(1)

4. mail 2018 võttis Euroopa Komisjon (edaspidi „komisjon“) vastu määruse (EL) 2018/683 (2) (edaspidi „ajutine määrus“), millega kehtestati ajutine dumpinguvastane tollimaks teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit uute või protekteeritud kummist õhkrehvide (mida kasutatakse bussidel või veoautodel ning mille koormusindeks on üle 121) (edaspidi „rehvid“ või „vaatlusalune toode“) impordi suhtes.

(2)

18. oktoobril 2018 võttis komisjon vastu rakendusmääruse (EL) 2018/1579, (3) millega kehtestati teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit uute või protekteeritud kummist õhkrehvide (mida kasutatakse bussidel või veoautodel ning mille koormusindeks on üle 121) impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja nõuti lõplikult sisse kõnealuse impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (edaspidi „vaidlustatud määrus“).

(3)

9. novembril 2018 võttis komisjon vastu komisjoni rakendusmääruse (EL) 2018/1690, (4) millega kehtestatakse lõplik tasakaalustav tollimaks teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit uute või protekteeritud kummist õhkrehvide (mida kasutatakse bussidel või veoautodel ning mille koormusindeks on üle 121) impordi suhtes ja muudetakse rakendusmäärust (EL) 2018/1579, millega kehtestatakse teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit uute või protekteeritud kummist õhkrehvide (mida kasutatakse bussidel või veoautodel ning mille koormusindeks on üle 121) impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse kõnealuse impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) 2018/163 (edaspidi „määrus (EL) 2018/1690“).

(4)

Hiina Kummitööstuse Ühing (China Rubber Industry Association, CRIA) ning Hiina Metallide, Mineraalide ja Kemikaalide Importijate ja Eksportijate Kaubanduskoda (China Chamber of Commerce of Metals, Minerals & Chemicals Importers & Exporters, CCCMC) (edaspidi üheskoos „hagejad“) vaidlustasid teatavate oma liikmete nimel, kes on loetletud põhjendustes 9 ja 10 (edaspidi „asjaomased eksportivad tootjad“), vaidlustatud määruse Üldkohtus. 4. mail 2022 tegi Euroopa Liidu Üldkohus (edaspidi „Üldkohus“) otsuse kohtuasjades T-30/19 ja T-72/19 (5) (edaspidi „kohtuotsus“).

(5)

Oma otsusega tühistas Üldkohus vaidlustatud määruse ja rakendusmääruse (EL) 2018/1690.

(6)

CRIA ja CCCMC esitasid mitu väidet vaidlustatud määruse vaidlustamiseks ning Üldkohus tegi otsuse neist kahe väite kohta: i) väide, et komisjon ei võrrelnud hinna allalöömise ja kahjumarginaalide arvutamisel eksportivate tootjate puhul hindu õiglaselt, ning ii) teatavad kaebused, milles põhimõtteliselt väideti, et seoses kahjunäitajatega ja valimisse kaasatud liidu tootjate andmete kaalumisega esines ebajärjepidevust ja rikuti kaitseõigusi.

(7)

Seoses hinna allalöömise marginaali arvutamisega leidis Üldkohus, et komisjon ei teinud õiglast võrdlust, kui ta kohandas ekspordihinda – arvates maha seotud importija müügi-, üld- ja halduskulud ning tingliku kasumi –, kui müük toimus seotud müügiüksuste kaudu liidus. Kohus märkis, et ka liidu tootjate teatav müük toimus seotud müügiüksuste kaudu ja nende müügihinda samal viisil ei kohandatud. Üldkohus järeldas, et komisjon rikkus vaidlustatud määruses asjaomase toote hinna allalöömise arvutamisel õigusnormi ja tegi ilmse hindamisvea ning järelikult rikuti selle arvutusega Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/1036 (6) (edaspidi „dumpinguvastane alusmäärus“) artikli 3 lõikeid 2 ja 3 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/1037 (7) (edaspidi „subsiidiumivastane alusmäärus“) artikli 8 lõikeid 1 ja 2. Lisaks leidis Üldkohus, et vead mõjutasid üldisi järeldusi kahju ja põhjusliku seose kohta ning ka kahjumarginaale ning ei olnud võimalik täpselt kindlaks teha, mil määral olid kõnealused lõplikud dumpinguvastased tollimaksud osaliselt põhjendatud.

(8)

Teise punkti kohta leidis Üldkohus, et komisjon ei korraldanud objektiivset uurimist (nagu on nõutud dumpinguvastase alusmääruse artikli 3 lõikes 2 ja subsiidiumivastase alusmääruse artikli 8 lõikes 1), kuna ta ei vaadanud läbi muude mikromajanduslike näitajate kui kasumlikkuse arvutusi ega esitanud korrigeeritud andmeid vaidlustatud määruses ega kasutanud kõiki enda käsutuses olevaid asjakohaseid andmeid. Lisaks tuvastas Üldkohus hagejate kaitseõiguse rikkumise. Eelkõige ei nõustunud Üldkohus sellega, et teatavat teavet, mida huvitatud isikutele ei avaldatud, võiks pidada konfidentsiaalseks, ning leidis, et kõik vaidlusalused andmed on „seotud vaidlustatud määruses tuvastatud faktiliste asjaoludega“. Seetõttu oli tegemist „oluliste faktide ja kaalutlustega“, mis oleks tulnud huvitatud isikutele avalikustada.

(9)

Eespool toodut arvesse võttes tühistas Üldkohus vaidlustatud määruse osas, mis puudutab äriühinguid, keda esindasid CRIA ja CCCMC (loetletud alljärgnevas tabelis).

(10)

Lisaks tühistas Üldkohus määruse (EL) 2018/1690 osas, mis puudutab CRIA ja CCCMC esindatud äriühinguid (loetletud eespool esitatud tabelis) ning äriühingut Zhongce Rubber Group Co. Ltd (TARICi lisakood C379).

(11)

Vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping“) artiklile 266 on liidu institutsioonid kohustatud võtma vajalikud meetmed kohtuotsuste täitmiseks. Liidu institutsioonide vastuvõetud akti tühistamise korral haldusmenetluse käigus, nagu seda on käesoleval juhul dumpinguvastane uurimine, tähendab Üldkohtu otsuse täitmine tühistatud akti asendamist uue aktiga, millest on kõrvaldatud Üldkohtu määratletud õigusvastasus (11).

(12)

Euroopa Kohtu praktika kohaselt võib tühistatud akti asendamise eesmärgil toimuvat menetlust jätkata hetkest, mil õigusvastasus aset leidis (12). See tähendab eelkõige, et olukorras, kus haldusmenetluse lõpetamise akt tühistatakse, ei pruugi see tühistamine tingimata mõjutada ettevalmistavaid akte, näiteks dumpinguvastase menetluse algatamist käsitlevat akti. Näiteks olukorras, kus tühistatakse määrus, millega on kehtestatud lõplikud dumpinguvastased meetmed, jääb menetlus avatuks, sest liidu õiguskorrast on kadunud üksnes akt, millega kõnealune menetlus lõpetati, (13) välja arvatud juhul, kui õigusvastasus tekkis menetluse algatamise etapis. Haldusmenetluse jätkamine, kehtestades uuesti dumpinguvastase tollimaksu impordile, mis toimus tühistatud määruse kohaldamise ajal, ei ole vastuolus tagasiulatuva jõu puudumist reguleeriva normiga (14).

(13)

Käesoleva juhtumi puhul tühistas Üldkohus vaidlustatud määruse seoses asjaomaste eksportivate tootjatega põhjusel, et komisjon tegi vea, leides, et hindu löödi oluliselt alla, mis mõjutas põhjusliku seose analüüsi. Sama metoodiline viga tuvastati asjaomaste eksportijate kahjumarginaalide arvutamisel. Kohus tegi kindlaks vead ka seoses sellega, et avalikustamata jäeti teatav teave: i) kahju brutonäitajad enne kaalumise korrigeerimise kohaldamist ning andmed ühelt poolt VKEde ja teiselt poolt suurettevõtjate kohta, ii) kahjunäitajad (v.a kasumlikkus) pärast kaalumise läbivaatamist, iii) teatav teave makromajanduslike kahjunäitajate kohta ja selliste liidu tootmisharu hulka kuuluvate VKEde loetelu, kes tootmise lõpetasid, ning iv) liidu tootmisharu hulka kuuluvate ja uurimises koostööd teinud VKEde müügi täpne kogumaht ja teave VKEde osakaalu kohta liidu tootmisharus.

(14)

Vaidlustatud määruses tehtud järeldused, mida ei vaidlustatud või mis vaidlustati, kuid mille vaidlustamise Üldkohus tagasi lükkas või mida ta läbi ei vaadanud ja mis seega ei viinud vaidlustatud määruse tühistamiseni, jäävad täielikult kehtima ning käesoleva menetluse taasalustamine neid ei mõjuta (15).

(15)

Pärast Üldkohtu 4. mai 2022. aasta otsust kohtuasjades T-30/19 ja T-72/19 otsustas komisjon osaliselt taasalustada teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit uute või protekteeritud kummist õhkrehvide (mida kasutatakse bussidel või veoautodel ning mille koormusindeks on üle 121) importi käsitlevat dumpinguvastast ja subsiidiumivastast uurimist ning jätkata uurimist hetkest, mil õigusvastasus aset leidis. Taasalustamine toimus teate teel (16) (edaspidi „uurimise taasalustamise teade“) ja selle ulatus piirdus Üldkohtu otsuse rakendamisega äriühingute suhtes, keda esindavad CRIA ja CCCMC ning kes on loetletud uurimise taasalustamise teates.

(16)

Samal kuupäeval otsustas komisjon kehtestada teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit uute või protekteeritud kummist õhkrehvide (mida kasutatakse bussidel või veoautodel ning mille koormusindeks on üle 121) impordi suhtes registreerimisnõude ning tegi riiklikele tolliasutustele ülesandeks oodata ära asjaomaste komisjoni rakendusmääruste avaldamine, millega tollimaksud taaskehtestatakse, enne kui nad teevad otsuse dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmise ja vähendamise võimalike nõuete kohta seoses kõnealuste äriühingute impordiga (17) (edaspidi „registreerimismäärus“).

(17)

Komisjon teavitas huvitatud isikuid uurimise taasalustamisest ja palus neil esitada oma märkused.

(18)

Käesolev uurimine hõlmab ajavahemikku 1. juulist 2016 kuni 30. juunini 2017 (edaspidi „uurimisperiood“). Kahju hindamise seisukohast oluliste suundumuste uurimine hõlmab ajavahemikku 1. jaanuarist 2014 kuni uurimisperioodi lõpuni (edaspidi „vaatlusalune periood“).

(19)

10. jaanuaril 2023 avalikustas komisjon olulised faktid ja kaalutlused, mille põhjal ta kavatses dumpinguvastase tollimaksu taaskehtestada (edaspidi „avalikustamine“). Kõigile isikutele anti võimalus esitada kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul avalikustamise kohta märkusi.

(20)

Märkusi esitasid Hiina Kummitööstuse Ühing (CRIA), GITI kontsern (18) ja sõltumatu importija Hämmerling The Tyre Company GmbH (edaspidi „Hämmerling“). Komisjon kaalus märkusi ja võttis neid vajaduse korral arvesse. Hämmerling ja CRIA taotlesid ärakuulamist ja nad kuulati ära.

(21)

Taotluse põhjal, mille CRIA esitas oma märkustes avalikustamise kohta, avalikustas komisjon seejärel järgnevad täiendavad andmed („täiendav avalikustamine“).

(22)

Täiendava avalikustamise kohta esitas ainult CRIA märkusi, mida komisjon võttis arvesse, kui see oli asjakohane.

(23)

Pärast avalikustamist väitis CRIA, et tema kaitseõigusi rikuti, sest

(24)

Nagu on märgitud põhjenduses 160 allpool, arvutas komisjon ümber tollimaksud kõikide asjaomaste eksportivate tootjate ja eelkõige nende eksportivate tootjate puhul, kes olid vaidlustatud määruses valimisse kaasatud ja kelle suhtes Üldkohtu otsust kohaldatakse (see tähendab GITI kontsern, Hankooki kontsern ja Aeolus/Pirelli). Tuleb meelde tuletada, et valimisse kaasatud asjaomaste eksportivate tootjate kahjumarginaalid määrati kindlaks äriühingute tundlike andmete põhjal. Sellest tulenevalt ei olnud võimalik avalikustada arvutusi kõikidele huvitatud isikutele, vaid ainult asjaomastele äriühingutele.

