6.6.2008

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 148/1

---

NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 479/2008,

29. aprill 2008,

mis käsitleb veinituru ühist korraldust ja millega muudetakse määrusi (EÜ) nr 1493/1999, (EÜ) nr 1782/2003, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 3/2008 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EMÜ) nr 2392/86 ja (EÜ) nr 1493/1999

SISUKORD

I JAOTIS

SISSEJUHATAVAD SÄTTED

II JAOTIS

TOETUSMEETMED

I peatükk

Toetusprogrammid

1. jagu

Sissejuhatavad sätted

2. jagu

Toetusprogrammide esitamine ja sisu

3. jagu

Eritoetusmeetmed

4. jagu

Üldsätted

II peatükk

Vahendite ümberpaigutamine

III JAOTIS

REGULEERIVAD MEETMED

I peatükk

Üldeeskirjad

II peatükk

Veinivalmistustavad ja piirangud

III peatükk

Päritolunimetused, geograafilised tähised ja traditsioonilised nimetused

IV peatükk

Päritolunimetused ja geograafilised tähised

1. jagu

Mõisted

2. jagu

Kaitsetaotlus

3. jagu

Kaitse alla võtmise menetlus

4. jagu

Erijuhtumid

5. jagu

Kaitse ja kontroll

6. jagu

Üldsätted

V peatükk

Traditsioonilised nimetused

VI peatükk

Märgistamine ja esitlemine

VII peatükk

Tootjaorganisatsioonid ja tootmisharudevahelised organisatsioonid

IV JAOTIS

KAUPLEMINE KOLMANDATE RIIKIDEGA

I peatükk

Üldsätted

II peatükk

Impordi- ja ekspordilitsentsid

III peatükk

Kaitse ning seestöötlemine ja välistöötlemine

IV peatükk

Impordieeskirjad

V JAOTIS

TOOTMISVÕIMSUS

I peatükk

Ebaseaduslikud istandused

II peatükk

Istutusõigus üleminekuajal

III peatükk

Väljajuurimiskava

VI JAOTIS

ÜLDSÄTTED

VII JAOTIS

MUUDATUSED, ÜLEMINEKU- JA LÕPPSÄTTED

I peatükk

Muudatused

II peatükk

Ülemineku- ja lõppsätted

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikleid 36 ja 37,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust (1),

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (2)

ning arvestades järgmist:

(1)	Veinisektorile kohaldatav ühenduse kord on sätestatud nõukogu 17. mai 1999. aasta määruses (EÜ) nr 1493/1999 veinituru ühise korralduse kohta (3) ja selle rakendusmäärustes.

(2)	Ühenduse veinitarbimine on pidevalt langenud ning ühendusest eksporditava veini kogus on alates 1996. aastast kasvanud palju aeglasemalt kui veini import. See on toonud kaasa pakkumise ja nõudluse tasakaalu kadumise, mis avaldab omakorda survet tootjate hindadele ja sissetulekule.

(3)

Kõik määrusega (EÜ) nr 1493/1999 ettenähtud vahendid ei ole osutunud tõhusaks, et juhtida veinisektorit konkurentsivõimelise ja jätkusuutliku arengu suunas. Turumehhanisme mõjutavad meetmed on sageli osutunud keskpäraselt kulutõhusaks ja seda sellisel määral, et need on põhjustanud struktuurilisi ülejääke, nõudmata struktuurilisi parandusi. Lisaks on mõned kehtivad reguleerivad meetmed alusetult piiranud konkurentsivõimeliste tootjate tegevust.

(4)	Seega näib, et olemasolev õigusraamistik et võimalda jätkusuutlikul moel saavutada asutamislepingu artiklis 33 sätestatud eesmärke, eelkõige veinituru stabiliseerimist ning rahuldava elatustaseme tagamist asjaomasele põllumajandusega tegelevale rahvastikuosale.

(5)

Seetõttu on saadud kogemusi arvestades asjakohane põhjalikult muuta veinisektori suhtes kohaldatavat ühenduse korda, et saavutada järgmised eesmärgid: suurendada ühenduse veinitootjate konkurentsivõimet; tugevdada ELi kvaliteetveinide kui maailma parimate veinide mainet; võita tagasi vanu turge ja leida uusi nii ühenduses kui ka mujal maailmas; luua veiniturukorraldus, mille aluseks on selged, lihtsad ja tõhusad eeskirjad, mis tasakaalustaksid pakkumist ja nõudlust; luua veiniturukorraldus, millega säilitataks ühenduse parimad veinitootmistavad, tugevdades mitmete maapiirkondade sotsiaalset struktuuri ja tagades keskkonnasõbralik tootmine. Seetõttu on asjakohane tunnistada määrus (EÜ) nr 1493/1999 kehtetuks ja asendada see käesoleva määrusega.

(6)

Käesoleva määruse ettevalmistamisele eelnes hindamis- ja konsultatsiooniprotsess, et veinisektori vajadusi paremini kindlaks teha. Telliti välishindamisaruanne, mis avaldati 2004. aasta novembris. Komisjon viis 16. veebruaril 2006 läbi seminari, et võimaldada sidusrühmadel väljendada oma arvamusi. 22. juunil 2006 avaldas komisjon teatise „Jätkusuutliku Euroopa veinisektori väljakujundamine” ja ka mõju hindamise, kus esitati mitmeid võimalusi veinisektori reformiks.

(7)

2006. aasta juulist kuni novembrini toimusid arutelud nõukogu tasandil. 2006. aasta detsembris võtsid Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Regioonide Komitee vastu aruanded komisjoni teatises väljapakutud veinireformi võimaluste kohta. 15. veebruaril 2007 võttis Euroopa Parlament vastu omaalgatusliku raporti kõnealuse teatise kohta, mille järeldusi on käesolevas määruses arvesse võetud.

(8)

Nõukogu 22. oktoobri 2007. aasta määrus (EÜ) nr 1234/2007, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ühise turukorralduse ühtne määrus), (4) peaks lõpuks hõlmama ka veinisektorit. Ühise turukorralduse ühtne määrus sisaldab horisontaalseid sätteid, eelkõige seoses kolmandate riikidega kauplemise, konkurentsieeskirjade, kontrollide ja karistuste ning komisjoni ja liikmesriikide vahelise teabevahetusega. Kõnealuseid horisontaalseid küsimusi käsitlevad käesoleva määruse sätted tuleks võimalikult suurel määral viia kooskõlla ühise turukorralduse ühtse määruse sätetega, et neid oleks edaspidi võimalik hõlpsamalt inkorporeerida ühise turukorralduse ühtsesse määrusesse.

(9)

Konkurentsivõimeliste struktuuride tugevdamiseks on vaja kehtestada toetusmeetmed. Kõnealuste meetmete rahastamise ja määratlemise eest peaks vastutama ühendus, aga piirkondlike organite vajadustele vastava sobiva meetmetekombinatsiooni valik peaks jääma liikmesriikidele, võttes vajadusel arvesse piirkonna eripära ning lülitades meetmed ka riiklikesse toetusprogrammidesse. Kõnealuste programmide rakendamise eest peaksid vastutama liikmesriigid.

(10)

Vahendite eraldamisel liikmesriikide riiklikele toetusprogrammidele peaks rahastamisotsus olema seotud põhikriteeriumina veinieelarvest varem eraldatud summadega ning viinamarjakasvatusala pindalaga ja varasema tootmisega. Nimetatud rahastamisotsust tuleks siiski kohandada selliste olukordade suhtes, mille puhul võib veinieelarvest varem eraldatud summade kasutamine põhikriteeriumina viia vahendite ebakohase jaotuseni.

(11)

Üks riiklike toetusprogrammide jaoks kõlblik keskne meede peaks olema ühenduse veinide müügi edendamine ja turustamine kolmandates riikides. Ümberkorraldus- ja muutmistegevuse rahastamist tuleks jätkata, sest neil on veinisektorile positiivne struktuuriline mõju. Samuti peaks olema võimalik toetada veinisektoris selliste investeeringute tegemist, mille eesmärk on parandada ettevõtete majanduse tulemuslikkust. Kõrvalsaaduste destilleerimise toetamine peaks olema selline meede, mida on võimalik kasutada liikmesriikidel, kes soovivad sellist vahendit kasutada, et tagada veini kvaliteet samas keskkonda kaitstes.

(12)	Kriisiolukordade vastutustundliku lahendamise soodustamiseks tuleks toetusprogrammide raames rahastada selliseid ennetusvahendeid nagu näiteks saagikindlustus, investeerimisfondid ja roheline korje.

(13)

Mõnede traditsiooniliste meetmete säilitamine üleminekuperioodiks on õigustatud, et leevendada seni ühenduse vahendite kaudu rahastatud klassikaliste turumeetmete järsust lõpetamisest tulenevaid tagajärgi. Asjakohased meetmed on alkohoolsete jookide destilleerimise toetamine, erakorralise destilleerimise toetamine ja kontsentreeritud viinamarjavirde kasutamise toetamine.

(14)

Samavõrd oluline on, et liikmesriigid võivad erinevatel põhjustel eelistada anda põllumajandustootjatele ühtse otsemaksete kava alusel toodanguga sidumata abi. Liikmesriikidel peaks seetõttu olema see võimalus ning ühtse otsemaksete kava eripärade tõttu peaks iga selline makse olema pöördumatu ja sellega peaks vastavalt kaasnema järgnevatel aastatel riiklikeks toetusprogrammideks kasutada olevate eelarveliste vahendite vähenemine.

(15)	Abikõlblike meetmete ühendusepoolne rahastamine peaks võimaluse korral sõltuma sellest, kas asjaomased tootjad järgivad teatavaid kehtivaid keskkonnanõudeid. Nõuete rikkumisega peaks kaasnema maksete vastav vähendamine.

(16)	Veinisektori toetuseks tuleks kasutada ka nõukogu 20. septembri 2005. aasta määruse (EÜ) nr 1698/2005 (Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta) (5) kohaseid struktuurimeetmeid.

(17)

Veinisektorile võiksid pakkuda huvi järgnevad määrusega (EÜ) nr 1698/2005 ettenähtud meetmed: noorte põllumajandustootjate tegevuse alustamine, investeeringud tehnilistesse vahenditesse ja turustamise parandamine; kutseõpe; teabe- ja müügiedenduse alane toetus tootjaorganisatsioonidele pärast kvaliteedikavadega ühinemist; põllumajanduse keskkonnatoetus; ennetähtaegselt pensionile jäämise toetus, mida antakse põllumajandustootjatele, kes otsustavad kogu tulundusliku põllumajandustegevuse lõpetada ettevõtte üleandmiseks teistele põllumajandustootjatele.

(18)	Määrusega (EÜ) nr 1698/2005 ette nähtud rahaliste vahendite suurendamiseks tuleks kehtestada vahendite järkjärguline ülekandmine kõnealuse määruse kohaste meetmete eelarvesse, kui vastavad summad on piisavalt olulised.

(19)	Veinisektoris tuleks kohaldada teatavaid reguleerivaid meetmeid, eelkõige tervisekaitse, kvaliteedi ja tarbijate ootustega seotud põhjustel.

(20)	Liikmesriigid, kelle veinitoodang on suurem kui 50 000 hektoliitrit aastas, peaksid jätkuvalt vastutama selliste veiniviinamarjasortide liigitamise eest, millest nende territooriumil võib veini valmistada. Teatavad veiniviinamarjasordid tuleks seejuures kõrvale jätta.

(21)	Teatavaid käesoleva määrusega hõlmatud tooteid tuleks ühenduses turustada kooskõlas viinamarjasaaduste eriliigituse ja vastavate spetsifikaatidega.

(22)

Käesoleva määrusega hõlmatud tooteid tuleks valmistada kooskõlas teatavate veinivalmistustavade ja piirangute kohta käivate eeskirjadega, mis tagavad tervisekaitseküsimustega arvestamise ning tarbijate ootuste täitmise seoses kvaliteedi ja tootmismeetoditega. Paindlikkuse huvides peaks kõnealuste tavade ajakohastamine ja uute tavade heakskiitmine toimuma rakendusmeetmete tasandil, välja arvatud sellistes poliitiliselt tundlikes valdkondades nagu rikastamine ja hapestamine, kus muudatuste eest peaks jätkuvalt vastutama nõukogu.

(23)

Veini alkoholisisalduse suurendamise suhtes peaksid kehtima teatavad piirangud ning seda tohiks teha üksnes kontsentreeritud viinamarjavirde või puhastatud ja kontsentreeritud viinamarjavirde lisamisega veinile või sahharoosi lisamisega, kui see on lubatud. Lubatud rikastamise suhtes kehtestatud piirangud peaksid olema rangemad kui need on siiani olnud.

(24)	Ülepressimise teel saadud veini halva kvaliteedi tõttu tuleks see tava keelata.

(25)	Kõnealuse valdkonna rahvusvaheliste standardite täitmiseks peaks komisjon üldreeglina lähtuma Rahvusvahelise Veiniameti (OIV) soovitatud veinivalmistustavadest.

(26)

Kolmandast riigist pärit veini segamine ühenduse veiniga ning kolmandatest riikidest pärit veinide segamine peaks ühenduses olema jätkuvalt keelatud. Sarnaselt ei tohiks teatavatest kolmandatest riikidest pärit viinamarjavirretest, viinamarjamahlast ja värskete viinamarjade sortidest ühenduse territooriumil veini valmistada ega neid veinile lisada.

(27)

Kvaliteetveinide kontseptsiooni aluseks on ühenduses muu hulgas veini geograafilise päritoluga seonduvad eriomadused. Tarbijate teavitamiseks tähistatakse selliseid veine kaitstud päritolunimetuste ja geograafiliste tähistega, kuid praegune süsteem ei ole selleks veel täielikult välja arendatud. Selleks, et asjaomaste toodete kvaliteediga seonduvaid väiteid toetaks läbipaistev ja üksikasjalikum raamistik, tuleks luua süsteem päritolunimetuse ja geograafilise tähise registreerimistaotluste läbivaatamiseks kooskõlas lähenemisviisiga, mis järgib toiduainete (välja arvatud vein ja kanged alkohoolsed joogid) suhtes kohaldatavat ühenduse horisontaalset kvaliteedipoliitikat, mis on kehtestatud nõukogu 20. märtsi 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 510/2006 põllumajandustoodete ja toidu geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta (6).

(28)	Päritolunimetuse või geograafilise tähisega veinide eriliste kvaliteediomaduste säilitamiseks tuleks anda liikmesriikidele õigus kohaldada sellega seoses rangemaid eeskirju.

(29)

Selleks, et päritolunimetusi ja geograafilisi tähiseid saaks ühenduse kaitse alla võtta, tuleks neid ühenduse tasandil tunnustada ja need registreerida. Vastavate nimede kooskõla tagamiseks käesolevas määruses sätestatud tingimustega peaksid taotluseid vaatama läbi asjaomaste liikmesriikide ametiasutused, seejuures tuleks järgida vastavust minimaalsetele ühistele sätetele, sealhulgas siseriiklikule vastuväidete esitamise menetlusele. Järgnevalt peaks komisjon kõnealused otsused läbi vaatama, et tagada taotluste vastavus käesoleva määruse tingimustele ja ühtne lähenemisviis kõigis liikmesriikides.

(30)	Tuleks kaitsta kolmandate riikide selliseid päritolunimetusi ja geograafilisi tähiseid, mis on ka päritolumaal kaitstud.

(31)	Registreerimismenetlus peaks kõikidel füüsilistel või juriidilistel isikutel, kellel on liikmesriigi või kolmanda riigi vastu õigustatud huvi, võimaldama vastuväidet esitades oma õigusi kasutada.

(32)

Registreeritud päritolunimetused ja geograafilised tähised peaksid olema kaitstud selliste kasutusviiside eest, millega seoses kasutatakse põhjendamatult ära nõuetele vastavate toodete saavutatud mainet. Ausa konkurentsi edendamiseks ja tarbijate eksitamise vältimiseks peaks kaitse laienema ka toodetele ja teenustele, mida käesolevas määruses ei käsitleta, sealhulgas asutamislepingu I lisas nimetamata toodetele ja teenustele.

(33)	Tuleks kehtestada kord, mis võimaldab tootespetsifikaate kaitse alla võtmise järgselt muuta ning päritolunimetusi ja geograafilisi tähiseid tühistada, eelkõige juhul, kui ei ole enam tagatud vastava tootespetsifikaadi järgimine.

(34)

Ühenduse territooriumil kaitstud päritolunimetusi ja geograafilisi tähiseid tuleks kontrollida võimaluse korral kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 882/2004 ametlike kontrollide kohta, mida tehakse sööda- ja toidualaste õigusnormide ning loomatervishoidu ja loomade heaolu käsitlevate eeskirjade täitmise kontrollimise tagamiseks (7) ning sealhulgas peaksid need läbima kontrollid, et tagada kooskõla asjaomaste veinide tootespetsifikaatidega.

(35)	Liikmesriikidel peaks olema õigus nõuda oma kulude, sealhulgas käesoleva määruse alusel esitatud kaitsetaotluste, vastuväidete, muutmistaotluste ja tühistamistaotluste läbivaatamisel tekkinud kulude katteks tasu.

(36)

Õiguskindluse huvides tuleks ühenduse olemasolevad päritolunimetused ja geograafilised tähised uue kontrollimenetluse kohaldamisest vabastada. Asjaomased liikmesriigid peaksid aga komisjonile esitama põhilised andmed ja õigusaktid, mille alusel on päritolunimetused või geograafilised tähised riiklikul tasandil tunnustatud; vastasel juhul tuleks need kaitse alt välja arvata. Õiguskindluse huvides peaksid olemasolevate päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste tühistamise võimalused olema piiratud.

(37)	Teatavates liikmesriikides reguleeritakse kvaliteedipoliitikat riiklikul tasandil vastavalt siseriiklikele sätetele ja tavadele. Selliste sätete kohaldamine ja tavade järgimine võib jätkuda.

(38)

Ühenduses kasutatakse traditsiooniliselt teatud nimetusi, mis annavad tarbijatele sellist teavet veinide eriomaduste ja kvaliteedi kohta, mis täiendab päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste abil antavat teavet. Siseturu toimimise ja ausa konkurentsi tagamiseks ning tarbijate eksitamise vältimiseks peaks olema võimalik nimetatud traditsioonilisi nimetusi ühenduses kaitse alla võtta.

(39)	Käesoleva määrusega hõlmatud toodete kirjeldamine, nimetamine ja esitusviis võib nende turustamisvõimalusi märkimisväärselt mõjutada. Veinitoodete märgistust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide erinevused võivad takistada siseturu sujuvat toimimist.

(40)	Seega tuleks kehtestada eeskirjad, mis arvestavad tarbijate ja tootjate õigustatud huviga. Seetõttu on asjakohane kehtestada ühenduse eeskirjad märgistuse kohta.

(41)	Kõnealuste eeskirjadega tuleks ette näha teatavate terminite kohustuslik kasutamine, et võimaldada toote tuvastamist müügikategooriate kohaselt ja anda tarbijatele olulist teavet. Ühenduse tasandil tuleks käsitleda ka teatava muu vabatahtliku teabe kasutamist.

(42)

Kui ei ole sätestatud teisiti, peaksid veinisektori märgistamiseeskirjad täiendama Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. märtsi 2000. aasta direktiivis 2000/13/EÜ (toidu märgistamist, esitlemist ja reklaami käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) (8) sätestatud horisontaalselt kohaldatavaid eeskirju. Kogemused on näidanud, et märgistamiseeskirjade eristamine vastavalt veinitoote kategooriale ei ole sageli asjakohane. Kõnealuseid eeskirju tuleks seega põhimõtteliselt kohaldada kõigi erinevate veinikategooriate, sealhulgas importtoodete suhtes. Eelkõige peaksid eeskirjad võimaldama päritolunimetuse või geograafilise tähiseta veinide puhul viinamarjasordi ja aastakäigu osutamist, arvestades märgistuse õigsust käsitlevaid nõudeid ja erandeid ning rakendades vastavat järelevalvet ja arvestades samuti tarbijate eksitamise ohtu.

