13.12.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 319/13

—

Euroopa Ühenduse asutamislepingut;

—

nõukogu 12. veebruari 2001. aasta resolutsiooni arhitektuuri kvaliteedi kohta linna- ja maakeskkonnas (1), milles kinnitatakse, et arhitektuur on kõigi meie riikide kultuuri ja elukorralduse oluline osa;

—

nõukogu 24. mai 2007. aasta järeldusi kultuuri- ja loomesektorite panuse kohta Lissaboni eesmärkide saavutamisse (2), milles rõhutatakse, et kultuuritegevused ja loomemajandus, sealhulgas arhitektuur, mängivad ülitähtsat rolli innovatsiooni ja tehnoloogia hoogustamisel ning on võtmetegurid jätkusuutlikuks majanduskasvuks tulevikus;

—

ning nõukogu 16. novembri 2007. aasta resolutsiooni Euroopa kultuurivaldkonna tegevuskava kohta (3), milles koos komisjoni 10. mai 2007. aasta teatisega (4) tõstetakse esile kultuuri valdkondadevahelist rolli.

—

Euroopa Liidu uuendatud säästva arengu strateegiat (5), mis võeti vastu Euroopa Ülemkogu 15. ja 16. juuni 2006. aasta kohtumisel ja mille üldine eesmärk on määrata kindlaks ja arendada välja meetmed, mis võimaldaksid Euroopa Liidul saavutada nii praeguste kui ka tulevaste põlvkondade elukvaliteedi järjepideva parandamise, luues selleks säästvad kogukonnad, mis suudavad ressursse tõhusalt kasutada ja hallata ning realiseerida majanduse keskkonna- ja sotsiaalalase innovatsiooni potentsiaali, kindlustades jõukuse, keskkonnakaitse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse;

—

Euroopa jätkusuutlike linnade Leipzigi hartat, mis võeti vastu 24. mail 2007 linnaarenduse eest vastutavate ministrite poolt (6) ja milles tõstetakse esile arhitektuurikultuuri tähtsust ja kutsutakse üles võtma vastu linnakeskkonna arendamise terviklikku lähenemisviisi, mis hõlmab linnade majanduslikke, sotsiaalseid, ökoloogilisi ja kultuurilisi aspekte, ja tugineb erineva tasandi poliitilise ja haldusvastutuse vahelisel ning avaliku ja erasektori osaliste vahelisel koostööl.

—

Euroopa arhitektuuripoliitika foorumi tööd arhitektuuri kvaliteedi ja säästva arengu küsimustes.

—

arhitektuur, kui kultuuriloomingut ja innovatsiooni, sealhulgas tehnoloogiat ühendav valdkond näitlikustab ilmekalt, kuidas kultuur saab kaasa aidata säästvale arengule, pidades silmas selle mõju linnade kultuurilisele mõõtmele, aga ka majandusele, sotsiaalsele ühtekuuluvusele ja keskkonnale;

—

arhitektuur on ka näide kultuuri valdkondadevahelisest olemusest, kuna seda käsitlevad mitmed poliitikavaldkonnad ja mitte ainult kultuuripoliitika.

—

Euroopa linnade ees seisavad tõsised väljakutsed: demograafilised muutused ja nende mõju linnade laienemisele, keskkonnaküsimused ja võitlus kliimamuutustega, sotsiaalse ühtekuuluvuse säilitamine, eelkõige seoses majanduslike ja kultuuriliste muutustega, arhitektuuri- ja kultuuripärandi kaitse ja väärtustamine;

—

nendele väljakutsetele saab vastata linnade säästva arenguga, st loova ja integreeritud lähenemisviisiga, milles kultuur, majandus, sotsiaalvaldkond ja keskkond täidavad võrdselt olulist rolli;

—

linnade säästev areng tähendab:

—

arhitektuur saab täita ühendavat ja innovatiivset rolli linnade säästva arengul, võimaldades eelkõige:

—

linnade säästev areng annab võimaluse loovusele, innovatsioonile, arhitektuuris rakendatud teooriate uuendamisele ja traditsioonilise praktika uudsele rakendamisele ja tõlgendamisele.

—

mitmete Euroopa linnade algatused, eelkõige „Euroopa kultuuripealinnade” raames tehtud algatused kasutada kultuuri ja eriti arhitektuuri linnade taaselustamise peamise vahendina;

—

loominguliste linnade esilekerkimise, mille linnakeskkonna säästev areng põhineb uutel konkurentsiteguritel, sh infrastruktuuri kvaliteedil ning kultuuri ja tööstuse koostoimel.

—

võtma arvesse arhitektuuri ja selle erijooni, eriti selle kultuuriaspekte kõikides asjaomastes poliitikates, eelkõige teadusuuringute, majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse, säästva arengu ja hariduse poliitikas;

—

töötama arhitektuuri jaoks lisaks tehnilistele standarditele välja lähenemisviis, mis hõlmab üldiseid majandus-, sotsiaal-, kultuuri- ja keskkonnaalaseid eesmärke;

—

toetama säästva arengu alast innovatsiooni ja katsetamist arhitektuuris ning linna- ja maastikuplaneerimisel, eelkõige Euroopa poliitikate või programmide raames ja avaliku sektori tellimuste puhul;

—

parandama teadmisi arhitektuurisektori kohta ja selle panuse kohta säästvasse arengusse, eeskätt statistika osas;

—

parandama avalikkuse teadlikkust arhitektuuri ja linnaplaneerimise rollist kõrgekvaliteedilise elukeskkonna loomisel ja soodustama avalikkuse osalemist linnade säästval arendamisel;

—

kaaluma, koostöös asjatundjatega ja lähtudes mitmete liikmesriikide kogemustest, võimalust korraldada iga-aastane Euroopa arhitektuurialane „sündmus”;

—

võtma koostöös käesolevate järelduste järelmeetmed ja koostama 2012. aastal aruande järelduste rakendamisest.

—

püüdlema selle poole, et arhitektuuril oleks säästva arengu protsessis ühendav ja innovatiivne roll, ja seda alates linna- ja maastikuplaneerimis-, arhitektuuri- ning renoveerimisprojektide kavandamisetapist;

—

aitama arendada arhitektuuri kui kultuuri- ja loometööstuse majanduskasvu- ja tööhõivepotentsiaali;

—

edendama arhitektuuri-, sealhulgas muinsuskaitse-, ja elukeskkonnaalast haridust, eelkõige kunstilise ja kultuurihariduse valdkonnas;

—

edendama arhitektide, linna- ja maastikuplaneerijate alus- ja täiendkoolitust säästva arengu valdkonnas;

—

rõhutama arhitektuuri „Euroopa loovuse ja innovatsiooni aasta” (2009) rakendamisel;

—

vajadusel rakendama kultuurivaldkonnas avatud koordinatsiooni meetodit.

—

võtma arhitektuuri arvesse kultuuri- ja loomemajandust käsitleva rohelise raamatu ettevalmistamisel;

—

kaasama avaliku ja erasektori arhitektuuriekspertide ja -praktikute võrgustikke, näiteks „Euroopa arhitektuuripoliitika foorumit” arhitektuurialastesse ja/või sellega seotud töödesse ja konsultatsioonidesse;

—

edendama koostöös nimetatud võrgustikega ja Euroopa arhitektuurikoolide võrgustikuga: