11.9.2009

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 218/50

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus ühenduse ökomärgise kava kohta”

KOM(2008) 401 lõplik – 2008/0152 (COD)

2009/C 218/11

11. septembril 2008 otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 175 lõikele 1 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 28. jaanuaril 2009. Raportöör oli Sylvia GAUCI.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 451. istungjärgul 25.–26. veebruaril 2009 (26. veebruari istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 157, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 4 komitee liiget.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1	Euroopa Liidu ökomärgis peaks jääma vabatahtlikuks instrumendiks. Süsteemi vabatahtlik olemus võimaldab sellel seada kõrgeid ja ambitsioonikaid standardeid, mis lubavad üksnes kõrge keskkonnasäästlikkusega toodete ja teenuste edendamist.

1.2	Komitee nõuab kava juhtimise parandamist, võimaldades kava kasutada rohkem äritavade kohaselt.

1.3	Komitee nõustub komisjoniga selles osas, et tooterühmade ja litsentseeritud äriühingute arvu tuleb märkimisväärselt suurendada.

1.4

Komitee leiab, et kõigi toiduainete, nii toor- kui ka töödeldud toidu ökomärgis oleks esimene samm tarneahela tõeliselt keskkonnasäästlikuks muutmise suunas. Ent komitee arvates tuleks toiduainete ökomärgis anda üksnes toodetele, mille puhul on arvesse võetud toote kogu olelusring. Ettepanekust ei selgu üheselt, milliseid toiduainete liike peaks määrus komisjon arvates hõlmama.

1.5	Komitee arvates peaks pakendamine kuuluma ökomärgise kriteeriumide hulka üksnes siis, kui see on konkreetse tooterühma puhul oluline.

2.   Sissejuhatus

2.1	Komisjon avaldas 2008. aasta juulis ettepaneku määruse vastuvõtmiseks ühenduse ökomärgise kava kohta. Ettepaneku eesmärk on asendada 17. juuli 2000. aasta määrus (EÜ) nr 1980/2000 ühenduse muudetud ökomärgise andmise süsteemi kohta.

2.2	See ei ole Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee jaoks uus teema. Komitee väljendas oma seisukohta esialgse ettepaneku kohta (1) ning on samuti teinud mitmeid ettepanekuid kava edasise arengu kohta teiste hiljutiste arvamuste raames. (2)

2.3

Käesoleva arvamuse koostamisel tugineti samuti pädevate asutuste, Euroopa huvirühmade ja kavas osalevate ettevõtete mitmekülgsele panusele. Eelkõige tugines komitee eri ettevõtete esindajate, keskkonnaalaste valitsusväliste organisatsioonide ja tarbijaorganisatsioonide ettekannetele, mis esitati komitee hoones korraldatud arutelul.

3.   Üldised märkused

3.1

Keskkonna olukord tekitab üha enam muret. Tänapäevased tootmis- ja tarbimismallid on toonud kaasa suurenenud nõudluse energia ja ressursside järele, mida ei kasutata säästval viisil, ohustades seeläbi eesmärki, mis seisneb inimtegevusest keskkonnale, tervisele ja loodusvaradele tuleneva negatiivse mõju leevendamises.

3.2	Seega seisab majandus tänapäeval silmitsi suurte väljakutsetega, püüdes ühendada keskkonnasäästlikust ning majanduskasvu ja heaolu, et parandada minevikus tehtud vigu.

3.3	Kogu maailma majandust tabanud finantskriisi tagajärjel ei tohi vähendada kliimamuutuste mõju leevendamiseks ja keskkonna kaitseks tehtavaid jõupingutusi. Vastupidi, tarneahela keskkonnasõbralikumaks muutmist tuleks pidada lähtekohaks, mida järk-järgult kohaldada kõigile tööstussektoritele.

3.4	Kõnealuses kontekstis maksimeerivad säästev tootmine ja tarbimine ettevõtete potentsiaali muuta keskkonnaväljakutsed majanduslikeks võimalusteks ning annavad tarbijatele parema valiku.

3.5	Oluline on parandada toodete üldist keskkonnategevuse tulemuslikkust kogu nende olelusringi vältel, edendada nõudlust paremate toodete ja tootmistehnoloogiate järele ning aidata tarbijatel langetada teadlikke valikuid.

