12.11.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 271/7

A.

arvestades, et nõukogu ja komisjoni üheksas ELi aastaaruanne inimõiguste kohta (2007) annab üldise ülevaate Euroopa Liidu institutsioonide tegevusest seoses inimõigustega Euroopa Liidus ja väljaspool Euroopa Liitu;

B.

arvestades, et selle resolutsiooni eesmärk on uurida, hinnata ja vajaduse korral konstruktiivselt kritiseerida komisjoni, nõukogu ning Euroopa Parlamendi inimõigustealast tegevust;

C.

arvestades, et inimõiguste olukord Euroopa Liidus mõjutab kahtlemata otseselt ELi usaldusväärsust ja suutlikkust rakendada tulemuslikku välispoliitikat;

D.

arvestades, et inimõigused ja nende kaitse tuginevad õigusriigi põhimõtetele, demokraatlikule valitsemisele, võimude lahususe põhimõttele ja poliitilisele vastutusele, samuti poliitilistele õigustele, mis võimaldavad nendest kasu saajatel olla ise oma inimõiguste kaitsjad, ning inimõigusi ja nende kaitset tuleks edendada eelnimetatuga paralleelselt;

E.

arvestades, et tuleb püüelda selle poole, et kahepoolsete või piirkondlike kaubanduslepingute läbirääkimistel ja rakendamisel pöörataks rohkem tähelepanu põhiliste inimõiguste austamisele, eelkõige poliitiliste õiguste austamisele, isegi kui on tegemist oluliste kaubanduspartneritega sõlmitud kaubanduslepingutega;

F.

arvestades, et õigusemõistmine, vabadus, demokraatia ja õigusriigi põhimõtted on põhivabaduste ja põhiliste inimõiguste tagajatena püsiva rahu sambad ning arvestades, et püsivat rahu ei ole võimalik saavutada kokkulepete abil, mis sõlmitakse nende kaitseks, kes on vastutavad inimõiguste süstemaatilise rikkumise või rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumise eest;

G.

arvestades, et inimõiguste edendamine on maailma eri piirkondades endiselt ohus, kuna inimõiguste rikkumine käib vältimatult käsikäes inimõiguste rikkujate jõupingutustega vähendada inimõigusi edendava mis tahes poliitika mõju, eelkõige riikides, kus inimõiguste rikkumised on olulise tähtsusega ebademokraatliku valitsuse võimul püsimiseks;

H.

arvestades, et 82 % puudega inimestest elab arengumaades endiselt allpool vaesuspiiri ning nende suhtes pannakse jätkuvalt toime kõige tõsisemaid inimõiguste rikkumisi, sealhulgas õiguse elule eitamine ning ebainimlik või inimväärikust alandav kohtlemine, ning arvestades, et puudega laste olukord on selles osas eriti murettekitav;

I.

arvestades, et Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) põhikirja kohaselt on „[i]nimese üks põhiõigustest […] omada võimalikult head terviseseisundit, sõltumata rassist, usust, poliitilistest vaadetest ning majanduslikest ja sotsiaalsetest tingimustest”, ning arvestades, et kõikide rahvaste tervis on rahu ja julgeoleku saavutamiseks ülimalt oluline,

1.

mõistab hukka asjaolu, et EL on endiselt kaugel sidusa ja jõulise poliitika teostamisest inimõiguste toetamiseks ja edendamiseks kogu maailmas, ja rõhutab vajadust sellise poliitika tõhusama elluviimise järele; on seisukohal, et tuleb teha olulisi edusamme, et tagada ELi kehtivate inimõigusi käsitlevate sätete range järgimine;

2.

usub, et märkimisväärsete edusammude saavutamiseks inimõiguste edendamise alal tuleks võtta meetmeid, et tugevdada ELi ühist välis- ja julgeolekupoliitikat (ÜVJP), mis takerdub sageli liikmesriikide riiklike huvide ülekaalu tõttu, eesmärgiga tagada, et inimõiguste edendamist peetaks esmatähtsaks, samuti tagada, et inimõiguste edendamine kui ÜVJP eesmärk, nagu on kirjas Euroopa Liidu lepingu artiklis 11, viidaks rangelt ellu;

3.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles tegema suuremaid jõupingutusi, et suurendada ELi võimet reageerida kiiresti inimõiguste rikkumistele kolmandate riikide poolt, muu hulgas inimõigustealase poliitika süvalaiendamise teel ELi kõikidesse välispoliitika valdkondadesse niisuguste riikide suhtes ning tegeledes inimõigustealaste küsimustega süstemaatiliselt poliitilise dialoogi raamistikus kõikidel tasanditel;

4.

kinnitab veel kord, et inimõigused – nagu määratletud peamistes rahvusvahelistes õigusaktides ja konventsioonides, sealhulgas Euroopa Liidu põhiõiguste hartas – on universaalsed ja jagamatud õigused, mille tegelik ja tõeline austamine on oluline vahend rahvusvahelise õiguse ja korra rakendamise ja jõustamise ning rahu, vabaduse, õigusemõistmise ja demokraatia edendamise tagamiseks;

5.

on seisukohal, et inimõiguste tulemuslik õiguskaitse kohalike ja riiklike kohtute kaudu, või kus see võimalik ei ole, siis riigiüleste kohtute kaudu, peaks olema kehtestatud kui ELi poliitika selgelt väljendatud ja peamine eesmärk, alustades ÜVJPst;

6.

on seisukohal, et üks ELi peamistest poliitilistest eesmärkidest peaks olema kohtuasutuste toetamine kõikidel tasanditel osana jõupingutustest, et tagada inimõiguste tõhus järgimine, ja eelkõige rahvusvaheliste kohtute toetamine;

7.

kutsub seega nõukogu ja komisjoni üles võtma esmatähtsaid meetmeid – sarnaselt Rahvusvahelise Kriminaalkohtu loomisele –, et toetada kõikide kohtute tegevust, kes tegelevad inimõiguste kaitsmisega; on eelkõige seisukohal, et Euroopa Inimõiguste Kohtu ülekoormatus tööga tuleb lahendada täiendavate rahaliste vahendite eraldamisega, ja et võimalikult suurel määral tuleks toetada Ameerika Inimõiguste Kohtu ning Inimõiguste ja Rahvaste Õiguste Aafrika Kohtu tööd ning et tuleks võtta meetmeid, et lihtsustada inimõiguste kohtu loomist Aasia ja Vahemere piirkonna riikide vahel;

8.

on seisukohal, et õigus demokraatiale – mõistetuna iga kodaniku õigusena osaleda rahva suveräänsuse teostamisel institutsioonide raames, mille suhtes kehtivad õigusriigi põhimõtted – on ajaloo käigus omandatud universaalne inimõigus, mida on selgesõnaliselt tunnustatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis, inimõiguste maailmakonverentsi 1993. aasta Viini deklaratsioonis ning ÜRO aastatuhande deklaratsioonis; on seisukohal, et kõnealune õigus demokraatiale kannab endas rahvusvahelise üldsuse institutsioonide, Euroopa Liidu ja kõikide liikmesriikide kohustust töötada selle nimel, et kõrvaldada takistused nende piiramatul kasutamisel kogu maailmas; on seisukohal, et eesmärgiga seda saavutada, tuleb võtta uusi täiendavaid meetmeid, eriti tõelise ülemaailmse demokraatia võrgustiku loomine, mis saavutatakse olemasolevate organisatsioonide muutmise ja tugevdamise teel;

9.

on seisukohal, et vägivallatus on kõige sobivam vahend inimõiguste kasutamise, toetamise, edendamise ja täieliku austamise tagamiseks; usub, et selle edendamine peaks olema inimõigusi ja demokraatiat käsitleva ELi poliitika esmatähtis eesmärk ning kavatseb panustada sellesse, et ajakohastada ja uurida uusaegset vägivallatuse teooriat ja tava, osalt minevikus kasutatud parimate tavade võrdlevate analüüside abil; teeb eesmärgiga omistada kõnealusele ideele keskne poliitiline roll ettepaneku, et 2009. aastal kutsutaks kokku vägivallatust käsitlev Euroopa konverents ning et 2010. aasta kuulutataks nn Euroopa vägivallatuse aastaks; kutsub liikmesriike üles püüdlema ÜRO egiidi all selle poole, et tagada nn vägivallatuse aastakümne 2010–2020 väljakuulutamine;

10.

rõhutab Euroopa Liidu inimõiguste aastaaruande tähtsust Euroopa Liidu inimõigustealase poliitika analüüsimisel ja hindamisel ning tunnustab, et aruanne on andud ülevaate Euroopa Liidu inimõigustega seotud tegevuse suurenevast mahust;

11.

on seisukohal, et eelneva poliitika hindamiseks tuleks anda rohkem ja paremat teavet ning et tuleks esitada elemente ja suuniseid üldise lähenemisviisi muutmiseks, samuti poliitiliste prioriteetide riigipõhiseks kohandamiseks eesmärgiga võtta vastu inimõigustealane riiklik strateegia või vähemalt inimõigusi käsitlev peatükk riigi strateegiadokumentides; kordab oma nõuet hinnata regulaarselt teatud ajavahemike järel ELi inimõigustealase poliitika, inimõigustealaste vahendite ja algatuste kasutamist ning tulemusi kolmandates riikides; kutsub nõukogu ja komisjoni üles töötama välja konkreetsed mõõdetavad näitajad ja võrdlusalused, et mõõta kõnealuste poliitikavaldkondade tõhusust;

12.

tervitab 2007. aasta aruande avalikku esitlemist nõukogu ja komisjoni poolt Euroopa Parlamendi täiskogu istungjärgul 2007. aasta detsembris paralleelselt iga-aastase Sahharovi auhinna andmisega mõttevabaduse eest Salih Mahmoud Mohamed Osmanile Sudaanist; on nüüd sisse seadnud korralise tava ja muutnud detsembri täiskogu istungjärgu ELi inimõigustealase tegevuse iga-aastaseks koondumispunktiks;

13.

kutsub taas nõukogu ja komisjoni üles määratlema „erilist muret tekitavad riigid”, kus inimõiguste edendamine on eriti raske, ning töötama välja niisugused kriteeriumid, mille abil saaks mõõta riike nende inimõiguste olukorra alusel ja seeläbi luua konkreetseid poliitilisi prioriteete;

14.

on seisukohal, et nõukogu inimõiguste sekretariaadi kvantitatiivne ja kvalitatiivne täiustamine võimaldaks ELil endale suuremat tähelepanu juhtida ja tugevdada oma rolli inimõiguste edendamisel ning inimõiguste austamise tagamisel oma välispoliitikas; loodab, et välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja määramine, kellest saab ka komisjoni asepresident, edendab märkimisväärselt ELi sidusust ja tõhusust kõnealuses valdkonnas;

15.

on seisukohal, et põhiõiguste ameti asutamisel saavutatud edu kujutab endast esimest sammu vastuseks Euroopa Parlamendi üleskutsele luua integreeritud eeskirjade ja asutuste raamistik eesmärgiga muuta põhiõiguste harta siduvaks ja tagada Euroopa inimõiguste konventsiooniga ette nähtud süsteemi järgimine; samuti töötada välja kõikehõlmav vähemuste õigusi käsitlev ELi poliitika; peab eriti tähtsaks asjaolu, et ameti volitused hõlmavad ka neid riike, kes on sõlminud ELiga stabiliseerimis- ja assotsiatsioonilepingu;

16.

peab hädavajalikuks, et ELi eriesindajatel oleks tulevikus volitused, mille puhul mainitakse konkreetselt inimõiguste austamise edendamist ja tagamist;

17.

on seisukohal, et ELi suutlikkus kriise ennetada, nendele reageerida, neid ohjata ja lahendada on osutunud ebapiisavaks, ning nõuab, et nõukogu muudaks oma eelmisi Euroopa tsiviilrahukorpuse asutamist käsitlevaid soovitusi järgides Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika tsiviilaspektid järk-järgult nn tsiviilotstarbeliseks rahuteenistuseks lühiajaliste tsiviilkriiside reguleerimiseks ja pikaajalise rahu tagamiseks; on arvamusel, et käesolevas raamistikus peaks EL tugevdama kodanikuühiskonna kohapealseid võrgustikke – omavalitsuse, riigi ja piirkondlikul tasandil–, et edendada usalduse loomist, suutlikkuse suurendamist, järelevalvet ja teadlikkuse tõstmist, toetades seeläbi kodanikuühiskonna osaluse institutsionaliseerimist piirkondlikes ja allpiirkondlikes rahu ja turvalisuse struktuurides;

18.

kordab oma nõuet, et komisjon julgustaks Euroopa Liidu liikmesriike ja kolmandaid riike, kellega on käimas läbirääkimised nende tulevase ühinemise üle, allkirjastama ja ratifitseerima kõik peamised ÜRO ja Euroopa Nõukogu inimõiguste konventsioonid ja nende fakultatiivprotokollid; juhib Euroopa Liidu liikmesriikide tähelepanu eelkõige vajadusele ratifitseerida 1990. aasta kõigi võõrtööliste ja nende pereliikmete õiguste kaitse rahvusvaheline konventsioon, mida ei ole seni (17) ratifitseerinud ükski liikmesriik;

19.

nõuab, et Euroopa Ühendus ja selle liikmesriigid ratifitseeriksid kiiresti ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni; nõuab kindlalt, et konventsiooni fakultatiivprotokolli vaadeldaks selle lahutamatu osana, ning nõuab, et konventsiooni ja protokolliga ühinemine toimuks üheaegselt;

20.

