—

Komisjonil selgitada liikmesriikidele täpselt sidemeid, mis tuleks sõlmida, või täiendavaid meetmeid, mida tuleks rakendada riikide tasandil, ning täpsustab, et mitmekeelsus või paljukeelsus on võimalik panus ELi poliitilisse või kultuurilisse integratsiooni ning vastastikuse mõistmise ja sotsiaalse kaasatuse tegur

—

keeleõpetuse pakkumise ulatus peaks keskenduma Euroopa tasandile, kui soovitakse saada kestvaid tulemusi ning et keeleoskuste potentsiaalne tagavara ei piirduks vaid väikese arvu keeltega.

—

edendada ja ergutada mitmekeelsustametialasel, kultuuri, poliitika, teaduse ja sotsiaalsel tasandil

—

kaasatavad eksperdid ei tohiks olla ainult sotsiaal- ja teadusvaldkondade spetsialistid, vaid ka lingvistid, tõlgid, tõlkijad, õpetajad või keeltega seotud elukutsete esindajad.

—

kui komisjon hakkab kavasid koostama, siis arvestaks ta suunistes tänu elukestvale õppele ja kultuurilistele õigustele rohkem tänapäeva noorte ja veidi vanemate generatsioonidega.

—

Komisjon toetub mitte üksnes kõrgkoolide uurimustöödele vaid ka aktiivsete ühenduste tegevusele kõnealuses valdkonnas ja toetab kodanikuühiskonna algatusi.

a)

Keelte staatus. Keel võib olla ametlik, töökeel, ühenduse keel, vähemuskeel, domineeriv keel, kultuuri-, teadus- või ärialase suhtluse keel, institutsiooniline, diplomaatiline, käibekeel, kutsealaselt (tervishoid, haridus, ehitus, tööstus, moetööstus ja -kunst jne) kasutatav keel; Keelelisest mitmekesisusest kinni pidamiseks, mida Euroopa Liit toetab ja kaitseb, on vaja pakkuda mitmekesiseid ja proportsionaalseid lahendusi olukordades ja vajaduste korral, kus üks lahendus, milles keeleküsimus piirneks loogikaga “haridus-väljavaated-töökoht” või “keeletehnika—uute toodete turg—siseturg” ei võimalda täita eesmärki, et iga ELi kodanik räägiks lisaks emakeelele kahte võõrkeelt, vaid võib olla vastupidise mõjuga, kus Euroopa kultuurialal väheneb keelte arv, mida tegelikult osatakse või räägitakse. Komitee soovitab, et võimaldataks ja ergutataks igasugust ametialast, kultuurilist, poliitilist, teaduslikku vm keelekasutust oma keskkonnas ning toetab mitmeid kodanikuühiskonna algatusi. Igasugune suuline ja kirjalik suhtlemine, mida võimaldatakse ja toetatakse originaalkeeles, suurendab vabadusel rajanevat ala, ilma et oleks tingimata vaja kirjalikult või suuliselt tõlkida. Kasutavate keelte arvu küsimus ei sõltu seega kirjaliku ja suulise tõlke kuludest või keeleõppest.

b)

Teatud sotsiaalne võime on seotud ühe või mitme konkreetse keele kasutamise võimega, mitmekeelsete õppevahendite kättesaadavus ja jaotamine mõjutab sotsiaalset tõrjutust või kaasatust, ainelist või kultuurilist vaesust, sest keeleoskus võimaldab laiendada ametialast ja sotsiaalset, eelkõige aga kultuurilist ja solidaarset võrgustikku; Võrgustikku kuulumine suurendab iseseisvust, kuid võimaldab ka tänapäeva ühiskonda integreeruda. Kui me ei püüa juba praegu tagada mitmekeelsust kõikidele ühiskonna kihtidele, k.a kõige nõrgematele ja ebasoodsas olukorras olevatele rühmadele, siis jäävad teatud elanikkonna rühmad väljatõrjutuks.

c)

Demokraatia. Komitee toetab eesmärki, et iga kodanik räägiks ja kasutaks lisaks emakeelele kahte võõrkeelt, kuid kui paljude kodanike puhul võime me praegu öelda, et see realiseerub nende eluajal. Praeguse täiskasvanud ametialase, poliitilise ja majanduseliidi jaoks oleks keeleõppe ja keelelise mitmekesisuse edendamise tegevuskava 2004—2006 ja programmi Kultuur 2007-2013  (9) raames sellest eesmärgist raske kinni pidada juba ainuüksi Euroopa ja riiklike institutsioonide puhul, aga kui eesmärk säilitatakse “iga kodaniku” puhul, siis on ülesanne tohutu. On ju hästi teada, milline võõrkeel tungib peale kõige varasemas staadiumis, mil võõrkeele õpetamist saab alustada. Haruldasi või vähem kasutatavaid keeli (10) oskavad väga vähesed inimesed, kuna neid hakatakse õpetama hilisemas kooliastmes või ülikoolis. Komitee toetab ka soovitust luua võimalus õppida võõrkeelt juba varases eas, tingimusel, et pakutavate keelte valiku üle mõeldaks järele laiemas kontekstis, mis peaks olema ka teatise peamine eesmärk. Küsimus on tulevikus ja ühiskonna tüübis, mille me tulevastele põlvedele jätame;

d)