3.6	Seetõttu toetab komitee kolmandate isikute akrediteeritavat mitme kriteeriumiga ökomärgist, mis lähtub olelusringipõhisest mõtteviisist, (3) mis võib olla nende poliitikainstrumentide üks oluline osa. (4)

3.7

Komitee toetab kindlalt algatusi, mille eesmärk on säästvat tootmist ja tarbimist edendava ühenduse poliitika väljatöötamine, mis on täielikult integreeritud ühenduse teistesse poliitikavaldkondadesse, pidades silmas nn rohelise turu väljaarendamist, et tagada asjaomaste toodete ja teenuste vastavus selgetele ja ühtsetele määratlustele ning reaalne kättesaadavus kõigis liikmesriikides.

3.8

Ökomärgise kava rakendamisest saadud kogemus õigustab kehtiva määruse muutmist. Olemasoleva kava puudused võib kokku võtta järgmiselt: i. kava aeglane edenemine; ii. märgise vähene tuntus; iii. kava piiratud kasutuselevõtt ettevõtetes; iv. kriteeriumide seadmise ja juhtimise ülemäära bürokraatlik protsess; v. praegused tooterühmad ei hõlma tooteid ja teenuseid, millel on kõige olulisem keskkonnamõju ja suurim arenguruum; vi. turutingimuste erinevused ühenduse sees; vii. teiste ökomärgise kavade paljusus. Komitee esitab oma seisukohad kõnealuste kitsaskohtade osas peatükis „Konkreetsed märkused”, milles arutatakse komisjoni pakutud meetmeid kava parandamiseks.

3.9	Euroopa Liidu ökomärgise kava edukas rakendamine on väga oluline ka seetõttu, et tegu on ainsa tootega seotud ja nõudlusest lähtuva vabatahtliku poliitikainstrumendiga, millega püütakse saavutada jätkusuutlikkust.

4.   Konkreetsed märkused

4.1   ELi ökomärgis on vabatahtlik instrument ja peaks selleks ka jääma. Süsteemi vabatahtlik olemus võimaldab sellel seada kõrgeid ja ambitsioonikaid standardeid kriteeriumidele, mis lubavad üksnes kõrge keskkonnasäästlikkusega toodete ja teenuste edendamist vastupidiselt toodetele ja teenustele, mille puhul ei arvestata vajadust vähendada nende keskkonnamõju.

Ökomärgise eesmärk on edastada lõpptarbijatele konkreetset keskkonnaalast teavet lõpptoote kohta, et nad saaksid kergelt langetada teadlikke keskkonnaalaseid valikuid. Komitee rõhutab siiski, et ökomärgistest ei tohiks saada ettekääne uute kaubandustõkete püstitamiseks sama otstarbe ja tulemuslikkusega toodetele ning neid ei tohiks sellena kasutada.

4.2   Komitee nõuab kava juhtimise parandamist. Kavaga kaasnevaid bürokraatlikke protsesse tuleb ratsionaliseerida, võimaldades kava kasutada rohkem äritavade kohaselt.

Teisisõnu peaks ülesannete jaotus olema selgemalt määratletud.

4.3   Liikmesriikide ametiasutused peaksid võimalikult ulatuslikult keskenduma määruse nõuetekohasele jõustamisele ja teostama turujärelevalvet komisjoni ettepaneku kohaselt.

4.4   Tooterühmadele kriteeriumide väljatöötamisega ning rakenduskorraga seotud bürokraatiat tuleb vähendada, hoides samas kõrgel soovitud taset.

Samuti peaksid ökomärgise kriteeriumid tagama, et ökomärgise lille kandvad tooted ei kahjusta tervist, ohutust ega muid sotsiaalseid aspekte.

4.5   Komitee nõuab ökotoodete märgistamissüsteemide puhul kriteeriumide selgust ja miinimumnõuete ühtsust kogu siseturul. See tagab tarbijate keskkonnasõbralike otsuste erapooletuse, ühtsed kontrollimehhanismid kogu ELis ja tõeliselt keskkonnasõbralike toodete vaba liikumise põhimõtte järgimise. ELi ökomärgist (Euroopa lill) tuleks edasi turustada ja see peaks olema kasutusel paralleelselt riiklike ja valdkondlike märgistussüsteemidega niivõrd, kuivõrd taolistel märgistel on samuti kindel teaduslik alus ja kuivõrd need on kooskõlas Euroopa reguleeriva raamistikuga.