(43)

Olemasolevad tootjaorganisatsioonid ja uute asutamine suudavad kaasa aidata ühenduse tasandil määratletud veinisektori vajaduste rahuldamisele. Nende kasulikkus peaks põhinema liikmetele pakutavate teenuste ulatusel ja tõhususel. Sama kehtib ka tootmisharudevaheliste organisatsioonide puhul. Liikmesriigid peaksid seega tunnustama organisatsioone, kes vastavad teatavatele ühenduse tasandil määratletud nõuetele.

(44)	Veinide turu toimimise parandamiseks peaksid liikmesriigid suutma rakendada tootmisharudevaheliste organisatsioonide otsuseid. Kõnealuste otsuste reguleerimisalasse ei tohiks aga kuuluda konkurentsi moonutada võivad tavad.

(45)

Ühenduse ühtse turu loomisega kaasneb kaubandussüsteemi sisseseadmine ühenduse välispiiridel. See peaks hõlmama imporditollimakse ning põhimõtteliselt tasakaalustama ühenduse turgu. Kaubandussüsteem peaks põhinema ühenduse rahvusvahelistel kohustustel, eelkõige nendel, mis tulenevad Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) lepingutest.

(46)

Kaubavoogude järelevalve on eelkõige haldusküsimus, mis tuleks lahendada paindlikult. Seega peaks komisjon litsentsinõuete kehtestamise otsust tehes võtma arvesse impordi- ja ekspordilitsentside vajalikkust asjaomaste turgude korraldamise ning eelkõige kõnealuste toodete impordi järelevalve seisukohalt. Käesolevas määruses tuleks aga sätestada kõnealuste litsentside üldtingimused.

(47)	Juhul, kui on ette nähtud impordi- ja ekspordilitsentsid, peaks olema nõutud tagatise deponeerimine selle tagamiseks, et toimingud, mille kohta need litsentsid on väljastatud, ka sooritatakse.

(48)

Imporditollimaksude süsteem võimaldab ühenduse välispiiril kõikidest muudest kaitsemeetmetest loobuda. Erandlikel asjaoludel võib siseturu- ja tollimaksumehhanism osutuda ebapiisavaks. Sellisel juhul ning selleks, et mitte jätta ühenduse turgu kaitseta sellest tingitud häirete vastu, peaks ühendus saama võtta viivitamata kõiki vajalikke meetmeid. Kõnealused meetmed peaksid olema kooskõlas ühenduse rahvusvaheliste kohustustega.

(49)	Et vältida või kõrvaldada eelkõige viinamarjamahlast ja viinamarjavirdest valmistatud toodete impordist tuleneda võivaid kahjulikke mõjusid ühenduse turul, tuleks selliste toodete importimisel kohaldada teatavate tingimuste täitmise korral täiendavat imporditollimaksu.

(50)

Veinituru ladusaks toimimiseks ja eelkõige turuhäirete vältimiseks tuleks ette näha sise- ja välistöötlemise korra kasutamise keelustamise võimalus. Selleks, et seda tüüpi turukorraldusvahend oleks edukas, tuleb seda tavaliselt kohaldada ilma suurema viivituseta. Seetõttu tuleks komisjonile anda vastavad volitused.

(51)	Kolmandatest riikidest imporditud toodete suhtes tuleks kohaldada tootekategooriaid, märgistust ning päritolunimetusi ja geograafilisi tähiseid käsitlevaid ühenduse eeskirju. Nendega peaks kaasas olema analüüsiaruanne.

(52)	Teatavatel tingimustel on asjakohane volitada komisjoni avama ja haldama tariifikvoote, mis tulenevad kooskõlas asutamislepinguga sõlmitud rahvusvahelistest kokkulepetest või nõukogu õigusaktidest.

(53)	Uute istanduste rajamise ajutise keelu rikkumise tõttu on ühenduses suurenenud veini ületootmise probleem. Ühenduses leidub märkimisväärsel arvul ebaseaduslikke istandusi, mis tekitab ebaausat konkurentsi ning teravdab veinisektori probleeme.

(54)

Ebaseaduslike aladega seoses tuleks tootjate vastavate kohustuste osas eristada neid, mis rajati enne ja pärast 31. augustit 1998. Enne 1. septembrit 1998 istutusõiguseta rajatud istandused peaksid saama viimase võimaluse seadustamiseks määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 2 lõikes 3 kehtestatud tingimuste alusel. Seetõttu peaksid käesoleva määruse vastavad sätted olema kohaldatavad tagasiulatuvalt.

(55)

Siiani ei tule enne 1. septembrit 1998 istutusõiguseta rajatud istanduste suhtes kohaldada väljajuurimise kohustust. Asjaomased tootjad peaksid olema kohustatud need alad tasu maksmisega seadustama. Kui asjaomaseid alasid ei seadustata 31. detsembriks 2009, peaks tootjatel olema kohustus need omal kulul välja juurida. Väljajuurimise kohustuse täitmata jätmisega peaks kaasnema trahvid.

(56)	Istandused, mis on rajatud peale 31. augustit 1998 asjaomast keeldu rikkudes, tuleks välja juurida, nagu on sätestatud määruses (EÜ) nr 1493/1999. Väljajuurimise kohustuse täitmata jätmisega peaks kaasnema trahvid.

(57)

Kuni seadustamise ja väljajuurimise meetmete rakendamiseni ei tohiks keeldu rikkudes rajatud ja määruse (EÜ) nr 1493/1999 kohaselt seadustamata istandustest pärit veini turule viia muul otstarbel kui destilleerimiseks ja asjaomase tootja kulul. Destilleerimislepingute esitamine tootjate poolt peaks tagama senisest parema järelevalve kõnealuse nõude täitmise üle.

(58)	Kuigi uute istanduste rajamise ajutine keeld on mõnevõrra mõjutanud pakkumise ja nõudluse tasakaalu veiniturul, on see samas loonud takistuse konkurentsivõimelistele tootjatele, kes soovivad suurenenud nõudmisele paindlikult vastata.

(59)

Et turu tasakaalu ei ole veel saavutatud ja kaasmeetmed, näiteks väljajuurimiskava, vajavad jõustumiseks aega, on asjakohane jätta uute istanduste rajamise keeld jõusse kuni 31. detsembrini 2015, millest alates tuleks see aga täielikult tühistada, et võimaldada konkurentsivõimelistel tootjatel vabalt reageerida turutingimustele. Liikmesriikidele tuleks siiski anda võimalus pikendada vajaduse korral keelu kehtivust oma territooriumil kuni 31. detsembrini 2018.

(60)	On ilmnenud, et luba rajada uusi istandusi pooktaimede kasvatamiseks, maakorraldus ja sundvõõrandamine, samuti katseline viinamarjakasvatus ei häiri märkimisväärselt veiniturgu ja peaks seetõttu ka edaspidi vajalike kontrollide kohaselt lubatud olema.

(61)	Taasistutusõiguste andmist tuleks jätkata, juhul kui tootjad kohustuvad välja juurima samaväärse viinapuid täisistutatud ala, sest selliste istanduste netomõju tootmisele on enamasti nullilähedane.

(62)

Range kontrolli all tuleks liikmesriikidel võimaldada ka taasistutusõiguste üleandmise lubamist teisele ettevõttele, eeldusel et see toimub kvaliteedi parandamiseks, hõlmab pooktaimede kasvatamiseks mõeldud piirkondi või on seotud ettevõtte osa üleandmisega. Kõnealused üleandmised võivad aset leida üksnes ühe liikmesriigi piires.

(63)	Viinamarjakasvatusvõimaluste paremaks korraldamiseks, istutusõiguste tõhusa kasutamise edendamiseks ja seega ajutiste istutuspiirangute mõju täiendavaks vähendamiseks tuleks riiklike või piirkondlike varude süsteemid säilitada.

(64)

Kõiki vajalikke kontrolle rakendades tuleks säilitada liikmesriikide laialdane otsustamisõigus varude haldamise üle, et nad saaksid varude istutusõigusi kohalike vajadustega paremini sobitada. Siia peaks kuuluma ka võimalus osta istutusõigusi varu suurendamiseks ja neid reservist müüa. Seetõttu peaks liikmesriikidel olema jätkuvalt õigus varude süsteemi mitte kohaldada, kui nad suudavad tõestada, et neil on juba tõhusalt toimiv istutusõiguste haldamise süsteem.

(65)	Erisoodustuste andmine noortele veinitootjaile hõlbustab lisaks põllumajandusettevõtete sisseseadmisele ka nende hilisemat struktuurilist kohandamist; niisugustel tootjatel peaks seetõttu olema õigus saada varudest tasuta istutusõigusi.

(66)

Ressursside võimalikult tõhusa kasutamise tagamiseks ning nõudmise ja pakkumise paremaks tasakaalustamiseks peaks istutusõiguste omanikud neid kasutama mõistliku aja jooksul. Kui seda ei tehta, tuleks istutusõigused varudesse arvata või tagasi arvata. Samadel põhjustel tuleks varudesse arvatud õigused mõistliku aja jooksul eraldada.

(67)	Liikmesriigid, kus 31. detsembriks 2007 ei kohaldatud istutusõigust, tuleks vabastada ajutisest uute istanduste rajamise keelust.

(68)

Täiendava kaasmeetmena, mille eesmärk on luua turutingimustele vastav veinisektor, tuleks sisse viia väljajuurimiskava. Kui tootjad leiavad, et teatavate alade tingimused ei soodusta elujõulist tootmist, tuleks neile anda võimalus kulude kärpimiseks ja kõnealuste alade alaliseks kõrvaldamiseks veinitootmisest ning seega kas asjaomasel alal alternatiivsete tegevuste harrastamiseks või põllumajandustootmise täielikuks lõpetamiseks.

(69)

Kogemused on näidanud, et kui jätta tasu eest väljajuurimise lubamine liikmesriikide otsustada, võivad meede ja kaasnev mõju pakkumisele osutuda ebatõhusateks. Seega, vastupidiselt kehtivale korrale, peaks tootjatel olema üldiselt õigus väljajuurimiskavaga liituda ja ainuõigus otsustada, kas ühineda kavaga. Selle eest tuleks neile anda toetust iga väljajuuritud hektari kohta. Siiski ei peaks olema liikmesriikidel, kus veinitoodang jääb alla 50 000 hektoliitri aastas, võimaldatud kasutada väljajuurimiskava, kuna need riigid ei mõjuta oluliselt tootmist ühenduses.

(70)	Liikmesriigid peaksid objektiivsete kriteeriumide alusel ja komisjoni määratud vahemiku piires kehtestama väljajuurimistasu täpsed määrad.

(71)	Väljajuuritud alade vastutustundliku kasutamise tagamiseks peaks toetuse saamise õigus sõltuma sellest, kas asjaomased tootjad tegutsevad kooskõlas kohaldatavate keskkonnanõuetega. Nõuete rikkumisega peaks kaasnema väljajuurimistasu proportsionaalne vähendamine.

(72)

Keskkonnaprobleemide vältimiseks peaks liikmesriikidel olema võimalik väljajuurimist mitte teostada mägistel aladel, järsunõlvalistel aladel ja mõnedel väikesaartel ning eritingimustel ka keskkonnaohu korral. Ühenduse äärepoolseimate piirkondade poliitika kohaselt ei kohaldata väljajuurimiskava Assooridel, Madeiral ja Kanaari saartel. Liikmesriikidel peaks olema võimalik lõpetada väljajuurimine, kui kogu väljajuuritud ala saavutab 8 % viinamarjakasvatusalast (10 % piirkondlikul tasandil).

(73)

Kui mõnes liikmesriigis on väljajuuritud ala suurem kui 15 % kogu viinamarjakasvatusalast, siis peaks olema võimalik piirata väljajuuritud ala suurust selles liikmesriigis 15 protsendini kogu viinamarjakasvatusalast, et vältida väljajuurimisega seotud ressursside ebaproportsionaalset kontsentreerumist teiste liikmesriikide arvelt. Lisaks sellele peaks olema võimalik peatada igal aastal väljajuurimine, kui ala suurus, millel aasta jooksul väljajuurimine toimub, ulatub 6 protsendini kogu viinamarjakasvatusalast selles riigis.

(74)

Varem viinamarjakasvatuseks kasutatud põllumajandusmaa, kust viinapuud on välja juuritud, tuleks lugeda alaks, mille eest on õigus saada toetust ühtse otsemaksete kava alusel toodanguga sidumata otsetoetuste keskmise piirkondliku summa ulatuses, mis eelarvelistel põhjustel ei tohiks ületada teatud summat.

(75)

Kitsendusteta riikliku abi andmine kahjustaks ühtse turu nõuetekohast toimimist. Seepärast tuleks veinituru ühise korralduse alla kuuluvate toodete suhtes põhimõtteliselt kohaldada asutamislepingu riigiabi käsitlevaid sätteid. Kuid väljajuurimistasu ja teatavaid toetusprogrammide meetmeid käsitlevad sätted ei tohiks takistada riigiabi andmist samal eesmärgil.

(76)

Viinamarjakasvatusvõimaluste paremaks haldamiseks on soovitav, et liikmesriigid esitaksid komisjonile oma tootmisvõimsuse ülevaate. Selles sisalduv teave peaks põhinema viinamarjaistandusregistril, mida tuleks pidada ning regulaarselt ajakohastada. Registri üksikasjad tuleks kehtestada komisjoni rakendusmäärusega. Nõukogu 24. juuli 1986. aasta määrus (EMÜ) nr 2392/86, millega seatakse sisse ühenduse viinamarjaistandusregister, (9) tuleks seetõttu kehtetuks tunnistada. Et innustada liikmesriike ülevaadet esitama, tuleks ümberkorraldus- ja muutmistoetust anda üksnes nendele liikmesriikidele, kes on nimetatud ülevaate esitanud.

(77)

Veiniviinamarjade, viinamarjavirde ja veini tootjad peaksid esitama saagideklaratsiooni, et vastavate poliitiliste ja haldusotsuste tegemiseks vajalik teave oleks kättesaadav. Liikmesriikidel peaks olema võimalus nõuda, et ka veiniviinamarjade hulgikauplejad deklareeriksid igal aastal viimasest saagist turustatud kogused. Viinamarjavirde ja veini tootjad ning hulgikauplejad, kes ei ole jaemüüjad, peaksid deklareerima oma viinamarjavirde ja veini varud.

(78)	Asjaomaste toodete jälgitavuse rahuldava taseme tagamiseks, eelkõige tarbijakaitse huvides, tuleks sätestada, et kõikidel käesoleva määrusega hõlmatud toodetel peaks ühenduses ringeldes olema saatedokument.

(79)

Selleks, et lahendada õigustatud erakorralisi olukordi ka pärast toetusprogrammides ettenähtud erakorralise destilleerimismeetme üleminekuperioodi lõppu aastal 2012, peaksid liikmesriigid olema suutelised osutama abi erakorraliseks destilleerimiseks, järgides üldist eelarvelist piirangut, mis on 15 % liikmesriigi riikliku toetusprogrammi vastava aastaeelarve suurusest. Enne sellise abi andmist tuleb sellest teatada komisjonile ja see tuleb käesoleva määruse alusel heaks kiita.

(80)	Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (10).

(81)	Käesoleva määruse kohaldamisest tulenevate kohustustega seotud liikmesriikide kulutused peaks kandma ühendus vastavalt nõukogu 21. juuni 2005. aasta määrusele (EÜ) nr 1290/2005 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (11).

(82)	Liikmesriigid ja komisjon peaksid andma üksteisele käesoleva määruse rakendamiseks vajalikku teavet.

(83)

Käesolevas määruses sätestatud kohustuste täitmist tuleks kontrollida ning nende kohustuste täitmata jätmise korral tuleks kohaldada sanktsioone. Seetõttu tuleks komisjonile anda volitused vastavate eeskirjade koostamiseks, mis hõlmaksid ka alusetult makstud toetuste tagasinõudmist ja liikmesriikide aruandluskohustust.

(84)	Käesoleva määruse järgimise eest peaksid vastutama liikmesriikide ametiasutused ning tuleks kehtestada vastav kord, et komisjonil oleks võimalik jälgida ja tagada määruse järgimist.

(85)

Selleks, et näha ette veinisektori kaasamine ühtsesse otsemaksete kavasse peaks kõigi aktiivselt haritavate viinamarjakasvatusalade eest olema õigus saada toetust ühtse otsemaksete kava raames, mis on sätestatud nõukogu 29. septembri 2003. aasta määruses (EÜ) nr 1782/2003, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks (12).

(86)

Bulgaaria, Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Rumeenia, Sloveenia ja Slovakkia viinamarjakasvatajad peaksid veini komponendi lülitamisest ühtsesse otsemaksete kavasse saama kasu samadel tingimustel nagu 30. aprillil 2004 ühendusse kuulunud viinamarjakasvatajad. Seepärast ei peaks ühtse otsemaksete kava veini komponendi suhtes kohaldama määruse (EÜ) nr 1782/2003 artiklis 143a sätestatud juurdekasvukava.

(87)	Määrust (EÜ) nr 1782/2003 ja nõukogu 17. detsembri 2007. aasta määrust (EÜ) nr 3/2008 (põllumajandussaaduste ja toodete teavitamis- ja müügiedendusmeetmete kohta siseturul ja kolmandates riikides) (13) tuleks vastavalt muuta.

(88)

Üleminek määruses (EÜ) nr 1493/1999 ja muudes veinisektori määrustes sätestatud korralt käesolevas määruses sätestatud korrale võib põhjustada raskusi, mida käesolevas määruses ei käsitleta. Kõnealuse võimaluse käsitlemiseks tuleks komisjonil lubada vastu võtta vajalikud üleminekumeetmed. Komisjonil tuleks lubada ka lahendada konkreetseid praktilisi küsimusi,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I JAOTIS

SISSEJUHATAVAD SÄTTED

Artikkel 1

Sisu ja reguleerimisala

1.   Käesolevas määruses sätestatakse erieeskirjad, mida kohaldatakse määruse (EÜ) nr 1234/2007 I lisa XII osas nimetatud toodete tootmise ja turustamise suhtes.

2.   Lõikes 1 osutatud toodete osas sätestatakse käesolevas määruses:

a)	toetusmeetmed;

b)	reguleerivad meetmed;

c)	kolmandate riikidega kauplemise eeskirjad;

d)	tootmisvõimsust reguleerivad eeskirjad.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse I lisas sätestatud mõisteid.

II JAOTIS

TOETUSMEETMED

I PEATÜKK

Toetusprogrammid

1. jagu

Sissejuhatavad sätted

Artikkel 3

Reguleerimisala

Käesolevas peatükis on sätestatud eeskirjad, mis reguleerivad ühenduse vahendite eraldamist liikmesriikidele ning kõnealuste vahendite kasutamist liikmesriikide poolt riiklike toetusprogrammide (edaspidi „toetusprogrammid”) raames veinisektorit toetavate erimeetmete rahastamiseks.

Artikkel 4

Kooskõla ja järjepidevus

1.   Toetusprogrammid on kooskõlas ühenduse õigusega ning ühenduse tegevuse, poliitika ja prioriteetidega.

2.   Liikmesriigid vastutavad toetusprogrammide eest ning tagavad, et need on sisult järjekindlad ning et neid koostatakse ja rakendatakse objektiivselt, võttes arvesse asjaomaste tootjate majanduslikku olukorda ja vajadust vältida tootjate põhjendamatut ebavõrdset kohtlemist.

