15.1.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 10/67

1.1

Juba mitmeid aastaid on Euroopa riigid ning Euroopa Liit tegelenud tervishoiuteenuste kasutajate õiguste küsimusega. Kõnealused õigused (1) tagatakse hartade ja mitmete muude õigusaktidega. Õiguste elluviimine sõltub loomulikult tervishoiusüsteemi kvaliteedist ja ravikorraldusest. Samuti sõltub nende õiguste tunnustamine tervisespetsialistide ning patsientide endi käitumisest ja koostööst. Seega on võimalik olukorda kiiresti parandada.

1.1.1

Kodanikuaktiivsuse võrgustik (Active Citizenship Network) tegi 2002. aastal ettepaneku patsientide õiguste Euroopa harta koostamiseks. Kõnealused Euroopa Liidu põhiõiguste hartal (artikkel 35) põhinevad õigused on olulised Euroopa kodanike kokkupuutumisel tervishoiusüsteemiga. Sellele vaatamata näitab kodanikeorganisatsioonide 14-s Euroopa Liidu riigis läbiviidud uurimus, et kõnealuste õiguste kaitse on riigiti väga erinev. See seab küsimuse alla Euroopa Komisjoni kohustuse tagada solidaarsuse põhimõttest lähtuvalt kõigile Euroopa kodanikele juurdepääs tervishoiuteenustele.

1.1.2

Tänapäeval võime Euroopa eri riikides näha riikliku poliitika suundumust üha enam toetada kodanike osalust osalemismeetodite loomise kaudu: üksmeelekonverentsid Taanis, kodanike hindamiskomisjonide loomine mitmes riigis, assambleed jne. Ka Euroopa Nõukogu ja Euroopa Parlament edendavad osalusel põhinevaid meetmeid.

1.1.3

Võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, Euroopa Komisjoni teatist „Tervishoiuteenuste alase ühenduse meetme üle peetav arutelu”, tervishoiunõukogu 1. juuni 2006. aasta deklaratsiooni Euroopa Liidu tervishoiusüsteemi ühiste väärtuste ja põhimõtete kohta, Euroopa Kohtu praktikat patsientide liikuvuse osas, Euroopa Parlamendi aruannet patsientide liikuvuse ja Euroopa Liidus toimuvate tervishoiualaste arengute kohta ning Euroopa Parlamendi 15. märtsi 2007. aasta resolutsiooni, kutsub Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Euroopa Komisjoni üles tegema algatusi rakendamaks patsientide õigusi tunnustavat tervishoiupoliitikat, milleks on vaja:

1.1.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee käsitleb seega patsientide õiguste küsimust juhtimaks Euroopa organite tähelepanu vajadusele neid õigusi tunnustada, arvestades eelkõige kodanike liikumisvabadust 27-s liikmesriigis ning nende võrdseid võimalusi saada kvaliteetset teenust nii päritoluriigis kui ka vastuvõtjariigis, ning eriti edendada nende õiguste konkreetset rakendamist Euroopa Liidu kõigis liikmesriikides. Õiguste tunnustamine eeldab muutusi kõigi tervishoiuspetsialistide ja -asutuste igapäevastes suhetes patsientidega.

1.1.5

Kõnealuste küsimuste käsitlemisel tuleb tihti arvestada ka eetilist mõõdet ning vastused põhinevad asjaomase riigi poliitilisel ja sotsiaalsüsteemil. Vaatamata tervishoiusüsteemide ning asjaomaste arutelude mitmekesisusele, on tervishoiu problemaatikaga seonduvad küsimused sarnased Euroopa kõigis riikides ning üldiselt ja pöördumatult liigutakse tervishoiusüsteemi kasutajate õiguste tugevdamise poole.

1.2

Nii tervishoiuvajadused kui ka inimeste ootused on muutunud. Muutust võib täheldada ka tervishoiusüsteemist väljaspool, poliitika valdkonnas, kus püütakse inimestele anda tervisega seonduvates küsimustes üha enam sõnaõigust.

1.3

Tänu meditsiinilistele ja sotsiaalkindlustussüsteemi rakendamise edusammudele on toimunud laialdased epidemioloogilised muutused, mis avalduvad lühemas raviperioodis ning eelkõige üha rohkemates kroonilistes haigustes. Rahvastiku vananemine süvendab kõnealust nähtust veelgi. Krooniliste haigete ravi tähendab pikaajalist ravi, mille tulemusena koguvad haiged teadmisi tervishoiusüsteemi kasutamise ja haiguse kogemuse kaudu.

