i)

koostöö piirkondlike ja riiklike ametiasutuste, haridus- ja koolitusorganisatsioonide vahel; ning

ii)

valdkonna ning tööandjate ja töövõtjate sotsiaalne dialoog (see peaks hõlmama organisatsioone, mis esindavad nii era- kui ka avaliku sektori töötajaid ja tööandjaid, väike- ja keskmise suurusega ettevõtjaid (VKEd), ning spetsialiste ja juhtivtöötajaid).

a)

võimaldada üksikisikutel omandada, ajakohastada ja parandada teadmisi, oskusi ja pädevusi, mida nad vajavad muutuval tööturul ja ühiskonnas edu saavutamiseks, et nad saaksid täielikult kasu nii sotsiaalselt õiglasest taastumisest kui ka õiglasest üleminekust rohelisele ja digitaalsele majandusele ning olla paremini valmis praeguste ja tulevaste väljakutsetega toimetulekuks;

b)

toetada mikrokvalifikatsioonitunnistuste pakkujate valmisolekut suurendada õppimisvõimaluste kvaliteeti, läbipaistvust, ligipääsetavust ja paindlikkust, et võimaldada inimestel luua personaalseid õppimis- ja karjäärivõimalusi;

c)

edendada kaasamist, ligipääsetavust ja võrdseid võimalusi, aidates kaasa kõigi toimetuleku, sotsiaalse õigluse ja heaolu saavutamisele demograafiliste ja ühiskondlike muutuste kontekstis ja kõigis majandustsükli etappides.

a)

„mikrokvalifikatsioonitunnistus“ – andmed väikesemahulise õppimise käigus omandatud õpiväljundite kohta. Neid õpiväljundeid hinnatakse läbipaistvate ja selgelt määratletud kriteerumide põhjal. Mikrokvalifikatsioonitunnistuste andmisega lõppevate õpikogemuste eesmärk on pakkuda õppijale konkreetseid teadmisi, oskusi ja pädevusi, mis vastavad ühiskondlikele, isiklikele, kultuurilistele või tööturu vajadustele. Mikrokvalifikatsioon kuulub õppijale, seda saab osadeks jagada ja üle kanda. Need võivad olla eraldiseisvad või liidetud kokku kõrgemateks kvalifikatsioonideks. Need tuginevad asjaomase sektori või tegevusvaldkonna kokkulepitud standarditest lähtuvale kvaliteedi tagamisele;

b)

„mikrokvalifikatsioonitunnistuste pakkujad“ – haridus- ja koolitusasutused ja -organisatsioonid, sotsiaalpartnerid (st töötajaid ja tööandjaid esindavad organisatsioonid), tööandjad ja tööstusharud, kodanikuühiskonna organisatsioonid, avalikud tööturuasutused ning piirkondlikud ja riiklikud ametiasutused, kes kavandavad, pakuvad ja väljastavad formaalse, mitteformaalse ja informaalse õppe mikrokvalifikatsioonitunnistusi. See ei piira piirkondlike ja riiklike õigusaktide ega asjaolude kohaldamist;

c)

„õpikeskkonnad“ – mitmesugused füüsilised, veebipõhised, põimitud, (21) virtuaalsed ja digitaalsed asukohad, kontekstid ja kultuurid, milles inimesed õpivad, mis hõlmavad kõiki keskkondi, kus võib toimuda formaalne, mitteformaalne ja informaalne õppimine;

d)

„formaalõpe“ – konkreetselt õppimiseks ette nähtud organiseeritud ja struktureeritud keskkonnas toimuv õpe, milles osalenud saavad tavaliselt kvalifikatsiooni tõenduseks kas kutsetunnistuse või diplomi; see hõlmab üldharidust, esma-, jätku- ja kolmanda taseme kutseõpet ning kõrgharidust (22);

e)

„mitteformaalne õppimine“ – väljaspool formaalset haridus- ja koolitussüsteemi toimuv õppimine, mille puhul kasutatakse õpieesmärkide ja õpiaja osas kavandatud tegevusi ning kus on olemas ka teatav õpitugi (23);

f)

