30.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 324/1

1.1

Konkurentsieeskirjade rikkumisest tekkinud kahju hüvitamist käsitlev komisjoni roheline raamat on kaasa toonud ulatusliku arutelu selle üle, kas on vaja ühenduse suuniseid, lihtsustamaks ettevõtetel, tarbijatel ja töötajatel kahjunõuete esitamist äritegevuses Euroopa Ühenduse asutamislepingute artikleid 81 ja 82 rikkunute vastu.

1.2

Kõigepealt soovib komitee kinnitada, et eesmärk on tagada kõigi Euroopa siseturuga seotute tõhus kaitse. Kaupade vaba liikumise tõttu peab kõikides riikides olema ühtsus lepingutest ja teenustest tulenevate õiguste ja kohustuste suhtes. Piiriüleste tehingute osas tuleb soodustada eri riikide õigusaktide ühtlustamist.

1.3

Lisaks tuleb võtta arvesse nii Euroopa kui riiklikke konkurentsiasutusi, kelle eesmärk on teha kindlaks keelatud tegevused ning kehtestada majanduslikud sanktsioonid, mida saaks rakendada rikkumisi toime pannud ettevõtetele. Roheline raamat keskendub kahju hüvitamise tagamisele erasektoris, teisisõnu kohtute kaudu, mis tähendab, et menetlus peab ühtima konkurentsiasutuste poolt juba algatatud menetlusega.

1.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel puudub ühtne, kõiki rohelises raamatus tõstatatud äärmiselt olulisi küsimusi hõlmav seisukoht. Komitee esitab igaühe kohta eraldi oma argumendid, mis aitavad komisjonil langetada otsused tulevaste õigusmenetluse juhiste koostamiseks. Kõigile neile küsimustele antakse vastus ja neid arutatakse käesoleva arvamuse punktis 5.

2.1

Euroopa siseturul on konkurentsieeskirjade osas toimunud suured ümberkorraldused, mis on esiteks aidanud anda turule vajalikud reeglid, millega tagatakse, et ettevõtted tegutsevad vaba konkurentsi tingimustes. Teiseks on ümberkorraldused aidanud ühtlustada liikmesriikide konkurentsieeskirju, nii et ettevõtted saavad kasutada asutamisvabaduse õigust samadel tingimustel.

2.2

Üks siseturu ees seisvatest probleemidest on teise turupoole — laiemas tähenduses tarbija — tõhusa kaitse tagamine, kuna lepingute ja teenuste muutumisel piiriüleseks on nimetatud turupoolele negatiivne mõju. Kui ettevõtted asuvad teises liikmesriigis, saavad tarbijad lähtuda vaid oma koduriigis kehtivatest tarbijaõigustest, samas kui konkurentsieeskirjad kehtivad kogu siseturul.

2.3

Konkurentsi käsitlevates ühenduse õigusaktides puudub tõhus süsteem kahjutasu nõudmiseks Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud eeskirjade rikkumise eest kogu siseturu piires. Komisjoni uus lähenemine konkurentsipoliitikale ja tarbijakaitsele on andnud omapoolse tõuke põhiküsimusi määratleva rohelise raamatu avaldamisele, et võtta tarvitusele õigusloomealased meetmed nende poolte õiguste kaitseks, kes on kannatanud vaba konkurentsi puudumise tõttu siseturul.

2.4

Tähelepanu tuleb pöörata Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 153 lõikele 3 (1), milles nähakse ette horisontaalne tarbijakaitsepoliitika, mis kehtib kõigis poliitikavaldkondades.

2.5

Sel taustal tõstatatakse rohelises raamatus kõige olulisemad küsimused kaitsemeetmete tarvituselevõtuks ja kahjunõuete kehtestamiseks ühenduse konkurentsieeskirjade eiramise vastase õiguse rikkumise eest, eelkõige seoses asutamislepingu artiklitega 81 ja 82 ning nende rakenduseeskirjadega. Siiski tuleb silmas pidada seda, et roheline raamat hõlmab keerukat õiguslikku raamistikku, mis võib viia riiklike menetluseeskirjade reformini — muutus, millega seoses tekivad mitmed küsimused, eelkõige subsidiaarsuse osas, ning mis mõjutab ka muid tsiviilõiguse valdkondi.

2.6

Roheline raamat lähtub konkurentsiõiguse dualistlikust kohaldamisest. Ühelt poolt kohaldavad avaliku võimu kandjad — st mitte ainult komisjon, vaid ka riigi ametiasutused (riiklikud konkurentsiasutused) — eeskirju individuaalselt, kasutades neile antud volitusi. Esiteks on konkurentsiasutustel volitused teatada, et eeskirju on rikutud, ja konkurentsi piiravad lepingud kehtetuks tunnistada. Teiseks on neil volitused kohaldada finantssanktsioone konkurentsiõiguse rakendusmääruste alusel.

2.7

Teiselt poolt on konkurentsiõiguse jõustamine eraõiguse kaudu lubatud tavalistes kohtutes, sest kohtutel on pädevus selle õiguse vahetuks kohaldamiseks. Nimetatud erasfääris omistatakse erilist tähtsust taotlustele ettevaatusabinõude järele, mis sunnivad ettevõtteid keelatud tegevusi katkestama, vähendamaks kahjulikku mõju konkurentidele ja tarbijatele.

2.8

Siiski on asutamislepinguga antud õiguste täieliku kaitse eesmärk tagada, et kahjutasu on võimalik kohtus vaidlustada, ning see on konkurentsieeskirjade rikkumisest tulenevate kahjunõuete põhieesmärk. Vaba konkurentsi piiramine mõjutab nii ettevõtteid kui ka tarbijaid, kes asuvad turundusahela lõpus.

2.9

Euroopa Kohus on teinud tähtsa otsuse, andes asutamislepingu artiklite 81 ja 82 rikkumise tõttu kannatanud eraisikutele õiguse nõuda hüvitist. Kui riiklikud õigusaktid on nimetatud õigusega vastuolus (2), loetakse asutamislepingu artikleid riiklike õigusaktide suhtes ülimuslikuks.

2.10

Rohelises raamatus pakutakse aruteluks eri võimalusi, mis aitavad kindlaks määrata kahjunõuete võimalikke erinevaid liike konkurentsiasutuste avaliku õiguse kohaselt algatatud nõuete või kahju kannatanud eraisikute poolt eraõiguse kohaselt esitatud nõuete alusel. Selleks esitatakse rohelises raamatus hulk oluliseks peetavaid küsimusi ja võimalusi, mille eesmärk on suunata arutelu nii, et oleks võimalik saavutada parimaid tulemusi. Küsimused on seotud nende võimaluste rakendamisega ning riikide üksteisest sageli erinevate õigussüsteemide kohandamisega.

3.1

Roheline raamat on üles ehitatud hulgale küsimustele, mis on töötatud välja kahjunõuete õigusliku iseloomu üle arutelu ärgitamiseks, pakkudes mitmeid võimalusi komisjoni edasise õigusloomega seotud tegevuse piiritlemiseks ja kujundamiseks. Selle eesmärk on selgitada, mis tingimustel võiks kahunõuet esitada ja millised asjaolud — kui mõelda mõnes liikmesriigis kehtivatele õigusaktidele — võiksid protsessi lihtsustada.

3.2

Komisjon tõstatab kolm küsimust ja pakub neile mitmeid võimalikke lahendusi:

Küsimus A: Kas ELi lepingu artiklite 81 ja 82 kohaste kahjunõuete puhul tsiviilasjades on vaja erieeskirju tõendavate dokumentide avalikustamiseks? Kui vastus on jaatav, millises vormis peaks avalikustamine toimuma?

Küsimus B: Kas konkurentsiasutuse valduses olevatele dokumentidele juurdepääsu reguleerivad erieeskirjad aitaksid kaasa kahjunõuete menetlemisele konkurentsiõiguse rikkumise korral? Kuidas peaks selline juurdepääs olema korraldatud?

Küsimus C: Kas nõude esitaja koormat konkurentsiõiguse rikkumisest tekkinud kahjude tõendamisel tuleks kergendada? Kui jah, siis kuidas?

Teine käsitletav teema on seotud süü nõudega, sest paljudes liikmesriikides on tsiviilvastutusnõuete puhul nõutav süü tõendamine. Esitatakse järgmine küsimus.

Küsimus D: Kas süü nõue peaks kehtima konkurentsiõiguse rikkumisest tekkivate kahjunõuete menetlemise puhul?

Kolmanda teema, kahjutasu kontseptsiooniga, seoses tõstatatakse järgmised kaks küsimust.

Küsimus E: Kuidas tuleks kahjutasu määratleda?