4.6   Lisaks peaksid ainete kriteeriumid põhinema riskianalüüsil.

Eelistatud või mittesoovitud keemiliste ainete nimekiri, mis põhineb ainuüksi nende ohtlikkuse klassifikatsioonil ja kus puudub igasugune teaduslik või õiguslik viide, tekitab väga sageli segadust ja viib diskrimineerimiseni. Seega on vaieldav, kas sellised kriteeriumid nagu „ohtlikud ained” tuleks üldse ökomärgisele lisada: keskkonnamärgis ei saa asendada kõnealuses valdkonnas rakendatavaid ELi ametlikke õigusakte, nagu direktiiv 67/548/EMÜ. (5)

4.7   Lisaks leiab komitee, et mõnikord on üldisi kriteeriume mõjutanud kohalikud kaalutlused. Alati ei pruugi olla nii, et kasutatavad kriteeriumid, millega arvestatakse konkreetse ökomärgise puhul ja mis on määratletud Euroopa või liikmesriikide tasandil, on need, mis toovad kohalikes tingimustes kaasa madalaima keskkonnamõju.

Näiteks vee kasutusel võib olla Lõuna-Euroopas suurem mõju kui Põhja-Euroopas. Seega toetab komitee selliste kriteeriumide väljatöötamist, mille kohaliku mõju erinevused ei ole suured.

4.8   Kriteeriume käsitlevad dokumendid peavad olema standardvormis ja märksa kasutajasõbralikumad. Seetõttu on komitee seisukohal, et Euroopa Komisjon peaks sisse viima kriteeriume käsitlevate dokumentide kasutajasõbraliku standardmalli, mis võimaldab ettevõtetel ja avalik-õiguslikel ostjatel säästa aega ja vahendeid hanketingimuste koostamisel vastavalt ökomärgise kriteeriumidele.

4.9   Komisjon väidab, et tooterühmade ja litsentseeritud äriühingute arvu tuleb märkimisväärselt suurendada, keskendudes valdkondadele, mille keskkonnamõju on olulisim ja arenguruum suurim.

Kuigi komitee põhimõtteliselt tervitab seda ideed, ei tohiks ökomärgistamise ulatust lõpmatult laiendada.

4.9.1   Mitu Euroopa tööstusharu on tundnud, et neile avaldatakse survet keskkonnateabe edastamiseks huvitatud osapooltele. Surve selleks tuleb Euroopa Liidult ja liikmesriikidelt ning seda väljendatakse sooviga, et tooted kannaksid mingit märgistust või vähemalt märget toodete keskkonnasõbralikkusest. Kõnealused tööstusharud vastavad sellele suurenenud teadlikkusele ning professionaalsete kasutajate ja tarbijate nõudmisele saada keskkonnateavet. Ökomärgise kontseptsioon (6) sobib kindlasti turgudele, kus võib üldiselt oletada, et tarbijad on teadmatuses ja mitteasjatundjad ning kus konkureerivad tooted on hästi määratletud.

4.10   Ökomärgise edukus sõltub eelkõige märkimisväärselt suuremast turunduseelarvest, aidates levitada asjakohast teavet nii ettevõtjatele kui ka tarbijatele.

4.10.1   Nagu eespool mainitud, kannatab ökomärgise kava ühelt poolt tarbijate piiratud teadlikkuse tõttu.

Keskmine tarbija ei tea midagi ökomärgise kava olemasolust või ei ole ta piisavalt teadlik parameetritest, mida selle andmisel arvesse võetakse. Seega ei toetata praegu asjakohaselt tarbija keskkonnasõbralikke valikuid vastavate teabekampaaniatega.

4.10.2   Teiselt poolt tuleb täiendavalt juhtida ettevõtete tähelepanu ökomärgise kasutamisega seotud eelistele. Seeläbi tugevdatakse kava ning ettevõtted saavad säästa aega ja vahendeid, kuna neil ei ole vaja otsida teavet selle kohta, kuidas on võimalik ökomärgist taotleda.

4.11   Komitee on jätkuvalt arvamusel, et vastuvõetud tooterühmadele väljatöötatud kriteeriumide arvu ning seni antud ökomärgiste arvu ei tohiks arvustada, kuivõrd määruse kehtivusaeg on olnud lühike. Saksamaa sinine ingel (1977) ja Põhjamaade luik (1989), mis on nüüdseks kindlalt kanda kinnitanud oma koduturgudel ja mingil määral ka piiri taga, seisid esialgu silmitsi sarnaste pettumuste ja tagasilöökidega. Ka nemad alustasid aeglaselt.