Keelte ellujäämine Euroopa keelepärandina. Soov, et suurem hulk kodanikke kõneleks lisaks emakeelele veel üht või kaht keelt, ei võrdu veel suure hulga Euroopa keelte elujõulisusega Euroopas ja maailmas. Need eesmärgid pole vastukäivad, kuid nende saavutamiseks on vaja kaht eraldi lähenemis- ja teostusviisi. Just seetõttu tuleks komisjoni algatuse normatiivses osas, mille eesmärk on ühendada keelte ja uue info- ja sidetehnoloogia kasutamist, võtta arvesse, et kui jõupingutused peaksid mõõdutundetult koonduma just sellesse valdkonda, tekib keelelise vaesumise oht (11). Komitee soovitab, et kaasatavad eksperdid ei tohiks olla ainult sotsiaal- ja teadusvaldkondade spetsialistid, vaid ka lingvistid, tõlgid, tõlkijad, õpetajad või keeltega seotud elukutsete esindajad. Näiteks ülalmainitud UNESCO deklaratsioonis ja konventsioonis osutatakse selgelt, et juba praegu ei ole internetis esindatud piisavalt keeli, arvestades maailmapärandiga ning sellega, et see piiratud kasutus mõjutab veel olemasolevate keelte kvaliteeti ja arvu.

e)

Vähemus ja/või piirkondlike või kohalike keelte säilitamisel ei tohiks lähtuda nende õpetamise hinnast. Sellealane kirjandus tunistab praegu, et keelte õpetamine juba varases eas ei arenda mitte ainult tulevikus õppimiseks vajalikke kognitiivseid oskuseid, vaid võimaldab luua sildu lähedaste või kaugete suguluskeeltega. Seega aja möödudes ei piisa kultuuripärandi säilimiseks lihtsalt keele õpetamisest juba varases eas või uuesti kasutusele võtust taaskasutamisest era- ja avalikus elus, vaid on vaja ka mõista, et keele ellujäämiseks peab seda rääkima keskkonnas, mis soodustab keele avalikku ja seega ka ühiskondlikku kasutamist. Ei ole ju mõttekas õppida keelt algkoolis, kui selle õpingud tundide puudumisel keskkoolis pooleli jäetakse (12). Haridusüsteemis saab majandusdünaamikaga arvestada, kui luuakse sildu teiste keeltega. Vähemus- või piirkondliku keele õpet saab haridusteel hiljem kasutada toena teise keele õppimisel. Keeleajaloo õppimine on siinkohal sama oluline, kui räägitavate keelte arv (13).

f)

Lähimuspõhimõte ei tähenda ainult ametlike või institutsiooniliste tekstide internetis kättesaadavaks muutmist, vaid ka seda, et geograafiliselt üksteise lähedal asuvate Euroopa maade kodanikel võimaldataks üksteist ja üksteise keelt paremini tundma õppida ning omavahel suhelda, kuna keel on suhtluskanal, kuid esindab ka maailmapilti. See omadus on keelel ühine teiste kanalitega (maalikunst, muusika, graafika, miimika ja tants, skulptuur jne). Kodanikel peab võimaldama osata ja suhelda eri keelkondadesse kuuluvates keeltes, austades Euroopa identiteedi või väärtuste aluseks olevaid kultuure. Komitee toob välja vahetusprogrammide ja sõpruslinnade positiivse rolli, millele Regioonide Komitee viitab (14), ja rõhutab et igasuguse keeleõppestrateegia puhul on nõudmine sama tähtis kui pakkumine Ka keeleõppe motivatsiooni tuleks vaadelda teistest aspektidest kui kasu (majandusele ja tööhõivele).

g)

Euroopa ühtekuuluvuse ja identiteediga seotud vajadused ei ole ainult ärilised või identiteedilised. Erineva, kuid ka ühise ajalooga, eri geograafilistesse, sotsiaalsetesse, kultuurilistesse keskkondadesse kuuluvatel inimestel on reaalsed üksteise mõistmise vajadused. Ei ole tehtud mõju-uuringut, milles võetaks arvesse ka kõige väiksemaid aspekte, mis võivad pika aja peale osutuda olulisteks. Kuid keeleõppe nõudmise ja pakkumise valdkonnas mõõdetakse aega aastate ja põlvkondadega.

Üldisemalt võttes ei ole teatises võetud kohustusi liigendatud ajaliselt: minevik, lähitulevik, kaugem tulevik, kohustused tulevaste põlvkondade ees.