Küsimus F: Millist meetodit tuleks kasutada kahjutasu arvutamisel?

Samuti käsitletakse kahjude edasisuunamist kaitsena ja kaudse ostja õigust esitada nõue.

Küsimus G: Kas oleks vaja eeskirju, mis reguleeriksid kahjude edasisuunamise vastuvõetavust ja kasutamist kaitseargumendina? Kui jah, siis millises vormis peaksid need eeskirjad olema? Kas kaudsel ostjal peaks olema nõude esitamise õigus?

Üks oluline küsimus on, kas nimetatud liiki nõuet võiks kasutada tarbijate huvide kaitseks, arvestades, et selle kohaldamist loetakse üksiknõuete puhul keeruliseks. Sellisel juhul oleks mõtet esitada ühisnõuded, mis juba eksisteerivad mõnes ELi riigis.

Küsimus H: Kas ühisnõuete esitamiseks ja tarbijate huvide kaitseks oleks vaja erimenetlusi? Kui jah, siis kuidas sellised menetlused peaksid olema kavandatud?

Kulud mängivad välja pakutud nõuete puhul olulist rolli, sest mõnikord pelgavad nõude esitajad nõuet kõrgete kulude tõttu esitada, mis viib järgmise küsimuseni.

Küsimus I: Kas nõude esitaja kulude vähendamiseks oleks vaja erieeskirju? Kui jah, siis milliseid eeskirju?

Väljapakutud meetmete edu võib sõltuda eeskirjade täitmise kooskõlastamisest avaliku ja eraõiguse kaudu, sellest ka järgmised küsimused.

Küsimus J: Kuidas tagada eeskirjade täitmise optimaalne kooskõlastamine avalikus ja eraõiguses?

Kohtualluvus ja kohaldatav õigus on veel üks käsitletud küsimustest. Arvestades paljude konkurentsieeskirjade alusel keelatud tegevuste piiriülest laadi, esitatakse järgmine küsimus.

Küsimus K: Millist materiaalõigust tuleks kohaldada konkurentsiõiguse rikkumisest tekkinud kahjunõuete suhtes?

Muud ettepanekus sisalduvad küsimused on järgmised.

Küsimus L: Kas eksperdi peaks määrama kohus?

Küsimus M: Kas aegumistähtaegade kohaldamine tuleks peatada? Kui jah, siis millisest kuupäevast alates?

Küsimus N: Kas kahjunõuete menetlemise lihtsustamiseks on vaja põhjusliku seose nõuet selgitada?

4.1

Määruses (EÜ) nr 1/2003 (3) tunnistatakse, et nii komisjon kui ka riigi konkurentsiasutused vastutavad järelevalve eest, et ühenduse asutused ja liikmesriigid rakendaksid ühenduse konkurentsiõigust õigesti, ning oma volituste piires võivad nad lugeda kaubandustavad lubamatuks või turul valitseva seisundi kuritarvitamiseks, millele järgnevad sanktsioonid põhjustatud kahjule vastaval viisil ja mastaabis.

4.2

Probleem tekib seoses eeskirjade täitmise tagamisega eraõiguse kaudu tsiviilvaidlustes, kus kahju kannatanud isikud, sealhulgas tarbijad, soovivad esitada keelatud konkurentsitegevuse tagajärjel kohtunõude, taotlemaks konkurentsi moonutamisega põhjustatud kahju hüvitamist. See on küsimus, mis tuleb lahendada ELi tasandil, sest kaupade ja teenuste vaba liikumine Euroopa siseturul vajab ühenduse meetmeid, eriti kui arvestada, et olukord varieerub liikmesriigiti märkimisväärselt ning Euroopa vastavate õigusaktide puudumisel kuulub see riiklike kohtute pädevusse.

4.2.1

Kahjude hüvitamisele kaasa aitamise lahendusi ei saa tingimata kasutada ettevõtetevahelistes vaidlustes, samas on just ettevõtted väga sageli seotud konkurentsipiiranguid käsitlevate menetlustega. Komisjoni ettepanekus tuleb kavandada lähenemisviis selliste vaidluste puhul. Samuti tuleb ette näha konkurentsieeskirju rikkuvate ettevõtete töötajate kaitse.