„informaalne õppimine“ – selline õppimine igapäevaelu tegevuse käigus ja saadud kogemustest, mille eesmärgid, ajakava ega õpitugi ei ole organiseeritud ega struktureeritud; see võib olla õppija seisukohast ettekavatsematu (24). Sellega ei kaasne automaatselt mikrokvalifikatsioonitunnistuse saamine, kuid seda võib kaaluda valideerimise meetmete kontekstis, millega võidakse isiku õpiväljundid kindlaks teha, neid dokumenteerida, hinnata ja/või sertifitseerida;

g)

„ülekantavus“ – tunnistuse omanikul on võimalik säilitada oma mikrokvalifikatsioonitunnistust enda valitud süsteemis, jagada tunnistust enda valitud poolega (kas riigisiseselt või riikidevaheliselt) ning kõik vahetuses osalevad pooled suudavad mõista tunnistuse sisu ja kontrollida selle autentsust. See võimaldab ülekantavust haridus- ja koolitussektorite vahel ja sees, tööturul ja riikide vahel;

h)

„kombineeritavus“ – võimalus vajaduse korral eri mikrokvalifikatsioonitunnistusi liita ja neid üksteisest lähtuvalt edasi arendada. Vastuvõttev organisatsioon (nt haridus- ja koolitusasutused, tööandjad jne) võib vastavalt oma tavadele teha otsuseid kvalifikatsioonitunnistuste kombineerimise kohta ning need peaksid toetama õppija eesmärke ja vajadusi. Kombineerimine ei anna automaatselt õigust kvalifikatsiooni või kraadi omandamisele. Selliseid otsuseid teevad piirkondlikud ja riiklikud ametiasutused või institutsioonid ma väljaandmismenetluste kohaselt;

i)

„hindamine“ – protsess või meetod, mida kasutatakse üksikisikute formaalse õppe, mitteformaalse või informaalse õppimise käigus saadud õpitulemuste hindamiseks, mõõtmiseks ja lõpuks kirjeldamiseks. Hindamise viib läbi tunnistuse pakkuja või teised tunnustatud hindajad.

a)

punkti 5 alapunktis a sätestatud mikrokvalifikatsioonitunnistuste määratlus;

b)

Euroopa standardelemendid mikrokvalifikatsioonitunnistuse kirjeldamiseks (nagu on kirjeldatud I lisas), sealhulgas järgmised kohustuslikud elemendid:

c)

Euroopa põhimõtted mikrokvalifikatsioonitunnistuste väljatöötamise ja väljaandmise kohta (nagu on kirjeldatud II lisas).

a)

toetades kõrgharidusasutusi mikrokvalifikatsioonitunnistuste rolli uurimisel, et pakkuda õppimisvõimalusi erinevatele õppijatele, eelkõige laiendades atraktiivset, ligipääsetavat, kaasavat ja õppijakeskset elukestva õppe pakkumist, sealhulgas Euroopa ülikoolide liitude (25) tegevuse kaudu, kui see on asjakohane;

b)

toetades kutsehariduseasutusi ja teisi kutsehariduse ja -õppe pakkujaid mikrokvalifikatsioonitunnistuste rolli uurimisel seoses kutsehariduse ja -õppe jätkamisega, et toetada täiskasvanute täiendus- ja ümberõpet, sealhulgas kutsehariduse tipptaseme keskuste tegevuse kaudu, kui see on asjakohane;

c)

kaaludes lähtuvalt riiklikest asjaoludest riiklike vahendite pakkumist selleks, et töötada välja ja pakkuda kõigil haridus- ja koolitustasanditel mikrokvalifikatsioonitunnistuste andmisega lõppevat väikesemahulist haridus- ja koolitustegevust, võttes samal ajal arvesse institutsioonilist autonoomiat, et võimaldada mitmekesisust ja loovust.

a)

toetades muude kui punktis 7 osutatud pakkujate poolset mikrokvalifikatsioonitunnistuste kavandamist ja väljaandmist (nende pakkujate seas võivad olla ettevõtted, sotsiaalpartnerid, kodanikuühiskonna organisatsioonid, kohalikud omavalitsused, kogukonnakeskused, kutseliidud, teadus- ja innovatsiooniorganisatsioonid ning erasektori teenuseosutajad), sealhulgas edendades rahastamisallikate mitmekesisust;

b)

edendades nende mikrokvalifikatsioonitunnistuste arendamist, mille on kavandanud ja heaks kiitnud tööandjate ja töötajate esindajad sotsiaalse dialoogi kaudu, kui see on asjakohane;

c)

kaaludes varasemate õpingute tunnustamise ning mitteformaalse ja informaalse õppimise valideerimise menetluste kohandamist, et võimaldada mikrokvalifikatsioonitunnistuste andmist.