Liikmesriigid vastutavad vajalike kontrollimeetmete kehtestamise ja rakendamise ning toetusprogrammidega seotud kohustuste täitmatajätmisega kaasnevate karistuste kehtestamise ja kohaldamise eest.

3.   Toetust ei anta:

a)	teadusprojektidele ja teadusprojekte toetavatele meetmetele;

b)	meetmetele, mis sisalduvad määruse (EÜ) nr 1698/2005 kohastes liikmesriikide maaelu arengu programmides.

2. jagu

Toetusprogrammide esitamine ja sisu

Artikkel 5

Toetusprogrammide esitamine

1.   Iga II lisas osutatud tootjaliikmesriik esitab esimest korda 30. juuniks 2008 komisjonile viieaastase toetusprogrammi kava, mis sisaldab käesolevale peatükile vastavaid meetmeid.

Toetusprogrammide toetusmeetmed töötatakse välja sellisel geograafilisel tasandil, mida liikmesriik peab kõige asjakohasemaks. Enne komisjonile esitamist tuleb toetusprogrammi osas konsulteerida sobiva territoriaalse tasandi pädevate asutuste ja organisatsioonidega.

Iga liikmesriik esitab ühe toetusprogrammi kavandi, mis võib hõlmata piirkondlikke eripärasid.

2.   Toetusprogramme hakatakse kohaldama kolm kuud pärast nende esitamist komisjonile.

Kuid kui toetusprogramm ei vasta käesolevas peatükis sätestatud tingimustele, teavitab komisjon sellest liikmesriiki. Sellisel juhul esitab liikmesriik komisjonile muudetud toetusprogrammi. Muudetud toetusprogrammi hakatakse kohaldama kaks kuud pärast selle esitamist, välja arvatud juhul, kui vastuolu ei ole kõrvaldatud – sel juhul kohaldatakse käesolevat lõiku.

3.   Lõiget 2 kohaldatakse mutatis mutandis liikmesriikide esitatud toetusprogrammide muudatuste suhtes.

4.   Artiklit 6 ei kohaldata, kui liikmesriigi ainsaks toetusprogrammi meetmeks on artiklis 9 osutatud vahendite ümberpaigutamine ühtsesse otsemaksete kavasse. Artiklit 21 kohaldatakse sellisel juhul ainult selle lõike 1 osas ning selle aasta suhtes, mil nimetatud ümberpaigutamine aset leiab.

Artikkel 6

Toetusprogrammide sisu

Toetusprogrammid koosnevad järgmistest osadest:

a)	kavandatud meetmete üksikasjalik kirjeldus ja nende arvudes väljendatud eesmärgid;

b)	peetud konsultatsioonide tulemused;

c)	eelhindamine, mis näitab eeldatavat tehnilist, majanduslikku, keskkonnaalast ja sotsiaalset mõju;

d)	meetmete rakendamise ajakava;

e)	üldine rahastamistabel, mis hõlmab ressursside kasutamist ja kavandatud suunavat meetmetevahelist vahendite jaotust kooskõlas II lisas sätestatud ülemmääradega;

f)	järelevalveks ja hindamiseks kasutatavad kriteeriumid ja arvulised näitajad ning meetmed, millega tagatakse toetusprogrammide tõhus ja nõuetekohane rakendamine;

g)	toetusprogrammi rakendamise eest vastutavate pädevate asutuste ja organite nimed.

Artikkel 7

Abikõlblikud meetmed

1.   Toetusprogrammid sisaldavad ühte või mitut järgmist meedet:

a)	toetus ühtse otsetoetuste kava alusel vastavalt artiklile 9;

b)	müügiedendus vastavalt artiklile 10;

c)	viinamarjaistanduste ümberkorraldamine ja muutmine vastavalt artiklile 11;

d)	roheline korje vastavalt artiklile 12;

e)	investeerimisfondid vastavalt artiklile 13;

f)	saagikindlustus vastavalt artiklile 14;

g)	investeeringud vastavalt artiklile 15;

h)	kõrvalsaaduste destilleerimine vastavalt artiklile 16;

i)	alkohoolsete jookide destilleerimine vastavalt artiklile 17;

j)	erakorraline destilleerimine vastavalt artiklile 18;

k)	kontsentreeritud viinamarjavirde kasutamine vastavalt artiklile 19.

2.   Toetusprogrammid ei sisalda muid meetmeid peale artiklites 9 kuni 19 nimetatute.

Artikkel 8

Toetusprogrammide üldeeskirjad

1.   Saadaolevate ühenduse vahendite jaotus ja eelarvelised piirangud on sätestatud II lisas.

2.   Ühenduse toetust antakse üksnes nende abikõlblike kulutuste katmiseks, mis on tehtud pärast asjaomase toetusprogrammi esitamist artikli 5 lõike 1 kohaselt.

3.   Liikmesriigid ei kata toetusprogrammide alusel ühenduse rahastatavate meetmete kulusid.

4.   Erandina lõikest 3 võivad liikmesriigid kooskõlas riigiabi käsitlevate ühenduse eeskirjadega anda siseriiklikku abi artiklites 10, 14 ja 15 osutatud meetmetele.

Asjaomastes riigiabi käsitlevates ühenduse eeskirjades sätestatud abi ülemmäär kehtib kogu riiklikule rahastamisele, mis hõlmab nii ühenduse kui ka siseriiklikke vahendeid.

3. jagu

Eritoetusmeetmed

Artikkel 9

Ühtne otsemaksete kava ja viinamarjakasvatajate toetamine

1.   Liikmesriigid võivad viinamarjakasvatajaid toetada, andes neile toetusõiguseid, nagu need on määratletud määruse (EÜ) nr 1782/2003 III jaotise 3. peatükis, kooskõlas nimetatud määruse VII lisa punktiga O.

2.   Liikmesriigid, kes kavatsevad kasutada lõikes 1 osutatud võimalust, peavad sellise toetuse nägema ette oma toetusprogrammides, sealhulgas muutes seoses vahendite ühtsesse otsemaksete kavasse ümberpaigutamisega neid programme vastavalt artikli 5 lõikele 3.

3.   Kui toetused on kehtestatud, peavad lõikes 1 osutatud toetused:

a)	jääma ühtsesse otsemaksete kavasse ja need ei tohi tugiprogrammide rakendamisele järgnevatel aastatel olla artikli 5 lõike 3 alusel enam kättesaadavad artiklites 10 kuni 19 loetletud meetmete jaoks ning neid ei tohi vastavalt kättesaadavaks teha;

b)	vähendama samas ulatuses toetusprogrammides artiklites 10 kuni 19 loetletud meetmeteks kasutada olevaid vahendeid.

Artikkel 10

Müügi edendamine kolmandate riikide turgudel

1.   Käesoleva artikli kohane toetus hõlmab teavitus- või müügiedendusmeetmeid, mis on suunatud ühenduse veinidele kolmandates riikides, et suurendada nende konkurentsivõimet kõnealustes riikides.

2.   Lõikes 1 osutatud meetmed on suunatud kaitstud päritolunimetuse või geograafilise tähisega veinidele või veinidele, millele on märgitud viinamarjasort.

3.   Lõikes 1 osutatud meetmed võivad hõlmata üksnes:

a)	avalikke suhteid hõlmavaid, müügiedendus- või reklaamimeetmeid, eelkõige neid, mis rõhutavad ühenduse toodete eeliseid, eriti seoses kvaliteedi, toiduohutuse või keskkonnasõbralikkusega;

b)	osalemist rahvusvahelise tähtsusega üritustel, messidel või näitustel;

c)	teavituskampaaniaid, mis tutvustavad eelkõige päritolunimetusi, geograafilisi tähiseid ja mahetootmist hõlmavaid ühenduse süsteeme;

d)	uurimusi uute turgude kohta, mis on vajalikud turuväljundite laiendamiseks;

e)	uurimusi müügiedendus- ja teavitusmeetmete tulemuste hindamiseks.

4.   Ühenduse toetus edendusmeetmetele ei tohi ületada 50 % abikõlblikest kulutustest.

Artikkel 11

Viinamarjaistanduste ümberkujundamine ja muutmine

1.   Viinamarjaistanduste ümberkorraldamis- ja muutmismeetmete eesmärk on suurendada veinitootjate konkurentsivõimet.

2.   Viinamarjaistanduste ümberkorraldamist ja muutmist toetatakse käesoleva artikli alusel üksnes siis, kui liikmesriigid esitavad oma tootmisvõimsuse ülevaate vastavalt artiklile 109.

3.   Viinamarjaistanduste ümberkorraldus- ja muutmistoetus võib hõlmata ainult ühte või mitut järgnevat tegevust:

a)	sordivahetus, sealhulgas ümberpookimise teel;

b)	viinamarjaistanduste ümberpaigutamine;

c)	viinamarjaistanduste haldamise parandamine.

Ei toetata niisuguste viinamarjaistanduste tavapärast uuendamist, kus viinapuud on ealiselt vananenud.

4.   Viinamarjaistanduste ümberkorraldus- ja muutmistoetuse vormid võivad olla üksnes järgmised:

a)	meetme rakendamisest tingitud sissetulekute kaotamise puhul tootjatele antav hüvitis;

b)	toetus ümberkorraldus- ja muutmiskulude katmiseks.

5.   Lõike 4 punktis a osutatud sissetulekute kaotamise eest tootjatele antav hüvitis võib katta kuni 100 % vastavast kahjumist ning seda võib anda ühes järgmistest vormidest:

a)	olenemata V jaotise II peatüki sätetest, nii uute kui vanade viinapuude üheaegse esinemise lubamine kindla ajavahemiku vältel, mis ei tohi olla pikem kui kolm aastat, kuni istutusõiguse üleminekukorra lõppemiseni;

b)	rahaline hüvitis.

6.   Ühenduse toetus viinamarjaistanduste ümberkorraldamise ja muutmise tegelike kulude katmiseks ei tohi olla suurem kui 50 %. Määruse (EÜ) nr 1083/2006 (14) kohaselt lähenemise piirkondadeks liigitatud piirkondades ei tohi ühenduse toetus ümberkorraldus- ja muutmiskulude katmiseks ületada 75 %.

Artikkel 12

Roheline korje

1.   Käesolevas artiklis tähendab „roheline korje” ebaküpsete viinamarjakobarate täielikku hävitamist või eemaldamist, millega asjaomase ala saak langeb nullini.

2.   Rohelise korje toetuse eesmärk on taastada ühenduse veinituru pakkumise ja nõudluse tasakaal, et vältida turukriise.

3.   Rohelise korje toetust võib anda hüvitisena kindlasummalise toetuse vormis hektari kohta ja selle määrab asjaomane liikmesriik.

Toetus ei tohi olla suurem kui 50 % viinamarjakobarate hävitamise või eemaldamise otseste kulude summast ning sissetuleku kaotusest seoses viinamarjakobarate hävitamise või eemaldamisega.

4.   Asjaomased liikmesriigid kehtestavad objektiivsetel kriteeriumidel põhineva süsteemi tagamaks, et rohelise korje meetme alusel üksikisikutest veinitootjatele antav hüvitis ei ületaks lõike 3 teises lõigus osutatud ülemmäära.

Artikkel 13

Investeerimisfondid

1.   Investeerimisfondide loomiseks antava toetusega abistatakse tootjaid, kes soovivad end turu kõikumise vastu kindlustada.

2.   Investeerimisfondide loomiseks antavat toetust võib anda ajutise ja väheneva abi vormis fondide halduskulude katmiseks.

Artikkel 14

Saagikindlustus

1.   Saagikindlustuse toetuse eesmärk on kaitsta tootjate sissetulekut loodusõnnetuste, halbade ilmastikutingimuste, haiguste või kahjurite leviku mõjude eest.

2.   Saagikindlustuse toetust võib anda ühenduse rahalise toetuse vormis, mis ei tohi ületada:

a)	80 % kindlustusmaksetest, mille tootjad on tasunud enda kindlustamiseks loodusõnnetustega võrreldavate halbade ilmastikutingimuste põhjustatud kahju vastu;

b)	50 % kindlustusmaksetest, mille tootjad on tasunud enda kindlustamiseks: i) punktis a osutatud kahjude ja halbadest ilmastikutingimustest tulenevate muude kahjude vastu; ii) loomade tekitatud kahjude ning taimehaigustest või kahjurite levikust tulenevate kahjude vastu.

3.   Saagikindlustuse toetust võib anda üksnes siis, kui asjaomased kindlustushüvitised ei hüvita tootjatele üle 100 % sissetuleku kaotusest, võttes arvesse kõiki tootjate poolt saada võidavaid hüvitisi muudest kindlustusriskiga seotud toetuskavadest.

4.   Saagikindlustuse toetus ei tohi moonutada kindlustusturu konkurentsi.

Artikkel 15

Investeeringud

1.   Toetust võib anda nii materiaalseteks kui ka mittemateriaalseteks investeeringuteks töötlemisrajatistesse, veinitehaste infrastruktuuri ja veini turustamisse, mis parandavad ettevõtte majanduse üldist tulemuslikkust ja on seotud ühe või mitme järgmise elemendiga:

a)	IV lisas osutatud toodete tootmine ja turustamine;

b)	IV lisas osutatud toodetega seotud uute toodete, protsesside ja tehnoloogiate arendus.

2.   Lõike 1 kohast toetuse ülemmäära kohaldatakse ainult mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate suhtes komisjoni 6. mai 2003. aasta soovituse 2003/361/EÜ (mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate määratluse kohta) (15) tähenduses. Assooride, Madeira, Kanaari saarte, nõukogu 18. septembri 2006. aasta määruses (EÜ) nr 1405/2006 (millega sätestatakse erimeetmed Egeuse mere väikesaarte põllumajanduse toetamiseks) (16) määratletud väiksemate Egeuse mere saarte ja Prantsuse ülemeredepartemangude territooriumide puhul ei kohaldata ülemmäära suuruse suhtes piiranguid. Soovituse 2003/361/EÜ lisa I jaotise artikli 2 lõikega 1 hõlmamata ettevõtete suhtes, millel on vähem kui 750 töötajat või mille käive on väiksem kui 200 miljonit eurot, vähendatakse abi ülemmäära poole võrra.

Toetust ei anta raskustes olevatele ettevõtetele, nagu need on määratletud raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks ettenähtud riigiabi käsitlevates ühenduse suunistes.

3.   Abikõlblikeks kulutusteks ei peeta määruse (EÜ) nr 1698/2005 artikli 71 lõike 3 punktides a kuni c osutatud kuluelemente.

4.   Seoses lubatavate investeerimiskuludega kehtivad ühenduse toetuse suhtes järgmised abi maksimummäärad:

a)	50 % määruse (EÜ) nr 1083/2006 kohaselt lähenemise piirkondadeks liigitatud piirkondade puhul;

b)	40 % nende piirkondade puhul, mis ei ole lähenemise piirkonnad;

c)	75 % nõukogu 30. jaanuari 2006. aasta määruse (EÜ) nr 247/2006 (millega sätestatakse põllumajanduse erimeetmed liidu äärepoolseimate piirkondade jaoks) (17) kohaste äärepoolseimate piirkondade puhul;

d)	65 % määruse (EÜ) nr 1405/2006 kohaste väiksemate Egeuse mere saarte puhul.

5.   Lõikes 1 osutatud toetuse suhtes kohaldatakse mutatis mutandis määruse (EÜ) nr 1698/2005 artiklit 72.

Artikkel 16

Kõrvalsaaduste destilleerimine

1.   Toetust võib anda veinivalmistamise kõrvalsaaduste vabatahtlikuks või kohustuslikuks destilleerimiseks, mis toimub kooskõlas VI lisa punktis D kehtestatud tingimustega.

Abi suurus määratakse kindlaks toodetud alkoholi mahuprotsendi ja alkoholikoguse (hektoliitrites) alusel. Toetust ei maksta destilleeritavates kõrvalsaadustes sisalduva alkoholikoguse eest, mis on suurem kui 10 % toodetud veini alkoholisisaldusest.

2.   Abi maksimaalsed tasemed põhinevad kogumise ja töötlemise kuludel ning need määratakse kindlaks vastavalt artikli 113 lõikes 1 osutatud menetlusele.

3.   Lõikes 1 osutatud destilleerimise, milleks on antud toetust, käigus saadud alkoholi kasutatakse üksnes tööstuslikult või energia saamiseks, et vältida konkurentsi moonutamist.

Artikkel 17

Alkohoolsete jookide destilleerimine

1.   Kuni 2012. aasta 31. juulini võib tootjatele anda toetust hektaritoetusena veini eest, mis destilleeritakse alkohoolseks joogiks.

2.   Asjaomased lepingud veini destilleerimise kohta ning samuti vastavad tõendid destilleerimiseks tarnimise kohta tuleb esitada enne toetuse andmist.

Artikkel 18

Erakorraline destilleerimine

1.   Kuni 2012. aasta 31. juulini võivad liikmesriigid otsustada põhjendatud juhtudel anda erakorraliste olukordade puhul toetust veiniülejääkide vabatahtlikuks või kohustuslikuks destilleerimiseks, et vähendada ülejääki või see kõrvaldada ja samal ajal tagada tarnete jätkuvus ühest saagikoristusest teiseni.

2.   Abi maksimaalsed tasemed määratakse vastavalt artikli 113 lõikes 1 osutatud menetlusele.

3.   Lõikes 1 osutatud destilleerimise, milleks on antud toetust, käigus saadud alkoholi kasutatakse üksnes tööstuslikult või energia saamiseks, et vältida konkurentsi moonutamist.

4.   Erakorralise destilleerimise meetme jaoks kasutada olev eelarve osa suurus ei ületa järgmisi vastaval eelarveaastal liikmesriigil kasutada oleva II lisas sätestatud üldsumma suhtes kohaldatavaid protsendimäärasid,

—	20 % 2009. aastal;

—	15 % 2010. aastal;

—	10 % 2011. aastal;

—	5 % 2012. aastal.

5.   Liikmesriigid võivad suurendada erakorralise destilleerimise meetme jaoks kasutada olevaid vahendeid üle lõikes 4 ette nähtud aastase ülemmäära, eraldades riiklikke vahendeid kooskõlas järgmiste piirmääradega (esitatud protsendina vastavast aastasest ülemmäärast, mis on esitatud lõikes 4).

—	5 % veiniaastal 2010;

—	10 % veiniaastal 2011;

—	15 % veiniaastal 2012.

Kui liikmesriigid eraldavad esimeses lõigus osutatud täiendavaid riiklikke vahendeid, teatavad nad sellest komisjonile ja komisjon kiidab selle enne vahendite kättesaadavaks tegemist heaks.

Artikkel 19

Kontsentreeritud viinamarjavirde kasutamine

1.   Kuni 2012. aasta 31. juulini võib anda toetust veinitootjatele, kes kooskõlas V lisas kehtestatud tingimustega kasutavad kontsentreeritud viinamarjavirret, sealhulgas puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirret, et suurendada toodete naturaalset alkoholisisaldust.

2.   Abi suurus määratakse kindlaks alkoholisisalduse mahuprotsendi ja rikastamiseks kasutatud veinivirde koguse (hektoliitrites) alusel.

3.   Abi maksimaalsed tasemed selle meetme jaoks erinevates veinikasvatuspiirkondades määratakse vastavalt artikli 113 lõikes 1 osutatud menetlusele.

