19.1.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 18/100

1.1

Komitee tervitab komisjoni algatust, milles see esmakordselt väljendab oma muret seoses ühenduse tarbijaõigustiku jõustamisega.

1.2

Siiski soovib komitee juhtida tähelepanu sellele, et – rangelt õiguslikust seisukohast võttes – ei erine ühenduse tarbijaõigustiku rakendamine märkimisväärselt ühenduse õigustiku rakendamisest üldisemalt. Sellega seoses soovib komitee viidata mitmetele asjaomasel teemal koostatud arvamustele.

1.3

Siiski tunnistab komitee, et sotsiaalsest seisukohast ebasoodus olukord, milles tarbijad end üldiselt tarbijaküsimustes leiavad ja mis kõigile teadaolevalt asetab nad õigussuhetes ebakindlasse olukorda, mis juba oma olemuselt ei ole tasakaalus, on piisavaks põhjenduseks, miks osutada erilist tähelepanu kõnealuse õigustiku rakendamise viisidele mitmetes eri riikide õigussüsteemides.

1.4

Ka majanduslikust seisukohast võttes on tõenäoline, et selge erinevus viisis, kuidas asjaomaseid õigusakte eri liikmesriikides rakendatakse, põhjustab siseturu moonutusi ning ohustab terve ja ausa konkurentsi sujuvat toimimist.

1.5

Vaatamata punktides 2.1, 3.14, 4.2, 4.3, 4.4, 4.5 ja 4.6 ära toodud edule peab komitee kahjutundega märkima, et komisjon on lasknud käest võimaluse esitada informatiivne, struktureeritud dokument ühenduse tarbijaõigustiku rakendamise praeguse olukorra kohta, määratleda täpselt ja selgesõnaliselt seaduse kohaldamise olemus ja alusparameetrid ning saavutada edu sellega, et esitab loetelu selgelt määratletud, teostatavatest meetmetest, mille abil saaks olukorda lähitulevikus parandada.

1.6

Komitee märgib pettumusega, et komisjon ei ole isegi jõudnud järeldusele, et tegelikkuses esineb ühenduse õigustiku rakendamisel antud valdkonnas tõsiseid puudusi, samuti ei ole ta täpsemalt määratlenud ei nende ulatust ega olemust ega esitanud nende loetelu või analüüsi nende põhjuste kohta.

1.7

Komiteele valmistab pettumust asjaolu, et selle asemel on komisjon vaid märkinud seda, mille osas on juba kokku lepitud, lastes käest poliitilise võimaluse, on esitanud mitmeid tegelikkuses väärtusetuid põhjendamata arvamusi ning arusaamatul põhjusel ei ole teatanud ühestki uuest algatusest, tundmata isegi huvi selle vastu, milliseid finantsvahendeid võib vaja minna.

1.8

Isegi varasemates strateegiadokumentides juba määratletud suuniste positiivsetes arengutes puudub läbiv joon, seega ka järjekindlus. Eriti hea oleks olnud, kui arvesse oleks võetud määruse (EÜ) 2006/2004 (1) rakendamise positiivseid tulemusi ning hästikoostatud aruannet selle rakendamise kohta, mida on teatise mõistmiseks oluline lugeda samaaegselt.

1.9

Komitee väljendab kahetsust, et komisjon ei ole praegu kasutanud võimalust ja võtnud arvesse sageli väljendatud nõuet, et soovitused tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise eest vastutavatele ametitele kehtivate põhimõtete kohta sõnastataks direktiivides või määrustes, mis on oma olemuselt kohustuslikud.

1.10

Komitee soovitab tungivalt, et komisjon vaataks lähitulevikus uuesti läbi tarbijaõiguse jõustamise küsimuse, seekord laiemas kontekstis, et ulatuslikele uuringutele ja kõigi sidusrühmadega konsulteerimisele tuginedes võiks tegu olla meetmega, näiteks valge raamatu vormis, mille alusel saab kujundada tõelise kogu ühendust hõlmava ja süvitsi mineva strateegia asjaomase poliitikavaldkonna kohta.

