This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 32011R0286
Commission Regulation (EU) No 286/2011 of 10 March 2011 amending, for the purposes of its adaptation to technical and scientific progress, Regulation (EC) No 1272/2008 of the European Parliament and of the Council on classification, labelling and packaging of substances and mixtures Text with EEA relevance
Komisjoni määrus (EL) nr 286/2011, 10. märts 2011 , millega muudetakse tehnika ja teaduse arenguga kohandamise eesmärgil Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 1272/2008, mis käsitleb ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist EMPs kohaldatav tekst
Komisjoni määrus (EL) nr 286/2011, 10. märts 2011 , millega muudetakse tehnika ja teaduse arenguga kohandamise eesmärgil Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 1272/2008, mis käsitleb ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist EMPs kohaldatav tekst
ELT L 83, 30.3.2011, p. 1–53
(BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV) Dokument on avaldatud eriväljaandes
(HR)
In force: This act has been changed. Current consolidated version: 01/07/2013
30.3.2011 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
L 83/1 |
KOMISJONI MÄÄRUS (EL) nr 286/2011,
10. märts 2011,
millega muudetakse tehnika ja teaduse arenguga kohandamise eesmärgil Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 1272/2008, mis käsitleb ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist
(EMPs kohaldatav tekst)
EUROOPA KOMISJON,
võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,
võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määrust (EÜ) nr 1272/2008, mis käsitleb ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist ning millega muudetakse direktiive 67/548/EMÜ ja 1999/45/EÜ ja tunnistatakse need kehtetuks ning muudetakse määrust (EÜ) nr 1907/2006, (1) eelkõige selle artiklit 53,
ning arvestades järgmist:
(1) |
Määrusega (EÜ) nr 1272/2008 ühtlustatakse ainete, segude ja teatavate konkreetsete toodete klassifitseerimise ja märgistamise sätted ning kriteeriumid Euroopa Liidus. |
(2) |
Määruses võetakse arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) kemikaalide klassifitseerimise ja märgistamise globaalset harmoneeritud süsteemi (edaspidi „GHS”). |
(3) |
GHSi klassifitseerimiskriteeriume ja märgistuseeskirju vaadatakse korrapäraselt läbi ÜRO tasemel. ÜRO ohtlike kaupade veo ja kemikaalide klassifitseerimise ning märgistamise globaalse harmoneeritud süsteemi eksperdikomisjon (UNCETDG/GHS) võttis GHSi kolmanda muudetud versiooni vastu 2008. aasta detsembris. See sisaldab muudatusi, mis on seotud muu hulgas ohulausete paigutamise ning väikepakendite märgistamise, hingamisteede ja naha sensibiliseerimise uute alamkategooriate, veekeskkonnale pikaajaliste ohtude (krooniline mürgisus) klassifitseerimise kriteeriumide muutmise ning osoonikihile ohtlike ainete ja segude uue ohuklassiga. Seetõttu tuleb kohandada määruse (EÜ) nr 1272/2008 lisade tehnilisi sätteid ja kriteeriume vastavalt GHSi kolmandale muudetud versioonile. |
(4) |
GHS võimaldab ametiasutustel võtta vastu täiendavaid märgistamissätteid üksikisikute kaitseks, kes on tundlikud konkreetse kemikaali suhtes, mis võib esile kutsuda reaktsiooni väga väikese sisalduse korral. Kehtestada tuleb nõue lisada sellise kemikaali nimetus märgistusele isegi siis, kui selle sisaldus segus on väga väike. |
(5) |
Muuta tuleb ka lisade eri sätete terminoloogiat ning teatavaid tehnilisi kriteeriume, et lihtsustada nende rakendamist ettevõtjate ja määruse täitmist tagavate asutuste jaoks ning parandada õigusaktide sidusust ja selgust. |
(6) |
Selleks et tagada, et ainete tarnijad saaksid teha uute, käesoleva määrusega kehtestatud klassifitseerimise, märgistamise ja pakendamise nõuetega seotud kohandused, tuleb ette näha üleminekuaeg ning käesoleva määruse kohaldamine edasi lükata. See peaks võimaldama kohaldada käesoleva määruse sätteid üleminekuaja jooksul vabatahtlikult. |
(7) |
Käesoleva määrusega ettenähtud meetmed on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1907/2006 (2) artikli 133 kohaselt asutatud komitee arvamusega, |
ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:
Artikkel 1
Määrust (EÜ) nr 1272/2008 muudetakse järgmiselt:
1) |
artikli 25 lõige 5 jäetakse välja; |
2) |
artikli 26 lõikesse 1 lisatakse punkt e:
|
3) |
I lisa muudetakse vastavalt käesoleva määruse I lisale; |
4) |
II lisa muudetakse vastavalt käesoleva määruse II lisale; |
5) |
III lisa muudetakse vastavalt käesoleva määruse III lisale; |
6) |
IV lisa muudetakse vastavalt käesoleva määruse IV lisale; |
7) |
V lisa muudetakse vastavalt käesoleva määruse V lisale; |
8) |
VI lisa muudetakse vastavalt käesoleva määruse VI lisale; |
9) |
VII lisa muudetakse vastavalt käesoleva määruse VII lisale. |
Artikkel 2
Üleminekusätted
1. Erandina artikli 3 teisest lõigust võib aineid ja segusid vastavalt enne 1. detsembrit 2012 ja 1. juunit 2015 klassifitseerida, märgistada ja pakendada vastavalt määrusele (EÜ) nr 1272/2008, mida on muudetud käesoleva määrusega.