rõhutab vajadust tugevdada veelgi Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide aktiivset osalemist inimõiguste ja demokraatia küsimustes mitmesugustel rahvusvahelistel foorumitel 2008. aastal, sealhulgas ÜRO inimõiguste nõukogu, ÜRO Peaassamblee, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) ministrite nõukogu ning Euroopa Nõukogu töös;

21.

nõuab tõhusamat koostööd ja kooskõlastamist Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu vahel; tervitab asjaolu, et 11. mail 2007. aastal allkirjastati Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu vaheline vastastikuse mõistmise memorandum ning kutsub mõlemat osapoolt üles seda ellu viima; viitab eelkõige Junckeri 11. aprilli 2006. aasta raporti „Euroopa Nõukogu – Euroopa Liit: üks eesmärk Euroopa kontinendile” järgmistele soovitustele:

22.

nõuab tõhustatud koostööd Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu vahel vähemuste õiguste edendamise ning piirkondlike ja vähemuskeelte kaitsmise valdkonnas; nõuab õiguslikult siduvaid Euroopa Nõukogu konventsioone, näiteks rahvusvähemuste kaitse raamkonventsioon ning Euroopa piirkondlike ja vähemuskeelte harta ning nende hästitoimivad seiremehhanismid; nõuab tungivalt, et arvestataks konventsiooni nõuandekomitee arvamusega, mis käsitleb aruandvate riikide võetud meetmeid, ja harta eksperdikomitee aruannetega, mis käsitlevad osalisriikide tegevuste teostamist ELi institutsioonide töös ning eelkõige ühinemisprotsessi ajal seoses kandidaatriikidega;

23.

märgib, et ÜRO inimõiguste nõukogul on potentsiaali kujuneda väärtuslikuks raamistikuks ELi mitmepoolsetele jõupingutustele inimõiguste valdkonnas; märgib murega, et uus organ ei ole eelmise tegevusaasta jooksul oma tõsiseltvõetavust tõestanud, kuid rõhutab veel kord ÜRO inimõiguste nõukogu üliolulist rolli ÜRO üldstruktuuris; usub, et universaalse korrapärase läbivaatamise mehhanismi rakendamisega saavutatakse esimesed konkreetsed tulemused ja parendused; kutsub nõukogu ja komisjoni üles jälgima põhjalikult kõnealust protsessi, et tagada, et see rakendaks ÜRO Peaassamblee 15. märtsi 2006. aasta resolutsiooni 60/251 ÜRO inimõiguste nõukogu kohta, mis on lähtepunktiks objektiivsel ja usaldusväärsel teabel põhinevale universaalsele korrapärasele läbivaatamisele, mille käigus kontrollitakse iga riigi puhul selle inimõigustealaste kohustuste ja lubaduste täitmist viisil, mis tagab katvuse universaalsuse ja võrdse kohtlemise kõikide riikide osas; kutsub nõukogu üles selles küsimuses parlamendiga konsulteerima;

24.

tervitab asjaolu, et kaebuste esitamise menetlus, mis põhineb varasemal nn 1503 menetlusel, võimaldab üksikisikutel ja organisatsioonidel jätkata kaebuste esitamist inimõiguste raskete ja usaldusväärselt tõendatud rikkumiste kohta ÜRO inimõiguste nõukogule ning kutsub nõukogu ja komisjoni üles tagama, et valitsusväliseid organisatsioone võetaks ÜRO inimõiguste nõukogus jätkuvalt kuulda, et nad võiksid kasutada nende nõuandvast staatusest tulenevaid eelisõigusi esitada kirjalikke teatisi ja teha suulisi deklaratsioone;

25.

kinnitab veel kord erimenetluste ja riigipõhiste volituste tähtsust ÜRO inimõiguste nõukogus; nõuab kindlalt, et volituste uuendamise protsess peab olema läbipaistev ja et tuleb teha jõupingutusi sõltumatute ja kogenud kandidaatide nimetamiseks, kes on nõuetekohaselt esindavad, seda nii geograafilises plaanis kui ka soolisest seisukohast; märgib, et Dārfūri käsitleva ekspertide rühma volitused tuleb ühendada Sudaani küsimusi käsitleva eriraportööri volitustega; märgib samuti Euroopa Liidu otsust toetada resolutsiooni, millega nõutakse inimõiguste ekspertide mandaadi pikendamata jätmist Dārfūris, ning ÜRO inimõiguste nõukogu otsust mitte pikendada mandaate Valgevene ja Kuuba osas;

26.

kutsub nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles jätkama surve avaldamist liikmelisuse kriteeriumide kehtestamiseks ÜRO inimõiguste nõukogu valimiste jaoks, kaasa arvatud erimenetlustele alaliste kutsete väljastamine; nõuab samuti ÜRO liikmesriikide valitsuste valimislubaduste tegeliku elluviimise üle järelevalve teostamist; nõuab, et sellest reeglist juhindutaks otsustamisel, kas EL peaks toetama kandidaatriike;

27.

kutsub sellega seoses Euroopa Liitu üles looma ametlikult kontakte muude piirkondlike rühmade demokraatlike valitsustega, et alustada ametlikku koostööd ja nõuandetegevust ÜRO inimõiguste nõukogu raames, et tagada niisuguste algatuste edu, mille eesmärgiks on inimõiguste ülddeklaratsioonis sisalduvate põhimõtete austamine; on seisukohal, et üksnes niisuguse riikide piirkondadevahelise liidu võetud kooskõlastatud tegevuse abil saavad Euroopa Liidu mitmepoolsed inimõigustealased jõupingutused olla ÜRO foorumitel tulemuslikud, nagu on näidanud eelnimetatud ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 62/149 surmanuhtluse kasutamisele moratooriumi kehtestamise kohta hiljutine edukas vastuvõtmine 18. detsembril 2007. aastal;

28.

tervitab asjaolu, et komisjon kasutas oma positsiooni Kimberley protsessi juhina 2007. aasta jooksul selleks, et tugevdada konfliktteemantide voolu tõkestamise mehhanisme; rõhutab taas Kimberley protsessi tähtsust, arvestades sidet konfliktteemantidega kauplemise peatamise ning püsiva rahu ja julgeoleku saavutamise vahel; tervitab samuti Türgit ja Libeeriat kui 2007. aasta uusi liikmeid ning Kongo Vabariiki, kes Kimberley protsessiga uuesti ühines (seega on liikmete koguarv 48, sealhulgas Euroopa Ühendus, mis esindab 27 liikmesriiki);

29.

tervitab tõsiasja, et Viinis toimus 2007. aasta detsembris Euroopa Liidu täielikul toetusel (18) kolmas rahvusvaheline konverents eesmärgiga saavutada rahvusvahelise lepingu sõlmimist kobarpommide tootmise, kasutamise, ümberpaigutamise ja ladustamise keelustamiseks vastavalt rahvusvahelise humanitaarõiguse põhimõtetele; kutsub Rumeeniat ja Küprost kui ainsaid ELi liikmesriike, kes seda veel ei ole teinud, 23. veebruari 2007. aasta Oslo deklaratsiooni kobarlaskemoona kohta heaks kiitma; toetab täielikult Oslo protsessi konverentsi, mis toimus Wellingtonis 18.–22. veebruaril 2008. aastal ning mis on kokku lepitud toimuma Dublinis 19.–30. mail 2008. aastal; loodab, et kõik Euroopa Liidu liikmesriigid kirjutavad lepingule alla Oslos 2008. aasta lõpupoole toimuval tseremoonial;

30.

kutsub nõukogu ja komisjoni jätkama aktiivseid jõupingutusi Rooma statuudi ratifitseerimise ja nõutavate riiklike rakendusaktide vastuvõtmise edendamiseks vastavalt nõukogu 16. juuni 2003. aasta ühisele seisukohale 2003/444/ÜVJP Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta (19) ja tegevuskavale; juhib tähelepanu asjaolule, et mitte kõik nõukogu eesistujariigid ei püüdle kõnealuse ühise eesmärgi poole sama jõuliselt; palub kõikidel eesistujariikidel mainida Rahvusvahelise Kriminaalkohtu alase koostöö olukorda kõikidel kolmandate riikidega peetavatel tippkohtumistel; nõuab niisuguste jõupingutuste laiendamist ka Rahvusvahelise Kriminaalkohtu eesõiguste ja puutumatuse kokkuleppe ratifitseerimisele ja rakendamisele, mis on kohtu tähtis töövahend; märgib Ühendkuningriigiga sõlmitud karistuste täideviimist käsitleva lepingu jõustumist 8. detsembril 2007. aastal (ning 2005. aastal Austriaga sõlmitud sarnase lepingu jõustumist) ning nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid kaaluksid samasuguste lepingute sõlmimist Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga; tunnistab, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja Euroopa Liidu vaheline koostöö ja abistamise leping on tähtis vahend üksikutel liikmesriikidel lasuvate kohustuste täiendamiseks;

31.

tervitab Rooma statuudi ratifitseerimist Jaapani poolt 2007. aasta juulis, mille tulemusel suurenes osalisriikide arv 2007. aasta detsembris 105-le; nõuab tungivalt, et Tšehhi Vabariik kui ainuke Euroopa Liidu liikmesriik, kes ei ole veel Rooma statuuti ratifitseerinud, teeks seda viivitamata; kutsub veelkord kõiki riike, kes ei ole veel Rooma statuuti ratifitseerinud, seda viivitamata tegema (20); kutsub Rumeeniat üles tühistama oma kahepoolne immuniteedileping Ameerika Ühendriikidega;

32.

nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid teeksid täies ulatuses koostööd rahvusvaheliste kriminaalõigusmehhanismidega, eelkõige tagaotsitavate vastutusele võtmisel; märgib sellega seoses rahuloluga Kongo Demokraatliku Vabariigi koostööd Germain Katanga üleandmisel Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule, Serbia koostööd Zdravko Tolimiri vahistamisel ja üleandmisel endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelisele kriminaalkohtule ning Serbia ja Montenegro koostööd Vlastimir Đjorđjevići vahistamisel ja üleandmisel endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelisele kriminaalkohtule; märgib siiski murelikult Sudaani jätkuvat tõrget koostöö tegemisel Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga Ahmad Muhammad Haruni ja Ali Muhammad Ali Abd-Al-Rahmani vahistamisel ja üleandmisel; märgib murelikult, et veel ei ole täidetud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu korraldusi Issanda vastupanuarmee (Lord's Resistance Army) nelja liikme vahistamiseks Ugandas; märgib ka murelikult, et Radovan Karadžić ja Ratko Mladić on tabamata ja neid ei ole veel viidud endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtu ette; kutsub sellega seoses Serbia ametivõime üles tagama täielik koostöö Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtuga, mis peaks viima kõikide järelejäänud süüdistatavate vahistamise ja üleandmiseni, et avada tee stabiliseerimis- ja assotsiatsioonilepingu ratifitseerimiseks; on täiendavalt seisukohal, et käimasolevad Libeeria endise presidendi Charles Taylori suhtes algatatud menetlused Sierra Leone erikohtus Haagis kujutavad endast olulist arengut karistamatuse lõpetamise suunas;

33.

toonitab vajadust tugevdada rahvusvahelist kriminaalkohtusüsteemi ja tunnustab sellega seoses justiitsasjade kiirreageerimismehhanismi loomist (Justice Rapid Response mechanism) 2007. aasta novembris uue rahvusvahelise koostöömehhanismina teadmiste jagamiseks ja abi osutamiseks seal, kus teabe kindlaksmääramine, kogumine ja säilitamine oleks abiks mitmesugustele rahvusvahelise ja üleminekuõiguse võimalustele; nõuab tungivalt, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus tugevdaks teavitusalaseid jõupingutusi, et kaasata uurimise all olevaid kogukondi niisugusesse edasiviiva interaktsiooni protsessi Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga, mis on loodud selle mandaadi mõistmise ja toetuse edendamiseks, ootuste ohjamiseks ning võimaldamaks kõnealustel kogukondadel järgida ja mõista rahvusvahelise õigusemõistmise protsessi kriminaalasjades; rõhutab rolli, mida kohtuvälised mehhanismid võivad etendada inimõiguste rikkumiste ja rahvusvahelise kriminaalõiguse käsitlemisel, eeldusel et niisuguste jõupingutuste puhul järgitakse nõuetekohaselt menetlust ning need ei ole teeseldud;

34.

tervitab asjaolu, et ÜRO Peaassamblee võttis vastu deklaratsiooni põlisrahvaste õiguste kohta ning õnnitleb nõukogu ja liikmesriike niisuguse teksti vastuvõtmise toetamise puhul, mis loob raamistiku, kus riigid saavad tõrjutuse ja diskrimineerimiseta kaitsta ja edendada põlisrahvaste õigusi; märgib samal ajal murelikult, et kui ei ole uusi vahendeid kõnealuse deklaratsiooni rakendamise tagamiseks, ei saa oodata põlisrahvaste elu tõelist paranemist, eelkõige nende, kes elavad autoritaarsete või diktaatorlike režiimide all; nõuab seepärast tungivalt, et komisjon jätkaks eespool mainitud ÜRO deklaratsiooni rakendamist, eriti demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi (EIDHR) abil, kohustades eelkõige samal ajal kõiki liikmesriike ratifitseerima kiiresti Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) põlisrahvaste ja hõimurahvaste konventsiooni 169, mis toetab kõnealuses deklaratsioonis esitatud põhimõtteid õiguslikult siduva vahendiga;

35.

kutsub komisjoni veel kord üles töötama välja romisid käsitlev Euroopa raamstrateegia, arvestades romide kogukondade erilist sotsiaalset olukorda Euroopa Liidus, kandidaatriikides ja Lääne-Balkani riikidega seotud stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessis osalevates riikides;

36.