(25)

CRIA väitel allkirjastasid põhjenduses 10 nimetatud äriühingud kirjalikud load, mis käsitlesid muu hulgas juurdepääsu äriühingute tundlikele andmetele, ning seega oleks komisjon pidanud avalikustama CRIA-le nende äriühingute individuaalsed hinna allalöömise ja turuhinnast madalama hinnaga müügi marginaalid. Lisaks oli kirjalike lubade sisu CRIA sõnade kohaselt identne tavapärasele volikirjale, millega antakse õigusnõustajale luba äriühingut esindada.

(26)

Komisjon analüüsis CRIA esitatud kirjalikke lube. Nimetatud individuaalse kirjaliku loa olid allkirjastanud mitu Hiina tootjat, kelle suhtes Üldkohtu otsust kohaldatakse. Komisjon täheldas, et kirjalikud load põhinesid kõikide tootjate puhul (olenemata sellest, kas nad olid valimisse kaasatud või mitte) standardtekstil ja neis ei olnud täpsustatud, kas asjaomane äriühing andis CRIA-le loa saada tema konfidentsiaalseid andmeid. Samuti ei nõustunud mitte kõik käesoleva uurimisega hõlmatud äriühingud andma CRIA-le juurdepääsu oma konfidentsiaalsetele andmetele. Lisaks leidis komisjon seoses väitega, mille kohaselt volikiri on kõnealuste kirjalike lubadega identne, et sisuline erinevus volikirja ja ühingule antud kirjaliku loa vahel on üksus, kellel on õigus andmeid saada. Volikirja puhul peab õigusnõustaja järgima oma registreerimisjärgse advokatuuri eetikanorme, millega muu hulgas kohustatakse teda äriühingu konfidentsiaalseid andmeid mitte avalikustama. Seepärast ei vabasta asjaolu, et volikiri ei pruugi selliseid andmeid käsitlevat konkreetset sätet sisaldada, kõnealust juristi (kõnealuseid juriste) kohustusest järgida selles küsimuses kõrgeimaid eetikanorme ja tagada saadud andmete konfidentsiaalsus. Seevastu on erakorraline see, et ühingud saavad oma liikmetest äriühingute konfidentsiaalsetele andmetele piiramatu juurdepääsu, mis võib muu hulgas rikkuda asjaomaseid kehtivaid konkurentsieeskirju. Sellest tulenevalt leidis komisjon, et äriühingute allkirjastatud kirjalikud load ei olnud piisavalt täpsed ja sõnaselged seoses sellega, kas kõnealused äriühingud andsid ühingule loa oma konfidentsiaalsele teabele juurde pääseda.

(27)

Eespool kirjeldatud analüüsi põhjal ja lähtuvalt komisjoni hoolsuskohustusest tema kasutuses oleva äriühingute konfidentsiaalse teabe haldamisel otsustas komisjon avalikustada äriühingute konfidentsiaalsed andmed ainult otse asjaomastele eksportivatele tootjatele ja mitte CRIA-le, et kaitsta nende andmete konfidentsiaalsust. Seepärast saadeti andmekogum 10. jaanuaril 2023 GITI kontserni seaduslikule esindajale ja Hankooki esindajale. Kuna Aeolus/Pirelli ega ükski teine sellesse kontserni kuuluv eksportiv tootja ei olnud huvitatud isikuna registreeritud, tegi komisjon kindlaks Aeolus/Pirelli kontaktisikud ja esitas neile 17. jaanuaril 2023 konkreetselt asjaomaste eksportivate tootjate kohta avalikustatud teabe. Neile anti märkuste esitamiseks aega 31. jaanuarini 2023.

(28)

16. jaanuaril 2023 taotles CRIA allkirjastatud kirjalike lubade alusel asjaomaste äriühingute kohta arvutatud hinna allalöömise ja turuhinnast madalama hinnaga müügi andmeid. Põhjendustes 26 ja 27 selgitatud põhjustel palus komisjon CRIA-l nende äriühingutega ühendust võtta ja hankida andmed otse neilt.

(29)

19. jaanuaril 2023 võttis komisjoniga ühendust Aeolus Tyre Co., Ltd ja lubas sõnaselgelt konkreetselt tema kohta avalikustatud teabe CRIA-le esitada. Samal päeval avalikustas komisjon CRIA-le Aeolus/Pirellit käsitlevad hinna allalöömise ja turuhinnast madalama hinnaga müügi arvutused. Mis puudutab üksikasjalikke müügitehinguid, siis avalikustas komisjon äriühingutele Aeolus Tyre Co., Ltd ja Pirelli Tyre Co., Ltd eraldi ainult nende vastavad andmekogumid. Seda tehti põhjusel, et CRIA esitas üksnes Aeolus Tyre Co., Ltd., kuid mitte Pirelli Tyre Co., Ltd allkirjastatud kirjaliku loa.

(30)

Hankooki kontserni puhul ei saanud komisjon sõnaselgelt luba tema andmeid CRIAga jagada. Sellest hoolimata väitis CRIA oma märkustes avalikustamise kohta, et kontsern esitas ühingule konkreetselt tema kohta avalikustatud teabe.

(31)

Oma märkustes avalikustamise kohta teavitas CRIA komisjoni, et GITI kontsern võttis CRIA-le antud kirjaliku loa tagasi. Järgnevalt esitas GITI kontsern 3. veebruaril 2023 CRIA-le uue kirjaliku loa, milles andis ühingule sõnaselge loa saada konkreetselt äriühingu kohta avalikustatud teavet, mis esitati 10. jaanuaril 2023. Selle kirja põhjal ja CRIA taotlusel tegi komisjon 8. veebruaril 2023 CRIA-le kättesaadavaks kõnealuse teabe, mis oli avalikustatud konkreetse äriühingu kohta.

(32)

Eespool esitatud kaalutlusi arvesse võttes leidis komisjon, et valimisse kaasatud eksportivate tootjate ega kõikide teiste asjaomaste eksportivate tootjate, samuti CRIA kaitseõigusi ei rikutud. Asjaomastele äriühingutele avalikustati hinna allalöömise ja turuhinnast madalama hinnaga müügi arvutused ning neile anti piisavalt aega avalikustamise kohta märkuste esitamiseks.

(33)

CRIA väitis, et komisjon ei võtnud arvesse erakorralisi asjaolusid, see tähendab Hiina uut aastat, mida tähistati 21.–29. jaanuarini 2023, kui ta lükkas tagasi CRIA taotluse pikendada avalikustamise kohta märkuste esitamise tähtaega ja korraldada ärakuulamine pärast Hiina uue aasta tähistamise lõppu. CRIA juriidiline meeskond väitis, et Hiina uue aasta tõttu ei olnud neil võimalik saada CRIA-lt märkuste jaoks nõuetekohaseid juhiseid ega teavet. Peale selle ei antud hoolimata ärakuulamise eest vastutava ametniku sekkumise taotlemisele mõistlikku ajapikendust ja ärakuulamise eest vastutav ametnik ei korraldanud selle taotluse käsitlemiseks ärakuulamist.

(34)

Komisjon märkis, et taotleti pikendust kuni 6. veebruarini 2023, mis on erakordselt pikk, see tähendab 14-päevane ajapikendus. Kuigi komisjon oli juba andnud märkuste esitamiseks 13 päeva, pikendas ta seda aega kahe täiendava tööpäeva võrra, see tähendab kuni 25. jaanuarini 2023, et mitte takistada uurimise aegsat lõpuleviimist. Mis puudutab ärakuulamistaotlust, siis tegi komisjon algselt ettepaneku korraldada ärakuulamine 18. jaanuaril 2023, seega enne Hiina uut aastat. Seejärel tegi CRIA ettepaneku korraldada ärakuulamine pärast Hiina uue aasta puhkuseperioodi ja ideaaljuhul veebruaris. Komisjon nõustus korraldama ärakuulamise 31. jaanuaril 2023, seega pärast Hiina uut aastat ja märkuste esitamiseks antud pikendatud tähtaega.

(35)

Komisjon täheldas, et vastavalt dumpinguvastase alusmääruse artikli 20 lõikele 3 on huvitatud isikutele märkuste esitamiseks seadusjärgselt antav ajavahemik kümme kalendripäeva. CRIA-le ja kõikidele huvitatud isikutele kehtestatud tähtaeg oli pärast selle pikendamist selgelt pikem kui kümme kalendripäeva ja CRIA-le anti aega lausa 15 päeva. Lisaks avalikustas komisjon pärast avalikustamist esitatud märkuste põhjal täiendavat teavet ja andis huvitatud isikutele täiendava avalikustamise kohta märkuste esitamiseks neli päeva lisaaega (see tähendab 3. veebruarini 2023). Samuti puudub vastupidiselt CRIA kinnitusele nõue avalikustada uurimise taasalustamisel ajutisi järeldusi.

(36)

Samuti oleks üksnes CRIA-le enam kui kahe täiendava nädala pikkuse ajapikenduse andmine teiste käesolevas taasalustatud uurimises registreeritud huvitatud isikute suhtes diskrimineeriv.

(37)

Mis puudutab väidet, et komisjon ei käsitlenud kõiki väiteid, mida Üldkohus ei käsitlenud, siis on komisjon seda küsimust allpool põhjenduses 65 juba arutanud ja uusi argumente ei esitatud. Seepärast lükati see tagasi.

(38)

CRIA taotles ärakuulamise eest vastutava ametniku pädevusi käsitleva otsuse artiklite 12, 13 ja 16 alusel ärakuulamise eest vastutava ametniku sekkumist tulenevalt avalikustamise kohta märkuste esitamise aja ebapiisavast pikendamisest, avalikustamise järel komisjoniga kavandatud ärakuulamise ebamõistlikust ajast ja teatava teabe avalikustamata jätmisest.

(39)

Ärakuulamise eest vastutav ametnik märkis, et CRIA-le ette nähtud tähtaega pikendati 25. jaanuarini 2023. Võttes nõuetekohaselt arvesse kirjeldatud konkreetseid asjaolusid ja ajalisi piiranguid ning olles pidanud nõu uurimise eest vastutavate komisjoni talitustega, nõustus ärakuulamise eest vastutav ametnik võimaldatud tähtajapikendusega ja keeldus täiendavatest ajapikendustest. Seoses avalikustamise sisuga soovitas ärakuulamise eest vastutav ametnik CRIA-l ja komisjonil enne ärakuulamise eest vastutava ametniku poole pöördumist kõigepealt ärakuulamine korraldada.

(40)

Eespool kirjeldatut arvesse võttes leidis komisjon, et CRIA sai oma kaitseõigusi antud ja pikendatud tähtaegade piires igakülgselt teostada, arvestades ka avalikustamise sisu ja pärast avalikustamist esitatud märkuste põhjal huvitatud isikutele kättesaadavaks tehtud lisateavet. Pärast komisjoni talitustega 31. jaanuaril 2023 korraldatud ärakuulamist ei taotlenud CRIA ärakuulamise eest vastutava ametniku juures ärakuulamist ühelgi eelnevalt tõstatatud teemal.

(41)

Komisjonile esitasid märkusi liidu tootmisharu, CRIA, GITI kontsern ning Hämmerling ja Opoltrans sp. z o.o. (edaspidi „Opoltrans“).

(42)

CRIA esitas komisjonile kirjalikud load, mille olid allkirjastanud mitu eksportivat tootjat, kelle suhtes Üldkohus vaidlustatud määruse tühistas, sealhulgas need asjaomased eksportivad tootjad, kes olid kaasatud valimisse uurimises, mille tulemusel vaidlustatud määrus vastu võeti, eeskätt GITI kontsern, Aeolus Tyre Co., Ltd, Chongqing Hankook Tire Co., Ltd ja Jiangsu Hankook Tire Co., Ltd.

(43)

CRIA ja GITI kontsern olid vastu komisjoni otsusele import registreerida, sest käesoleval konkreetsel juhul ei ole selline registreerimine dumpinguvastase alusmääruse ja subsiidiumivastase alusmäärusega sõnaselgelt lubatud. Need kaks huvitatud isikut kordasid oma väidet pärast avalikustamist. Liidu tootmisharu oli seisukohal, et komisjonil on registreerimise üle ilmne kaalutlusõigus.