2. Erandina artikli 3 teisest lõigust ei nõuta määruse (EÜ) nr 1272/2008 kohaselt klassifitseeritud, märgistatud ja pakendatud ning enne 1. detsembrit 2012 turule viidud ainete puhul käesoleva määruse kohast ümbermärgistamist ja ümberpakendamist kuni 1. detsembrini 2014.
3. Erandina artikli 3 teisest lõigust ei nõuta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv direktiivi 1999/45/EÜ (3) või määruse (EÜ) nr 1272/2008 kohaselt klassifitseeritud, märgistatud ja pakendatud ning enne 1. juunit 2015 turule viidud segude puhul käesoleva määruse kohast ümbermärgistamist ja ümberpakendamist kuni 1. juunini 2017.
Artikkel 3
Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.
Seda kohaldatakse ainete suhtes alates 1. detsembrist 2012 ja segude suhtes alates 1. juunist 2015.
Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.
Brüssel, 10. märts 2011
Komisjoni nimel
president
José Manuel BARROSO
(1) ELT L 353, 31.12.2008, lk 1.
(2) ELT L 396, 30.12.2006, lk 1.
(3) EÜT L 200, 30.7.1999, lk 1.
I LISA
A. |
Määruse (EÜ) nr 1272/2008 I lisa 1. osa muudetakse järgmiselt.
|
B. |
Määruse (EÜ) nr 1272/2008 I lisa 2. osa muudetakse järgmiselt.
|
C. |
Määruse (EÜ) nr 1272/2008 I lisa 3. osa muudetakse järgmiselt.
|
D. |
Määruse (EÜ) nr 1272/2008 I lisa 4. osa asendatakse järgmise tekstiga: „4. 4. OSA: KESKKONNAOHUD 4.1. Ohtlik veekeskkonnale 4.1.1. Mõisted ja üldkaalutlused 4.1.1.1. Mõisted
4.1.1.2. Põhielemendid 4.1.1.2.0. Oht veekeskkonnale jaguneb järgmiselt:
4.1.1.2.1. Põhielemendid, mida kasutatakse veekeskkonnale avaldatavate ohtude klassifitseerimiseks, on järgmised:
4.1.1.2.2. Andmete saamiseks on soovitatav kasutada standarditud katsemeetodeid, millele on osutatud artikli 8 lõikes 3. Praktikas kasutatakse ka muid standarditud katsemeetodeid, näiteks liikmesriikides kohaldatavaid meetodeid, kui neid saab pidada esimestega samaväärseks. Mittestandardsete katsetega ja mittekatseliste meetoditega saadud kehtivaid andmeid tuleb klassifitseerimisel samuti kaaluda, tingimusel et need vastavad määruse (EÜ) nr 1907/2006 XI lisa punktis 1 sätestatud nõuetele. Üldiselt peetakse klassifitseerimiseks sobivaks nii mage- kui ka mereveeliikide mürgisuse andmeid, tingimusel et kasutatavad katsemeetodid on samaväärsed. Kui need andmed ei ole kättesaadavad, on klassifitseerimise aluseks parimad kättesaadavad andmed. Vt ka määruse (EÜ) nr 1272/2008 I lisa 1. osa. 4.1.1.3. Muud kaalutlused 4.1.1.3.1. Ainete ja segude klassifitseerimiseks keskkonnaohtude põhjal tuleb kindlaks teha nende ohud veekeskkonnale. Veekeskkonda vaadeldakse koosnevana kahest osast: vees elavatest veeorganismidest ja veeökosüsteemist, mille osa need organismid on. Seetõttu on ägedate (lühiajaliste) ja pikaajaliste ohtude kindlakstegemisel võetud aluseks aine või segu mürgisus veekeskkonnale, ehkki seda käsitlust tuleb vajaduse korral edaspidi muuta, kui lagunevuse ja bioakumulatsiooni kohta lisandub uut teavet. 4.1.1.3.2. Seda klassifitseerimise süsteemi kohaldatakse kõikide ainete ja segude suhtes, kuid erijuhtude jaoks (nt metallide jaoks) on Euroopa Kemikaaliamet välja andnud suunised. 4.1.2. Ainete klassifitseerimise kriteeriumid 4.1.2.1. Klassifitseerimise süsteem lähtub põhimõttest, et olemuslik oht veeorganismidele võib olla nii äge kui ka pikaajaline ainest tulenev oht. Pikaajalise ohu kohta on määratletud eraldi ohukategooriad, mis näitavad tuvastatud ohu eri tasemeid. Tavaliselt kasutatakse asjakohas(t)e ohukategooria(te) määratlemiseks kõige madalamaid kättesaadavaid mürgisuse väärtusi eri troofiliste tasemete (kalad, vähid või vetikad/veetaimed) vahel ja piires. Teatavatel juhtudel on siiski asjakohane ka tõendite kaalukuse hindamiselähenemisviisi kasutamine. 4.1.2.2. Ainete klassifitseerimise süsteemi põhiosa moodustavad üks ägeda ohu klassifitseerimise kategooria ja kolm pikaajalise ohu klassifitseerimise kategooriat. Ägeda ja pikaajalise ohu klassifitseerimise kategooriaid kohaldatakse sõltumatult. Aine klassifitseeritakse ägeda ohu 1. kategooriasse üksnes veekeskkonda ohustava ägeda mürgisuse andmete põhjal (EC50 või LC50). Aine kroonilise ohu 1.-3. kategooriasse klassifitseerimise kriteeriumide puhul lähtutakse astmelisest lähenemisviisist, kusjuures esimese etapina uuritakse, kas kättesaadav teave kroonilise mürgisuse kohta õigustab klassifitseerimist pikaajalise ohuna. Piisavate andmete puudumisel kroonilise mürgisuse kohta tuleb järgmise etapina ühendada kahte liiki teave, st andmed veekeskkonda ohustava ägeda mürgisuse kohta ja andmed keskkonnas liikumise kohta (lagunevust ja bioakumulatsiooni käsitlevad andmed) (vt joonis 4.1.1). Joonis 4.1.1 Veekeskkonnale pikaajaliselt ohtlike ainete kategooriad