a)

kohaldades, kohandades ja töötades välja eri liiki pakkujate väljastatud mikrokvalifikatsioonitunnistuste kvaliteedi tagamise mehhanisme, kasutades võimaluse korral olemasolevaid mehhanisme (vt 2. lisa);

b)

toetades oskuste prognoosimise süsteemide kasutamist tööturu vajaduste ja demograafiliste muutuste analüüsimisel, et teha kindlaks mikrokvalifikatsioonitunnistuste väljatöötamise või ajakohastamise vajadus;

c)

julgustades pakkujaid avaldama nende pakutavate mikrokvalifikatsioonitunnistuste kataloogid, sealhulgas vajaduse korral oma põhimõtted teiste pakkujate väljastatud mikrokvalifikatsioonitunnistuste tunnustamise kohta;

d)

integreerides mikrokvalifikatsioonitunnistusi riiklikesse kvalifikatsiooniraamistikesse ja -süsteemidesse. Otsuseid mikrokvalifikatsioonitunnistuste integreerimiseks piirkondlikesse ja riiklikesse raamistikesse või süsteemidesse teevad riiklikud ametiasutused või institutsioonid vastavalt riiklikele asjaoludele.

i)

haridus- ja koolitusasutused;

ii)

sotsiaalpartnerid;

iii)

tööandjad ja tööstusharud;

iv)

teadusuuringute ja innovatsiooniorganisatsioonid;

v)

kodanikuühiskonna organisatsioonid;

vi)

tööhõive ja sotsiaalse kaasamise teenused; ning

vii)

kohalikud, piirkondlikud ja riiklikud ametiasutused.

a)

julgustades lisama mikrokvalifikatsioonitunnistuste andmisega lõppevad haridus- ja koolituspakkumised pakutavate haridus- ja koolitusvõimaluste kataloogidesse;

b)

kasutades mikrokvalifikatsioonitunnistusi, et parandada kõigi õppijate, sealhulgas ebasoodsas olukorras olevate ja haavatavate rühmade (nagu puuetega inimesed, eakad, madala kvalifikatsiooniga / väheste oskustega inimesed, vähemused, sisserändaja taustaga inimesed, pagulased ning oma geograafilise asukoha ja/või ebasoodsa sotsiaalse ja majandusliku olukorra tõttu vähemate võimalustega inimesed) juurdepääsu haridusele ja koolitusele, kui see on asjakohane;

c)

kasutades mikrokvalifikatsioonitunnistusi, et toetada paindlikke õppimisvõimalusi ning üleminekut keskhariduselt või kutsehariduselt kolmanda taseme haridusele ja täiskasvanuharidusele, kui see on asjakohane;

d)

kasutades mikrokvalifikatsioonitunnistusi, mida saab integreerida kraadiõppeprogrammidesse või millega neid programme saab täiendada, kui see on asjakohane;

e)

kasutades mikrokvalifikatsioonitunnistusi lisavahendina suurema hulga õppijate põhi- ja kõrgema taseme digioskuste ja -pädevuste parandamiseks kooskõlas digiõppe tegevuskava ja Euroopa sotsiaalõiguste samba tegevuskavaga;

f)

kasutades mikrokvalifikatsioonitunnistusi, et toetada õppimisvõimaluste arendamist rohepöörde ja kestliku arengu valdkonnas osana rohepöörde ja kestliku arengu alast õppimist käsitleva nõukogu soovituse riiklikust rakendamisest;

g)

edendades mikrokvalifikatsioonitunnistuste kasutamist haridus- ja koolitusasutuste ning muude pakkujate poolt koostöös ümbritseva teadmiste ja innovatsiooni ökosüsteemiga, et suurendada mikrokvalifikatsioonitunnistuste asjakohasust ja potentsiaalset positiivset mõju kohaliku ja piirkondliku tasandi majandusele;