Artikkel 20

Nõuetele vastavus

Kui põllumajandustootja puhul tuvastatakse, et ta on oma põllumajandusettevõttes mis tahes ajal kolme aasta jooksul alates ümberkorraldamise ja muutmise toetusprogrammide alusel saadud maksest või mis tahes ajal ühe aasta jooksul alates rohelise korje toetusprogrammide alusel saadud maksest rikkunud määruse (EÜ) nr 1782/2003 artiklites 3 kuni 7 osutatud kohustuslikke majandamisnõudeid ja häid põllumajandus- ja keskkonnatingimusi, ning rikkumine tuleneb põllumajandustootjale omistatavast tegevusest või tegevusetusest, vähendatakse toetuse summat või tühistatakse see kas osaliselt või täielikult vastavalt rikkumise tõsidusele, ulatusele, kestusele ja korduvusele, ning põllumajandustootja peab vajadusel toetuse tagastama vastavalt nimetatud sätete tingimustele.

4. jagu

Üldsätted

Artikkel 21

Aruandlus ja hindamine

1.   Liikmesriigid esitavad komisjonile iga aasta 1. märtsiks ja esimest korda 1. märtsiks 2010 aruande toetusprogrammidega ettenähtud meetmete rakendamise kohta eelmisel eelarveaastal.

Kõnealustes aruannetes loetletakse ja kirjeldatakse meetmeid, milleks anti toetusprogrammide alusel ühenduse toetust, ning eelkõige sisaldavad need üksikasju artiklis 10 osutatud müügiedendusmeetme rakendamise kohta.

2.   Liikmesriigid esitavad komisjonile 1. märtsiks 2011 ja teist korda 1. märtsiks 2014 hinnangu toetusprogrammide kulude ja kasude kohta ning ka arvamuse, kuidas nende tõhusust suurendada.

Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule 31. detsembriks 2011 aruande artiklis 10 osutatud müügiedendusmeetmete rakendamise kohta.

Artikkel 22

Rakendusmeetmed

Käesoleva peatüki rakendamiseks vajalikud meetmed võetakse vastu vastavalt artikli 113 lõikes 1 osutatud menetlusele.

Kõnealused meetmed võivad hõlmata eelkõige järgmist:

a)	toetusprogrammide esitusvormi;

b)	eeskirju toetusprogrammide muutmiseks pärast nende kohaldamise algust;

c)	artiklitega 10 kuni 19 ettenähtud meetmete üksikasjalikke rakenduseeskirju;

d)	tingimusi, mille alusel edastatakse ja avalikustatakse ühenduse vahenditest rahastatav toetus;

e)	aruandluse üksikasju.

II PEATÜKK

Vahendite ümberpaigutamine

Artikkel 23

Vahendite ümberpaigutamine maaelu arengusse

1.   Alates 2009. eelarveaastast eraldatakse lõikes 2 kehtestatud summad, mis põhinevad ajaloolistel kulutustel ja olid määruse (EÜ) nr 1493/1999 kohaselt ette nähtud sekkumismeetmeteks põllumajandusturgude reguleerimiseks, millele on viidatud määruse (EÜ) nr 1290/2005 artikli 3 lõike 1 punktis b, ühenduse täiendavate vahenditena määruse (EÜ) nr 1698/2005 alusel rahastatavate maaelu arengu programmide kohastele veinipiirkonna meetmetele.

2.   Nimetatud kalendriaastatele eraldatakse järgmised summad:

—	2009: 40,5 miljonit eurot;

—	2010: 80,9 miljonit eurot;

—	alates 2011. aastast: 121,4 miljonit eurot.

3.   Lõikes 2 ettenähtud summad jaotatakse liikmesriikide vahel vastavalt III lisale.

Liikmesriigid, kelle puhul ei ole praeguse seisuga III lisa tabelisse summasid kantud, kuna III lisasse kantavate summade kindlaksmääramiseks kasutatavast meetodist tulenevalt oleksid need summad väikesed (vähem kui 2,5 miljonit eurot ümberpaigutamiseks 2009. aastal), võivad teha otsuse paigutada need praegu II lisas sisalduvad summad täielikult või osaliselt ümber III lisasse, et kasutada neid oma maaelu arengu programmide puhul. Sellisel juhul teavitavad asjaomased liikmesriigid komisjoni kõnealusest ümberpaigutamisest hiljemalt 30. juuniks 2008 ning komisjon muudab vastavalt sellele lõiget 2 ning II ja III lisa.

III JAOTIS

REGULEERIVAD MEETMED

I PEATÜKK

Üldeeskirjad

Artikkel 24

Veiniviinamarjasortide liigitamine

1.   Liikmesriigid liigitavad vastavalt lõikele 2 veiniviinamarjasordid, mida nende territooriumil võib veini tootmiseks istutada, taasistutada või pookida.

Liikmesriigid võivad liigitada üksnes veiniviinamarjasorte, mis vastavad järgmistele tingimustele:

a)	asjaomane sort kuulub Vitis vinifera liiki või on Vitis vinifera liigi ja muude perekonna Vitis liikide ristand;

b)	sort ei ole üks järgmistest: Noah, Othello, Isabelle, Jacquez, Clinton ja Herbemont.

Kui veiniviinamarjasort kustutatakse esimeses lõigus osutatud liigitusest, tuleb see sort välja juurida 15 aasta jooksul alates kustutamisest.

2.   Lõikes 1 osutatud liigitamiskohustusest vabastatakse liikmesriigid, kelle viimase viie veiniaasta keskmise toodangu alusel arvestatud veinitoodang ei ole suurem kui 50 000 hektoliitrit aastas.

Siiski võib ka esimeses lõigus osutatud liikmesriikides veini tootmiseks istutada, taasistutada või pookida üksnes lõike 1 punktides a ja b esitatud tingimustele vastavaid veiniviinamarjasorte.

3.   Erandina lõike 1 esimesest ja teisest lõigust ning lõike 2 teisest lõigust lubatakse järgmisi veiniviinamarjasorte istutada, taasistutada või pookida teadusuuringuteks ja katseteks:

a)	lõikes 1 osutatud liikmesriikide puhul liigitamata veiniviinamarjasordid;

b)	lõikes 2 osutatud liikmesriikide puhul veiniviinamarjasordid, mis ei vasta lõike 1 punktides a ja b esitatud tingimustele.

4.   Aladelt, kuhu on veini tootmiseks vastuolus lõigetega 1 kuni 3 istutatud veiniviinamarjasordid, tuleb viinapuud välja juurida.

Selliseid alasid pole siiski kohustust välja juurida juhul, kui kõnealuste alade toodang on mõeldud eranditult veinitootja oma majapidamise tarbeks.

5.   Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et kontrollida tootjate vastavust lõigetele 1 kuni 4.

Artikkel 25

Tootmine ja turustamine

1.   IV lisas loetletud ja ühenduses toodetud tooted toodetakse artikli 24 lõike 1 kohaselt liigitatavatest veiniviinamarjasortidest.

2.   IV lisas sätestatud viinamarjasaaduste kategooria nimetust võib ühenduses kasutada üksnes sellise toote turustamiseks, mis vastab kõnealuses lisas sätestatud vastavatele tingimustele.

Olenemata artikli 59 lõike 1 punktist a, võivad liikmesriigid siiski lubada kasutada mõistet „vein”:

a)	liitnimetusena koos puuvilja nimega selliste toodete turustamiseks, mis on saadud muude puuviljade kui viinamarjade kääritamisel, või

b)	kui see on liitnimetuse osa.

Nimetatud tooteid ei tohi segi ajada IV lisas esitatud veinikategooriatele vastavate toodetega.

3.   IV lisas loetletud viinamarjasaaduste kategooriaid võib muuta vastavalt artikli 113 lõikes 2 osutatud menetlusele.

4.   Välja arvatud villitud vein, mille kohta on tõendeid, et villimine toimus enne 1. septembrit 1971, võib veini, mis on toodetud artikli 24 lõike 1 esimesele lõigule vastavalt koostatud liigitustesse kantud veiniviinamarjasortidest, kuid mis ei vasta IV lisas sätestatud kategooriatele, kasutada ainult üksikisikutest veinitootjate oma majapidamise tarbeks, veiniäädika tootmiseks või destilleerimiseks.

II PEATÜKK

Veinivalmistustavad ja piirangud

Artikkel 26

Reguleerimisala

Käesolevas peatükis käsitletakse lubatud veinivalmistustavasid ja käesoleva määrusega hõlmatud toodete valmistamise ja turuleviimise suhtes kohaldatavaid piiranguid ning samuti menetlust, mille kohaselt võib teha otsuseid nende tavade ja piirangute kohta.

Artikkel 27

Veinivalmistustavad ja piirangud

1.   Käesoleva määrusega hõlmatud toodete valmistamiseks ja säilitamiseks ühenduses kasutatakse üksnes ühenduse õigusega lubatud veinivalmistustavasid, mis on sätestatud V lisas või mille kohta võetakse vastu otsus artiklite 28 ja 29 kohaselt.

Esimest lõiku ei kohaldata:

a)	viinamarjamahla ja kontsentreeritud viinamarjamahla suhtes;

b)	viinamarjamahla valmistamiseks mõeldud viinamarjavirde või kontsentreeritud viinamarjavirde suhtes.

2.   Lubatud veinivalmistustavasid võib kasutada üksnes kõnealuste toodete asjakohase valmistamise, säilitamise või töötlemise tagamiseks.

3.   Käesoleva määrusega hõlmatud tooteid tuleb ühenduses valmistada kooskõlas VI lisas sätestatud asjakohaste piirangutega.

4.   Ühenduses ei tohi turustada käesoleva määrusega hõlmatud tooteid, mille puhul on kasutatud veinivalmistustavasid, mis ei ole lubatud ühenduse või asjakohasel juhul riiklike veinivalmistustavadega, või mis on vastuolus VI lisas sätestatud piirangutega.

Artikkel 28

Liikmesriikide rangemad eeskirjad

Liikmesriigid võivad piirata või välistada teatavate ühenduse õigusega lubatud veinivalmistustavade kasutamist ning näha ette rangemad piirangud oma territooriumil valmistatava veini suhtes, et kindlustada kaitstud päritolunimetuse või geograafilise tähisega veinide, vahuveinide ja liköörveinide põhiomaduste säilimine.

Liikmesriigid teatavad nendest piiramistest, välistustest ja piirangutest komisjonile, kes juhib neile teiste liikmesriikide tähelepanu.

Artikkel 29

Veinivalmistustavade ja piirangute kasutamise lubamine

1.   Välja arvatud veinivalmistustavade puhul, mis on seotud rikastamise, hapestamise ja hapetustamisega, nagu on kehtestatud V lisas seoses teatavate selles käsitletud toodetega, ning samuti VI lisas sätestatud piirangute puhul, otsustatakse käesoleva määrusega hõlmatud toodete valmistamist ja säilitamist käsitlevate veinivalmistustavade ja piirangute üle vastavalt artikli 113 lõikes 2 osutatud menetlusele.

2.   Liikmesriigid võivad lubada niisuguste veinivalmistustavade katselist kasutamist, mis muidu ei ole lubatud, kooskõlas tingimustega, mis määratletakse vastavalt artikli 113 lõikes 2 osutatud menetlusele.

Artikkel 30

Loa andmise kriteeriumid

Lubades veinivalmistustavade kasutamist vastavalt artikli 113 lõikes 2 osutatud menetlusele, teeb komisjon järgnevat:

a)	tugineb Rahvusvahelise Veiniameti soovitatud ja avaldatud veinivalmistustavadele ja veinivalmistustavade, mille kasutamiseks ei ole veel luba antud, katselise kasutamise tulemustele;

b)	arvestab inimeste tervise kaitsega;

c)	võtab arvesse tarbijate eksitamise võimalikku ohtu nende kindlakskujunenud ootuste ja ettekujutuste tõttu, pidades silmas teabevahendite kättesaadavust ja võimalikkust selliste riskide vältimiseks;

d)	lubab veini looduslike ja põhiomaduste säilitamist ning ei põhjusta asjaomase toote koostise märkimisväärset muutust;

e)	tagab keskkonnakaitse vastuvõetava miinimumtaseme;

f)	peab kinni V ja VI lisas sätestatud veinivalmistustavade ja piirangute üldeeskirjadest.

Artikkel 31

Analüüsimeetodid

Rahvusvahelise Veiniameti soovitatud ja avaldatud analüüsimeetodeid ja eeskirju kasutatakse käesolevas määrusega hõlmatud toodete koostise määramiseks ja selgitamaks, kas kõnealuseid tooteid on käideldud lubatud veinivalmistustavadest erinevatel menetlustel.

Kui Rahvusvahelise Veiniameti soovitatud ja avaldatud meetodid ja eeskirjad puuduvad, võetakse vastavad meetodid ja eeskirjad vastu vastavalt artikli 113 lõikes 2 osutatud menetlusele.

Kuni selliste eeskirjade vastuvõtmiseni kasutatakse nende asemel asjaomase liikmesriigi lubatud meetodeid ja eeskirju.

Artikkel 32

Rakendusmeetmed

Käesoleva peatüki ning V ja VI lisa rakendamiseks vajalikud meetmed võetakse vastu vastavalt artikli 113 lõikes 2 osutatud menetlusele, kui kõnealustes lisades ei ole sätestatud teisiti.

Need meetmed võivad hõlmata eelkõige järgmist:

a)	sätteid, mille kohaselt peetakse määruse (EÜ) nr 1493/1999 IV lisas loetletud ühenduse veinivalmistustavasid lubatud veinivalmistustavadeks;

b)	vahuveinide, kvaliteetvahuveinide ja aromaatsete kvaliteetvahuveinidega seotud lubatud veinivalmistustavasid ja piiranguid, sealhulgas rikastamist, hapestamist ja hapetustamist;

c)	liköörveine käsitlevaid lubatud veinivalmistustavasid ja piiranguid;

d)	virrete ja veinide segamist reguleerivaid sätteid vastavalt VI lisa punktile C;

e)	veinivalmistamismenetluse käigus kasutatavate ainete puhtus- ja identifitseerimisnõudeid, kui asjakohased ühenduse eeskirjad puuduvad;

f)	lubatud veinivalmistustavade rakendamist käsitlevaid halduseeskirju;

g)	artiklile 27 mittevastavate toodete valdamist, ringlust ja kasutamist reguleerivaid tingimusi, võimalikke erandeid kõnealuse artikli nõuetest ning ka kriteeriumide kehtestamist raskuste ärahoidmiseks üksikjuhtudel;

h)	tingimusi, mille alusel liikmesriigid võivad lubada käesolevale peatüki muudele sätetele kui artiklile 27 või käesoleva peatüki rakendussätetele mittevastavate toodete valdamist, ringlust ja kasutamist.

III PEATÜKK

Päritolunimetused, geograafilised tähised ja traditsioonilised nimetused

Artikkel 33

Reguleerimisala

1.   IV ja V peatükis kehtestatud eeskirju päritolunimetuste, geograafiliste tähiste ja traditsiooniliste nimetuste kohta kohaldatakse IV lisa lõigetes 1, 3 kuni 6, 8, 9, 11, 15 ja 16 osutatud toodete suhtes.

2.   Lõikes 1 osutatud eeskirjade aluseks on:

a)	järgmiste rühmade seaduslike huvide kaitse: i) tarbijad ja ii) tootjad;

b)	asjaomaste toodete ühisturu tõrgeteta toimimise tagamine;

c)	kvaliteetsete toodete tootmise edendamine, võimaldades seejuures kasutada riikliku kvaliteedipoliitika meetmeid.

IV PEATÜKK

Päritolunimetused ja geograafilised tähised

1. jagu

Mõisted

Artikkel 34

Mõisted

1.   Käesoleva määruse kohaldamisel kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)

„päritolunimetus” – piirkonna, konkreetse koha või erandjuhtudel riigi nimi, mida kasutatakse, et kirjeldada artikli 33 lõikes 1 osutatud toodet, mis vastab järgmistele nõuetele: i) selle kvaliteet ja omadused tulenevad valdavalt või eranditult teatavast geograafilisest piirkonnast koos sellele omaste looduslike ja inimteguritega; ii) viinamarjad, millest see on valmistatud, pärinevad eranditult kõnealusest geograafilisest piirkonnast; iii) selle tootmine toimub kõnealuses geograafilises piirkonnas; iv) see on saadud viinamarjasortidest, mis kuuluvad Vitis vinifera liiki;

b)

„geograafiline tähis” – piirkonnale, konkreetsele kohale või erandjuhtudel riigile viitav tähis, mida kasutatakse, et kirjeldada artikli 33 lõikes 1 osutatud toodet, mis vastab järgmistele nõuetele: i) sellel on eriline kvaliteet, maine või muud omadused, mis tulenevad peamiselt sellest geograafilisest piirkonnast; ii) vähemalt 85 % selle valmistamiseks kasutavatest viinamarjadest pärinevad eranditult kõnealusest geograafilisest piirkonnast; iii) selle tootmine toimub kõnealuses geograafilises piirkonnas; iv) see on saadud viinamarjasortidest, mis kuuluvad Vitis vinifera liiki või Vitis vinifera liikide ja muude perekonna Vitis liikide ristandite hulka.

2.   Teatud traditsiooniliselt kasutatavad nimetused on päritolunimetused, kui:

a)	need tähistavad veini;

b)	need viitavad geograafilisele nimele;

c)	need vastavad lõike 1 punkti a alapunktides i kuni iv osutatud nõuetele;

d)	nende suhtes kohaldatakse käesolevas peatükis sätestatud päritolunimetuse ja geograafilise tähise kaitse alla võtmise menetlust.

3.   Päritolunimetused ja geograafilised tähised, sealhulgas need, mis on seotud kolmandate riikide geograafiliste piirkondadega, võetakse ühenduse kaitse alla vastavalt käesolevas peatükis sätestatud eeskirjadele.

2. jagu

Kaitsetaotlus

Artikkel 35

Kaitsetaotluste sisu

1.   Päritolunimetuste või geograafiliste tähiste nimede kaitsetaotlused peavad hõlmama tehnilist toimikut, mis sisaldab:

a)	kaitstavat nimetust;

b)	taotleja nime ja aadressi;

c)	lõikes 2 osutatud tootespetsifikaati;

d)	koonddokumenti, milles esitatakse kokkuvõte lõikes 2 osutatud tootespetsifikaadist.

2.   Tootespetsifikaat võimaldab huvitatud osapooltel kontrollida päritolunimetuse või geograafilise tähise asjaomaseid tootmistingimusi.

Tootespetsifikaat sisaldab vähemalt:

a)	kaitstavat nimetust;

b)

veini(de) kirjeldust: i) päritolunimetusega veinide korral selle põhiliste analüütiliste ja organoleptiliste omaduste kirjeldust; ii) geograafilise tähisega veinide korral selle põhiliste analüütiliste omaduste kirjeldust ning samuti organoleptiliste omaduste hinnangut või märget selliste omaduste kohta;

c)	vajadusel veini(de) valmistamiseks kasutatavaid eritavasid ning veini(de) valmistamisel kehtivaid asjakohaseid piiranguid;

d)	asjaomase geograafilise piirkonna piiritlust;

e)	maksimaalset saagikust hektari kohta;

f)	andmeid veiniviinamarjasordi või -sortide kohta, millest vein(id) on saadud;

g)	üksikasju, mis kinnitavad seost, millele on osutatud artikli 34 lõike 1 punkti a alapunktis i või olenevalt olukorrast artikli 34 lõike 1 punkti b alapunktis i;

h)

ühenduse või siseriiklikes sätetes kehtestatud või, liikmesriikide poolt ette nähtud juhtudel, kaitstud päritolunimetust või geograafilist tähist haldava organisatsiooni poolt kehtestatud kohaldatavaid nõudeid, võttes arvesse asjaolu, et sellised nõuded peavad olema objektiivsed ja mittediskrimineerivad ja vastama ühenduse õigusele;

i)	tootespetsifikaatide tingimuste täitmist kontrollivate asutuste või organite nime ja aadressi ning nende vastavaid ülesandeid.