4.1.2.4. Süsteem võimaldab ka „turvavõrgu” klassifitseerimist (kroonilise ohu 4. kategooria), mida kasutatakse siis, kui olemasolevad andmed ei võimalda formaalsete kriteeriumide põhjal klassifitseerimist ägeda ohu 1. kategooriasse või kroonilise ohu 1.–3. kategooriasse, kuid aine ohutuses ei saa siiski kindel olla (vt näide tabelis 4.1.0). 4.1.2.5. Segu koostisosad, mille ägeda mürgisuse näitajad on madalamad kui 1 mg/l või kroonilise mürgisuse näitajad madalamad kui 0,1 mg/l (kui aine ei ole kiiresti lagunev) ja 0,01 mg/l (kui aine on kiiresti lagunev), suurendavad segu mürgisust isegi vähese sisalduse korral ning kui klassifitseerimisel kasutatakse summeerimisel põhinevat lähenemisviisi, tuleb nende osakaalu tavaliselt tõsta (vt tabeli 4.1.0 märkust 1 ja punkti 4.1.3.5.5). 4.1.2.6. Ainete „veekeskkonnale ohtlikuks” klassifitseerimise ja vastavatesse kategooriatesse jagamise kriteeriumid on kokkuvõtlikult esitatud tabelis 4.1.0. Tabel 4.1.0 Veekeskkonnale ohtlikuks klassifitseerimise kategooriad
Märkus 1 Aine klassifitseerimisel ägeda ohu 1. kategooriasse ja/või kroonilise ohu 1. kategooriasse on vaja ära näidata asjakohane/asjakohased korrutustegur(id) (vt tabel 4.1.3). Märkus 2 Klassifitseerimise aluseks on ErC50 [= EC50 (kasvukiirus)]. Juhul kui EC50 alus ei ole määratud ja ühtegi ErC50 ei ole registreeritud, lähtutakse klassifitseerimisel madalaimast kättesaadavast EC50. Märkus 3 Kui lagunevuse kohta puudub vajalik teave, kas katseliselt määratud või hinnangulised andmed, siis ei tule ainet pidada kiiresti lagunevaks. Märkus 4 „Ägeda mürgisuse puudumine” tähendab seda, et L(E)C50 väärtus(ed) on kõrgem(ad) vees lahustuvuse tasemest. Kehtib ka halvasti lahustuvate ainete kohta (vees lahustuvus < 1 mg/l), kui on tõendeid selle kohta, et ägeda mürgisuse katse ei anna olemusliku mürgisuse kohta tõeseid mõõtetulemusi. 4.1.2.7. Mürgisus veekeskkonnale 4.1.2.7.1. Veekeskkonda ohustava ägeda mürgisuse määramiseks kasutatakse tavaliselt 96-tunnist LC50 katset kaladega, 48-tunnist EC50 katset vähiliikidega ja/või 72- või 96-tunnist EC50 katset vetikaliikidega. Need liigid hõlmavad mitmesuguseid troofilisi tasandeid ja taksoneid ning need on ette nähtud asendusliikideks kõikidele veeorganismidele. Andmeid muude liikide (näiteks Lemna spp.) kohta tuleb samuti arvesse võtta, kui katsemeetodid on sobivad. Veetaimede kasvu pidurdamise katsed on tavapäraselt kroonilise mürgisuse katsed, kuid klassifitseerimise eesmärgil käsitletakse EC50 väärtusi nii, nagu oleksid need ägedat mürgisust iseloomustavad väärtused (vt märkus 2). 4.1.2.7.2. Klassifitseerimisel on lubatud veekeskkonda ohustava kroonilise mürgisuse määramiseks kasutada kõiki andmeid, mis on saadud kooskõlas artikli 8 lõikes 3 osutatud standarditud katsemeetoditega, ning ka tulemusi, mis on saadud muude kinnitatud ja rahvusvaheliselt heakskiidetud katsemeetoditega. Kasutatakse NOECi või muid samaväärseid ECx-i näitajaid (nt EC10). 4.1.2.8. Bioakumulatsioon 4.1.2.8.1. Ainete bioakumulatsioon veeorganismides pikemate ajavahemike jooksul võib tekitada mürgist toimet isegi siis, kui aine tegelik sisaldus vees on madal. Orgaaniliste ainete bioakumulatsioonivõime määramiseks kasutatakse tavaliselt jaotustegurit oktanool/vesi, mida tavaliselt väljendatakse log Kow abil. Orgaanilise aine jaotusteguri log Kow ja biokontsentratsiooni, mida mõõdetakse biokontsentratsiooniteguriga (BCF) kalades, vaheline seos on leidnud teaduskirjandusest märkimisväärset tuge. Jaotusteguri log Kow piirväärtus ≥ 4 on ette nähtud ainult tegeliku biokontsentratsioonivõimega ainete identifitseerimiseks. See näitab üksnes bioakumulatsioonivõimet, katseliselt määratud BCF annab aga paremad arvväärtused ning selle kasutamist tuleks võimaluse korral eelistada. Kalades katseliselt määratud BCF ≥ 500 näitab biokontsentratsioonivõimet klassifitseerimise jaoks. Kroonilise mürgisuse ja bioakumulatsioonivõime vahel võib täheldada teatavaid seoseid, kuna mürgisus on seotud aine sisaldusega kehas. 4.1.2.9. Orgaaniliste ainete kiire lagunevus 4.1.2.9.1. Kiiresti lagunevad ained kõrvaldatakse kiiresti keskkonnast. Kui selliste ainete toime tekib, eriti lekke või õnnetusjuhtumi tagajärjel, see lokaliseeritakse ning see on lühiaegne. Kui kiiret lagunemist keskkonnas ei toimu, võib aine tekitada vees mürgisust pika aja jooksul ning suures ulatuses. 