2.1

Näib, et tähelepanu juhtimisega ühenduse tarbijaõigustiku jõustamisele võtab komisjon õigusaktide tõhususe esmakordselt oma südameasjaks, ja seda tuleb tervitada. Komisjon näitab, et peale seaduseraamatute on ta huvitatud ka seaduste toimimisest tegelikkuses, st viisist, kuidas õigusnorme kiidavad heaks, tõlgendavad ja rakendavad asjaomased isikud, nimelt ametiasutused – eelkõige kohtud –, ettevõtjad ja üldsus laiemalt.

2.2

Palju aastaid on sellele tõsiasjale saanud osaks keskne tähelepanu komitee mitmetes arvamustes, milles on korduvalt juhitud tähelepanu selle olulisusele ning esitatud soovitusi ja ettepanekuid meetmete (2) kohta, mida tuleks võtta. Need on toodud muu hulgas järgnevates omaalgatuslikes arvamustes: „Tarbijapoliitika ELi laienemise järel”, (3)„Euroopa Liidu õigusaktide rakendamise ja jõustamise parandamise viisid” (4) ja „Proaktiivne õigus: samm parema õigusliku reguleerimise poole ELi tasandil” (5).

2.3

Selle taustal on oluline teha vahet seaduse nõuete vabatahtlikul täitmisel eeskirjade sihtrühmaks olevate osapoolte poolt – kelle motivatsioon ja ajendid võivad sotsioloogiliselt vaatepunktist olla väga mitmekesised – ning õigusaktide kehtestamisel või sundtäitmisel peamiselt kohtute poolt nende õigusvõime piires, kuid ka teiste haldusasutuste poolt, kelle pädevuses on täitmise tagamine või karistamine rikkumiste korral.

2.4

Sotsiaalsest, aga ka majanduslikust ja õiguslikust vaatenurgast nõuavad erinevad situatsioonid erisugust eetilist hinnangut ja neil on eristatavad käitumuslikud komponendid. Sellega tuleb arvestada, kui hinnatakse seaduse täitmist või rakendamist üldisemalt ükskõik millises õigusharus, antud juhul ühenduse tarbijaõigustikus.

2.5

Komitee nõustub komisjoniga, et tarbijakaitsepoliitika üks eesmärke – ehkki mitte ainuke – „on luua keskkond, kus tarbijad saavad osta kaupu ja teenuseid hoolimata riigipiiridest”. Siiski ei arva komitee, et tarbijakaitsepoliitika on vähemtähtis ühtse turu lõpuleviimisest; samuti ei pea ta tarbijaid pelgalt ühtse turu toimimise vahenditeks. Vastupidiselt komisjonile on komitee seisukohal, et ebaausate kaubandustavade direktiivi – kui seda peetakse heaks näiteks –, tuleks vaadelda „halva õigusloome” (6) hea näitena, kuna see on toonud kaasa kaootilise rakendamise enamuses liikmesriikides. Pigem väljendab komitee kahetsust, et selline näide on leidnud järgimist hiljutistes direktiivides tarbijakrediidi ja osaajalise kasutamise õiguse kohta ning see on jätkuvalt sätestatud tarbija õiguste direktiivis.

2.6

Seda silmas pidades ja asetades tarbija õiguste määratlemise laiemasse kodanikuõiguste raamistikku, tunnetab komitee sarnaselt komisjoniga, et ühenduse tarbijaõigustiku tõhus rakendamine on tarbijakaitsepoliitika prioriteet, kuna üksnes õigusaktide tõhusa rakendamise abil saab alusväärtusi kaitsta.