(44)

Seoses selle väitega leidis komisjon, et Üldkohus on asunud seisukohale, et komisjoni õigus nõuda liikmesriikide ametiasutustelt asjakohaste meetmete võtmist impordi registreerimiseks on üldkohaldatav, nagu nähtub 2016. aasta dumpinguvastase alusmääruse artiklist 14 „Üldsätted“. Peale selle ei kohaldata kõnealuse määruse artikli 14 lõike 5 suhtes mingeid piiranguid seoses asjaoludega, mille korral komisjonil on volitus nõuda liikmesriikide tolliasutustelt kaupade registreerimist (21). Seepärast lükati see väide tagasi.

(45)

Lisaks väitis GITI kontsern, et kohtuotsuse sai asjaomasel ajal edasi kaevata ja seega ei olnud see kehtiv õiguslik alus registreerimise alustamiseks. Komisjon oli seisukohal, et kohtuotsust ei kaevatud edasi ja registreerimine oli asjakohane samm selle tagamiseks, et tollimaksud saaks õigel tasemel (kui üldse) taaskehtestada, ja et teha tolliasutustele ülesandeks oodata ära käesoleva määruse avaldamine (22).

(46)

CRIA, GITI kontsern, Hämmerling ja Opoltrans väitsid, et komisjon ei saanud teha liikmesriikide tolliasutustele ülesandeks vaidlustatud määruse kohaselt kogutud tollimakse mitte tagasi maksta ja/või vähendada. Kõnealune tagasimaksmine peab toimuma viivitamata ja täies ulatuses. Samuti oli olukord praeguse juhtumi puhul nende väitel erinev kui kohtuotsuses Deichmann, (23) sest huvitatud isikute sõnade kohaselt ei mõjutanud turumajandusliku ja individuaalse kohtlemise hindamata jätmine kõnealuses kohtuasjas tollimaksude määra. Samuti väitsid huvitatud isikud, et tollimakse ei saa taaskehtestada tagasiulatuvalt. Huvitatud isikud on seisukohal, et vaidlustatud määrus tühistati tervikuna, mis tähendab, et see kõrvaldati liidu õiguskorrast tagasiulatuvalt, samas kui kohtuotsuses Deichmann puudusid asjaolud, mis „mõjutaks lõpliku määruse kehtivust“. Lisaks väitsid huvitatud isikud, et hinna allalöömise analüüsi puhul kindlakstehtud õigusvastasus „muudab kehtetuks kogu komisjoni analüüsi põhjusliku seose kohta“. Huvitatud isikute arvamuse kohaselt tähendab see, et tollimakse tervikuna ei oleks pidanud kehtestama ega ka taaskehtestama, sest kogu kahju ja põhjusliku seose analüüs oli puudulik.

(47)

Pärast avalikustamist väitis GITI kontsern, et komisjoni otsus teha liikmesriikide tolliasutustele ülesandeks tollimakse mitte tagasi maksta rikub Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklis 47 sätestatud kohtuliku kaitse põhimõtet. Selle asemel peaks komisjon lubama tollimaksud tagasi maksta, nagu tehti kohtuasjas, mille puhul Üldkohus tühistas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 101 rikkumise eest sissenõutud trahvid (24). Eelkõige osutas GITI kontsern Euroopa Kohtu järeldusele, mille kohaselt „tuleb siis, kui Euroopa Kohus tunnistab kehtetuks [---] tollimaksu kehtestavad määrused [---], käsitada seda tollimaksu nii, et see ei tulene seadusest tolliseadustiku artikli 236 tähenduses, ja liikmesriigi toll peab selle üldjuhul tagasi maksma selleks kehtestatud tingimustel“ (25). Lisaks on tollimaksu tagasimaksmisega viivitamisel GITI kontserni sõnade kohaselt olulised praktilised tagajärjed, mis avaldavad negatiivset mõju asjaomastele äriühingutele ja nende investeeringutasuvusele.

(48)

Komisjon tuletas meelde, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib komisjon anda liikmesriikide tolliasutustele korralduse oodata, kuni komisjon on kooskõlas liidu kohtute otsusega teinud kindlaks selle tollimaksu määrad, mis oleks tulnud kehtestada, enne kui tehakse otsus seda tollimaksu tasunud ettevõtjate esitatud tagasimaksmistaotluste kohta (26). Samuti on Euroopa Kohus leidnud, et Euroopa Kohtu tühistava kohtuotsuse täpne ulatus ja seega sellest tulenevad kohustused tuleb kindlaks määrata juhtumipõhiselt, arvestades lisaks selle kohtuotsuse resolutsioonile ka kohtuotsuses esitatud põhjendusi, mis kujutavad endast selle alust (27).

(49)

Käesoleva juhtumi puhul seadis Üldkohus kahtluse alla hinna allalöömise arvutamise meetodi ja selle mõju põhjuslikule seosele ning sama vea mõju nende äriühingute kahjumarginaalile, kelle suhtes Üldkohtu otsust kohaldatakse (28). Samuti nõudis kohus komisjonilt teatava kahjunäitajaid käsitleva teabe läbivaatamist ja avalikustamist. Need asjaolud ei seadnud aga kahtluse alla kõikide muude vaidlustatud määruses tehtud järelduste kehtivust. Lisaks asus kohus seisukohale, et pärast menetluse jätkamist võib komisjon võtta vastu meetme, millega asendatakse tühistatud meede ja sellest tulenevalt taaskehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks, kõrvaldades sellega seoses konkreetselt tuvastatud õigusnormide rikkumised (29). Selles kontekstis ei ole oluline, kas õigusnormide rikkumised on seotud tollimaksumääraga või mitte. Isegi kui taasalustatud uurimises järeldataks, et dumpinguvastaseid tollimakse ei tuleks taaskehtestada, siis oleks tolliasutustel igal juhul võimalus maksta kooskõlas asjaomaste tollialaste õigusaktidega tagasi kogu tollimaksu summa, mis on alates vaidlustatud määruse vastuvõtmisest kogutud. Peale selle hõlmaks tagasimakse vastavalt asjakohastele tollialastele õigusaktidele ka sobilikku intressi. Vastupidiselt GITI kontserni väitele hüvitataks selle tagajärjel äriühingutele nõuetekohaselt kõnealuste tollimaksude tasumine.

(50)

Euroopa Kohus on järjepidevalt väljendanud seisukohta, et dumpinguvastase alusmääruse artikli 10 lõige 1 ei välista, et aktidega kehtestatakse uuesti dumpinguvastased tollimaksud impordile, mis toimus kehtetuks tunnistatud määruste kohaldamisaja jooksul (30).

(51)

Vastupidiselt ajutiste meetmete vastuvõtmisele eelneval perioodil toimuvale registreerimisele ei ole dumpinguvastase alusmääruse artikli 10 lõikes 4 sätestatud tingimused käesoleva juhtumi suhtes kohaldatavad. Kohtuotsuste järelduste rakendamisega seoses ei ole registreerimise eesmärk lubada võimalikku tagasiulatuvat kaubanduse kaitsemeetmete kohaste tollimaksude kogumist, nagu on ette nähtud kõnealuste sätetega. Pigem on eesmärk kaitsta kehtivate meetmete tõhusust, tekitamata põhjendamatut katkestust alates vaidlustatud määruse jõustumiskuupäevast kuni korrigeeritud tollimaksumäärade (võimaliku) taaskehtestamiseni, tagades, et tulevikus on võimalik nõuda sisse õiges summas tollimaksu. Niisiis, nagu on selgitatud registreerimismääruse põhjenduses 20, ei ole haldusmenetluse jätkamine ja võimalik tollimaksude taaskehtestamine vastuolus tagasiulatuva jõu puudumist reguleeriva normiga. Peale selle, nagu huvitatud isikud tunnistavad, on täpselt sellist lähenemisviisi hiljuti kinnitanud Üldkohus oma kohtuotsuses T-440/20 (31). Sellest tulenevalt lükati tagasi väide, et tollimakse ei saa taaskehtestada.

(52)

Mis puudutab harta artiklis 47 sätestatud kohtuliku kaitse põhimõtet, siis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa kohtuliku kaitse põhimõte takistada ELi institutsioonil, kelle akt on varem tühistatud, võtta erinevatel põhjendustel vastu uut akti, mis asjaomast isikut kahjustab (32). Käesoleva juhtumi puhul tehakse järeldused erinevatel alustel kui need, mille põhjal vaidlustatud määrus tühistati. Sellest tulenevalt ei rikkunud komisjon kooskõlas Üldkohtu järeldustega (33) tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet selle alusel, et pärast seda, kui kohus oli vaidlustatud määruse tühistanud, taaskehtestas ta käesoleva määrusega lõpliku dumpinguvastase tollimaksu.

(53)

CRIA väitis, et kuna „tollivõlga ei tekkinud“, ulatuks tollimaksu taaskehtestamine „kaugemale seadusega ettenähtud ajavahemikust, mil liikmesriikide tolliasutustel on õigus makse kehtestada, võttes arvesse kolme aasta pikkust piirangut [---]“. GITI kontsern väitis, et „tagasiulatuva taaskehtestamisega [---], mis läheb isegi kaugemale kolme aasta pikkusest tähtajast, kaasneb oht sekkuda liikmesriikide tolliasutuste sõltumatusse otsuste tegemise protsessi (kuna see tähendab, et tollimakse saab kehtestada pikema aja kohta kui kõnealune kolme aasta pikkune tähtaeg) ja seega oht rikkuda hoolikalt väljakujundatud pädevuste lahusust komisjoni ja ELi liikmesriikide vahel, nagu on sätestatud ELi aluslepingutes“. Pärast avalikustamist kordas GITI kontsern oma väidet.

(54)

Komisjon oli seisukohal, et mõlemad argumendid tuleb tagasi lükata. Esiteks on kohus märkinud, et ajalised piirangud ei takista seda, et „komisjon võtab vastu dumpinguvastase tollimaksu kehtestava või uuesti kehtestava määruse ega a fortiori ka seda, et see institutsioon algatab sellise vastuvõtmise aluseks oleva menetluse või jätkab seda“ (34). Samamoodi märkis Üldkohus, et „[liidu tolliseadustiku artikli 103 lõiget 1] kohaldatakse üksnes tollimaksu summa võlgnikule teatamise suhtes ja seega on selle rakendamine ainult liikmesriikide tolliasutuste ülesanne, kes on pädevad sellist teadet esitama. Sellest tulenevalt ei takista see komisjonil võtta vastu määrust, millega kehtestatakse või kehtestatakse uuesti lõplik tasakaalustav tollimaks“ (35). Seoses väitega, et taaskehtestamisega sekkutakse komisjoni ja liikmesriikide pädevuste lahususse, täheldas komisjon, et GITI kontsern ei täpsustanud, millist aluslepingute sätet tollimaksu taaskehtestamine rikuks. Kohus on järjepidevalt sedastanud, et komisjonil on õigus kohtu kindlakstehtud vigu parandades tollimaks taaskehtestada (36). Peale selle läbis käesolev määrus tervikuna dumpinguvastase alusmääruse artikli 15 lõikega 3 ette nähtud kontrollimenetluse. Sellest tulenevalt lükati need väited tagasi.

(55)

GITI kontsern väitis, et (läbivaadatud) dumpinguvastase ja tasakaalustava tollimaksu tagasiulatuv taaskehtestamine oleks ka ebaproportsionaalne ning vastuolus Euroopa Liidu lepingu artikli 5 lõigetes 1 ja 4 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega. Samuti väitis GITI kontsern, et tollimaksu tagasiulatuv taaskehtestamine ei anna ega saagi anda liidu tootmisharule „täiendavat“ kaitset ega takista edasist importi. Seepärast rikuks see proportsionaalsuse põhimõtet. Pärast avalikustamist kordas GITI kontsern seda väidet.

(56)

Komisjon tuletas meelde, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei rikkunud komisjon proportsionaalsuse põhimõtet, taaskehtestades kohtuotsuse täitmiseks lõpliku tollimaksu asjakohasel tasemel ja alates lõplike meetmete jõustumise kuupäevast. Samuti pidas komisjon proportsionaalseks taaskehtestatud tollimaksude vähendamist ning korraldust vahe tagasi maksta või summat selle võrra vähendada (37). Seoses argumendiga, mille kohaselt asjaolu, et liidu tootmisharu saab täiendava kaitse varasema olukorra eest, on ebaproportsionaalne, on Üldkohus leidnud, et see väide „iseenesest ei kehtesta nõutavat õiguslikku normi, mille kohaselt vaidlustatud määrusega oluliselt vähendatud lõpliku tollimaksu taaskehtestamine oleks käesoleval juhul ebaproportsionaalne“ (38). Sellest tulenevalt lükati need väited tagasi.

