18.5.2010

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 128/122

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Valge raamat „Kliimamuutustega kohanemine: Euroopa tegevusraamistik””

KOM(2009) 147 lõplik

(2010/C 128/23)

Raportöör: Frederic Adrian OSBORN

1. aprillil 2009 otsustas komisjon vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 262 lõikele 1 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Valge raamat „Kliimamuutustega kohanemine: Euroopa tegevusraamistik””

(KOM(2009) 147 lõplik).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 13. oktoobril 2009.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 457. istungjärgul 4.–5. novembril 2009 (5. novembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 183, vastu hääletas 3, erapooletuks jäi 6 liiget.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.   Kliimamuutused on üks tõsisemaid 21. sajandil maailma ees seisvaid väljakutseid. Meetmed kliimamuutuste leevendamiseks kasvuhoonegaaside hulga piiramise teel on esmase tähtsusega. Siiski on sama oluline aegsasti kavandada kohanemist muutustega, mis on praegu juba vältimatud.

1.2.   Komisjon võttis 2007. aastal vastu rohelise raamatu kliimamuutustega kohanemise kohta. Selle dokumendi üle peetud laiaulatuslike konsultatsioonide ja täiendava analüüsi järel on komisjon nüüd avaldanud valge raamatu „Kliimamuutustega kohanemine: Euroopa tegevusraamistik”, mille kohta soovitakse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust.

1.3.   Komitee varasemas arvamuses rohelise raamatu kohta (1) soovitas komitee välja töötada kogu Euroopat hõlmava kohanemisstrateegia, mis moodustaks raamistiku meetmetele, mida on tarvis võtta Euroopa ja liikmesriikide tasandil ning ka muude sidusrühmade poolt. Valges raamatus pakutakse nüüd välja just selline raamistik ning komitee tervitab selle üldist lähenemisviisi.

1.4.   Komitee leiab aga, et mõned komisjoni meetmete ettepanekud ei ole piisavalt kiireloomulised ega konkreetsed. Komitee kutsub eelkõige üles tagama järgmist:

—	tugevam roll kooskõlastavale ELi strateegiale, mis koondab endas riiklikud kohanemisstrateegiad;

—	strateegia edasise arendamise tihedam ajakava, pöörates erilist tähelepanu probleemidele või valdkondadele, mis võivad vajada kõige kiireloomulisemaid kohanemismeetmeid;

—	sõltumatu kõrgetasemelise komisjoni või organi loomine, et jälgida kliimamuutuste leevendamisel ja nendega kohanemisel Euroopas tehtavaid edusamme ning juhtida avalikult tähelepanu valdkondadele, kus edusammud on ebapiisavad;

—	varane püüe arvutada kokku nende kohanemiskulude maht, mida Euroopas tõenäoliselt vaja läheb (sarnaselt kiiduväärt jõupingutustele, mida komisjon on juba teinud arengumaade sellekohaste vajaduste kokkuarvutamisel);

—	tihedam koostöö vähemalt OECD tasandil või veelgi parem üle kogu maailma, sest kohanemine peab toimuma ülemaailmselt;

—	suuremad jõupingutused kaasamaks üldsust ja kodanikuühiskonda kliimamuutustega kohanemise kavade ja meetmete väljatöötamisse.

2.   Valge raamat ja selle taust

2.1.   Kliimamuutused on üks tõsisemaid 21. sajandil maailma ees seisvaid väljakutseid. Meetmed kliimamuutuste leevendamiseks kasvuhoonegaaside heitkoguste piiramise teel peavad olema esmase tähtsusega kogu maailmas ning samuti peagi Kopenhaagenis toimuval ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni koosolekul. Siiski on sama oluline aegsasti kavandada kohanemist muutustega, mis on praegu juba vältimatud.