Artikkel 36

Kolmanda riigi geograafilise piirkonnaga seotud kaitsetaotlus

1.   Kui kaitsetaotlus on seotud kolmanda riigi geograafilise piirkonnaga, sisaldab see lisaks artiklis 35 sätestatud andmetele tõendit, et kõnealune nimi on oma päritolumaal kaitstud.

2.   Taotlus edastatakse komisjonile, kas otse taotleja poolt või asjaomase kolmanda riigi ametiasutuste kaudu.

3.   Kaitsetaotlus esitatakse ühes ühenduse ametlikus keeles või sellega on kaasas kinnitatud tõlge ühesse nimetatud keelde.

Artikkel 37

Taotlejad

1.   Iga huvitatud tootjarühm või erandjuhtudel üksiktootja võib taotleda päritolunimetuse või geograafilise tähise kaitset. Taotlemises võivad osaleda ka teised huvitatud isikud.

2.   Tootjad võivad kaitsetaotluse esitada üksnes seoses nende endi toodetava veiniga.

3.   Ühise taotluse võib esitada piiriülest geograafilist piirkonda tähistava nime kohta või piiriülese geograafilise piirkonnaga seotud traditsioonilise nimetuse kohta.

3. jagu

Kaitse alla võtmise menetlus

Artikkel 38

Siseriiklik eelmenetlus

1.   Ühendusest pärit veinide artikli 34 kohaste päritolunimetuse või geograafilise tähise kaitsetaotluste suhtes kohaldatakse siseriiklikku eelmenetlust kooskõlas käesoleva artikliga.

2.   Kaitsetaotlus esitatakse selles liikmesriigis, mille territooriumilt päritolunimetus või geograafiline tähis pärineb.

3.   Liikmesriik kontrollib kaitsetaotluse vastavust käesolevas peatükis sätestatud tingimustele.

Liikmesriik viib läbi siseriikliku menetluse, millega tagatakse taotluse piisav avalikustamine ja nähakse ette vähemalt kahe kuu pikkune ajavahemik alates avalikustamisest, mille jooksul kõik tema territooriumil tegutsevad või asuvad ning õigustatud huvi omavad füüsilised või juriidilised isikud võivad esitada vastuväite kavandatavale kaitse alla võtmisele, esitades liikmesriigile nõuetekohaselt põhjendatud avalduse.

4.   Kui liikmesriik leiab, et päritolunimetus või geograafiline tähis ei vasta asjaomastele nõuetele ning sealhulgas on võimalus, et see ei vasta üldiselt ühenduse õigusele, lükkab ta taotluse tagasi.

5.   Kui liikmesriik leiab, et asjaomased nõuded on täidetud,

a)	avaldab ta koondokumendi ja tootespetsifikaadi vähemalt Internetis ja

b)	esitab komisjonile kaitsetaotluse, mis sisaldab järgmist teavet: i) taotleja nime ja aadressi; ii) artikli 35 lõike 1 punktis d osutatud koonddokumenti; iii) liikmesriigi kinnitust, et taotleja esitatud taotlus vastab käesoleva määruse tingimustele; iv) viidet punktis a osutatud avaldamisele.

Kõnealune teave esitatakse ühes ühenduse ametlikus keeles või nendega on kaasas kinnitatud tõlge ühesse nimetatud keelde.

6.   Liikmesriigid kehtestavad käesoleva artikli järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid 1. augustiks 2009.

7.   Kui liikmesriigil puuduvad siseriiklikud õigusnormid päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste kaitse kohta, võib ta vastavalt käesolevas peatükis esitatud tingimustele anda nimetusele üksnes üleminekuajal riiklikul tasandil kaitse alates kuupäevast, mil selle kohta esitati komisjonile taotlus. See ajutine siseriiklik kaitse lakkab alates käesoleva peatüki kohase registreerimisotsuse või registreerimisest keeldumise otsuse vastuvõtmise kuupäevast.

Artikkel 39

Komisjoni järelevalve

1.   Komisjon avalikustab päritolunimetuse või geograafilise tähise kaitsetaotluse esitamise kuupäeva.

2.   Komisjon kontrollib, kas artikli 38 lõikes 5 osutatud kaitsetaotlused vastavad käesolevas peatükis sätestatud tingimustele.

3.   Kui komisjon leiab, et käesolevas peatükis sätestatud tingimused on täidetud, avaldab ta artikli 35 lõike 1 punktis d osutatud koonddokumendi ja artikli 38 lõikes 5 osutatud tootespetsifikatsiooni avaldamise viite Euroopa Liidu Teatajas.

Vastasel korral otsustatakse vastavalt artikli 113 lõikes 2 osutatud menetlusele taotlus tagasi lükata.

Artikkel 40

Vastuväidete esitamise menetlus

Kahe kuu jooksul alates artikli 39 lõike 3 esimeses lõigus ettenähtud avaldamisest võivad kõik õigustatud huvi omavad liikmesriigid, kolmandad riigid, füüsilised või juriidilised isikud, kes on asutatud või asuvad muus liikmesriigis kui kaitset taotlev liikmesriik või kolmandas riigis, esitada vastuväite kavandatavale kaitse alla võtmisele, esitades komisjonile nõuetekohaselt põhjendatud avalduse seoses käesolevas peatükis sätestatud tingimuste täitmisega.

Kolmandas riigis tegutsevate või asuvate füüsiliste või juriidiliste isikute puhul esitatakse kõnealune avaldus kas otse või asjaomase kolmanda riigi ametiasutuste kaudu esimeses lõigus osutatud kahekuulise ajavahemiku jooksul.

Artikkel 41

Kaitse alla võtmise otsus

Komisjonile kättesaadava teabe alusel ja vastavalt artikli 113 lõikes 2 osutatud menetlusele otsustatakse käesolevas peatükis sätestatud tingimustele vastav ja ühenduse õigusega kooskõlas olev päritolunimetus või geograafiline tähis kaitse alla võtta või taotlus tagasi lükata, kui kõnealuseid tingimusi ei täideta.

4. jagu

Erijuhtumid

Artikkel 42

Homonüümid

1.   Kui taotlus on esitatud sellise nimetuse registreerimiseks, mis on täielikult või osaliselt homonüümne käesoleva määruse kohaselt juba registreeritud nimetusega, siis võetakse registreerimisel arvesse kohalikku ja tavapärast kasutust ning segiajamise ohtu.

Ei registreerita homonüümset nimetust, mis võib tekitada tarbijas eksliku arvamuse, et tooted on pärit muult territooriumilt, isegi kui nimetus on sõnasõnaliselt võetuna kõnealuste toodete tegeliku päritoluterritooriumi, -piirkonna või -koha puhul täpne.

Registreeritud homonüümset nimetust lubatakse kasutada tingimusel, et tegelikkuses suudetakse tagada hiljem registreeritud homonüümi ja registris juba esineva nimetuse eristamine, võttes arvesse vajadust kohelda asjaomaseid tootjaid erapooletult ning mitte eksitada tarbijaid.

2.   Lõiget 1 kohaldatakse mutatis mutandis, kui taotlus on esitatud sellise nimetuse registreerimiseks, mis on täielikult või osaliselt homonüümne geograafilise tähisega, mis on sellisena liikmesriikide seadustega kaitstud.

Liikmesriigid ei võta oma geograafilisi tähiseid käsitlevate õigusnormide kohaselt kaitse alla mitteidentseid geograafilisi tähiseid, kui päritolunimetus või geograafiline tähis on ühenduses kaitstud päritolunimetusi ja geograafilisi tähiseid käsitleva ühenduse õigusnormi alusel.

3.   Kui komisjoni rakenduseesmeetmetes ei ole sätestatud teisiti, ei tohi viinamarjasordi nime kasutada käesoleva määrusega hõlmatud toodete märgistamiseks juhul, kui viinamarjasort sisaldab kaitstud päritolunimetust või geograafilist tähist või koosneb sellest.

4.   Artikliga 34 hõlmatud toodete päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste kaitse ei mõjuta seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. jaanuari 2008. aasta määruses (EÜ) nr 110/2008 (piiritusjookide määratlemise, kirjeldamise, esitlemise, märgistamise ja geograafiliste tähiste kaitse kohta) (18) määratletud piiritusjookidega kaitstud geograafilisi tähiseid ja vastupidi.

Artikkel 43

Kaitse alla võtmisest keeldumise põhjused

1.   Üldnimetuseks muutunud nimetusi ei kaitsta päritolunimetuse või geograafilise tähisena.

Käesolevas peatükis tähendab „üldnimetuseks muutunud nimetus” veini nimetust, mis vaatamata oma seotusele koha või piirkonnaga, kus toodet algselt toodeti või turustati, on muutunud veini üldnimetuseks ühenduses.

Et otsustada, kas nimetus on või ei ole muutunud üldnimetuseks, võetakse arvesse kõiki asjakohaseid tegureid, eelkõige:

a)	hetkeolukorda ühenduses, eelkõige tarbimispiirkondades;

b)	asjakohaseid siseriiklikke või ühenduse sätteid.

2.   Nimetust ei kaitsta päritolunimetuse või geograafilise tähisena juhul, kui selle kaitsmine võib kaubamärgi mainet ja tuntust arvesse võttes tarbijat veini tegeliku olemuse osas eksitada.

Artikkel 44

Seos kaubamärkidega

1.   Juhul kui päritolunimetus või geograafiline tähis on käesoleva määruse alusel kaitstud, keeldutakse ühele artikli 45 lõikes 2 osutatud olukorrale vastava ja IV lisas loetletud kategooria alla kuuluva tootega seotud kaubamärgi registreerimisest juhul, kui kaubamärgi registreerimistaotlus esitatakse komisjonile pärast päritolunimetuse või geograafilise tähise kaitsetaotluse esitamist ning päritolunimetus või geograafiline tähis võetakse seejärel kaitse alla.

Esimese lõigu sätteid rikkudes registreeritud kaubamärgid tunnistatakse kehtetuteks.

2.   Ilma et see piiraks artikli 43 lõike 2 kohaldamist, võib olenemata päritolunimetuse või geograafilise tähise kaitsest jätkuvalt kasutada või uuendada kaubamärki, mille kasutus vastab ühele artikli 45 lõikes 2 osutatud olukorrale, mis on taotletud, registreeritud või asjaomaste õigusaktidega ettenähtud juhtudel ühenduse territooriumil kasutuses juurdunud enne komisjonile päritolunimetuse või geograafilise tähise kaitsetaotluse esitamise kuupäeva, tingimusel et selle tühistamiseks või kehtetuks tunnistamiseks ei ole ühtegi põhjust, nagu on määratletud esimese nõukogu 21. detsembri 1988. aasta direktiiviga 89/104/EMÜ (kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) (19) või nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrusega (EÜ) nr 40/94 (ühenduse kaubamärgi kohta) (20).

Sellistel juhtudel lubatakse kasutada päritolunimetust või geograafilist tähist kõrvuti vastavate kaubamärkidega.

5. jagu

Kaitse ja kontroll

Artikkel 45

Kaitse

1.   Kaitstud päritolunimetusi ja geograafilisi tähiseid võivad kasutada kõik ettevõtjad, kes turustavad veini, mis on toodetud kooskõlas vastava tootespetsifikaadiga.

2.   Kaitstud päritolunimetused ja geograafilised tähised ning tootespetsifikaadiga kooskõlas kaitstud nimetusi kasutavad veinid kaitstakse:

a)	kaitstud nimetuse otsese või kaudse kaubanduslikul eesmärgil kasutamise eest: i) sarnastel toodetel, mis ei vasta kaitstud nimetuse tootespetsifikaadile või ii) kui sellise kasutusega kaasneb päritolunimetuse või geograafilise tähise maine ärakasutamine;

b)	väärkasutuse, imiteerimise või seoste tekitamise eest ka siis, kui toote või teenuse tegelik päritolu on näidatud või kui kaitstud nimetus on tõlgitud või sellele on lisatud väljend „stiil”, „liik”, „meetod”, „toodetud nagu”, „imitatsioon”, „maitse”, „samasugune” või muu samalaadne väljend;

c)

muude toote lähtekohta, päritolu, laadi või olulisi omadusi käsitlevate valede või eksitavate märgete eest, mis esitatakse asjaomase toote sise- või välispakendil, reklaammaterjalides või tootega seotud dokumentides, ning selliste pakendite kasutamise eest, mis võivad anda vale mulje toote päritolust;

d)	muu tegevuse eest, mis võib tarbijat eksitada seoses toote tegeliku päritoluga.

3.   Kaitstud päritolunimetused või kaitstud geograafilised tähised ei muutu ühenduses üldnimetusteks artikli 43 lõike 1 tähenduses.

4.   Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et lõpetada kaitstud päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste ebaseaduslik kasutamine lõikes 2 osutatud viisil.

Artikkel 46

Register

Komisjon loob veini kaitstud päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste avalikkusele kättesaadava elektroonilise registri ja haldab seda.

Artikkel 47

Pädeva kontrolliasutuse määramine

1.   Liikmesriigid määravad vastavalt määruse (EÜ) nr 882/2004 artiklis 4 kehtestatud kriteeriumidele käesolevas peatükis sätestatud kohustuste täitmise kontrollimise eest vastutava(d) pädeva(d) asutuse(d).

2.   Liikmesriigid tagavad, et iga käesolevat peatükki järgival ettevõtjal on õigus olla kontrollisüsteemiga hõlmatud.

3.   Liikmesriigid teavitavad komisjoni lõikes 1 osutatud pädeva(te)st asutus(t)est. Komisjon avalikustab nende nimed ja aadressid ning ajakohastab neid korrapäraselt.

Artikkel 48

Spetsifikaatide järgimise kontrollimine

1.   Ühenduse geograafilise piirkonnaga seotud kaitstud päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste puhul tagatakse tootmisel ning veini müügiks ettevalmistuse ajal ja järgselt tootespetsifikaatide järgimise iga-aastane kontrollimine:

a)	artikli 47 lõikes 1 osutatud pädeva(te) asutus(te) poolt või

b)	ühe või mitme toote sertifitseerimisasutusena tegutseva kontrolliorgani poolt määruse (EÜ) nr 882/2004 artikli 2 teise lõigu punkti 5 tähenduses ja kooskõlas kõnealuse määruse artiklis 5 kehtestatud kriteeriumidega.

Sellise kontrollimise kulud kannavad kontrollitavad ettevõtjad.

2.   Kolmanda riigi geograafilise piirkonnaga seotud kaitstud päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste puhul tagatakse tootmisel ning veini müügiks ettevalmistuse ajal ja järgselt tootespetsifikaatide järgimise iga-aastane kontrollimine:

a)	ühe või mitme kolmanda riigi määratud ametiasutuse poolt või

b)	ühe või mitme sertifitseerimisasutuse poolt.

3.   Lõike 1 punktis b ja lõike 2 punktis b osutatud sertifitseerimisasutused vastavad Euroopa standardile EN 45011 või ISO/IEC juhendile 65 (toodete sertifitseerimise süsteemidega tegelevate asutuste üldnõuded) ning alates 1. maist 2010 akrediteeritakse neid kooskõlas kõnealuse standardi või juhendiga.

4.   Kontrollides tootespetsifikaadi järgimist, on lõike 1 punktis a ning lõike 2 punktis a osutatud asutus piisavalt objektiivne ja erapooletu ning tema käsutuses on pidevalt kvalifitseeritud töötajad ja ülesannete täitmiseks vajalikud vahendid.

Artikkel 49

Tootespetsifikaatide muutmine

1.   Artikli 37 tingimustele vastav taotleja võib taotleda kaitstud päritolunimetuse või geograafilise tähise tootespetsifikaadi muutmise heakskiitmist, eelkõige selleks, et võtta arvesse teaduse ja tehnika edusamme või määratleda uuesti artikli 35 lõike 2 teise lõigu punktis d osutatud geograafiline piirkond. Taotlustes kirjeldatakse ja põhjendatakse taotletud muudatusi.

2.   Kui kavandatud muudatus toob kaasa ühe või mitu muudatust artikli 35 lõike 1 punktis d osutatud koonddokumenti, kohaldatakse artikleid 38 kuni 41 mutatis mutandis muutmistaotluse suhtes. Kuid kui kavandatud muudatus on üksnes väike, otsustakse vastavalt artikli 113 lõikes 2 osutatud menetlusele, kas rahuldada taotlus artikli 39 lõikes 2 ja artiklis 40 sätestatud menetlust rakendamata ning heakskiitmise korral avaldab komisjon artikli 39 lõikes 3 osutatud andmed.

3.   Kui kavandatud muudatus ei too kaasa koonddokumendi muutmist, kohaldatakse järgmisi eeskirju:

a)	kui geograafiline piirkond asub liikmesriigis, avaldab kõnealune liikmesriik oma seisukoha muudatuse suhtes ning heakskiidu korral avaldab muudetud tootespetsifikaadi ning teavitab komisjoni heakskiidetud muudatustest ja nende põhjendustest;

b)	kui geograafiline piirkond asub kolmandas riigis, otsustab komisjon, kas kavandatud muudatus heaks kiita.

Artikkel 50

Tühistamine

Komisjoni algatusel või õigustatud huvi omava liikmesriigi, kolmanda riigi või füüsilise või juriidilise isiku asjakohaselt põhjendatud taotluse korral võidakse otsustada vastavalt artikli 113 lõikes 2 osutatud menetlusele päritolunimetuse või geograafilise tähise kaitse tühistada, kui vastava tootespetsifikaadi järgimine ei ole enam tagatud.

Artikleid 38 kuni 41 kohaldatakse mutatis mutandis.

Artikkel 51

Olemasolevad kaitstud veininimetused

1.   Määruse (EÜ) nr 1493/1999 artiklite 51 ja 54 ja määruse (EÜ) nr 753/2002 artikli 28 kohaselt kaitstud veininimetused võetakse automaatselt käesoleva määruse kohase kaitse alla. Komisjon kannab need käesoleva määruse artiklis 46 sätestatud registrisse.

2.   Lõikes 1 osutatud olemasolevate kaitstud veininimetustega seoses edastavad liikmesriigid komisjonile:

a)	artikli 35 lõikes 1 ette nähtud tehnilised toimikud;

b)	siseriiklikud otsused heakskiitmise kohta.

3.   Lõikes 1 osutatud veininimetused, mille kohta ei esitata lõikes 2 osutatud teavet 31. detsembriks 2011, arvatakse käesoleva määruse kaitse alt välja. Komisjon võtab vajalikke meetmeid, et kõrvaldada kõnealused nimetused artiklis 46 sätestatud registrist.

4.   Artiklit 50 ei kohaldata lõikes 1 osutatud olemasolevate kaitstud veininimetuste suhtes.

Kuni 31. detsembrini 2014 võidakse komisjoni algatusel ja vastavalt artikli 113 lõikes 2 osutatud menetlusele otsustada lõikes 1 osutatud olemasolevate kaitstud veininimetuste kaitse tühistada, kui need ei vasta artiklis 34 sätestatud tingimustele.

6. jagu

Üldsätted

Artikkel 52

Rakendusmeetmed

Käesoleva peatüki rakendamiseks vajalikud meetmed võetakse vastu vastavalt artikli 113 lõikes 1 osutatud menetlusele.

Kõnealused meetmed võivad hõlmata eelkõige erandeid käesolevas peatükis sätestatud eeskirjade ja nõuete kohaldamisest:

a)	menetluses olevate päritolunimetuste või geograafiliste tähiste kaitsetaotluste suhtes;

b)	teatavate kaitstud päritolunimetuse või geograafilise tähisega veinide tootmise suhtes geograafilise piirkonna läheduses, kust pärinevad veini valmistamiseks kasutatavad viinamarjad;

c)	teatavate kaitstud päritolunimetusega veinide traditsiooniliste tootmistavade suhtes.