(57)

Hämmerling väitis, et arvesse tuleb võtta praegust majandusolukorda. Asjaomasest ajast alates on kõnealust majandussektorit mõjutanud COVID-19 kriis, kogu tarneahelat (sealhulgas transporti ja logistikat) puudutav ülemaailmne järsk hinnatõus ja asjaomased majanduskriisid ning praegu mõjutavad seda sellised probleemid nagu elektrihind, kõrge inflatsioonimäär jms, mis on muu hulgas põhjustatud Venemaa agressioonist Ukraina vastu. Seepärast ei oleks õige taaskehtestada kõnealust tollimaksu sektoris, turul ning mikro- ja makromajanduslikus olukorras, mis täielikult erinevad selles uurimises käsitletutest, mille tulemusel vaidlustatud määrus vastu võeti.

(58)

Nagu on selgitatud põhjenduses 11, võib tühistatud akti asendamise menetlust jätkata täpselt sellest ajahetkest, mil õigusvastasus aset leidis (39). Käesoleval juhul leidis Üldkohtu tuvastatud õigusvastasus aset määruses, millega lõplikud dumpinguvastased meetmed kehtestati. Sellest tulenevalt ei saa komisjon Üldkohtu tuvastatud õigusvastasusi heastades võtta arvesse hiljutisi muutusi, mis ei ole seotud uurimisperioodi ega vaatlusaluse perioodiga. Vastavalt dumpinguvastase alusmääruse artikli 9 lõikele 4 kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks siis, kui faktide põhjal on lõplikult tuvastatud, et dumping ja sellest põhjustatud kahju on olemas ning kui liidu huvi tõttu on artikli 21 kohane sekkumine vajalik. Sellest tulenevalt võib uurimise taasalustamise tagajärjel jätta dumpinguvastase tollimaksu uuesti kehtestamata üksnes siis, kui komisjon järeldab, et uurimisperioodil ei esinenud dumpingut, sellest tulenevat kahju ega tollimaksust tulenevaid liidu huvidega seotud kaalutlusi (40).

(59)

GITI kontserni väitel peaks taasalustamine rangelt piirduma Üldkohtu käsitletud küsimustega. Seega ei ole komisjonil lubatud hinnamõju kindlakstegemiseks asendada hinna allalöömise analüüsi hinna allasurumise analüüsiga, sest komisjoni vastuvõetud metoodika on jätkuvalt kehtiv ja seega uurimise taasalustamist selle suhtes ei kohaldata. Üldkohus ei käsitlenud hinna allasurumise analüüsi mõju ja seega kõnealust taasalustamist selle suhtes ei kohaldata.

(60)

Komisjon täheldas, et Üldkohus seadis komisjoni läbiviidud hinna allalöömise analüüsi kahtluse alla seoses ekspordihindade ja liidu tootmisharu hindade õiglase võrdlusega. Sellest tulenevalt seati kahtluse alla hinna allalöömise kindlakstegemise metoodika iseenesest. Peale selle ei takistanud komisjoni miski võtta arvesse dumpinguhinnaga impordi mis tahes muud võimalikku hinnamõju dumpinguvastase alusmääruse artikli 3 lõike 3 tähenduses. Kohtuotsuses Deichmann leidis kohus, et komisjonil on lai kaalutlusruum: nende meetmete õiguspärasust saab mõjutada vaid nende ilmselge ebasobivus taotletava eesmärgi suhtes (41). Sellest tulenevalt lükati see väide tagasi.

(61)

GITI kontsern väitis, et komisjon ei saa hinna allalöömise kindlakstegemisel kehtestada uut lähenemisviisi. Eelkõige ei tohiks komisjon kehtestada hinna allalöömise ja kahjumarginaalide (ümber)arvutamisel uut toote kontrollnumbrite struktuuri, see tähendab lisada uut liiki kliente (42).

(62)

Ilma et see piiraks küsimust, kas komisjonil on õigus kehtestada toote kontrollnumbrite struktuuri uusi elemente või mitte, tuletas komisjon meelde, et allpool punktis 4.1 kirjeldatud hinna allalöömise arvutamisel ei kehtestatud toote kontrollnumbrite struktuuris uusi elemente. Sellest tulenevalt oli see väide ebaoluline.

(63)

CRIA väitis nii menetluse algatamise ajal kui ka pärast avalikustamist, et arvesse tuleb võtta tõstatatud õigusnõudeid, mille kohta Üldkohus ei ole veel otsust teinud, ning et komisjon peaks nõudeid, mida Üldkohus ei ole veel käsitlenud, aktiivselt arvesse võtma.

(64)

Opoltrans väitis, et puudusid tõendid Hiinast pärit impordi dumpingu kohta uurimise ajal ning muu hulgas ei olnud Ameerika Ühendriikide võrdlusriigina kasutamine asjakohane, liidu tootmisharu ei kannata kahju, liidu tootmisharu olukorra ja Hiinast pärit impordi vahel puudub põhjuslik seos ning tollimaksu taaskehtestamine ei ole kasutajate huvides.

(65)

Nagu komisjon uurimise taasalustamise teates selgitas, jäävad vaidlustatud määruses sätestatud järeldused, mida ei vaidlustatud või mis vaidlustati, kuid mille vaidlustamine Üldkohtu otsusega tagasi lükati või mille vaidlustamist Üldkohus ei uurinud ning mis seega ei viinud vaidlustatud määruse tühistamiseni, täielikult kehtima (43). See hõlmas CRIA ja Opoltransi osutatud küsimusi. Seepärast ei pidanud komisjon uurima väiteid küsimuste kohta, mille puhul Üldkohus õigusvastasust ei tuvastanud.

(66)

Nagu on selgitatud põhjendustes 5–7, leidis Üldkohus, et komisjon ei teinud hinna allalöömise marginaalide arvutamisel õiglast võrdlust, sest ta kohandas eksportivate tootjate ekspordihinda, kohaldades analoogia alusel dumpinguvastase alusmääruse artikli 2 lõiget 9, samal ajal kui ka liidu tootmisharu müük toimus seotud müügiüksuste kaudu ja nende müüki ei kohandatud.

(67)

Samuti leiti Üldkohtu otsuse punktis 163, et kui dumpinguvastase alusmääruse artikli 2 lõike 9 alusel ei oleks kohandust tehtud, siis oleks selline meetod „võimaldanud hindu õiglaselt võrrelda juhul, kui nii vaatlusalust toodet kui ka samasugust toodet müüakse seotud müügiüksuste kaudu“. Lisaks leidis Üldkohus kohtuotsuse punktis 190, et selline võrdlus ei võimalda „neutraliseerida selle vea võimalikke mõjusid, mis seisneb ühelt poolt Hiina eksportivatele tootjatele vahetult liidu klientide makstud tegelike müügihindade ja teiselt poolt liidu tootjatega seotud müügiüksuste edasimüügihindade võrdlemises“ (paks kiri ja allakriipsutus lisatud). Samuti märgib Üldkohus kohtuotsuse punktis 134, et „sõltumata sellest, kas komisjoni poolt eksportivate tootjate puhul või liidu tootjate puhul valitud kaubandustasand on õiguspärane ja asjakohane, peab selle institutsiooni läbiviidav hindade võrdlus alati olema õiglane ja sel eesmärgil käsitlema sama kaubandustasandi hindu“.

(68)

Nagu on selgitatud Üldkohtu otsuse punktis 150, moodustab valimisse kaasatud Hiina eksportivate tootjate seotud müügiüksuste kaudu toimunud müügi osakaal Xingyuani kontserni puhul 0 %, GITI kontserni puhul 34 %, Aeolus/Pirelli puhul 19 % ja Hankooki kontsern puhul 98,6 %. Peale selle täpsustas komisjon vastuseks Üldkohtu korraldavale meetmele, et seotud müügiüksuste kaudu toimunud müügi osakaal on valimisse kaasatud Hiina eksportivate tootjate puhul 46,9 % ja valimisse kaasatud liidu tootjate puhul 87 %. Seega oli seotud müügiüksuste kaudu toimunud müügi osakaal mõlema valimi puhul suur või isegi väga suur.

(69)

Nagu on selgitatud ajutise määruse põhjenduses 149, võrdles komisjon uurimisperioodil toimunud hinna allalöömise kindlakstegemiseks omavahel

(70)

Üldkohtu otsuse täitmiseks ei kohandatud enam seotud kauplejate kaudu toimunud müügi puhul ekspordihinda analoogia alusel vastavalt dumpinguvastase alusmääruse artikli 2 lõikele 9. Seega lisati seotud importija müügi-, üld- ja halduskulud ning valimisse kaasatud sõltumatute importijate kasum uuesti ekspordihinnale.

(71)

Lisaks hindas komisjon, kas oli muid kaubandustasandiga seotud võimalikke probleeme, mida tuleks käsitleda õiglase võrdluse tagamiseks olukordades, kus eksportivad tootjad müüsid otse liidus asuvatele klientidele, kuid valimisse kaasatud liidu tootjad müüsid liidus asuvatele klientidele seotud müügiüksuste kaudu. Selleks analüüsis komisjon üksikasjalikult valimisse kaasatud liidu tootjate kogumüüki, et teha kindlaks tehasest toimuva otsemüügi ja seotud müügiüksuste kaudu toimuva kaudse müügi hinnastruktuur. Võrdlusest nähtus, et ühe tooteliigi piires esines märkimisväärseid hinnaerinevusi, kuid ei selgunud mingit ilmset hinnastruktuuri. Kuigi põhimõtteliselt peaksid seotud müügiüksused kandma liidus toimuva müügi puhul turustuskulusid, siis ilmnes, et neid kulusid ei kantud järjepidevalt üle lõpphindadesse.

(72)

Seega järeldas komisjon, et müük otse tootjate poolt või müük tootjatega seotud müügiüksuste kaudu ei mõjutanud märgatavalt müüdavate toodete hinnataset kliendi jaoks. Eelkõige leiti, et seotud üksuse kaudu müümise puhul ei olnud hinnad kõrgemad kui tootja otsemüügi puhul. Sellest tulenevalt ei teinud komisjon kindlaks võimalikku hinnatasemetele avalduvat mõju, mida oleks tulnud neutraliseerida, nagu Üldkohus kohtuotsuse punktis 190 kahtlustas. Seepärast oli valimisse kaasatud liidu tootjate liidus asuvatele klientidele suunatud otsemüügi või seotud müügiüksuste kaudu toimuva müügi tegelike müügihindade võrdlemine valimisse kaasatud eksportivate tootjate ekspordihindadega käesoleval juhul õigustatud.

(73)

Samuti analüüsis komisjon üksikasjalikult hinnastruktuuri liidu tootmisharu kasutatud müügikanalite kaupa. Liidu tootmisharu müüs eri mahus tooteid kasutajatele, turustajatele, jaemüüjatele ja „teistele“. Müük kõikidele klientidele (välja arvatud „teistele“) oli kõikide tooteliikide puhul tüüpiline. Komisjon täheldas, et sageli olid sama tooteliigi müügihinnad kasutajatele madalamad kui hinnad turustajatele ja jaemüüjatele, kuid täheldada võis ka vastupidist. Samuti ei sõltunud eri klientidelt küsitavate hindade erinevused tingimata konkreetsele kliendile müüdud kogumahust. Sellest tulenevalt järeldas komisjon, et eri liiki klientidelt küsitavate hindade puhul puudus selge korrapära ja et Üldkohtu nõutud õiglase võrdluse tagamiseks ei olnud vaja teha täiendavaid kohandusi.

(74)

Komisjon tuletas meelde, et 30. jaanuaril 2023 toimikusse lisatud teate kaudu esitas ta lisateavet oma analüüsi kohta, mis käsitles liidu tootmisharu küsitud hindu otsemüügi, kaudse müügi ja eri liiki klientidele toimuva müügi puhul.

(75)

Pärast täiendavat avalikustamist ei nõustunud CRIA komisjoni analüüsiga, mille kohaselt liidu tootjate müügi puhul ei olnud võimalik tuvastada hinnastruktuuri. Komisjon märkis, et CRIA ei põhjendanud oma väidet ega esitanud mingeid tõendeid selle kohta, et komisjoni analüüs on vale. Seetõttu lükkas komisjon väite tagasi.

(76)

Selle tulemusel oli hinna allalöömise läbivaadatud kaalutud keskmine marginaal, mis põhines valimisse kaasatud eksportivate tootjate impordil, 14,7 %.