4.3

Kuid arvestades ühenduse õigusaktide puudumist asutamislepingu artiklite 81 ja 82 rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise kohta, otsustas Euroopa Kohus (4), kes oli saanud liikmesriigi kohtult taotluse eelotsuse tegemiseks nimetatud eeskirjade kohaldamise kohta liikmesriigi kohtu poolt, et Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklid on vahetult kohaldatavad. Konkurentsi piiramise tagajärjel esitatavad kahjunõuded kuuluvad riiklike kohtute pädevusse. Lisaks sellele kordas Euroopa Kohus juba mitmes otsuses (5) väljendatud põhimõtet, mille kohaselt on asutamisleping loonud omaenda õigussüsteemi, mis on üle võetud liikmesriikide endi õigussüsteemidesse ning mis on võrdselt siduv nii riikide kui ka eraisikute suhtes.

4.4

Euroopa Kohus on samuti kinnitanud (6), et artikli 81 lõige 1 ja artikkel 82 “avaldavad otsest mõju isikutevahelistes suhetes ning loovad asjaomastele isikutele õigusi, mida liikmesriikide kohtud peavad kaitsma”, ning isegi lisab (7), et “ühenduse eeskirjade puudumisel asjaomases küsimuses tuleb iga liikmesriigi kohalikus õigussüsteemis määrata vastava pädevusega kohtud ja tribunalid ning sätestada üksikasjalikud menetluseeskirjad nõuete reguleerimiseks, millega tagatakse isikute vahetult ühenduse õigusest tulenevad õigused”.

4.5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et võiks koostada ühenduse suunised, milles kehtestatakse tingimused asutamislepingu rikkumisest tulenevate kahjunõuete esitamiseks. Sellega tuleb kahju kandnud isikutele mõistlikes piirides hüvitada keelatud konkurentsitava tagajärjel tekkinud majanduskahju või saamata jäänud tulu. Kuid eelkõige peavad need võimaldama tarbijatel — termini laiemas mõistes — teostada oma majandusõigusi, mida on tunnustatud nende kaitseks koostatud seadustes, ning seepärast tervitabki komitee selleteemalist rohelist raamatut. Siiski soovib komitee rõhutada vajadust menetluste lühendamise järele, et tagada parimad tulemused võimalikult kiiresti.

5.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab esmatähtsaks määrata kohe tsiviilkohtus eraisikult saadud kaebuse menetlemise alguses kindlaks keelatud konkurentsitavadest tulenevad tulevased kahjunõuded.

5.2

Nii ühenduse kui ka liikmesriikide riiklikel konkurentsiasutustel on vahend ühenduse õiguse rakendamiseks — määrus (EÜ) nr 1/2003 (8), mis annab neile laialdased volitused tegutseda nõuetes ettevõtete vastu, keda kahtlustatakse konkurentsiõiguse rikkumises. Hoolimata nimetatud märkimisväärsetest tegutsemisvolitustest, võivad avaliku võimu kandjad vaid sedastada, et ettevõte on rikkunud konkurentsieeskirju, ja määrata seejärel trahvid.

5.3

Probleem muutub keerulisemaks, kui ühenduse tasandil ei ole konkurentsiasutustel volitusi esitada kahjunõudeid. Pealegi saab Euroopa Kohus tegutseda ainult eelotsuse taotlemise küsimustes, sest liikmesriikide kohtutel on kõnealuses valdkonnas ainupädevus. Sellega seoses on Euroopa Kohus osutanud vajadusele, et liikmesriigid seaksid kahjunõuete esitamiseks sisse oma korra (9).

5.4

Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklite 81 ja 82 täitmise tagamine eraõiguse kaudu tähendab, et liikmesriikide kohtud võivad neid kasutada tsiviilmenetlustes eraisikute kahjunõuete esitamiseks. Probleem on kõige kohasema nõude liigi valikus ning eelkõige selles, kas tuleks esitada erinõue. Probleemid on tõsised ja neid on kajastatud arvukates küsimustes, mille komisjon on rohelises raamatus tõstatanud. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tahaks arutelu suunata, esitades tõstatatud küsimuste kohta mõned märkused.

5.4.1

Juurdepääs tõenditele. Tõendite kord tsiviilasjades tõstatab kaks põhiküsimust: a) tõendamiskohustus ja b) nende tõendite hindamine. Neid küsimusi tuleks arvesse võtta kohtuasjades, mis võivad kujuneda erinevatel asjaoludel: a) pärast konkurentsiasutuse otsust, b) enne konkurentsiasutuse otsust, ning isegi c) samal ajal, kui pädev organ analüüsib teatavaid tegevusi.

