30.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 324/42

1.1

Komitee jagab komisjoni seisukohta, kes on silmas pidades kõrgeid hindu, mida mobiilikasutajad peavad maksma nn “rahvusvahelise rändluse” teenuse eest, esitanud määruse ettepaneku, millega soovitakse luua ühtlustatud õiguslik alus meetmetele, mis aitaksid elektroonilise side valdkonnas rakendada siseturu põhimõtet ning asetaksid kodaniku ühenduse poliitika keskpunkti.

1.2

Ettepanek on vajalik, proportsionaalne ning tõstab tarbijakaitse taset — konkreetselt suurendab ettepanek läbipaistvuse meetmete abil tarbija õigust teabele juurde pääseda ja kaitseb tema majandushuvisid, kehtestades rändlusteenuste hindade ülempiiri liikmesriikidevaheliste häälkõnede pakkumisel, seda nii jae- kui hulgitasandil.

1.3

Komitee soovib, et määruse toimimise läbivaatamisel tugineksid komisjoni edasised ettepanekud põhimõttele “kes helistab, see maksab” (“calling party pays”) ning lähtuksid sellest, et rändlusteenuste eest makstavad hinnad oleksid sarnased koduvõrgu hindadele (“home pricing principle”).

2.1

Koos Euroopa kodanike üha suureneva liikuvusega väljaspool oma riigi piire ja eelkõige ELi-siseselt suureneb ka vajadus tagada telefonside üha enam levinud mobiiltelefonide kaudu. Kõnealuses kontekstis mõeldakse mõiste “rändlus” all võimalust, et tänu asjaomaste riikide operaatorite vahel sõlmitud kokkuleppele saab kasutaja ka välisriigis viibides kõnesid teha ja vastu võtta.

2.1.1

Seega on tegemist teenusega, mida ühe riigi mobiilvõrgu operaator (külastatav võrk) osutab teise riigi mobiilivõrgu operaatorile (koduvõrk). Kõnealune turg hõlmab järgmisi peamisi teenuseid:

2.1.2

Kõnealust teenust kasutab hinnanguliselt juba ligi 150 miljonit Euroopa kodanikku, kas turismireisil viibides või veel sagedamini (umbes kolme neljandiku ulatuses) tööülesannete täitmisega seoses.

2.2

Kahtlemata on rändlus kodanikele majanduslikus ja sotsiaalses mõttes kasulik, kuid on samas pälvinud kasutajate, tarbijaorganisatsioonide, reguleerivate asutuste ja poliitikakujundajate rohket kriitikat, sest rändluse hinnad on palju kõrgemad kui siseriiklike kõnede hinnad. Kritiseeritakse ka asjaolu, et rändlusteenuste hinnad ei ole lõppkliendi jaoks piisavalt läbipaistvad; et võttes arvesse teenuse osutamisega kaasnevaid kulusid, ei ole hinnad põhjendatud ning et eri riikide ja operaatorite puhul on hinnad väga erinevad: laias laastus kõigub hind Rootsist koju helistava Soome kasutaja makstavast 0,20 eurost kuni 13,05 euroni, mida peab maksma Lätis viibiv Malta kasutaja. Erinevate sektoriuuringute andmetel teenivad telefonifirmad kõnealuse teenusega kogu ELis aastas ligi 8,5 miljardit eurot, mis moodustab umbes 3–7 % nende käibest, ning seejuures kasvab see arv pidevalt.

2.3

Möödunud kümnendi lõpust alates on komisjon mitmete algatuse näol väljendanud oma muret kõrgete rändlustasude pärast, mida peavad maksma mobiilsidekliendid Euroopas reisides:

2.4

Vaatamata selgele hinnangule, mis nähtub tehtud kriitikast, komisjoni algatustest, mõnede liikmesriikide rakendatud meetmetest ja isegi hindade alandamisest teatud operaatorite poolt, ei ole seni suudetud võtta tõhusaid ja kiireid meetmeid selleks, et alandada ühtlustatud viisil märgatavalt rändlustasusid ELis.