2.2.   Komisjon võttis 2007. aastal vastu rohelise raamatu kliimamuutustega kohanemise kohta. Selle dokumendi üle peetud laiaulatuslike konsultatsioonide (sh komitee arvamus) järel on komisjon nüüd avaldanud valge raamatu „Kliimamuutustega kohanemine: Euroopa tegevusraamistik”, mille kohta soovitakse komitee arvamust. Paljud komitee varasemas arvamuses väljendatud aspektid on leidnud valges raamatus märkimisväärset kajastust.

2.3.   Valge raamat algab tunnistusega, et maailmas leiavad juba praegu aset märkimisväärsed kliimamuutused ning edaspidi suurenevad muutused veelgi, mis põhjustab paljudele majandusharudele tõsiseid tagajärgi, milleks peab juba praegu valmistuma. Kõnealuste mõjude ulatuse ja nende geograafilise jaotumise osas on palju ebakindlust. See sõltub osaliselt sellest, kui edukad on maailma jõupingutused leevendada kliimamuutusi kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähendades. Kuid isegi kõige optimistilikuma stsenaariumi korral tuleb kohaneda suurte muutustega ja seda tuleb hakata kavandama juba nüüd.

2.4.   Valges raamatus määratletakse Euroopa jaoks mitu valdkonda, millele avaldub tõenäoliselt eriti suur mõju:

—	põllumajandus ja metsandus;

—	kalandus ja vesiviljelus, ranniku- ja mereökosüsteemid;

—	infrastruktuur ja selle haavatavus äärmuslike olude ja tõusva merepinna ees;

—

turism;

—	inimeste ja taimede tervis;

—

veevarud;

—	ökosüsteemid ja bioloogiline mitmekesisus.

2.5.   Valges raamatus leitakse, et tõenäoliselt on kõige tõhusamad need strateegiad, mis füüsilisele infrastruktuurile keskendumise asemel kasutavad looduse võimet neutraliseerida ning piirata kliimamuutuste mõju. Selles viidatakse keskkonnasõbralikul infrastruktuuril põhinevale lähenemisviisile, mis kehtestati mõjuhinnangus.

2.6.   Valges raamatus väidetakse, et kõnealustest mõjudest puudutatud üksikisikute ja ettevõtete iseseisev kohanemine ei saavuta tõenäoliselt optimaalseid tulemusi. Väljendatakse selget vajadust ennetavate poliitikameetmete järele, et vältida ebasobivat tegevust (halvasti kohanemine) ning tagada pigem varasema kui hilisema tegevuse majanduslikud, sotsiaalsed ja keskkondlikud eelised.

2.7.   Valges raamatus tunnistatakse, et enamik kohanemismeetmeid tuleb võtta riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil, kuid vajadust Euroopa tasandil sekkumise järele nähakse valdkondades, kus probleemid ületavad riigipiire, ja majandusharudes, kus on juba välja arendatud Euroopa tasandi pädevused ja meetmed, mis võivad märkimisväärselt mõjutada kliimamuutustega kohanemist.

2.8.   Valges raamatus pakutakse välja kaheetapiline tegevusraamistik. Esimeseks etapiks (2009–2012) luuakse neli tegevuseesmärki (ning nende all rida meetmeid ELi ja liikmesriikide jaoks):

—	luua korralik teadmistebaas;

—	kaasata kliimamuutustega kohanemine ELi tähtsaimatesse poliitikavaldkondadesse;

—	kasutada üheaegselt eri poliitikameetmeid kohanemise tõhususe tagamiseks;

—	tugevdada kohanemisalast rahvusvahelist koostööd.

2.9.   Teiseks etapiks, mis algab 2013. aastal, nähakse ette kõikehõlmavam kohanemisstrateegia, kuid valges raamatus ei kirjeldata praegu selle võimaliku ulatuse üksikasju.