5.4.1.1

Määruses (EÜ) nr 1/2003 sätestatakse kõik asjaolud, mille puhul ühenduse ja riiklikud konkurentsiasutused võivad nõuda tõendeid, et tuvastada, kas viiakse läbi keelatud tegevusi (10); võimalus kasutada konkurentsiasutuse toimikuid tõendusmaterjalina oleks seega üks viis lahendada eraisikute probleem tõendite hankimisel. Küsimus seisneb selles, kas otsus anda juurdepääs andmetele jäetakse nendele kohtutele, kellele on esitatud taotlus, või on eraisikutel — nõude esitajatel — õigus andmeid saada? Euroopa Kohus (11) on loonud mahuka pretsedendiõiguse kogumi komisjoni kohustuse kohta mitte avaldada kolmandatele isikutele vaidlust tekitavaid dokumente kuni põhimenetluse lõppemiseni.

5.4.1.2

Sellest tulenevalt võiks nn järeltegevuste osas kasutada järgmist lähenemisviisi: kui konkurentsiasutused on tuvastanud rikkumise ja mõjutatud isikud on algatanud kahjunõude, edastab konkurentsiasutus kohtule tõendid, luues sel moel ühenduslüli eeskirjade täitmise vahel avalikus õiguses ja eraõiguses (12).

5.4.1.3

Nende juhtude osas, mille puhul vastavalt pädeva konkurentsiasutuse otsusele konkurentsieeskirjade rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise menetlus ei kehti, on komitee seisukohal, et kui hageja esitab eelhindamiseks piisavad tõendid hagi edukuse tõenäosuse kohta (faktide tuvastamine), peaks see olema piisav sellise nõude algatamiseks. See ei räägi mitte üksnes tõendavate dokumentide avaldamise erieeskirjade poolt, vaid ka selle poolt, et kohtutele antaks aktiivne roll, sealhulgas sanktsioonide rakendamise volitused nõude põhiaspektide ning eriti tõendite leidmise, kogumise ja avalikustamise osas.

5.4.1.4

Kuna konkurentsiõiguse rikkumise hagisid menetlevatel riiklikel kohtutel on konkurentsieeskirjade rikkumiste menetlemise osas paralleelsed volitused (määrus (EÜ) nr 1/2003), ei tohiks nende juurdepääs kõnealustele dokumentidele, ilma et see piiraks eelmainitud konfidentsiaalsuse tagamise kohustust, olla ületamatuks takistuseks. Juurdepääsukord peab ennekõike jääma asukohariigi õiguse alluvusse, kuid ka konkurentsiasutused peavad olema kohustatud avaldama kohtutele mis tahes nende poolt palutud tõendusmaterjali.

5.4.1.5

Tuleks rõhutada, et juurdepääs juba olemasolevatele dokumentidele konkurentsiõiguse rikkumise menetluses on eriti oluline konkurentsiõiguse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise menetluses, sõltumata uuriva organi tüübist (haldus- või õigusorgan) ja kohtuasja tulemusest (13).

5.4.1.6

Võimalus, et konkurentsieeskirjade rikkumise menetlusse kaasatud haldusorganid võiksid ka valida tõendid, millele on juurdepääs konkurentsieeskirjade rikkumisest tuleneva kahjunõude menetluses, tekitaks tõenäoliselt kahtlusi ja tõstataks vastutusküsimuse valikuprotsessi kriteeriumide osas.

5.4.1.7

Kui kohtutele antakse sedalaadi kohtuasjades spetsiifilised ja ulatuslikud volitused, võib ühe poole keeldumine tõendusmaterjali esitamisest mõjutada negatiivselt eelhindamist, võimaldades kohtul võtta keeldumist arvesse ja otsustada, kas on piisavalt tõendusmaterjali või mitte.

5.4.1.8

Teine võimalus tarbijatega seotud kohtuasjade puhul oleks pöörata tõendamiskohustus ümber ning panna see süüdistatavale — see tähendab, et kui konkurentsiasutused on kuulutanud teatud käitumise konkurentsivastaseks, on neid võimalik kahjutasu maksmisest vabastada vaid siis, kui tõendatakse, et see ei puuduta nõude esitajaid. Sellele juhitakse tähelepanu, kuna tegemist on ühe peamise tarbijakaitse põhimõttega; ja kuigi enamikus liikmesriikidest on kehtestatud, et tõendamiskohustus lasub nõude esitajal, on tunnustatud ka erandeid, mille korral on tunnustatud tõendamiskohustuse ümberpööramist (14), nagu on näha kohtuotsustest (15)  (16). Juhul kui on tehtud eelnev otsus, milles kinnitatakse rikkumise toimumist, oleks tõendamiskohustuse ümber pööramata jätmine kahjunõuete menetlemisel vastuvõetamatu tõendite dubleerimine, kuna tõendeid ei peaks esitama mitte spetsiaalsete uurimisvolitustega ametivõim, vaid kannatanud pool, mis aga suurendaks pooltevahelist ebavõrdsust sedalaadi menetluses.

5.4.1.9

Tõendite esitamise küsimus puudutab ka ekspert-tunnistajat, kelle teenuseid läheb kahjunõude menetluse keerukuse tõttu sageli tarvis. Samas tuleb aga vältida arvukate vastupidisel seisukohal olevate ekspertide kasutamist, kuna see ei annaks menetluse soovitud tõhususele midagi juurde. Järgides kohtu ulatuslikku pädevust, mille poolt on selles kontekstis juba sõna võetud, peaks poolte kokkuleppele mittejõudmise korral olema kohtu kohustuseks määrata vajalikud eksperdid, võimalusel ka koostöös konkurentsialaste haldusorganitega.

5.4.2

Kahjutasud. Põhiküsimus on isikutele põhjustatud kahju arutamine ja kahju suuruse mõõtmine. Tervise ja tarbijakaitse peadirektoraat on viinud läbi uurimuse (17), et koostada tarbijatele põhjustatud kahju kontseptsioon ning sõnastada määratlus, mida saaks kohaldada erinevates valdkondades, sealhulgas konkurentsiga seoses. Kõnealusel küsimusel on palju tagajärgi, sest kahjude hindamine sõltub turuosa suurusest, mida keelatud tava mõjutab. Igal juhul kaasnevad üksikisikute kahjude ennetamise puhul äärmiselt suured probleemid seoses hindamisega, kuna on tunnistatud, et väga sageli on lihtsam hinnata konkurentsireeglite rikkumisest ettevõttele tulevat kasu kui selle põhjustatud kahju.

5.4.2.1

Kohtutele tuleks anda sedalaadi menetlustes ulatuslikud pädevused, kuid samas oleks mõistlik valida tasakaalustatuse poole püüdlev lähenemisviis, kuigi süsteemi järjepidevuse tõttu ja pretsedendiõiguse kujundamisele mõeldes tuleb kehtestada suunised nende kriteeriumide kohta, mida kasutatakse kahju suuruse kindlaksmääramisel (tasakaalustatuse kinnitamiseks).

5.4.2.2

Teine asjakohane aspekt puudutab kahju hüvitamise nõude esitamise õiguse aegumistähtaega (18) konkurentsieeskirjade sellise rikkumise puhul, mille algusaeg ei ole määratav. Eriti puudutab see juhte, kus nõue esitatakse pärast konkurentsiasutuse otsust, kuid enne lõplikku kohtuotsust rikkumise kohta, kuna see võiks põhjustada täiendavaid raskusi tõenditele juurdepääsul.

5.4.2.3

Lõpuks tuleb veel arutada hüvitusnõude õigusliku olemuse küsimust, kuna enamikul juhtudest raskendab lepingulise suhte puudumine rikkumise toimepannud ettevõtte ja tarbija vahel nõude õigusliku aluse paikapanemist. Seetõttu võimaldaks mittelepinguliste kohustuste eeskirjade rakendamine (19) kasutada kahjunõuete menetlemise süsteemi, mis on riiklikes õigussüsteemides sügavasti juurdunud traditsioon.

5.4.3

Ühisnõuded võrreldes individuaalsete kahjunõuetega  (20). Konkurentsieeskirjade rikkumisest tulenevate kahjude kontekstis on ühisnõuded suurepärane näide mõnest peamisest eesmärgist: a) kahjude tõhus hüvitamine, mis lihtsustab kahju kannatanud tarbijate poolt organisatsioonidele esitatavaid kahjunõudeid, aidates sel moel tagada tõelise juurdepääsu õigusele; b) konkurentsieeskirju rikkuva tegevuse vältimine ja ennetamine, arvestades sellise tegevuse suuremat ühiskondlikku mõju. Pealegi, kui vaadata küsimust eeskirjade rikkujate seisukohast, siis annaks oma kaitse kontsentreerimise võimalus märkimisväärset kasu nii kulude kui tõhususe osas.

