23.12.2009

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 317/37

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Linnapiirkonnad ja noorte vägivald”

(2009/C 317/06)

Raportöör: José María ZUFIAUR NARVAIZA

10. juulil 2008. aastal otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Linnapiirkonnad ja noorte vägivald”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis arvamuse vastu 25. juunil 2009. aastal. Raportöör oli José María Zufiaur Narvaiza.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 455. istungjärgul 15.–16. juulil 2009 (15. juuli 2009. aasta istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 174, vastu hääletas 3, erapooletuks jäi 7.

1.   Kokkuvõte ja soovitused

1.1.   Euroopa ühiskond on praegu mures sellise nähtuse pärast nagu alaealiste ja noorte täiskasvanute vägivald ja kuritegevus. Sellegipoolest soovib ühiskond toetada noorte igakülgset arengut ning edendada nende sotsiaalset ja tööalast kaasatust. Ehkki noorte vägivalda kajastatakse ulatuslikult riiklikus meedias, tasub täpsustada, et üldiselt ei saa Euroopas alaealiste kuritegevuse statistikas (1) täheldada märkimisväärset kasvu, vaid see on suhteliselt stabiilseks jäänud. Käesoleva omaalgatusliku arvamuse eesmärk on tuua noorte vägivalla küsimusse selgust ja esitada asjakohaseid soovitusi, soovimata sellega noori süüdistada või piirata teatud kõrvalekallete ilmnemist.

1.2.   Ajaloo jooksul on iga Euroopa õiguskord töötanud välja oma alaealisi käsitleva õiguse mudeli, mis põhjendab erinevusi normatiivsetes mudelites ning alaealiste ja noorte vägivalla vastu võetud meetmetes. ELi liikmesriikides kehtivad alaealisi käsitlevad õigussüsteemid erinevad üksteisest märkimisväärselt selliste aspektide poolest nagu sotsiaalkaitse- ja ennetuspoliitika, süüvõimeline vanus, kasutatavad menetlused, rakendatavad meetmed või sanktsioonid, olemasolevad ressursid jne. Tasub märkida, et selline mitmekesisus esineb siiski ühiskondades, kus soovitakse edendada Euroopa ülesehitamist. Majanduskriis on neid ühiskondi aga tugevalt raputanud, mille tagajärjel on nende vahendid noorte ühiskonda integreerimise poliitika elluviimiseks vähenenud.

1.3.   Käesoleva arvamuse soovitused lähtuvad kahest juhtpõhimõttest, millest esimene on noorte vägivalda ennetav lähenemisviis. Nimelt on vägivaldse või antisotsiaalse käitumise põhjused tihti seotud selliste küsimustega nagu linnapiirkonna kujundus ja struktuur ning vaesus ja rahvastiku märgistamine. Teisalt tasub tõdeda, et ehkki noored on nimetatud tingimustes vägivalla algatajad, on nad samal ajal neid ümbritseva olukorra ohvrid. Samuti ei tohiks alaealiste ja noorte kollektiivse vägivalla ja selle ennetamise käsitlemisel näha ainsa vastusena mahasurumist ja sooritatud tegude eest sanktsioonide kehtestamist. Arvamuse teine juhtpõhimõte seisneb selles, et kõnealust nähtust ei tuleks käsitleda eranditult riiklikus perspektiivis, kuna Euroopa territoorium on nii majanduslikus mõttes kui ka väärtuste, sotsiaalsete käitumismudelite ja teabevahetuse seisukohalt tihedalt seotud.

1.4.   Fakt on see, et alaealiste vägivalla ja kuritegevuse nähtused esinesid Euroopa riikides samasugusel korduval kujul juba palju aastaid tagasi. Üldiselt on neid nähtuseid peetud sotsiaalseks patoloogiaks. Praegu aga määratletakse neid pigem ebakindluse teguritena, nagu on täpsustatud Peyrefitte'i aruandes, (2) milles eristatakse teineteisest kuritegu ja kuriteo kartus.

1.5.   Euroopa kontekstis, kus alaealiste vägivalla küsimus tekitab erilist muret, kiitis Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 15. märtsil 2006. aastal heaks arvamuse teemal „Alaealiste kuritegevuse ennetamine, alaealiste kuritegevuse käsitlemise viisid ja alaealisi käsitleva õigussüsteemi roll Euroopa Liidus” (3). Arvamuses rõhutatakse ennetava lähenemisviisi olulisust ning teised Euroopa institutsioonid on arvamust oma töös kasutanud (4). Lisaks on arvamusele viidatud eri Euroopa ja rahvusvahelistel tasanditel seoses noorte kuritegevuse õiguslike, karistuslike ja sotsiaalsete aspektidega.

1.6.   Arvamuses kutsuti üles analüüsima põhjalikumalt noorte kuritegevust. Alaealiste ja noorte (ehk 13–18-aastaste teismeliste ja 18–21-aastaste noorte täiskasvanute, mõnes riigis kuuluvad alaealisi käsitleva õigussüsteemi alla koguni kuni 25-aastased) vägivald on nähtus, mis kogub üha rohkem ja rohkem Euroopa ühiskonna tähelepanu. Vägivald võib ilmneda mitmel kujul: see võib esineda linnakeskkonnas, koolis (just eelkõige kiusamise vormis), ent ka perekonnas, noorterühmades või kampades, spordiüritustel või uute sidetehnoloogiate teel, nagu näiteks internetis jne. Kõik need vägivalla ilmingud väärivad mõistagi analüüsi, ent käesolevas arvamuses soovib komitee keskenduda noorte kollektiivsele vägivallale linnakeskkonnas.

1.7.   Kollektiivne vägivald on äratanud palju tähelepanu juba viimased kakskümmend aastat ning teadlased (sotsioloogid, etnoloogid, geograafid, juristid, politoloogid jne) on jälginud ja uurinud kõige marginaliseeritumaid linnaosasid. Ehkki linnas toimuvate rahutuste põhjused on hästi teada – tööpuudus, ebakindlus, perekondade lagunemine, kooli poolelijätmine, koolist väljalangemine, diskrimineerimine – on olukord ja rakendatavad vastumeetmed viimaste aastate jooksul karmistunud. Kriisid on süvendanud majanduslikke ja sotsiaalseid probleeme ja nõrgendanud noorte põlvkonna olukorda võrreldes nende vanemate põlvkonnaga, peatades „kõrgemasse ühiskonnakihti viiva lifti” ja suurendades individualismi. See viib ebaõigluse tundeni ja eemaletõmbumiseni, mille kollektiivne väljendamine on ametiasutustele vastu astumise kõige ilmsem vorm.

1.8.   Kuna kollektiivse vägivalla kohta puudub ametlik ja õiguslik termin, siis kasutatakse seda mõistet tihti kirjeldamaks mitmesuguseid vägivaldseid sündmusi, mis leiavad aset avalikes kohtades ja mis ilmnevad kas etnilisel ja rassilisel diskrimineerimisel põhinevate rünnakutena eri kogukondade vahel, sh ka rivaalitsevate kampade kokkupõrgetena, või kodanike ja ametivõimude vahelistes suhetes, mille kõige tüüpilisem näide on noorte ja korrakaitsjate vastuseis.

1.9.   Ehkki viimastel aastatel on kõnealuseid nähtusi Euroopas ilmnenud Prantsusmaal, Suurbritannias, Hispaanias, Hollandis, Taanis, Belgias, Kreekas ja mujal, ei ole riikide valitsused ega Euroopa Liidu institutsioonid neid kunagi näinud ega käsitlenud üleüldise probleemina, vaid pigem konkreetsete ja isoleeritud juhtumitena.

1.10.   Seepärast soovitatakse käesolevas arvamuses tegevuse kooskõlastamist kohalikul, piirkondlikul ja Euroopa tasandil ning ärgitatakse ELi sekkuma konkreetsete programmide kaudu perekonna-, noorte-, haridus- ja koolitus-, tööhõive-, kuritegevuse ennetuspoliitika ning õigusalase kooskõlastamise kaudu. Need konkreetsed vastused peaksid leidma koha strateegias, millega uuendatakse linnapiirkondi, kohandatakse avalikke teenuseid, võideldakse igasuguse diskrimineerimise vastu ning tõstetakse taas ausse riigi ja tema kodanike vahelised suhted, seda eelkõige korrakaitseasutuste, kodaniku-, eetiliste ja sotsiaalsete väärtuste ja meedia kasutamise õpetamise ning laste kasvatamisel vanematele pakutava toe kaudu.

2.   Alaealiste kollektiivse vägivalla tunnused ja põhjused linnapiirkondades

2.1.   Määratluse ettepanek: seni puudub ühtne ja üksmeelne määratlus linnapiirkonnas esineva alaealiste ja noorte täiskasvanute kollektiivse vägivalla kohta. Ehkki Belgia õigusaktides kasutatakse mõistet linnapiirkonna „rahutused”, näevad teised selles teatud ja tuvastatud kurjategijate sooritatud rikkumiste jada. Selleks, et koostada esialgne minimaalne ja üldine määratlus, käsitletakse ülejäänud dokumendis neid vägivallavorme linnapiirkondades esineva vägivaldse käitumise kogumina, mis mõne rahvastikurühma jaoks toimib ka eneseväljenduse vahendina. Osalejate motiivid on erinevad: sotsiaalne tõrjutus, konfliktid korrakaitsjatega, rassiviha, usutülid jne. See toob teatud määral esile puudused ja vajakajäämised sotsiaalteenustes, mille eesmärk on ennetada sedalaadi vägivalda sotsiaalkaitsemeetmete kaudu. Arvamuses kasutatud määratluse all mõistetakse kollektiivset vägivalda, mis esineb linnapiirkondades ja on suunatud teatud etniliste rühmade või politsei vastu ning samuti röövimisega kaasneva hävitamisena, näiteks avalike hoonete ja autode süütamised jne.

2.2.   Tasub märkida, et vägivallaaktide (hävitamine ja vandalism, füüsilised kallaletungid ja rünnakud, vägivaldsed röövid, vägistamised jne) arv ei ole kasvanud mitte ainult noorte seas, vaid meie ajastut iseloomustab vägivalla kasv üldiselt. Sellegipoolest on linnapiirkondades kuritegusid sooritavate isikute vanus oluline tegur nähtuse mõistmisel ja sellele lahenduste otsimisel ning alaealiste ja noorte osakaal on iseenesest märkimisväärne. Politsei andmetest selgub, et näiteks 2005. aasta Prantsusmaa sündmuste puhul olid 640 arreteeritud isikust 100 alaealised. Ennetava lähenemisviisi kohaselt on oluline pöörata erilist tähelepanu noorte põlvkonnale suunatud püsivatele lahendustele, kuna need on muutuse ja arengu liikumapanevaks jõuks.

2.3.   Käimasolevad uuringud ja olukorra kaardistamine: iga riik on välja töötanud oma meetodi linnapiirkondade kollektiivse vägivalla hindamiseks ja iseloomustamiseks. Komplekssed süsteemid, näiteks Bui-Trongi skaala, (5) milles hinnatakse kollektiivse vägivalla eri vormide intensiivsuse astet vastavalt kaasatud isikute arvule, organiseerituse astmele ja eesmärkidele, võimaldavad nähtust suhestada. Juba mitme aasta jooksul ja eriti seoses 2005. aasta sündmustega on Prantsusmaa arendanud linnapiirkonnas esineva vägivalla näitajaid (Indicateurs de Violence Urbaine, INVU), mis põhinevad vägivalla taseme hindamisel probleemsemates linnaosades, võttes aluseks kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed küsitlused ning ohvrite avaldused. Need näitajad, nagu ka sarnased näitajad teistes Euroopa riikides on veel liiga hiljutised, et pakkuda täpset ülevaadet linnapiirkondades esineva vägivalla intensiivsusest ning lisaks võivad need alati takerduda allikate ja andmekogumisega seotud probleemidesse.

2.4.   Nagu komitee nähtuse määratluses juba täpsustas, tasub meelde tuletada, et ehkki kollektiivne vägivald asetub konkreetsesse riiklikku konteksti, võib selle puhul siiski täheldada ühisjooni kogu Euroopas. Seega võttes arvesse viimastel aastatel mitmes Euroopa riigis aset leidnud sündmusi, võime määratleda sündmuste arenemise tüübid järgmiselt:

—

sotsiaalsed ja poliitilised vastuseisud: selline kollektiivne vägivald on reaktsioon diskrimineerimisele ning sotsiaalsele, majanduslikule ja geograafilisele tõrjutusele. See ilmneb vägivaldse suhtumisena korrakaitsjatesse või riigiesindajatesse, keda peetakse vastutavaks nimetatud sotsiaalsete probleemide eest. Süsteemi ja ebaõiglaseks peetud olukordade vastu protestimine tekitab vastuseisu julgeolekuasutustega, riiki esindavate avalike asutustega ning repressiivseks peetud ühiskonnaga. Sotsiaalsed vastandumised on eriti raputanud Prantsusmaad nii-öelda eeslinnade kriisi kaudu, kuna eri sotsiaalsed rühmad ei ole nendes segunenud ja paljude aastakümnete jooksul ellu viidud linnapoliitika ei ole andnud tulemust, mis on viinud nende linnapiirkondade märgistamiseni. Sellised poliitilise iseloomuga rahutused (6) koosnevad kolmeastmelisest tsüklist, milleks on tihti traagilise või ebaõiglase sündmusega seotud vastuhaku puhkemine, eufooria ja kambaefekt ning lõpuks olukorra vaibumine (7).