3.   Üldised märkused

3.1.   Komitee varasemas arvamuses rohelise raamatu kohta (NAT/368) soovitas komitee välja töötada kogu Euroopat hõlmava kohanemisstrateegia, mis moodustaks raamistiku meetmetele, mida on tarvis võtta Euroopa ja liikmesriikide tasandil ning ka muude sidusrühmade poolt. Valges raamatus pakutakse nüüd välja just selline raamistik, mis sisaldab paljusid komitee varasemas arvamuses soovitatud aspekte. Komitee loomulikult tervitab seda ja valges raamatus kirjeldatud üldist lähenemisviisi.

Paljudes valge raamatu peatükkides on aga kavandatud tegevuse vorm üsna ebakindel. Mitmeid kavandatud meetmeid tuleb uurida, kaaluda, hinnata või julgustada. Midagi ei tule nõuda ega millekski kohustada ning näib, et lähitulevikus ei ole kavas kehtestada kõnealuses valdkonnas õigusakte. Arvestades kliimamuutuste tagajärgede üha kasvavat tõsidust ning Euroopa juhirolli olulisust selles vallas, leiab komitee, et Euroopa peaks liikuma kiiremini normatiivsema, konkreetsemate eesmärkidega strateegia suunas. Käesolevas arvamuses kirjeldatakse mõnda tahku, mis on olulised rangema strateegia jaoks, mille nimel Euroopa peaks komitee arvates töötama.

3.2.1.   . Kuigi paljud praktilised kliimamuutustega kohanemise meetmed tuleb võtta kohalikul, piirkondlikul ja riiklikul tasandil, nõustub komitee komisjoniga, et vaja on ka märkimisväärset sekkumist Euroopa tasandil. Sellel on mitu põhjust:

—	tõenäoliste muutuste ja tagajärgede analüüsimiseks läheb vaja ulatuslikku teadustööd ja seiret, millele tuleks kasuks kooskõlastamine Euroopa tasandil;

—	osa tekkivaid probleeme ületab riigipiire ja vajab ühtset vastust;

—	kliimamuutuste tagajärjed on Euroopa eri osades väga erinevad ning mõnele vaesemale piirkonnale võib avalduda kõige suurem mõju, mistõttu tekib vajadus koormuse jagamise järele ühtekuuluvuse või muude mehhanismide kaudu;

—	paljusid komisjoni peamisi poliitikavaldkondi ja programme, sh ühine põllumajanduspoliitika ja struktuurifondid, tuleb kliimamuutuste valguses kohandada, et muuta nad eesmärgipärasemaks;

—

Euroopast kaugemale vaadates on vaja teha suuri rahvusvahelisi jõupingutusi, et abistada lõunas asuvaid vähim arenenud riike, mis tõenäoliselt kannatavad kliimamuutuste all rohkem, sest nende suutlikkus kliimamuutustega piisavalt kohaneda on väiksem. EL oleks kõige sobivam koordineerima Euroopa sellealaseid jõupingutusi;

—	eelkõige on tulevaste kliimamuutustega piisavaks kohanemiseks vaja, et Euroopa poliitikud töötaksid koos ühise, riigipiire ületava ettevõtmise nimel.

Neist põhjustest lähtudes toetab komitee täielikult vajadust töötada välja tugev Euroopa kohanemisstrateegia ning kutsub komisjoni üles võimalikult kiiresti kõnealust strateegiat otsustavamalt arendama ja lisama sellele rohkem konkreetseid eesmärke.

Arvestades kliimamuutuste ülemaailmset loomu peavad ka kohanemiskavad järgima ülemaailmset lähenemisviisi, seda enam, et muutused mõjutavad kõige enam just vähem arenenud ja praegu kõige ebasoodsamas olukorras olevaid riike. OECD on sellega seoses käivitanud laiaulatusliku algatuse ning ka Euroopa raamistikke ja programme tuleks sel tasandil täielikult kooskõlastada.