1.4

Uued infotehnoloogiad ja eelkõige Interneti areng on tõstnud patsientide teadlikkust, parandanud nende arutlemise ning küsimuste esitamise võimet. Teatud haiguste osas on inimestel süvendatud teadmised ja seda ei tohi jätta tähelepanuta. Tervishoiuspetsialistid peaksid sellega arvestama.

1.5

Üldiselt ei piirdu patsiendi ootused spetsialistile üksnes tehnilise mõõtmega, vaid hõlmavad ka suhete ja inimlikku mõõdet.

1.6

Kauaaegne elamine haigusega ja/või puudega tekitab inimestes uusi vajadusi ja uusi ootusi. Ravi väljakutse on muutunud: enam ei otsita iga hinna eest ravi, vaid õpitakse haigusega „koos elama” jätkuvas võitluses valu vastu.

Selle tulemusel muutuvad haiged saadava ravi suhtes aktiivsemaks, neil tekivad uued ootused ja vajadused.

1.7

Inimeste kasvavad vajadused ja ootused oma ravi suhtes on osa sügavamatest ühiskondlikest muutustest. Ühiskond soosib üksikisiku sõltumatuse austamise ja õiguste kinnitamise mudelit.

1.8

Sellest võib järeldada, et arsti ja patsiendi suhte paternalistlik mudel on ennast ammendanud. Järelikult tuleb patsiendi koht süsteemis üle vaadata, mis tähendab ka uute õiguste ja kohustuste kindlaksmääramist ja rakendamist.

1.9

Käesolevas arvamuses keskendutakse patsientide, st tervishoiusüsteemi kasutajate õigustele, olgu nad Maailma Tervishoiuorganisatsiooni määratluse järgi terved või haiged.

2.1

Seoses meditsiini arengu, tervisega seotud suuremate vajaduste ja ootustega vaadeldakse inimest nüüd tema elu kontekstis mitte üksi, vaid koos perekonna ja isegi töökaaslaste ja sõpradega. Haiguse või puudega elamine tähendab arvestamist elukvaliteedi mõõtmega, mis nõuab lisaks meditsiinitöötajatele ka mitmete teiste spetsialistide sekkumist.

2.2

Arstile jääb inimeste ravimises esmatähtis roll, kuid süsteemi tuleb kaasata ka arsti ja patsiendi suhte mõiste, mis peaks olema tervishoiusüsteemi lahutamatu osa, st meditsiini- ja sotsiaalhoolekande spetsialistide koostöö osa.

2.2.1

Patsient usaldab ennast tervisespetsialistide kätte. Seega peavad nii arst kui põetajad patsienti tähelepanelikult jälgima, et kohandada vastavalt oma rääkimisviis, ravi ja asjaomased selgitused. Suhtlusprotsess hõlmab nii kuulamist, rääkimist kui ka ravi. See võimaldab luua tugeva suhte, mida on vaja haiguse vastu võitlemiseks.

2.2.2

Vastuseks nimetatud väljakutsetele peaks meditsiin kujundama tegeliku sotsiaalse menetluse, mis lisaks hädavajalikele ja rangetele tehnilistele nõudmistele vastaks ka tervikliku, üksikisiku vajadustele kohandatud arstiabi nõudele.

2.2.2.1

Meditsiini ja sotsiaalhoolekande töötajad peavad olema patsiendi nõustajad, jättes vastutuse siiski patsiendile. Nende ülesanne on seega patsienti ravida, anda teavet ja teda toetada. Patsiendi sümptomite ja isikliku suhte alusel töötavad nad välja ravistrateegia. Nii nõutakse tervishoiutöötajatelt õigustatult patsiendi ärakuulamist, mille tulemusel on võimalik soovitada kõige kohasemat ravi nii tehnilises kui ka psühholoogilises plaanis.

2.2.3

Parima ravi leidmine ja haiguse vastu võitlemise tulemus sõltub suurel määral haige ja meditsiinitöötajate suhtest. Tulemus on meditsiinitöötajatele sama oluline kui patsiendile. See tähendab ka vahendamist, sotsiaalsete piirangute (tööelu, rahalised piirangud, õiguste tunnustamine jne) arvessevõtmist ning väljakutset tunde- ja perekonnaelule. Selles kontekstis on väga oluline roll lähedastel ja patsiendiorganisatsioonidel.

2.3

Seega võib ette kujutada, millist kasu annaks kohtumised patsiendiorganisatsioonide ja meditsiinitöötajate organisatsioonide vahel.

2.3.1

On leitud, et traditsioonilise arsti-patsiendi suhte lõppemisega võib tekkida usaldamatus. Kõnealust muutust tuleb pigem käsitleda kui pimedal usul põhineva suhte asendumist usaldussuhtega, mis tekib inimese ja tema lähedaste arutelu käigus spetsialistidega.