3.1

Ehkki pealkirjast võib esmapilgul jääda teistsugune mulje, keskendutakse teatises esiteks ühenduse õigustiku kohaldamise lõpptulemusele – täpsemalt sellele, mil viisil ametiasutused täidavad riiklikke õigusakte ja tagavad nende õigusaktide täitmist, mis tulenevad ühenduse õigustiku ülevõtmisest või inkorporeerimisest, ning teiseks sellele, milline roll võiks komisjonil selles olla.

3.2

Lisaks tuleks teatist lugeda üksnes koos hästikoostatud ja sama kuupäeva kandva aruandega „Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. oktoobri 2004. aasta määrus (EÜ) nr 2006/2004 tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise koostöö kohta”, (7) mille osas ei palutud komiteelt küll arvamust, kuid mida tuleks pidada teatise aluseks. Tähtis on rõhutada viidatud määruse rakendamise positiivset mõju liikmesriikides.

3.3

Isegi kui arvestada teatise kohaldamisala piiratust, leiab komitee, et sellele korrektse struktuuri andmiseks peaks komisjon esitama konkreetsed andmed ühenduse õigustiku ülevõtmise ja rakendamise kohta ELi liikmesriikides sarnaselt andmetega, mis tuuakse ära aastaaruannetes ühenduse õiguse kohaldamise järelevalve kohta, (8) ning eraldi teatistes, mis käsitlevad muid direktiive (9).

3.4

Peale olemasolevate mehhanismide pelga loetlemise oleks komisjon pidanud viima läbi kriitilise süvaanalüüsi nende mehhanismide toimimisviiside kohta ja tulemuste kohta tarbijaturgude tulemustabeli (10) jaoks võrreldud andmete valguses, nagu need on esitatud tervise- ja tarbijaküsimuste peadirektoraadi 22. detsembri 2009 lõplikus aruandes „Ex-post evaluation of the impact of the Consumer Policy Strategy 2002-2006 on national consumer policy”, (11) järgides komisjoni enda koostatud juhiseid ühenduse õiguse rakendamise parema järelevalve kohta (12). Lisaks ei selgu tekstist isegi see, kas komisjoni arvates esineb ühenduse õigustiku rakendamisel puudusi, mille kõrvaldamiseks on vaja uusi meetmeid, ning juhul kui neid on vaja, siis milliseid.

3.5

Otse vastupidi – komisjon arvab, et liikmesriikides on laialt levinud ühenduse õigustiku halb rakendamine, millele viidatakse rohkelt ja mille põhjused on muu hulgas järgmised:

3.6

Sellega seoses on komitee korduvalt juhtinud tähelepanu asjaolule, et aruteludes ühenduse õigustiku (mitte)rakendamise üle tuleks rõhk asetada õigusaktide vabatahtlikule täitmisele, olgu see siis omaalgatuslik või sunnitud.

3.7

Eelkõige tähendab see seda, et komisjon seab oma pädevusse kuuluvates valdkondades kesksele kohale jõupingutused ja algatused, mis on mõeldud tarbijate ja spetsialistide paremaks teavitamiseks ja koolitamiseks ning nende motiveerimiseks ja õhutamiseks, et nad täidaksid liikmesriigi õigusaktidesse ülekantud ühenduse õigustikku.

3.8

Komisjon peaks prioriteetseks eesmärgiks seadma eelkõige selliste liikmesriikide ametiasutuste teavitamise ja koolitamise, kellel lasub liikmesriigis otsene vastutus ühenduse õigustiku rakendamise eest. Selles osas tuleks eelisjärjekorras teavitada ja koolitada kohtunikke ja laiemalt prokuratuuritöötajaid, kuna nendel on lõplik vastutus õiguse tõlgendamise ja rakendamise osas vaidlusi tekitavate üksikjuhtumite puhul.

3.9

Vastupidiselt komisjonile ei ole komitee nõus sellega, et tarbijate otsustuspädevuse suurendamiseks piisab pelgalt teabest. Komitee on hoopis juhtinud tähelepanu vajadusele anda tarbijatele korralikud vahendid ja võimalused, et tagada õigustiku mõjus rakendamine ja tarbijate õiguste tõhus kaitsmine.

