15.12.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/12

1.

Käesolevate suuniste eesmärk on anda Euroopa Liidu ning tema institutsioonide ja organite käsutusse tegevusvahendid rahvusvahelise humanitaarõiguse (IHL) järgimise edendamiseks. Suunistes rõhutatakse Euroopa Liidu võetud kohustust nähtaval ja selgel viisil edendada IHLi järgimist. Suunised on suunatud kõigile Euroopa Liidu raames meetmeid võtvatele isikutele, kui tõstatatud küsimused jäävad nende vastutusvaldkonna ja pädevuse piiresse. Suunised täiendavad teisi suuniseid ja ühiseid seisukohti, mis on ELis inimõiguste, piinamise ja tsiviilisikute kaitse küsimustes varem vastu võetud (1).

2.

Käesolevad suunised on kooskõlas ELi ja tema liikmesriikide poolt IHLi osas võetud kohustustega ning suuniste eesmärgiks on käsitleda IHLi järgimist kolmandate riikide ja vajaduse korral kolmandates riikides tegutsevate valitsusväliste osalejate poolt. Kuigi see kohustus laieneb ELi ja tema liikmesriikide võetavatele meetmetele, et tagada IHLi järgimist nende endi ja sealhulgas ka nende relvajõudude poolt, pole need meetmed käesolevate suunistega hõlmatud (2).

3.

Euroopa Liit on rajatud vabaduse, demokraatia, inimõiguste ja põhivabaduste austamise ja õigusriigi põhimõtetele. See hõlmab ka IHLi järgimise edendamise eesmärki.

4.

Rahvusvahelise humanitaarõiguse (IHL) – mida tuntakse ka relvastatud konflikti õigusena või sõjaõigusena – ülesandeks on leevendada relvastatud konfliktide tagajärgi, kaitstes neid, kes konfliktis ei osale või enam ei osale ning reguleerides sõjapidamise vahendeid ja meetodeid.

5.

Riigid on kohustatud järgima IHLi sätteid, milledega nad on lepingu kaudu seotud või mis moodustavad rahvusvahelise tavaõiguse osa. Nimetatud sätted võivad samuti kehtida ka valitsusväliste osalejate suhtes. IHLi sätete järgimine on rahvusvaheliselt murettekitav küsimus. Lisaks sellele raskendavad IHLi rikkumistest põhjustatud kannatused ja häving probleemide konfliktijärgset lahendamist. Seetõttu on IHLi ülemaailmse järgimise edendamise osas lisaks poliitilisele huvile olemas ka humanitaarhuvi.

6.

IHLi sätted on arenenud sõjaliste hädavajaduste ja humanitaarpüüdluste tasakaalustamise tulemusena. IHL koosneb tarbetute kannatuste ja hävingu vältimise eesmärgil sätetest, mille eesmärgiks on kaitsta neid isikuid, kes vaenutegevuses otseselt ei osale või enam otseselt ei osale – nagu näiteks tsiviilisikud, sõjavangid ja teised kinnipeetavad ning vigastatud ja haiged isikud – ning sätetest, mille eesmärgiks on piirata sõjapidamise vahendeid ja meetodeid, sealhulgas taktikat ja relvastust.

7.

Nagu ka teistel rahvusvahelise õiguse osadel, on ka IHLil kaks peamist allikat: rahvusvahelised konventsioonid (lepingud) ja rahvusvaheline tavaõigus. Rahvusvahelist tavaõigust luuakse riikide poolt sellise käitumisega, mida nad tunnistavad enda suhtes siduvaks. Kohtuotsused ja juhtivate teadlaste teadustööd on õigusloome teisesed vahendid.

8.

Peamised IHLi konventsioonid on loetletud käesolevate suuniste lisas. Kõige olulisemateks on 1907. aasta Haagi konventsioonid, neli 1949. aasta Genfi konventsiooni ja nende 1977. aasta lisaprotokollid. Haagi konventsioon ning enamik Genfi konventsioonide ja 1977. aasta lisaprotokollide sätetest on tavaõigusena üldtunnustatud.

9.

IHLi kohaldatakse kõigi rahvusvaheliste ja riigisiseste relvastatud konfliktide suhtes, olenemata konflikti päritolust. Samuti kohaldatakse IHLi relvastatud konfliktidest tulenevate okupatsioonide suhtes. Rahvusvaheliste (riikide vahel asetleidvate) relvastatud konfliktide ja riigisiseste relvastatud konfliktide suhtes kohaldatakse erinevaid õiguslikke režiime.

10.

See, kas olukord kujutab endast relvastatud konflikti ning kas tegemist on rahvusvahelise või riigisisese relvastatud konfliktiga, on faktide ja õiguse tõlgendamise küsimus, millele antav vastus sõltub mitmetest teguritest. Olukorra relvastatud konfliktina määratlemisel (mis muudab rahvusvahelise humanitaarõiguse kohaldatavaks) tuleks alati otsida asjakohast õigusnõustamist koos piisava teabega konflikti eriomase konteksti kohta.

11.

Rahvusvahelisi relvastatud konflikte käsitlevate lepingute sätted on üksikasjalikumad ja ulatuslikumad. Riigisiseste relvastatud konfliktide suhtes kohaldatakse Genfi konventsioonide ühise artikli 3 sätteid ja 1977. aasta II lisaprotokolli, juhul kui asjaomane riik on selle osaline. Rahvusvahelise tavaõiguse sätteid kohaldatakse nii rahvusvaheliste kui riigisiseste relvastatud konfliktide suhtes, kuid taas on kahe režiimi vahel erinevused.

12.

Oluline on teha vahet inimõigusi käsitleva rahvusvahelise õiguse ja IHLi vahel. Tegemist on eraldiseisvate õigusharudega ning kuigi mõlemad on üldiselt suunatud üksikisikute kaitsele, on nende vahel olulisi erinevusi. IHLi kohaldatakse eelkõige relvastatud konfliktide ja okupatsioonide puhul. Inimõigusi käsitlevat rahvusvahelist õigust kohaldatakse seevastu asjaomase riigi jurisdiktsiooni all olevate kõikide isikute suhtes nii rahu ajal kui ka relvastatud konfliktide ajal. Kuigi tegemist on eraldiseisvate õigusharudega, võib neid mõlemaid teatud olukorras kohaldada ning seetõttu on mõnikord vajalik kaaluda nendevahelist seost. Käesolevad suunised ei hõlma siiski inimõigusi käsitlevat rahvusvahelist õigust.

13.

IHLi teatuid raskeid rikkumisi määratletakse sõjakuritegudena. Sõjakuriteod võivad esineda samadel asjaoludel kui genotsiid ja inimsusevastased kuriteod, kuid viimased pole erinevalt sõjakuritegudest seotud relvastatud konflikti olemasoluga.

14.

Üksikisikud kannavad sõjakuritegude sooritamise eest isiklikku vastutust. Riigid peavad kooskõlas siseriikliku õigusega tagama, et sõjakuritegude sooritamises kahtlustatavate isikute üle mõistetakse kohut siseriiklikult või et nad antakse välja kohtupidamiseks teiste riikide kohtutes või rahvusvahelises kriminaaltribunalis, nagu näiteks Rahvusvahelises Kriminaalkohtus (3).

15.

Käesolevas osas on hõlmatud järgmised tegevused:

16.

ELi käsutuses on mitmeid tegutsemisvahendeid. Nende vahendite (mitteammendav) loetelu hõlmab muu hulgas järgmist: