18.5.2010

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 128/80

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala kodanike teenistuses”

KOM(2009) 262 lõplik

(2010/C 128/14)

Raportöör: Luis Miguel PARIZA CASTAÑOS

Kaasraportöör: Cristian PÎRVULESCU

10. juunil 2009 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala kodanike teenistuses””

KOM(2009) 262 lõplik.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis arvamuse vastu 15. oktoobril 2009.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 457. istungjärgul 4.-5. novembril 2009 (4. novembri 2009 istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 152, erapooletuks jäi 1.

1.   Soovitused

1.1.   Viimastel aastatel on inimõiguste kaitse ja edendamine ELi tegevuskavas tagaplaanile taandunud. Poliitiline prioriteet on olnud liikmesriikide julgeolek, mida käsitletakse nii, nagu see oleks vabaduse edendamise ja põhiõiguste kaitsega ühtesobimatu.

1.2.   Julgeoleku- ja õigusalased poliitikameetmed peavad kaitsma vabaduse väärtusi. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et nende poliitikameetmete lähtepunkt peab olema Euroopa inimõiguste konventsiooni ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga tagatud põhiõiguste kaitse.

1.3.   Julgeolekupoliitika ei tohi kahjustada Euroopa ühiseid põhiväärtusi (inimõigused ja kodanikuvabadused) ega demokraatlikke põhimõtteid (õigusriik). Inimese vabadust ei tohi piirata kollektiivse ja riigi julgeoleku eesmärgil. Osa poliitilisi ettepanekuid kordavad varasematel aegadel tehtud viga: julgeoleku parandamiseks ohverdavad nad vabaduse.

1.4.   Põhiõiguste ja põhivabaduste kaitset tuleb tugevdada ELi tasandil mõjusa ja tugeva poliitilise asutuse kaudu. Seepärast toetab komitee Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso ettepanekut luua Euroopa Komisjoni õigusasjade, põhiõiguste ja kodanikuvabaduste eest vastutava voliniku ametikoht. Komitee loodab, et sellele osakonnale antakse nii poliitilised vahendid kui ka korralduslikud ja rahalised ressursid kõnealuse niivõrd olulise ülesande täitmiseks.

1.5.   Ent komitee väljendab kahetsust, et sisserände- ja varjupaigaküsimused on lisatud sisejulgeoleku valdkonna alla, mis on teise voliniku vastutusalas. Sisserände seostamine julgeolekuga ja selle lahutamine õiguste kaitsest saadab vale poliitilise sõnumi. Komitee soovitab Euroopa Komisjoni uues koosseisus siduda sisserände- ja varjupaigapoliitika põhiõiguste kaitsega sama poliitilise lähenemisviisi raames.

1.6.   Kui Lissaboni leping jõustub, toetub vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala poliitika laiemale õiguslikule alusele. Seetõttu leiab komitee, et Euroopa Liidul on võimalik saavutada komisjoni esitatud eesmärkidest ambitsioonikamaid eesmärke.

1.7.   Komitee soovitab uuesti hinnata reisimisvabadust käsitlevaid õigusakte ja seega muuta määrust EÜ/2252/2004.

2.   Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala

2.1.   Euroopa Liidu vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala on jõudmas kriitilisse etappi. Alates 1999. aastast on nõukogu vastu võtnud kaks viieaastast programmi: Tampere programm (1999–2004) ja Haagi programm (2004–2009).

2.2.   Kümme aastat pärast Tampere programmi vastuvõtmist ei ole algsed eesmärgid veel saavutatud. EL ei ole ikka veel vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala. Viimastel aastatel on edusammud olnud ebapiisavad (1) ja ebaühtlased. Stockholmis toimuv Euroopa Ülemkogu pakub uue võimaluse Tampere programmi vaimu elustada.

2.3.   Ühises poliitikas on märkimisväärseid edusamme tehtud sisserände-, varjupaiga- ja piiriküsimustes, erandid on seaduslik ja tööjõu sisseränne, millele kehtib nõukogus jätkuvalt ühehäälsuse nõue.

2.4.   Kriminaalasjades tehtava politsei- ja justiitskoostööga seotud poliitikavaldkondades on järgitud valitsustevahelist lähenemisviisi, seejuures toimub see selgelt usaldamatuse keskkonnas ja kooskõlas ühehäälsuse nõudega, mis on muutnud ühiste õigusaktide vastuvõtmise Euroopa tasandil äärmiselt keeruliseks.

2.5.   Stockholmi programmi hakatakse ilmselt rakendama pärast Lissaboni lepingu jõustumist. Mitmed selle poliitikameetmetest võetakse seejärel nõukogus vastu tavamenetluse korras või parlamendi kaasotsustamismenetluse raames, võimaldades ELil seada ambitsioonikamad eesmärgid, kuigi ka praegune leping annab võimaluse Euroopa jaoks vajaliku vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala arendamiseks.

2.6.   Stockholmi programmi vastuvõtmise ettevalmistamist on rikastanud mitmed panused, sh Euroopa sisserände- ja varjupaigapakt, (2) Euroopa sise- ja õigusküsimuste poliitika tulevikku käsitleva nõuanderühma aruanded (3) ning panused, mis on Euroopa Komisjonile esitatud avaliku konsulteerimise raames: „Vabadus, turvalisus ja õigus: Milline on tulevik? Konsultatsioon järgmise viie aasta prioriteetide kohta”, september ja november 2008 (4).

2.7.   2009. aasta juunis avaldas komisjon teatise „Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala kodanike teenistuses: suuremad kodanikuvabadused ja turvalisem ühiskond”, (5) millel põhinebki käesolev arvamus, milles esitatakse komitee seisukoht ja soovitused Stockholmi programmi ettevalmistamise kohta.

2.8.   Komitee koostab praegu ka omaalgatuslikku arvamust, (6) milles soovitatakse ELil sisserände- ja piiripoliitikas ning asjaomastes õigusaktides täiel määral arvestada inimõigustega ning asetada keskmesse kõigi inimeste vabadus ja turvalisus. Kõnealune arvamus on osa komitee panusest Stockholmi programmi ettevalmistamisse.

3.   Üldised märkused

3.1.   Komitee tervitab ja toetab põhimõtet, mille järgi põhineb Stockholmi tegevuskava poliitiline prioriteet kodanike teenistuses oleva vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomisel. Üks kõige olulisemaid järgmise viie aasta väljakutseid, eriti pärast Lissaboni lepingu heakskiitmist, on kodanike Euroopa ehitamine, mistõttu peavad ELi poliitilised prioriteedid sellele ka keskenduma. Kolm aastat tagasi võttis komitee vastu omaalgatusliku arvamuse, mille eesmärk oli muuta Euroopa kodakondsus nähtavamaks ja tõhusamaks (7). Euroopa kodakondsuse kvaliteeti tuleb parandada, muutes selle avatumaks, õiglasemaks ja integreerivamaks ning vältides seejuures diskrimineerimise kõiki vorme.

3.2.   Kuna põhiõiguste hartas sätestatud õiguste ja põhivabaduste kaitse on ELi oluline väärtus, tervitab komitee ka seda, et teatises on prioriteetsele kohale asetatud õigustepõhise Euroopa ülesehitamine (8).

3.3.   Kuigi põhiõiguste kaitse süsteem Euroopas on hästi arenenud, ei austata neid õigusi kogu ELis täielikult, eelkõige seoses ühenduse õiguse rakendamise ja kohaldamisega riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil. Stockholmi programmis tuleks esitada selge, ambitsioonikas ja terviklik strateegia põhiõiguste kaitsmiseks ja tagamiseks vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal ning tagada õigustepõhine Euroopa, mis on tugevalt juurdunud ja üldkehtiv kõigil valitsustasanditel.

3.4.   Viimastel aastatel on EL pidanud julgeolekut inimõigustest, õigusest ja vabadusest tähtsamaks prioriteediks. Komitee leiab, et tõelise vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomiseks peab kõnealuse kolme aspekti vahel valitsema sobiv tasakaal. Julgeolekuvaldkonnas vastu võetud poliitikameetmed peavad kaitsma vabaduse ja õigusriigi väärtusi. Poliitikameetmed peavad lähtuma põhiõiguste kaitsest, mis on tagatud Euroopa inimõiguste konventsiooni ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga.

3.5.   Universaalseid ja jagamatuid inimõigusi tuleb kaitsta ja need tuleb tagada kõigile inimestele, mitte ainult ELi kodanikele. Õiguste- ja õiglusepõhist Euroopat ei saa piirata inimestega, kel on liikmesriigi kodakondsus, vaid see peab hõlmama kõiki ELi territooriumil elavaid inimesi. Vastasel juhul ei oleks vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala üksikisikule kohaldamine kooskõlas väärtuste ja põhimõtetega, mittediskrimineerimise, võrdse kohtlemise ja solidaarsusega, millele Euroopa Liit rajati. Stockholmi programmis tuleb arvesse võtta asjaolu, et paljusid rahvusvahelistes ja Euroopa konventsioonides ja lepingutes kehtestatud õigusi ja vabadusi kohaldatakse kõigile, sõltumata rahvusest, kodakondsusest või sisserändaja staatusest.

3.6.   Stockholmi programm peaks põhinema 1999. aasta Tampere programmil, mille raames võttis nõukogu vastu ELi kodanike ja kolmandate riikide kodanike võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise juhtpõhimõtte. Seda põhimõtet võiks tugevdada uues lepingus, millega muudetakse ELi põhiõiguste harta õiguslikult siduvaks ning antakse ELile võimalus liituda Euroopa inimõiguste konventsiooniga.

3.7.   Komitee leiab, et pärast 2011. aastat tuleks Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti rolli tugevdada, suurendades selle eelarvet, andes ametile uued pädevused hindamise valdkonnas ning parandades koostööd teiste Euroopa ametite ja organitega, nagu Euroopa Andmekaitseinspektor ja Euroopa Ombudsman. Samas tuleks suurendada põhiõiguste ameti sõltumatust valitsustest ning tuleks tagada komitee osalemine kodanikuühiskonna esindajana.

3.8.   Komitee toetab komisjoni esitatud viiele põhimõttele tuginevat meetodit, mille abil tagada Stockholmi programmi edu: 1) justiits- ja siseküsimuste valdkonna poliitika harmooniline lõimimine ELi muude poliitikavaldkondadega; 2) mahajäämuse vähendamine ELi tasandi õigusaktide rakendamisel siseriiklikus õiguses ning praktiliste meetmete väljatöötamine; 3) ELi õigusaktide kvaliteedi ja mõju parandamine; 4) vastuvõetud õigusaktide ja loodud asutuste hindamise tulemuste parem kasutamine; 5) piisavate rahaliste vahendite tagamine prioriteetide elluviimiseks.

3.9.   Institutsioonina kavatseb komitee jätkata väga aktiivset koostööd, et hinnata Euroopa poliitikameetmete kvaliteeti ja lisandväärtust, nende mõju põhiõigustele ja proportsionaalsuse põhimõttele, samuti nende eetilist, sotsiaalset ja majanduslikku mõju.

3.10.   Seega peaks komitee jätkuvalt osalema Euroopa strateegias, mille raames parandatakse õigusloomet ja hinnatakse Euroopa õigussüsteemi kvaliteeti ja sobivat rakendamist ning õigussüsteemi raames vastu võetud õigusaktide kohaldamist ja mõju.

3.11.   Stockholmi programmi kaudu peab EL tugevdama ja selgitama seatud eesmärkide ja sihtide osas endale võetud kohustusi. Komitee soovitab määratleda põhinäitajad ning esialgse eesmärkide nimekirja, mille alusel peaks olema võimalik objektiivselt hinnata tehtud edusamme nii programmi kestel kui ka lõpul.

3.12.   Komitee tervitab vastu võetud tegevussuundi, ent leiab, et programmi prioriteedid tuleks määratleda selgemalt ja nende tagamiseks tuleks võtta finantskohustused.

3.13.   Komitee tunnustab Euroopa Nõukogu paljudes resolutsioonides ja soovitustes antud väärtuslikku panust õigussüsteemi tõhususe ja sobiva rakendamise vallas ning kutsub komisjoni üles kaasama need tulevastesse arengutesse tsiviil- ja kriminaalõiguse valdkonnas Euroopa Liidus (9).

4.   Konkreetsed märkused

4.1.   Inimõiguste edendamine: õigustel ja õigusriigil põhinev Euroopa

4.1.1.   1948. aastal ÜRO Peaassamblees vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsioonis deklareeritakse ühise põhimõtete ja väärtuste süsteemi universaalsust. 1950. aastal Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste konventsioon, mille on allkirjastanud kõik liikmesriigid, ning Euroopa Inimõiguste Kohus moodustavad nende põhimõtete ja vabaduste üleeuroopalise austamise aluse ja tagatise.

4.1.2.   Euroopa Liidu põhiõiguste harta hõlmab uusi õigusi, mida Euroopa inimõiguste konventsioon ei sisalda. Harta suurendab põhiõiguste kaitse õiguskindlust ning hartat hakatakse kohaldama ELi institutsioonidele ja liikmesriikidele, eelkõige ühenduse õigusaktide rakendamisel.

4.1.3.   Isikute vaba liikumise õigus on üks Euroopa kodakondsuse põhiõigusi. Piirikontrolli kaotamine sisepiiridel ning liikumis- ja elukohavabadus Schengeni alal on Euroopa integratsiooni viimase kümne aasta peamised saavutused.

4.1.4.   Komitee väljendab siiski muret asjaolu üle, et selle õiguse kasutamist piiravad praktikas mitmed takistused ja piirangud, mis eksisteerivad suuremas osas ELis. Komitee leiab, et direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil, ei ole riiklikusse õigusesse nõuetekohaselt üle võetud. Nii komisjon, (10) Euroopa Parlament kui ka mitmed eksperdiaruanded on pidanud direktiivi ülevõtmist mitterahuldavaks, peale selle ei rakendatud seda seatud tähtaegade raames (11).

4.1.5.   Komitee tervitab komisjoni teatist suuniste kohta kõnealuse direktiivi ülevõtmise ja kohaldamise parandamiseks. Kõiki liikmesriikide ametiasutuste kohaldatavaid erandeid isikute vaba liikumise põhiõigusest tuleb tõlgendada rangelt ja täielikus kooskõlas Euroopa Ühenduste Kohtu kohtupraktikaga (12). Nagu komitee on mitmes arvamuses soovitanud, (13) tuleb suurendada piiriüleste töötajate tööõiguste ja sotsiaalsete õiguste kaitset.

4.1.6.   Laste õiguste parema kaitsmise teemal on komitee vastu võtnud mitu arvamust, (14) kus ta on kutsunud ELi üles pidama kinni rahvusvahelistest lepingutest ning rakendama strateegia, millega tagada, et liikmesriigid täidavad kiiresti laste õiguste suhtes Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil võetud kohustused, eelkõige seoses ÜRO lapse õiguste konventsiooniga.

4.1.7.   Komitee soovib rõhutada mitmekesisuse austamise ja kõige nõrgemate kaitsmise tähtsust. Mitmekesisusest tulenevad väljakutsed puudutavad mitmeid vähemusrühmi (näiteks romid) ja sisserändajataustaga inimesi.

4.1.8.   Komitee on hiljuti vastu võtnud mitu arvamust, (15) mille eesmärk on tugevdada diskrimineerimisvastaseid õigusakte, pakkudes välja viise, kuidas parandada diskrimineerimis-, rassismi-, vägivalla-, homofoobia- ja ksenofoobiavastases võitluses kasutatavaid vahendeid. Kodanikuühiskonnal võib olla keskne roll selle tagamisel, et ühenduse õigusakte kohaldataks praktikas nõuetekohaselt.

4.1.9.   Kui põhiõiguste harta jõustub, annab see Euroopa Liidule tööõiguste ja sotsiaalsete õiguste kaitseks uued õiguslikud alused. Komitee teeb tulevikus uusi algatusi, et EL rakendaks selliseid poliitikameetmeid, mis tugevdaksid nimetatud õiguste kaitset, ning kutsub Euroopa Komisjoni lisama oma prioriteetide hulka tööõiguste ja sotsiaalsete õiguste kaitse.

4.1.10.   EL töötab praegu välja julgeoleku ja piirikontrolli poliitikameetmeid, mis põhinevad uute tehnoloogiate ja infosüsteemide kasutamisel. Seejuures tuleb arvesse võtta nende poliitikameetmete eetilisi ja õiguslikke tagajärgi isikuandmete kaitse ja eraelu puutumatuse osas.

4.1.11.   Komitee arvates võiks organiseeritud kodanikuühiskond tihedas koostöös riiklikul ja ELi tasandil olevate andmekaitse eest vastutavate ametiasutuste ja ombudsmanidega osaleda hindamistes, tagamaks, et järgitakse eesmärgipärasuse, proportsionaalsuse, õiguspärasuse, turvalisuse ja konfidentsiaalsuse põhimõtteid.

4.1.12.   Euroopa kodanikuühiskonna paljude konsultatsioonide käigus on ilmnenud, et liikumisvabadus sõltub ebaproportsionaalsetest julgeolekumeetmetest, nagu biomeetriliste elementide ja raadiosagedustuvastuse (RFID) tehnoloogia kasutamine reisidokumentides. Ühes oma arvamuses (16) on komitee leidnud, et RFID-tehnoloogia ei ole küps ning võib piirata inimeste põhiõigusi.

4.1.13.   Stockholmi programmis tuleb arvesse võtta asjaolu, et asjaomaste tehnoloogiate kiire arengu tõttu tuleb põhiõiguste ja eelkõige isikuandmete kaitseks vastu võtta uusi poliitilisi ja õigusloomealgatusi. Komisjon peab käivitama teabe- ja teadlikkuse tõstmise kampaaniaid infotehnoloogia kasutamisega kaasnevate õiguste ja riskide kohta.

4.1.14.   Euroopa Parlamendi valimiste madal valimisaktiivsus näitas rahuolematust, mida tunnevad paljud eurooplased oma kodakondsuse kvaliteedi või ELi teatud poliitikavaldkondade suhtes. Komitee kiidab heaks komisjoni eesmärgi parandada demokraatia toimimist ja Euroopa kodanike aktiivset osalemist. Komitee soovitab, et vastuseks liikmesriikide kodanike üha suuremale huvipuudusele ELi poliitika vastu käivitataks meetmed, millega julgustada eurooplaste kodanikuaktiivsust. Komitee pooldab Euroopa Parlamendi valimiste korraldamist 9. mai nädalal ning seda, et kandidaadid, valimiskampaaniad ja valimisplatvormid esindaksid vähem liikmesriiki ja rohkem Euroopat.

4.1.15.   Komitee arvates tuleb laiendada Euroopa demokraatia alust, kaasates uusi kodanikke, kellele antakse võrdsed õigused ja kohustused. Liikmesriigi ja ELi kodakondsusega kaasnevad õigused peaksid hõlmama kõik rahvuslikud, etnilised, religioossed ja kultuurilised päritolud, mis osaliselt tulenevad sisserändest.

4.1.16.   Komitee koostas Euroopa Liidu tuleviku konvendi jaoks omaalgatusliku arvamuse, (17) milles toetas ELi kodakondsuse andmist kolmandate riikide kodanikele, kes on ELis pikaajaliselt elanud. Komitee kutsub ELi institutsioone üles kaaluma kõnealust ettepanekut Stockholmi programmis.

4.2.   Kodanike elu lihtsustamine: õiguse- ja õiglusepõhine Euroopa Õigusriigi ja õiguskaitse tagamine maailmale avatud Euroopas

4.2.1.   Kohtuotsuste vastastikune tunnustamine

4.2.1.1.   Komitee tervitab jõupingutusi kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise suunas, mis moodustab Euroopa õiguskaitse valdkonna integratsiooni nurgakivi. Kõnealune valdkond peab eksisteerima paralleelselt kõigi liikmesriikide õigustraditsioonidega ning tugevdama vabaduse ja vastutuse valdkonda. EL peab kehtestama ühised standardid. Teisalt peab kogu kohustuslik süsteem nii ühiste standardite kui ka liikmesriikide õigusaktide osas alluma õiguspiirangutele, et täielikult vältida kuritarvitamise ohtu: õigusnormid ei tohi mingil viisil piirata vabadusi ega inimõigusi ning peaksid tagama kodaniku- ja sotsiaalsete õiguste kaitse.

4.2.1.2.   Vastastikust tunnustamist võiks laiendada valdkondadele, mida see veel ei hõlma, näiteks pärimisküsimused ja testamendid, abielu või registreeritud partnerluse varalised suhted ja lahutuse varalised tagajärjed, samuti ELi kodanike igapäevelu puudutavad küsimused. Kohtuotsuste vastastikune tunnustamine peaks hõlmama kõik liikmesriikides ametlikult tunnustatud registreeritud partnerluste vormid.

4.2.1.3.   Tsiviilasjades tuleks tühistada välisriigi kohtuotsuse tunnustamise menetlus, mida kasutatakse teises liikmesriigis tehtud tsiviil- ja kaubandusasju käsitlevate otsuste täitmiseks, ning vastastikust tunnustamist tuleks laiendada valdkondadele, mida see veel ei hõlma. Kriminaalõiguses tuleb vastastikuse tunnustamise põhimõtet järgida alati menetluse kõikides etappides. Vastastikust tunnustamist tuleks laiendada ka ohvrite ja tunnistajate kaitse meetmetele ning õiguste äravõtmisele.

4.2.2.   Vastastikuse usalduse suurendamine

4.2.2.1.   Kohtusüsteemide vastastikuse usalduse suurendamiseks tuleb tõhustada õigusalatöötajate koolitust ning toetada seda ühiste vahendite abil. Õigusalatöötajate vahetust tuleks innustada ja toetada mitte ainult õigusfoorumi ja erialatöötajate võrgustike tegevuse, vaid ka Erasmus-tüüpi süsteemi loomise kaudu. Teabevahetuse ja heade tavade tutvustamise parandamiseks soovitab komitee tugevdada Euroopa õigusfoorumit.

4.2.2.2.   Peaksime jätkama vastastikuse usalduse tugevdamist, pakkudes kindlamat toetust, eriti rahalist toetust õigusalatöötajate koolitamiseks ja erialatöötajate võrgustike arendamiseks. Nimetatud tegevustega peaksid kaasnema heade tavade tutvustamine ja innovaatiliste projektide väljatöötamine õiguskaitse ajakohastamiseks.

4.2.3.   Õiguskaitse kättesaadavuse parandamine: prioriteet

4.2.3.1.   ELi meetmed kriminaalõiguse valdkonnas kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise parandamiseks ei tohiks keskenduda üksnes terrorismile, organiseeritud kuritegevusele ja ELi finantshuvide kahjustamise juhtumitele. Need peaksid hõlmama ka inimõiguste ja põhivabaduste rikkumisi. Liikmesriikide kodanike suurem liikuvus ELis muudab nad haavatavamaks diskrimineerimise ja kuritarvitamise suhtes era- ja tööelus.

4.2.3.2.   Euroopa Liit peaks töötama olemasolevate õigusabimeetmete tõhustamise nimel, kasutama vajadusel elektroonilisi vahendeid (e-õiguskeskkond) (18) ja tegema erilisi jõupingutusi selleks, et võimaldada kodanikele juurdepääs kirjalikule ja suulise õigustõlkele. Samuti peaks EL astuma samme aktide ja dokumentide legaliseerimisega seotud formaalsuste lihtsustamiseks. On vaja parandada toetust õiguserikkumiste ohvritele, eriti piiriüleste tehingute puhul.

4.2.4.   Õigusalatöötajate roll majandustegevuse toetamisel

4.2.4.1.   Kohtuotsuste täitmist tuleb parandada, peamiselt ELi menetluse loomise kaudu pangakonto arestimiseks. Lepinguõigust käsitleva ühise tugiraamistiku loomisega seotud töö tulemusi saab kasutada tulevastes õigusloomeettepanekutes ning võimalik on välja töötada näidislepingud ja kasutusele võtta vabatahtlikud Euroopa süsteemid siseturu selgelt määratletud valdkondades (nn 28. tegevuskord). Jätkata tuleb äriühinguõiguse ja kindlustuslepingute suhtes kohaldatava õiguse ühtlustamist.

4.2.4.2.   Euroopa õigusruum peab eriti kriisiajal mitte üksnes toetama aktiivset majandustegevust siseturul, vaid ka innustama ettevõtjaid kandma vastutust ühiskonna ja oma töötajate ees. Finants- ja majanduskriisi ajal on oluline tugevdada liikmesriikide, majandussubjektide ja kodanike vahelist solidaarsust ning austada kodanike väärikust ja õigusi.

4.2.5.   ELi rahvusvahelise mõjujõu suurendamine õigusalal

Esmatähtsaks tuleb pidada õigusriigi arengu soodustamist kogu maailmas, eriti naaberriikides ja ELiga ühist majandus-, sotsiaal- ja julgeolekuprogrammi jagavates riikides. Sama oluline on oluliselt tugevdada õigusabi ja õiguskoostöö vahendeid, mida EL kasutab suhetes kolmandate riikidega.

4.3.   Kaitsevalmis Euroopa: oma kodanikke kaitsva avatud Euroopa Liidu õigusraamistik ja põhimõtted

Komitee tervitab ELi sisejulgeoleku strateegia väljatöötamist. Kõnealusesse protsessi tuleb kaasata mitmeid erinevaid avaliku ja erasektori sidusrühmi (19). Kodanikuühiskonna osalusega tagatakse, et lähenemine põhineb tolerantsusel, dialoogil ja koostööl ning mitte tõrjutusel, hirmul ja usaldamatusel teiste liikmesriikide või kolmandate riikide kodanike vastu. Sellega tagatakse ka põhiõiguste ja -vabaduste kaitse, mis on kontrolli- ja jõustamismeetmete suhtes kõige haavatavamad. Demokraatliku kodanikuühiskonna puudumisel saab selliseid meetmeid kasutada diskrimineerival või kuritarvitaval viisil. Sisejulgeoleku strateegia toetuseks tuleb luua Euroopa strateegia Euroopa õigussüsteemide toimimise hindamiseks.

4.3.1.   Tõhusamad meetmed

4.3.1.1.   Politseikoostöö peab sisaldama politseitöötajate põhjalikku koolitust ja juhendamist. Põhiõiguste agentuuri sõnul on politseijõudude karm ja agressiivne käitumine oluline diskrimineerimisallikas. Selliste tavade piiramiseks tuleb astuda samme, et võidelda sellise käitumisega ja taastada üldsuse usaldus politsei korrektse käitumise vastu (20).

4.3.1.2.   Sisejulgeoleku tagamiseks vajalikke tehnoloogilisi vahendeid ei saa mobiliseerida, tagamata nende läbipaistva ja vastutustundliku kasutamise koostöös kodanike ja kodanikuühiskonnaga.

4.3.2.   Tõhus poliitika

4.3.2.1.   Piiriüleste õiguserikkumistega seotud prioriteedid peavad parandama ka õigust kaitsele ühiste miinimumtagatiste laiendamisega süütuse presumptsiooni kaitsele ja eelvangistusele (kestus ja kinnipidamise põhjuste läbivaatamine). Kuritegevuse vastu võitlemise meetmed peavad olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Neid algatusi tuleb arendada ja toetada sobivate vahendite kaudu, nimelt tegevuskava raames, ning tuleb võtta järelmeetmeid, eriti olukordades, mis siiani on olnud problemaatilised (terrorismis kahtlustatavate isikute kohtlemine).

4.3.2.1.1.   Mis puutub kontrolli ja vaatlustegevusse merepiiridel ning eriti isikute ja haavatavate rühmade kaitsesse, siis peab liikmesriikide põhikohustus seoses päästetöödega merel olema tähtsam merepiiridel toimuva kontrolli ja vaatlustegevuse nõuetest.

4.3.2.1.2.   Euroopa ühine Schengeni viisa, mida võiks võimaluse korral välja anda ühine konsulaarasutus, saaks tagada kõikide varjupaigataotlejate võrdse kohtlemise. Samas peaks viisa väljaandmine hakkama põhinema järk-järgult mitte enam kodakondsusest tuleneval eeldataval riskil, vaid konkreetse isikuga seotud riskitegurite hindamisel. See oleks positiivne samm edasi, mis takistaks kuritarvitavaid ja diskrimineerivaid tavasid varjupaigataotlejate kohtlemisel.

4.3.3.   Ühised eesmärgid

4.3.3.1.   Sisejulgeoleku strateegias tuleks keskenduda ohtudele, millele ei ole pööratud piisavat tähelepanu. Selgelt esmatähtsaks tuleb pidada kuritegevuse, rassismi, ksenofoobia ja antisemitismi vastu võitlemise meetmeid. Kasutatavad vahendid ei tohiks tugineda üksnes julgeolekueesmärkidele, vaid nad peaksid hõlmama ka majandus-, sotsiaal-, kultuuri- ja haridusvaldkonda, ning neid tuleks kasutada ennetavalt.

Sisejulgeoleku strateegias tuleks esmatähtsaks pidada läbipaistvust ja võitlust korruptsiooni vastu, mis õõnestab kodanike usaldust riigiasutuste ja demokraatliku protsessi vastu liikmesriikide ja ELi tasandil.

4.3.3.2.   Terrorismiohu vähendamiseks peab EL tõhustama oma jõupingutusi, et edendada kultuuride- ja religioonidevahelise dialoogi Euroopa mudeleid, mis aitavad võidelda kogukondade, isikute rühmade ja organisatsioonide isoleerituse ja radikaliseerumise vastu ELis ja väljaspool. Ükskõik kui tõhusad need ka on, tegelevad sisejulgeolekumeetmed üksnes terrorismi tagajärgede, mitte põhjustega. Seepärast on väga oluline käivitada üleeuroopaline dialoog kõnealuste mudelite kindlaksmääramiseks, et EL saaks neid koostöös liikmesriikidega aktiivselt edendada.