h)

edendades mikrokvalifikatsioonitunnistuste mõistmist ja kasutamist õpetajate ja koolitajate, nõustajate (nt Erasmus+ õpetajate akadeemiate kontekstis) ning akadeemikute, teadlaste ja muu seotud personali pideva kutsealase arengu kaudu;

i)

edendades mikrokvalifikatsioonitunnistuste kasutamist uusimate uurimistulemuste õppimisvõimalustesse kiireks ülekandmiseks, tugevdades Euroopa haridusruumi ja Euroopa teadusruumi vahelist koostoimet;

j)

uurides mikrokvalifikatsioonitunnistuste kasutamist Euroopa haridusruumis, et võidelda sooliste ja muude diskrimineerivate stereotüüpide vastu seoses õppevalikutega ning haridustavades ja -materjalides.

a)

kasutades mikrokvalifikatsioonitunnistusi vastavalt vajadusele, et:

b)

lisades mikrokvalifikatsioonitunnistuste andmisega lõppevad koolitused tunnustatud koolitusvõimaluste hulka, mis võivad olla seotud isiklike õppekontode, kui need on olemas, ja muude koolitustoetussüsteemidega;

c)

edendades mikrokvalifikatsioonitunnistuste kasutamist füüsilisest isikust ettevõtjate ja ebatüüpilises töösuhtes olevate töötajate, sealhulgas platvormide ja VKEde kaudu töötavate inimeste oskuste ajakohastamise ja täiendamise vahendina;

d)

uurides mikrokvalifikatsioonitunnistuste kasutamist sihipärastes algatustes, millega toetada ja motiveerida ebasoodsas olukorras olevaid ja haavatavaid rühmi (nt miinimumsissetuleku saajad, puuetega inimesed, pikaajalised töötud ja madala kvalifikatsiooniga isikud) tööturule naasma või töökohal jätkama;

e)

uurides mikrokvalifikatsioonitunnistuste rolli noorte toetamiseks süsteemides, millega rakendatakse tugevdatud noortegarantiid, sealhulgas ettevalmistavas koolituses ja täiskasvanuhariduse kvaliteetses pakkumises;

f)

uurides mikrokvalifikatsioonitunnistuste rolli soovituse, milles käsitletakse toimivaid tööhõive aktiivse toetamise meetmeid pärast COVID-19 kriisi (EASE soovitus), riiklikus rakendamises;

g)

uurides mikrokvalifikatsioonitunnistuste kasutamist töötajate kutsealase arengu toetamiseks ja täiendus- ja ümberõppe kohustuslike nõuete täitmiseks teatavate töökohtade ja tööliikide puhul (nt litsentsid, nõutud koolitus ja load).

a)

määrama asjakohasele riiklikule korrale ja finantsraamistikule tuginedes kindlaks kehtivad meetmed käesoleva soovituse rakendamiseks. See võiks sisaldada seoseid isiklike õppekontodega, kui need on olemas (võttes nõuetekohaselt arvesse haridus-, koolitus- ja tööturuorganisatsioonide vastutust ja autonoomiat riiklikus kontekstis);

b)

kasutama parimal viisil ära liidu rahalisi vahendeid ja vahendeid vajalike reformide toetamiseks alates tugiraamistikust kuni mikrokvalifikatsioonitunnistuste väljatöötamise ja kasutamiseni.

a)

toetades suuniste väljatöötamist selle kohta, kuidas edendada läbipaistvust ning kohaldada kõrghariduse valdkonnas kehtivaid ELi ja Bologna vahendeid mikrokvalifikatsioonitunnistuste sisemise ja välise kvaliteedi tagamisel;

b)

uurides, kuidas kohandada Euroopa ainepunktisüsteemi kasutusjuhendit kõrghariduse valdkonnas, et integreerida mikrokvalifikatsioonitunnistused;

c)

uurides, kuidas kohandada ja arendada ELi vahendeid oskuste ja kvalifikatsioonide jaoks, et integreerida mikrokvalifikatsioonitunnistused kutsehariduse ja -õppe süsteemidesse;

d)

edendades ENIC-NARICi ja teiste asjakohaste organite rolli mikrokvalifikatsioonitunnistuste tunnustamisel edasiste õpingute ja/või tööhõive eesmärgil, sealhulgas suuniste väljatöötamise ja koolituse kaudu;

e)

toetades struktureeritud arutelu võimaluse üle lisada mikrokvalifikatsioonitunnistused riiklikesse kvalifikatsiooniraamistikesse;

f)

uurides Euroopa üliõpilaspileti algatuse väljatöötamist, et võimaldada õpilastel jagada välismaal toimunud õpingute eest saadud mikrokvalifikatsioonitunnistuste tulemusi turvalisel viisil teiste haridus- ja koolitusasutustega.