4.1.2.9.2. Kiiret lagunevust saab näidata biolagunevuse sõelkatsete abil, millega määratakse, kas orgaaniline aine on „kergesti biolagunev”. Kui need andmed ei ole kättesaadavad, kasutatakse kiire lagunevuse näitajana biokeemilise hapnikutarbe (BHT) ja keemilise hapnikutarbe (KHT) suhet BHT (5 päeva) / KHT ≥ 0,5. Seega leitakse sõelkatse läbinud aine puhul, et see laguneb veekeskkonnas tõenäoliselt kiiresti ning ei ole eriti püsiv. Sõelkatse mitteläbimine aga ei tähenda tingimata seda, et aine keskkonnas kiiresti ei laguneks. Seetõttu võib kaaluda ka muid tõendeid kiire lagunevuse kohta keskkonnas; need on eriti olulised siis, kui ained pärsivad standardkatsetes kasutatavate sisaldustasemete korral mikroobide aktiivsust. Seetõttu on kasutusele võetud täiendav klassifitseerimise kriteerium, mis võimaldab kasutada andmeid, mis tõestavad aine tegelikku biootilist või abiootilist lagunemist veekeskkonnas rohkem kui 70 % ulatuses 28 päeva jooksul. Seega, kui on tõestatud lagunevus normaalsete keskkonnatingimuste korral, ongi täidetud „kiire lagunevuse” kriteerium. 4.1.2.9.3. Paljud andmed lagunevuse kohta on esitatud lagunduvuse poolestusaegade kujul ning neid võib kasutada kiire lagunemise määramiseks juhul, kui on saavutatud aine täielik biolagunemine, st täielik mineraliseerumine. Kiire lagunevuse hindamiseks ei piisa tavaliselt üksnes esmase biolagunevuse andmetest, välja arvatud juhul, kui ei ole võimalik näidata, et lagunemissaadused ei vasta veekeskkonnale ohtlikuks klassifitseerimise kriteeriumidele. 4.1.2.9.4. Kasutatud kriteeriumid kajastavad tõsiasja, et keskkonnas toimuv lagunemine võib olla biootiline või abiootiline. Võib kaaluda hüdrolüüsi, kui hüdrolüüsi saadused ei vasta veekeskkonnale ohtlikuks klassifitseerimise kriteeriumidele. 4.1.2.9.5. Aineid peetakse keskkonnas kiiresti lagunevaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:
4.1.2.10. Anorgaanilised ühendid ja metallid 4.1.2.10.1. Anorgaaniliste ühendite ja metallide puhul on orgaaniliste ühendite suhtes kohaldatav lagunevuse mõiste piiratud või tähenduseta. Pigem on tegemist sellega, et selliste ainete muundumise tõttu keskkonnas normaalselt toimuvate protsesside tagajärjel nende mürgiste osakeste biosaadavus kas suureneb või väheneb. Samuti tuleb olla ettevaatlik bioakumulatsiooni käsitlevate andmete kasutamisel (8). 4.1.2.10.2. Halvasti lahustuvate anorgaaniliste ühendite ja metallide äge või krooniline mürgisus veekeskkonnas sõltub biosaadavate anorgaaniliste liikide mürgisusest ning lahusesse jõudvate liikide lahustumiskiirusest ja kogusest. Klassifitseerimisotsuse tegemisel tuleb kaaluda kõiki tõendeid. See kehtib eelkõige metallide kohta, mille muundamise/sulatamise protokoll sisaldab kaheldavaid tulemusi. 4.1.3. Segude klassifitseerimise kriteeriumid 4.1.3.1. Segude klassifitseerimise süsteem hõlmab kõiki ainete klassifitseerimise kategooriaid, st ägeda mürgisuse 1. kategooriat ja kroonilise mürgisuse 1.–4. kategooriat. Kõigi olemasolevate andmete kasutamiseks segu klassifitseerimisel veekeskkonnale ohtlikkuse alusel lähtutakse võimaluse korral järgmisest: segu „olulised koostisosad” on need, mis on klassifitseeritud ägeda mürgisuse 1. kategooriasse või kroonilise mürgisuse 1. kategooriasse ja mille sisaldus segus on 0,1 % (massist) või suurem, ning need, mis on klassifitseeritud kroonilise mürgisuse 2. kategooriasse, kroonilise mürgisuse 3. kategooriasse või kroonilise mürgisuse 4. kategooriasse ja mille sisaldus segus on 1 % (massist) või suurem, kui ei ole põhjust arvata, et koostisosa, mille sisaldus on väiksem, võib siiski olla oluline segu klassifitseerimisel veekeskkonnale ohtlikuks (näiteks kui on tegemist väga toksiliste komponentidega (vt punkt 4.1.3.5.5.5)). Üldiselt on ainete puhul, mis on klassifitseeritud ägeda mürgisuse 1. kategooriasse või kroonilise mürgisuse 1. kategooriasse, arvesse võetav sisaldus (0,1/M) %. (Korrutustegurit (M) selgitatakse punktis 4.1.3.5.5.5.) Veekeskkonda ohustava mürgisuse klassifitseerimisel kasutatakse astmelist lähenemisviisi, kusjuures oluline on see, millist liiki teavet segu ja selle koostisosade kohta on olemas. Joonisel 4.1.2 on kirjeldatud protsessi, mida tuleks järgida. Astmeline lähenemisviis koosneb järgmistest elementidest:
