23.7.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 218/97

1.1

Komitee tervitab direktiivi ettepanekut osana ELi püüdlustest töötada välja laiaulatuslik seadusliku rände strateegia. Väljapakutud direktiiv võib aidata rahuldada teatud aastaaegadel suuremat vajadust tööjõu järele, mida ei ole võimalik katta sisemaise tööjõu abil. Samas annab kõnealune ettepanek olulise panuse võitlusse ebaseadusliku sisserändega.

1.2

Komitee tunneb erilist heameelt lihtsustatud ja kiirendatud riiki lubamise menetluse üle, kuna hooajatöö on olemuselt tähtajaline tegevus ja ettevõtjad põrkuvad just sel perioodil tööjõupuuduse probleemiga.

1.3

Komitee on rahul ka sellega, et igasugune tööturu uuringu korraldamine jääb liikmesriikide hooleks. Sel taustal soovitab komitee kaasata sotsiaalpartnerid kõigisse meetmetesse seoses kolmandate riikide kodanike hooajatöö eesmärgil riiki lubamisega.

1.4

Komitee kutsub nõukogu, komisjoni ja Euroopa Parlamenti üles vaatama üle sätteid, mis käsitlevad riigis viibimise maksimaalset kestust, kuna kuus kuud kalendriaasta kestel ei vasta ettevõtjate vajadustele nt riikides, kus on kaks hooaega. Seepärast teeb komitee ettepaneku võimaldada põhjendatud juhtudel siiski sätestada siseriiklik erand riigis viibimise maksimaalse kestuse suhtes, konsulteerides tihedalt riigi sotsiaalparteritega. Seejuures tuleb tagada, et ei hiilitaks mööda töölepingu hooajalisest olemusest ja vastavatest kontrollivõimalustest.

1.5

Komitee nõuab, et direktiivi lisataks selged sätted selle kohta, millistes majandussektorites võib kasutada hooajatööd. Nende osas peab olema võimalik sätestada siseriiklikke erandeid, konsulteerides tihedalt riigi sotsiaalpartneritega.

1.6

Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et hooajatöötajatele antakse tähtajaline juurdepääs vastava liikmesriigi tööturule. Kohaldades põhimõtet lex loci laboris, tuleb nad seega tööõiguse osas võrdsustada vastuvõtva riigi töötajatega, sõltumata sellest, kas need õigused on fikseeritud seadustes, üldkehtivates kollektiivlepingutes või piirkondlikes kollektiivlepingutes. Ent võrdne kohtlemine sotsiaalkindlustuse osas tuleks siiski seada sõltuvusse kahepoolsete lepingute olemasolust.

2.1

Komisjoni teatises „Poliitikakava seadusliku rände kohta” (1) nähti ajavahemikuks 2007–2009 ette kokku viie tööjõu sisserännet käsitleva õigusakti ettepaneku vastuvõtmine, sealhulgas hooajatöötajate liikmesriikide territooriumile sisenemist ja seal viibimist reguleeriva direktiivi ettepaneku koostamine. 10.–11. detsembril 2009 toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel vastuvõetud Stockholmi programmis korratakse komisjoni ja nõukogu kohustust viia ellu poliitikakava seadusliku rände kohta.

2.2

Komisjon esitas oma ettepaneku (2)13. juulil 2010 ja põhjendas seda asjaoluga, et ELi kodanike valmidus katta liikmesriikide hooajatööde vajadust kahaneb üha enam. Vaatamata kasvavale vajadusele kõrge kvalifikatsiooniga töötajate järele ELis kasvab traditsioonilistes sektorites ka struktuuriline vajadus madala kvalifikatsiooniga töötajate järele üha edasi. Lisaks näitab komisjoni arvates kogemus, et teatavaid kolmandatest riikidest pärit hooajatöötajaid kasutatakse ära ja nad peavad töötama nõuetele mittevastavates töötingimustes, mis võib kahjustada nende tervist ja ohutust.

2.3

Direktiivi ettepaneku ettevalmistamisel toimunud konsulteerimiste käigus ilmnes vajadus ELi ühiste eeskirjade järele, millega reguleeritaks riiki lubamise tingimuste kehtestamist majanduslikel eesmärkidel saabuvate sisserändajate teatavatele olulistele kategooriatele (eelkõige kõrgelt kvalifitseeritud töötajad ettevõtjasisese üleviimise raames ja hooajatöötajad). Kõnealused riiki lubamise tingimused peaksid olema võimalikult lihtsad, bürokraatiavabad ja paindlikud.