3.10

Eelneva valguses omandab erilise tähenduse isereguleerimine, aga esmajoones just ühisreguleerimine, niikaua kui asjast huvitatud osapoolte vabatahtlikult võetud või läbirääkimistega saavutatud süsteemide usaldusväärsuse parameetrid on tagatud ja kaitstud, kindlustamaks kõigi asjaosaliste usaldust.

3.11

Komisjon peaks samuti osutama erilist tähelepanu vahendusmenetlusele, lepitus- ja vahekohtusüsteemidele, mis täiendavad kohtusüsteemi ning mille usaldusväärsust ja tõhusust tuleb kindlustada. Seetõttu on imelik, et komisjon ei ole järjekordselt võtnud kuulda komitee korduvat palvet, et soovitused tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise eest vastutavate asutuste suhtes kohaldatavate põhimõtete kohta (16) peaksid võtma üldiselt siduvate direktiivide või määruste kuju. Kui ühtlustamist ei ole toimunud, muutub olukord eriti tõsiseks siis, kui eri liikmesriikide õigustraditsioonidest johtuvalt nähakse ette küllaltki erisuguseid vaidluste lahendamise võimalikke alternatiivseid viise.

3.12

Siiski seondub tsiviilmenetlusõiguse valdkonnaga suurem lünk komisjoni algatuses, vaatamata õiguse peadirektoraadi algatuste osas saavutatud edule (17) eriti selliste menetluste osas, mis arvestavad tarbijate kollektiivsete õiguste ja huvide eripära. Vaatamata üle 20 aasta kestnud uuringutele ja konsultatsioonidele ei aita seda lünka täita ei roheline ega valge raamat konkurentsieeskirjade rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohta (18). Hiljutine roheline raamat „Kollektiivse hüvitamise mehhanismid tarbija jaoks” (19) kahandab veelgi poliitilist tahet edasi liikuda, millele osutati selgelt ka hiljutises komitee arvamuses (20).

3.13

Sellest tingituna on väga tähtis, et komisjon kui ühenduse õiguskorra järelevalvaja osutaks erilist tähelepanu sellele, kuidas ta kasutab oma diskretsiooniõigust, mitte meelevaldsust, (21) asutamislepingu artikli 211 alla kuuluvate rikkumismenetluste puhul, eelkõige aga vajalikke korralduslikke sisemeetmeid, mis võimaldaksid tal oma ülesandeid tõhusalt ja erapooletult ning asutamislepinguga kooskõlas täita (22). Siia alla kuuluvad prioriteetsuse kriteerium, hindamismehhanismid, kaebuste läbivaatamine, erivahendid rikkumiste mitteametlikuks kindlakstegemiseks, vahendid liikmesriikide kohtute tegevuse parandamiseks ja muud täiendavad meetmed (SOLVIT, FIN-Net, ECC-Net, alternatiivsed ja kohtuvälised vahendid).

3.14

Samamoodi on tarbijate esitatud kaebused tõepoolest oluliseks (ehkki mitte õigustiku kohaldamise otseseks) näitajaks selle kohta, kuidas eri osapooled, kellele õigusaktid on suunatud, neid mõistavad, nagu näitab selgelt ka teine tarbijaturgude tulemustabel (23). Seetõttu tervitab komitee komisjoni algatust hakata – kooskõlas komitee varasemate soovitustega – välja töötama ühtlustatud meetodit tarbijanõuete ja -kaebustega tegelemise kohta (24).

4.1

Komitee märgib, et komisjon kordab teatises praegusi prioriteete, lisamata midagi uut 2005–2010. aasta prioriteetsetele tegevusprogrammidele; (25) ta ei tee muud, kui kinnitab seda, mis on sätestatud EÜ tarbijapoliitika strateegias 2007–2013, (26) esitamata ühtki uudset meedet. Selles osas ei saa komitee teha midagi muud, kui korrata oma varasemates arvamustes esitatud märkusi (27).