Joonis 4.1.2 Astmeline lähenemisviis segude klassifitseerimiseks veekeskkonda ohustava ägeda ja pikaajalise toime alusel
4.1.3.3. Segude klassifitseerimine, kui on olemas andmed segu kui terviku mürgisuse kohta 4.1.3.3.1. Kui on tehtud katsed segu kui terviku veekeskkonda ohustava mürgisuse kindlakstegemiseks, võib seda teavet kasutada segu klassifitseerimiseks ainete jaoks ettenähtud kriteeriumide alusel. Klassifitseerimise aluseks on tavaliselt andmed kalade, vähkide ja vetikate/taimede kohta (vt punktid 4.1.2.7.1 ja 4.1.2.7.2). Kui segu kui terviku puhul puuduvad piisavad andmed ägeda või kroonilise mürgisuse kohta, tuleks kohaldada „seostamispõhimõtteid” või „summeerimismeetodit” (vt punktid 4.1.3.4 ja 4.1.3.5). 4.1.3.3.2. Segude klassifitseerimine pikaajalise ohu alusel nõuab lisateavet lagunevuse ning teatavatel juhtudel bioakumulatsiooni kohta. Lagunevuse ja bioakumulatsiooni katseid segude puhul ei kasutata, kuna neid on tavaliselt raske tõlgendada ning sellised katsed on mõttekad ainult üksikainete puhul. 4.1.3.3.3. Klassifitseerimine ägeda ohu 1. kategooriasse
4.1.3.3.4. Klassifitseerimine kroonilise ohu 1., 2. ja 3. kategooriasse
4.1.3.3.5. Klassifitseerimine kroonilise ohu 4. kategooriasse Kui ainete ohutuses ei saa siiski kindel olla: klassifitseerida segu vastavalt tabelile 4.1.0 kroonilise ohu 4. kategooriasse (turvavõrgu klassifitseerimine). 4.1.3.4. Segude klassifitseerimine, kui puuduvad mürgisuse andmed segu kui terviku kohta: seostamispõhimõtted 4.1.3.4.1. Kui ei ole tehtud katsed segu kui terviku veekeskkonda ohustava toime kindlakstegemiseks, kuid on olemas piisavad andmed üksikute koostisainete kohta ning sarnased katsetatud segud, mis asjaomase segu ohtlikke omadusi piisavalt iseloomustavad, tuleb neid andmeid kasutada kooskõlas punktis 1.1.3 esitatud seostamispõhimõtetega. Seostamispõhimõtte kohaldamisel lahjendamise suhtes järgitakse siiski punkte 4.1.3.4.2 ja 4.1.3.4.3. 4.1.3.4.2. Lahjendamine: kui segu saamiseks lahjendatakse veekeskkonda ohustava mürgisuse alusel klassifitseeritud teist segu või ainet lahjendiga, mille klassifitseeritud ohtlikkuse tase on võrdne kõige vähem ohtliku esialgse koostisaine ohtlikkusega või sellest madalam, eeldades seejuures, et lahjendi ei mõjuta muude koostisosade ohtlikku toimet veekeskkonnale, võib uut segu pidada klassifitseerimisel esialgse seguga või ainega samaväärseks. Teise võimalusena võib kohaldada punktis 4.1.3.5 selgitatud meetodit. 4.1.3.4.3. Kui segu on saadud teise klassifitseeritud segu või aine lahjendamisel veega või mõne muu täielikult mittetoksilise ainega, võib segu mürgisuse välja arvutada esialgse segu või aine põhjal. 4.1.3.5. Segude klassifitseerimine, kui on olemas andmed segu kõikide koostisosade või mõne koostisosa mürgisuse kohta 4.1.3.5.1. Segu klassifitseerimine toimub selle klassifitseeritud koostisosade sisalduse summeerimise kaudu. „Ägedaks” või „krooniliseks” klassifitseeritud koostisosade osatähtsust protsentides kasutatakse vahetult summeerimismeetodi kohastes arvutustes. Summeerimismeetodit on üksikasjalikult kirjeldatud punktis 4.1.3.5.5. 4.1.3.5.2. Segu võib koosneda juba klassifitseeritud koostisosadest (ägeda ohu 1. kategooria ja/või kroonilise ohu 1., 2., 3. ja 4. kategooria) ja muudest koostisosadest, mille kohta on olemas piisavad mürgisuse katse andmed. Kui on olemas piisavad andmed segu rohkem kui ühe koostisosa ägeda mürgisuse kohta, arvutatakse nimetatud koostisosade ühine mürgisus välja allpool esitatud summeeritavuse valemite a ja b kohaselt, sõltuvalt mürgisuse andmete iseloomust:
4.1.3.5.3. Summeeritavuse valemi kohaldamisel segu ühe osa suhtes on soovitatav arvutada välja selle osa mürgisus, lähtudes iga aine puhul sama taksonoomilise rühmaga (st kalad, vähid, vetikad või samaväärsed liigid) seotud mürgisuse väärtusest ja kasutada siis kõrgeimat saadud mürgisust (madalaimat väärtust) (st kolmest taksonüümilisest rühmast kõige tundlikumat). Kui kõikide koostisainete puhul ei ole siiski kättesaadavaid mürgisuse andmeid sama taksonoomilise rühma kohta, valitakse iga koostisosa mürgisuse väärtus samal viisil, nagu seda tehakse ainete klassifitseerimisel, st kasutatakse kõrgeimat mürgisust (kõige tundlikuma katsealuse organismi puhul). Arvutatud ägeda ja kroonilise mürgisuse põhjal hinnatakse, kas segu vastav osa tuleb klassifitseerida ägeda ohu 1. kategooriasse ja/või kroonilise ohu 1., 2. ja 3. kategooriasse ainete kohta kehtivate kriteeriumide kohaselt. 