22.9.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 234/32

1.1

1999. aasta märtsis Berliinis toimunud Euroopa Ülemkogul vastu võetud Agenda 2000 käsitleb maaelu arengu poliitikat kui ühise põllumajanduspoliitika teist sammast. Maaelu arengu poliitika eesmärgiks on turupoliitika reformi täiendamine kogu Euroopa Liidus. Vastavalt kinnitas 2003. aasta juunis käivitunud ühise põllumajanduspoliitika reform ühise põllumajanduspoliitika teise samba olulisust, kehtestades abinõud tootearenduseks, toiduohutuseks ja loomade heaolu tagamiseks. Nimetatud suund peab viima maaelu arengule eraldatavate rahaliste vahendite suurendamisele.

1.2

Lähtudes Salzburgi konverentsi järeldustest (2003. aasta novembris) esitas komisjon finantsperspektiive käsitlevas teatises ja käesoleva arvamuse aluseks olevas määruse ettepanekus tulevase maaelu arengu poliitika kolm peamist eesmärki:

1.3

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee pöörab kõnealustele ettepanekutele erilist tähelepanu. Omaalgatuslikus arvamuses “Ühise põllumajanduspoliitika teine sammas: maapiirkondade arengu poliitika kohandamise perspektiivid” (1) rõhutatakse, et maaelu arengu küsimus moodustab lahutamatu osa järgmisest laiemast temaatikast:

1.4

Kõnealuste küsimuste käsitlemiseks tõi komitee ülalnimetatud omaalgatuslikus arvamuses esile põhimõttelised seisukohad, millest tulevane maaelu arengu poliitika peaks juhinduma:

Kõnealuses valdkonnas tehtud töö loogilise jätkuna kavatseb komitee käesoleva arvamuse abil edastada teistele institutsioonidel oma seisukohad komisjoni ettepaneku kohta.

1.5

Euroopa Komisjon konsulteeris põhjalikult asjaomaste osalistega ning komitee sai mitmel korral esitada oma ettepanekud, eriti nõuandvate komiteede kaudu. Konsulteerimise ulatuslikkusest nähtub komisjoni avatud suhtumine ning komitee loodab, et komisjon võtab käivitatavas õigusloomeprotsessis komitee ettepanekuid arvesse.

1.6

Komitee kavatseb koostada eraldi arvamuse erinevate EAFRDi ja EAGFi meetmete rahastamise uue õigusliku aluse kohta (KOM(2004) 489 (lõplik) — 2004/0164 (CNS) (2)), et käsitelda maaelu arengu programmide rakendamise haldusaspekte.

2.1

Komisjoni ettepanek on kooskõlas eesmärgiga muuta ühenduse maaelu arengu poliitika paremini mõistetavaks ja läbipaistvamaks. Seetõttu soovitab komisjon luua vastava fondi (Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond — EAFRD), mis toetaks maaelu säästva arengu edendamist kogu ühenduses, täiendades sissetulekutoetuste ja turupoliitikat ühise põllumajanduspoliitika, ühtekuuluvuspoliitika ning ühise kalanduspoliitika raames.

2.2

Komisjon teeb ettepaneku sõnastada ühenduse maaelu arengu strateegiline suunised, et tagada suurem järjepidevus Euroopa tasandil seatud eesmärkide ja maaelu arengu programmide elluviimise vahel. Kõnealused suunised peaks vastu võtma nõukogu. Liikmesriikide ülesandeks jääks seejärel riiklike strateegiliste kavade väljatöötamine vastavaid ühenduse suuniseid arvestades. Kõnealused kavad ja maaelu arengu programmid tuleb välja töötada komisjoni, liikmesriigi ning liikmesriigi määratud ametiasutuste (piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused, majandus- ja sotsiaalpartnerid ning kõik teised kodanikuühiskonna esindajad) tihedas koostöös.

2.3

Lisaks programmide järelevalvele teeb komisjon ettepaneku, et iga liikmesriik koostaks kord aastas kokkuvõtva aruande edusammude kohta maaelu arengu programmide rakendamisel vastavalt riiklikus strateegilises kavas määratletud näitajatele ning programmide iga-aastase hindamise kohta. Komisjon omakorda esitab aastaaruande nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteele ja regioonide komiteele.

2.4

Komisjon teeb ettepaneku koondada olemasolevad 26 meedet ja esitatud uued meetmed nagu NATURA 2000 rahastamine, metsanduse alased meetmed või maa-piirkondade esindajate koolitamine piirkondlike projektide koostamise alal kolme põhisuuna ehk “telje” alla, millest igaühel on oma konkreetsed eesmärgid, kusjuures põhisuundade rahastamiseks ettenähtav miinimum oleks järgmine:

2.4.1

Põhisuuna I eesmärk on põllu- ja metsamajanduse konkurentsivõime parandamine. Ette on nähtud nelja tüüpi meetmed:

2.4.2

Põhisuund I — “Keskkond ja maastiku planeerimine” — keskendub põllu- ja metsamaade säästvale kasutamisele. Olemasolevat meedet “Ebasoodsamad piirkonnad” muudetakse vahepealsete piirkondade määratluse osas (uus määratlus võtab arvesse vaid looduslikud kriteeriumid). Lisaks peavad toetusesaajad vastama üldisele tingimusele, et nad järgivad Euroopa Liidu ja riiklikke kohustuslikke nõudeid põllu- ja metsamajanduse valdkonnas (ühise põllumajanduspoliitika esimese samba otsetoetuste tingimus).

2.4.3

Põhisuund III — “Maapiirkondade majanduse mitmekesistamine ja elukvaliteet maapiirkondades” — hõlmab meetmeid, mis on seotud maapiirkondade majanduse mitmekesistamisega, toetades mittepõllumajanduslike tegevusalade loomist nii põllumajandustootjate kui mittepõllumajandustootjate poolt ja elukvaliteedi parandamist maapiirkondades (elanikkonnale osutatavad põhiteenused, infrastruktuurid) ning meetmeid, mis on suunatud kohalike omavalitsuste esindajate poolt oskuste ning võimete omandamisega, mis on vajalikud kohaliku arengustrateegia väljatöötamiseks ja teostamiseks.

2.5

LEADER programm laieneb kõigile kolmele põhisuunale ning peab saama vähemalt 7 % maaelu arendamiseks ettenähtud vahenditest. Komisjon teeb ettepaneku määrata programmile kriteeriumeil põhinev reserv (3 % EARDF-st).

2.6

Mis puutub rahastamisse, siis teeb komisjon ettepaneku eraldada kõnealusele poliitikale ajavahemikuks 2007–2013 88,75 miljardit eurot. Igal aastal saab fond täiendust toetuste süsteemi muutmise tõttu vabanenud summadest, mida kasutatakse kõigi põhisuundade heaks (ligikaudu 8 miljardit eurot samaks ajavahemikuks).

3.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tervitab komisjoni ettepanekut rajada lisaks Euroopa põllumajanduse tagatisfondile (EAGF), mis rahastab põllumajandustoodete turupoliitikat, eraldi fond maaelu arengu toetamiseks ja otsetoetusteks (EAFRD). Komitee rõhutab samuti, et kõnealune seadusandlik ettepanek on kooskõlas Salzburgi konverentsi lõppjäreldustega, mis käsitles maaelu arengut laienenud Euroopa Liidus. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee soovib siiski pöörata Euroopa Parlamendi ja nõukogu tähelepanu muudatustele, mis on vajalikud maaelu arengu poliitika aluspõhimõtete järgimiseks ja millele komitee viitas omaalgatuslikus arvamuses.

3.2

Ühtset maaelu arengut edendavat fondi ei saa rajada arvestamata Euroopa Liidu olemasoleva poliitikaga. Salzburgi konverentsi lõppjäreldustes, nõukogu Luxembourg'i 2003. aasta juuni avaldustes ning Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee (3) soovitustes rõhutakse, et maaelu arengu poliitika (ühise põllumajanduspoliitika teine sammas) peab toetama põllumajanduse kohanemist (ühise põllumajanduspoliitika esimene sammas). Seetõttu soovib Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee, et ettepaneku artiklisse 3 viidaks sisse viide asutamislepingu artiklile 33, kus määratletakse ühise põllumajanduspoliitika üldeesmärgid.

1.

Fond aitab kaasa maaelu säästvale arengule kogu ühenduses ja täiendab ühise põllumajanduspoliitika teisi vahendeid (ühise põllumajanduspoliitika turupoliitika ja sissetulekutoetuse poliitikad) täiendades ühise põllumajanduspoliitika, ühtekuuluvuspoliitika- ja ühise kalanduspoliitika turu- ja tulutoetuspoliitikaid. Sel moel aitab fond kaasa asutamislepingu artiklis 33 määratletud eesmärkide täitmisele.

2.

Samal viisil täiendab fond ka ühtekuuluvuspoliitikat ja ühist kalanduspoliitikat.”

3.3

Komitee leiab, et maapiirkondade majandusareng sõltub samuti põllumajandustootjate ja mittepõllumajandustootjate vastastikusest täiendamisest. Komitee tervitab meetmeid, mis soodustavad vastavalt Euroopa väikeettevõtete hartale mittepõllumajanduslikke tegevusi ja toetavad väikesi ja mikroettevõtteid, kelle tegevust töökohtade loojana tuleb toetada.

3.4

EAFRDi eesmärkide hindamine ja kohandamine ei vasta ühise põllumajanduspoliitika rakendamise tähtaegadele. Komisjon rõhutas, et 2003. aasta juunis vastu võetud ühise põllumajanduspoliitika reformil on erinevatele piirkondadele erinevad mõjud, ja et ajavahemikul 2008–2009 jäetakse ära uutele liikmesriikidele kehtivad lihtsustatud nõuded ning komisjon hindab erinevaid rakendatavaid lahtisidumissüsteeme. Seetõttu tuleb Euroopa maaelu arengu poliitika strateegiliste Euroopa tasandi järelmeetmete puhul arvestada ühise põllumajanduspoliitika esimese samba ajakavaga.

1.

Komisjon esitab 2009. aastal esimest korda ja iga järgmise aasta alguses aastaaruande, milles on kokku võetud peamised arengud, suunad ja väljakutsed, mis on seotud riiklike strateegiliste kavade ja ühenduse strateegiliste juhiste rakendamisega ning ühise põllumajanduspoliitika arengu ja põllumajandussaaduste rahvusvaheliste turgude peamiste suundumuste mõjuga maapiirkondadele”.

3.5

Komitee märkis 1. juuli 2004. aasta omaalgatuslikus arvamuses (4), et komisjoni eelarveettepanek on võrreldes väljakuulutatud eesmärkidega tagasihoidlik. Maaelu arengu kogueelarve peaks olema ligikaudu 96 miljardit eurot 25-liikmelisele Euroopa Liidule ajavahemikuks 2007–2013 võrreldes 65 miljardi euroga käesolevaks perioodiks (15-liikmeline Euroopa Liit). Kuigi komisjon tunnistab dokumendi KOM(2004) 490 (lõplik) preambulis, et enam kui 50 % Euroopa Liidu elanikkonnast elab maapiirkondades, vastab EAFRD-le eraldatav eelarve 28 %-le regionaalpoliitikale eraldatavatest kuludest ja 32,5 %-le ühise põllumajanduspoliitika esimese samba kuludest (sh toetuste süsteemi muutmisel vabanenud summad). Tuleb tagada, et EAFRD ei jääks ainsaks maapiirkondi toetavaks rahastamisvahendiks. See viiks maapiirkondade getostumiseni.

3.5.1

Niisiis tuleb tugevdada kõnealuse poliitika seost regionaal- ja inimressursside arendamise poliitikaga (Euroopa Sotsiaalfond). Seetõttu peab komitee küsitavaks, kas maapiirkondade väikesemahulisi infrastruktuure on tarvis rahastada ainult maapiirkondade arengu poliitika kaudu ja kas on vaja luua eraldi sektsiooni kohalikule personalile võimalusi kogemuste omandamiseks, mis tegelikult kuulub ESFi pädevusse.

3.5.2

Komitee on äärmiselt rahul sellega, et on sätestatud struktuuriliselt mahajäänud piirkondadele eraldatavate vahendite miinimumeelarve (31 miljardit eurot). Nimetatud summa on suurem käesolevale perioodile eraldatud summast (21 miljardit eurot).

3.5.3

LEADER-ile eraldatud summa tõuseks 2,2 miljardilt eurolt 8,8 miljardile eurole (7 % EAFRD-st ja 3 % objektiivsete kriteeriumide põhjal kasutatavast reservist), mis tähendab suurimat protsentuaalset kasvu. Komitee on rahul, et LEADER on kaasatud maaelu arengu poliitikasse omaette põhisuunana, mis võimaldab kodanikuühiskonna püsivat osalemist maapiirkondade arengus. Olgugi, et kõnealune meetod on sama oluline kui eesmärgid, on komiteel kahju, et enam ei ole tõstetud esiplaanile uuenduslikke ja katsemeetmete käivitamise eesmärki. Komitee juhib ka komisjoni tähelepanu ohule, mida võib endast kujutada liiga kõrge rahaline kohustus. Oleks kahetsusväärne, kui pingelises eelarvesituatsioonis LEADER põhisuunda halduslikel põhjustel või avalike vahendite puudumise tõttu piisavalt ei kasutataks. Seetõttu teeb komitee ettepaneku, et kohustuslik alammäär oleks kõigile liikmesriikidele madalam (4 % oleks paremini kooskõlas praeguse programmide kavandamisega). Kõnealune alammäär ei vähenda mingil määral iga liikmesriigi õigust LEADERit rohkem esiplaanile tõsta.