nõuab tungivalt, et EL mängiks Durbani läbivaatamiskonverentsil keskset tasakaalustatud teksti saavutamisel, mis pigem võitleb rassismiga kui püüab tunnistada ebaseaduslikuks demokraatlikke riike ja edendab vihkamist, nagu juhtus Durbanis 2001. aastal;

37.

märgib kahetsusega, et hoolimata asjaolust, et komisjon on soovitanud mitmel puhul ILO konventsiooni 169 ratifitseerimist praegu, peaaegu 20 aastat pärast selle jõustumist, on selle ratifitseerinud vaid kolm liikmesriiki – Taani, Madalmaad ja Hispaania; toetab seepärast algatusi teadlikkuse tõstmiseks sellest olulisest õigusaktist ja selle tõhususe suurendamiseks kogu maailmas, tagades, et selle ratifitseerivad kõik liikmesriigid;

38.

kutsub veel kord komisjoni ja liikmesriikide saatkondi ja konsulaate üles tagama, et nende töötajad oleksid täies ulatuses teadlikud inimõigustealastest suunistest; on seisukohal, et Euroopa Liidu uue välisteenistuse loomist tuleks ennetavalt kasutada liikmesriikide ja komisjoni välismissioonide lähenemisviiside ühtlustamiseks inimõiguste valdkonnas struktuuride ja töötajate jagamise teel, et luua tõelised nn Euroopa Liidu saatkonnad;

39.

võtab teadmiseks Saksamaa ja Portugali nõukogu eesistumisperioodi püüdlused viia lõpule Euroopa Liidu inimõigustealaste suuniste väljatöötamine lapse õiguste kohta; ootab järgmise aasta jooksul niisuguste konkreetsete rakendusmeetmete projektide saamist, mis keskenduvad tervikliku ja igakülgse lähenemisviisi rakendamisele, mille töötavad välja põhisuunised;

40.

kutsub nõukogu eesistujariiki üles otsima viise, kuidas parandada kooskõlastust ja koostööd nõukogu töörühmade vahel demaršide esitamisel ühist huvi pakkuvates valdkondades, näiteks nõukogu inimõiguste töörühma ja rahvusvahelise avaliku õigusega tegeleva töörühma vahel, rahvusvahelise õigusemõistmise osas kriminaalasjades ning laste ja relvakonfliktide osas;

41.

nõuab tungivalt, et nõukogu ajakohastaks suunised, et tunnustada täies ulatuses õigust olla kõrgeimale standardile vastava tervise juures kui põhiõigust, pidades eelkõige silmas valuleevendust;

42.

tervitab eelnimetatud resolutsiooni 62/149, mille ÜRO Peaassamblee 18. detsembril 2007. aastal heaks kiitis, kutsudes kehtestama ülemaailmset moratooriumi surmanuhtluse kasutamisele, ning tunnustab selle algatuse positiivset piirkondadeülest mõju;

43.

nõuab tungivalt, et nõukogu uuendaks suuniseid surmanuhtluse kohta, et toetada igasugust tegevust Peaassamblee resolutsiooni täieliku rakendamise nimel, mis muu hulgas kutsub üles riike, kus surmanuhtlus on siiani kasutusel, järgima rahvusvahelisi standardeid ning andma tagatisi surmamõistetute õiguste kaitse garanteerimise kohta, eriti mis puudutab Majandus- ja Sotsiaalnõukogu 25. mai 1984. aasta resolutsiooni 1984/50 lisas sätestatud miinimumstandardeid; juhib tähelepanu, et resolutsioonis antakse peasekretärile teavet surmanuhtluse kasutamise kohta ja tagatiste kohta surmamõistetute õiguste kaitse tagamiseks ning püütakse üha enam piirata surmanuhtluse kasutamist ja vähendada kuritegude arvu, mille eest seda võib mõista; juhib tähelepanu ka sellele, et resolutsiooni lõpus kutsutakse kõiki ÜRO liikmesriike kehtestama hukkamistele moratooriumi, et seejärel surmanuhtlus kaotada;

44.

kutsub nõukogu eesistujariiki üles julgustama Hispaaniat, Itaaliat, Lätit ja Poolat, kes ei ole veel ratifitseerinud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 13 surmanuhtluse igas olukorras kaotamise kohta, seda tegema (21); tunnistab sellega seoses, et suuniseid surmanuhtluse kohta saaks rakendada sidusamalt, kui liikmesriigid allkirjastaksid ja ratifitseeriksid niisugused protokollid ja konventsioonid;

45.

tervitab justiits- ja siseministrite nõukogu 7. detsembri 2007. aasta otsust ühineda Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu ühisavaldusega, millega kehtestatakse surmanuhtluse vastane Euroopa päev, mida hakatakse tähistama igal aastal 10. oktoobril; tervitab 9. oktoobri 2007. aasta Euroopa konverentsi menetlusi Lissabonis, kus nõuti taas surmanuhtluse likvideerimist Euroopas ja surmanuhtluse üldise kaotamise edendamist;

46.

tervitab surmanuhtluse kaotamist Albaanias 25. märtsil 2007. aastal (kõikide kuritegude osas), Kõrgõzstanis 27. juunil 2007. aastal, Rwandas 26. juulil 2007. aastal, New Jersey osariigis (Ameerika Ühendriikides) 13. detsembril 2007. aastal ning Usbekistanis 1. jaanuaril 2008. aastal; vaatamata kuritegevuse kõrgele tasemele Guatemalas avaldab siiski kahetsust parlamendi otsuse üle surmanuhtlus kõnealuses riigis taaskehtestada või uuesti tarvitusele võtta, mis ei ole õigustatud meede; tervitab Hiina otsust jätta kõik surmanuhtlusega seotud kohtuasjad ülemkohtule läbi vaadata, kuid on jätkuvalt mures, et Hiina viib endiselt läbi kõige rohkem hukkamisi maailmas; mõistab hukka surmanuhtluse praktikas rakendamise Valgevenes, mis on vastuolus Euroopa väärtustega; mõistab hukka surmanuhtluse üha sagedasema kasutamise Iraani režiimi poolt; tunneb sügavat muret selle pärast, et Iraani režiim mõistab endiselt surma alla 18 aasta vanuseid süüdistatavaid;

47.

märgib, et Kreeka, Leedu, Läti, Slovakkia ja Ungari ei ole piinamisvastase konventsiooni fakultatiivprotokolli (OPCAT) ei allkirjastanud ega ka ratifitseerinud; märgib, et Austria, Belgia, Itaalia, Küpros, Luksemburg, Madalmaad, Portugal, Prantsusmaa, Rumeenia, Saksamaa ja Soome on selle allkirjastanud, kuid ei ole veel ratifitseerinud; nõuab tungivalt, et kõik Euroopa Liidu liikmesriigid, kes ei ole OPCATi siiani allkirjastanud ja/või ratifitseerinud, teeksid seda viivitamata;

48.

tunneb muret Euroopa Liidu nende liikmesriikide tõelise pühendumuse pärast inimõiguste kaitsele, kes keelduvad allkirjastamast eespool mainitud konventsiooni kõigi isikute sunniviisilise kadumise eest kaitsmise kohta; palub kõikidel Euroopa Liidu liikmesriikidel, kes ei ole veel seda allkirjastanud ega ratifitseerinud, seda kiiresti teha (22);

49.

juhib nõukogu ja komisjoni tähelepanu hiljutisele uurimusele piinamist ning muud julma, ebainimlikku ja inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist käsitlevate Euroopa Liidu suuniste rakendamise kohta, mis esitati parlamendi inimõiguste allkomisjonile 28. juunil 2007. aastal ning nõukogu inimõiguste töörühmale 2007. aasta detsembris; kutsub mõlemaid üles järgima oma soovitusi, nt soovitust töötada välja selge üldine nägemus, mis keskendub riiklikul tasandil kohaliku poliitilise, sotsiaalse, kultuurilise ja õigusliku konteksti uurimisele; kutsub nõukogu ja komisjoni üles saatma pärast analüüse oma delegatsioonidele ja liikmesriikide missioonidele juhendeid, et aidata neil suuniseid rakendada;

50.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles tugevdama koostööd Euroopa Nõukoguga eesmärgiga luua üleeuroopaline ala, kus ei ole piinamist ega teisi väärkohtlemise vorme, mis oleks selge märguanne sellest, et Euroopa riigid on võtnud kindla kohustuse kõnealused tavad ka oma riigi piirides kaotada;

51.

ootab piinamist ning muud julma, ebainimlikku ja inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist käsitlevate Euroopa Liidu suuniste rakendamise hindamist, mida valmistatakse ette nõukogu inimõiguste töörühmale esitamiseks; ootab kõnealuste suuniste läbivaatamise kontekstis, et nõukogu inimõiguste töörühm võtaks arutluse alla konkreetsed kriteeriumid üksikjuhtumitega tegelemiseks, et parandada suuniste rakendamist; soovitab meetmete võtmist, et kindlustada piinamise ja muude ebainimlike ning alandavate karistuste täielikust keelustamisest kinnipidamine ja seista vastu igasugustele katsetele kujundada Euroopa Liidu seisukoht, mis muudaks õiguspäraseks diplomaatiliste tagatiste kasutamise selleks, et lihtsustada isikute üleandmist riikidele, kus neid võib ohustada piinamine või muu ebainimlik või alandav karistus;

52.

nõuab piinamist ning muud julma, ebainimlikku ja inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist käsitlevate ELi suuniste ajakohastamist, lähtudes ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artiklist 15, mis käsitleb kaitset piinamise ja julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise eest;

53.

nõuab nõukogu eesistujariigi või nõukogu sekretariaadi korrapärast kohalolekut asjaomastes ÜRO komisjonides, samuti täiendavat koostööd Euroopa Nõukogu ja selle piinamise tõkestamise komiteega, et saavutada oluline ja kasulik panus otsuste tegemisse seoses demaršidega teatud riikide suhtes;

54.

nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon jätkaksid demarše kõikide Euroopa Liidu rahvusvaheliste partnerite suhtes seoses piinamist ja väärkohtlemist keelustavate rahvusvaheliste konventsioonide ratifitseerimise või rakendamisega, samuti seoses piinamisohvritele rehabilitatsiooniabi osutamisega; kutsub Euroopa Liitu üles käsitlema piinamise ja väärkohtlemise vastu võitlemist oma inimõiguspoliitika põhiprioriteedina eelkõige Euroopa Liidu suuniste ja muude Euroopa Liidu vahendite, näiteks demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi tõhustatud rakendamise kaudu ning tagades, et liikmesriigid hoiduksid niisuguste kolmandate riikide diplomaatiliste tagatiste aktsepteerimisest, kus on reaalne oht, et inimesi piinatakse või väärkoheldakse;

55.

tervitab ÜRO peasekretäri eriesindaja laste ja relvakonfliktide küsimuses 13. augusti 2007. aasta aruannet, mille kohaselt peaksid ÜRO liikmesriigid kohaldama allumatute rikkujate suhtes konkreetseid ja eesmärgistatud meetmeid;

56.

tervitab ÜRO peasekretäri aruannet ning soovitusi laste ja relvakonfliktide kohta Birmas; mõistab hukka laste õiguste rasked rikkumised kõnealuses riigis ja kutsub nõukogu inimõiguste töörühma seadma oma lapsi ja relvakonflikte käsitlevate suuniste rakendamisel esikohale Birma;

57.

tervitab rahvusvaheliste lastekaitsestandardite kohaldamisel tehtud edusamme kahtlustatavate isikute vastutusele võtmise osas, näiteks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu esitatud süüdistused erinevate võitlevate rühmituste vanemliidrite vastu Kongo Demokraatlikus Vabariigis ning Ugandas nelja Issanda vastupanuarmee (Lord's Resistance Army) vanemliikme vastu esitatud süüdistused; peab märkimisväärseks saavutuseks Sierra Leone erikohtu otsust, et nooremate kui 15 aasta vanuste laste sõjategevusse värbamine ja nende kasutamine sõjategevuses on rahvusvahelise tavaõiguse kohaselt sõjakuritegu, ning selle hiljutist süüdimõistvat kohtuotsust sõjaväeliste ülemate suhtes laste värbamise eest;

58.

tervitab laste õigustele suurema tähelepanu pööramist mitmesugustes läbirääkimistes, kokkulepetes, jõupingutustes rahuvalve ja -tagamise alal, tegevuskavades ja lepingutes; rõhutab aga, et lapsi käsitlevad punktid peaksid rahulepingutes olema konkreetsed ning nende eesmärgid peaksid olema saavutatavad;

59.

tervitab laste õigustele suurema tähelepanu pööramist mehhanismides, mille abil võetakse kurjategijaid vastutusele rahvusvahelise õiguse raames (tunnustades sellega seoses Libeeria tõe- ja lepituskomitee sellekohaseid jõupingutusi 2007. aastal), olulise vahendina, mille abil leiab rakendust laste õigus osaleda nende elu mõjutavates otsustes; rõhutab aga, et kõik niisugused kaasamised peavad juhinduma laste parimatest huvidest, sealhulgas eakohase poliitika ja eakohaste menetluste rakendamise ning lapsohvrite rehabilitatsiooni ja taasintegreerimise edendamise abil;

60.

tunneb heameelt edusammude üle integreeritud desarmeerimise, demobiliseerimise ja taasintegreerimise standardeid (2006), relvajõudude või relvastatud rühmitustega seotud lapsi käsitlevate Pariisi põhimõtete ja suunistega (2007) seotud poliitika sõnastamisel; rõhutab siiski, et nüüd on vaja tulemuslikku rakendamist;

61.