—

kontrolli kaotamine: tegemist on poliitilist, sportlikku või kultuurilist laadi massimeeleavaldustega, mis puhkevad ja viivad mitte ainult korraldajate, vaid ka korrakaitsjate poolse kontrolli kaotamiseni. Vägivald jalgpallimatšidel või reivipidudel või kontrolli kaotamine avalike meeleavalduste käigus on selle nähtuse mõned näited. Lisaks üldise kontrolli kaotamisele osalevad selles ka nn õhutajad ehk rühm indiviide, kelle eesmärk on tekitada võimalikult palju materiaalset kahju. EL ei tohiks unustada, et anarhistlik vägivald võib teatud juhtudel omakorda kaasa tuua organiseerituma, demokraatiat veelgi enam ohustava vägivalla.

—

konfliktid vägivaldsete kampade vahel: kambad ei ole iseenesest vägivaldsed, vaid on noore inimese jaoks justkui perekonna või lähiringkonna aseaine ja annavad talle rühma kuulumise tunde ning teatud moel konkreetse vastuse teismeeaga kaasnevatele kahtlustele. Vägivaldseid kampu iseloomustab kriminaalne tegevus, mis koondab selliseid teismelisi või noori täiskasvanuid, kes pooldavad jõu kasutamist ja hirmutamist ning kes korraldavad teatud regulaarsusega kokkupõrkeid või vägivaldseid kriminaalakte. Selliste kampade kokkupõrked toimuvad linnakeskkonnas, nii tänavatel kui ka ostukeskustes, et saada kontroll teatud ala, ebaseadusliku äri või ametivõimude üle nende esindajate – politsei, turvameeste või öövahtide – kaudu, nagu see on näiteks Põhja-Pariisis või Lõuna-Londonis, kus toimub regulaarseid kokkupõrkeid rivaalitsevate rühmade vahel. Hispaanias on tekkinud ladina-ameerika kambad (tuntud kui „maras” või „pandillas”, nagu näiteks Latin kings ja Ñetas). Kampadesse kogunemine on noorte viis otsida vaenulikus maailmas vastastikust turvatunnet ning vastanduda „teistele”, kes on pärit naabertänavalt või -linnaosast. Tänapäeval moodustuvad kambad teatud eeslinnade kõige ebasoodsamas olukorras olevate ühiskonnakihtide seas ning nende vägivaldsus tuleneb läbikukkumisest, ebakindlusest jne. Vägivaldsete kampade probleemile asjakohase lahenduse andmine on esmatähtis, et vältida nende osalemist organiseeritud kuritegevuses.

—

etnilised ja religioossed kokkupõrked: seda tüüpi vägivallale on esmajoones iseloomulik selle etniline olemus, vägivallaaktide peamised toimepanijad või sihtmärgid kuuluvad teatud etnilisse, religioossesse või samalaadsesse kogukonda. Paljudes Euroopa riikides, nagu näiteks Suurbritannias, Hispaanias (hispaanlaste ja ladina-ameeriklaste kokkupõrked 2007. aasta oktoobris Alcorconis), Itaalias, Madalmaades (2007. aasta oktoobris Amsterdamis), Taanis (2008. aasta veebruaris), Belgias (2008. aasta mais Anderlechtis) on esinenud sedalaadi kokkupõrkeid, mille puhul oli sisserände või religiooniga seotud mõõtmel ning erinevatel keerulistel teguritel oluline roll.

2.5.   Linnapiirkondades esinevad vägivaldsed juhtumid tulenevad tihti paljudest põhjustest, mis olenevalt sündmuste liigist on suuremal või vähemal määral esindatud.

—

Vaesus, ebakindlus, töötus. Kollektiivse vägivalla juhtumid on Euroopas aset leidnud eriti kõige viletsamates linnaosades ning paistavad olevat seotud märgistamise ja sotsiaalse tõrjutusega. Perekondade lagunemine, noorte töötus, ametialane ebakindlus ning vähene haridus ja sellest tulenev raske sisenemine tööellu muudavad need linnaosad eriti tundlikuks majanduse arengutele, seda eelkõige finantskriisi puhul, nagu praegu.

—

Ligipääs relvadele ja keelatud ainetele. Tugevate narkootikumidega kauplemine Euroopa enamikes pealinnades ja kohalikes keskustes, millega tegelevad üldiselt täiskasvanud ja mitte alaealised, soodustab ebaseaduslike ainete äriga seotud vägivalda ja tulirelvade levikut. Lapsed ja teismelised, kes on hoolimatu maailma ohvrid, võivad olla sihtrühmaks narkodiileritele, kes kasutavad neid vahenditena.