3.5.4

Klassikaliste maaelu arendamise meetmete rahastamiseks jääks fondile niisiis umbes 50 miljardit eurot. Kõnealune summa suureneb vaid 8 miljardi euro võrra seeläbi, et ühise põllumajanduspoliitika esimeselt sambalt kandub raha üle teisele sambale. Seetõttu nõuab komitee, et muudatuste kohaldamisel vabanenud summad määratakse vaid esimese ja teise põhisuuna tarbeks, aitamaks põllumajandusel kohaneda. Kõnealune nõue ei puuduta vahendeid, mida liikmesriigid võivad määrata erinevatele põhisuundadele maaelu arengu programmide vastuvõtmisel. Pealegi peaksid muudatuste kohaldamisel vabanenud summad vastama määruse nr 1782/2003 artiklis 10 määratletud täiendavatest tingimustest kinnipidamise põhimõttele, mida on võimalik rakendada vaid esimese ja teise põhisuuna meetmetele.

6.

Lisaks lõikes 5 toodud summadele arvestavad liikmesriigid vastavalt määruse (EÜ) nr ..../.. [ühise põllumajanduspoliitika rahastamine] artikli 12 lõikele 2 rahastamiskavade koostamisel kohaldamisest tulenevate summadega. Nimetatud summad kantakse üle määruse (EÜ) nr .../... [EAFRD] esimesele ja teisele põhisuunale”.

3.5.5

Mis puudutab ühise põllumajanduspoliitika teise samba meetmeid, teeb komisjon ettepaneku rakendada talupidajate suhtes sanktsioone, mis on seotud ühise põllumajanduspoliitika esimese samba toetuste vastavusega tingimustest kinnipidamise põhimõttele. Kuna tingimustest kinnipidamise nõue kehtib praegu vaid talupidajate suhtes, ei saa komitee kõnealust ettepanekut toetada, sest ettepanek eristab abisaajaid elukutse alusel. Komitee tuletab meelde, et pooldab riigiabi eraldamisel abisaajate võrdse kohtlemise põhimõtet.

3.5.6

Komisjoni esitatud finantshinnangute kohaselt vajab NATURA 2000 võrgustiku rajamine 6,1 miljardit eurot aastas, millest suur osa eraldatakse ELi poolt kaasfinantseerimise raames. Ühenduse panust võiks rahastada Maaelu Arengu Fond, kattes näiteks kulusid, mis tekivad maaomanikele ja maakasutajatele makstavatest hüvitistest. Komitee on esitanud arvamuse, mis on tervenisti pühendatud NATURA 2000 rahastamisele komisjoni poolt (5). Komitee sedastab seal, et NATURA 2000 rahastamine kujutab endast uut lisaülesannet, millele on ette nähtud rahastamisvahend, mille summad poliitilistele lubadustele vaatamata vaevu suurenevad. Komitee osutab selgesõnaliselt, et komisjoni ettepanek on talle vastuvõetav vaid siis, kui

3.5.6.1

Seetõttu teeb komitee ettepaneku säilitada artiklites 36 ja 43 ette nähtud meetmed NATURA staatuse tõttu kehtestatud piirangute tulemusena kaotatud sissetuleku hüvitamiseks, jättes vastavalt välja artikli 53 osa, mis puudutab NATURA 2000 võrgustiku toimimise toetamist, sest viimast peab katma eraldi programm.

3.6

Olles küll rahul sellega, et komisjon tunnistab ebasoodsates looduslikes tingimustes asuvate mägipiirkondade toetamise vajadust, kahtleb komitee komisjoni väljapakutud lahenduses tavaliste ebasoodsate looduslike tingimustega piirkondade osas. Kõnealune lahendus toob kaasa abikõlblike alade ringi piiramise ja ühenduse abi vähendamise. Seetõttu tuletab komitee meelde, et märkimisväärselt looduslikult ebasoodsate piirkondade määratlemisel tuleb arvestada looduslike tegurite (põllumajandus, kliima ja vesi) koosmõju, sest väiksemate ebasoodsate tingimuste kuhjumine takistab tõsiselt maapiirkondade arengut. Komitee teeb regionaalpoliitikast lähtuvalt ettepaneku vähendada ühenduse abi piirkondadele, mida enam ei loeta tõsiselt ebasoodsate looduslike tingimustega piirkondade hulka, üksnes järk-järgult. Selline toetuste järk-järguline vähendamine võimaldaks leevendada põllumajandusettevõtete majandustegevuse häiritust.

5.

Ette on nähtud viieaastane üleminekuperiood toetuste vähendamisega talupidajatele piirkondades, mida vastavalt muudetud statistilistele kategooriatele ei loeta enam ebasoodsate looduslike tingimustega piirkondade hulka (artikkel 47, lõige 3 a).”