tervitab asjaolu, et veel seitse riiki (Argentina, Guatemala, Horvaatia, Laos, Maroko, Mauritaania ja Ukraina) on ühinenud rahvusvahelise kohustusega lõpetada laste värbamine relvastatud konfliktides, mida tuntakse ka Pariisi kohustuste nime all, ning peab kahetsusväärseks, et Ameerika Ühendriigid ei ole sellele alla kirjutanud vastuseisu tõttu Rahvusvahelist Kriminaalkohust käsitlevale klauslile;

62.

tunneb heameelt asjaolu üle, et 11 Euroopa Liidu liikmesriiki on kirjutanud alla Genfi deklaratsioonile relvastatud vägivalla ja arengu kohta, mille tulemusel suurenes osalisriikide arv 42ni; nõuab tungivalt, et ülejäänud 16 Euroopa Liidu liikmesriiki, kes ei ole Genfi deklaratsioonile veel alla kirjutanud, teeksid seda viivitamata;

63.

kutsub neid liikmesriike, kes ei ole seda veel teinud, üles viivitamata allkirjastama ja ratifitseerima lapse õiguste konventsiooni fakultatiivprotokollid (23);

64.

tuletab meelde lõpliku lahenduse puudumist lahendamata konfliktide osas ENP riikides; rõhutab, et sellised olukorrad loovad konteksti, kus eiratakse õigusriigi põhimõtteid ja jäetakse tähelepanuta inimõiguste rikkumised nendes piirkondades, ning samuti kujutavad need endast ühte peamist takistust lapse kõigi õiguste austamisel; nõuab, et ELi võetavate meetmete kontekstis kõnealuses valdkonnas tegeldaks esmajärjekorras laste ja nende perekondade konkreetse olukorraga Euroopa naabruspoliitika riikide lahendamata konfliktide piirkonnas;

65.

märgib, et nõukogu eesistujariik Portugal järgis suuniste raames Saksamaa algatusi ning tegi kõikidele ELi diplomaatilistele missioonidele esmatähtsates riikides ülesandeks käsitleda nõukogu inimõiguste töörühma poolt 15. juunil 2007. aastal vastu võetud riigispetsiifilisi strateegiaid püsivate juhistena, mis tuleb liita missioonide juhtide töösse valdkonnas, mis käsitleb lapsi relvastatud konfliktides; tunneb heameelt asjaolu üle, et nõukogu eesistujariik edastas asjaomastelt valitsusvälistelt organisatsioonidelt saadud aruanded konkreetsete riikide kohta ka kohalikele eesistujatele; väljendab heameelt eesistujariik Sloveenia algatuse üle tellida uuring ELi meetmete mõju kohta lastele, keda on mõjutanud relvakonfliktid; rõhutab sellega seoses suuniste piiratud mõjule laste ja relvakonfliktide puhul, eelkõige asjaolu tõttu, et enamikku komisjoni delegatsioonidest ja liikmesriikide saatkondadestei teavitatud sellest, et nende vastuvõtjariiki peetakse suuniste kohaldamise suhtes esmatähtsaks riigiks;

66.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles kaasama oma humanitaarabi- ja kaubanduspoliitikasse jõupingutused, et võidelda laste sunniviisilise töö vastu;

67.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles rakendama Euroopa Liidu suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta läbipaistvamalt ja süstemaatilisemalt, arvestades, et see on oluline ja uuenduslik vahend inimõiguste kaitsjate toetamiseks ja nende kaitsmiseks, kes on ohustatud;

68.

loodab, et inimõiguste kaitsjaid käsitlevate suuniste pidamisega Euroopa Liidu inimõigustealase välispoliitika tähtsaimaks osaks kaasneb ka nende suuniste tõhus rakendamine kohalikes strateegiates 120 riigi suhtes;; juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Liidu poliitiliste sammude puudumine inimõiguslaste kaitseks teatavates riikides, näiteks Hiinas, Tuneesias, Etioopias, Iraanis ja Venemaal näib andvat tunnistust Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise konsensuse puudumisest, kusjuures üksikud liikmesriigid seavad esiplaanile erinevad välispoliitilised huvid, muutes nõnda ühismeetmed võimatuks;

69.

leiab, et ühtne lähenemisviis peaks keskenduma ka suutlikkuse suurendamise tugevdamisele inimõiguste aktivistide, sealhulgas nende seas, kes on pühendunud majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste kaitsmisele, ning edendama konsultatsiooni- ja koostoimemehhanisme nende ja valitsuste vahel sellistes küsimustes nagu demokraatlikud reformid ja inimõiguste edendamine, eriti kui on kaalul demokratiseerimisprotsessid;

70.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles aktiivselt julgustama inimõiguste kaitsjaid levitama teavet mittevägivaldsete teooriate ja praktika kohta ning püüdma edendada parimate tavade tundmist ning nende vahetamist omavahel, tuginedes oma praktilistele kogemustele;

71.

palub nõukogul ja liikmesriikidel viivitamata kaaluda inimõiguste kaitsjate eriviisade väljastamise küsimust, lisades ühisesse viisaseadustikku selge viite inimõiguste kaitsjate konkreetsele olukorrale ning luues nõnda eriomase ja kiirendatud viisade väljastamise korra, mis võiks toetuda Iiri ja Hispaania valitsuse kogemusele kõnealuses küsimuses; on seisukohal, et inimõiguste kaitsjaid toetavate Euroopa Liidu demaršide konfidentsiaalsus on vahel kasulik, kuid palub, et vaatamata konfidentsiaalsusele teavitaksid Euroopa Liidu kohalikud esindused demaršidest alati konfidentsiaalselt ka vastava riigi valitsusväliseid organisatsioone;

72.

märgib, et vaatamata märkimisväärsetele majanduslikele reformidele püsivad Hiinas ikka veel süstemaatilised poliitilised ja inimõiguste rikkumised, mis võtavad selliseid vorme nagu poliitilised vangistused, juristide, inimõiguste aktivistide ja ajakirjanike ründamine ning hirmutamine, kaasa arvatud Weiquani liikumine, sõltumatu kohtunikkonna puudumine, sunniviisiline töö, sõna- ja usuvabadus ning usuliste ja etniliste vähemuste õigused, meelevaldsed kinnipidamised, Laogai laagrisüsteem ja väited organite kogumise kohta; on samamoodi mures ajakirjanike ja inimõiguste aktivistide kandmise pärast musta nimekirja, kuhu kuuluvad ka dalai-laama ning tema kaaslased ja Falun Gongi järgijad;

73.

avaldab kahetsust asjaolu üle, et Valgevenes on registreeritud vaid viis inimõiguste organisatsiooni ja et ametivõimud püüavad jätkuvalt neid rühmi hirmutada ja kontrollida, lükates samal ajal korduvalt tagasi teiste inimõiguste rühmade seadusliku registreerimise taotlusi; tervitab ÜRO peaassamblee 2007. aasta mai otsust lükata tagasi Valgevene taotlus saada koht inimõiguste komisjonis, osutades Valgevene kehvale inimõiguste olukorrale; nõuab veel kord tungivalt, et Valgevene ametivõimud lõpetaksid inimõiguste kaitsjate ja kodanikuühiskonna aktivistide vastu suunatud hirmutamise, ahistamise, sihipärased vahistamised ja poliitilistel motiividel vastutusele võtmised Valgevenes;

74.

tunneb suurt muret selle pärast, et 2007. aastal intensiivistasid Iraani ametivõimud sõltumatute inimõiguste kaitsjate ja juristide ahistamist, püüdes takistada neid inimõiguste rikkumisi avalikustamast ja jälgimast; avaldab kahetsust nende valitsusväliste organisatsioonide sulgemise pärast Iraani valitsuse poolt, kes toetavad kodanikuühiskonna osalust ja tõstavad teadlikkust inimõiguste rikkumistest, kaasa arvatud need valitsusvälised organisatsioonid, kes annavad naissoost vägivallaohvritele õigus- ja sotsiaalabi;

75.

rõhutab veelkord, et on oluline teha suuniste rakendamise teatmik kättesaadavaks kohapealsetele inimõiguste kaitsjatele; õhutab COHOMi levitama piirkondlikes tugipunktides ja saatkondades ning delegatsioonides inimõiguste kaitsjaid käsitlevate Euroopa Liidu suuniste tõlkeid nendes Euroopa Liidu keeltes, mis on kolmandates riikides lingua franca, ning tähtsaimates mitte-ELi keeltes; tervitab asjaolu, et juba on olemas tõlked näiteks araabia, hiina, pärsia ja vene keelde, kuid rõhutab, et on vaja teha rohkem kohalikke tõlkeid; nõuab tungivalt, et Euroopa Liidu liikmesriigid lihtsustaksid viisade väljastamist inimõiguste kaitsjatele, keda on kutsutud Euroopa Liidus korraldatud üritustele või kes põgenevad halvenenud julgeolekutingimuste tõttu;

76.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles algatama inimõigustealaste dialoogide suuniste üleüldist hindamist ning töötama välja selged näitajad iga dialoogi mõju kohta, samuti dialoogide algatamise, peatamise ja jätkamise kriteeriumid;

77.

kordab oma seisukohta, et inimõigustealaseid dialooge tuleks laiendada nii, et need hõlmaksid olukorda nii kolmandates riikides kui ka Euroopa Liidus, et suurendada kõnealuse dialoogi usaldusväärsust;

78.

kordab oma üleskutset vaadata inimõiguste alased küsimused läbi kõrgeimal poliitilisel tasandil, et anda inimõiguste probleemidele suuremat poliitilist kaalu ja et takistada liikmesriikidel või kolmandatel riikidel inimõigustealaste küsimuste poliitilisest dialoogist väljajätmist; on seisukohal, et seda dialoogi ei tohiks seepärast kunagi kasutada selle teema jätmiseks üksnes ekspertide arutada, mis alandaks selle teisejärgulisele positsioonile võrreldes teiste poliitiliste teemadega; kutsub seega nõukogu ja komisjoni üles võtma järgmisi meetmeid:

79.

rõhutab selles kontekstis veel kord parlamendi eelnimetatud 6. septembri 2007. aasta resolutsioonis esitatud ettepanekuid inimõigustealaste dialoogide toimimise ja kolmandate riikidega inimõiguste küsimuses konsulteerimise kohta; rõhutab sellega seoses, et 2008. aasta jaanuaris algatati nõukogu, komisjoni ja parlamendi inimõiguste allkomisjoni vaheline dialoog, et viia ellu kõnealuse resolutsiooni soovitusi seoses Euroopa Parlamendi osalusega dialoogides üldiselt; tuletab sellega seoses meelde nõukogu kohustust konsulteerida Euroopa Parlamendiga ja võtta asjakohaselt arvesse parlamendi seisukohti vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 21;

80.

rõhutab vajadust põhjalikult tõhustada inimõigustealast dialoogi Euroopa Liidu ja Hiina vahel ning on mures, et Hiina vastas ainult kahele kolmandikule ELi poolt dialoogi käigus tõstatatud küsimustest konkreetsete murettegevate juhtumite kohta; väljendab rahutust tõsiste inimõiguste rikkumiste pärast Hiinas ning rõhutab, et vaatamata Hiina valitsuse lubadustele, mis on antud, arvestades eelseisvaid olümpiamänge vastavalt olümpiahartale, ei ole inimõiguste olukord kohapeal paranenud; vastavalt olümpiahartale väljendab heameelt asjaolu üle, et Hiina teeb tööd selleks, et viia ellu piinamise küsimusi käsitleva eriraportööri soovitusi ja on hiljuti andnud kohtutele suunised mitte toetuda ülestunnistustele; märgib, et vaatamata Hiina valitsuse korduvatele kinnitustele kavatsuse kohta ratifitseerida kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, ei ole seda siiski siiani tehtud; avaldab kahetsust, et 28. novembril 2007. aastal Pekingis toimunud Euroopa Liidu ja Hiina tippkohtumisel ei võetud vastu ELi – Hiina ühist deklaratsiooni inimõiguste kohta, kuigi algselt anti teada kavatsusest seda teha; palub nõukogul anda parlamendile diskussioonide järel üksikasjalikumat teavet, kaasa arvatud nõukogu ja liikmesriikide poolt üksikjuhtudel esitatud demaršide detailne loetelu; märgib, et selliseid probleeme tuleks Pekingi olümpiamängude lähenedes rõhutada, arvestades, et olümpiamängud annavad tähtsa ajaloolise võimaluse inimõiguste edendamiseks Hiinas; on sellega seoses jätkuvalt mures Hiina seadusandluse, kaasa arvatud riigisaladuste süsteemi pärast, mis ei ole piisavalt läbipaistev, võimaldamaks arendada head valitsemistava ja õigusriigi põhimõtetele tuginevat süsteemi; on mures Hiina ja rahvusvahelise meedia vabadusele seatud piiride pärast, kaasa arvatud piirangud Internetile, blogimisele ja infole juurdepääsule nii Hiina kui ka rahvusvahelise ajakirjanduse jaoks; on samamoodi mures ajakirjanike ja inimõiguste aktivistide kandmise pärast musta nimekirja, kuhu kuuluvad ka dalai-laama, tema kaaslased ja Falun Gongi järgijad; nõuab sellega seoses väljapaistva AIDSi valdkonna aktivisti Hu Jia viivitamatut vabastamist; rõhutab vajadust jätkata ka pärast olümpiamänge inimõiguste olukorra ja selle valdkonna õigusaktide muutmise hoolikat jälgimist; nõuab tungivalt, et Euroopa Liit tagaks kaubandussuhete sõltuvuse inimõigustealastest reformidest, ning palub selles suhtes nõukogul viia läbi inimõiguste olukorra üleüldine hindamine enne mis tahes uue partnerluse või koostöö raamlepingu sõlmimist; kutsub nõukogu ja komisjoni üles tõstatama Sise-Mongoolia autonoomse piirkonna, Ida-Turkestani ja Tiibeti autonoomse piirkonna küsimusi, toetama aktiivselt läbipaistvat dialoogi Hiina valitsuse ja Tiibeti eksiilivalitsuse saadikute vahel ning panema rõhku Hiina Aafrika-poliitika inimõigustega seotud mõju küsimusele; on jätkuvalt mures uiguuride inimõiguste süstemaatilise rikkumise pärast Xinjiangi Uiguuri autonoomses piirkonnas;