4.1.3.5.4. Kui segu on klassifitseeritud rohkem kui ühel viisil, kasutatakse konservatiivsemaid tulemusi andnud meetodit. 4.1.3.5.5. Summeerimismeetod 4.1.3.5.5.1. Põhimõtted 4.1.3.5.5.1.1. Aine klassifitseerimisel kroonilise ohu 1.–3. kategooriasse muutub klassifitseerimise aluseks olev mürgisuse kriteerium ühest kategooriast teise liikumisel kümnekordselt. Suure mürgisusega ainete rühma klassifitseeritud ained toetavad seetõttu segu klassifitseerimist madalamasse rühma. Seepärast tuleb nende kategooriate arvutamisel kaaluda kõikide kroonilise ohu 1., 2. või 3. kategooriasse klassifitseeritud ainete kaasmõju. 4.1.3.5.5.1.2. Kui segu sisaldab ägeda ohu 1. kategooriasse või kroonilise ohu 1. kategooriasse klassifitseeritud koostisaineid, tuleb pöörata tähelepanu sellele, et isegi kui nende koostisainete äge mürgisus on alla 1 mg/l ja/või krooniline mürgisus alla 0,1 mg/l (kui ained ei ole kiiresti lagunevad) ja 0,01 mg/l (kui ained on kiiresti lagunevad) mõjutavad need ka vähese sisalduse korral segu mürgisust. Selline suur mürgisus veekeskkonna suhtes iseloomustab sageli pestitsiidide toimeaineid ja samuti mõnd muud ainet, näiteks metallorgaanilisi ühendeid. Sellisel juhul põhjustab normaalsete üldiste sisalduse piirväärtuste kohaldamine segu „alaklassifitseerimist”. Seetõttu kohaldatakse suure mürgisusega elementide arvesse võtmiseks korrutustegureid, nagu on kirjeldatud punktis 4.1.3.5.5.5. 4.1.3.5.5.2. Klassifitseerimise protseduur 4.1.3.5.5.2.1. Üldiselt kaalub rangem segude klassifikatsioon üles vähem rangema klassifikatsiooni, näiteks klassifitseerimine kroonilise ohu 1. kategooriasse kaalub üles klassifitseerimise kroonilise ohu 2. kategooriasse. Seetõttu on käesoleva näite puhul klassifitseerimine juba lõpetatud, kui tulemuseks on klassifitseerimine kroonilise ohu 1. kategooriasse. Kroonilise ohu 1. kategooriast tõsisemat mürgisust näitavat kategooriat ei ole. Seega ei ole klassifitseerimise jätkamine vajalik. 4.1.3.5.5.3. Klassifitseerimine ägeda ohu 1. kategooriasse 4.1.3.5.5.3.1. Esmalt kaalutakse kõiki ägeda ohu 1. kategooriasse klassifitseeritud koostisaineid. Kui nende koostisainete kontsentratsioonide summa (protsentides) korrutatuna vastavate korrutusteguritega on suurem kui 25 %, klassifitseeritakse segu ägeda ohu 1. kategooriasse. 4.1.3.5.5.3.2. Segude ägeda ohu alusel klassifitseerimist juba klassifitseeritud koostisosade summeerimise teel on kokkuvõtlikult selgitatud tabelis 4.1.1. Tabel 4.1.1 Segude klassifitseerimine ägeda ohu alusel juba klassifitseeritud koostisosade summeerimise teel
4.1.3.5.5.4. Klassifitseerimine kroonilise ohu 1., 2., 3. ja 4. kategooriasse 4.1.3.5.5.4.1. Esmalt kaalutakse kõiki kroonilise ohu 1. kategooriasse klassifitseeritud koostisaineid. Kui nende koostisainete kontsentratsioonide summa (protsentides) korrutatuna vastavate korrutusteguritega on 25 % või rohkem, klassifitseeritakse segu kroonilise ohu 1. kategooriasse. Kui segu saab arvutuste põhjal klassifitseerida kroonilise ohu 1. kategooriasse, on klassifitseerimine lõpetatud. 4.1.3.5.5.4.2. Kui segu ei ole klassifitseeritud kroonilise ohu 1. kategooriasse, kaalutakse selle klassifitseerimist kroonilise ohu 2. kategooriasse. Segu klassifitseeritakse kroonilise ohu 2. kategooriasse, kui kõikide kroonilise ohu 1. kategooriasse klassifitseeritud vastava korrutusteguriga korrutatud koostisainete kontsentratsioonide kümnekordne summa (protsentides) koos kõikide kroonilise ohu 2. kategooriasse klassifitseeritud koostisainete kontsentratsioonide summaga (protsentides) on 25 % või rohkem. Kui segu saab arvutuste põhjal klassifitseerida kroonilise ohu 2. kategooriasse, on klassifitseerimine lõpetatud. 4.1.3.5.5.4.3. Kui segu ei ole klassifitseeritud kroonilise ohu 1. kategooriasse ega kroonilise ohu 2. kategooriasse, kaalutakse selle klassifitseerimist kroonilise ohu 3. kategooriasse. Segu klassifitseeritakse kroonilise ohu 3. kategooriasse, kui kõikide kroonilise ohu 1. kategooriasse klassifitseeritud vastava korrutusteguriga korrutatud koostisainete kontsentratsioonide sajakordne summa koos kõikide kroonilise ohu 2. kategooriasse klassifitseeritud koostisainete kontsentratsioonide kümnekordse summaga (protsentides) ja koos kõikide kroonilise ohu 3. kategooriasse klassifitseeritud koostisainete kontsentratsioonide summaga (protsentides) on 25 % või rohkem. 4.1.3.5.5.4.4. Kui segu ei ole klassifitseeritud kroonilise ohu 1., 2. või 3. kategooriasse, kaalutakse selle klassifitseerimist kroonilise ohu 4. kategooriasse. Segu klassifitseeritakse kroonilise ohu 4. kategooriasse, kui kroonilise ohu 1., 2., 3. ja 4. kategooriasse klassifitseeritud koostisainete kontsentratsioonide summa (protsentides) on 25 % või rohkem. 4.1.3.5.5.4.5. Segude pikaajalise ohu alusel klassifitseerimist juba klassifitseeritud koostisainete kontsentratsioonide summeerimise teel on kokkuvõtlikult selgitatud tabelis 4.1.2. Tabel 4.1.2 Segude klassifitseerimine pikaajaliste ohtude alusel juba klassifitseeritud koostisosade kontsentratsioonide summeerimise teel