3.7

Komisjon ei soovi kinnitada rakendussätteid maaelu arengu määruses, samas kohaldatakse programmitöö rahastamisel paindlikumaid reegleid, mis peaks tagama edu uue maaelu arengu määruse rakendamisel. Komitee toetab põhisuundadele kindlaks määratava alammäära põhimõtet, kuid tõdeb, et komisjoni ettepanek ei ühti komitee vastavate suunistega. Vastavast uurimusest selgub, et maaelu arengu määrusega eraldatud vahendite senine kasutamine on tihedalt seotud Euroopa Liidu riikide piirkondade põllumajanduslike ning piirkondlike eripäradega. Komisjon on samuti rõhutanud, et 2003. aasta juunis käivitatud ühise põllumajanduspoliitika reformil on maapiirkondades erinev mõju. Seetõttu peaks igale põhisuunale ettenähtud alammäär olema väiksem kui 50 %, et vastata subsidiaarsuse põhimõttele ning kohaneda maapiirkondade erinevate tingimustega.

3.8

Maaelu arengu programmide hindamine tagab ühenduse vahendite tõhusama kasutamise. Komitee tuletab meelde, et riikliku poliitika eesmärgid püstitatakse tuleviku väljakutseid silmas pidades ning mitte üksnes seoses erinevate maaelu arengu programmide arendamise tulemustega. Seetõttu on hindamisprotsesside tõttu jäänud komisjoni pakutud halduskorra lihtsustamise idee tahaplaanile ning sel on vaid väike otsene mõju lõplikule abisaajale.

3.9

Lisaks rõhutab komitee, et komisjoni ettepanekus ei käsitleta halduskorra lihtsustamise teemat lõpliku abisaaja seisukohalt. Kuigi kõnealust küsimust käsitletakse arvamuses “Ühise põllumajanduspoliitika rahastamine” (6), on komitee mures menetluse vähese lihtsustamise pärast lõpliku abisaaja seisukohast. Komisjon tegi artiklis 25 ettepaneku lihtsustada tingimusi, mis kehtivad ettevõtete moderniseerimiseks, kaotades põllumajandusettevõte investeeringutoetuse tingimuse asjakohasel tasemel turuväljundi olemasolu kohta (vastav toodang, investeeringuliik ja ettenähtud võimsus). Siiski nähakse artikliga 73 ette seitsmeaastane tagasimaksmise tähtaeg juhul, kui investeeringus on tehtud olulisi muudatusi. Kõnealune uus säte tugevdab kontrolli ja seab paika uued majandusliku elujõulisuse kriteeriumid kavandamise staadiumis olevatele projektidele. Ettenähtud tähtaeg näib olevat ülimalt pikk võrreldes rahastatavate projektide olemuse ja ulatusega.

3.10

Komitee on väga rahul, et maaelu arenguprogrammide väljatöötamine, majandamine ja hindamine tuleb läbi viia vastavalt partnerluse põhimõttele (artikkel 6), kaasa arvatud sotsiaalmajanduspartneritega konsulteerimine. Komitee nõuab, et see säte muudetaks kohustuslikuks ning et kõik maapiirkondade majanduslikud ja sotsiaalsed osapooled oleks täiel määral kaasatud maaelu arengu võrgustikku Euroopa, riiklikul ja piirkondlikul tasandil. Samuti soovib komitee osaleda vaatlejana maaelu arengukomitees, mida nähakse ette artiklis 95 ning nagu võimaldab nõukogu otsus (1999/468/EÜ) artiklis 7, mis võimaldaks organiseeritud tsiviilühiskonnal osaleda ühenduse poliitikate elluviimise kõikides etappides.

4.1

Komitee toonitab, et 26 maaelu arengut toetava meetme jagamine kolmele erinevale põhisuunale aitab luua suurema selguse. Tundub, et mõningad meetmed asuvad põhjendatumalt kolmanda põhisuuna all, sest nende ellurakendamisel arvestatakse üha enam maapiirkondade korralduse erinevate tahkudega. Seetõttu teeb komitee ettepaneku, et artiklis 28 (põllu- ja metsamajanduse arengu ning kohanemisega seotud infrastruktuur), artiklis 38 (toodanguga mitte seotud põllumajandusinvesteeringud) ja artiklis 46 (toodanguga mitte seotud metsamajandusinvesteeringud) kirjeldatud meetmed paigutataks kolmanda põhisuuna alla.