a)

toetades piirkondlike ja riiklike ametiasutuste vahelist teabevahetust asjakohaste piirkondlike ja riiklike poliitikaalgatuste kohta ning tõendeid nende mõju kohta, kasutades parimal viisil ära strateegilist raamistikku üleeuroopaliseks koostööks hariduse ja koolituse alal, et liikuda Euroopa haridusruumi suunas ja kaugemale;

b)

edendades Euroopa koostööd mikrokvalifikatsioonitunnistuste kvaliteedi tagamisel, tekitades seeläbi vastastikust usaldust;

c)

soodustades mikrokvalifikatsioonitunnistustega eksperimenteerimist ja nende kasutamist kõrgharidusasutustes ning kutseharidus- ja -koolitusasutustes, sealhulgas Euroopa ülikoolide ning kutsehariduse tippkeskuste liitudes, et edendada ja julgustada mikrokvalifikatsioonitunnistuste kasutuselevõttu laiemas haridus- ja koolituskogukonnas;

d)

edendades mikrokvalifikatsioonitunnistuste kasutamist programmi „Erasmus+“ õpetajate akadeemiates ning muude õpetajahariduse ja -koolituse pakkujate juures, et rahuldada õpetajate pideva kutsealase arengu vajadusi, kui see on asjakohane;

e)

uurides sotsiaalpartnerite, tööandjate ja tööstusharude mikrokvalifikatsioonitunnistuste alast kaasatust, sealhulgas oskuste pakti ja seotud koostööalgatuste, näiteks oskustealase valdkondliku koostöö kava, tugevdatud Euroopa Õpipoisiõppe Liidu ning digitaaloskuste ja töökohtade koalitsiooni kaudu;

f)

toetades avalike tööturuasutuste ja tööandjate vahelist koostööd ja parimate tavade vahetamist selle kohta, kuidas kasutada mikrokvalifikatsioonitunnistusi tööalase konkurentsivõime toetamiseks avalike tööturuasutuste võrgustiku raames;

g)

hõlbustades sotsiaalpartnerite ning haridus- ja koolitusasutuste vahelisi koostööprojekte selle kohta, kuidas kasutada ja rakendada mikrokvalifikatsioonitunnistusi, et vastata oskuste vajadustele Euroopa, riiklikul, kohalikul ja piirkondlikul tasandil ning eri sektorites;

a)

pakkuda teavet mikrokvalifikatsioonitunnistuse andmisega lõppevate õppimisvõimaluste ja pakkujate kohta, kes järgivad Euroopa lähenemisviisi mikrokvalifikatsioonitunnistustele;

b)

toetada mikrokvalifikatsioonitunnistuste autentimist Euroopa õpitulemuste eest antavate digitaalsete kvalifikatsioonitunnistuste kaudu;

c)

toetada mikrokvalifikatsioonitunnistusi käsitleva teabe ülekantavust, kombineeritavust, ristkasutatavust, vahetamist ja jagamist Euroopa avatud standardi kaudu, milles määratakse kindlaks mikrokvalifikatsioonitunnistuste ühtne vorming;

i)

mikrokvalifikatsioonitunnistusi käsitleva Euroopa lähenemisviisi kasutuselevõttu, sealhulgas nende kasutamist haridus- ja koolitusteenuse osutajate, tööandjate ja sotsiaalpartnerite poolt;

ii)

konkreetseid tulemusi ja kasu õppijatele;

iii)

nende lisaväärtust võrreldes või koos täiemahuliste kraadide või kvalifikatsioonidega; ning

iv)

lisatõendeid tegurite kohta, mis mõjutavad inimeste ajendeid ja motivatsiooni osaleda koolitusel.