5.2.6.

(20)  COM(2011) 567 final, punkti 11 tekstikast.

(21)  Vt veenvat ettepanekut „Teadlaskarjääri Euroopa raamistiku poole, Euroopa Komisjon”, 21. juuli 2011.

(22)  Nõukogu järeldused kõrghariduse ajakohastamise kohta, 11. mai 2010.

(23)  COM(2011) 567 final, peamisi ülesandeid käsitlev tekstikast, lk 14.

---