2.5

Pärast erinevate reguleerimisvõimaluste ja nende tagajärgede analüüsimist esitas komisjon 12. juulil määruse ettepaneku, milles käsitletakse rändlust ELi üldkasutatavates mobiilsidevõrkudes ja mille eesmärk on piirata hindu, mida operaatorid võivad vastastikku nõuda mobiiltelefonikõnede pakkumise eest, ning samuti hindasid, mida peab maksma kasutaja kõnede tegemise ja vastuvõtmise eest väljaspool koduriiki ELi piires. Kõnealuse määrusega soovitakse muuta direktiiviga 2002/21/EÜ loodud elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühist reguleerivat raamistikku.

3.1

Esitatud määruse ettepanekuga soovib komisjon luua ühtlustatud, objektiivse, sidusa ja proportsionaalse õigusliku aluse, mis hõlbustaks elektroonilise side siseturu väljakujundamist ning oleks kooskõlas uuendatud Lissaboni strateegiaga kasvu ja tööhõive edendamiseks suurema konkurentsivõime kaudu ning komisjoni kaasneva i-2010 algatusega.

3.2

Nimetatud alus võimaldaks kehtestada minutitasu ülempiirid, mida ühenduse maapealsete mobiilsidevõrkude operaatorid võivad nõuda rändlusteenuste pakkumise eest liikmesriikidevaheliste häälkõnede puhul, seda nii võrguoperaatorite vahel võetavate tasude suhtes hulgimüügitasandil kui ka koduteenuse osutaja võetavate tasude suhtes jaemüügitasandil. Hindade ülempiiri kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta rahvusvahelise rändluskõne tegemisega seotud eri elemente (sealhulgas üldkulud, signalisatsioon, kõne algatamine, transiit ja lõpetamine) ja teenuse osutamisega seotud kulude erinevusi.

3.3

Vastavalt Euroopa siseturu põhimõttele soovitakse tagada üldkasutatavate mobiiltelefonivõrkude kasutajate kaitse kõrge tase ühenduse piires liikumisel ning kaitsta samal ajal ka mobiilioperaatorite vahelist konkurentsi, võimaldades neil diferentseerida oma pakutavaid tooteid ja kohandada oma hinnakujundusstruktuure vastavalt turuolukorrale ja tarbijaeelistustele.

3.4

Kehtestatakse järgmised hindade ülempiirid:

3.5

Kõnealuses määruse ettepanekus käsitletakse ka hindade läbipaistvuse vajadust, kehtestades mobiiliteenuse osutajatele kohustuse anda oma rändlusklientidele nende soovil teavet rändluse jaehindade kohta. Teave peab olema tasuta ning iga klient peab saama valida, kas ta saab selle teabe SMS-ina või suuliselt oma mobiiltelefoni kaudu. Lisaks peavad mobiiliteenuse pakkujad andma klientidele teavet rändlustasude kohta teenusega liitumisel ja teavitama neid regulaarselt ning rändlustasude olulise muutumise korral.

3.6

Kõnealuses määruse ettepanekus sätestatud hinnakujundusnõudeid tuleb kohaldada hoolimata sellest, kas rändlusklientidel on koduse teenuseosutajaga ette- või järelmaksu leping, et tagada kõigile mobiiltelefoni kasutajatele kasu kõnealustest sätetest.

3.7

Samuti sätestatakse määruse ettepanekus, et sätete täitmise tagamine on siseriiklike reguleerivate asutuste pädevuses kooskõlas nende rolliga ühenduse elektroonilise side reguleerimisvõrgustikus. Lisaks keskmise mobiilikõnelõpetustasu määra teatamisele, mille komisjon perioodiliselt avaldab, kontrollivad riiklikud reguleerivad asutused kõne- ja andmesideteenuste jae- ja hulgihindade muutumist, sealhulgas lühisõnumi (SMS) ja multimeediateenuse (MMS) hindade muutumist rändlemise puhul ühenduses, eriti ühenduse äärepoolseimates piirkondades, et hinnata operaatorite majanduslikku tasuvust ja nende kulude katmist ning määruse rikkumise korral rakendada sanktsioone.