81.

on jätkuvalt mures, et inimõigustealane dialoog Iraaniga on alates 2004. aastast katkenud positiivsete edusammude puudumise tõttu inimõiguste olukorra parandamisel ja Iraani koostöövalmiduse puudumise tõttu; kutsub Iraani ametivõime üles jätkama kõnealust dialoogi kõikide demokraatiale pühendunud kodanikuühiskonna sidusrühmade toetamiseks ning tugevdama rahumeelsete ja mittevägivaldsete vahenditega käimasolevaid protsesse, mis võivad kindlustada demokraatiat, institutsioonilisi ja konstitutsioonilisi reforme, tagada nende reformide jätkusuutlikkuse ning koondada kõiki Iraani inimõiguste kaitsjaid ja kodanikuühiskonna esindajaid, kes on kaasatud poliitika kujundamise protsessidesse, tugevdades nende rolli üldises poliitilises diskursuses; tunneb sügavat muret, et põhiliste inimõiguste, eriti sõna- ja kogunemisvabaduse austamine Iraanis halvenes jätkuvalt 2007. aastal; mõistab hukka Iraani ametivõimude poolt 2007. aasta aprilli alguses käivitatud uue kõlbluskampaania, mille käigus arreteeriti „amoraalse käitumise vastu võitlemise” eesmärgil tuhandeid mehi ja naisi; mõistab hukka surmanuhtluse üha sagedasema kasutamise Iraani režiimi poolt;

82.

väljendab kahetsust, et Euroopa Liidu ja Venemaa konsultatsioonid inimõiguste teemal ei ole andnud tulemusi ning nõuab, et parlament oleks sellisesse protsessi kaasatud; toetab nõukogu ja komisjoni tehtud jõupingutusi saavutada olukord, kus konsultatsioonid toimuksid vaheldumisi Venemaal ja Euroopa Liidus ning neis osaleksid ka teised Venemaa ministrid lisaks välisministrile ning kus Venemaa delegatsioon võtaks osa Venemaa ja Euroopa parlamendiorganite või valitsusväliste organisatsioonide koosolekutest, mis on konsultatsioonidega seotud; väljendab kahetsust, et Euroopa Liit ei ole saavutanud Venemaal edu poliitiliste muudatuste taotlemisel eelkõige seoses selliste tundlike teemadega nagu olukord Tšetšeenias ja teistes Kaukaasia vabariikides, kohtunike sõltumatus ja karistamatus, inimõiguste kaitsjate ja poliitvangide, sealhulgas Mihhail Hodorkovski kohtlemine, meedia sõltumatus ja sõnavabadus, etniliste ja usuliste vähemuste kohtlemine, õigusriigi põhimõtete järgimine ja inimõiguste kaitsmine relvajõududes, diskrimineerimine seksuaalse sättumuse alusel ning teised teemad; usub, et pikaajalist debatti Tšetšeenia küsimuses tuleks laiendada, nii et see hõlmaks ka halvenevat olukorda Inguššias ja Dagestanis; kutsub Venemaa ametivõime üles kaitsma rahvusvähemusi Mari Eli Vabariigis ning tagama inimõiguste ja vähemuste õiguste austamine kooskõlas Mari ELi põhiseaduse ja Euroopa standarditega; mõistab hukka ajakirjanike, inimõiguste kaitsjate, poliitvangide ja valitsusväliste organisatsioonide jätkuva tagakiusamise, näiteks Novaja Gazeta ja Nižni Novgorodi sallivuse edendamise fondi hiljutise kimbutamise; tunneb muret selle pärast, et uued valitsusväliseid organisatsioone käsitlevad Vene õigusaktid osutusid 2007. aastal, pärast jõustumist, avatuteks omavolilisele ja valikulisele rakendamisele ning neid on kasutatud seaduslike valitsusväliste organisatsioonide tegevuse takistamiseks, piiramiseks ja karistamiseks, aidates sellega kaasa valitsusväliste organisatsioonide kasvavale kindlusetusele ja haavatavusele; väljendab kooskõlas Amnesty Internationali 2007. aasta detsembri aruandega lisaks muret seoses sellega, et prokuratuur ei austa jätkuvalt Mihhail Hodorkovski ja tema äripartneri Platon Lebedevi õigust õiglasele kohtupidamisele kooskõlas rahvusvaheliste standarditega, ning väljendab pahameelt Jukose endisele aseesimehele Vassili Aleksanjanile elupäästvast ravist keeldumise üle, vaatamata sellele, et Euroopa Inimõiguste Kohus ja Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee president on kutsunud korduvalt üles sellist arstiabi osutama; kutsub Venemaad tungivalt üles võtma meetmeid sõnavabaduse ja ajakirjanike ning inimõiguste kaitsjate turvalisuse kaitseks; on sellega seoses seisukohal, et Euroopa Liit peaks pidama prioriteediks Venemaa koostööd OSCE, Euroopa Nõukogu ja ÜRO inimõiguste mehhanismidega, samuti kõikide asjakohaste inimõiguste konventsioonide ratifitseerimist, eriti Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni protokolli nr 14, millega muudetakse konventsiooni kontrollisüsteemi; mõistab hukka Venemaa soovimatuse kutsuda rahvusvahelisi valimisvaatlejaid piisaval hulgal ja piisavalt vara, nii et neil oleks võimalik valimis OSCE standardite järgi korralikult vaadelda, tehes sellega võimatuks OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste ametil (ODIHR) viia kooskõlas oma volitustega läbi kavandatud valimisvaatlusmissiooni, ning on seepärast sunnitud seadma kahtluse alla 2007. aasta parlamendivalimiste ja 2008. aasta presidendivalimiste demokraatlikud volitused; nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon tõstataksid kõrgeimatel kohtumistel Venemaa ametivõimudega ning uues partnerlus- ja koostöölepingus inimõiguste küsimusi, sealhulgas ka üksikjuhtumeid; nõuab tungivalt, et komisjon kehtestaks lisaks inimõiguste klauslile selgemad kohustused ja tõhusamad järelevalvemehhanismid, et saavutada inimõiguste olukorra reaalne paranemine;

83.

nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon asutaksid inimõiguste allkomisjonid kõikide naaberriikidega; kordab oma üleskutset parlamendiliikmetele ühineda ettevalmistustega selliste allkomisjonide koosolekuteks ning olla informeeritud nende tulemustest; on seisukohal, et kui esimestel kohtumistel võiks keskenduda usalduse loomisele partnerite vahel ning panna alus allkomisjoni kestvusele, nagu Tuneesia puhul, siis edasi tuleks liikuda tulemustele orienteeritud etappi, kus seatakse konkreetseid eesmärke ja pannakse paika edu näitajad ning kus on võimalik tõstatada üksikjuhtumeid – nii nagu praegu Marokoga; rõhutab, et inimõigustealased arutelud ei tohiks kindlasti piirduda kõnealuste allkomisjonidega, ning rõhutab vajadust lisada nimetatud teemad kõige kõrgemal tasemel poliitilisse dialoogi, et suurendada selles valdkonnas ELi poliitika sidusust ja vähendada lahknevusi mõlema poole pressiavaldustes inimõiguste olukorra kohta; tervitab nõukogu 16. oktoobri 2007. aasta avaldust, et ELi ja Liibüa vahelist tulevast raamlepingut puudutavatel aruteludel käsitletakse muu hulgas konkreetselt koostööd ja edusamme inimõiguste valdkonnas;

84.

tuletab meelde halvenevat olukorda Süürias, kus režiimi ametiasutused keelduvad andmast inimõiguste rühmadele ametlikku staatust ja kus inimõiguste rühmi ahistavad julgeolekuteenistused ning kus nende liikmeid vangistatakse õigusliku staatuse puudumise pärast; mõistab hukka teisitimõtlejate ja opositsioonierakondade liikmete vahistamised ning nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon kutsuksid Süüria valitsust üles vabastama niimoodi kinnipeetud ajakirjanikud, inimõiguste aktivistid ja sõltumatud juristid ning lõpetama erakorraline seisukord;

85.

mõistab hukka Valgevene ametivõimude meetmed opositsiooni vastu; märgib, et kõnealused meetmed on võtmas ühe rohkem süstemaatiliste katsete vormi alandada ja väärkohelda opositsiooni liikmeid; juhib näitena tähelepanu Sahharovi auhinna võitja Aleksander Milinkevitši hiljutisele vahistamisele; märgib, et Euroopa Liidul ei ole olnud edu olukorra parandamisel seoses inimõiguste reformiga Valgevenes;

86.

väljendab sügavat rahulolematust inimõiguste katastroofilise olukorraga Gaza sektoris; kutsub kõiki asjaomaseid osapooli üles ühinema inimõiguste ülddeklaratsiooniga; tuletab veel kord meelde ja jääb kindlaks oma 21. veebruari 2008. aasta resolutsioonile olukorra kohta Gaza sektoris (24);

87.

tunnustab nõukogu ja komisjoni püüdlusi korraldada 2008. aasta mais Euroopa Liidu ja Usbekistani inimõigustealase dialoogi teine voor ja kiidab komisjoni kavatsuse eest korraldada dialoogi raames kodanikuühiskonna seminar meediavabaduse teemal – võimaluse korral Taškendis; juhib taas tähelepanu asjaolule, et inimõigustealase dialoogi pidamine ja ekspertide kohtumised 2005. aasta Andidžoni massimõrva teemal ei kujuta iseendast edasiminekut ning neid ei saa tuua sanktsioonide tühistamise põhjuseks; märgib, et kuna Andidžoni massimõrva küsimuses ei ole sõltumatut rahvusvahelist uurimist toimunud ja inimõiguste olukord Usbekistanis ei ole sugugi paranenud – ning kuna need on Euroopa Liidu poolt sanktsioonide tühistamiseks seatud eeltingimused – siis on loogiline, et Usbekistanile kehtestatud sanktsioone pikendati; tervitab asjaolu, et üldasjade ja välissuhete nõukogu 15.–16. oktoobri 2007. aasta otsustega kehtestati konkreetsed tingimused, mis tuleb kuue kuu jooksul täita, et viisapiirangute peatamine jõusse jääks; kutsub nõukogu ja komisjoni üles põhjalikult hindama, missugune mõju on otsusel peatada kuueks kuuks mõned viisapiirangud, mis moodustavad osa Euroopa Liidu sanktsioonidest Usbekistanile, ning vaatama veel kord üldist inimõiguste olukorda selles riigis; taunib tõsiasja, et Usbekistan ei ole siiani suutnud edu saavutada mitte üheski nimetatud suhtes; tunnustab inimõiguste allkomisjoni tehtud tööd inimõiguste olukorra tähelepanelikul vaatlemisel iga kuue kuu tagant, et esitada nõukogule regulaarselt parlamendi hinnanguid ja soovitusi selles küsimuses kohaldatava ELi poliitika osas;; on jahmunud Usbekistanis 23. detsembril 2007. aastal peetud presidendivalimiste üle, mis demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste ameti andmeil toimusid „rangelt kontrollitud poliitilises keskkonnas, kus ei olnud ruumi sisulisele opositsioonile ning … ei vastanud paljudele OSCE nõuetele demokraatlike valimiste suhtes”; mõistab hukka sõltumatu Ilkhomi teatri asutaja ja kunstilise juhi Mark Wei mõrva Taškendis 9. septembril 2007. aastal ja ajakirjaniku ning Usbekistani režiimi kriitiku Ališer Saipovi mõrva Kõrgõzstani linnas Ošis 24. oktoobril 2007. aastal; kordab oma üleskutset vabastada viivitamata poliitilised vangid (25);

88.

toetab nõukogu soovi alustada inimõigustealaseid dialooge ka kõikide ülejäänud Kesk-Aasia riikidega; nõuab, et need dialoogid oleksid orienteeritud tulemustele ning oleksid kooskõlas Euroopa Liidu suunistega kolmandate riikidega peetavate inimõigustealaste dialoogide kohta, tagades kodanikuühiskonna ja Euroopa Parlamendi kaasamise; nõuab, et dialoogide alustamiseks oleks olemas vajalikud ressursid nõukogu ja komisjoni sekretariaadis;

89.

märgib, kui tähtsad on nii Türgi kui ka ELi poolt Türgi ELiga ühinemisprotsessiga seoses võetud kohustused käimasolevate Türgi inimõigustealaste reformide jaoks;

90.

loodab, et Benazir Bhutto mõrva eest vastutavad isikud tehakse kindlaks ja võetakse vastutusele nii kiiresti kui võimalik; juhib tähelepanu inimõiguste olukorra halvenemisele Pakistanis kogu 2007. aasta jooksul, eriti ohule kohtunike sõltumatusele ja meediavabadusele; mõistab seda silmas pidades hukka Pakistani endise ülemkohtu esimehe Iftikhar Mohammad Choudhry vastu suunatud laimukampaania ning samuti asjaolu, et ta on ametist kõrvaldatud ning pandud koduaresti; kutsub nõukogu ja komisjoni üles toetama liikumist demokraatia nimel, mille algatas kohtunikkond ja advokatuur, eelkõige kutsete laiendamisega mõnele oma esindajale, sealhulgas hr Choudhryle; nõuab kõikide ametist kõrvaldatud kohtunike ametisse ennistamist; märgib ära uue strateegiadokumendi vastuvõtmist Pakistani kohta ja tunneb heameelt, et kogu dokumendis on asetatud rõhku konfliktide ennetusele ning inimõigustele; märgib, et Euroopa Ühenduse ja Pakistani ühiskomisjoni esimene kohtumine toimus 24. mail 2007. aastal Islamabadis ning rõhutab, et inimõiguste küsimused peaksid olema komisjoni päevakorra esirinnas kõikidel järgmistel kohtumistel;