Artikkel 53

Tasud

Liikmesriikidel on õigus nõuda oma kulude katteks tasu, sealhulgas nende kulude katteks, mis tekivad seoses käesoleva määruse kohaste kaitsetaotluste, vastuväidete, muutmistaotluste ja tühistamistaotluste läbivaatamisega.

V PEATÜKK

Traditsioonilised nimetused

Artikkel 54

Mõiste

1.   „Traditsiooniline nimetus” – liikmesriikides tavapäraselt artikli 33 lõikes 1 osutatud toodete kohta kasutatav nimetus, millega osutatakse:

a)	et toote päritolunimetus või geograafiline tähis on kaitstud ühenduse või liikmesriigi õigusnormi alusel;

b)	kaitstud päritolunimetuse või geograafilise tähisega toodete valmistamis- või laagerdamismeetodile, kvaliteedile, värvusele, kohatüübile või mingile konkreetsele ajaloosündmusele.

2.   Traditsiooniliste nimetuste tunnustamine, määratlemine ja kaitsmine toimub vastavalt artikli 113 lõikes 1 osutatud menetlusele.

Artikkel 55

Kaitse

1.   Kaitstud traditsioonilist nimetust võib kasutada üksnes sellise toote puhul, mis on valmistatud kooskõlas artikli 54 lõikes 2 osutatud määratlusega.

Traditsioonilisi nimetusi kaitstakse ebaseadusliku kasutamise eest.

Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et lõpetada kaitstud traditsiooniliste nimetuste ebaseaduslik kasutamine.

2.   Traditsioonilised nimetused ei muutu ühenduses üldnimetusteks.

Artikkel 56

Rakendusmeetmed

Käesoleva peatüki rakendamiseks vajalikud meetmed võetakse vastu vastavalt artikli 113 lõikes 1 osutatud menetlusele, eelkõige seoses järgmisega:

a)	kaitse alla võtmise menetlus;

b)	kaitse konkreetne tase.

VI PEATÜKK

Märgistamine ja esitlemine

Artikkel 57

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)	„märgistamine” – kõik tootega seotud ja sellele viitavad sõnad, andmed, kaubamärgid, margitoodete nimed, kujunduselemendid või sümbolid mis tahes pakenditel, dokumentidel, sedelitel, etikettidel või kaelaetikettidel;

b)	„esitlemine” – mis tahes teave, mis edastatakse tarbijatele asjaomase toote pakendi abil, sealhulgas pudelite kuju ja tüübi abil.

Artikkel 58

Horisontaaleeskirjade kohaldatavus

Kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse direktiivi 89/104/EMÜ, nõukogu 14. juuni 1989. aasta direktiivi 89/396/EMÜ (millega kehtestatakse eeskirjad kinnispakkides olevate toodete nimikoguste kohta), (21) direktiivi 2000/13/EÜ ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. septembri 2007. aasta direktiivi 2007/45/EÜ (millega kehtestatakse eeskirjad kinnispakkides olevate toodete nimikoguste kohta) (22) kõnealuste direktiivide reguleerimisalasse kuuluvate toodete märgistamise ja esitlemise suhtes.

Artikkel 59

Kohustuslikud üksikasjad

1.   IV lisa lõigetes 1 kuni 11, 13, 15 ja 16 osutatud toodete, mida turustatakse ühenduses või mis on mõeldud eksportimiseks, märgistamisel ja nende esitlemisel kasutatakse järgmisi kohustuslikke elemente:

a)	viinamarjasaaduste kategooria nimetust kooskõlas IV lisaga;

b)	kaitstud päritolunimetuse või geograafilise tähisega veinide puhul: i) terminit „kaitstud päritolunimetus” või „kaitstud geograafiline tähis” ja ii) kaitstud päritolunimetuse või geograafilise tähise nimetust;

c)	tegelikku alkoholisisaldust mahuprotsentides;

d)	märget lähtekoha kohta;

e)	märget villija kohta ja vahuveini, gaseeritud vahuveini, kvaliteetvahuveini või aromaatse kvaliteetvahuveini puhul tootja või müüja nime;

f)	imporditud veinide puhul märget importija kohta;

g)	vahuveini, gaseeritud vahuveini, kvaliteetvahuveini või aromaatse kvaliteetvahuveini puhul märget suhkrusisalduse kohta.

2.   Erandina lõike 1 punktist a võib viite viinamarjasaaduste kategooriale välja jätta selliste veinide puhul, mille etikett sisaldab päritolunimetuse või geograafilise tähise kaitstud nimetust.

3.   Erandina lõike 1 punktist b võib viite terminitele „kaitstud päritolunimetus” või „kaitstud geograafiline tähis” välja jätta järgmistel juhtudel:

a)	kui etiketil on esitatud artikli 54 lõike 1 punktis a määratletud traditsiooniline nimetus;

b)	kui vastavalt artikli 113 lõikes 1 osutatud menetlusele määratletud erandjuhul on etiketil esitatud kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähise nimetus.

Artikkel 60

Valikulised üksikasjad

1.   Artikli 59 lõikes 1 osutatud toodete märgistamisel või esitlemisel võib kasutada eelkõige järgmisi valikulisi elemente:

a)	aastakäik;

b)	ühe või mitme viinamarjasordi nimi;

c)	suhkrusisaldusele osutavad terminid muude kui artikli 59 lõike 1 punktis g osutatud veinide korral;

d)	kaitstud päritolunimetuse või geograafilise tähisega veinide puhul artikli 54 lõike 1 punktis b osutatud traditsioonilised nimetused;

e)	kaitstud päritolunimetusele või geograafilisele tähisele osutavat ühenduse sümbol;

f)	teatavatele tootmismeetoditele viitavad terminid;

g)	kaitstud päritolunimetust või geograafilist tähist kandvate veinide puhul muu geograafilise koha nimi, mis on väiksem või suurem kui päritolunimetuse või geograafilise tähise aluseks olev piirkond.

2.   Seoses lõike 1 punktides a ja b osutatud elementide kasutamisega veinide korral, millel puudub kaitstud päritolunimetus või geograafiline tähis, ning piiramata artikli 42 lõike 3 kohaldamist:

a)	kehtestavad liikmesriigid õigus- ja haldusnormid, et tagada sertifitseerimise, heakskiitmise ja kontrolli menetlused, millega tagatakse asjaomase teabe tõelevastavus;

b)

võivad liikmesriigid mittediskrimineerivate ja objektiivsete kriteeriumide alusel ning konkurentsi arvesse võttes koostada kõrvale jäetavate veiniviinamarjasortide loetelud nende territooriumil veiniviinamarjasortidest toodetava veini suhtes, eelkõige kui: i) esineb oht, et tarbija võib segi ajada veini tegeliku päritolu seetõttu, et vastav veiniviinamarjasort on lahutamatult seotud olemasoleva kaitstud päritolunimetuse või geograafilise tähisega; ii) asjaomane kontrollimine ei oleks kulutõhus, kuna vastav veiniviinamarjasort moodustab väga väikese osa liikmesriigi viinamarjaistandustest;

c)	ei anna erinevatest liikmesriikidest pärit veinide segamine õigust veiniviinamarjasordi või -sortide märgistamiseks, välja arvatud kui asjaomased liikmesriigid lepivad teisiti kokku ja tagavad vastava sertifitseerimise, heakskiitmise ja kontrolli menetluste läbiviimise teostatavuse.

Artikkel 61

Keeled

1.   Artiklites 59 ja 60 osutatud sõnadega väljendatud kohustuslikud ja valikulised üksikasjad esitatakse ühes või enamas ühenduse ametlikus keeles.

2.   Olenemata lõikest 1, esitatakse kaitstud päritolunimetuse või geograafilise tähise nimetus või artikli 54 lõike 1 punktis a osutatud traditsiooniline nimetus etiketil selle riigi keeles või keeltes, kus kaitse kehtib.

Kui kaitstud päritolunimetuste või geograafiliste tähiste või riiklike erinimetuste puhul kasutatakse ladina tähestikust erinevat tähestikku, siis võib asjaomane nimetus olla esitatud ka ühes või enamas ühenduse ametlikus keeles.

Artikkel 62

Jõustamine

Liikmesriikide pädevad asutused võtavad meetmed tagamaks, et artikli 59 lõikes 1 osutatud toodet, mis ei ole märgistatud kooskõlas käesoleva peatükiga, ei turustata või see kõrvaldatakse turult.

Artikkel 63

Rakendusmeetmed

Käesoleva peatüki rakendamiseks vajalikud meetmed võetakse vastu vastavalt artikli 113 lõikes 1 osutatud menetlusele.

Kõnealused meetmed võivad hõlmata eelkõige järgmist:

a)	üksikasju asjaomase toote lähtekoha osutamise kohta;

b)	artiklis 60 loetletud valikuliste üksikasjade kasutamistingimusi;

c)	erinõudeid, mis on seotud etiketil esitatavate aastakäigu ja viinamarjasordi tähistega, nagu on sätestatud artikli 60 lõikes 2;

d)	täiendavaid erandeid lisaks artikli 59 lõikes 2 osutatutele, mille kohaselt võib viite viinamarjasaaduste kategooriale välja jätta;

e)	eeskirju seoses vastava toote esitlemisega antava kaitse kohta.

VII PEATÜKK

Tootjaorganisatsioonid ja tootmisharudevahelised organisatsioonid

Artikkel 64

Tootjaorganisatsioonid

1.   Liikmesriigid võivad tunnustada tootjaorganisatsioone, kes:

a)	koosnevad käesoleva määrusega hõlmatud toodete tootjatest;

b)	on asutatud tootjate algatusel;

c)

kelle tegevusel on kindel eesmärk, mis võib eelkõige olla seotud ühe või mitme järgmise tegevusega: i) tootmise ühine kohandamine turunõudmistele ja toote täiustamine; ii) pakkumise kontsentreerimise edendamine ja oma liikmete toodetud toodete turuleviimine; iii) tootmise ja töötlemise ratsionaliseerimine ja täiustamise edendamine; iv) tootmiskulude ja turukorraldusega seotud kulude vähendamine ning tootjahindade tasakaalustamine; v) keskkonnasõbralike viljelustavade ja tootmistehnoloogia kasutamise edendamine ning selleks tehnilise abi osutamine; vi) veinitootmise kõrvalsaaduste majandamine ja jäätmekäitlusega seotud algatuste edendamine, eelkõige vee, mulla ja maastiku kaitseks ning bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks või arendamiseks; vii) säästvate tootmismeetodite ja turuarengute uuringute läbiviimine; viii) II jaotise I peatükis osutatud toetusprogrammide toetamine;

d)

kes kohaldavad põhikirja, milles nõutakse nende liikmetelt eelkõige järgmist: i) tootjaorganisatsioonis vastuvõetud eeskirjade kohaldamist, mis käsitlevad aruandlust toodangu kohta, toodangut, turustamist ja keskkonnakaitset; ii) teabe esitamist, mida tootjaorganisatsioon vajab statistilistel eesmärkidel, eriti viljeluspiirkondade ja turu arengu kohta; ii) trahvide maksmist põhikirjajärgsete kohustuste täitmata jätmise eest;

e)

kes on esitanud asjaomasele liikmesriigile taotluse tootjaorganisatsioonina tunnustamiseks ning taotlus sisaldab järgmisi andmeid: i) tõendit selle kohta, et asutus vastab punktides a kuni d sätestatud nõuetele; ii) tõendit selle kohta, et asutusel on ettenähtud miinimumarv liikmeid, mille kehtestab asjaomane liikmesriik; iii) tõendit selle kohta, et asutus tagab oma tegutsemispiirkonnas turustatava toodangu miinimumkoguse, mille kehtestab asjaomane liikmesriik; iv) tõendit selle kohta, et asutus suudab pikema aja jooksul nõuetekohaselt ja tõhusalt ning varude kontsentratsiooni silmas pidades tegutseda; v) tõendit selle kohta, et asutus võimaldab oma liikmetel saada tõhusat tehnilist abi keskkonnasäästlike viljelusviiside kasutamisel.

2.   Vastavalt määrusele (EÜ) nr 1493/1999 tunnustatud tootjaorganisatsioone käsitatakse käesoleva artikli kohaselt tunnustatud tootjaorganisatsioonidena.

Artikkel 65

Tootmisharudevahelised organisatsioonid

1.   Liikmesriigid võivad tunnustada tootmisharudevahelisi organisatsioone, kes:

a)	koosnevad käesoleva määrusega hõlmatud toodete tootmise, kaubanduse või töötlemise alaste majandustegevusalade esindajatest;

b)	on moodustatud kõigi või osa punktis a osutatud esindajate algatusel;

c)

rakendavad ühenduse ühes või mitmes piirkonnas ühte või mitut järgmist meedet, võttes arvesse rahvatervist ja tarbijate huve: i) tootmise ja turuga seotud teadlikkuse ja läbipaistvuse suurendamine; ii) toodete turuletoomise paremale koordineerimisele kaasa aitamine, eelkõige turu-uuringute abil; iii) ühenduse eeskirjadele vastavate standardsete lepinguvormide koostamine; iv) tootmisvõimsuse parem kasutamine; v) teabe kogumine ja uuringute teostamine selleks, et kohandada tootmist turunõuete ning tarbijate eelistuste ja ootustega, eriti seoses tootekvaliteedi ja keskkonnakaitsega; vi) teavitamine kaitstud päritolunimetuse või geograafilise tähisega veini erilistest omadustest; vii) võimaluste otsimine taimekaitsevahendite ja muude lisandite kasutuse piiramiseks ning tootekvaliteedi säilitamise ja mulla ning vee kaitse tagamiseks; viii) integreeritud tootmise või muude keskkonnasäästlike tootmismeetodite edendamine; ix) mõõduka ja vastutustundliku veinitarbimise innustamine ning teavitamine alkoholi kuritarvitamisega seotud ohtudest; x) veini müügiedendusmeetmete võtmine, eelkõige kolmandates riikides; xi) kõigil tootmis-, veinivalmistamis- ja turustamisetappidel kasutatavate tootekvaliteedi parandamise meetodite ja vahendite arendamine; xii) mahepõllunduse potentsiaali kasutamine, kaitse ja edendamine; xiii) kvaliteedimärkide, kaitstud päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste kasutamine, kaitse ja edendamine;

d)

kes on esitanud asjaomasele liikmesriigile taotluse tunnustamiseks ning taotlus sisaldab järgmisi andmeid: i) tõendit selle kohta, et asutus vastab punktides a kuni c sätestatud nõuetele; ii) tõendit selle kohta, et asutus tegutseb asjaomase territooriumi ühes või mitmes piirkonnas; iii) tõendit selle kohta, et asutus esindab märkimisväärset osa käesoleva määrusega hõlmatud toodete toodangust või kaubandusest; iv) tõendit selle kohta, et asutus ei tegele käesoleva määrusega hõlmatud toodete tootmise, töötlemise või turustamisega.

2.   Lõikes 1 sätestatud kriteeriumidele vastavaid organisatsioone, keda liikmesriigid on tunnustanud, käsitatakse käesoleva artikli kohaselt tunnustatud tootmisharudevaheliste organisatsioonidena.

Artikkel 66

Tunnustamismenetlus

1.   Taotlused tootjaorganisatsioonina või tootmisharudevahelise organisatsioonina tunnustamiseks esitatakse sellele liikmesriigile, kus on organisatsiooni peakontor, ning kõnealune liikmesriik vaatab ka taotlused läbi.

2.   Liikmesriigid otsustavad nelja kuu jooksul alates taotluse esitamisest, kas organisatsioonile tunnustus anda või sellest keelduda.

Artikkel 67

Turustuseeskirjad

1.   Veinide (sealhulgas viinamarjade, viinamarjavirrete ja veinide, millest need on saadud) ühisturu toimimise parandamiseks ja stabiliseerimiseks võivad tootjaliikmesriigid eelkõige tootmisharudevaheliste organisatsioonide otsuste rakendamisel kehtestada turustuseeskirju, mis reguleerivad tarnet.

Sellised eeskirjad on proportsionaalsed saavutatavate eesmärkidega ja need ei tohi:

a)	olla seotud asjaomase toote esmaturustuse järgsete tehingutega;

b)	lubada hindade kindlaksmääramist, sealhulgas juhul, kui hinnad määratakse juhindumiseks või soovitusena;

c)	teha kättesaamatuks üldiselt saadavaloleva aastakäigu ülemäärast osa;

d)	luua võimalusi selleks, et keelduda riiklike ja ühenduse sertifikaatide väljaandmisest, mida on vaja veini ringlusse laskmiseks ja turustamiseks, kui turustamine on kooskõlas kõnealuste eeskirjadega.

2.   Lõikes 1 osutatud eeskirjad tuleb ettevõtjatele teatavaks teha, avaldades need täies ulatuses asjaomase liikmesriigi ametlikus väljaandes.

Artikkel 68

Järelevalve

Liikmesriigid

a)	kontrollivad korrapäraselt, kas tootjaorganisatsioonid ja tootmisharudevahelised organisatsioonid vastavad artiklites 64 ja 65 sätestatud tunnustamise tingimustele;

b)	tühistavad tunnustuse, kui tootjaorganisatsioon või tootmisharudevaheline organisatsioon ei vasta enam asjaomastele nõuetele ning rakendavad mittevastavuse või tingimuste täitmatajätmise korral selliste organisatsioonide suhtes karistusi.

Artikkel 69

Teabevahetus

Iga aasta 1. märtsiks ja esimest korda 1. märtsiks 2009 teavitavad liikmesriigid komisjoni eelmisel kalendriaastal kooskõlas artiklitega 66, 67 ja 68 võetud otsustest või meetmetest.

IV JAOTIS

KAUPLEMINE KOLMANDATE RIIKIDEGA

I PEATÜKK

Üldsätted

Artikkel 70

Üldpõhimõtted

1.   Kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse käesoleva määrusega hõlmatud toodete suhtes ühise tollitariifistiku tollimaksumäärasid.

2.   Kui käesolevas määruses või selle alusel ei ole sätestatud teisiti, on kolmandate riikidega kauplemisel keelatud:

a)	nõuda tollimaksuga samaväärse toimega tasusid;

b)	kohaldada koguselisi piiranguid või nendega samaväärse toimega meetmeid.

Artikkel 71

Kombineeritud nomenklatuur

Käesoleva määrusega hõlmatud toodete liigitamise suhtes kohaldatakse kombineeritud nomenklatuuri tõlgendamise üldeeskirju ja selle rakendamise erieeskirju. Käesoleva määruse, sealhulgas vajaduse korral I ja IV lisa mõistete ja kategooriate kohaldamisest lähtuv tariifinomenklatuur lisatakse ühisesse tollitariifistikku.

II PEATÜKK

Impordi- ja ekspordilitsentsid

Artikkel 72

Impordi- ja ekspordilitsentsid

1.   Vastavalt artikli 113 lõikes 1 osutatud menetlusele võidakse otsustada nõuda impordi- või ekspordilitsentsi esitamist ühe või mitme CN-koodide 2009 61, 2009 69 ja 2204 alla kuuluva toote importimisel ühendusse või eksportimisel ühendusest.

2.   Lõike 1 kohaldamisel võetakse arvesse litsentside vajalikkust asjaomaste turgude korraldamise ning impordilitsentside puhul eelkõige kõnealuste toodete impordi järelevalve seisukohalt.

Artikkel 73

Litsentside väljaandmine

Liikmesriigid annavad impordi- ja ekspordilitsentsi kõikidele taotlejatele, sõltumata nende tegevuskohast ühenduses, kui nõukogu määruses või muus nõukogu õigusaktis ei ole sätestatud teisiti ning ilma et see piiraks IV peatüki kohaldamiseks võetud meetmeid.

Artikkel 74

Litsentside kehtivus

Impordi- ja ekspordilitsentsid kehtivad kogu ühenduses.

Artikkel 75

Tagatis

1.   Kui vastavalt artikli 113 lõikes 1 osutatud menetlusele ei sätestata teisiti, sõltub impordi- ja ekspordilitsentside väljaandmine tagatise esitamisest, mis garanteerib toodete impordi või ekspordi litsentsi kehtivusaja jooksul.

2.   Kui litsentsi kehtivusaja jooksul ei ole importi või eksporti toimunud või see on toimunud ainult osaliselt, jäädakse tagatisest täielikult või osaliselt ilma, välja arvatud vääramatu jõu korral.

Artikkel 76

Eritagatis

1.   Kui CN-koodide 2009 61, 2009 69 ja 2204 30 alla kuuluvate mahlade ja viinamarjavirrete suhtes kohaldatavad ühise tollitariifistiku maksumäärad sõltuvad toote impordihinnast, kontrollitakse kõnealuse hinna õigsust iga kaubasaadetise kontrollimisega või võttes aluseks kauba kindla väärtuse importimisel, mille komisjon arvutab samade toodete päritolumaade hinnanoteeringute alusel.

Kui kõnealuse kaubasaadetise deklareeritud hind piiril on kõrgem kui kõnealuse kauba kindel väärtus importimisel, millele on liidetud vastavalt artikli 113 lõikes 1 osutatud menetlusele vastu võetud protsendimäär, mis ei tohi ületada kõnealust kindlat väärtust rohkem kui 10 %, nõutakse kõnealuse väärtuse põhjal kindlaksmääratud imporditollimaksudega võrdse tagatise esitamist.

Kui kaubasaadetise hinda piiril ei deklareerita, oleneb ühise tollitariifistiku kohaldamine kauba kindlast väärtusest importimisel või tollialaste õigusaktide asjakohaste sätete kohaldamisest tingimuste alusel, mis määratakse kindlaks vastavalt artikli 113 lõikes 1 osutatud menetlusele.

2.   Kui VI lisa punktides B.5 ja C osutatud nõukogu kehtestatud erandeid kohaldatakse importtoodete suhtes, esitavad importijad määratud tolliasutusele nende toodete kohta tagatise vabasse ringlusse lubamise ajal. Tagatis vabastatakse, kui importija tõendab selle liikmesriigi tollile, kus tooted vabasse ringlusse lubati, et viinamarjavirdest valmistati viinamarjamahla, mida kasutati teistes toodetes väljaspool veinisektorit, või veini valmistamise korral, et see on nõuetekohaselt märgistatud.

Artikkel 77

Rakendusmeetmed

Käesoleva peatüki rakendamiseks vajalikud meetmed võetakse vastu vastavalt artikli 113 lõikes 1 osutatud menetlusele.

Kõnealused meetmed võivad hõlmata eelkõige järgmist:

a)	kriteeriumide kehtestamist, mille alusel määratakse kohaldatav kontrollimeetod;

b)	tegureid, mille alusel arvutatakse kauba kindel väärtus importimisel;

c)	artiklites 75 ja 76 osutatud tagatiste suurust ning tagatiste vabastamist reguleerivaid eeskirju;

d)	vajadusel nende toodete nimekirja, mille jaoks nõutakse impordi- või ekspordilitsentsi;

e)	vajadusel impordi- ja ekspordilitsentside väljaandmise tingimusi ja kehtivusaega.

III PEATÜKK

Kaitse ning seestöötlemine ja välistöötlemine

Artikkel 78

Kaitsemeetmed

1.   Komisjon rakendab kaitsemeetmeid ühendusse importimise suhtes vastavalt käesoleva artikli lõikele 3 ning kooskõlas nõukogu 7. märtsi 1994. aasta määrusega (EÜ) nr 519/94 (teatavatest kolmandatest riikidest pärit impordi ühiste eeskirjade kohta) (23) ja nõukogu 22. detsembri 1994. aasta määrusega (EÜ) nr 3285/94 (impordi ühiste eeskirjade kohta) (24).

2.   Kui nõukogu muudes õigusaktides ei ole sätestatud teisiti, võtab komisjon asutamislepingu artikli 300 kohaselt sõlmitud rahvusvahelistes lepingutes ettenähtud kaitsemeetmed ühendusse importimise suhtes vastavalt käesoleva artikli lõikele 3.

3.   Komisjon võib võtta lõigetes 1 ja 2 osutatud meetmed liikmesriigi taotlusel või omal algatusel. Kui komisjon saab liikmesriigilt taotluse, teeb ta selle kohta otsuse viie tööpäeva jooksul pärast taotluse saamist.

Liikmesriikidele teatatakse nendest meetmetest ja neid kohaldatakse viivitamata.

Iga liikmesriik võib lõigete 1 ja 2 kohaselt komisjoni poolt tehtud otsused esitada nõukogule läbivaatamiseks viie tööpäeva jooksul alates nende teatavakstegemise päevast. Nõukogu tuleb kokku viivitamata. Ühe kuu jooksul alates otsuste nõukogule suunamise kuupäevast võib nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega otsuseid muuta või need tühistada.

4.   Kui komisjon leiab, et lõike 1 või 2 kohaselt võetud kaitsemeedet tuleks muuta või see tuleks tühistada, toimib ta järgmiselt:

a)	kui meetme kehtestas nõukogu, teeb komisjon nõukogule ettepaneku meedet muuta või see tühistada. Nõukogu teeb otsuse kvalifitseeritud häälteenamusega;

b)	muudel juhtudel muudab ühenduse kaitsemeedet või tühistab selle komisjon.

Artikkel 79

Täiendav imporditollimaks

1.   Mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus sõlmitud põllumajanduslepingu raames erikaitseklausliga („SSG”) märgistatud viinamarjamahla ja viinamarjavirde impordi puhul kohaldatakse artikli 70 lõikes 1 sätestatud tollimaksumäärade alusel täiendavat imporditollimaksu selleks, et vältida või kõrvaldada kõnealuste toodete impordist tuleneda võivaid kahjulikke mõjusid ühenduse turul, juhul kui:

a)	imporditakse hinnaga, mis on madalam ühenduse poolt WTOle teatatud hinnast, või

b)	impordikogus mis tahes aastal ületab teatava taseme.

Punktis b osutatud kogus kinnitatakse turulepääsu võimaluste alusel, mis vajadusel määratakse kindlaks impordi protsendina vastavast siseriiklikust tarbimisest kolme eelneva aasta vältel.

2.   Täiendavaid imporditollimakse ei kehtestata, kui import tõenäoliselt ühenduse turgu ei häiri või kui selle mõju oleks kavandatava eesmärgiga võrreldes ebaproportsionaalne.

3.   Lõike 1 punkti a kohaldamisel määratakse impordihinnad kindlaks kõnealuse kaubasaadetise CIF-impordihinna alusel.

CIF-impordihindu kontrollitakse kõnealuse toote tüüpiliste maailmaturu- või ühenduse impordituru hindade alusel.

Artikkel 80

Sees- ja välistöötlemise protseduuri peatamine

1.   Kui sees- või välistöötlemise protseduur häirib ühenduse turgu või võib seda häirida, võidakse liikmesriigi taotluse korral või komisjoni algatusel ja vastavalt artikli 113 lõikes 1 osutatud menetlusele otsustada sees- või välistöötlemise protseduuri kasutamine käesoleva määrusega hõlmatud toodete suhtes täielikult või osaliselt peatada. Juhul kui liikmesriik esitab komisjonile taotluse, teeb komisjon selle kohta otsuse viie tööpäeva jooksul pärast taotluse kättesaamist.

Liikmesriikidele teatatakse nendest meetmetest ja neid kohaldatakse viivitamata.

Iga liikmesriik võib esimese lõigu kohaselt võetud meetmed esitada nõukogule läbivaatamiseks viie tööpäeva jooksul alates nende teatavakstegemise päevast. Nõukogu tuleb kokku viivitamata. Ühe kuu jooksul alates meetmete nõukogule edastamise kuupäevast võib nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega meetmeid muuta või need tühistada.

2.   Määral, mis on vajalik veinituru ühise korralduse ladusaks toimimiseks, võib nõukogu käesoleva määrusega hõlmatud toodete puhul sees- või välistöötlemise protseduuri kasutamise täielikult või osaliselt keelata, toimides asutamislepingu artikli 37 lõikes 2 sätestatud korras.

Artikkel 81

Rakendusmeetmed

Käesoleva peatüki rakendamiseks vajalikud meetmed võetakse vastu vastavalt artikli 113 lõikes 1 osutatud menetlusele.

IV PEATÜKK

Impordieeskirjad

Artikkel 82

Impordinõuded

1.   Kui ei ole sätestatud teisiti, eelkõige asutamislepingu artikli 300 kohaselt sõlmitud lepingutes, kohaldatakse vajaduse korral käesoleva määruse III jaotise III ja IV peatükiga ning käesoleva määruse artikli 25 lõikega 2 ettenähtud päritolunimetusi ja geograafilisi tähiseid ning märgistamist käsitlevaid sätteid CN-koodide 2009 61, 2009 69 ja 2204 alla kuuluvate ühendusse imporditavate toodete suhtes.

2.   Kui asutamislepingu artikli 300 kohaselt sõlmitud lepingutes ei ole sätestatud teisiti, toodetakse käesoleva artikli lõikes 1 osutatud tooteid kooskõlas Rahvusvahelise Veiniameti soovitatud ja avaldatud või ühenduse poolt käesoleva määruse ja selle rakendusmeetmete kohaselt lubatud veinivalmistustavadega.

3.   Lõikes 1 osutatud toodete importimisel tuleb esitada:

a)	lõigetes 1 ja 2 osutatud tingimuste täitmist tõendav sertifikaat, mille koostab komisjoni poolt avaldatavasse nimekirja kantud pädev asutus toote päritolumaal;

b)	toote päritolumaa määratud asutuse või osakonna koostatud analüüsiaruanne, kui toode on ette nähtud otsetarbimiseks.

Artikkel 83

Tariifikvoodid

1.   Käesoleva määrusega hõlmatud toodete impordi tariifikvoote, mis tulenevad asutamislepingu artikli 300 alusel sõlmitud lepingutest või muudest nõukogu õigusaktidest, avatakse ja hallatakse vastavalt käesoleva määruse artikli 113 lõikes 1 osutatud menetlusele.

2.   Tariifikvoote hallatakse viisil, millega välditakse asjaomaste ettevõtjate diskrimineerimist, kasutades mõnda järgmistest meetoditest või nende kombinatsiooni või mõnda muud asjakohast meetodit:

a)	meetod, mis põhineb taotluste saabumise järjekorral (põhimõttel „kes ees, see mees”);

b)	meetod, millega jaotatakse kvoodid taotluste esitamisel taotletud koguste alusel („üheaegse läbivaatamise meetod”);

c)	meetod, mis võtab arvesse tavapäraseid kaubavooge („vanad importijad / uued taotlejad”).

3.   Iga tariifikvootide haldamisviisi rakendamisel tuleb vajaduse korral pidada nõuetekohaselt silmas ühenduse turu tarnenõudeid ja selle turu tasakaalu säilitamise vajadust.

Artikkel 84

Rakendusmeetmed

Käesoleva peatüki rakendamiseks vajalikud meetmed võetakse vastu vastavalt artikli 113 lõikes 1 osutatud menetlusele.

Need meetmed võivad hõlmata eelkõige järgmist:

a)	üksikasju impordinõuete kohta;

b)	tagatisi, mis hõlmavad toote liiki, lähtekohta ja päritolu;

c)	punktis b osutatud tagatiste tõendamiseks kasutatava dokumendi tunnustamist.

V JAOTIS

TOOTMISVÕIMSUS

I PEATÜKK

Istutusõiguseta rajatud istandused

Artikkel 85

Pärast 31. augustit 1998 istutusõiguseta rajatud istandused

1.   Pärast 31. augustit 1998 ilma vastava istutusõiguseta rajatud viinamarjakasvatusalad juurivad tootjad vajadusel omal kulul välja.

2.   Kuni lõike 1 kohase väljajuurimiseni võib kõnealuses lõikes osutatud aladelt pärit viinamarju ja neist valmistatud tooteid ringlusse lasta ainult destilleerimiseks üksnes tootja kulul. Destilleerimissaaduseid ei tohi kasutada sellise alkoholi valmistamiseks, mille tegelik alkoholisisaldus on 80 mahuprotsenti või vähem.

3.   Ilma et see piiraks vajadusel liikmesriikide poolt varem määratud karistuste kohaldamist, rakendavad liikmesriigid alates 31. detsembrist 2008 väljajuurimise kohustuse täitmata jätnud tootjate suhtes karistusi, mis on jagatud mittevastavuse tõsiduse, ulatuse ja kestuse järgi.

4.   Liikmesriigid teavitavad iga aasta 1. märtsiks komisjoni pärast 31. augustit 1998 ilma vastava istutusõiguseta rajatud viinamarjakasvatusaladest ning ka lõike 1 kohaselt aladest, kus viinapuud on välja juuritud.

5.   Artikli 90 lõikega 1 ettenähtud uute istanduste rajamise ajutise keelu lõppemine 31. detsembril 2015 ei mõjuta käesolevas artiklis sätestatud kohustusi.

Artikkel 86

Enne 1. septembrit 1998 istutusõiguseta rajatud istanduste kohustuslik seadustamine

1.   Tootjad seadustavad tasu maksmisega enne 1. septembrit 1998 ilma vastava istutusõiguseta rajatud viinamarjakasvatusalad vajadusel hiljemalt 31. detsembriks 2009 .

Raamatupidamisarvestuse kontrollimise menetlusi mõjutamata ei kohaldata esimest lõiku määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 2 lõike 3 alusel seadustatud alade suhtes.

2.   Lõikes 1 osutatud tasu määravad kindlaks liikmesriigid. Kõnealune tasu vastab asjaomase piirkonna vastava istutusõiguse vähemalt kahekordsele keskmisele väärtusele.

3.   Kuni lõike 1 kohase seadustamiseni võib kõnealuses lõikes osutatud aladelt pärit viinamarju või neist valmistatud tooteid ringlusse lasta ainult destilleerimiseks üksnes tootja kulul. Kõnealuseid tooteid ei tohi kasutada sellise alkoholi valmistamiseks, mille tegelik alkoholisisaldus on 80 mahuprotsenti või vähem.

4.   Asjaomased tootjad juurivad omal kulul välja lõikes 1 osutatud istutusõiguseta rajatud istandused, mida ei seadustata 31. detsembriks 2009 kooskõlas kõnealuse lõikega.

Liikmesriigid rakendavad väljajuurimise kohustuse täitmata jätnud tootjate suhtes karistusi, mis on jagatud mittevastavuse tõsiduse, ulatuse ja kestuse järgi.

Kuni esimeses lõigus osutatud väljajuurimiseni kohaldatakse lõiget 3 mutatis mutandis.

5.   Liikmesriigid teavitavad iga vastava aasta 1. märtsiks komisjoni:

a)	enne 1. septembrit 1998 ilma vastava istutusõiguseta rajatud viinamarjakasvatusaladest;

b)	lõike 1 kohaselt seadustatud aladest, kõnealuse lõikega ette nähtud tasudest ning lõikega 2 ette nähtud piirkondlike istutusõiguste keskmisest väärtusest.

Liikmesriigid teavitavad komisjoni esimest korda 1. märtsiks 2010 aladest, kus viinapuud on lõike 4 esimese lõigu kohaselt välja juuritud.

6.   Artikli 90 lõikega 1 ette nähtud uute istanduste rajamise ajutise keelu lõppemine 31. detsembril 2015 ei mõjuta lõigetes 3, 4 ja 5 sätestatud kohustusi.

Artikkel 87

Ringlusse mittelubamise või destilleerimise kontroll

1.   Liikmesriigid nõuavad seoses artikli 85 lõikega 2 ning artikli 86 lõigetega 3 ja 4 tõendeid asjaomaste toodete ringlusse mittelubamise kohta või juhul, kui asjaomased tooted on destilleeritud, destilleerimislepingute esitamist.

2.   Liikmesriigid kontrollivad lõikes 1 osutatud ringlusse mittelubamist ja destilleerimist. Mittevastavuse korral rakendavad liikmesriigid karistusi.

3.   Liikmesriigid teavitavad komisjoni destilleerimisega seotud aladest ja vastavast alkoholi hulgast.

Artikkel 88

Kaasmeetmed

Siseriiklike või ühenduse toetusmeetmete raames ei saa toetust artikli 86 lõike 1 esimeses lõigus osutatud alad kuni nende seadustamiseni, samuti artikli 85 lõikes 1 osutatud alad.

Artikkel 89

Rakendusmeetmed

Käesoleva peatüki rakendamiseks vajalikud meetmed võetakse vastu vastavalt artikli 113 lõikes 1 osutatud menetlusele.

Need meetmed võivad hõlmata eelkõige järgmist:

a)	üksikasju liikmesriikide teavitamisnõuete kohta, sealhulgas II lisas osutatud eelarveeraldiste võimaliku vähendamise kohta mittevastavuse korral;

b)	üksikasju artiklites 85, 86 ja 87 sätestatud kohustuste täitmata jätmise korral liikmesriikide rakendatavate karistuste kohta.

II PEATÜKK

Istutusõigus üleminekuajal

Artikkel 90

Viinapuude istutamise keeld üleminekuajal

1.   Ilma et see piiraks artikli 24 ja eelkõige selle lõike 3 kohaldamist, on artikli 24 lõike 1 kohaselt veiniviinamarjasortideks liigitatavate viinapuude istutamine keelatud kuni 31. detsembrini 2015.

2.   Samuti on 31. detsembrini 2015 keelatud artikli 24 lõike 1 kohaselt liigitatavate veiniviinamarjasortide ümberpookimine muudeks kui kõnealuses artiklis osutatud veiniviinamarjasortideks.

3.   Olenemata lõigetest 1 ja 2 on neis lõigetes osutatud istutamine ja ümberpookimine lubatud:

a)	artiklis 91 sätestatud uusistutusõiguse,

b)	artiklis 92 sätestatud taasistutusõiguse,

c)	artiklites 93 ja 94 sätestatud varust antud istutusõiguse puhul.

4.   Lõikes 3 osutatud istutusõigust antakse hektarites.

5.   Artikleid 91–96 kohaldatakse kuni 31. detsembrini 2015.

6.   Liikmesriigid võivad otsustada säilitada lõikes 1 osutatud keelu oma territooriumil või oma territooriumi osades maksimaalselt kuni 31. detsembrini 2018. Sellisel juhul kohaldatakse asjaomases liikmesriigis vastavalt käesolevas peatükis, sealhulgas käesolevas artiklis kehtestatud eeskirju, mis reguleerivad üleminekuajal kehtivat istutusõigust.

Artikkel 91

Uusistutusõigus

1.   Liikmesriigid võivad tootjaile anda uusistutusõigusi järgmistel aladel:

a)	mis on mõeldud uusistutuseks maapiirkondade maakorraldusmeetmete raames või siseriiklike õigusaktide kohaselt vastu võetud sundvõõrandamist käsitlevate meetmete raames;

b)	mis on mõeldud katselisteks eesmärkideks;

c)	mis on mõeldud pooktaimede kasvatamiseks või

d)	millelt saadavad veinid või viinamarjasaadused on mõeldud ainult viinamarjakasvataja oma majapidamise tarbeks.

2.   Antud uusistutusõigust:

a)	kasutab tootja, kellele see on antud;

b)	kasutatakse enne õiguse andmise aastale järgneva teise veiniaasta lõppu;

c)	kasutatakse eesmärkidel, milleks see on antud.