4.4.   Paindlik sisserändepoliitika

4.4.1.   Sisserändepoliitika rakendamine on järgnevate aastate peamine prioriteet, seejuures lähtutakse Euroopa sisserände- ja varjupaigapaktis seatud eesmärkidest. Komisjoni määratletud prioriteetide hulka kuulub sisserännet käsitleva globaalse lähenemisviisi tugevdamine.

4.4.2.   EL peab edendama dialoogi ja koostööd päritoluriikidega. Komitee on teinud ELile ettepaneku (21) edendada välispoliitika raames rahvusvahelist rändealast õigusraamistikku, tuginedes inimõiguste ülddeklaratsioonile, rahvusvahelisele kodaniku- ja poliitiliste õiguste paktile ning rahvusvahelisele majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste paktile. See rahvusvaheline õigusraamistik peaks hõlmama peamisi ILO konventsioone ning ÜRO kõigi võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete õiguste kaitse rahvusvahelist konventsiooni, mida ELi liikmesriigid ei ole veel ratifitseerinud, ehkki komitee võttis vastu vastavat ettepanekut sisaldava omaalgatusliku arvamuse (22).

4.4.3.   Et Euroopa sisserändepoliitika saaks aidata kaasa päritoluriikide arengule, tuleks ELi kokkulepped kõnealuste riikidega sõlmida vastastikust huvi pakkuvatel tingimustel ning kooskõlas sisserändajate õigustega. Komitee leiab, et liikuvust käsitlevad kokkulepped peaksid takistama ajude äravoolu ning seda hüvitama. Et korduvränne avaldaks arengule positiivset mõju, tuleks riiki sisenemist ja pika-ajalist elamisluba käsitlevad õigusaktid paindlikumaks muuta, et lihtsustada vabatahtlikku tagasipöördumist, kaotamata sisserändajate õigust riiki jääda.

4.4.4.   Koostöö kolmandate riikidega ei tohiks põhineda üksnes ebaseadusliku rände, tagasipöördumise ja piirikontrolli juhtimisel, vaatamata nende olulisusele. Kolmandate riikidega sõlmitavates kokkulepetes tuleks arvestada kõigi osapoolte huve: sisserändajate huve, et tagataks nende põhiõigused ja võrdne kohtlemine; päritoluriikide huve, et ränne tooks kasu nende tööturu ja sotsiaalsele arengule; ning Euroopa vastuvõtva ühiskonna huve.

4.4.5.   Komitee leiab, et sisserännet käsitleva tervikliku lähenemisviisi üks nõrk külg tuleneb otse ELi raskustest liikuda üldpoliitilistelt aruteludelt edasi konkreetsete õigusloomealgatuste vastuvõtmisele vastavalt ühenduse meetodile ning asutamislepingutes sätestatud pädevuste jagunemisele.

4.4.6.   Komitee ei jaga seisukohta, et Euroopa sisserändepoliitika peaks põhinema korduvrändel. On selge, et mõned rändeotsused on ajutised ja vahel korduvad, kuid kogemus on näidanud, et suur osa neist on alalised või pikaajalised. Seega peaksid Euroopa poliitikameetmed ja õigusaktid alati edendama inimõigusi, sisserändajate kindlat õiguslikku staatust, integratsiooni ja perede taasühinemist.

4.4.7.   Oma hiljutises arvamuses (23) väljendas komitee seisukohta, et sisserändepoliitika ja õigusaktidega tuleks täies ulatuses tagada kõikide inimeste inimõigused, võrdne kohtlemine ja mittediskrimineerimine.

4.4.8.   Komitee on vastu mõiste „ebaseaduslik ränne” kasutamisele ning jagab teiste ELi organite, sealhulgas Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee ja Euroopa Parlamendi seisukohta eelistada mõisteid „reguleerimata ränne” ja „registreerimata rändajad”, et vältida võimalikke valesid assotsiatsioone sisserände ja kuritegevuse vahel.

4.4.9.   Kuigi riiki sisenemine ilma dokumentide ja vajalike lubadeta ei ole seaduslik, ei ole nii käituv isik kurjategija. Meedias ja poliitilistes aruteludes sageli esiletoodud seos ebaseadusliku rände ja kuritegevuse vahel ei peegelda tegelikkust ning kutsub vastuvõtvas riigis esile hirmu ja ksenofoobiat.

4.4.10.   Komitee toetab komisjoni prioriteeti teostada järelevalvet 2010. aasta detsembris jõustuvas tagasisaatmist käsitlevas direktiivis (direktiiv 2008/115/EÜ) sätestatud õiguste ja tagatiste rakendamise üle liikmesriikides.

4.4.11.   Samuti toetab komitee komisjoni ettepanekut kehtestada „ühised põhimõtted selliste ebaseaduslike sisserändajate vastuvõtmise kohta, keda ei ole võimalik välja saata” ning seadustamist puudutavat ettepanekut, et „nende rakendamiseks võiks töötada välja suunised”. Asjaomaste isikute olukorra seadustamisel tuleb võtta arvesse nende sotsiaalset ja tööturule integreerimist kooskõlas Euroopa sisserände- ja varjupaigapaktiga.

4.4.12.   ELi ebaseaduslikult sisenevate saatjata alaealiste kaitseks tuleks luua spetsiaalne Euroopa poliitika.

4.4.13.   Komitee nõustub komisjoniga, et EL peaks looma sisserändajate jaoks kehtestatud paindliku vastuvõtukorra vormis ühtse raamistiku, mis on suunatud riikide tööturu vajadustele. Siiski leiab komitee, et Euroopa õigusaktides peaks vältima poliitikameetmeid, mis põhinevad üksnes tööturgude vajadustel teatud olukorras või ajal ning milles sisserändajat käsitletakse pigem tööjõu ühiku kui isikuna, kellel on õigused ning kes vajab kaitset ja turvalisust.