4.2

Komitee rõhutas 2001. aastal väljatöötatud noori talupidajaid käsitlevas arvamuses (7), kui tähtis on noortele talupidajatele eraldatav toetus põllumajandustegevuse alustamiseks ning jätkamiseks. Seetõttu peaks kõnealune teema olema tulevase maaelu arengu strateegilise kava üks prioriteete ning toetus põllumajandustegevuse alustamiseks ei tohiks piirduda ühekordse toetusega, nagu määratletud komisjoni määruse eelnõu artiklis 21, ning lisaks tuleks jälgida, et ettenähtud summad jätkuvalt ei väheneks.

2.

Toetusi eraldatakse alljärgneval kujul:

c)

aidata tulevastel talupidajatel ja metsaomanikel kanda kulusid, mis tulenevad nende põllu- ja metsamajandusliku tegevuse arendamise äriplaani välja töötamisest.”

4.3

Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et paljudes uutes liikmesriikides on käimas põllumajanduse ümberkujundamise keeruline protsess, mis ei ole kaugeltki veel lõppjärgus. Seetõttu on tingimus, mille kohaselt on enneaegsele pensionile siirdumise toetuse saamiseks nõutav 10-aastane põllumajandusliku tegevuse kogemus, põhjendamatult range. Komitee teeb ettepaneku kehtestada üleminekuperiood, mille vältel piisaks lühemaajalisest põllumajanduslikust tegevusest. Täiendava tingimusena oleks nõutav, et taotluse esitaja peab olema suurema osa oma tööelust olnud tegev põllumajanduses.

4.4

Komisjoni ettepaneku kohaselt peaks investeeringute toetamine võimaldama põllumajandustegevuste konkurentsivõime parandamist ja/või nende mitmekesistamist. Komitee soovib täpsustada, et investeeringute toetamise all ei tohiks mõista vaid materiaalseid investeeringuid. Investeeringud immateriaalsesse põhivarasse nagu tehnoloogia areng, põllumajandusettevõtete vaheline teadmiste vahetus kvaliteedi parandamise ning keskkonna väärtustamise ja/või kaitse seisukohalt peavad kuuluma iga vastavasisulise meetme raamesse (artikkel 25, artikkel 27, artikkel 31, artikkel 50).

4.4.1

Nagu näitavad komisjoni poolt esitatud andmed, iseloomustab põllumajandussektorit naiste vähene esindatus. Seega saavad otsetoetustest ja struktuuritoetustest kasu eelkõige mehed. Kõnealune olukord näitab veel kord ilmekalt vajadust pöörata otsustusprotsessis naistele suuremat tähelepanu. EL peaks seega võtma tarvitusele abinõud olukorra parandamiseks ja naiste poolt juhitavate põllumajandusettevõtete loomise soodustamiseks. Komitee soovib, et see aspekt kajastuks ühenduse strateegilise plaani eraldi punktis.

4.5

Artiklis 27 käsitletakse investeeringuid, mis võimaldavad tõsta esmase põllu- ja metsamajandusliku toodangu lisaväärtust. Toetusi eraldatakse olenevalt ettevõtete suurusest. Komitee rõhutab, et ettenähtud piirang on maapiirkondade majandustegevuse tugevdamise raames liiga ühekülgne arendamaks majandustegevust maapiirkondades. Põllumajandusühistutele ja põllumajanduslikele toiduainetööstusettevõtetele, mille käive on suurem kui 10 miljonit eurot ja mis pakuvad tööd enam kui 50 inimesele, ei anta lihtsamini laenu kui väikestele ettevõtetele, kuigi nad on kahtlemata olulised tööandjad.

4.5.1

Siiski peab EAFRDi raames antav põllumajandusliku esmatoomise edendamiseks mõeldud toetus piirduma töötlemistegevusega, mis annab kohalikule ja piirkondlikule põllumajanduslikule esmatootmisele tegelikku lisandväärtust ja mis rakendab kohalikku oskusteavet ning väärtustab kohalikke tingimusi, traditsioone ja uuendusi. Samas vaimus peab EAFRDi ülesandeks olema soodustada koostööd ja dialoogi kohaliku toiduainete- ja metsatööstuse erinevate osapoolte vahel.

2.

Lõikes 1 sätestatud toetusi piiratakse mikro- ja väikese ning keskmise suurusega ettevõtetele, mis on määratletud komisjoni soovituses nr 2003/361/EÜ, ning tootjate loodud ühistutega. Metsanduse puhul piirdub toetus vaid mikroettevõtetega.”

4.6

Artikli 28 sõnastus ei kattu täies ulatuses praeguse maaelu arengu määrusega hõlmatavate tegevustega. Seetõttu teeb komitee ettepaneku, et maapiirkondade maakorraldus oleks kõnealuses artiklis otseselt sätestatud. Maakorraldusel tuleb lisaks põllumajanduslikele aspektidele arvestada ka maastikukaitsega.