91.

rõhutab, et jõupingutusi kaotada igasugune naiste suguelundite moonutamine tuleks suurendada nii rohujuuretasandil kui ka poliitika kujundamises, juhtimaks tähelepanu asjaolule, et niisugune moonutamine on nii soolise võrdõiguslikkuse küsimus kui ka füüsilise puutumatusega seotud inimõiguste rikkumine;

92.

nõuab, et inimõigustealastes dialoogides käsitletaks selgesõnaliselt naiste õiguseid, eelkõige naiste ja tüdrukute diskrimineerimise ja nendevastase vägivalla kõikide vormide kaotamist – sinna kuuluvad kõige silmapaistvamalt soolisel valikul põhinevad abordid, kõik kahjustavad tavad ja kombed, nagu naiste suguelundite moonutamine ja varased või sundabielud, kõik inimkaubanduse vormid, koduvägivald ja naisetapp ning ekspluateerimine tööl ja majanduslik ekspluateerimine, ning et jäetaks kõrvale mis tahes kombele, tavale või usulisele kaalutlusele osutamine riikide poolt selleks, et vältida oma kohustusi selline julmus ja igasugused muud naise elu ohustada võivad tavad kaotada;

93.

kutsub nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles kasutama inimõiguste klauslit, et muuta naiste suguelundite moonutamise kõikide vormide vastu võitlemine suhetes mitteliikmesriikidega prioriteediks, eelkõige nende riikidega, kellel on Euroopa Liiduga Cotonou lepingu raames (praegu Euroopa partnerluslepingute alusel) eelissuhted, ning avaldada neile survet vajalike õiguslike, haldus-, kohtu- ja ennetusmeetmete võtmiseks sellise tegevuse lõpetamiseks;

94.

tuletab meelde aastatuhande arengueesmärke ja rõhutab, et hariduse kättesaadavus ja tervis on põhilised inimõigused; usub, et ELi arengu- ja inimõiguste poliitikas tuleb rohkem rõhutada terviseprogramme, sealhulgas seksuaaltervise programme, soolise võrdsuse edendamist, naiste mõjutamisvõimaluste parandamist ja lapse õiguste edendamist eelkõige seal, kus soopõhine vägivald on valdav ning naised ja lapsed on ohustatud HIV/AIDSi viirusest või neile ei anta teavet, ennetamisvõimalusi ja/või ravi; palub komisjonil integreerida põhilised tööõigused ja inimväärse töö küsimused arengupoliitikasse, eelkõige kaubandusega seotud abiprogrammidesse;

95.

kutsub nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles aitama kaasa eelkõige sellele, et Aafrika Liidu liikmesriigid ratifitseeriksid ja rakendaksid Aafrika Liidu protokolli naiste õiguste kohta Aafrikas;

96.

kutsub nõukogu, komisjoni ja liikmeriike üles edendama demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendit (EIDHR) ning tagama rahaliste vahendite eraldamist tegevuste jaoks, mille sihiks on kaotada naiste suguelundite moonutamise kõik vormid;

97.

mõistab hukka jätkuva inimõiguste ja demokraatia rikkumise sõjaväehunta poolt Birmas ning toetab Euroopa Liidu pühendumist oma seatud eesmärkide saavutamisele, nimelt kaasavale ja tõelisele kolmepoolsele dialoogile sõjaväelise režiimi, demokraatliku opositsiooni (nimelt Rahvuslik Demokraatialiiga, kes võitis 1990. aasta valimised) ja etniliste rahvuste vahel eesmärgiga kindlustada rahvuslikku leppimist, mis on vajalik demokraatiale üleminekuks Birmas, ja seadusliku, demokraatliku tsiviilvalitsuse moodustamisele, mis austab oma rahva inimõigusi ja taastab normaalsed suhted rahvusvahelise üldsusega; tervitab asjaolu, et nõukogu võttis 2007. aasta novembris vastu ühise seisukoha, milles pikendati seniste piiravate meetmete kehtimist ning kehtestati uusi piiravaid meetmeid, kuid kahetseb, et neist meetmetest jäi puutumata olulisi sektoreid, näiteks energiasektor ning finants- ja pangandussanktsioonid sõjaväelise režiimi vastu; on seoses sellega seisukohal, et piiravate meetmete vastuvõtmisega peaks tavapäraselt kaasnema kindel toetus kodanikuühiskonnale, mida Birmas toimunud ei ole; mõistab hukka Birma ametivõimude julma reageerimise buda munkade ja teiste rahumeelsete meeleavaldajate demonstratsioonidele; taunib demokraatia aktivistide ja ajakirjanike vahistamisi ja kinnipidamist ning kutsub nõukogu üles jätkama Birma inimõiguste olukorra rõhutamist ÜRO inimõiguste nõukogus kui põhiprioriteeti ja jätkama surve avaldamist, et toimuks Tomas Ojea Quintana, ÜRO eriraportööri inimõiguste küsimustes Birmas teine visiit kõnealusesse riiki, et hinnata veel inimõiguste rikkumisi; tervitab Piero Fassino määramist Euroopa Liidu erisaadikuks Birmasse ning palub komisjonil EIDHRi raames aktiivselt toetada Birma demokraatiameelset liikumist; mõistab hukka Kareni Rahvusliku Liidu peasekretäri Padoh Mahn Sha tapmise (Sha mõrvati oma kodus Tais 14. veebruaril 2008. aastal); palub, et toimuks kõnealuse tapmise asjaolude uurimine ja et EL väljendaks pahameelt sõjaväelise režiimi vastu ning nõuaks tungivalt paremat kaitset Birmast pärit Tais elavatele pagendatud demokraatlikele liidritele; tunneb muret selle pärast, et Birma põgenikud Malaisias on äärmiselt haavatavad ja neid ähvardab suur vahistamis-, kinnipidamis-, peksu- või väljasaatmise oht Malaisia ametivõimude poolt; nõuab tungivalt, et nõukogu kutsuks Malaisia ametivõime üles lõpetama põgenike julm kohtlemine, et nõukogu julgustaks ÜRO põgenike ülemkomissari (UNHCR) registreerima kõik põgenikud, et pakkuda paremat kaitset ning et nõuda tungivalt, et rohkem riike nõustuksid Malaisiast pärit Birma põgenikke ümberasustamiseks vastu võtma;

98.

kutsub nõukogu eesistujariiki üles keskenduma inimõiguste küsimustes erilist muret tekitavatele riikidele; julgustab nõukogu eelkõige rakendama täies ulatuses Euroopa Liidu suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta ning eraldama täiendavaid vahendeid projektide jaoks EIDHRi raames, eriti demokraatia edendamiseks Birmas, Eritreas, Kuubal, Laoses, Põhja-Koreas, Zimbabwes, Usbekistanis, Valgevenes ja Vietnamis; on seisukohal, et nende projektide kujundamine ja rakendamine ei peaks sõltuma vastavate režiimide nõusolekust või koostööst;

99.

tervitab Euroopa esimese inimkaubanduse vastase päeva tähistamist 18. oktoobril 2007. aastal, mille eesmärgiks on suurendada teadlikkust inimkaubanduse probleemist ning rõhutada Euroopa Liidu pikaajalist pühendumist selle kaotamisele;

100.

tervitab eesistujariigi Portugali ja nõukogu korraldatud Euroopa Liidu valitsusväliste organisatsioonide inimõiguste foorumit, mis toimus Lissabonis 2007. aasta detsembris ning millel käsitleti majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste teemasid; kiidab heaks foorumi soovitused, mis kinnitasid inimõiguste jagamatust ja kõikehaaravust ning millel õnnestus ühendada Euroopa Liidu poliitikavaldkondade välimisi ja sisemisi aspekte; julgustab seepärast nõukogu ja komisjoni tugevdama piisava inimõiguste mõju hindamise kaudu praegust komisjoni kaubanduse peadirektoraadi läbiviidavat jätkusuutlikkuse mõju hindamist;

101.

tervitab genotsiidi, sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude eest vastutavate isikutega seotud Euroopa Liidu kontaktpunktide võrgu neljandat kohtumist, mis leidis aset Haagis 7. ja 8. mail 2007. aastal; võtab teadmiseks selle kohtumise töö, mis oli täielikult pühendatud Rwandale ja Rwanda kahtlusaluste uurimisele Euroopa riikide poolt; avaldab kahetsust selle üle, et Portugali eesistumise ajal ei ole korraldatud võrgu viiendat kohtumist; tuletab nõukogule meelde kohustust korraldada selline kohtumine iga eesistumise ajal;

102.

kutsub nõukogu eesistujariiki üles tegelema Euroopa Liidu ebapiisava tegutsemise küsimusega Dārfūris; tervitab Aafrika Liidu ja ÜRO ühisoperatsiooni Dārfūris (UNAMID), mis kiideti 31. juulil 2007. aastal ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1796 (2007) ühehäälselt heaks kui sammuke õiges suunas; märgib, et UNAMID võttis üle Aafrika Liidu missiooni Sudaanis (AMIS) 31. detsembril 2007 algse mandaadiga, mis kehtib kuni 31. juulini 2008; loodab, et 70 000-liikmeline AMIS, mis on siiani olnud vastutav rahukaitse eest, sulandub selle uue jõu sekka, ning et võetakse kõik vajalikud meetmed, kaasa arvatud rakendatud rahuvalvajate arvu regulaarne läbivaatamine, et tagada UNAMIDi võime täita oma mandaati; nõuab, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poolt Dārfūriga seoses väljastatud vangistuskäsud täidetaks võimalikult kiiresti; märgib, et Dārfūri humanitaarkatastroofi vastu võitlemise meetmete ebapiisavus oli üks poliitilise ja majandusliku olukorra halvenemise põhjustest Tšaadis; nõuab tungivalt viivitamatute meetmete võtmist kõnealusele riigile suurema abi andmiseks;

103.

väljendab muret seoses mässuliste rünnakuga Tšaadi pealinnas N'Djamenas 2008. aasta veebruari alguses; rõhutab ELi osaluse tähtsust suureneva diplomaatilise surve avaldamisel tulevahetuse lõpetamiseks Tšaadis, et kaitsta ümberpiiratud tsiviilelanikke, ja arutelude toetamisel, mille eesmärgiks on rahu ja rahvuslik leppimine kõnealuses riigis; mõistab hukka poliitiliste vastaste represseerimise pealinnas N'Djamenas Tšaadi valitsuse poolt pärast riigipöördekatset veebruaris; nõuab tungivalt, et valitsus teeks kõik endast oleneva, tagamaks poliitilise opositsiooni vabadust Tšaadis; rõhutab põgenike ja riigisiseselt ümberasustatud isikutega seotud kriisi tõsidust Ida-Tšaadis, kus üle 400 000 põgeniku ja riigisiseselt ümberasustatud isiku on majutatud 12 laagris piki Tšaadi idapiiri; tervitab rahuvalvemissiooni Euroopa Liidu jõud Tšaadi Vabariigis ja Kesk-Aafrika Vabariigis (EUFOR TCHAD/RCA) loomist ja selle üliolulist eesmärki kaitsta põgenikke, riigisiseselt ümberasustatud isikuid ja humanitaartöötajaid kõnealuses kriisipiirkonnas;

104.

tervitab tõsiasja, et ÜROs on alustatud ühtse käitumisstandardi väljatöötamist iga kategooria personali jaoks, kes osaleb rahuvalvemissioonidel; märgib, et töörühma tegevuskavas on üldjoontes kirja pandud nõue, et asutustevahelise alalise komitee kõikides tegevusjuhendites peavad sisalduma kuus põhilist printsiipi, sealhulgas põhimõte, et seksuaalsuhe alla 18aastase isikuga on keelatud, sõltumata sellest, missugust vanust peetakse täisea või seksuaalse küpsuse piiriks vastavas riigis kohapeal; tunneb heameelt, et see tegevusjuhend kehtib nüüd kogu ÜRO rahuvalve- ja humanitaarpersonalile; tervitab isikliku käitumise üksuste asutamist ÜRO missioonide raames Burundis, Côte d'Ivoire'il, Kongo Demokraatlikus Vabariigis ja Haitil, et uurida väidetavaid tegusid ja abistada ohvreid; loodab, et tegevusjuhendit järgitakse täies ulatuses kõikidel ÜRO missioonidel ning kui see on asjakohane, siis mõistetakse kriminaalkaristus missiooni liikmetele, kes on vägistanud või seksuaalselt kuritarvitanud lapsi;

105.