Üheaegselt Euroopa tasandi meetmete väljatöötamisega on väga oluline innustada jõulisemat tegevust ka riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil. Valge raamatu taustteabest ilmneb, et riiklikul tasandil on praegu palju erinevaid lähenemisviise ning osa liikmesriike on oma olukorra analüüsimisel ja sobivate kohanemisstrateegiate väljatöötamisel olnud palju edukamad kui teised. Komitee leiab, et kohanemisprotsessi hoogustamiseks oleks nüüd kasulik luua Euroopa algatus, mis sätestab ühised parameetrid ja ajakavad riiklike kohanemisstrateegiate kehtestamiseks.

3.2.2.   . Komisjon pakub välja kaheetapilise protsessi. Esimese etapi (2009–2012) ajal tugevdatakse teadmistebaasi, kaasatakse kliimamuutustega kohanemine ELi tähtsaimatesse poliitikavaldkondadesse, töötatakse välja meetmeid ning tugevdatakse kohanemisalast rahvusvahelist koostööd. Alles 2013. aastal algavas teises etapis töötatakse välja kõikehõlmav kohanemisstrateegia.

3.2.3.   Komitee mõistab selle kaheetapilise lähenemisviisi loogikat, kuid tunneb muret, et see võib probleemi kiireloomulisust arvestades olla liiga aeglane. Kliimamuutuste tagajärjed hakkavad juba ilmnema nii Euroopas kui ka teravamalt mujal maailmas. Isegi kui pärast Kopenhaageni kohtumist võetakse kogu maailmas edukalt kasutusele leevendamismeetmed, kasvab kasvuhoonegaaside kontsentratsioon õhus veel mitu aastakümmet, põhjustades üha tõsisemaid kliimamõjusid. Kohanemismeetmetega tuleb algust teha nüüd ja kohe, mitte ebamäärases keskpikas perspektiivis. Samuti tuleb pigem varem kui hiljem alustada meetmetega, mis aitavad ära hoida sobimatuid arengusuundi ja investeeringuid (halvasti kohanemise vältimine).

3.2.4.   Seepärast kutsub komitee komisjoni üles pöörama oma järgmise kolme aasta analüüsivas töös erilist tähelepanu lähitulevikus (1–5 aastat) esinevate mõjude prognoosimise meetodite parandamisele, sest need mõjud võivad sel ajavahemikul vajada kõige kiiremaid kohanemismeetmeid. Millised on kõige haavatavamad rannikualad, mis vajavad väga kiiresti kaitsemeetmeid? Kus võib veepuudus kujuneda kõige suuremaks ja milliseid lahendusi saab sellele pakkuda? Millised tervisemõjud võivad varsti ilmneda ja kuidas nendeks kõige paremini valmistuda?

3.2.5.   Samuti peaks komisjon tegema kiiresti kindlaks, kus varitseb kõige suurem sobimatute investeeringute oht (halvasti kohanemine) ja kuidas selliseid vigu kõige paremini vältida. Üks näide sellistest vigadest on jätkuv elamuarendus piirkondades, kus tulevikus kasvab tõsiste üleujutuste tõenäosus.

3.2.6.   Peamiste asjakohaste asutuste analüüsi- ja prognoosisuutlikkust tuleb kiiresti arendada nii, et nad oleksid võimelised andma otstarbekat nõu selles kriitilises valdkonnas otsuste tegijatele. Lisaks tuleb pidevalt kontrollida CO2 kontsentratsiooni ELi ja ka kogu maailma tüüpilistes kohtades ning jälgida kliimamuutusi ja atmosfääri süsinikdioksiidisisalduse mõju kliimale.

3.2.7.   . Valges raamatus tehakse ettepanek luua kaks uut üleeuroopalist mehhanismi: kliimamuutuste mõju ja sellega kohanemise juhtrühm, et hoogustada kohanemisalast koostööd, ning teabevõrgustik kui kliimamuutuste mõju, haavatavust ja kohanemisega seotud häid tavasid hõlmav infotehnoloogiline vahend ja andmebaas. Mõlemad ettepanekud näivad iseenesest kasulikud, kuid komitee arvates ei loo nad üksi tõenäoliselt sellist nähtavust ja poliitilist jõudu, mis on vajalik kohanemismeetmete elluviimiseks vajalikus ulatuses ja vajaliku kiirusega.