4.4.14.   Komitee toetab komisjoni ettepanekut luua Euroopa dialoogiplatvorm tööjõu sisserände paremaks juhtimiseks, kaasates sinna tööandjad, ametiühingud, liikmesriikide tööhõiveametid, tööturuametid ja muud sidusrühmad. Komitee võiks olla see Euroopa institutsioon, kes pakub oma ruume platvormi üritusteks sarnaselt Euroopa integratsioonifoorumi korraldusega.

4.4.15.   Komitee on korduvalt rõhutanud, et riiki lubamist puudutav ühine Euroopa õigusakt oleks pidanud valdkondlike õigusaktide asemel sisaldama üldist horisontaalset õigusraamistikku (24).

4.4.16.   Sellegipoolest koostab komisjon praegu erinevaid valdkondlike direktiivide ettepanekuid. Euroopa Ülemkogu võttis hiljuti vastu sinise kaardi direktiivi, (25) milles sätestatakse kiire ja paindlik vastuvõtusüsteem, mis kehtib üksnes kõrgelt kvalifitseerituks peetavate võõrtöötajate ja nende pereliikmete suhtes. See võib viia diskrimineerimiseni nende vahel, keda peetakse kõrgelt kvalifitseerituks, ja ülejäänute vahel (keda käsitletakse konkreetsetes direktiivides). Lisaks jäetakse direktiiviga liikmesriikidele liiga suur vabadus määratleda ja täpsustada sinise kaardi andmise tingimusi ja sellega kaasnevaid õigusi.

4.4.17.   Komitee leiab, et sisserännet käsitlevate Euroopa õigusaktide valdkondlik lähenemisviis peab käima käsikäes ühtse horisontaalse õiguste raamistikuga (Euroopa staatus), millega tagatakse sisserändajate õiguste ja vabaduste austamine ja kaitse Euroopas, sõltumata nende tööst, õiguslikust staatusest või halduslikust olukorrast.

4.4.18.   Komisjon on koostanud sisserändajate õiguste kohta raamdirektiivi ettepaneku, mida nõukogu ei ole veel vastu võtnud. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on ettepaneku kohta vastu võtnud arvamuse (26) ning loodab, et seda võetakse nõukogu töös arvesse.

4.4.19.   Komitee arutab komisjoni ettepanekut võtta vastu sisserände-eeskiri, et tagada sisserändajate õiguste ühtne võrreldav kogum Euroopas, kuid avaldab kahetsust, et ettepanek sisaldab raamdirektiivi tagasivõtmist, ning kutsub seetõttu tulevasi nõukogu eesistujaid üles jätkama tööd, kuni kõnealune direktiiv vastu võetakse.

Perede taasühinemise osas nõustub komitee komisjoniga, et asjaomane direktiiv võidakse pärast laiaulatuslikku nõupidamist läbi vaadata.

4.4.20.   Komitee loodab, et komisjon avaldab peagi rohelise raamatu eesmärgiga algatada arutelu direktiivis tehtavate muudatuste üle, kuna direktiivi 2003/86 minimalistlik olemus jätab teatud riiklikele õigusaktidele võimaluse jätta perede taasühinemise õigus täielikult tagamata kolmandate riikide kodanikele, nagu kinnitati komisjoni aruandes direktiivi riiklikesse õigusaktidesse ülevõtmise kohta (27).

4.4.21.   Komitee teeb tõsist tööd integratsiooni edendamiseks ning on vastu võtnud mitu omaalgatuslikku arvamust, kutsudes üles rakendama ELis ettevaatavat kahesuunalist integratsioonipoliitikat, mis keskenduks nii vastuvõtvale ühiskonnale kui ka sisserändajatele. Tegemist on positiivse lähenemisega integratsioonile, vastupidiselt mõne valitsuse negatiivsele lähenemisele, kes näevad integratsiooni veel ühe takistusena võrdsusele ja täiendava diskrimineerimisvahendina.

4.4.22.   Komisjoni sõnul on vaja mitte ainult ELi, liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suuremaid jõupingutusi, vaid ka nii vastuvõtva ühiskonna kui ka sisserändajate endi suuremat kaasatust. Komisjoni ja komitee koostöö tulemusena loodi hiljuti Euroopa integratsioonifoorum. Tegemist on platvormiga kodanikuühiskonna ja sisserändajate organisatsioonide kaasamiseks integratsiooni edendavasse Euroopa poliitikasse.

4.4.23.   Komitee toetas ettepanekut luua integratsiooni avatud koordinatsiooni meetod ning on pühendunud uute arvamuste koostamisele, et anda panus selle rakendamisse. Komisjon leiab, et välja võiks töötada ühise kooskõlastamismehhanismi, mis võimaldaks toetada liikmesriikide meetmeid, lähtudes ühisest tugiraamistikust, sealhulgas ühiste tavade määratlemine, näitajate väljatöötamine, küsimuste sidumine muude poliitikavaldkondadega ning kodanikuühiskonna kaasamine Euroopa integratsioonifoorumi portaali kaudu.

4.4.24.   Foorum saab anda ka panuse tavade hindamisse, näitajate väljatöötamisse ja integratsiooni sidumisse ELi muude poliitikavaldkondadega.

4.5.   Varjupaigaküsimused: solidaarsusel põhinev ühise kaitse ala

4.5.1.   Euroopa peab olema valmis varjupaigataotlejate inimväärikaks vastuvõtuks, tal peavad olema neid kaitsvad õigusaktid ja suuremat solidaarsust väljendav poliitika. Paljud rahvusvahelist kaitset vajavad inimesed saabuvad välispiirile ebaseaduslikke teid pidi. Asjaomased asutused peavad tagama, et sellised isikud saavad esitada oma kaitsetaotluse ning et nende taotlused vaadatakse läbi kooskõlas rahvusvaheliste ja Euroopa konventsioonide ning ühenduse ja liikmesriikide õigusaktidega.