4.12   Samuti on komitee veendunud, et riiklikest kavadest tulenevate kaubandustõkete tõttu sõltub keskkonnamärgise tulevik ELi kava tugevdamisest. Selle saavutamiseks tuleb püüelda kõnealuste riiklike ökomärgise kavade kriteeriumide võimalikult ulatusliku ühtlustamise poole.

5.   Mõni märkus määruse ettepaneku artiklite kohta

5.1   Hindamismenetluse kui sellise osas leiab komitee, et artikli 7 punktiga 2, milles sätestatakse kriteeriumide väljatöötamise lühimenetlus, võidakse lubada lihtsamat, nn tagaukse kaudu sisenemist ELi süsteemi. On väga oluline, et sidusrühmadele tagatakse samasugused kõrged läbipaistvuse ja sidusrühmadega konsulteerimise standardid.

5.2   Toiduained ja joogid (koos farmaatsiatoodete ja meditsiiniseadmetega) on kehtiva määruse (EÜ) 1980/2000 reguleerimisalast välja jäetud, et vältida võimalikke konflikte toiduaineid käsitlevate Euroopa Liidu kehtivate õigusaktidega, mis reguleerivad muu hulgas selliseid aspekte nagu toiduohutus, toiduhügieen ja toiduainete märgistamine.

5.3   Nüüd teeb komisjon ettepaneku laiendada ökomärgise määruse reguleerimisala piiratud osale toiduainetest ja jookidest, st töödeldud toit, kalandus- ja vesiviljelussaadused. Enamik toiduaineid ja jooke jääksid reguleerimisalast välja (7).

5.4   Lisaks öeldakse artikli 7 lõikes 3 ja artikli 9 lõikes 10, et töödeldud toidu puhul on ökomärgis seotud üksnes toote töötluse, veo või pakendi keskkonnamõjuga. Teisisõnu, kõnealuste jookide ja toiduainete keskkonnamõju hindamine piirdub vaid mõne piiratud etapiga nende olelusringis, st töötlemine, pakendamine ja vedu.

5.5   Komitee ei nõustu Euroopa Komisjoni kõnealuse killustatud ettepanekuga kahel põhjusel.

5.5.1   Esiteks tunneb komitee muret, et olelusringi põhimõtte mittearvestamine – kusjuures olelusringi põhimõte on ökomärgist käsitlevate ELi õigusaktide ning olelusringi hindamise rahvusvaheliste standardite põhielement – tooks kaasa keskkonnamõju moonutatud hindamise, mis omakorda tähendab eksitava teabe edastamist tarbijatele.

Mitmest teaduslikust uurimusest, sh Euroopa Komisjoni tellimusel läbi viidud EIPRO ja IMPRO uurimusest nähtub, et jookide ja toiduainete kriitiline keskkonnamõju tekib nii põllumajandusliku tootmise kui ka tarbimise etapis.

On küsitav, miks nimetatud väga olulised olelusringi etapid on hinnangust välja jäetud.

5.5.2   Teiseks on arusaamatu, miks töödeldud toit jääb ökomärgise muudetud kava reguleerimisalasse, samas kui toortoit on välja jäetud.

5.5.3   Komitee kardab, et tarbijad oleksid segaduses ja neid eksitaks selline hulk seosetut teavet toiduainete ja jookide kohta.

5.5.4   Komitee leiab, et kõigi toiduainete, nii toor- kui ka töödeldud toidu ökomärgis oleks esimene samm tarneahela tõeliselt keskkonnasäästlikuks muutmise suunas. Toidu ja jookide tootmisel on suur keskkonnaalane jalajälg, mida saaks aidata leevendada ökomärgise kriteeriumidega.

Kaubanduse seisukohast aitaks toiduainete ökomärgis kaasa ökomärgisega kaupade vabale liikumisele. Ökomärgise kriteeriumidele vastavad globaalsed osalejad saavad oma tooteid turustada ilma, et neid takistaks kõrvuti Euroopa ökomärgise lillega kasutusel olev kohalik ökomärgis. Euroopa ökomärgis on toiduaine keskkonnamõju piisav tagatis, mis ei sea kahtluse alla kohalikke eelistusi, edendades samas üleeuroopalist madala keskkonnamõju standardit.