—

Linnaplaneerimine. Euroopa linnade nii-öelda probleemsed linnaosad sarnanevad üksteisele ja neid peetakse tihti eeslinna aguliteks, mis ei vasta enam praegustele sotsiaalse mitmekesisuse ja linnaplaneerimise tingimustele. Need linnaosad ja hooned paiknevad kas kesklinnas (Suurbritannia, Belgia) või äärelinnas (Prantsusmaa, Saksamaa jne) ning neid ei korrastata eriti, mistõttu on need järkjärgult lagunenud, muutudes elukõlbmatuks või ohtlikuks.

—

Suhted korrakaitsjatega. Kollektiivse vägivalla paljud juhtumid on kantud tundest, et politsei on võtnud nähtavad vähemused sihtmärgiks või kasutanud liigset jõudu (8). Prantsusmaa strateegilise analüüsi keskus (Centre d'analyse stratégique, CAS) märgib, et elanike vaenulikkus korrakaitsjate suhtes nende linnaosas on sama selgesti täheldatav nagu usalduse puudumine riigi ja avalike asutuste suhtes (9).

—

Meedia. Meedial on tihti kalduvus rõhutada asju negatiivselt, märgistada juba ette nii-öelda probleemsete linnaosade elanikke ja toita vägivalla avaldumist, kajastades teatud sündmusi üleliia. Prantsusmaal kajastas meedia 2005. aastal toimunud sündmusi igapäevaselt, ent Belgias ja Saksamaal pidas valitsus vajalikuks avalike ülevaadete piiramist, et vältida eelnevatest sündmustest innustatud uusi väärtegusid.

3.   Eri lahendused piirülesele probleemile

3.1.   Euroopa linnapiirkondades esinevad vägivallaaktid, olgu need üksikud või jätkuvad, on eriti tõsised nii poliitilisest seisukohast, kuna seavad kahtluse alla riigi võime tagada sotsiaalsest kokkuleppest kinnipidamine ja kaitsta kodanikke, kui ka sotsiaalsest seisukohast, kuna need peegeldavad ühiskonna killustatust ja integratsiooniprobleeme. Antud kontekstis peab riik andma selgeid vastuseid linnapiirkondades esineva kollektiivse vägivalla probleemile. Ent samas tuleb võtta arvesse asjaolu, et need vastused erinevad riigiti märkimisväärselt, olles teatud juhtudel repressiivsemad, teistel juhtudel rohkem ennetavad. Samuti on vaja teha pidevalt jõupingutusi selleks, et hinnata Euroopa tasandil kõnealuse probleemi lahendamisele suunatud riiklikku poliitikat ning püüda muuta asjakohane statistika tõhusamaks ja võrreldavamaks (kuritegevuse andmeid ei saa analüüsida üksnes esitatud kaebuste arvu alusel, vaid arvestada tuleb ka lahendatud juhtumite osakaalu). Vaja on välja töötada ühised näitajad, et soodustada riiklikul tasandil pigem politsei- ja karistusregistrite, mitte ohvrite avalduste kasutamist, kuna viimased on suuremal või vähemal määral subjektiivsed.

3.2.   Laias laastus on riikide lahendused järgmised:

—

Positiivse diskrimineerimise algatused probleemsete linnaosade toetuseks, näiteks soodustatud koolituse piirkonnad või esimeseks töökohaks ettevalmistamine Prantsusmaal. Berliinis korraldavad noored vabatahtlikud ja politseiametnikud regulaarselt patrulle, et vältida ja ennetada olukordi, mis võivad viia vägivallaaktideni linnas. Alates selliste segapatrullide loomisest (mille jaoks oli vaja veenda endisi kambapealikke koostööd tegema) on kuritegevus nende ühises sekkumispiirkonnas vähenenud 20 % (10).

—

Politsei kohaloleku ja turvakaamerate arvu suurendamine probleemsetes kohtades, näiteks koolide ja meelelahutusasutuste läheduses, on sellised meetmed, mis ei suuda üksi täielikult probleemi lahendada. See võib kõnealuseid piirkondi märgistada ning jätta noortele pideva kontrolli ja surveavalduse mulje.

—	Linnauuenduspoliitika ulatus on riigiti erinev. Näiteks Prantsusmaal viiakse seda ellu linnauuendusagentuuri kaudu (11). Saksamaal viidi linnauuendus läbi riigi taasühendamise käigus.