4.1.3.5.5.5. Väga mürgiste koostisosadega segud 4.1.3.5.5.5.1. Ägeda ohu 1. kategooriasse ja kroonilise ohu 1. kategooriasse kuuluvad koostisained, mille mürgisus on alla 1 mg/l ja/või krooniline mürgisus alla 0,1 mg/l (kui ained ei ole kiiresti lagunevad) ja 0,01 mg/l (kui ained on kiiresti lagunevad), suurendavad segu mürgisust isegi väikese kontsentratsiooni juures ning seetõttu suurendatakse klassifitseerimisel tavaliselt nende osakaalu summeerimise teel. Kui segu sisaldab ägeda või kroonilise ohu 1. kategooriasse klassifitseeritud koostisaineid, kohaldatakse üht järgnevatest viisidest:
Tabel 4.1.3 Segu suure mürgisusega koostisainete korrutustegurid
4.1.3.6. Segude klassifitseerimine, kui nende koostisainete kohta ei ole kasutuskõlblikku teavet 4.1.3.6.1. Kui on selge, et segu ühe või mitme koostisosa veekeskkonnale ohtliku ägeda ja/või pikaajalise ohu kohta puudub igasugune kasutamiskõlblik teave, ei saa segu lõplikult klassifitseerida ühte või mitmesse ohukategooriasse. Sel juhul klassifitseeritakse segu üksnes teadaolevate koostisainete põhjal ning märgisele ja ohutuskaardile lisatakse täiendav lause: „sisaldab x % koostisaineid, mille toimet veekeskkonnale ei teata.” 4.1.4. Ohust teavitamine 4.1.4.1. Sellesse ohuklassi klassifitseerimise kriteeriumidele vastavate ainete või segude puhul kasutatakse tabelis 4.1.4 esitatud märgistuselemente. Tabel 4.1.4 Veekeskkonda ohustava toime märgistuselemendid
|
E. |
Määruse (EÜ) nr 1272/2008 I lisa 5. osa asendatakse järgmise tekstiga: „5. 5. OSA: TÄIENDAVAD OHUD 5.1. Ohtlik osoonikihile 5.1.1. Mõisted ja üldkaalutlused 5.1.1.1. Osoonikihi kahandamise potentsiaal (ODP) on igale halogeenitud süsivesinikule eriomane terviklik suurus (arvnäitaja), mis näitab asjaomase halogeenitud süsivesiniku põhjustatud osoonikihi kahandamise ulatust stratosfääris, mis tuleneb selle halogeenitud süsivesiniku massisuhtest CFC-11-ga. Osoonikihi kahandamise potentsiaal on ametliku definitsiooni järgi teatud ühendile eriomase massiemissiooni ja sama koguse CFC-11 heite poolt koguosoonile tekitatud tervikhäire suhe. Osoonikihile ohtlik aine on aine, mis võib tema omadusi ja eeldatud või täheldatud keskkonnas liikumist ja käitumist käsitlevate tõendite põhjal olla ohtlik stratosfääri osoonikihi struktuurile ja/või toimimisele. Nende hulka kuuluvad ained, mis on loetletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1005/2009 (osoonikihti kahandavate ainete kohta) (13) I lisas. 5.1.2. Ainete klassifitseerimise kriteeriumid 5.1.2.1. Aine klassifitseeritakse osoonikihile ohtlikuks (1. kategooria), kui tõendid tema omaduste ja eeldatud või täheldatud liikumise ja käitumise kohta näitavad, et aine võib olla ohtlik stratosfääri osoonikihi struktuurile ja/või toimimisele. 5.1.3. Segude klassifitseerimise kriteeriumid 5.1.3.1. Segud klassifitseeritakse osoonikihile ohtlikuks (1. kategooria) tabeli 5.1 kohaselt osoonikihile ohtlikuks (1. kategooria) klassifitseeritud ainete individuaalse sisalduse põhjal. Tabel 5.1 Osoonikihile ohtlikuks (1. kategooria) klassifitseeritud ainete üldised sisalduse piirväärtused (segus), mille alusel segu klassifitseeritakse osoonikihile ohtlikuks (1. kategooria)
5.1.4. Ohust teavitamine 5.1.4.1. Sellesse ohuklassi klassifitseerimise kriteeriumidele vastavate ainete või segude puhul kasutatakse tabelis 5.2 esitatud märgistuselemente. Tabel 5.2 Osoonikihile ohtlike ainete märgistuselemendid
|
(1) Praeguseks on kinnitatud arvutusmeetod segude jaoks, mis sisaldavad kuni kuut lenduvat koostisainet. Need koostisained võivad olla tuleohtlikud vedelikud, näiteks süsivesinikud, eetrid, alkoholid, estrid (välja arvatud akrülaadid) ja vesi. Arvutusmeetodid ei ole siiski veel kinnitatud segude puhul, mis sisaldavad halogeenitud väävel- ja/või fosforühendeid ja reageerivaid akrülaate.