(77)

Isegi juhul, kui läbivaadatud hinna allalöömise marginaal loetaks ebaoluliseks või ebasobilikuks, leidis komisjon, et asjaomasel impordil oleks siiski liidu müügile negatiivne hinnamõju.

(78)

Kui hinnatundlikkus on oluline, võib dumpinguhinnaga import turgu oluliselt mõjutada. Nagu on osutatud ajutise määruse põhjenduses 134, on liidu veoauto- ja bussirehvide turul väga suur konkurents ja hinnaerinevused võivad turgu väga suurel määral mõjutada.

(79)

Nagu ilmneb ajutise määruse tabelitest 7–10, vähenes liidu tootmisharu keskmine hind 8 %, samal ajal kui ühiku tootmiskulu vähenes 6 %. Olukord oli kõige kehvem 3. segmendis, mille puhul müügihind vähenes 5 %, samal ajal kui tootmiskulu kasvas 1 %. Lõppkokkuvõttes olid 3. segmendi äriühingud dumpinguhinnaga impordi tõttu sunnitud müüma hinnaga, mis oli võrdne nende tootmiskuluga – see tähendab, et nende müügihind ei sisaldanud kasumit ja seega oli müük kahjumlik. Sellest tulenevalt tekitas Hiinast pärit import hindade allasurumist oma mahu (kasv 32 %) ja hindade (vähenemine 11 %) tõttu vaatlusalusel perioodil, mis ei võimaldanud liidu tootmisharul kohandada oma hindu ülespoole, et võtta arvesse tootmise ühikulu kasvu.

(80)

Sellest tulenevalt järeldas komisjon, et isegi kui hinna allalöömise olemasolu vaidlustataks, põhjustaks asjaomane import käesoleval juhul hinna allasurumise.

(81)

Komisjon uuris, kas dumpinguhinnaga impordi ja liidu tootjate kahju vahel oleks põhjuslik seos ka siis, kui lähtutaks valimisse kaasatud Hiina eksportivate tootjate impordi läbivaadatud hinna allalöömise marginaalidest ja hinna allasurumise kohta tehtud järeldustest.

(82)

Hoolimata kõigi valimisse kaasatud Hiina eksportijate (v.a Xingyuani kontserni) hinna allalöömise marginaali vähenemisest lõi valimisse kaasatud Hiina eksportijatelt pärit import liidu tootmisharu müügihinnad märkimisväärselt alla. Seega ei muutnud hinna allalöömise marginaalide muutumine algset järeldust, mille komisjon oli esitanud kõigepealt ajutise määruse punktis 5.1 ja seejärel vaidlustatud määruse punktis 5.1, nimelt et liidu tootjate kantud kahju ja Hiina RVst pärit dumpinguhinnaga impordi vahel on põhjuslik seos. Nii hinna allalöömise läbivaadatud marginaalid kui ka käesoleva juhtumi puhul hinna allasurumise kohta täiendavalt tehtud järeldused ei muuda ajutise määruse punktis 5.2 ja vaidlustatud määruse punktis 5.2 esitatud analüüsi ja järeldusi kahju muude põhjuste kohta.

(83)

Seepärast jäi komisjon kindlaks oma järeldusele, et liidu tootmisharule tekkinud olulise kahju põhjus oli Hiina RVst pärit dumpinguhinnaga import ning et teised tegurid ei nõrgendanud eraldi ega koos vaadelduna põhjuslikku seost kahju ja dumpinguhinnaga impordi vahel.

(84)

Oma otsuse punktis 179 leidis Üldkohus, et kahjumarginaali arvutamine seisneb selles, et „võrreldakse ühelt poolt impordihindu, mida kasutati hinna allalöömise arvutamisel, ja teiselt poolt samasuguse toote mittekahjustavaid hindu, mis sisaldavad tavapäraseid turutingimusi väljendavat sihtkasumit. Seega võib viga seoses kaubandustasandiga, millel hindu võrreldakse, mõjutada nii hinna allalöömise arvutamist kui ka kahjumarginaali arvutamist“.

(85)

Kohtuotsuse täitmiseks arvutas komisjon ümber kahju kõrvaldamist võimaldava taseme kõikide äriühingute puhul, kelle suhtes taasalustamist kohaldatakse.

(86)

Algses uurimises selgitas komisjon välja uurimisperioodi kahju kõrvaldamist võimaldava taseme, võrreldes

(87)

Tavaliselt põhineb liidu tootmisharu mittekahjustav hind tootmiskulul tooteliikide lõikes, sealhulgas müügi-, üld- ja halduskulud, millele lisandub mõistlik kasum, ning see määratakse tehasest hankimise tasandil. Kõnealusel juhul ei olnud komisjonil aga piisavalt üksikasjalikku ja kontrollitud teavet tootmiskulude kohta toote kontrollnumbri alusel, mis on vajalik eespool kirjeldatud viisil kahjumarginaali arvutamiseks. Arvestades käesoleva juhtumi konkreetseid asjaolusid ja seda, et valimisse kaasatud liidu tootjate puhul ei esinenud kasutatud müügikanalite lõikes selgeid hinnaerinevuste mustreid, tugines mittekahjustav hind kas otse või seotud müügiüksuste kaudu müüdud tooteliikide lõplikel müügihindadel, mida küsiti sõltumatutelt klientidelt liidu turul, kohandatuna tehasest hankimise tasemele (nagu on kirjeldatud eespool põhjenduse 86 esimeses taandes), millest arvati maha tegelik kasum ja millele liideti mõistlik kasum. Neid konkreetseid asjaolusid arvesse võttes ja kohtuotsuse täitmise eesmärgil peeti asjakohaseks võrrelda seda hinda eksportivate tootjate lõpliku müügihinnaga sümmeetriliselt, see tähendab seotud importijate tasemel, ning samuti kohandatuna üksnes tollimaksude ja impordijärgsete kuludega (nagu on kirjeldatud eespool põhjenduse 69 teises taandes), kuid lisades eksportivate tootjatega seotud liidus asuvate importijate müügi-, üld- ja halduskulud ning kasumi.

(88)

Peale selle kaalus komisjon Üldkohtu otsuse punktis 190 tehtud järeldust arvesse võttes hoolikalt, kas esineb muid kaubandustasandiga seotud küsimusi, mis tuleks õiglase võrdluse tegemiseks neutraliseerida, sest 87 % valimisse kaasatud liidu tootjaid müüs seotud müügiüksuste kaudu ja samuti oli paljudel eksportivatel tootjatel otsemüük lõplikele klientidele. Komisjon tuletas meelde, et nagu on selgitatud põhjenduses 87, kasutati kahjumarginaali arvutamisel liidu tootmisharu lõplikke müügihindu tooteliikide kaupa. Nagu Üldkohus oma otsuse punktis 179 osutas, olid hinna allalöömise arvutused sellest tulenevalt õiglase võrdluse tagamise eesmärgil igati kehtivad ka kahjumarginaali arvutamiseks. Nagu on selgitatud põhjendustes 71 ja 72 eespool, ei tuvastanud komisjon muid kaubandustasandiga seotud küsimusi, mida tuleks õiglase võrdluse tegemiseks kohandada.

(89)

Sel viisil kindlakstehtud kahjumarginaalid olid järgmised.

(90)

Üldkohus märkis oma otsuse punktis 33, et komisjon rikkus hagejate kaitseõigust, jättes neile avalikustamata sama kohtuotsuse punktis 244 osutatud andmed.

(91)

Üldkohus loetles asjaomased andmed kohtuotsuse punktis 244:

(92)

Kohtuotsuse punktides 215–235 leidis Üldkohus, et pärast lõplikus etapis kaalumises tehtud muudatusi (vt vaidlustatud määruse põhjendused 188–195) tegi komisjon õiged arvutused ja kajastas müügi kasumlikkust liidus liidu tootmisharu kui terviku tasandil (vaidlustatud määruse tabel 5) ja 3. segmendi tasandil (vaidlustatud määruse tabel 6). Nagu Üldkohus aga oma otsuse punktis 227 osutas, oli kaalumismeetodi muutmise tõttu vaja uuesti arvutada kõik mikromajanduslikud näitajad peale kasumlikkuse. Kuna komisjon seda ei teinud, ei uurinud ta objektiivselt dumpinguhinnaga impordi mõju vastavalt dumpinguvastase alusmääruse artikli 3 lõikele 3.

(93)

Üldkohtu otsuse täitmiseks analüüsib komisjon seega järgmistes punktides lõplikus etapis kindlaksmääratud kaalumise kohaldamise mõju kõikidele mikromajanduslikele näitajatele peale kogukasumlikkuse ja 3. segmendi kasumlikkuse (edaspidi „läbivaadatud kaalumine“). Nagu allpool näidatud, ei muutnud selle kaalumise kohaldamine oluliselt ühtegi komisjoni järeldust mikromajanduslike näitajate kohta. Sellest tulenevalt kinnitati olulise kahju esinemine vaatlusalusel perioodil.

(94)

Peale selle märkis Üldkohus oma otsuse punktis 244, et komisjon rikkus hagejate kaitseõigust, jättes neile avalikustamata kahju brutonäitajad enne kaalumise korrigeerimise kohaldamist ning andmed ühelt poolt VKEde ja teiselt poolt suurettevõtjate kohta. Üldkohus ei nõudnud aga komisjonilt kahjunäitajate uuesti kindlaksmääramist ilma kaalumise korrigeerimise kohaldamiseta. Selle asemel väitis Üldkohus, et kõnealused kahju brutonäitajad enne kaalumise korrigeerimise kohaldamist oleks tulnud asjaomastele isikutele avalikustada.

(95)

Eespool kirjeldatut arvesse võttes esitab komisjon Üldkohtu otsuse täitmiseks järgmistes punktides kindlaksmääratud mikromajanduslikud näitajad 1) esialgses etapis (näitajad sisalduvad ajutises määruses), 2) lõplikus etapis pärast kaalumist (kõikides alljärgnevates tabelites „läbivaadatud kaalumine“), 3) ilma kaalumise korrigeerimiseta ja 4) 3. segmendis: 4a) ainult VKEde näitajad ja 4b) ainult suurettevõtjate näitajad.

(96)

Nagu on selgitatud vaidlustatud määruse põhjendustes 185–192, oli komisjon seisukohal, et mikromajanduslikud näitajad ei suutnud kajastada liidu tootmisharu tegelikku olukorda, sest suurtel valmisse kaasatud äriühingutel oli üldandmetele suurem mõju kui valimisse kaasatud VKEdel, samal ajal kui viimaste osakaal liidu tootmisharu kogumüügis oli ligikaudu 13 %.

(97)

Seepärast otsustas komisjon suurenda valimisse kaasatud VKEde kaalu. Vaidlustatud määruses kohaldati lõplikus etapis järgmist kaalumist. Esiteks tegi komisjon kindlaks VKEde ja suurettevõtjate müügi protsendimäära liidu kogumüügis. Teiseks väljendas komisjon valimisse kaasatud VKEde ja suurte valimisse kaasatud tootjate müüki nende vastava müügimahuna liidu kogumüügis. Lõpuks võrreldi protsendimäärasid ja suurendati VKEde andmeid, et need kajastaks sama protsendimäära kui valimisse kaasatud suurettevõtjate andmed. Seda on selgitatud ka allpool põhjenduses 138. Esialgses etapis kasutas komisjon ka täiendavat kohandamist (et kajastada liidu müügi iga segmendi osakaalu valimiga hõlmatud andmetes). Nagu on aga selgitatud vaidlustatud määruses, loobuti lõplikus etapis sellest kohandamisest, sest huvitatud isikud vaidlustasid fikseeritud suhte kasutamise kogu vaatlusalusel perioodil.

(98)

Kaalumise kohandamine mõjutas nii üldiste, aga ka 3. segmendi mikromajanduslike näitajate tulemusi, sest selles segmendis tegutsevad nii suurettevõtjad kui ka VKEd. 1. ja 2. segmendi suundumustele mõju ei avaldunud, sest nendes segmentides tegutsevad ainult suurettevõtjad. Nagu on osutatud põhjenduses 93, oli kaalumise kohandamisel üldistele mikromajanduslikele näitajatele piiratud mõju, sest VKEde müük uurimisperioodil moodustas hinnanguliselt ligikaudu 13 % liidu kogumüügist uurimisperioodil.

(99)

Valimisse kaasatud liidu tootjate keskmised ühiku müügihinnad liidus asuvatele sõltumatutele klientidele muutusid vaatlusalusel perioodil järgmiselt.

Tabel 1

Müügihind liidus ja tootmiskulu

(100)

Hoolimata nominaalsest erinevusest vaatlusaluse perioodi kohta koostatud eri variantide alusel kindlaksmääratud keskmistes ühiku müügihindades ei tuvastatud seoses üldise suundumusega erinevusi esialgses ja lõplikus etapis kasutatud kaalumise vahel. Ilma kaalumiseta vähenes keskmine ühiku müügihind 2 protsendipunkti võrra rohkem kui kahes ülejäänud stsenaariumis. Sama järelduse saab teha keskmiste tootmiskulude puhul täheldatud suundumuste kohta.

(101)

Kaalumine (või pigem selle tegemata jätmine) ei mõjutanud 1. ja 2. segmendi kohta tehtud järeldusi. Nagu on näidatud tabelites 2, 3 ja 4 allpool, uuris komisjon 3. segmendi puhul kaalumise ja selle tegemata jätmise mõju kolme andmekogumi puhul: kogu 3. segment, selles segmendis tegutsevad suurettevõtjad ja VKEd.

Tabel 2

Müügihind liidus ja tootmiskulu 3. segmendis

(102)

3. segmendi puhul kokku ei mõjutanud kaalumise läbivaatamine lõplikus etapis ühiku müügihinna ja ühiku tootmiskulu üldist suundumust. Kaalumise puudumise korral vähenes ühiku müügihinna ja ühiku tootmiskulu suundumus mõlema näitaja puhul vaatlusalusel perioodil rohkem, vähemalt 5 protsendipunkti. Need suundumused kajastavad peamiselt 3. segmendis tegutsevate suurettevõtjatega seotud suundumust, mis on esitatud allpool.

(103)

Nagu nähtub tabelist 3 allpool, oli ühiku müügihinna ja ühiku tootmiskulu suundumus 3. segmendis tegutsevate suurettevõtjate puhul üldisest suundumusest oluliselt kehvem.

Tabel 3

Müügihind liidus ja tootmiskulu 3. segmendis – ainult suurettevõtjad

(104)

Alljärgnevast tabelist 4 nähtub, et ainult 3. segmendis tegutsevate VKEde puhul ühiku tootmiskulu vaatlusalusel perioodil halvenes – kulud kasvasid 7 %. Samal ajal vähenes ühiku hind 2 %.

Tabel 4

Müügihind liidus ja tootmiskulu 3. segmendis – ainult VKEd

(105)

Valimisse kaasatud liidu tootjate keskmised tööjõukulud muutusid vaatlusalusel perioodil järgmiselt.

Tabel 5

Keskmised tööjõukulud töötaja kohta

(106)

Keskmised tööjõukulud kasvasid vaatlusalusel perioodil mõlemat liiki kaalumise korral 6 % ja kaalumist kohaldamata 5 %.

(107)

Valimisse kaasatud liidu tootjate laovarud muutusid vaatlusalusel perioodil järgmiselt.

Tabel 6

Laovarud

(108)

Laovarud kasvasid vaatlusalusel perioodil kumbagi liiki kaalumise korral 44 % ja 46 % ning kaalumist kohaldamata 48 %. Lõppvarud moodustasid mõlemat liiki kaalumise korral 9 % ja kaalumist kohaldamata 8 % aasta toodangust. See olukord avaldas valimisse kaasatud liidu tootjate finantsseisundile negatiivset mõju.

(109)

Valimisse kaasatud liidu tootjate kasumlikkus, rahavoog, investeeringute maht ja investeeringutasuvus muutusid vaatlusalusel perioodil järgmiselt.

Tabel 7

Kasumlikkus, rahavoog, investeeringud ja investeeringutasuvus

(110)

Valimisse kaasatud liidu tootjate kasumlikkuse kindlakstegemiseks väljendas komisjon liidus sõltumatutele klientidele müüdud samasuguse toote eest saadud maksueelset puhaskasumit protsendina selle müügi käibest.

(111)

Kahte liiki kaalumise põhjal oli kogukasumlikkuse suundumus sarnane, vähenedes 15,6/15,4 %-lt 2014. aastal 13,7 %-le uurimisperioodil. See arvutati iga segmendi kaalu põhjal kogumüügis. Ilma kaalumiseta vähenes kogukasumlikkus 16,9 %-lt 2014. aastal 15,6 %-le.

(112)

Vähenev kasumlikkus kolme meetodi puhul tulenes 2 protsendipunktisest erinevusest hindade ja kulude vahel.

(113)

Komisjon tuletas meelde, et nagu on selgitatud eespool põhjenduses 93, siis lõplikus määruses juba avalikustati kogukasumlikkus ja Üldkohtu järeldused kindlakstehtud vigade kohta seda ei käsitlenud. Kasumlikkuse andmed esitati eelnevas tabelis ainult terviklikkuse eesmärgil. Kolme eri metoodikat kohaldades avaldus kogukasumlikkusele mõju 1. ja 2. segmendi kasumlikkus, samal ajal kui ilma kaalumiseta vähenes 3. segmendi kasumlikkus vaatlusalusel perioodil ligikaudu 5 protsendipunkti, nagu on näidatud tabelis 9 allpool. Peale selle langes ka kogu liidu tootmisharu kasumlikkuse suhteline suundumus.

(114)

Netorahavoog näitab liidu tootjate suutlikkust oma tegevust ise rahastada. Ilma kaalumiseta või esialgse kaalumise põhjal väljendatuna näitas netorahavoo suundumus 7–12 % langust.

(115)

Investeeringutasuvus on kasum väljendatuna protsendina investeeringute raamatupidamislikust väärtusest. Kolme metoodika puhul toimus selles vaatlusalusel perioodil negatiivne muutus ligikaudu 15 protsendipunkti võrra.

(116)

2. segmendi puhul mõjutas kaalumise läbivaatamine esialgse ja lõpliku etapi vahel väärtusi, kuid mitte täheldatud üldsuundumust. Seepärast kinnitati ajutise määruse põhjendused 196 ja 197.

Tabel 8

Kasumlikkus, rahavoog, investeeringud ja investeeringutasuvus 2. segmendis

(117)

3. segmendi, 3. segmendis tegutsevate VKEde ja 3. segmendis tegutsevate suurettevõtjate puhul viidi kirjeldatud metoodika põhjal läbi konkreetne analüüs.

(118)

Komisjon tuletas meelde, et nagu on selgitatud põhjenduses 93, siis vaidlustatud määruses juba avalikustati 3. segmendi kasumlikkus ja Üldkohtu järeldustes kindlakstehtud vigade kohta seda ei käsitletud. Kasumlikkuse andmed esitati eelnevas tabelis ainult terviklikkuse eesmärgil.

(119)

3. segmendi puhul kokku leiti, et kasumlikkuse suundumus oli kaht liiki kaalumismeetodite korral sarnane. See tuleneb asjaolust, et VKEde teatatud kahjumil oli üldises arvutuses suurem kaal, sest VKEde kahjum oli eriti suur (uurimisperioodi –6,1 %). Ilma kaalumiseta sarnanes 3. segmendi kasumlikkus selles segmendis tegutsevate suurettevõtjate teatatud kasumlikkusele. 3. segmendi suurettevõtjate kasumlikkus vähenes alates 2014. aastast kuni uurimisperioodini poole võrra, 10 %-lt 4,8 %-le.

(120)

3. segmendi netorahavoog vähenes kaht liiki kaalumismeetodite korral märkimisväärselt, ligikaudu 60 %, ja ilma kaalumiseta ligikaudu 35 %. Investeeringutasuvus vähenes vaatlusalusel perioodil kaht liiki kaalumismeetodite korral ligikaudu 66 protsendipunkti ja ilma kaalumiseta ligikaudu 48 protsendipunkti. Ilma kaalumiseta kajastab 3. segmendi kasumlikkus 3. segmendis tegutsevate suurettevõtjate kasumlikkust, nagu võis ajutise määruse põhjenduse 198 põhjal eeldada.

Tabel 9

Kasumlikkus, rahavoog, investeeringud ja investeeringutasuvus 3. segmendis

(121)

Alljärgnevas tabelis esitas komisjon tervikliku andmekogumi 3. segmendis tegutsevate suurettevõtjate kasumlikkuse, rahavoo, investeeringute ja investeeringutasuvuse kohta.

Tabel 10

Suurettevõtjad – kasumlikkus, rahavoog, investeeringud ja investeeringutasuvus 3. segmendis

(122)

Alljärgnevas tabelis esitas komisjon tervikliku andmekogumi 3. segmendis tegutsevate VKEde kasumlikkuse, rahavoo, investeeringute ja investeeringutasuvuse kohta. Uurimisperioodil teatatud kahjum esitati ajutise määruse põhjenduses 198.

Tabel 11

Kasumlikkus, rahavoog, investeeringud ja investeeringutasuvus 3. segmendis – VKEd

(123)

Komisjon leidis, et läbivaadatud kaalumisel põhinevad mikromajanduslikud näitajad kinnitavad vaidlustatud määruse põhjendust 196 ja seega seda, et ajutises määruses esitatud suundumustel põhinevad järeldused on jätkuvalt kehtivad.

(124)

Peale selle leiti, et ka kaalumata mikromajanduslikud näitajad on kooskõlas kahte liiki kaalumismeetoditel põhinevate mikromajanduslike näitajatega. Kaalumata jätmine mõjutas peamiselt 3. segmenti. Eelkõige kajastas 3. segmendi kaalumata kogukasumlikkus 3. segmendis tegutsevate suurettevõtjate kasumlikkust. Ajutise määruse põhjenduses 198 on esitatud suurettevõtjate kasumimarginaal uurimisperioodil.

(125)

3. segmendis tegutsevate suurettevõtjate kasumimarginaal ja investeeringutasuvus ning ka rahavoog vähenesid märkimisväärselt. VKEde kahjum uurimisperioodil oli eriti suur (–6,1 %). Sarnaseid järeldusi saab teha rahavoo ja investeeringutasuvuse kohta, mis muutus negatiivseks. Seepärast jäid VKEsid käsitlevad järeldused kehtivaks ning ajutises määruses ja vaidlustatud määruses esitatud suundumused kinnitati.

(126)

Kuna käesoleva juhtumi puhul olid läbivaadatud kaalumise põhjal kindlaksmääratud mikromajanduslike näitajate suundumused sarnased kaalumata mikromajanduslikele näitajatele, siis leidis komisjon, et lõplikus etapis kohaldatud kaalumismeetod oli täpne turuolukorras, kus liidu tootmisharu koosnes nii suurettevõtjatest kui ka arvukatest VKEdest. Samuti täheldas komisjon, et Üldkohus ei seadnud kahtluse alla seda metoodikat iseenesest.

(127)

Seoses makromajanduslike näitajatega leidis Üldkohus, et nagu CRIA ja CCCMC väitsid, jättis komisjon esitamata lisateabe kasutatud andmete allikate kohta. Samuti väitsid CRIA ja CCCMC lõplikus etapis, et nad kahtlevad teatava kasutatud teabe usaldusväärsuses, nagu on osutatud vaidlustatud määruse põhjenduses 201.

(128)

Kohtuotsuse täitmiseks küsis komisjon lisateavet ja sai täiendavaid selgitusi Euroopa rehvi- ja kummitootjate ühenduse (edaspidi „ETRMA“) esindajatega korraldatud kohtumise käigus. ETRMA esitas üksikasjalikku teavet metoodika kohta, mida ühendus turuandmete koondamisel kasutas. Kõikidele huvitatud isikutele tehti kättesaadavaks kohtumise protokolli avalik versioon koos mitme lisaga. Lisades on üksikasjalikult kirjeldatud, kuidas ETRMA ja teda abistanud sidusettevõtja Europol Governance andmed koostasid; viimane koostas ühenduse nimel makromajanduslikud andmed. Komisjon kordas, et teatavad eksportivad tootjad (näiteks Hankooki kontsern ja Aeolus/Pirelli), kes on ETRMA liikmed, lõplike järelduste avalikustamise ajal ETRMA esitatud makromajanduslikke andmeid iseenesest ei vaidlustanud.

(129)

Selle põhjal leidis komisjon, et ta on järginud makromajanduslike andmete allikaid käsitlevaid Üldkohtu järeldusi, mis on esitatud kohtuotsuse punktis 244.