4.7

Komitee rõhutab, et määruse ettepanekus kirjeldatud meetmete võtmise kohustuslikkus või mittekohustuslikkus ei ole prantsuskeelses versioonis selgelt sõnastatud. Seetõttu teeb komitee ettepaneku muuta artikli 37 sõnastust (toetused põllumajanduskeskkonnale ja loomade heaolule), et viidata sellele, et kõnealused meetmed jäävad kohustuslikuks nagu kehtiva määruse raames.

1.

Liikmesriigid peavad võimaldamavad toetust, mis on sätestatud artikli 34 punkti a alapunktis iv kogu oma territooriumil vastavalt spetsiifilistele vajadustele.”

4.8

Nagu rõhutatakse lõikes 3.4, ei tohi EAFRD kujuneda nn asendusfondiks, millelt saab toetust teiste maapiirkondi toetavate rahastamisvahendite kriteeriumitele mittevastavuse korral. Seetõttu teeb komitee ettepaneku tühistada artikli 57 (Pädevuste omandamine ja arendamine) punktid c ja d. Euroopa Sotsiaalfond tuleb kaasata maaelu arengu projektidega tegelevate maaelu koordinaatorite ja kohalike omavalitsuste esindajate väljaõppesse. Juhul kui projekt kuulub LEADERi raamese, on sellega võimalik rahastada kohaliku elu edendamisega seotud tegevusi.

4.9

Komitee ei poolda ettepanekut luua regionaalpoliitika eeskujul objektiivsete kriteeriumide alusel kasutatav reserv või määrata selle kasutamine LEADER-teljele. Kõnealuse reservi rakendamise kogemus regionaalpoliitikas on näidanud, et kõnealune meede on liikmesriikide arvates pigem takistav kui soodustav. Isegi kui hindamiskriteeriumid on artiklis 92 jäetud üldiseks, ei selgita komisjon, miks kuulub nimetatud reserv ühenduse strateegiliste eesmärkide hulka. Otsus reservi kohta tehakse kohalike tegevusrühmade tasemel mitte varem kui alles 2011. aastal. Programmide väljatöötamiseks on jäänud vähem kui kaks aastat, et leida uusi suuremahulisi projekte, millele eraldada märkimisväärseid summasid (2,6 miljardit eurot), ja uusi riiklikke toetusi, mida ei ole programmitöö ajal välja makstud. Seepärast soovitab komitee tühistada artikli 92 ning palub komisjonil pöörata erilist tähelepanu LEADER programmile ühenduse strateegilise kava ja kinnitamisstaadiumis olevate maaelu arengu programmide raames.

4.10

Komitee tervitab komisjoni ettepanekut põllumajandusettevõtete asendusteenuste loomiseks. Nimetatud meede on näidanud, et sellega on võimalik muuta maapiirkonda ligitõmbavamaks ja luua töökohti. Siiski tundub maksimaalselt viieaastane periood liiga lühike, et tagada asendusteenuste püsivus.

4.11

Artiklis 49 ette nähtud ettevõtluse edendamine ja majandusliku terviklikkuse tugevdamine peab hõlmama mitte üksnes mikroettevõtete loomist ja arendamist, vaid ka olemasolevate ettevõtete ülevõtmist ja üleminekutoetust. Kooskõlas oma seniste ettevõtluspoliitikat puudutavate seisukohtadega nõuab komitee, et artiklit 49 (a) (ii) muudetaks järgmiselt: “… toetus mikroettevõtete loomisele, ülevõtmisele ja arendamisele...” .

4.12

Põllumajanduse keskkonnapoliitika programm aitab luua keskkonnakaitse seisukohast positiivseid välimõjusid (näit erosiooni ja kõrbestumise vähendamine, vee kvaliteedi vee säästmise paranemine, bioloogilise mitmekesisuse suurendamine erinevatele liikidele elutingimuste loomise teel). Seetõttu tuleb ette näha stimuleerivad rahalised vahendid soodsate välismõjude loomiseks.

4.13

Toetamaks ja soodustamaks väikeste ja mikroettevõtete loomist ja ülevõtmist maapiirkondades ja kooskõlas nõukogu ja Euroopa Parlamendi 12. juuli 2004 MAPi kohta käsitleva otsuse põhjendustega nõuab komitee komisjonilt ja Euroopa Investeerimisfondilt uute meetmete rakendamist, mis soodustaksid finantsvahendite, eriti VKEte tagamissüsteemi, kasutamist maapiirkondade ettevõtete poolt. Lisaks soovib komitee, et Euroopa Investeerimisfond ja komisjon uuriksid EAFRD-i, ESF-i, ERDF-i ja EIF-i vahendite vahelise vastastikuse täiendavuse võimalusi, suurendamaks ja lihtsustamaks totust ettevõtete loomisele ja ülevõtmisele maapiirkondades.