tervitab asjaolu, et nõukogu koostab ja uuendab pidevalt nimekirju tähelepanu keskpunktis olevatest riikidest, lähtudes sellest, missuguseid täiendavaid ühiseid jõupingutusi on tehtud, rakendamaks Euroopa Liidu suuniseid laste, relvastatud konfliktide, surmanuhtluse (nn üleminekumaades, inglise keeles countries on the cusp) ja inimõiguste kaitsjate kohta; märgib, et samasugust korda kavandatakse Euroopa Liidu laste õiguste kaitsmist ja edendamist käsitlevate uute suuniste rakendusstrateegias; julgustab nõukogu ja komisjoni laiendama ka Euroopa Liidu suunistele piinamise kohta seda head tava, mis võimaldab Euroopa Liidul muu hulgas ka tõhusamalt reageerida demaršide, avalduste ja muud liiki meetmetega; julgustab nõukogu ja komisjoni kaasama ÜRO erimehhanisme ja võtma tähelepanu fookuses olevate riikide kindlaksmääramisel arvesse Euroopa Parlamendi kiireloomulisi resolutsioone ja soovitusi;

106.

kordab oma nõudmist, et kõigis inimõigusi ja demokraatiat käsitlevates diskussioonides kolmandate riikidega, vahendites, dokumentides ja raportites, sealhulgas inimõigusi käsitlevates aastaaruannetes, käsitletaks otseselt diskrimineerimist puudutavaid küsimusi, kaasa arvatud rahvus- ja keelelisi vähemusi, usuvabadust, sealhulgas sallimatust mis tahes usu suhtes, ning vähemususku kuuluvate isikute diskrimineerimist, kastipõhist diskrimineerimist, põliselanike õiguste kaitsmist ja edendamist, naiste inimõigusi, laste õigusi, puuetega inimesi ja ka vaimse puudega inimesi ning kõiki seksuaalseid sättumusi esindavaid inimesi puudutavaid küsimusi, ja kaasataks täies mahus nende organisatsioone nii Euroopa Liidus kui vajaduse korral ka kolmandates riikides;

107.

väljendab muret hääletuse ilmse võltsimise pärast presidendivalimistel Keenias 2007. aasta detsembris, millele järgnes vägivald kõnealuses riigis, ja nõuab, et tagataks inimõigused, sealhulgas sõna-, kogunemis- ja ühinemisvabadus ning samuti vabad ja õiglased valimised; on mures ELi rahastamise pärast Keeniale päev pärast 2007. aasta detsembri valimisi; nõuab tungivalt, et tulevikus ei toimuks valitsuste rahastamine nii lühikese aja jooksul pärast üldvalimisi ja eriti, et niisugune rahastamine ei toimuks enne ELi valimiste vaatlemise missiooni aruande kättesaamist; märgib rahuläbirääkimiste valguses ELi jätkuva osalemise tähtsust kestvate pingutuste toetamises, et saavutada toimiv ja stabiilne demokraatlik valitsus ja riigijuhtimine Keenias;

108.

tervitab EIDHRi kui välisabi rahastamisvahendi vastuvõtmist, millega edendatakse konkreetselt inimõigusi ja demokraatiat, ning asjaolu, et Euroopa Parlamendi prioriteete on 2007. ja 2008. aasta programmitööd käsitlevates dokumentides arvesse võetud;

109.

nõuab, et raha kulutamine ja projektide valimine ning hindamine EIDHRi raames oleks täielikult läbipaistev; nõuab, et kõik väljavalitud projektid avaldataks Internetis, kui see on kooskõlas vastuvõtja kaitsega;

110.

tervitab uue projekti käivitamist EIDHRi raames, mis võimaldab kiiret tegutsemist inimõiguste kaitsjate kaitseks; kutsub komisjoni üles rakendama seda projekti kiiresti ja tõhusalt;

111.

teeb ettepaneku, et EIDHRi eelarvet suurendataks alates 2009. aastast eelkõige eesmärgiga teha täiendavad rahalised vahendid kättesaadavaks projektidele probleemidega riikides ning projektidele, mida juhivad otse komisjoni delegatsioonid koos kohalike kodanikuühiskonna organisatsioonidega, et kõikidel riikidel, kus selliseid projekte ellu viiakse, oleks juurdepääs ühenduse rahalistele vahenditele;

112.

kutsub komisjoni üles kohandama nii peakontorites kui ka delegatsioonides töötajate arvu, mis on eraldatud EIDHRi rakendamiseks, võtma arvesse kõnealuse uue rahastamisvahendi eripärasid ja probleeme, et teha kättesaadavaks vajalikud vahendid ja eriteadmised, võttes arvesse projektide, mida see toetab, eriti tundlikku iseloomu, vajadust kaitsta kodanikuühiskonna osalejaid, kes nimetatud projekte ellu viivad, ning poliitilise eesmärgi, mida see esindab, tähtsust;

113.

nõuab konkreetse inimõiguste- ja demokraatiaalase koolituse pakkumist ELi delegatsiooni töötajatele kolmandates riikides kuni kõige kõrgemal tasemel, pidades eelkõige silmas projekte, mida suuniste alusel ellu viiakse, ning tungivat vajadust toetada inimõiguste kaitsjaid; nõuab samuti, et delegatsioonide juhtide kaheaastane koolitus hõlmaks inimõigustealaseid küsimusi delegatsioonide uute tööülesannete taustal kõnealuses valdkonnas;

114.

kutsub komisjoni üles tagama Euroopa Liidu poliitiliste prioriteetide ja tema poolt toetatavate projektide ja programmide vaheline sidusus, eelkõige seoses kahepoolse programmitööga, mida ta teostab kolmandate riikidega; nõuab lisaks, et tagataks sidusus programmide ja temaatiliste vahendite vahel ning et kõnealuseid vahendeid tugevdataks, kuna need on ainsad vahendid, mis võimaldavad Euroopa Liidul kolmandates riikides projekte ilma asjaomaste riikide ametivõimude toetuseta ellu viia;

115.

märgib, et Euroopa Liidu valimisvaatluslähetusteks kasutati 2007. aastal 23 % EIDHRi kõikidest kasutatud rahalistest vahenditest (30,1 miljonit eurot) ning selliseid lähetusi toimus 11;

116.

märgib, et suur osa (umbes 50 %) 2007. aastal EIDHRi poolt projektide rahastamiseks eraldatud vahenditest eraldati suurtele temaatilistele projektidele ning ainult väike osa (24 %) riigipõhistele toetuskavadele (mis võrduvad pisiprojektidega); märgib samuti, et ainult väike osa rahalistest vahenditest eraldati Aasia jaoks ja soovitab geograafilise tasakaalu uuesti läbi mõelda;

117.

märgib, et on vaja hoolikalt suhtuda rahvusvaheliste organisatsioonide rahastamisse, mis saavad oma rahalised vahendid liikmesriikide osamaksetest, nagu Rahvusvaheline Kriminaalkohus, kuna nende organisatsioonide rahastamine sõltub osalisriikide arvust, kellel lasub kohustus neid organisatsioone finantseerida, ning see seab teised, EIDHRi rahastamisest sõltuvad projektid ja institutsioonid riski alla, näiteks valitsusväliste organisatsioonide projektid, pärandiprogramm ja Sierra Leone erikohtu mõjuala töö;

118.

märgib rahuloluga, et EL kasutab demokraatia edendamiseks kolmandates riikides üha rohkem ära valimisabi ja valimisvaatlusi ja et kõnealuste missioonide kvaliteet ja sõltumatus pälvib laialdast tunnustust;

119.

nõuab tungivalt suuremat valvsust seoses riikide, kus valimisabi andmine/ valimisvaatlused toimuvad, valiku kriteeriumidega ning seoses rahvusvahelisel tasandil kehtestatud meetodite ja eeskirjade järgimisega, eelkõige selles osas, mis puudutab missiooni sõltumatut iseloomu;

120.

on seisukohal, et käesolevas etapis, eelnevaid kogemusi silmas pidades, tuleks valimisabi ja valimisvaatlused kaasata käimasolevasse protsessi, sealhulgas valimiseelsesse demokraatia ja inimõiguste kehtestamise toetamise etappi, ning mis kõige tähtsam – valimisjärgsesse etappi demokraatliku protsessi toetamiseks ja hindamiseks eesmärgiga tugevdada õigusriigi põhimõtteid, tugevdada demokraatlikke institutsioone, poliitilist pluralismi, kohtunikkonna sõltumatust ja kodanikuühiskonna rolli;

121.

tuletab meelde, et vajadus valimisjärgse poliitika järele on esitatud EIDHRi õiguslikus aluses;

122.

nõuab, et valimisprotsess, kaasa arvatud valimiseelsed ja -järgsed etapid, kaasataks asjaomaste kolmandate riikidega peetava poliitilise dialoogi eri tasanditesse eesmärgiga tagada ELi poliitikavaldkondade sidusus ja kinnitada veel kord inimõiguste ja demokraatia üliolulist rolli;

123.

tuletab lisaks nõukogule ja komisjonile meelde, et iga riigi jaoks on vaja välja töötada demokraatia- ja inimõigustealased strateegiad, millega mõned liikmesriigid on juba algust teinud, kuna need on hädavajalikud vahendid järgitavate poliitikavaldkondade sidususe tagamiseks ka valimisprotsesside ajal;

124.

kutsub väliskomisjoni üles kajastama enne vahekokkuvõtet EIDHRi erinevate koostisosade rakendamist;

125.

mõistab hukka asjaolu, et inimõiguste ja demokraatiaklauslit, mis on kõikide kolmandate riikidega sõlmitud lepingute oluline osa, ei ole siiani konkreetselt rakendatud, kuna puudub mehhanism, mis võimaldaks seda jõustada;

126.

rõhutab selles kontekstis veel kord parlamendi eelnimetatud 14. veebruari 2006. aasta resolutsioonis esitatud ettepanekuid inimõiguste ja demokraatiaklauslite kohta Euroopa Liidu lepingutes; rõhutab eelkõige vajadust lisada sellised klauslid ELi lepingutesse, sealhulgas sektoripõhistesse lepingutesse;

127.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles kasutama tulevastes lepingutes ära praegust olukorda, kus lõpeb mitmete naaberriikide ja Venemaaga sõlmitud partnerlus- ja koostöölepingute kehtivus, ning kasutama ära uute lepingute üle peetavaid läbirääkimisi, et süvalaiendada inimõigusi ja neid käsitlevat tõhusat dialoogi, sealhulgas järelmeetmemehhanismide kaudu;

128.

nõuab tungivalt, et komisjon tagaks ELi väliskaubanduse, investeeringute ja arengupoliitika raames, et kolmandates riikides tegutsevad ELi eraettevõtjad järgiksid rahvusvahelisi inimõigustealaseid standardeid, eriti seoses loodusvarade kasutamisega ja rahvusvahelise kohustusega saada eelnev ja teadev nõusolek kohalikelt kogukondadelt ja põlisrahvastelt, keda see mõjutab; on seisukohal, et parlament peaks seda valdkonda jälgima ja esitama aruandeid selles saavutatud edusammude kohta;

129.

kordab oma nõuet rakendada inimõiguste klausleid läbipaistvama menetluse – osapoolte vahelise konsultatsiooni kaudu, määrates täpselt kindlaks poliitilised ja õiguslikud mehhanismid, mida kasutatakse juhul, kui esitatakse taotlus kahepoolse koostöö peatamiseks korduva ja/või süstemaatilise inimõiguste rikkumise ja rahvusvahelise õiguse rikkumise tõttu; on seisukohal, et sellistes klauslites peaksid sisalduma ka üksikasjad mehhanismi kohta, mis võimaldab koostöölepingu ajutist peatamist, samuti nn hoiatusmehhanismi kohta;

130.

märgib, et Euroopa Liit ei sõlminud 2007. aastal uusi lepinguid, mis oleks sisaldanud inimõiguste klausleid;

131.

tervitab asjaolu, et nõukogu ja komisjon peatasid 2007. aasta juunis Valgevenele üldise soodustuste süsteemi (GSP) raames kehtinud kaubandussoodustused, kuna Valgevene valitsus ei olnud rakendanud ühtegi ILO poolt 2004. aastal esitatud soovitust;

132.

usub, et tõhusa demokraatia ja inimõiguste kaitse tagamine ELi välispiiridel peaks olema ELi esmane prioriteet jõupingutustes inimõiguste süvalaiendamise puhul; kutsub nõukogu ja komisjoni üles tugevdama veelgi oma jõupingutusi seoses süvalaiendamisega Euroopa naabruspoliitika raames, strateegilist partnerlust Venemaaga ja suhteid Türgi ning Lääne-Balkani riikidega ning samuti kasutama selleks täielikult ära olemasolevaid piirkondlikke koostööraamistikke kõnealustes piirkondades; kordab erilist vajadust tegelda inimõiguste rikkumistega kõnealuste riikide piirkondades, kus on lahendamata konfliktid, mis takistavad märkimisväärselt õigusriigi põhimõtete ja demokraatia kindlustamist ELi praegustel välispiiridel;

133.

kutsub komisjoni üles jälgima ka edaspidi tähelepanelikult üldise soodustuste süsteemi GSP+ eeliste võimaldamist riikidele, kus on tõsiseid puudujääke ILO kaheksa konventsiooni rakendamisega põhiliste töönormide, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rikkumise või vangide töö kasutamise osas; palub komisjonil töötada välja kriteeriumid, mille alusel otsustada, millal tuleks riik GSP soodustustest inimõiguste rikkumiste tõttu ilma jätta;

134.

tuletab meelde ÜRO Peaassamblee resolutsiooniga nr 41/128 4. detsembril 1986. aastal vastu võetud deklaratsiooni, mis käsitleb õigust arengule; selles dokumendis öeldakse, et õigus arengule on vaieldamatu inimõigus ning et esmane vastutus selle õiguse kasutamiseks soodsate tingimuste loomise eest lasub osalisriikidel, kes peavad ka astuma samme rahvusvahelise arengupoliitika väljatöötamiseks, mis lihtsustaks arenguõiguse realiseerimist täies ulatuses; nõuab meetmete võtmist, tagamaks, et osalisriikide nimetatud kohustust käsitlevates rahvusvahelistes arenguprogrammides võetaks arvesse ka puuetega inimesi ja et need programmid oleksid neile inimestele kättesaadavad, vastavalt Euroopa Ühenduse poolt 30. märtsil 2007. aastal allkirjastatud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artiklile 23;