4.5.2.   Viimastel aastatel on komitee võtnud vastu mitmeid arvamusi, milles toetatakse ühise varjupaigasüsteemi väljatöötamist (28). Euroopa ühine varjupaigasüsteem tuleks rakendada viisil, millega tagatakse kõrge kvaliteet, alandamata kaitse rahvusvahelist taset. Ühtlustamist ei tohi mingil juhul kasutada liikmesriikides praegu pakutava kaitse taseme alandamiseks, vaid see peaks aitama parandada õigusakte neis liikmesriikides, kus kaitse on ebapiisav.

4.5.3.   Euroopa ühise varjupaigasüsteemi rajamiseks on vaja, et õigusaktide ühtlustamisega kaasneks põhjalik koostöö liikmesriikide vahel. Niisugune koostöö ja solidaarsus paraneb Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti asutamisega komisjoni ettepanekul, mida toetab ka Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee.

4.5.4.   Uus õigusakt peaks võimaldama varjupaigataotlejatele juurdepääsu tööturule ja koolitusele, tunnustama spetsialiseerunud valitsusväliste organisatsioonide tööd ning andma neile täieliku juurdepääsu nende tööga seotud menetlustele ja kohtadele.

4.5.5.   Dublini määruses sätestatud menetlusi tuleks muuta, et jätta varjupaigataotlejatele vabadus valida riik, kus varjupaigataotlus esitada, võttes arvesse humanitaarkaalutlusi ning pere-, kultuuri- ja sotsiaalseid sidemeid.

4.5.6.   Kõnealuste taotluste suhtes tehtud otsuseid on võimalik edasi kaevata ning kõnealused kaebused peavad olema peatava toimega kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikaga.

4.5.7.   Varjupaigataotlejate ja ebaseaduslike sisserändajate kinnipidamine kinnipidamiskeskustes on jätkuvalt käibiv tava mitmes ELi liikmesriigis. Komitee on sellise praktika vastu ning leiab, et kinnipidamine kinnipidamisasutustes peaks olema erandlik meede.

4.5.8.   Komitee leiab, et inimõiguste austamine on kolmandate riikidega sõlmitavate tagasivõtmise kokkulepete sõlmimise põhitingimus. Komitee ei poolda, et ELi või liikmesriigid sõlmiksid tagasisaatmis- või piirikontrollilepinguid riikidega, mis ei ole allkirjastanud peamisi rahvusvahelisi varjupaigaõigusi kaitsvaid õigusvahendeid.

4.5.9.   Komitee leiab, et varjupaigataotlemise valdkonnas tuleks suurendada ELi-sisest finantssolidaarsust ning sellega seoses tuleks suurendada ja muuta Euroopa Pagulasfondi.

---

(1)  Euroopa Komisjoni endise asepresidendi Franco Frattini sõnul on saavutatud vaid 53 % eesmärkidest.

(2)  Euroopa sisserände- ja varjupaigapakt, Euroopa Liidu Nõukogu, Brüssel, 13440/08, 24. september 2008.

(3)  Euroopa sisepoliitika tulevikku käsitleva mitteametliku kõrgetasemelise nõuanderühma (nn tulevikurühm) aruanne „Liberty, Security, Privacy - European Home Affairs in an open world” („Vabadus, julgeolek, eraelu puutumatus – Euroopa siseküsimused avatud maailmas”), juuni 2008.

(4)  http://ec.europa.eu/justice_home/news/consulting_public/news_consulting_0001_en.htm.

(5)  KOM(2009) 262 lõplik.

(6)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 4. septembri 2009. aasta arvamus „Põhiõiguste austamine Euroopa immigratsioonipoliitikas ja -õigusaktides”, raportöör: Luis Miguel Pariza Castańos (vt Euroopa Liidu Teaja, lk 29).

(7)  ELT C 318, 23.12.2006, lk 163.

(8)  ELT C 218, 11.9.2009, lk 60.

(9)  Vt „Euroopa Nõukogu asjakohased resolutsioonid ja soovitused õigussüsteemi tõhususe ja õigluse valdkonnas” (CEPEJ(2003)7 rev., 13. november 2003).

(10)  KOM(2008) 840 lõplik.

(11)  30. aprill 2006.

(12)  KOM(2009) 313 lõplik.

(13)  ELT C 228, 22.9.2009; lk 14, ELT C 325, 30.12.2006, lk 43.

(14)  ELT C 325, 30.12.2006, lk 65.

(15)  ELT C 182, 4.8.2009, lk 19; ELT C 77, 31.3.2009, lk 102.

(16)  ELT C 256, 27.10.2007, lk 66.

(17)  ELT C 208, 3.9.2003, lk 76.

(18)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 30. septembri 2009. aasta arvamus „Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele: „E-õiguskeskkonna Euroopa strateegia väljatöötamine””, raportöör Jorge Pegado Liz (ELT C 318, 23.12.2009, lk 69).

(19)  ELT C 318, 23.12.2006, lk 147, ELT C 211, 19.8.2008, lk 61.

(20)  Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet, 2009, „The Stockholm Programme: A chance to put fundamental rights protection right in the centre of the European Agenda” („Stockholmi programm: võimalus asetada põhiõigused Euroopa tegevuskava keskmesse”), lk 6 ja 7.

(21)  ELT C 44, 16.2.2008, lk 91.

(22)  ELT C 302, 7.12.2004, lk 49.

(23)  ELT C 218, 11.9.2009, lk 69.

(24)  ELT C 286, 17.11.2005, lk 20.

(25)  Direktiiv EÜ/50/2009.

(26)  ELT C 27, 3.2.2009, lk 114.

(27)  KOM(2008) 610 lõplik.

(28)  ELT C 204, 9.8.2008, lk 77; ELT C 218, 11.9.2009, lk 78, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 16. juuli 2009. aasta arvamus „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded” (uuesti sõnastatud), raportöör: An Le Nouail Marličre (ELT C 317, 23.12.2009, lk 110); Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 16. juuli 2009. aasta arvamus „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest” (uuesti sõnastatud), raportöör: An Le Nouail Marličre (ELT C 317, 23.12.2009, lk 115).

---