(130)

Üldkohus märkis, et hagejad väitsid ärakuulamisel õigesti, et kaheksa eri turvisetarnija esitatud 85 tootmise lõpetanud VKE nime edastamine ei võimaldanud teha kindlaks individuaalseid ärisuhteid tarnija ja kliendi vahel ning sellest tulenevalt ei olnud need nimed seotud mingite andmetega, mis oleksid võinud olla konfidentsiaalsed. Nendel asjaoludel ei ole komisjon tõestanud, et liidu tootmisharu hulka kuuluvate tootmise lõpetanud VKEde loetelu oleks konfidentsiaalne (vt kohtuotsuse punkt 253).

(131)

Komisjon leidis, et põhimõtteliselt ei tohiks äriühingu nime ilma kõnealuse äriühingu sõnaselge nõusolekuta teistele huvitatud isikutele avalikustada. Peale selle ei pruugi turvisetarnija ja tema kliendi vahelise seose eemaldamine olla piisav, et seda teavet oleks võimalik avalikustada. Kliendinimekiri on üks äriühingu peamine vara ja seega ei ole turvisetarnija huvitatud seda liiki teabe konkurentidele avalikustamisest. Lisaks ei tegelenud mõni asjaomane VKE 100 % ulatuses protekteerimisega, vaid protekteerimine oli üks tegevus mitme hulgas (näiteks uute rehvide müümine või töökojateenused suurte veokiparkidega äriühingutele). Samuti ei tähendanud asjaolu, et äriühingu teatel on klient lõpetanud turvisematerjalide ostmise, tingimata seda, et asjaomane äriühing oleks pankrotistunud või tegevuse lõpetanud. Seega saaks selle teabe esitamise tulemusel avalikuks tundlik äriteave.

(132)

Kuigi koondandmeid mitme isiku müügimahtude või väärtuste kohta võib avalikustada, ilma et tekiks konfidentsiaalsusega seotud probleeme, eriti kui tegemist on samasse vahemikku jäävate koondandmetega, siis sama ei kehti äriühingu nime puhul. Lisaks ei saa koostööd tegev isik avalikustada seda teavet ilma selle isiku loata, kelle nimi esitatakse. Sellest tulenevalt oleks iga turvisetarnija pidanud kõnealuse kliendinimekirja avalikustamiseks taotlema kõikidelt oma klientidelt luba avalikustada nende nimi teistele huvitatud isikutele.

(133)

Vaidlustatud määruse koostamise ajal oleks saanud huvitatud isikutele avalikustada ainult nende äriühingute nimed, kelle puhul on teatatud pankrotist või likvideerimisest. Komisjonil ei olnud aga üksikasjalikku teavet selle kohta, milline äriühing on läinud pankrotti või likvideeritud või lihtsalt tootmise lõpetanud. Oma toimikusse lisatud 19. juuli 2019. aasta teates selgitas komisjon üksikasjalikult eespool nimetatud loetelu koostamise metoodikat. Vaidlustatud määruse koostamise ajal võttis komisjon ühendust kaheksa turvisetarnijaga, et saada teavet nende kliendinimekirjade ja müügi kohta vaatlusalusel perioodil (1. jaanuarist 2014 kuni 30. juunini 2017). Kuna protekteerijatel võib olla mitu tarnijat, siis väljendati tarnijate esitatud teavet koondandmetena kliendi kohta, et teha kindlaks äriühingud, kes lõpetasid vaatlusalusel perioodil turvisematerjali ostmise. Selle andmebaasi põhjal oli komisjonil võimalik teha kindlaks protekteerijad, kes vahetasid ühe tarnija teise vastu. Samuti märkis komisjon ajutise määruse põhjendusele 202 osutades vaidlustatud määruse põhjenduses 244, et vähemalt 85 VKEd lõpetasid tootmise.

(134)

Komisjonil puudus teave kõikide protekteerijate õigusliku seisundi kohta. Eelkõige ei olnud komisjonil võimalik teha kindlaks pankrotti läinud või tegevuse lõpetanud äriühinguid ja seega seda teavet huvitatud isikutele esitada.

(135)

Uurimise käigus võttis komisjon ühendust koostööd tegevate turvisetarnijatega, et saada teavet turvisematerjalide ostmise lõpetanud äriühingute tegeliku õigusliku seisundi kohta. Komisjoni taotlusel andsid turvisetarnijad nõusoleku nende nimede avalikustamiseks, kuid tingimusel, et nende äriühingu nime ei seostata klientide nimedega. Komisjon tegi kindlaks, et enamik loetelusse kantud äriühinguid äritegevusega aktiivselt ei tegelenud. Seepärast otsustas komisjon avalikustada nende VKEde loetelu, kes olid lõpetanud huvitatud isikutelt turvisematerjali ostmise. Nende nimed on esitatud juhtumi mittekonfidentsiaalses toimikus.

(136)

Üldkohus leidis, et komisjon ei avalikustanud teavet VKEde osakaalu kohta liidu tootmisharus (vt kohtuotsuse punktid 244–266).

(137)

Komisjon esitas aga VKEde täpse osakaalu liidu tootmisharus vaidlustatud määruse tabelis 4.

(138)

Nagu on osutatud vaidlustatud määruse tabelis 4, ei põhinenud läbivaadatud kaalumismeetod koostööd tegevate äriühingute teatatud mahtudel, vaid VKEde ja suurettevõtjate müügi kogumahtudel, nagu on näidatud alljärgnevas tabelis. Konkreetsed kasutatud alusandmed on esitatud alljärgnevas tabelis 12.

Tabel 12

VKEde müügi osakaal liidu tootjate kogumüügis (%)

(139)

Komisjon tuletas meelde, et nõuetekohaselt põhjendatud taotluste alusel tagas ta kogu uurimise jooksul kõikide kaebuse esitajate anonüümsuse. Peale selle ja eesmärgiga kõnealust anonüümsust veelgi rohkem kaitsta, põhines läbivaadatud kaalumise väärtuste kehtestamiseks kasutatud suhtarv üksnes liidu kogumüügil, sealhulgas VKEde kogumüügil, mitte ainult koostööd teinud VKEde müügimahtudel. Sellest tulenevalt ei olnud koostööd teinud VKEde täpsete müügimahtude näol tegemist olulise fakti või kaalutlusega, mille põhjal komisjon liidu tootmisharu kahjunäitajad kindlaks tegi. Siiski leidis Üldkohus oma otsuse punktis 256, et komisjon ei selgitanud konkreetselt, kuidas koondnäitaja avalikustamine võiks aidata kindlaks teha teatavate kaebuse esitajate isikut.

(140)

Komisjon leidis, et teatavatel juhtudel ei pruugi koondandmete avalikustamine tõepoolest võimaldada kaebuse esitajate isikut kindlaks teha. See võib kehtida näiteks tootmisharu puhul, kus äriühingute müügimahud on jaotunud ebaühtlaselt ja igal ettevõtjal on väike turuosa. Käesoleval juhul jaguneb aga liidu tootmisharu ühelt poolt üksikute suurte äriühingute kontsernide ja teiselt poolt enam kui 380 VKE vahel. Nagu on selgitatud ajutise määruse põhjenduses 129, moodustab suurte kontsernide müük ligikaudu 85 % müügist liidus. Sellest tulenevalt võimaldaks VKEde täpsete mahtude (või isegi vahemike) avaldamine teistel isikutel järeldada, milline on suurtest liidu tootjatest kaebuse esitajate osa, ning kokkuvõttes teha kindlaks need suured liidu tootjad, kes tegid koostööd uurimises, mille tulemusel vaidlustatud määrus vastu võeti. Seega järeldas komisjon, olles enda kasutuses olevaid andmeid põhjalikult uuesti kontrollinud, et uurimises koostööd teinud VKEde täpsete müügimahtude (või isegi vahemike) avaldamine oleks kahjustanud kaebuse esitajate anonüümsust.

(141)

Pärast avalikustamist kordas CRIA oma väidet, mille kohaselt komisjon oleks pidanud esitama nende VKEde täpse müügimahu, kes tegid koostööd uurimises, mille tulemusel vaidlustatud määrus vastu võeti.

(142)

Komisjon leidis, et uurimises koostööd teinud VKEde müügimaht oli kättesaadav uurimise jooksul (mille tulemusel vaidlustatud määrus vastu võeti) väljavõttelise uuringu vormide kaudu, mille kõik koostööd teinud äriühingud täitsid ja mis tehti kättesaadavaks avatud toimikus. Seega olid väljavõttelise uuringu vormid kõikidele huvitatud isikutele kättesaadavad. Lisaks, nagu on osutatud põhjenduses 139, ei võetud koostööd teinud VKEde täpset müügimahtu VKEde suhtarvu kindlaksmääramisel arvesse, vaid komisjon kasutas läbivaadatud kaalumise väärtuste kehtestamiseks ainult liidu kogumüüki. Seega ei kuulunud koostööd teinud VKEde täpne maht läbivaadatud väärtuste kindlaksmääramisel kasutatud oluliste faktide hulka. Nagu on selgitatud eespool põhjenduses 140, oleks nende andmete avalikustamine ohustanud ka kaebuse esitajate anonüümsust. Sellest tulenevalt lükati see väide tagasi.

(143)

Eespool kirjeldatut arvesse võttes tuleks vaatlusaluse toote impordi suhtes taaskehtestada lõplik dumpinguvastane tollimaks kindlakstehtud dumpingu- ja kahjumarginaali tasemel, olenevalt sellest, kumb on madalam, kooskõlas väiksema tollimaksu reegliga. Käesoleval juhul tuleks kõikide asjaomaste eksportivate tootjate puhul kehtestada lõplik dumpinguvastase tollimaksu määr kindlakstehtud kahjumarginaali tasemel.

(144)

Tuleb märkida, et paralleelselt dumpinguvastase uurimisega viidi läbi ka subsiidiumivastane uurimine. Vastavalt määruse (EL) 2016/1037 artikli 24 lõikele 1 ning võttes arvesse seda, et rakendada tuleb väiksema tollimaksu reeglit, ja asjaolu, et lõplikud subsiidiumimäärad on madalamad kui kahju kõrvaldamist võimaldav tase, peetakse asjakohaseks kehtestada lõplik tasakaalustav tollimaks kindlakstehtud lõplike subsiidiumimäärade tasemel ja seejärel kehtestada ka lõplik dumpinguvastane tollimaks asjaomasel kahju kõrvaldamist võimaldaval tasemel.

(145)

Nagu on selgitatud vaidlustatud määruse põhjendustes 335–343, otsustas komisjon, et meetmete asjakohane vorm on kindlasummaline tollimaks.

(146)

Pärast avalikustamist ja täiendavat avalikustamist väitis CRIA, et CIF-väärtused, mida komisjon hinna allalöömise ja turuhinnast madalama hinnaga müügi marginaalide kindlaksmääramisel nimetajana kasutas, ei olnud järjepidevad. Mõlemad marginaalid oleks tulnud kindlaks määrata selle nimetaja põhjal, mida kasutati hinna allalöömise marginaali arvutamiseks.

(147)

Nagu komisjon eespool punktis 9 kirjeldas, tehti hinna allalöömise marginaali arvutamiseks kasutatud ekspordihind kindlaks, eemaldades valimisse kaasatud eksportivate tootjate müügihinnast esimesele sõltumatule kliendile kõik liidus kantud kulud (mis sõltusid iga tehingu suhtes kohaldatavatest Incotermsi eeskirjadest), et teha kindlaks väärtus liidu piiril. Näiteks arvati maha transpordikulud liidus. Kui see oli asjakohane, lisati sellele väärtusele tollimaksud ja impordijärgsed kulud. Selle tulemusel saadi nn CIF-hind mahalaadimisel, mida võrreldi liidu tootjate samamoodi kohandatud müügihinnaga, et teha kindlaks hinna allalöömise marginaal, mida väljendati protsendina liidu müügihinnast.

(148)

Turuhinnast madalama hinnaga müügi marginaal tooteliigi kaupa tehti kindlaks järgmiselt.

(149)

Võrdlemise eesmärgil peaks hinna allalöömise marginaali ja dumpingumarginaali kindlaksmääramiseks kasutatud nimetaja väärtus olema väiksema tollimaksu reegli kohaldamisel alusmääruse artikli 7 lõike 2 kohaselt sama väärtus. Selle võrdluse eesmärk on teha kindlaks protsendimäär, mille võrra tuleks tollile deklareeritud impordihinda dumpinguvastase tollimaksuna tõsta, et kõrvaldada eelnevalt arvutatud turuhinnast madalama hinnaga müügi või dumpingusummade mõju. Kuna tollimaksu kohaldatakse liidu tollile deklareeritud CIF-väärtuse suhtes, siis ilmselgelt tuleb kõnealust tollimaksu matemaatiliselt väljendada protsendina sellestsamast eespool nimetatud CIF-hinnast, mille alusel, nagu eespool selgitatud, toll tollimaksu kohaldab. Oleks ebaloogiline ja matemaatiliselt ekslik arvutada protsendimäära nimetajana kasutatud ühe väärtuse alusel ja seejärel kohaldada tulemuseks saadud protsendimäära teistsuguse väärtuse suhtes.