3.1

Patsientide õiguste tagamine on seotud inimõigustega ning selle eesmärk on edendada nende sõltumatust. Need õigused on seega sageli teineteisega seotud. Patsientide õiguste Euroopa hartas, mis koostati 2002. aastal kodanikuaktiivsuse võrgustiku (Active Citizenship Network) poolt on nimetatud neliteist õigust, mida EMSK väärtustab ja tunnustab. EMSK leiab, et neist kolm on seotud teiste õigustega või on nende eeltingimuseks.

3.2.1

Teave on oluline eelkõige ravitavale isikule. Teavet tuleb anda haiguse, selle võimaliku arengu, võimalike ravimeetodite kohta nende kasude ja riskidega, raviasutuste või arstide kohta, haiguse mõjude ja ravi kohta igapäevaelus. Sellise teabe andmine on eriti oluline krooniliste haiguste, sõltuvuse, puude ja pikaajalise ravi korral, mis muudavad haige, tema perekonna ja sõprade igapäevaelu.

3.2.1.1

Elanikkonna parema tervisliku seisundi seisukohast on esmatähtis ennetustegevus. Tuleb hakata korraldama teabe- ja teavituskampaaniaid ning samaaegselt rajama asutusi, kus pakutakse arstlikku läbivaatust ja ravistruktuure.

3.2.2

Teavet ei anta ainult teabe enda pärast, vaid see on vahend vabade ja teadvustatud valikute tegemiseks. Seetõttu on teabe andmise viisid sama olulised kui teave ise. Teabe andmise viisidele lisaks kuuluvad protsessi ka erinevad teabeallikad, sealhulgas Internet ja organisatsioonide hallatud teabeliinid. Nende kaudu saab patsient suhelda paljude eri spetsialistidega, kellest igaühel on oma roll. Esmatähtis on teabe suuline edastamine. Arst peab pidevalt kontrollima, kas patsient saab oma haigusega seonduvatest asjaoludest aru ning on rahul.

3.2.3

Teabe andmisel tuleb eraldi tähelepanu pöörata ka patsiendi lähedastele, eriti kui patsient on laps, hoolt vajav vanur jne. On ilmne, et lähedastele antav teave sõltub patsiendi seisundist ja võimest võtta vastu oma haigusega seotud otsuseid.

3.2.3.1

Iga patsienti tuleb teavitada tema emakeeles ning arvestada tuleb konkreetse inimese arusaamisvõimega.

3.2.4

Teadlik nõusolek saab põhineda üksnes teabel ning nõusolek riskideks eeldab põhjendamist. Teave on patsiendi ja arsti ainulaadse suhtluse tulemus, milles arvestatakse ainult patsiendi huvide ja heaoluga.

3.2.5

Isiklikule teabele juurdepääs on esmatähtis samm vähendamaks terviseprobleemide, haiguste ja määratud raviga seotud ebavõrdsusi ning parandamaks kõikide kodanike juurdepääsu tervishoiusüsteemile.

Oleks soovitav, et patsiendi tervislikku seisundit puudutav teave, diagnoosid ja ravimeetmed ning nende tulemused märgitaks patsiendikaardile. Patsiendi teabe ja sõltumatuse juurde kuulub ka patsiendi või tema valitud vaheisiku või arsti otsene juurdepääs kõnealusele kaardile. Tehes jõupingutusi parema teabe pakkumiseks ja läbipaistvuse suurendamiseks, tuleb siiski asjaomase õigusraamistiku abil tagada, et tervist puudutavaid andmeid ei kasutataks mittesihipäraselt. Eelkõige elektrooniliselt talletatavate ja mõnel juhul ka üle piiri edastatavate andmete puhul tuleb nende kasutamist väga hoolikalt kontrollida.

3.2.6

Esmatähtis on anda teavet tervishoiusüsteemi kohta, et muuta see mõistetavaks ja läbipaistvaks. Osapoolte paljusus võib suurendada üksikisiku sõltumatust või, vastupidi, muuta nad oma arstist täiesti sõltuvaks, sõltuvalt sellest, millised on nende teadmised ja milline on nende ettekujutus süsteemist. Tekib oht, et kasutajate nõudmised on suunatud valedele isikutele või asutustele.

3.3.1

Tegemist on patsiendi õigusega osaleda teda puudutavates otsustes. See ei tähenda vastutuse veeretamist arstilt patsiendile, vaid nende omavahelist ravisuhet, kus mõlemal on oma seisukoht, õigused ja vastutusala.

3.3.1.1

Patsiendi nõusolek ei laiene automaatselt kõigile edaspidistele meditsiinitoimingutele. Iga olulisema meditsiinilise või kirurgilise toimingu eel tuleb uuesti patsiendi nõusolekut küsida.

Teavitatud patsiendi nõusolek peab olema selge, st objektiivselt väljendatud. Pärast teavitamist võib patsient talle soovitatud protseduuriga nõustuda või sellest keelduda.

Organidoonorluse puhul, kui doonor on elus, tuleb erilist tähelepanu pöörata sellele, et teda teavitatakse kaasnevatest riskidest.

3.3.1.2

Kui tegemist on uue ravimeetodi katsetamisega, tuleb lähtuda samadest põhimõtetest nagu siis, kui küsitakse patsiendi nõusolekut meditsiiniliseks raviks. Patsiendi vaba valikut tuleb austada ning kõnealustel põhimõtetel on sama eesmärk — jagatud vastutus ja usaldus.

3.3.1.3

Ravimeetodite katsetamiste osas on nii tervete kui haigete puhul vaja teha erilist selgitustööd. Ravimeetodite katsetamised peavad vastama kindlatele kriteeriumitele ning saavad toimuda vaid selge koostöösoovi ning täieliku nõusoleku tõendite olemasolu korral.

3.3.1.4

Hädaolukorras võib teha teatavaid erandeid ja seda reeglit rikkuda, st eeldada, et patsient on nõus ning küsida selle kohta kinnitust, kui patsiendi võime olukorda hinnata on taastunud.

3.3.1.5

Patsiendil peab olema õigus määrata omale esindaja juhuks, kui ta ise ei ole enam võimeline oma eelistusi väljendama.

3.3.1.6

Lastelt ja alaealistelt tuleb küsida nõusolekut meditsiinilisteks toiminguteks, kui nad on saavutanud teatava isikliku sõltumatuse ning on võimelised olukorda kohaselt hindama. Kui lastele anda terviseõpetust juba varasest east, suhtuvad nad teatud olukordadesse rahulikumalt ning koostöö noorte patsientidega paraneb.

3.4.1

Õigus väärikusele tähendab õigust privaatsusele, õigust valu leevendamisele, õigust väärikalt surra, inimkeha terviku kaitset, eraelu austamist ja põhimõtet, et kedagi ei diskrimineerita.

3.4.1.1

Igal kodanikul on õigus oma tervislikku seisundit, haiguslugu ja ravi puudutava teabe konfidentsiaalsusele, aga ka privaatsuse austamisele arstlikul läbivaatusel, konsultatsioonil ning meditsiinilistel või kirurgilistel toimingutel. Kõnealune põhiõigus näeb ette, et patsienti koheldakse täieliku austusega ning talle ei saa osaks tervishoiutöötajate halvustavad märkused või käitumine.

3.4.1.2

Haigus, puue ja sõltuvus muudavad inimese haavatavamaks. Mida nõrgemana haiged end tunnevad, seda vähem on nad võimelised nõudma kasvõi minimaalset austust. Kui inimene on nõrgem haiguse ja/või puude tõttu, peavad spetsialistid tema austamisele veelgi enam tähelepanu pöörama.

3.4.1.3

Inimese austamine hõlmab asjaolu, et nõustamiseks, inimese ärakuulamiseks, haiguse ja ravimeetmete selgitamiseks varutakse piisavalt aega nii polikliinikus kui haiglas. Aja investeerimine tugevdab kõnealust ravisuhet ning võimaldab aega kokku hoida mujal. Ravimine tähendab piisava aja pühendamist patsiendile.

3.4.1.4

Eelkõige kehtib see inimeste puhul, kes kannatavad sotsiaalse tunnustuse puudumise all: vanurid, sotsiaalselt tõrjutud inimesed, füüsilise, psühholoogilise või vaimse puudega inimesed jne.

3.4.1.5

Eriti tähelepanelik tuleb olla surijate või erakordselt kurnavat ravi saavate inimeste suhtes. Inimese austamine ning õigus väärikalt surra tähendab võimalust saada valu leevendavat ravi ja säilitada mingigi elukvaliteet ning tagada patsiendi õigus, et tema soovidega arvestatakse elu lõpuni. See eeldab usaldusisiku määramist, kes tagab haige soovide väljendamise.

3.4.1.6

Tuleb leida tõhusamaid vahendeid valu leevendamiseks, parandada juurdepääsu spetsialiseerunud asutustele, tõhustada tervishoiuspetsialistide teavitamist ja väljaõpet ning patsientide ja nende lähedaste teavitamist, kuna just see tähendab austust igaühe õigusele saada valu leevendavat ravi.

3.4.1.7

Inimese austamine ei lõpe tema surmaga. See tähendab, et kui haiglas olnud patsient sureb, tuleb pakkuda tema lähedastele ning teda elu lõpul hooldanud spetsialistidele psühholoogilist tuge. Samuti tuleb rangelt austada lahkunu soove ja veendumusi.

3.5

Rahvatervise seisukohast tuleb rakendada teatud teisi isikuõigusi, millele peab vastuse andma praegune süsteem oma olemasoleva korraldusega.

3.5.1

Kõikide õigus ravile — st mitte ainult juurdepääsu õigustele ja sotsiaalkaitsele, vaid ka otsest juurdepääsu kõikidele tervishoiuteenustele ja spetsialistidele ilma diskrimineerimiseta sotsiaalse või majandusliku seisundi alusel. See ei tähenda tervishoiuturu avamist, vaid proaktiivset rahvatervisepoliitikat, kus kõnealuse õiguse rakendamine on riigiti erinev sõltuvalt riigis kehtivatele kohustustele ja rahastamisviisidele.

3.5.2

Õigus kvaliteetsele ravile — igal inimesel on õigus lähtuvalt oma tervislikust seisundist saada kohast ravi ja saada osa parimatest ravimeetoditest ning ravimitest, mis võimaldavad parimat hinna ja tõhususe suhet (geneeriliste ravimite edendamine). Õigus kvaliteetsele ravile tähendab muuhulgas õigust skriinimisele ja ravialasele haridusele, mis eeldab vahendite investeerimist ja rahastamist ning piisavat nõuetekohase väljaõppe saanud spetsialistide olemasolu.

3.5.3

Õigus ennetustegevusele ja raviohutusele — kodanikud soovivad, et tervishoiusüsteem oleks korraldatud inimeste jaoks ja inimeste teenistuseks. Nad soovivad rohkem teada neile määratud ravimeetoditest, võtta osa ennetustegevusest, mis on nii isiklik kui ühine jõupingutus, ning olla kindlad, et ühiskondlikud valikud, käitumine ja tarbimine ei ohusta tervist.

4.1

Patsientide õiguste tunnustamine ja rakendamine puudutab paljusid erinevaid spetsialiste, patsiente, tervishoiupoliitikaga tegelevaid inimesi ning kasutajate organisatsioone. Hädavajalik on kõrvaldada vastuolu ühtede osapoolte õiguste ja teiste kohustuste vahel. Patsiendi õiguste tunnustamine jagab ja tasakaalustab ka spetsialistide kohustusi ja vastutust.

4.1.1

Kuna meditsiiniasutus ei võta enam üksi vastu kõiki otsuseid inimese tuleviku kohta, ei saa ta enam võtta ka kogu vastutust.

4.2

Üldsuse huvides tuleb ühiselt aidata spetsialistidel nendele ootustele vastata:

5.1

Isiklike õiguste tõhusus sõltub suurel määral käesoleva algatuse kollektiivsest toetusest. Seetõttu on vaja teha jõupingutusi demokraatia rakendamiseks tervishoiu valdkonnas, mis hõlmab kasutajate kollektiivset osalemist ning nende esindatust süsteemi eri osades.

5.2

Patsientide õigused on muuhulgas ka üks inimõiguste väljendusi, kuid mitte mingil juhul eraldi kategooria. Neis väljendub idee, et ükski patsient ei taha olla tõrjutud ning eelkõige ühiskonnast tõrjutud.

5.2.1

Tuleb teadvustada, et tervishoiusüsteemi kasutajad väljendavad üha enam oma kogemuste ning üha suurema teadlikkuse põhjal arvamust ravitingimuste kohta.

5.3

Seega on kohane küsida, milline on patsiendi koht teda puudutava otsuse tegemise protsessis menetluste läbipaistvuse ja inimese austamise kontekstis.

5.4

Tegemist ei ole juriidilis-tarbijaliku lähenemisviisi toetamisega, vaid tunnistamisega, et patsient on piisavalt küps osalemaks teda puudutava otsuse tegemises vastavalt oma õigustele.

5.5

Sõnaandmine kasutajatele ja nende esindajatele on üha olulisem, sest tervisega seotud küsimused ulatuvad teistesse valdkondadesse: tootmisviisid, eluviisid, töötingimused, keskkonnakaitse jne. Sellega kaasnevad ühiskondlikud, majanduslikud ja eetilised valikud, mis ei saa enam jääda pelgalt tervishoiuspetsialistide vastutusalasse.