4.2

Komitee tervitab asjaolu, et komisjon näib lõpuks väljendavat tahet kasutada asutamislepingu artiklit 153 võtmaks uusi algatusi, et tugevdada kooskõlastusmeetmeid eri liikmesriikide vahel. Siiski ei määratleta, milliseid uusi algatusi komisjon kavandab peale nende, mis ta juba on käivitanud ja mille kohta on komitee esitanud oma märkused, nimelt üldise tooteohutuse direktiiv ja uus õigusraamistik (28) ning kiirhoiatussüsteem (RAPEX), esmajoones seoses mänguasjade ohutusega; (29) erilist äramärkimist väärivad siiski iganädalased ohtlike toodete loetelud, millest teavitatakse RAPEXi kaudu.

4.3

Tarbijakaitsealase koostöö võrgustikuga seoses avaldab komitee täielikku toetust komisjoni hästi koostatud ja eespool mainitud aruandele kõnealuse valdkonna kohta, kogetud raskustele ja järeldustele, samuti teises tarbijaturgude tulemustabelis esitatud tulemustele, esmajoones jõustamisega seoses (30).

4.4

Üks ühtlustamist vajav valdkond on kindlasti avalikkuse tähelepanu juhtimine komisjoni ja liikmesriikide ametiasutuste võetud meetmetele, mille eesmärgiks on jälgida, kuidas avalik- ja eraõiguslikud asutused, kellele õigusaktid on suunatud, täidavad ülevõetud õigusakte, et sellega laiendada tarbijakaitsepoliitika kõlapinda, aidata hoiduda kahjulikust tegevusest ja pakkuda tarbijatele suuremat turvatunnet.

4.5

Komitee tervitab algatust, millega sätestatakse tarbijatele turuinfo edastamise uued viisid, et nad oleksid paremini informeeritud ning saaksid seega teha teadlikke otsuseid; oleks hea, kui komisjon täpsustaks, mil viisil seda algatust tuleks rakendada. Lisaks on tungiv vajadus ebaausate kaubandustavade andmebaasi järele; tuleb vaid loota, et sellele ei saa omaks sama saatus mis ebaõiglaste lepingutingimuste andmebaasile.

4.6

Seoses ettepanekuga määratleda ühenduse õigustiku tõlgendamise norm liikmesriikides rakendamise eest vastutavate ametiasutuste jaoks tervitab komitee komisjoni esindajate poolt uurimisrühma koosolekutel esitatud selgitust, et algatus on suunatud üksnes haldusasutustele, mitte kohtuorganitele, ega sea kahtluse alla Euroopa Kohtu ainupädevust eelotsuse menetlemisel ühenduse õigustiku tõlgendamiseks.

4.7

Kolmandate riikidega tehtava rahvusvahelise koostöö valdkonnas ei esitata teatises konkreetseid andmeid tehtu kohta ega määratleta ka ettepanekut tulevikustrateegia kohta seoses selle laiendamisega ka teistele rahvusvahelistele asutustele ja organisatsioonidele, kes tegelevad piirkondliku majandusintegratsiooniga. Niisiis väljendab komitee muret ühenduse õigustiku täitmise tõhusa järelevalve üle kolmandatest riikidest pärit toodete puhul selles osas, mis puudutab sellise järelevalve tagasihoidlikku tähtsust ja tulemuste läbipaistvust.

4.8

Lõpuks väljendab komitee oma muret selle üle, kas komisjonile kättesaadavatest rahalistest vahenditest piisab selliste meetmete võtmiseks, kui võtta arvesse tarbijakaitsepoliitika eelarve vähenemist. Sellist olukorda raskendab veelgi komisjoni uus organisatsiooniline struktuur, kuna antud valdkonnaga tegelevad kaks peadirektoraati.