3.8

Määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleb vastu võtta kooskõlas nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusega 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (6). Otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 lõikes 6 sätestatud tähtaeg on kolm kuud. Komisjoni abistab direktiivi 2002/21/EÜ artikli 22 alusel loodud sidekomitee.

3.9

Ettepanek sisaldab punkti määruse läbivaatamise kohta kahe aasta pärast. See tähendab, et kui turu areng sellel ajal näitab, et määrus ei ole enam vajalik, kaalub komisjon selle kehtetukstunnistamist kooskõlas parema õigusloome põhimõtetega.

4.1

Komitee tunnustab komisjoni jõupingutusi loomaks õiguslikku alust, mis võimaldaks rakendada tõhusaid meetmeid mobiilside rändlusteenuste hindade vähendamiseks Euroopas. Väärib tähelepanu, et komisjoni hinnangu kohaselt vähenevad rändlusteenuste hinnad kuni 70 %, mis tarbijate jaoks tähendab ligi 5 miljardi eurost säästu.

4.1.1

Komitee leiab, et kavandatud meetmed tõstavad tarbijakaitse taset, sest need kaitsevad rändlustasude alandamise kaudu tarbija majanduslikke huve ning suurendab samas hindade läbipaistvust, edendades kasutaja õigust teabe kättesaadavusele. Seetõttu jagab komitee põhimõtteid, mille alusel komisjon on kõnealuse ettepaneku esitanud, ning avaldab ettepanekule toetust.

4.2

Komitee on teadlik sellest, et rändlustasusid alandavate meetmete osas kokkuleppele jõudmist raskendab teatud reguleerivate asutuste ja operaatorite vastuseis. Üldiselt on komisjoni algatusele ette heidetud seda, et selles ettenähtud reguleerivad meetmed lähevad liiga kaugele, et asjaomaste osapooltega ei ole piisavalt konsulteeritud, et selle kohaldamine toimub liiga kiiresti, jätmata ettevõtetele aega kohanduste tegemiseks, et ettevõtetele tuleks jätta iseregulatsiooni võimalus, et ettepanek võiks puudutada üksnes jaehindu, hõlmamata hulgimüügitasusid, et kõnealune ettepanek võib kahjustada nende riikide operaatoreid, mida eriti arvukalt külastatakse, või et sel võib olla vastupidine mõju, tõstes teiste telekommunikatsiooniteenuste hinda ning seades ohtu tulevased investeeringud elektroonilise side arengusse (3G, lairiba jt).

4.3

Sellele vastukaaluks tuleb märkida, et telefonioperaatorite tulud on väga suured, mistõttu nende majanduslik tasuvus on tagatud isegi rändlustasude alanemise korral, nagu tunnistatakse operaatorite endi sektoriuuringutes.

4.3.1

Kohase reguleerimisviisi osas tuleb küll tunnustada mõnede operaatorite jõupingutusi rändlusteenuste hindade alandamiseks, kuid kogemus on näidanud, et niisugused algatused ei taga probleemi vajaliku kiirusega ja ühtlustatud viisil lahendamist.

4.3.2

Komitee peab määruse vastuvõtmist vajalikuks, sest liikmesriigid saavad seda vahetult kohaldada. Arvestades rändluse riigiülest iseloomu, on niisugune meede asjakohasem kui turu iseregulatsioon või liikmesriikide endi võetavad meetmed, sest tegemist on piiriülese probleemiga, mida riiklikud reguleerivad astutused ei saa lahendada.

4.4

Pidades silmas võimalust, et tulevikus luuakse virtuaalsed operaatorid, on ohtlik võtta ELi eri osade jaoks vastu erinevad otsused, sest erinevused võiksid kahjustada elektrooniliste side terviklikku arengut Euroopas.