(2) Kui arvutatud leekpunkt on asjakohasest klassifitseerimiskriteeriumist vähem kui 5 °C suurem, ei tohi arvutusmeetodit kasutada ja leekpunkt tuleb määrata katseliselt.”;
(3) ELT L 142, 31.5.2008, lk 1.”
(4) Gaasi sisaldust väljendatakse miljondike mahuosadena (ppmV).
(5) Praeguseks ei ole ühtki loomkatsete mudelit hingamiselundite ülitundlikkuse katsetamiseks heaks kiidetud ega kinnitatud. Teatavates oludes võivad loomkatsetest saadud andmed pakkuda väärtuslikku teavet tõendite kaalukuse hindamiseks.
(6) Praeguseks ei ole ühtki loomkatsete mudelit hingamiselundite ülitundlikkuse katsetamiseks heaks kiidetud ega kinnitatud. Teatavates oludes võivad loomkatsetest saadud andmed pakkuda väärtuslikku teavet tõendite kaalukuse hindamiseks.
(7) Veel ei tunta täielikult mehhanisme, mille kaudu ained tekitavad astma sümptomeid. Ennetavate meetmetena käsitatakse neid aineid hingamiselundite sensibilisaatoritena. Kui on võimalik tõendada, et need ained tekitavad ärrituse teel astma sümptomeid ainult ülitundlikel inimestel, ei tuleks neid käsitada hingamiselundite sensibilisaatoritena.”
(8) Euroopa Kemikaaliamet on välja andnud erisuunised selle kohta, kuidas selliseid aineid käsitlevaid andmeid saab kasutada klassifitseerimiskriteeriumidele vastavuse saavutamiseks.
(9) Korrutustegurit (M) selgitatakse punktis 4.1.3.5.5.5.
(10) Korrutustegurit (M) selgitatakse punktis 4.1.3.5.5.5.
(11) Koostisained, mis kiiresti ei lagune.
(12) Kiiresti lagunevad koostisained.
(13) ELT L 286, 31.10.2009, lk 1.”
II LISA
Määruse (EÜ) nr 1272/2008 II lisa muudetakse järgmiselt:
1) |
2. osa muudetakse järgmiselt:
|
2) |
3. osa punkt 3.2.2.1 asendatakse järgmisega:
|
III LISA
Määruse (EÜ) nr 1272/2008 III lisa muudetakse järgmiselt.
1) |
1. osa muudetakse järgmiselt:
|
2) |
2. osas jäetakse välja tabel 2.3. |
3) |
3. osa muudetakse järgmiselt:
|
IV LISA
Määruse (EÜ) nr 1272/2008 IV lisa muudetakse järgmiselt.
1) |
1. osa muudetakse järgmiselt:
|
2) |
2. osa tabelisse 1.5 lisatakse pärast koodi P501 järgmine hoiatuslause:
|
V LISA
Määruse (EÜ) nr 1272/2008 V lisa muudetakse järgmiselt:
1) |
esimene lause asendatakse järgmisega: „Kõikide ohuklasside piktogrammid ning ohuklasside ja -kategooriate erisused peavad olema vastavuses käesoleva lisa ja I lisa punkti 1.2 sätetega ning nende sümbolid ja üldformaat peavad vastama esitatud näidistele.”; |
2) |
2. osa punkti 2.3 muudetakse järgmiselt:
|
3) |
2. osa punkti 2.4 teises veerus asendatakse sõnad „Hingamisteede sensibiliseerimine, 1. ohukategooria” sõnadega „Hingamisteede sensibiliseerimine, 1., 1A, 1B ohukategooria”; |
4) |
3. osas asendatakse piktogramm GHS09 järgmisega: „GHS09; ” |
5) |
lisatakse järgmine uus 4. osa: „4. 4. OSA: TÄIENDAVAD OHUD 4.1. Sümbol: hüüumärk
|
VI LISA
Määruse (EÜ) nr 1272/2008 VI lisa muudetakse järgmiselt:
1) |
1. osa muudetakse järgmiselt:
|
2) |
3. osa muudetakse järgmiselt:
|
VII LISA
Määruse (EÜ) nr 1272/2008 VII lisa muudetakse järgmiselt:
tabeli 1.1 viimases reas asendatakse ohulause „EUH059” ohulausega „H420”.