3.2.8.   Seepärast meenutab komitee siinkohal rohelise raamatu kohta koostatud arvamuses esitatud soovitust, et EL peaks looma sõltumatu järelevalveorgani, millel oleks sõltumatu juhataja ning mille ülesanne oleks jälgida kogu kliimamuutuste strateegia arengut (nii kliimamuutustega kohanemist kui ka nende leevendamist). Selline sõltumatu organ avaldaks korrapäraselt avalikke aruandeid kõnealuse valdkonna arengu kohta Euroopas ning hoiataks varakult, kui teatud tegevus ei näi vastavat kohustustele või kui kohanemise vallas ei suudeta piisavalt valmistuda kliimamuutuste peatseteks tagajärgedeks.

3.2.9.   Pärast seda, kui komitee esimest korda selle soovituse esitas, on Ühendkuningriigis loodud sõltumatu kliimakomitee teinud mitmeid väljakutset esitavaid soovitusi, mis on selles riigis innustanud võtma täiendavaid meetmeid, näidates nõnda hästi sellise organi kasulikkust. Sarnane organ Euroopa tasandil võiks etendada väärtuslikku rolli sellel tasandil tegutsemise ärgitajana.

3.2.10.   . Kopenhaageni läbirääkimiste kontekstis tuleb Euroopal kiirelt kindlaks määrata, milliseid vahendeid on vaja kliimamuutustega kohanemise ja nende leevendamise meetmete toetamiseks arengumaades ning millise panuse peaks sellesse andma Euroopa. Teatises KOM(2009) 475/3 esitas komisjon hinnangu, et 2020. aastaks on arengumaade kohanemis- ja leevendamiskulude rahastamise vajadus ligikaudu 100 miljardit eurot aastas. Samuti esitatakse teatises soovitusi, kui suur osa sellest summast tuleks katta Euroopa avalikest rahastamisallikatest. Komitee tervitab neid aegsasti tehtud ettepanekuid ning kutsub institutsioone üles neid kiiresti kaaluma, et nad aitaksid tõepoolest saavutada Kopenhaagenis edukat tulemust.

3.2.11.   See, et kliimamuutustega kohanemise võimalike kulude osas on Euroopa Liidus endas palju vähem selgust, on Kopenhaageni kontekstis mõistetav, kuid siiski pettumust valmistav. Pettumust valmistab ka asjaolu, et valges raamatus ei esitata Euroopa tõenäoliste kohanemiskulude summasid, selles räägitakse vaid kohanemismeetmete kulude hindamisest esimesel võimalusel. Komitee leiab, et pakiline ülesanne peab olema anda esialgne hinnang Euroopas tõenäoliselt vaja minevate ressursside ulatusele. See üldine hinnang tuleks seejärel jagada osadeks: esmatähtsad meetmed, mis vajavad kulutusi esimesel viiel aastal, ning vähem pakilised kulutused, mille võib jätta hilisemaks. Hinnangus tuleks kaaluda seda, millised kulutused saab jätta erasektori kanda, millise osa saab eeldatavalt katta kindlustus ning kus on tõenäoliselt vaja avaliku sektori vahendeid. Samuti oleks vaja kaaluda, kuidas on kõige parem jagada avaliku sektori poolset rahastamist riigieelarvete ja ELi eelarve vahel.

3.2.12.   Selliste arvestuste tegemine ei ole muidugi lihtne. Ent kui neid on võimalik teha arengumaade kohta, on neid kindlasti võimalik teha ka Euroopa enda kohta. Komitee arvates on sellega vaja tegeleda kiiremini ja eesootavate probleemide võimalikku ulatust rohkem arvestades, kui valge raamatuga praegu eeldatakse. Maailm liigub tundmatusse ning ettevaatuspõhimõttel ja kohanemiseks tehtavate kulutuste kavad ei saa toetuda varasematele kogemustele või sellistele vananenud kriteeriumidele nagu piisava kaitse tagamine iga loodusõnnetuse eest, välja arvatud need, mis esinevad kord saja aasta tagant. Tulevikus esinevad loodusnähtused, mis varem toimusid vaid saja aasta tagant, palju sagedamini. Situatsiooniplaneerimise kriteeriume ja suuniseid ning neist tulenevaid ettevaatuspõhimõttest lähtuvaid kulutusi tuleb vastavalt kohandada ning lülitada need asjaomastesse eelarvetesse.