(150)

Esitatud märkuste põhjal kontrollis komisjon avalikustatud arvutused üle ja kinnitas, et nimetaja väärtuste kindlakstegemiseks kasutatud metoodika oli õige. Sellest tulenevalt lükkas komisjon tagasi väite, et CIF-väärtuste kasutamine ei olnud järjepidev ja et ühelt poolt CIF-hind mahalaadimisel, mida võrreldi hinna allalöömise ja turuhinnast madalama hinnaga müügi arvutamisel liidu hinnaga, ja teiselt poolt CIF-väärtus, mida kasutati nimetajana nii hinna allalöömise marginaali kui ka dumpingumarginaali kindlaksmääramisel, peaksid olema samad.

(151)

CRIA väitis, et komisjon kasutas kindlasummalise tollimaksu kindlaksmääramisel valet metoodikat, sest kahjumarginaali protsendimäära ekstrapoleeriti tollimaksus rehvi kohta, tuginedes impordi kogumahule, selle asemel et kasutada üksnes võrdväärsete tooteliikide mahtu, mida oli kasutatud algselt arvutatud kahjumarginaali puhul.

(152)

Komisjon kasutas sama metoodikat, mida ta oli kasutanud vaidlustatud määruses ja mida Üldkohus ei olnud kehtetuks tunnistanud. Komisjon märkis, et dumpinguvastastel meetmetel peab sõltumata nende vormist igal juhul olema samaväärne parandav mõju. Vaidlustatud ei ole asjaolu, et kui tollimaks oleks kehtestatud väärtuselise meetmena, siis kohaldataks väärtuselist tollimaksu kogu impordile ja kõikidele vaatlusaluse toote liikidele, olenemata sellest, kas turuhinnast madalama hinnaga müügi või dumpingu summa kindlaksmääramisel võeti konkreetset tooteliiki arvesse. Selle tulemusel peab olukorras, kus tollimaksu otsustatakse väljendada kindla summana, kõnealune kindlasummaline tollimaks põhinema vaatlusaluse toote koguimpordi müügil asjaomase uurimisperioodi jooksul, sest seda kohaldatakse kõikide tooteliikide impordi suhtes samamoodi kui samaväärset väärtuselist tollimaksu. Seega leidis komisjon, et asjakohane oli võtta arvesse impordi kogumahtu, nagu ta oleks teinud juhul, kui kohaldatud oleks väärtuselist tollimaksu. Seepärast lükkas komisjon selle väite tagasi.

(153)

Pärast täiendavat avalikustamist väitis CRIA, et komisjon tegi vea äriühingu Zhongce Rubber Group Co., Ltd tollimaksumäära kehtestamisel.

(154)

Toimikusse lisatud 31. jaanuari 2023. aasta teates selgitas komisjon, et ta võttis arvesse kahju kõrvaldamist võimaldavat taset 32,39 %, mida kohaldati äriühingu Zhongce Rubber Group Co., Ltd suhtes tasakaalustavaid tollimakse kehtestava määruse jõustumisele eelneval ajavahemikul (8. maist 2018 kuni 12. novembrini 2018). Vastav kindlasummaline tollimaksumäär kõnealuse ajavahemiku eest oli seega 49,31 eurot/tükk. Alates 13. novembrist 2018, mil jõustus määrus (EL) 2018/1690, millega vastavalt muudeti vaidlustatud määrust, kehtestas komisjon aga äriühingu Zhongce Rubber Group Co., Ltd suhtes seoses subsiidiume käsitleva uurimisega suurema kahjumarginaali (55,07 %), sest äriühing tegi koostööd dumpinguvastases uurimises, kuid mitte subsiidiumivastases uurimises. Selle tulemusel oli dumpingumarginaal null ja subsiidiumimäär 51,8 %, mis võrdub kindlasummalise tasakaalustava tollimaksuga 57,28 eurot/tükk. CRIA ei esitanud selle selgituse kohta märkusi. Sellest tulenevalt lükati tagasi CRIA väide, et komisjon tegi kõnealuse äriühingu kahju kõrvaldamist võimaldava taseme arvutamisel vea.

(155)

Pärast avalikustamist väitis CRIA ühtlasi, et kolme äriühingu, nimelt äriühingute Zhongce Rubber Group Co., Ltd, Weifang Yuelong Rubber Co., Ltd ja Hefei Wanli Tire Co., Ltd tollimaksumäära tuleks samuti langetada, sest komisjon ei rakendanud piisavalt Üldkohtu otsuse punkte 190–192.

(156)

Nagu on selgitatud põhjenduses 70 eespool, tegi komisjon kindlaks, et lisaks kohandusele, mille raames lisati eksportivate tootjate ekspordihinnale vajaduse korral uuesti eelnevalt alusmääruse artikli 2 lõike 9 analoogia alusel kohaldamise tulemusel kõrvaldatud müügi-, üld- ja halduskulud ning kasum, ei ole vaja täiendavaid kohandusi teha. Nagu on osutatud põhjendustes 72, 73 ja 88 eespool, tegi komisjon kindlaks, et kaudse ja otsese müügi või eri liiki klientidele toimuva müügi õiglase võrdlemisega seoses ei esinenud probleeme. Selle tulemusel võrreldi kahjumarginaalide kindlakstegemiseks sarnaselt vaidlustatud määruses kohaldatud metoodikale valimisse kaasatud eksportivate tootjate otsemüüki tooteliikide kaupa valimisse kaasatud liidu tootjate müügiga. See kehtis ka jääktollimaksu arvutamisel, mis põhines ainult otsemüügiga tegelenud Xingyuani kontserni kahjumarginaalil 55,1 %. Selle põhjal tegi komisjon kindlaks, et äriühingute Weifang Yuelong Rubber Co., Ltd ja Hefei Wanli Tire Co., Ltd suhtes kohaldatavaid dumpinguvastaseid ja tasakaalustavaid jääktollimakse ning äriühingu Weifang Yueling suhtes kohaldatavat tasakaalustavat jääktollimaksu ei tuleks muuta. Sellest tulenevalt leidis komisjon, et tema järeldused on kooskõlas Üldkohtu otsuse punktidega 190–192, ja lükkas selle väite tagasi.

(157)

Pärast avalikustamist avastas komisjon vea Aeolus/Pirelli kohta kindlakstehtud kahjumarginaalil põhinevas kindlasummalises tollimaksus. Kahjumarginaali korrigeeriti 29,79 %-lt 27,56 %-le ja sellest teavitati kõiki huvitatud isikuid.

(158)

Pärast täiendavat avalikustamist väitis CRIA, et komisjon tegi vea Hankooki kontserni tollimaksumäära kehtestamisel.

(159)

Selle väite analüüsimisel avastas komisjon tõepoolest tehnilise vea ja korrigeeris Hankooki kontserni kahjumarginaali 11,18 %-lt 10,31 %-le.

(160)

Eespool kirjeldatu põhjal peaksid lõplikud dumpinguvastase tollimaksu määrad olema järgmised.

(161)

Muudetud dumpinguvastase tollimaksu määr kehtib ilma ajalise katkestuseta alates ajutise määruse jõustumisest (see tähendab alates 8. maist 2018).

(162)

Samuti tuleb kohaldada erinevat dumpinguvastase tollimaksu määra lõpliku subsiidiumivastase määruse jõustumisele eelneva ajavahemiku (see tähendab 8. maist 2018 kuni 12. novembrini 2018) eest. Sel ajavahemikul kohaldatav tollimaks on võrdne kõikide asjaomaste äriühingute suhtes kehtestatud kahjumarginaaliga.

(163)

Kuigi kohtuasjades T-30/19 ja T-72/19 olid hagejad ainult Aeolus Tyre Co., Ltd ja Double Coin Group (Jiang Su) Tyre Co., Ltd, leidis komisjon, et korrigeeritud tollimaks on kohaldatav asjaomaste kontsernide suhtes tervikuna. Aeoluse kontserni puhul on asjaomased eksportivad tootjad Aeolus Tyre Co., Ltd, Aeolus Tyre (Taiyuan) Co., Ltd, Qingdao Yellow Sea Rubber Co., Ltd ja Pirelli Tyre Co., Ltd. Double Coin Group (Jiang Su) Tyre Co., Ltd kontserni puhul on asjaomased eksportivad tootjad Double Coin Group (Jiang Su) Tyre Co., Ltd ja Shanghai Huayi Group Corp. Ltd.

(164)

Tolliasutustele tehakse ülesandeks nõuda asjaomaste eksportivate tootjate impordilt sisse asjakohased summad ja maksta vastavalt kohaldatavatele tollialastele õigusaktidele seni kogutud üleliigsed summad tagasi.

(165)

Käesoleva määrusega ei muudeta nende eksportivate tootjate tollimaksumäärasid, keda uurimise taasalustamise teates ja registreerimismääruses ei käsitletud. Seega nende eksportivate tootjate tollimaksud ei muutu ja seetõttu ei ole neid äriühinguid käesolevas määruses nimetatud.

(166)

Pärast avalikustamist väitis Hämmerling, et kuna komisjon kavatses tollimaksud taaskehtestada pikema aja eest kui liidu tolliseadustikuga ette nähtud kolme aasta pikkune tähtaeg, peaks komisjon samuti täpsustama, et ka taaskehtestatud tollimaksude ja varem kohaldatud tollimaksude vahe tuleks hüvitada kolme aasta pikkust tähtaega ületava ajavahemiku eest.

(167)

Komisjon tuletas kõigepealt meelde, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei takista liidu tolliseadustik komisjonil võtta vastu määrust, millega taaskehtestatakse lõplik dumpinguvastane või tasakaalustav tollimaks pikema ajavahemiku eest kui kolm aastat (50).

(168)

Lisaks, nagu on selgitatud põhjenduses 164, nõuavad tolliasutused asjaomaste eksportivate tootjate impordilt sisse asjakohased summad ja maksavad vastavalt kohaldatavatele tollialastele õigusnormidele seni kogutud üleliigsed summad tagasi. Üldkohus selgitas kohtuotsuses T-440/20, et kohaldatavad tollialased õigusnormid on muu hulgas liidu tolliseadustiku artikli 101 lõige 1, artikli 102 lõike 1 esimene lõik, artikli 103 lõige 1 ja artikli 104 lõige 2. Nende sätete kohaselt määravad makstava tollimaksu summa kindlaks pädevad tolliasutused, kes vastutavad tollivõlast teavitamise eest, välja arvatud juhul, kui võla tekkimise kuupäevast on möödunud kolme aasta pikkune ajavahemik. Kohus selgitas täiendavalt järgmist: „Sellest järeldub, et liidu tolliseadustiku artikli 103 lõikes 1 sätestatud reegli mõju ei ole tõepoolest mitte üksnes see, et võlgnikule ei teatata tollivõla summast pärast kolme aasta pikkuse ajavahemiku möödumist tema tollivõla tekkimise kuupäevast, vaid ka see, et kõnealuse ajavahemiku möödumisel kohaldatakse ka asjaomase tollivõla enda suhtes aegumistähtaega. Seda reeglit kohaldatakse aga üksnes tollimaksu summa võlgnikule teatamise suhtes ja seega on selle rakendamine ainult liikmesriikide tolliasutuste ülesanne, kes on pädevad sellist teadet esitama“ (51). Sellest tulenevalt kinnitas komisjon, et käesoleva juhtumi puhul kehtib hüvitamisel kolme aasta pikkune tähtaeg, ja lükkas taotluse tagasi.

(169)

Määruse (EL, Euratom) 2018/1046 (52) artikli 109 kohaselt on tasutav viivisemäär juhul, kui teatav summa tuleb tagasi maksta Euroopa Liidu Kohtu otsuse alusel, Euroopa Keskpanga poolt oma peamiste refinantseerimistehingute suhtes kohaldatav, Euroopa Liidu Teataja C-seerias avaldatud määr, mis kehtib iga kuu esimesel kalendripäeval.

(170)

Käesoleva määrusega ette nähtud meetmed on kooskõlas määruse (EL) 2016/1036 artikli 15 lõike 1 alusel loodud komitee arvamusega,