4.14

Komisjon rõhutab oma ettepanekus, et Maa majandamise põhisuuna meetmed peavad julgustama eriti talupidajaid ja metsavaldajaid rakendama maakasutusviise, mis vastaksid maastikukaitse vajadustele. Komitee märgib, et komisjon ei ole näinud ette põllumajanduse keskkonnameetmetele antava toetuse ülemmäärade uut hindamist. Kõnealused ülemmäärad on jäänud samaks, mis 1999. aasta ettepanekus.

4.15

Komitee soovib määrusesse lisada, et EAFRD programmi alusel on võimalik toetada ka liikmesriikide ja piirkondade meetmeid geneetilise ressursi säilitamiseks ja kasutamiseks, eelkõige põllumajanduses.

5.1

Komisjoni ettepanek maaelu arengu toetamiseks vastab üldiselt Salzburgi konverentsi lõppjäreldustele. Komitee jälgib kõnealust teemat suure huviga ja tänab komisjoni komitee liikmetega konsulteerimise eest. Lisaks rõhutab komitee, et vaid EAFRD ei ole piisav lahendus kogu maaelu arengu probleemidele. Tuleb süvendada seost ERF-i (Euroopa Regionaalarengu Fond) ja ESF-iga (Euroopa Sotsiaalfond).

5.2

Maaelu areng peab vastama territoriaalse ühtekuuluvuse põhimõttele. Komitee rõhutab, et kõnealuste piirkondade majandusliku ja sotsiaalse järjepidevuse suurendamisel tuleb arvestada ühise põllumajanduspoliitika ja selle mõlema samba panusega töökohtade säilitamisse ja loomisse kogu Euroopas, eriti uudsete konkurentsivõimeliste põllumajanduslike või mittepõllumajanduslike tegevuste kaudu. Seetõttu kutsub komitee komisjoni ja nõukogu üles lisama ühise põllumajanduspoliitika uusi suundi Lissaboni strateegia vahekokkuvõttesse.

5.3

Eelarveküsimused jäävad endiselt tähelepanu keskmesse. Komitee arvates on komisjonipoolsed eelarvet puudutavad ettepanekud tagasihoidlikud ja stabiilsed (1,24 % RKT-st). Just seepärast väljendab komitee kriitikat NATURA 2000 täieliku lülitamise suhtes EAFRD raamesse, sest see moodustaks peaaegu poole EAFRD eelarvest. Samuti on riiklikke kaasfinantseeringuid arvestades üllatav, et LEADER programmi eelarvet on kolmekordistatud. Komitee viitab sellele, et komisjoni finantsettepanek paneb aluse arutelule, milleta tulevane maaelu arengu poliitika ei saaks kuuluda ei säästva arengu strateegia ega ka Lissaboni strateegia raamesse, mis käsitleb Euroopa konkurentsivõimelist majandust ja täielikku tööhõivet.

5.4

Komitee on mures vastukaja pärast, mida võivad tekitada eelarvevaidlused tulevase maaelu arengu poliitika rakendamise kohta. Vastavalt komisjoni kavale võetakse maaelu arengu programmid vastu enne 2006. aasta lõppu, kuid liikmesriikidel on rakse jõuda kiiresti institutsioonidevahelisele kokkuleppele finantsperspektiivide osas. Komitee soovib seda, et komisjon esitaks võimalikult kiiresti ühenduse strateegilise kava peamised punktid, isegi kui määrused võetakse vastu alles teatud aja möödudes.

5.5

Komitee teeb komisjonile, Euroopa Parlamendile ja nõukogule mitmeid kohandamise ettepanekuid, mis on seotud Salzburgi konverentsil kinnitatud poliitiliste suundumustega, näiteks seose säilitamine ühise põllumajanduspoliitika esimese ja teise samba vahel, meetmete väljatöötamine vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele ning lihtsustamine lõpliku abisaaja huvides. Seetõttu soovitab komitee komisjonil pöörata kõnealusele teemale erilist tähelepanu, eriti maaelu arengu programmide heakskiitmise etapil, küsides liikmesriikidelt, kuidas nad kavatsevad lihtsustada menetlusi lõpliku abisaaja jaoks.

5.6

Komitee soovib, et ta kaasataks tulevikus ja kõnealuse poliitika rakendamise raames otsustusprotsessidesse esitamaks oma arvamuse ühenduse strateegilise kava kohta ning jälgimaks seda, et maaelu arengu programmide väljatöötamisel konsulteeritaks põhjalikult organiseeritud kodanikuühiskonnaga.