4.5

Lisaks eespool nimetatule väljendab komitee kahetsust selle üle, et komisjoni meetmed operaatorite nõutavate liiga kõrgete rändlustasudega võitlemiseks ei vasta kaugeltki kasutajate ootustele ega ka komisjoni enda esialgsetele kavatsustele.

4.6

Komitee leiab, et eesmärk peaks olema rändlustasude liikmesriikidevaheliste erinevuste täielik kaotamine, kahjustamata konkurentsi eri operaatorite pakkumiste vahel. See tähendab, et kliendid peaksid sõltumata oma asukohast maksma sama hinda, mis koduriigis (“home pricing principle”). Vaatamata tasude määrade alandamisele ei saavutata kõnealuse määruse ettepanekuga nimetatud eesmärki viia siseriiklikud hinnad ja rändlustasud samale tasemele.

4.7

Rändluskliendi vastuvõetavate kõnede osas kehtestatakse määruse ettepanekus küll nende eest nõutava tasu ülempiirid, kuid kõnealust tasu siiski ei kaotata, nagu juba pikka aega nõuavad kasutajatest äriühingud ja tarbijad ning nagu ka komisjon algselt kavandas. Komitee peab otstarbekamaks, et tulevikus püütaks rakendada õiglasemat põhimõtet “kes helistab, see maksab” (“calling party pays”).

4.8

EMSK väljendab kahetsust selle üle, et komisjon ei analüüsi kõnealuse meetme rakendamise sotsiaalset mõju tööhõivele, ning loodab, et selle kohaldamine ei kahjusta tööhõivet ega sektori töötingimusi, vaid et Euroopa sotsiaalmeetmete kavaga (7) loodud ootusi suudetakse täita.

4.8.1

Kuna operaatoritel on lihtne uue olukorraga kohaneda, peab komitee jaehindade, st lõpptarbijatelt nõutavate hindade ülempiiride jõustumise kuuekuulist tähtaega liiga pikaks ning leiab, et see tuleks tühistada.

4.8.2

Komitee peab siiski otstarbekamaks, et nimetatud kuuekuuliseks perioodiks nähtaks määruse ettepanekus ette üleminekumeetmed teatud operaatorite toetamiseks, kes võivad määruse jõustumisel sattuda ebasoodsasse olukorda, seda eriti uutes liikmesriikides. Selle eelduseks on loomulikult, et niisugused üleminekumeetmed ei diskrimineeri asjaomaste riikide tarbijaid.

4.9

Komitee loodab, et määruse kohaldamine ei too kaasa mobiilkõnede hindade kohandamist seeläbi, et mõned operaatorid püüavad teatud asjaoludele viidates kulusid kompenseerida teistest teenustest saadavate tulude suurendamise abil. Seetõttu tuleb jälgida, et jae- ja hulgihindade kindlaksmääramise mehhanism tagaks kõikide teenusega seotud kulude katmise.

4.9.1

Võttes arvesse asjaolu, et elektrooniliste sideteenuste turg on väga dünaamiline, pooldab komitee komisjoni ettepanekut määruse läbivaatamiseks hiljemalt kahe aasta pärast alates selle jõustumisest, põhjendades ettenähtud aruandes, kas kõnealune määrus on endiselt vajalik või võib selle seoses turu arengu ja konkurentsi olukorraga kehtetuks tunnistada.

4.9.2

Määruse läbivaatamisel tuleb hinnata ka selle mõju tööhõivele, töötingimustele ja operaatorite investeeringutele ning teha vajalikud järeldused.

4.10

Samas on komitee arvamusel, et uue reguleeriva raamistiku vastuvõtmist tuleks lisaks liiga kõrgetele teenustasudele ära kasutada ka teiste rändlusega seotud probleemide lahendamiseks, nagu nt samavõrd põhjendamatu rändlusteenuse aktiveerimine liikmesriikidevahelistel piirialadel.