2.4

Komisjoni ettepanek näeb kolmandatest riikidest pärit hooajatöötajate riiki lubamiseks ette lihtsustatud menetluse, mis tugineb ühistele määratlustele ja kriteeriumitele. Hooajatöötajatele antakse kindlaksmääratud eeldustel töö- ja elamisluba ühendav dokument, mille alusel nad võivad riigis elada ühe kalendriaasta jooksul kuus kuud. Liikmesriigid saavad võimaluse väljastada hooajatöölistele mitmekordseid lube maksimaalselt kolmeks aastaks või näha ette lihtsustatud menetluse järjestikustel hooaegadel uuesti riiki sisenemiseks. Hooajatöötajate töötingimused on selgelt määratletud ja näevad ette, et neid tuleb teatud õiguste osas kohelda võrdselt oma riigi töötajatega.

3.1

Komisjoni mõjuhinnangu kohaselt varieerub kolmandate riikide kodanike tehtava hooajatöö maht Euroopa Liidus märkimisväärselt: see ulatub 919st riiki lubatud hooajatöötajast Ungaris 3 860ni Prantsusmaal, 7 552ni Rootsis ja 24 838ni Hispaanias (2008. aasta andmed). Hooajatöötajate teha jääb paljudes liikmesriikides madalat kvalifikatsiooni nõudev töö nt põllumajanduses (60 % hooajatöötajatest Itaalias, 20 % Kreekas) ja turisminduses (Hispaanias hõlmas 2003. aastal väljastatud töölubadest 13 % tööd hotellinduses ja toitlustuses). Teatud piirkonnad Austrias sõltuvad hooajatöötajatest ning seepärast määrati 2008./2009. aasta talvehooajal kvoodiks 8 000 hooajatöötajat.

3.2

Komitee on oma seisukohta kolmandate riikide kodanike riiki lubamise ühtsete tingimuste küsimuses juba väljendanud arvukates varasemates arvamustes. Majandusmigratsiooni käsitleva rohelise raamatu (3) teemalise konsulteerimise käigus asus komitee hooajatöötajate jaoks erieeskirjade kehtestamist pooldavale seisukohale ja nõudis seejuures ka, et töölepingu sõlmimine oleks kohustuslik.

3.3

Komisjon valis õiguslikuks aluseks artikli 79 lõike 2 punktid a ja b. Komitee seisukohast oleks võinud kaaluda direktiivi ettepaneku sidumist lisaks veel artikliga 153, kuna reguleeritakse ka töötingimusi. Sel juhul tulnuks konsulteerida ka sotsiaalpartneritega. Komitee on siiski teadlik, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt peab direktiivi ettepanekul, milles taotletakse kahte eesmärki, millest üks on määratletav peamise või üldisena, olema peamisest või üldisest eesmärgist tulenev õiguslik alus.

3.4

Kogu ELi hõlmav menetlus kolmandate riikide kodanikele hooajatöö eesmärgil liikmesriigis elamist ja töötamist võimaldava ühtse loa taotlemiseks aitab oluliselt kaasa teatud aastaajal valitseva suurendatud tööjõunõudluse pakkumisega kooskõlla viimisele. Ettevõtjatel on nii praegu kui tulevikus vaja nii madala kui ka kõrgema kvalifikatsiooniga tööjõudu. Hoolimata kriisi tõttu kasvanud tööpuudusest ei leidu mõnes riigis, majandusharus või mõnel ametialal piisavalt ELi kodanikest töötajaid hooajalise vajaduse katmiseks.

3.5

Komitee tuletab meelde, et Euroopa töötajad, sõltumata sellest, kas nad töötavad väljaspool oma koduriiki liikuvate või hooajatöötajatena, on allutatud nii ELi kui ka asjaomase riigi õigusele. Kolmandate riikide kodanikest hooajatöötajaid käsitlev direktiiv ei tohi põhjustada töötajate erikategooria loomist. Selle riigi tööõigus, kus tööd tehakse, peab kehtima täiel määral.

3.6

Komitee nõustub arvamusega, et kogu ELi hõlmav menetlus võib soodustada ka hooajatöötajate seaduslikku palkamist ja mõnes piirkonnas esineva ärakasutamise vältimist. Selles seoses tuleb silmas pidada ka nn karistuste sätestamise direktiivi 2009/52 (4), millega kohustatakse tööandjaid veenduma, et töövõtja viibib riigis seaduslikult, ja mille kohaselt rikkumiste korral määratakse karistus. Kolmandate riikide kodanikest hooajatöötajate võimalikku ebaseaduslikku kohalejäämist pärast nende elamisloa kehtivuse lõppemist tõkestab nn tagasisaatmise direktiiv 2008/115: selles sätestatakse, et kolmandate riikide kodanike ebaseadusliku riigisviibimise lõpetamine toimub õiglase ja läbipaistva korra kohaselt, kusjuures tagasisaatmisele eelistatakse vabatahtlikku tagasipöördumist.