135.

tuletab nõukogule meelde tema kohustust süvalaiendada inimõigusi ühise välis- ja julgeolekupoliitika ja teiste ELi poliitikavaldkondade raames, nagu on rõhutatud nõukogu dokumendis, mille poliitika- ja julgeolekukomitee 7. juunil 2006. aastal heaks kiitis; nõuab edasisi edusamme kõnealuses dokumendis sisalduvate soovituste rakendamisel; tuletab nõukogule eelkõige meelde piirkonnaga seotud töörühmadele pandud kohustusi määratleda kesksed inimõigustealased probleemid, prioriteedid ja strateegiad osana üldisest kavandamisest ja luua süstemaatilisem teabevahetus rahvusvaheliste valitsusväliste organisatsioonide ja inimõiguste kaitsjatega;

136.

tuletab meelde, et Euroopa Liidu 2008. aasta üldeelarves on ette nähtud eraldised puude olemasolu kinnitava kontrolli kulude katteks, tagamaks, et ühenduse toetus oleks kooskõlas ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikliga 32, ning nõuab, et neid eelarve eraldisi kasutataks nõuetekohaselt ja jälgitaks järjepidevalt;

137.

kutsub nõukogu üles tegema kõik võimaliku, et rakendada põhiõigust tervisele, mis puudutab valu vaigistamist ning opioidanalgeetikumide kättesaadavust, märkides, et Rahvusvaheline Narkootiliste Ainete Kontrollinõukogu on palunud rahvusvahelisel üldsusel edendada valuvaigistite väljakirjutamist tingimusel, et tunnustatud rahvusvahelised ja riigisisesed järelevalveasutused, näiteks riikide valitsused ja ÜRO eriasutused, teostavad selle üle ranget kontrolli, eriti vaestes riikides, kuna enam kui 150 riigis tegeletakse valu vaigistamisega tõsiselt ebapiisavalt; kutsub nõukogu ja komisjoni üles töötama selle nimel, et kõikidele riikidele avaneks võimalus Maailma Terviseorganisatsiooni (WTO) liikmeks saada, nagu on sätestatud tema põhikirja artiklis 3, parandades nõnda WTO programmide tõhusust ja universaalsust;

138.

mõistab tingimusteta hukka igasuguse laste ekspluateerimise, nii seksuaalse ekspluateerimise, sealhulgas lapspornograafia ja lastega seotud seksiturismi, kui ka kohustusliku töö, samuti kõik inimkaubanduse vormid; palub komisjonil ja liikmesriikidel tunnistada tuhandete tänavalaste ja kerjama sunnitud laste probleeme kui tõsist sotsiaalset ja inimõigustealast probleemi ning palub neil võtta meetmed kõnealuste probleemide lahendamiseks ja kutsub liikmesriike üles kehtestama mõjutusvahendid nende vastu, kes vastutavad kerjama sunnitud laste olukorra halvenemise eest;

139.

soovitab komisjonil tungivalt jätkata ettevõtete sotsiaalse vastutuse edendamist Euroopa ja kohalikes ettevõtetes; palub nõukogul informeerida parlamenti ÜRO ettevõtluse ja inimõiguste eriesindaja igasugusest tagasisidest, mis selgitab ettevõtete sotsiaalse vastutuse, rahvusvaheliste korporatsioonide ja teiste äriettevõtete vastutavuse standardeid inimõiguste osas;

140.

möönab, et sisserändepoliitika on saanud ELi sise- ja välispoliitika päevakorras esmatähtsaks ning et EL on püüdnud oma tekstides sisserännet ja arengut siduda ja tagada sisserändajate põhiõiguste austamist; tunnistab siiski, et kohapealne tegelikkus erineb nendest tekstidest; rõhutab, et ebaseaduslike sisserändajate tagasivõtmise lepinguid tuleb sõlmida kolmandate riikidega, kellel on olemas õiguslik ja institutsiooniline mehhanism oma kodanike tagasivõtmisega tegelemiseks ja nende õiguste kaitsmiseks; rõhutab vajadust tagada, et selliseid tagasivõtulepinguid rakendades austatakse täielikult mittetagasisaatmise põhimõtet, ning tagada juurdepääs õiglasele varjupaiga taotlemise menetlusele; nõuab vastavalt tagasivõtulepingutele tagasisaadetud isikute kohtlemise tõhusat jälgimist, eriti seoses võimaliku nn ahelväljasaatmisega;

141.

kutsub nõukogu üles tagama, et põgenike, varjupaigataotlejate ja ümberasujate õigused oleksid tegelikkuses täielikult austatud, kui edendatakse koostööd kolmandate riikidega sisserände ja varjupaiga küsimustes; rõhutab, et selles valdkonnas tuleks inimõiguste austamise järelevalveks kasutada eelkõige Euroopa naabruspoliitika süsteemi; kutsub nõukogu ja komisjoni üles veenduma, et politseikoostöö raames ebaseadusliku sisserände takistamiseks tehakse kõik mis võimalik tagamaks, et kolmandate riikide politsei- ja õigusorganid austaksid inimõigusi, ning kutsub nõukogu ja komisjoni üles tagama, et ei toetataks politsei- ja õigusorganeid nendes riikides, kus pannakse toime raskeid ja süstemaatilisi inimõiguste rikkumisi ja/või kes ei esita aruandeid vastavate rahaliste vahendite kasutamise kohta;

142.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles esitama rahvusvahelisel tasandil Euroopa Liidu poolt algatusi võitluseks tagakiusamise ja diskrimineerimise vastu seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi alusel, näiteks edendades resolutsiooni vastuvõtmist selles küsimuses ÜRO tasandil ja eraldades toetusi valitsusvälistele organisatsioonidele ja osalistele, kes edendavad võrdõiguslikkust ja mittediskrimineerimist; mõistab hukka tõsiasja, et paljudes riikides on homoseksuaalne käitumine kriminaalkorras karistatav, et Iraanis, Jeemenis, Mauritaanias, Saudi Araabias, Sudaanis, Araabia Ühendemiraatides ja osas Nigeeriast on homoseksuaalsus surmanuhtlusega karistatav, et 77 riigis kehtivad seadused, mis võimaldavad riigi ametivõimudel samasoolistega seksuaalsuhetes olevaid isikuid taga kiusata ja vangi mõista, ning et mitmetes riikides, näiteks Bangladeshis, Burkina Fasos, Indias (kus karistusseadustiku asjaomaste sätete üle teostatakse praegu kohtulikku läbivaatust), Keenias, Malaisias, Malawis, Nigeerias, Pakistanis, Sierra Leones, Zambias, Tansaanias ja Ugandas kehtivad seadused, mis võimaldavad mõista kuni 10 aasta pikkuseid vanglakaristusi; toetab täielikult Yogyakarta põhimõtteid rahvusvaheliste inimõigusi käsitlevate õigusaktide kohaldamise kohta seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi suhtes; nõuab tungivalt, et liikmesriigid annaksid varjupaika isikutele, keda ähvardab nende päritolumaal tagakiusamine seksuaalse sättumuse või soolise identiteedi tõttu;

143.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles tagama, pidades silmas 2009. aastaks kavandatud ÜRO Narkootikumide ja Kuritegevuse Büroo ministrite kohtumist, et rahvusvahelistele organisatsioonidele, näiteks ÜRO organisatsioonidele ebaseadusliku narkootikumide leviku tõkestamiseks eraldatavaid rahalisi vahendeid ei kasutataks kunagi otseselt ega kaudselt julgeolekuorganite toetamiseks riikides, kus pannakse toime raskeid ja süstemaatilisi inimõiguste rikkumisi või kus kehtib narkootikumidega seotud kuritegude eest surmanuhtlus; nõuab ka, et ÜRO narkootikumide komisjoni eelseisva istungjärgu puhul koostataks dokument, mis annaks igakülgse ja üksikasjalise ülevaate Euroopa Liidu liikmesriikides inimõiguste ja narkopoliitika valdkonnas rakendatud parimatest tavadest;

144.

rõhutab veel kord, kui tähtis on, et Euroopa Liidu sisepoliitika edendaks rahvusvaheliste inimõigusi käsitlevate õigusaktide järgimist, ning et liikmesriikide õigusloome oleks muu hulgas kooskõlas ka Genfi konventsioonide ja nende lisaprotokollidega, piinamisevastase konventsiooniga, genotsiidikonventsiooniga ja Rooma statuudiga; tervitab mõnedes liikmesriikides universaalse kohtualluvuse kohaldamisel tehtud edusamme; püüdes sise- ja välispoliitikat veelgi lähendada, julgustab nõukogu ja komisjoni ning liikmesriike kaasama Euroopa Liidu vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala arendamisse ka võitluse karistamatuse vastu raskete rahvusvaheliste kuritegude eest;

145.

väljendab veel kord oma muret Interneti sisu piirangute, nii selle leviku piiramise kui ka informatsiooni saamise piiramise üle valitsuste poolt, kuna see ei ole täiesti kooskõlas sõnavabaduse tagamisega; palub sellega seoses nõukogul ja komisjonil koostada ühenduse reeglid kolmandate riikidega kauplemise kohta, mis puudutab tarkvara, riistvara ja muid selliseid tooteid, mille ainus otstarve on teostada järelevalvet ja piirata juurdepääsu Internetile viisil, mis ei ole kooskõlas sõnavabadusega, ning mis puudutab selliste kaupade importi ja eksporti, välja arvatud kaubad, mille ainus otstarve on kaitsta lapsi; on seisukohal, et sama peaks kehtima ka järelevalve- ja/või sõjalise tehnika kohta seoses riikidega, kus rikutakse süstemaatiliselt inimõigusi; nõuab ka konkreetsete lahenduste leidmist, hoidmaks ära olukorda, kus Euroopa äriettevõtted varustavad sellised riike isikuandmetega, mida võidakse kasutada nende õiguste, eriti sõnavabaduse rikkumiseks;

146.

palub nõukogul osaleda kiireloomuliste resolutsioonide inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtete rikkumise juhtumite kohta aruteludes ning nõuab, et inimõiguste allkomisjonile antaks konstruktiivsem roll kiireloomuliste teemade valimise läbipaistvate ja järjekindlate kriteeriumide väljatöötamisel;

147.

soovitab tõlkida inimõiguste teemalised resolutsioonid ja teised võtmetähtsusega dokumendid keeltesse, mida räägitakse piirkondades, mida vastav dokument käsitleb, eriti nendesse keeltesse, mille kasutamist inimõigusi rikkuvad valitsusasutused ei tunnista;

148.

kahetseb sügavalt, et Birma ja Kuuba ametivõimud lükkasid tagasi parlamendi taotluse anda nõusolek delegatsiooni saatmiseks külastama endiseid Sahharovi preemia laureaate; on seisukohal, et parlament peaks lihtsustama Sahharovi preemia laureaatide võrgustiku loomist, korraldades regulaarseid kohtumisi parlamendis;

149.

on kindlalt vastu Sahharovi auhinna laureaatide, „Daamid valges” (Damas de Blanco), vastasele süsteemsele vägivallale ja nende korduvale ahistamisele, kui nad rahumeelselt meelt avaldavad ja oma sugulaste vabastamist paluvad, keda on nüüdseks Kuubal rohkem kui viis aastat vangistuses hoitud; kutsub presidenti üles kordama Kuuba võimudele oma nõudmist anda luba 2002. aasta Sahharovi auhinna laureaadi Oswaldo Payá külastuseks Euroopa institutsioonidesse nende kutsel, et ta saaks isiklikult selgitada praegust poliitilist olukorda Kuubal; kutsub samuti presidenti üles väljendama Kuuba võimudele parlamendi tugevat soovi ja otsustavust võtta tulevatel nädalatel ühes parlamendi tööpaikadest vastu Damas de Blanco, et anda neile ametlikult üle 2005. aasta Sahharovi auhind;

150.

tuletab parlamendi delegatsioonidele meelde, et nad peaksid süstemaatiliselt lülitama oma kolmandate riikide visiitide päevakorda ka parlamentidevahelise arutelu inimõiguste olukorra teemal;

151.

tunnustab oma ajutise komisjoni tööd, mis moodustati uurimaks Euroopa riikide väidetavat kasutamist CIA poolt vangide transportimise ja ebaseadusliku vahi all hoidmise eesmärgil, ning selle komitee aruannet, mille põhjal koostatud resolutsiooni võttis parlament vastu 14. veebruaril 2007. aastal (26); kutsub liikmesriike üles tegutsema üheskoos kõikidel tasanditel, et paljastada ja mõista hukka erakorralisi üleviimisi nüüd ja edaspidi; kutsub sellega seoses komisjoni üles esitama Euroopa Parlamendile aruande vastuste kohta parlamendi 23. juuli 2007. aasta kirjale, mis saadeti Poola ja Rumeenia valitsusele, nõudes üksikasjalikku teavet mõlemas riigis toimunud uurimiste tulemuste kohta, ja kõikidele ELi liikmesriikidele saadetud nende vastavaid terrorismivastaseid õigusakte käsitleva küsimustiku tulemuste kohta, nagu teatati täiskogu istungil 2007. aasta septembris;

152.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide ja kandidaatriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜROle, Euroopa Nõukogule, Euroopa Koostöö- ja Julgeolekuorganisatsioonile ning käesolevas resolutsioonis nimetatud riikide ja territooriumide valitsustele.