Sama kehtib humanitaarsete, kultuuriliste, asüüli ja immigratsiooniga seotud, kohalike omavalitsuste vajaduste ja osatähtsuse aspektide ning kutsekategooriatega seotud aspektide puhul. Sotsiaalmajanduslike partnerite (Euroopa Tööandjate Föderatsioon (UNICE), Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskus (CEEP), Euroopa Ametiühingute Konföderatsioon (ETUC)), inimõigustega tegelevate, sotsiaalsete ja kultuuriliste valitsusväliste organisatsioonide ning ülikoolide ja ametiasutustega tuleks konsulteerida võrdselt, s.t strateegiat ei tohiks vastu võtta ilma nendeta, vaid nendega koos. See oleks parim tagatis laiahaardelise arvestamise kohta, mis on vajalik ambitsioonikate suuniste eduks. Nõukogu “1+2” strateegia (15) rakendamiseks ja eduks on vaja institutsioonilise raamistiku väliseid vahendeid ja selles peab osalema võimalikult palju Euroopa Liidu kodanikke ja elanikke, kes tunneksid ennast asjaosalistena.

Komitee kiidab keeleõpetuse ja —õppe tegevuskava heaks ja märgib, et kava õnnestumine sõltub sellest, kas kaasatakse need, keda kava esimesena puudutab, st ühelt poolt õpetajad ja teiselt poolt õppijaid.

Enne uute meetmete kasutuselevõtmist peaksid komisjon ja nõukogu strateegiale stabiilsema aluse looma tutvustades avalikkusele ja noortele selgeid põhjuseid, miks valiti mitmekesisus, selle asemel, et ergutada ühe, ühise, tänapäeval kasutusel oleva või vana, kaasaegse või kunstkeele kasutust.

Tegelikud põhjused võib lühidalt ja skemaatiliselt kokku võtta järgmiselt:

Seetõttu soovitab komitee, et komisjon kava koostamisel arvestaks suunistes tänu elukestvale õppele ja kultuurilistele õigustele rohkem tänapäeva noorte ja veidi vanemate generatsioonidega.

Noortele peaks tutvustama ja neid motiveerima töötama 21. sajandi teabevahetuse mitmekeelsetel (18) ametikohtadel. Tuleks rohkem väärtustada ametikohti, mis nõuavad tööks keelte põhjalikumat tundmist professionaalsel tasemel (lingvistid, tõlgid, tõlkijad, õpetajad) ning esimene viis selle eesmärgi täitmiseks oleks nende sotsiaalse rolli tunnustamine ja töötajate assotsiatsioonidesse ühendamine.

Komisjoni soovitatud keelte õppimiseks varases eas on vaja vahendeid ja vastavalt koolitatud inimesi (mida komisjon ka tunnistab), kuid ka vanemad peavad olema nõus neile pakutud suunistega, st valiku suurenemisega.

Komitee tunnistab ka perekonna positiivset rolli varajase õppe soodustamises ja rõhutab erinevatest riikidest pärit vanematega segaperede kultuurilist tuge. Mitmete Euroopa ja Kanada uuringute kohaselt on need perekonnad tavaliselt avatud ja tolerantsed mitmete generatsioonide suhtes.

h)

Tõlke ja tõlkijaid käsitleva peatüki kohta rõhutab komitee, et vajadused pole üksnes institutsioonilised või kutsealased ega majanduslikud ning et ära tuleb kuulata ka teiste asjahuviliste isikute esindajad. Põhiliste inimõiguste ja siseturu teostamise kõrval peaks arvestama sotsiaalsete ja kultuuriliste vajadustega.

Näiteks on teada et vajadust kirjaliku ja suulise tõlke järele pole võimalik rahuldada tõlkide ja tõlkijate vähesuse tõttu või rahalistel põhjustel, soovitab komitee mõelda liikmesriikide ja ELi vastutusele järgmistes küsimustes: ebapiisav üliõpilaste arv, keelte mitmekesisus, väljaõppe maksumus, palk ja staatus. Komitee viitab kõigile eespool esile tõstetud aspektidele, lisades, et tegemist pole ainukese sektoriga, kus ei jätku professionaale, kuid et kõigi nende vajakajäämiste põhjuseks ei saa olla demograafiline puudujääk. Kõnealuse tööturulõigu pakkumise ja nõudmise tasakaalu pole kahtlemata piisavalt hästi ennetatud, kuigi Euroopa ülesehitamine ja sellele järgnenud laienemised ning kaubanduse globaliseerumine oleksid võinud anda ainet varasematest kogemustest õppimiseks.

Kokkuvõttes soovitab komitee liikmesriikidel kõnealuse valdkonna tuleviku korraldamisele aktiivselt kaasa aidata ja toetab selles punktis komisjoni.