5.5.5   Ettepanekust ei selgu üheselt, milliseid toiduainete liike peaks määrus komisjon arvates hõlmama. Sellesse küsimusse ei too selgust ka artikli 2 lõikes 2 toodud viide määrusele (EÜ) nr 178/2002, kuna selles ei määratleta, mis on töödeldud toiduained. Töödeldud ja töötlemata toiduainete mõiste määratlus on toodud määruses (EÜ) nr 852/2004 ja määruses (EÜ) nr 853/2004. Lisaks on ka selgusetu, mida peetakse silmas „kalandus- ja vesiviljelussaadustega”.

On tõsine oht, et esitatud ettepanek kahjustab ökomärgise usaldusväärsust, ja toiduainete kaasamine – nagu see nähakse ette eelnõu praeguses versioonis – ei ole otstarbekas.

5.5.6   Mahepõllundust käsitleva määruse ja ökomärgise määruse vaheline suhe ei tundu olevat asjakohane. Artikli 9 lõike 10 sõnastus tekitab tarbijates pigem segadust, kui aitab neil langetada keskkonnateadlikku, mõistlikku otsust. On reaalne oht, et kahjustatakse mõlema märgise usaldusväärsust. Nii näiteks on absurdne, et konkreetsele tootele saab anda 1) mahemärgi ja ökomärgise või 2) mahemärgi või 3) ökomärgise, millele lisandub täiendav teave, et ökomärgist kohaldatakse üksnes töötlemisele, veole või pakendile.

5.5.7   Artikli 6 lõikest 4 selgub, et ökomärgise kriteeriumite kindlaksmääramisel tuleb arvestada nii keskkonda kui ka tervist ja ohutust puudutavate aspektidega. Tuleb ilmtingimata selgitada, mida peetakse kõnealuses määruses silmas tervise all. Toiduainete osas võib see kaasa aidata suure hulga tervise ja toitumisega seotud probleemide tekkimisele, mis vajavad konkreetset käsitlemist. Selle juurde kuulub ka see, kuidas on korraldatud teabevahetus tarbijatega.

Nimetatud probleemidele tuleb lahendus leida, enne kui on võimalik võtta seisukoht selle osas, kas või kuidas võib Euroopa ökomärgis hõlmata toiduaineid.

5.5.8   Sellega seoses leiab komitee, et pakendamine peaks kuuluma ökomärgise kriteeriumide hulka üksnes siis, kui see on konkreetse tooterühma puhul oluline. Pakendit ei tohiks vaadelda tootena, sest seda ei saa käsitada eraldiseisvana tootest, mida ta sisaldab.

---

(1)  ELT C 296, 29.9.97, lk 77.

(2)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Ökoloogiline tootmine”, ELT C 224/1, 30.8.2008.

(3)  Olelusringipõhine mõtteviis (Life Cycle Thinking) on selline lähenemisviis, mille puhul võetakse võimalikult palju arvesse kõiki toote (kaup või teenus) olelusringi jooksul tarbitud ressursse ning keskkonnale ja tervisele avaldatavat mõju (nt ressursside hankimine, tootmine, kasutamine, transport, taaskasutus, jäätmemajandus ja kõrvaldamine). Selline lähenemisviis aitab vältida nn koorma nihutamist (st mõju või ressursside tarbimise nihutamist) olelusringi etappide, geograafiliste piirkondade ning keskkonna ja terviseprobleemide valdkondade (nt kliimamuutused, suvine sudu, happevihmad või ressursside ammendumine jne) vahel. Olelusringi hindamine (Life Cycle Assessment, LCA) on standardne kvantitatiivne meetod tootesüsteemi sisendite, väljundite ja võimalike keskkonnamõjude arvutamiseks ja hindamiseks selle olelusringi kohta (ISO 14040 jj).

(4)  Ökomärgise kava olulisust on rõhutatud juba selle poliitikavaldkonna varasemates dokumentides, nt komisjoni teatis tervikliku tootepoliitika kohta ja kuues keskkonnaalane tegevusprogramm.

(5)  Nõukogu 27. juuni 1967. aasta direktiiv 67/548/EMÜ ohtlike ainete liigitamist, pakendamist ja märgistamist käsitlevate õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta.

(6)  Euroopa ökomärgis on I tüübi ökomärgis. ISO I tüübi ökomärgis on ökomärgis, mis vastab ISO 14024 nõuetele.

(7)  Euroopa Komisjoni ettepaneku artiklis 2 (Reguleerimisala) sätestatakse: „Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 178/2002 artiklis 2 määratletud toidu tähenduses kohaldatakse käesolevat määrust üksnes töödeldud toidule ning kalandus- ja vesiviljelussaadustele.”

---