3.2.13.   Kuna kliimamuutuste tagajärjed muutuvad järgnevatel aastatel üha tõsisemaks, suurenevad kindlasti ka nendega kohanemiseks tehtavad kulutused. Samuti suureneb selliste kulutuste osakaal avaliku ja erasektori eelarvetes ning nendega arvestamine kindlustusmaksetes ja -hüvitistes. Kõik seni tehtud teadusuuringud näitavad, et nagu kliimamuutuste leevendamisel, nii on ka nendega kohanemisel tõenäoliselt kasulikum tegutseda kiiresti ja võtta asjakohaseid meetmeid, selle asemel, et reageerida liiga hilja, kui tõsine kahju on juba tekkinud.

3.2.14.   Kui tegutsetakse õigel ajal ja see tegevus integreeritakse tõhusalt teiste poliitikameetmetega, peaks siiski vähemalt mõnel juhul olema võimalus võtta kõigile kasu toovaid meetmeid, mis parandavad teatud valdkonna või tegevuse vastupanuvõimet kliimamuutustele ning aitavad samas saavutada ka teisi poliitikaeesmärke. Selliseid võimalikke koostoimeid tuleb hakata otsima võimalikult kiiresti ning samuti tuleb hakata avaldama kohanemiskulude kogusummasid, et nende üle arutleda ja neid parandada.

3.2.15.   . Kliimamuutused mõjutavad paljusid majandusharusid ning paljusid ettevõtteid ja üksikisikuid. On oluline, et seda mõju laialdaselt mõistetaks ning et igaüks tunneks end kaasatuna nende muutuste elluviimisesse, mis on vajalikud kõnealuse mõjuga toimetulekuks. Praegu keskendub avalikkuse huvi kliimamuutuste küsimuse osas eelkõige sellele, mida üksikisikud, inimrühmad ja organisatsioonid saavad teha kliimamuutuste leevendamiseks, võttes oma igapäevaelus ja äritegevuses vastu asjakohaseid otsuseid.

3.2.16.   Kuid samas on laiemal üldsusel varsti vaja tegeleda ka neid puudutada võivate kohanemisküsimustega, nagu:

—	kus muutuvat kliimat arvesse võttes elada, töötada ja puhata;

—	kuidas peaks pikaealiste puude ja metsade majandamisel toime tulema pidevalt muutuvate kliimatingimustega;

—	millised taimed ja puud kasvavad muutuvates tingimustes hästi aedades ning kuidas on võimalik säilitada kultuurmaastikke kõikjal ELis;

—	kuidas võib muutuda terviseriskide levik ja milliseid ettevaatusabinõusid tuleks võtta;

—	kuidas võib olla vaja muuta meie toitu ja toitumisharjumusi.

Üldsus ja kõige enam mõjutatud inimrühmad tuleb hoida täielikult kursis kliimamuutuste seda liiki tagajärgede kohta saadud uusimate analüütiliste teadmistega ning muude eesootavate muutustega. Samal ajal vajavad üldsus ja eelkõige kõige enam mõjutatud inimrühmad abi, et suuta mõelda läbi, milliste kohanemismeetmete võtmine on nende endi võimuses. Euroopa Liit saab etendada suurt osa sellise avaliku dialoogi innustamisel ja mõistmise levitamisel. Komitee palub komisjonil sellele aspektile edaspidi rohkem tähelepanu pöörata.

---

(1)  ELT C 120, 16.5.2008, lk 38.

---