3.3.   Teisalt võib tõhus territoriaalse ühtekuuluvuse poliitika aidata vältida noorte vägivaldsete hoiakute teket soodustavate tegurite koondumist linnapiirkondadesse. Seetõttu tehakse jõupingutusi, et uuendada linnakeskkonda ja muuta see elamisväärseks piirkonnaks. Linnapiirkondade ümberkujundamine eeldab linnauuendusmeetmete käsitlemist pikemas perspektiivis üldise strateegilise ruumilise planeerimise raames ning kooskõlastamist kõigi asjaomaste sidusrühmadega, sh noortega. Eesmärk on integreerida teatud linnaosad uuesti linna ja täita need uuesti elanikega, et edendada kohaliku rahvastiku arengut ja toetada avaliku ruumi sotsiaalset, majanduslikku ja kultuurilist funktsiooni. Linnakeskkonna muutmine paremaks elukohaks, mida määratletakse linnauuenduse konkreetse meetodina, toimub eesmärgiga lahendada asustatavate piirkondade eriprobleemid, muutes linna integratsiooni- ja ennetusalaks ning seda eesmärgil võidelda linnakeskkonna praeguste probleemidega (narkokaubandus, hoonete ülevõtmine, vägivald ja keskkonna hävimine). Peamine eesmärk on vältida isoleeritust ülejäänud rahvastikust, toetades rahvastiku ringlust nii, et need linnaosad oleksid avatud linnale, suurendades seega kõigi linnaelanike nähtavust ja toetades nende integreerumist. Selliste linnauuendustega peavad kaasnema ka tugevad hariduse, kutseõppe ja tööhõivele ligipääsu strateegiad, ilma milleta ei suudeta saavutada mitte mingisugust jätkusuutlikku lahendust.

3.4.   Noorte vägivalla juured ulatuvad teatud sotsiaalse ühtsuse puudumiseni, mis on seotud linna kodanikkonna kriisiga. Avalik ruum, mille peamiseks iseloomulikuks ülesandeks on panna väga erinevad kodanikud koos elama, eeldab kinnipidamist ühistest eeskirjadest, mis on suunatud üksikisiku vabaduste kaitsele. Suurlinnad seisavad vastamisi eri käitumiskoode ja kultuure esindava elanikkonna delikaatse kooseksisteerimisega ning kuna nad on üksteisele võõrad, võib see viia sotsiaalsete sidemete ja teatud solidaarsuse vähenemiseni (12). Vaja on institutsioonidevahelist ja mitmekülgset lahendust, et viia ellu tõhusaid ja kasulikke ennetusmeetmeid, mis toovad kasu kõigile otsestele ja kaudsetele sidusrühmadele: politsei, kohus, sotsiaalteenused, eluase, tööhõive või haridus. Sellega seoses on eriline roll kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel, kuna nende pädevus väljendub just nimelt linnakeskkonna ja kodanikele pakutavate teenuste määratlemises.

3.5.   Euroopas avaldub alaealiste vägivald linnapiirkonnas mõistagi eri kontekstides ja eri intensiivsusega, ent nii selle analüüs kui ka lahenduste uurimine toimub laiaulatuslikumas õiguskontekstis, nimelt Euroopa Liidu tasandil. Praegu on noorte kuritegevuse ennetamise uuringute ja hindamise jaoks vaja valitsusasutuste valdkonnaülest ja institutsioonidevahelist koostööd ning rohujuure tasandil koostööd kõige otsesemalt seotud ametiesindajatega (sotsiaaltöötajad, politsei, kohus, töökeskkond jne). Linnapiirkonna vägivallaga kaasnevad ka väga suured kulud, seda nii materiaalses kui ka eriti sotsiaalses ja poliitilises tähenduses (13).

3.6.   Ehkki Euroopas püsib alaealiste kuritegevus suhteliselt stabiilne, on sooritatud aktide vägivaldsus üha märkimisväärsem. Antud kontekstis on Euroopa eri riikides läbi viidud kohalikud programmid tõestanud ennetustöö ja linnapiirkonna noortele suunatud terviklike sotsiaalstrateegiate olulisust (14). Näiteks Birminghamis läbi viidud programmi Safer Neighbourhood (Euroopa kuriteoennetuse auhind 2004. aastal) põhieesmärk oli vähendada vägivalla ja kuritegevuse eri vorme, parandada kodanike elukvaliteeti ja ärgitada kogukondi osalema aktiivselt nende endi sotsiaalses integratsioonis (15).

3.7.   Organiseeritud ja solidaarse Euroopa ühiskonna tugevdamine toetuse abil, mida Euroopa Liit pakub innovaatilistele sotsiaalset mõõdet ja integratsiooni edendavatele projektidele, tagab julgeoleku kindlustamise ja jätkusuutliku linnaarengu. Näiteks võib tuua Euroopa Regionaalarengufondi (ERDF) algatatud Urban-programme, mis toetavad kriisis olevate linnade ja linnaosade jätkusuutlikku arengut ning edendavad alaealiste vägivalla ja üldse kuritegevuse ennetamist.

3.8.   Lisaks võimaldab kodanike osaluse suurendamine kohalikus otsustusprotsessis ning kogemuste ja heade tavade vahetamisel edendada nn linnapiirkonna valitsemist, mis põhineb uuringute läbiviimisel avalike teenuste ümberkorraldamiseks ja parandamiseks, töötades välja ning võttes kasutusele uued linnahaldusstruktuurid, luues usaldusväärsed näitajad kohaliku ja piirkondliku valitsemise hindamiseks, korraldades teavituskampaaniaid ja parandades kodanike juurdepääsu teabele, laskumata samas märgistamise ja liigse pessimismini.

3.9.   On ka teisi algatusi, näiteks Euroopa noortepakt, mille eesmärk on parandada noorte eurooplaste haridust, liikuvust, sisenemist tööellu ja sotsiaalset kaasatust, lihtsustades samas töö- ja eraelu ühildamist.

3.10.   Üldiselt toetab noorte aktiivset kodanikuosalust ühenduste tohutu töö – nad arendavad päevast päeva kohapeal uusi meetmeid ja nende tegevus kuulub sel viisil Euroopa, riiklike või kohalike arengustrateegiate ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise strateegiate alla.

4.   Ettepanekud linnapiirkondades esineva noorte vägivalla vastu suunatud Euroopa poliitika kujundamiseks

4.1.   Alljärgnevad suunised või juhised põhinevad käesoleva omaalgatusliku arvamuse sisul.

—

Vaja on leida mitmeid lahendusi alaealiste kollektiivsele vägivallale, mis hõlmab nii kuritegevust kui ka asotsiaalseid või muid ründava käitumise akte. Neid lahendusi tuleb pidevalt hinnata ja järjepidevalt parandada, asetades rõhu alati hariduslikule ja koolituslikule elemendile ning alaealiste osalemisele nende endi arengu ja tuleviku kujundamisel.

—

Erinevaid ennetavaid ja alternatiivseid strateegiaid tuleks edendada selge ja jätkusuutliku Euroopa poliitika abil, mis põhineks Euroopa Liidu tasandil määratletud prioriteetidel, aidates kaasa linnapiirkondades esineva noorte vägivalla probleemi lahendamisele ja vältides võimaluse korral õiguslikku sekkumist.

—

Nii Euroopa kui ka riiklikul tasandil tuleb erilist tähelepanu pöörata noortele mõeldud sotsiaalstruktuuridele. Paljudel nendest institutsioonidest, olgu need ühendused või riigiasutused, on väga oluline roll noorte elus, kuna nad pakuvad välja tegevusi ja järelevalvet, mis aitab hoida noored tegevuses ja sellest tulenevalt võimalikult ka kuritegevusest eemal. Seepärast tuleb koole ja ühendusi eriti arvesse võtta ja toetada, seda eelkõige seoses avaliku rahastamisega.

—

Vaja on ühtlustada alaealiste vägivalla ja kuritegevuse kohta kehtivad Euroopa ja rahvusvahelised põhimõtted riiklikes õigusaktides rakendatavate miinimumkriteeriumide alusel ning kasutada neid põhimõtteid alaealiste õiguste tagatisena. Võttes arvesse Euroopa linnakeskkonna haldusega seotud valitsusasutuste ja organite valdkonnaülest loomust, tuleks ellu viia algatusi ja kehtestada heade tavade norme, mida võiks hinnata ja analüüsida näiteks Euroopa noorte õiguste seirekeskus. Nii oleks võimalik saada usaldusväärset ja võrreldavat statistikat linnapiirkondades esineva noorte vägivalla kohta.

—

Riiklikes jurisdiktsioonides määratletud sanktsioonid ja meetmed peavad võtma arvesse teismelise huve lähtuvalt tema vanusest, psühholoogilisest küpsusest, füüsilistest eeldustest, arengust ja võimetest (16). Sanktsioone ja meetmeid tuleb alati kohandada vastavalt isiklikele asjaoludele (meetmete individualiseerimise põhimõte).

—	Euroopa institutsioonid peavad jätkusuutliku sotsiaalpoliitikaga kaasas käivaid linnauuendusstrateegiaid toetama alati parima ruumilise jaotuse ja planeerimise seisukohast, et vältida tõrjutust ning edendada kõige haavatavamate rahvastikurühmade integreerumist linnakeskkonda.