3.7

Just kõnealune direktiivi ettepanek on kaasa toonud subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttest kinnipidamise süvendatud uurimise seitsme riigi parlamendi (5) poolt ja kriitikat on kostunud muu hulgas nii perioodi pikkuse suhtes, mil on lubatud teises riigis elada, kui ka majutuse küsimuses.

3.8

Selleks et võtta arvesse riikide parlamentide kahtlusi subsidiaarsuse põhimõttest kinnipidamise suhtes, teeb komitee ettepaneku reguleerida elamisloa kehtivust riigi tasandil vastavalt konkreetse riigi oludele. See võimaldaks jääda oma praeguse korra juurde ka liikmesriikidel, kus on nii talve- kui ka suveperioodil suurem vajadus hooajatöötajate järele.

4.1

Komitee osundab sellele, et valitud määratlused „hooajatöötaja” ja „hooaegade vaheldumisest sõltuv tegevusvaldkond” võimaldavad suurt mänguruumi ja seega jääb liikmesriikide otsustada, millised sektorid määratleda hooaegade vaheldumisest sõltuvana. See on teatavas ebakõlas 10. põhjendusega, milles osundatakse selgelt, et hooaegade vaheldumisest sõltuv tegevus on üldiselt iseloomulik põllumajanduse valdkonnale istutus- ja saagikoristusperioodi ajal ning turismi valdkonnale puhkusteperioodi ajal. Seepärast tuleks direktiivi lisada selge säte, et määratleda sektorid, milles võib kasutada hooajatööd. Nende osas peab olema võimalik sätestada siseriiklikke erandeid, konsulteerides tihedalt riigi sotsiaalpartneritega.

4.2

Nõue, et hooaegade vaheldumisest sõltuvas tegevusvaldkonnas peab vajadus tööjõu järele olema suurem kui tavapärase tegevuse puhul, tekitab tõlgendamise vajaduse ja sellega õiguslikku ebakindlust. Komitee pooldab seega väljendi „ suurem” või „suurem” tööjõuvajadus kasutamist. Kas tööjõuvajadus on „(oluliselt) suurem”, peaks otsustama ametiasutus koos riigi sotsiaalpartneritega.

4.3

Komitee väljendab selgelt heameelt selle üle, et hooajatöötajatele üheainsa töö- ja elamisluba ühendava dokumendi andmise eelduseks on kehtiva tähtajalise töölepingu või siduva tööpakkumise omamine, milles on täpsustatud ka töötasu ja töötunnid. See võimaldab elamislubasid väljastaval asutusel kontrollida kolmandate riikide kodanike palkamise lepingulisi aluseid. Samal ajal tagatakse sellega, et asjaomastest riiklikest töötingimustest peetakse kinni.

4.4

Riiki sisenemise loa taotluse tagasilükkamise põhjuste hulgas on ka „tööandja karistamine mitteametliku töö ja/või ebaseadusliku töölevõtmise eest”. Komitee mõistab mitteametliku töö rangelt hukka, ent juhib tähelepanu sellele, et kõnealust põhjust taotluse tagasilükkamiseks võiks tõlgendada ka nii, et juba väiksemadki eksimused põhjustavad taotluste tagasilükkamise pikaks ajaks. Õiguskindluse aspektist tuleks analoogselt karistuste sätestamise direktiiviga selgesõnaliselt öelda, et kõnealust põhjust taotluse tagasilükkamiseks võib kasutada vaid teatud, rikkumise raskusastmega proportsionaalse aja jooksul pärast karistuse sätestamist.

4.5

Komitee väljendab heameelt selle üle, et liikmesriigid, kes seda soovivad, võivad ka edaspidi teostada tööturu uuringuid. Komitee suhtub positiivselt ka võimalusse lükata taotlus tagasi riiki lubatavate kodanike arvu alusel. Siiski tuleks nii tööturu uuringutesse kui ka riiki lubatavate kodanike arvu kindlaksmääramisse kaasata asjaomase riigi sotsiaalpartnerid ja ka tööturuametid. Kvoodid tuleks kindlaks määrata niisugusel moel, et sellega ei pikendata ülemäära üksiklubade väljastamise menetlust.

4.6

Artiklis 11 sätestatud hooajatöötajate riigis viibimise kestus maksimaalselt kuus kuud ühes kalendriaastas on komitee seisukohast liiga jäik ja võib minna vastuollu subsidiaarsuse põhimõttega: selleks, et kahe hooajaga liikmesriikide ettevõtetel oleks võimalus mõlemal hooajal kasutada kolmandate riikide tööjõudu, peaks liikmesriikidel olema võimalus sätestada erandeid hooajatöötajate elamis- ja tööloa maksimaalse kestuse suhtes teatud ajaperioodi vältel. See peaks toimuma tihedas konsultatsioonis riigi sotsiaalpartneritega. Seejuures tuleb tagada, et ei hiilitaks mööda töölepingu hooajalisest olemusest ja vastavatest kontrollivõimalustest.

4.7

Kalendriaasta aluseks võtmine on eluvõõras ja jätab tähelepanuta talve- ja suvehooajaga turismipiirkonnad. Sel moel oleks tööandja või töövõtja sunnitud esitama uue taotluse töösuhte kehtivuse ajal.

4.8

Ka artikli 11 lõige 2, milles sätestatakse järgmist: „Lõikes 1 osutatud ajavahemiku jooksul […] on hooajatöötajal lubatud pikendada oma lepingut või asuda hooajatöötajana tööle teise tööandja juurde”, on komitee arvates ebaselgelt sõnastatud ja tekitab uusi küsitavusi: kas „lõikes 1 osutatud ajavahemik” tähendab kalendriaastat või peetakse silmas kuut kuud? Kas selle järgi võib hooajatöötaja pikendada oma elamisluba näiteks 11 kuule ühe kalendriaasta jooksul?

4.9

Komitee kutsub üles siduma tööandja vahetamise võimalust teatud tingimustega ja lubama seda vaid kooskõlas asjaomase riigi õigusega: hooajatöötajad palgatakse üldjuhul teatud konkreetse tööandja tööjõuvajaduse katmiseks. See vajadus peegeldub elamisloa kestuses. Kontrollimise võimaldamiseks peaks igal juhul tööandja vahetamisest ametiasutusele teatamine olema kohustuslik.

4.10

Komitee pooldab põhimõtteliselt riiki taassisenemise lihtsustamist, kuna see võimaldab tööandjal kasutada hooajatöötajaid, kellega tal on olnud häid kogemusi. Ettepanekus on tööandjad, kes ei ole täitnud töölepingust tulenevaid kohustusi ja kellele on seetõttu määratud karistus, jäetud ilma õigusest esitada taotlusi hooajatöötajate kohta. Vältimaks olukorda, kus väikseimgi eksimus jätab ilma hooajatöötajate palkamise võimalusest, tuleks kaaluda, kas karistused on määratud rikkumise eest.

4.11

Pealkirja „Menetluslikud tagatised” all nähakse direktiivis ette, et liikmesriigid peavad otsuse taotluse kohta vastu võtma ja sellest taotluse esitajale teatama 30 päeva jooksul. Komitee tervitab põhimõtteliselt otsuse tegemise tähtaja kehtestamist, ent viitab selle, et ametiasutusel peab sel ajavahemikul siiski olema võimalus esitatud andmeid kontrollida.

4.12

Artikli 14 kohaselt tuleb tööandjal tõendada, et hooajatöötajal on küllaldast elatustaset tagav majutus. See tekitab küsimuse, kas sellega kohustatakse tööandjat niisugust majutust tagama. Kui kõnealune tõlgendus on õige, oleks see komitee seisukohast eluvõõras. Ent kui tööandja tõepoolest majutust pakub, peaks ka see olema pädevale ametiasutusele kontrollimiseks avatud.

4.13

Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et hooajatöötajatele antakse tähtajaline juurdepääs vastava liikmesriigi tööturule. Kohaldades põhimõtet lex loci laboris, tuleb nad seega tööõiguse osas võrdsustada vastuvõtva riigi töötajatega, sõltumata sellest, kas need õigused on fikseeritud seadustes, üldkehtivates kollektiivlepingutes või piirkondlikes kollektiivlepingutes. Seega tuleks komitee arvates loobuda viitamast üldiselt kohaldatavatele kollektiivlepingutele ja nende määratlusele artikli 16 lõike 1 teises lõigus.

4.14

Sätted, mille kohaselt hooajatöötajaid tuleb teatud sotsiaalkindlustusliikide puhul kohelda võrdselt asjaomase liikmesriigi kodanikega, peaksid põhimõtteliselt – vähemalt pensionide, eelpensionihüvitiste, toitjakaotuspensionide, töötushüvitiste ja peretoetuste alal – olema seotud tingimusega, et on sõlmitud vastavad kahepoolsed lepingud. Asjaomase riigi süsteemi maksete tegemise kohustusega peaks nende inimrühmade jaoks kaasnema ka õigus vastavatele hüvitistele.

4.15

Lisaks sellele tuleks liikmesriike julgustada varustama oma kontrolliasutusi (nt tööinspektsioon) vajalike vahenditega ja andma neile vastava väljaõppe, et nad suudaksid oma ülesandeid täita põhiõigusi austades.

4.16

Ametiasutuste kõrval on riigi sotsiaalpartnerid peamised asjaomase riigi tööturul osalejad. Seepärast tuleks nad tihedalt kaasata otsuste tegemisse selle kohta, millistes sektorites on hooajatöö lubatud, seoses tööturu uuringutega ja töölepingu sätetest kinnipidamise kontrollimisega.