5.4.3.1

Ühisnõude peamine tähtsus seisneb organisatsiooni tegevuse õiguspärasuse tunnustamises, mis lihtsustab neil kohtule nõude esitamist tarbijate huve kaitsvate ettekirjutuste osas, sarnaselt direktiivis 98/27/EÜ (21) sätestatule. Kuigi see tarbijakaitse valdkonna direktiiv, mis põhineb organisatsioonide õiguspärasuse vastastikusel tunnustamisel ja komisjonile teabe andmisel (22), ei näe ette hüvitust kahju eest, on see avanud Euroopa tasandil tee mitmesuguste organite ja organisatsioonide õiguste aktiivseks kaitseks ning nõuete esitamiseks ühiste huvide nimel (23).

5.4.4

Kahjunõuete rahastamine. Kahjuvastutuse nõuete esitamise tavad näitavad, et menetluskulud osutuvad takistuseks. Esiteks võivad menetluse alustamise kõrged kulud takistada nõude algatamist, teiseks suurendab tsiviilmenetlusele omane pikalevenimine selle kulusid. Tuleks kaaluda võimalust, et tarbijaühendused asutavad fondi ühisnõuete rahastamiseks.

5.4.4.1

Kui seda ei tehta, on oht, et kahju kannatanud pooled jäävad hajutatult ning neile kõigile makstakse individuaalselt hüvitissummad, mis mõnikord on päris tühised. Sellisel juhul on äärmiselt raske leida raha sedalaadi menetluste jaoks, samas kui kostjatel on palju võimalusi kasutada enda kaitsmiseks muid summasid.

5.4.4.2

Kogemused on näidanud, et erinevus kannatanud poolte ja eeskirju rikkunud ettevõtte või ettevõtete ühenduse kantavates kuludes paneb viimatimainitutele suure koorma. Konkurentsieeskirjade rikkumise kahjunõuete menetluse algatajate kohtukulude vähendamist või nende osas erandite tegemist — ilma et see piiraks õigust karistada pahatahtlikult tegutsevaid pooli või takistaks kulude tasumist kohtuasja võitmise korral — peetakse võimaluseks taastada tasakaal poolte vahel sedalaadi nõuete puhul.

5.4.5

Kahjude edasisuunamine kaitsena ja kaudse ostja õigus esitada nõue. See hõlmab keerulist menetlust, mille puhul ettevõtte keelatud tegevusest põhjustatud kahju võib mõjutada tarneahelat või isegi lõpptarbijat. Seetõttu on kahjunõudeid veelgi raskem esitada, eelkõige seepärast, et kahju ja keelatud tegevuse vahelist seost on raske tõendada. Tõendamise keerukuse tulemusena jäetakse kahjude edasisuunamine kahjunõuetest välja.

5.4.6

Kohtualluvus ja kohaldatav õigus. Brüsseli konventsioon hõlmab kohtuasjade arutamise jurisdiktsiooni ning kohtuotsuste täitmist tsiviil- ja kaubandusasjades. Sellest tingitult sätestati määruses (EÜ) nr 44/2001 ELis rakenduseeskirjad piiriüleste vaidluste puhul. See lahendaks mõned võimalikud rakendamisraskused kahjunõuete puhul, mille on põhjustanud keelatud konkurentsitavad. Ühisnõuded konkurentsireeglite rikkumise puhul kahjunõuete esitamisel on kehtestatud vaid üksikutes liikmesriikides. Selle viisi kasulikkuse üle otsustamiseks tuleb arvesse võtta konkreetseid asjaolusid, eelkõige pädeva kohtuorgani ja kohaldatava õiguse osas. Sedalaadi kahjunõude esitajad ja kostjad saavad rahalist tulu ja suurendavad tõhusust vaid juhul, kui eeskirju rakendatakse järjepidevalt; see sõltub pädevale kohtule eelisõiguse andmisest. Konkurentsipoliitika tõeliseks elluviimiseks eraõiguse kaudu näib oluline avalikustada teave nii sedalaadi nõuete esitamiseks pädevate organite kohta kui ka pooleliolevate kohtuasjade ja otsuste kohta.