—	Ametiasutused peavad tagama eri organitele piisavad ressursid, et võimaldada neil alaealisi kaitsta ja aidata neil taaskohaneda, andes nende käsutussepiisavad vahendid ja personali, et tagada võetud meetmete märkimisväärne mõju alaealiste elule.

—

Sotsiaal- ja õigusvaldkonna ning politseijõudude töötajate asjakohane valik ja erikoolitus (võimaluse korral Euroopa viitestandardite alusel) peab olema tagatud ning neid tuleb pidevalt ajakohastada vastavalt institutsioonidevahelisele ja valdkonnaülesele koostööle piiriülese vahetuse raames. See on vajalik eelkõige selleks, et luua dialoog ja sidemed korrakaitsjate ja noorte vahel.

—

Euroopa Liidu institutsioonid ja liikmesriigid peaksid käsitlema 2010. aastat – mis on kuulatud Euroopa vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise aastaks – võimalusena näidata oma otsusekindlust käsitleda seadusega pahuksis olevate noorte õiguste kaitset ja linnapiirkondades esineva vägivalla ennetamist kui prioriteeti võitluses sotsiaalse tõrjutuse vastu.

—

Euroopa Liidu institutsioonid peaksid looma eelarverea alaealiste kaitseks sotsiaalse tõrjutuse eest kõige marginaliseeritumates linnakeskkondades, et toetada innovaatilisi projekte kodanikuühiskonna sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamise raames ning soodustada seeläbi noorte algatusvõimet ja ettevõtlikkust.

—	Ühiste kriteeriumide ja heade tavade rakendamise eesmärk peab olema kuritegevuse ennetamine ning kuritegevuses osalenud noortega tegelemine ja nende tagasitoomine ühiskonda.

---

(1)  Nagu nähtub Hispaania riikliku prokuratuuri aruandest, kahanes kuritegevus Hispaanias 2007. aastal peaaegu 2 % võrreldes 2006. aastaga.

(2)  Vägivalda, kriminaalsust ja kuritegevust uuriva komitee aruanne „Rapport du Comite d’études sur la violence, la criminalité et la délinquance. Réponses a la violence”, Pariis, Presse Pocket 1977, lk 41.

(3)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Alaealiste kuritegevuse ennetamine, alaealiste kuritegevuse käsitlemise viisid ja alaealisi käsitleva õigussüsteemi roll Euroopa Liidus”; raportöör: José Marķa Zufiaur Narvaiza (ELT C 110, 9.5.2006).

(4)  Euroopa Parlamendi 21. juuni 2007. aasta resolutsioon noorte kuritegevuse kohta: naiste, perekonna ja ühiskonna roll.

http://www.europarl.europa.eu/oeil/DownloadSP.do?id=13705&num_rep=6729&language=en.

(5)  Résurgence de la violence en France, Bui-Trong Lucienne, väljaandes: Futuribles, veebruar 1996, lk 17-18.

(6)  Le Goaziou(V.), Mucchielli (L.) 2006, Quand les banlieues brulent. Retour sur les émeutes de 2005, Paris, La Découverte.

(7)  Bachmann(C.), Le guennec (N.), 1997, Autopsie d’une émeute. Histoire exemplaire du soulèvement d’un quartier, Paris, Albin Michel.

(8)  The Politics of Protest. Extra-Parliamentary Politics in Britain since 1970. Peter Joyce. Palgrave MACMILLAN, 2002.

(9)  Centre d’analyse stratégique. Les violences urbaines: une exception franēaise? Enseignements d’une comparaison internationale, note de veille nr 31, 23. oktoober 2006 (http://www.strategie.gouv.fr/IMG/pdf/NoteExterneDeVeille31.pdf).

(10)  Jeunes et policiers font cause commune ą Berlin http://www.oijj.org/news_ficha.php?cod=54117&home=SI&idioma=es.

(11)  ANRU.fr.

(12)  „La dynamique de la disqualification sociale” väljaandes Sciences humaines nr 28, mai 1993.

(13)  Näiteks Prantsusmaal ulatusid Clichy-sous-Bois kulud 2005. aastal 150 miljoni euroni.

(14)  „Prévenir la délinquance en milieu urbain et auprčs des jeunes. Recueil international de pratiques inspirantes”. Centre international pour la prévention de la criminalité, 2005 (www.crime-prevention-intl.org/publications/pub_113_1.pdf).

(15)  Saavutatud tulemused näitasid noorte toimepandud väärtegude vähenemist keskmiselt 29 %, samas kui vähenemine muudes võrreldavates valdkondades oli 12 %.

(16)  Vt Rahvusvahelise noorte õiguse seirekeskuse Valencia ühisavaldus.

---