Artikkel 92

Taasistutusõigus

1.   Liikmesriigid annavad taasistutusõiguse tootjatele, kes on viinapuud kasvualalt välja juurinud.

Taasistutusõigust ei või siiski anda alade jaoks, kus viinapuud on välja juuritud, ja mille eest makstakse väljajuurimistasu vastavalt III peatükile.

2.   Liikmesriigid võivad anda taasistutusõiguse tootjatele, kes kohustuvad viinapuud kasvualalt välja juurima. Sellisel juhul peab lubatud ala olema välja juuritud hiljemalt kolmanda aasta lõpuks pärast uute viinapuude istutamist, mille jaoks on antud taasistutusõigus.

3.   Antav taasistutusõigus on puhassaagi seisukohalt võrdne alaga, kus viinapuud välja juuriti.

4.   Taasistutusõigust kasutatakse põllumajandusettevõttes, millele see anti. Liikmesriigid võivad lisaks sätestada, et sellist taasistutusõigust tohib kasutada ainult alal, kus toimus väljajuurimine.

5.   Erandina lõikest 4 võib liikmesriik lubada taasistutusõigusi osaliselt või täielikult sama liikmesriigi teisele põllumajandusettevõttele üle anda, kui:

a)	osa asjaomasest ettevõttest on üle antud kõnealusele teisele ettevõttele;

b)	kõnealuse teise ettevõtte alad on mõeldud: i) kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisega veinide tootmiseks või ii) pooktaimede kasvatamiseks.

Liikmesriigid tagavad, et esimeses lõigus sätestatud erandi kohaldamine ei vii nende territooriumil üldise tootmisvõimsuse kasvuni, eriti siis, kui toimub õiguste üleandmine niisutamata aladelt niisutatud aladele.

6.   Lõikeid 1 kuni 5 kohaldatakse mutatis mutandis ka ühenduse või liikmesriigi varasemate õigusaktide alusel omandatud taasistutusõigustega sarnaste õiguste suhtes.

7.   Määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 4 lõike 5 alusel antud taasistutusõigust kasutatakse kõnealuses määruses sätestatud aja jooksul.

Artikkel 93

Siseriiklik ja piirkondlik istutusõiguste varu

1.   Liikmesriigid loovad tootmisvõimsuse haldamise parandamiseks istutusõiguse siseriikliku varu või piirkondlikud varud.

2.   Liikmesriik, kes on loonud määruse (EÜ) nr 1493/1999 kohaselt istutusõiguse siseriikliku varu või piirkondlikud varud, võib neid varusid säilitada seni, kuni ta kohaldab kooskõlas käesoleva peatükiga üleminekuajal kehtivat istutusõigust.

3.   Järgmised istutusõigused, kui neid ei kasutata ära ettenähtud aja jooksul, arvatakse siseriiklikku või piirkondlikku varusse:

a)	uusistutusõigus;

b)	taasistutusõigus;

c)	varust antud istutusõigus.

4.   Tootjad võivad kanda oma taasistutusõigusi üle siseriiklikku või piirkondlikku varusse. Sellise, vajadusel riigi vahenditest hüvitatava ümberpaigutuse tingimused määravad liikmesriigid, võttes arvesse osapoolte õigustatud huve.

5.   Liikmesriik võib, erandina lõikest 1, otsustada varusüsteemi mitte rakendada juhul, kui ta suudab tõestada, et kogu tema territooriumil toimib tulemuslik alternatiivne istutusõiguse haldamise süsteem. Alternatiivne süsteem võib vajaduse korral erineda käesoleva peatüki asjaomastest sätetest.

Esimene lõik kehtib ka nende liikmesriikide kohta, kes lõpetavad määruse (EÜ) nr 1493/1999 kohaste siseriiklike või piirkondlike varude tegevuse.

Artikkel 94

Istutusõiguse andmine varust

1.   Liikmesriik võib anda istutusõigusi varust:

a)	tasuta alla 40aastastele piisavate ametioskuste ja pädevusega tootjatele, kes on ettevõtte juhina rajamas esimest ettevõtet;

b)	siseriiklikesse või vajaduse korral piirkondlikesse vahenditesse makstava tasu eest tootjatele, kes kavatsevad neid õigusi kasutada niisuguste viinamarjaistanduste rajamiseks, mille toodangule on tagatud turustusvõimalused.

Liikmesriigid määratlevad kriteeriumid, mille alusel kehtestatakse punktis b osutatud tasu suurus, mis võib erineda olenevalt kõnealuste viinamarjaistanduste kavandatavast lõpptoodangust ja üleminekuaja lõpuni jäävast ajast, mille jooksul kehtib artikli 90 lõigetes 1 ja 2 nimetatud uusistutuste keeld.

2.   Varust antud istutusõiguse kasutamise korral tagavad liikmesriigid, et:

a)	istutamiseks kasutatud koht, viinamarjasordid ja istutusmeetodid tagavad, et tulevane toodang oleks vastavuses turu nõudmistega;

b)	asjaomane saagikus on tüüpiline piirkonna keskmisele, eriti kui niisutamata aladelt pärinevat istutusõigust kasutatakse niisutatavatel aladel.

3.   Varust antud istutusõigused, mida ei kasutata enne nende andmisele järgneva teise veiniaasta lõppu, võetakse õiguse saajalt ära ning arvatakse varusse tagasi.

4.   Varus olevad istutusõigused, mis ei ole välja jagatud enne nende varusse arvamisele järgneva viienda veiniaasta lõppu, tühistatakse.

5.   Kui liikmesriigis eksisteerivad piirkondlikud varud, võib kõnealune liikmesriik kehtestada eeskirjad, mis lubavad istutusõigusi piirkondlike varude vahel üle kanda. Kui liikmesriigis eksisteerivad nii piirkondlikud varud kui riiklik varu, võib kõnealune liikmesriik lubada ka ümberpaigutust nimetatud varude vahel.

Varude ümberpaigutuse puhul võidakse kasutada vähenduskoefitsienti.

Artikkel 95

Vähese tähtsuse reegel

Käesolevat peatükki ei kohaldata liikmesriikide suhtes, kus enne 31. detsembrit 2007 ühenduse istutusõigust ei kohaldatud.

Artikkel 96

Rangemad siseriiklikud eeskirjad

Liikmesriigid võivad kehtestada rangemad riiklikud uusistutusõiguse ja taasistutusõiguse andmise eeskirjad. Nad võivad nõuda, et nende eeskirjade kohaselt esitatavaid vastavaid taotlusi ja asjaomast teavet täiendataks teabega, mida on vaja tootmisvõimsuse arengu jälgimiseks.

Artikkel 97

Rakendusmeetmed

Käesoleva peatüki rakendamiseks vajalikud meetmed võetakse vastu vastavalt artikli 113 lõikes 1 osutatud menetlusele.

Need meetmed võivad hõlmata eelkõige:

a)	sätteid käesoleva peatüki kohaldamise ülemääraste halduskulude vältimiseks;

b)	viinapuude üheaegset olemasolu artikli 92 lõike 2 tähenduses;

c)	artikli 94 lõikes 5 osutatud vähenduskoefitsiendi kohaldamist.

III PEATÜKK

Väljajuurimiskava

Artikkel 98

Reguleerimisala ja mõiste

Käesolevas peatükis on sätestatud tingimused, mille alusel viinamarjakasvatajad saavad viinapuude väljajuurimise eest tasu (edaspidi „väljajuurimistasu”).

Artikkel 99

Kava kestus

Väljajuurimiskava kestab kuni veiniaasta 2010/2011 lõpuni.

Artikkel 100

Abikõlblikkuse tingimused

Väljajuurimistasu võidakse maksta vaid juhul, kui asjaomane maa-ala vastab järgmistele tingimustele:

a)	sellele ei ole väljajuurimistaotluse esitamisele eelneva 10 veiniaasta jooksul makstud ühenduse või siseriiklikku toetust ümberkorraldamise ja muutmisega seotud meetmete võtmiseks;

b)	sellele ei ole väljajuurimistaotluse esitamisele eelneva viie veiniaasta jooksul makstud mingeid muid ühenduse ühise turukorralduse toetusi;

c)	seda haritakse;

d)	see on vähemalt 0,1 hektari suurune. Kõnealune miinimumsuurus võib siiski liikmesriigi vastava otsuse korral olla ka 0,3 hektarit asjaomase liikmesriigi teatud halduspiirkondade puhul, kus veiniettevõtte viinapuude kasvuala keskmine suurus on suurem kui üks hektar;

e)	selle täis istutamisel ei ole rikutud kehtivaid ühenduse või riiklikke sätteid;

f)	sellele on istutatud artikli 24 lõike 1 kohaselt liigitatav viinamarjasort.

Olenemata punktist e võib väljajuurimistasu maksta määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 2 lõike 3 ja käesoleva määruse artikli 86 lõike 1 kohaselt seadustatud aladele.

Artikkel 101

Väljajuurimistasu suurus

1.   Makstava väljajuurimistasu vahemikud kinnitatakse vastavalt artikli 113 lõikes 1 osutatud menetlusele.

2.   Konkreetse väljajuurimistasu kehtestab liikmesriik lõikes 1 osutatud vahemike ja asjaomase põllumajandusettevõtte saakide ajaloo alusel.

Artikkel 102

Menetlus ja eelarve

1.   Asjast huvitatud tootjad esitavad väljajuurimistasu saamiseks taotluse liikmesriigi vastavatele ametiasutustele igal aastal hiljemalt 15. septembriks. Liikmesriigid võivad kehtestada varasema kuupäeva kui 15. september, tingimusel et see on hilisem kui 30. juuni ja et nad võttavad vajadusel nõuetekohaselt arvesse artiklis 104 sätestatud erandite kohaldamist.

2.   Liikmesriigid teostavad esitatud taotlustega seotud halduskontrolle, vaatavad nõuetekohased taotlused läbi ning teatavad komisjonile iga aasta 15. oktoobriks kogu taotlustega hõlmatud pindala ja summad piirkondade ja saagivahemike lõikes.

3.   Väljajuurimiskava maksimaalne aastaeelarve on sätestatud VII lisas.

4.   Kui kogusumma, mille liikmesriik komisjonile teatab, ületab olemasolevaid eelarvelisi vahendeid, määratakse iga aasta 15. novembriks vastavalt artikli 113 lõikes 1 osutatud menetlusele ühtne protsendimäär, mille alusel teatatud summad heaks kiidetakse, võttes vajadusel arvesse artikli 104 lõike 2 ja 3 kohaldamist.

5.   Liikmesriigid võtavad iga aasta 1. veebruarini vastu taotlusi:

a)	taotletavate alade kohta tervikuna, juhul kui komisjon ei ole määranud lõikes 4 osutatud protsendimäära, või

b)

lõikes 4 osutatud protsendimäära kohaldamisest tulenevate alade kohta objektiivsel ja mittediskrimineerival alusel ning vastavalt järgmistele prioriteetidele: i) liikmesriigid peavad prioriteetseteks taotlejaid, kelle taotlus väljajuurimistasu saamiseks puudutab taotleja kogu viinamarjaistandust; ii) teiseks prioriteediks peavad liikmesriigid taotlejaid, kes on vähemalt 55 aastat vanad või vanemad, kui liikmesriigid nii sätestavad.

Iga aasta 1. märtsiks teavitavad liikmesriigid komisjoni vastu võetud avaldustest piirkondade ja saagivahemike lõikes ning väljamakstud väljajuurimistasu kogusummast piirkonniti.

6.   Liikmesriigid teatavad iga aasta 1. detsembriks komisjonile eelmise veiniaasta kohta:

a)	alad, kus viinapuud on välja juuritud, piirkondade ja saagivahemike lõikes;

b)	väljamakstud väljajuurimistasu kogusumma piirkonniti.

Artikkel 103

Nõuetele vastavus

Kui põllumajandustootja puhul tuvastatakse, et ta on oma põllumajandusettevõttes mis tahes ajal kolme aasta jooksul alates väljajuurimistasu väljamaksmisest rikkunud määruse (EÜ) nr 1782/2003 artiklites 3 kuni 7 osutatud kohustuslikke majandamisnõudeid ja häid põllumajandus- ja keskkonnatingimusi ja juhul, kui rikkumine on otseselt põllumajandustootja tegevuse või tegevusetuse tulemus, vähendatakse tasu summat või tühistatakse see täielikult, sõltuvalt rikkumise tõsidusest, ulatusest, kestusest ja korduvusest, ning põllumajandustootja peab vajaduse korral selle nimetatud sätetes määratud tingimuste kohaselt tagastama.

Artikkel 104

Erandid

1.   Kui ala kogusuurus, kus viinapuud on välja juuritud, ulatub 8 %ni VIII lisas osutatud viinapuude kasvualast, võib liikmesriik otsustada artikli 102 lõikes 1 osutatud edasised taotlused tagasi lükata.

Liikmesriik võib konkreetse piirkonna puhul otsustada kõik artikli 102 lõikes 1 osutatud edasised taotlused tagasi lükata, kui ala kogusuurus, kus viinapuud on välja juuritud, ulatub selles piirkonnas 10 %ni nimetatud piirkonna viinapuude kasvualast.

2.   Vastavalt artikli 113 lõikes 1 osutatud menetlusele võib teha otsuse väljajuurimiskava rakendamine liikmesriigis peatada, juhul kui väljajuurimise jätkamise korral ületaks ala kogusuurus, kus viinapuud on välja juuritud, esitatud taotlusi arvestades 15 % VIII lisas osutatud kogu liikmesriigi viinapuude kasvualast.

3.   Vastavalt artikli 113 lõikes 1 osutatud menetlusele võib otsustada väljajuurimiskava rakendamise liikmesriigis mis tahes aastal peatada, juhul kui väljajuurimise jätkamisel, arvestades esitatud taotlusi, ületaks vastaval kava rakendamise aastal selle ala kogusuurus, millelt viinapuud on välja juuritud, 6 % VIII lisas osutatud kogu liikmesriigi viinapuude kasvualast.

4.   Liikmesriigid võivad vastavalt tingimustele (mis määratakse vastavalt artikli 113 lõikes 1 osutatud menetlusele) kuulutada väljajuurimiskava jaoks kõlbmatuks mägedes ja järskudel nõlvadel kasvavad viinapuud.

5.   Liikmesriigid võivad kuulutada väljajuurimiskava jaoks kõlbmatuks alad, kus nimetatud kava oleks keskkonnakaalutlustel vastuvõetamatu. Selliselt kõlbmatuks kuulutatud alad ei tohi ületada 3 % kogu VIII lisas osutatud viinapuude kasvualast.

6.   Kreeka võib deklareerida, et viinamarjakasvatusalad Egeuse mere saartel ja Kreeka Joonia mere saartel, välja arvatud Kreetal ja Euboial, ei ole väljajuurimiskava raames abikõlblikud.

7.   Käesolevas peatükis sätestatud väljajuurimiskava ei kohaldata Assooridel, Madeiral ja Kanaari saartel.

8.   Liikmesriik, kes otsustab kasutada lõigetes 4 kuni 6 sätestatud võimalust, teavitab iga aasta 1. augustiks (esimest korda 1. augustiks 2008) komisjoni seoses rakendatava väljajuurimisega:

a)	kõlbmatuks kuulutatud aladest;

b)	kõlbmatuks kuulutamise põhjendustest vastavalt lõigetele 4 ja 5.

9.   Liikmesriigid annavad mitteabikõlblikel aladel või lõigete 4 kuni 7 alusel mitteabikõlblikeks kuulutatud aladel tegutsevatele tootjatele eelisõiguse muude käesolevas määruses sätestatud toetusmeetmete, eriti toetusprogrammide ümberkorraldus- ja muutmismeetmete ning maaelu arendamise meetmete kasutamiseks.

Artikkel 105

Vähese tähtsuse reegel

Käesolevat peatükki ei kohaldata liikmesriikide suhtes, kus veinitoodang ei ületa 50 000 hektoliitrit aastas. Veinitoodangut arvestatakse viimase viie veiniaasta keskmise toodangu alusel.

Artikkel 106

Täiendav riiklik abi

Liikmesriigid võivad anda lisaks makstavale väljajuurimistasule täiendavat riiklikku abi, mis ei ole suurem kui 75 % kohaldatavast väljajuurimistasust.

Artikkel 107

Rakendusmeetmed

Käesoleva peatüki rakendamiseks vajalikud meetmed võetakse vastu vastavalt artikli 113 lõikes 1 osutatud menetlusele.

Need meetmed võivad hõlmata eelkõige järgmist:

a)	artiklis 100 osutatud abikõlblikkuse tingimuste üksikasju, eelkõige seoses selle tõendamisega, et aastatel 2006 ja 2007 hooldati alasid nõuetekohaselt;

b)	artiklis 101 osutatud tasu vahemikud ja tasemed;

c)	artiklis 104 osutatud erandite kohaldamise tingimused;

d)	liikmesriikide aruandlusnõuded, mis on seotud väljajuurimiskava rakendamisega, kaasa arvatud karistused aruandluse hilinemise eest ja teave, mida liikmesriigid annavad tootjatele kavas osalemise võimaluste kohta;

e)	täiendava riikliku abi aruandlusnõuded;

f)	maksete tähtajad.

VI JAOTIS

ÜLDSÄTTED

Artikkel 108

Istandusregister

1.   Liikmesriigid peavad istandusregistrit, mis sisaldab ajakohast teavet tootmisvõimsuse kohta.

2.   Lõikes 1 sätestatud kohustust ei kohaldata liikmesriikide suhtes, kus kogu viinapuude kasvuala, kuhu on istutatud artikli 24 lõike 1 kohaselt liigitatavad veiniviinamarjasordid, ei ole suurem kui 500 hektarit.

Artikkel 109

Tootmisvõimsuse ülevaade

Liikmesriigid, kes toetavad vastavalt artiklile 11 oma toetusprogrammide raames meedet „viinamarjaistanduste ümberkorraldamine ja muutmine”, esitavad komisjonile iga aasta 1. märtsiks ja esimest korda 1. märtsiks 2009 artiklis 108 osutatud istandusregistril põhineva tootmisvõimsuse ajakohastatud ülevaate.

Artikkel 110

Istandusregistri ja tootmisvõimsuse ülevaate kestus

Vastavalt artikli 113 lõikes 1 osutatud menetlusele võidakse otsustada tühistada artiklid 108 ja 109 alates 1. jaanuarist 2016.

Artikkel 111

Kohustuslikud deklaratsioonid

1.   Veiniviinamarjade ning viinamarjavirde ja veini tootjad deklareerivad pädevatele riiklikele ametiasutustele igal aastal viimasest saagist toodetud kogused.

2.   Liikmesriigid võivad nõuda, et veiniviinamarjade hulgikauplejad deklareeriksid igal aastal viimasest saagist turustatud kogused.

3.   Viinamarjavirde ja veini tootjad ning hulgikauplejad, kes ei ole jaemüüjad, deklareerivad pädevatele siseriiklikele ametiasutustele igal aastal oma kas selle aasta saagist või eelmiste aastate saakidest saadud viinamarjavirde ja veini varud. Kolmandatest riikidest imporditud viinamarjavirde- ja veinikogused teatatakse eraldi.

Artikkel 112

Saatedokumendid ja register

1.   Käesoleva määrusega hõlmatud tooted lubatakse ühenduses ringlusse ainult koos ametlikult kinnitatud saatedokumendiga.

2.   Füüsilised või juriidilised isikud või isikute rühmad, eriti tootjad, villijad ja töötlejad, samuti vastavalt artikli 113 lõikes 1 osutatud menetlusele kindlaksmääratavad hulgikauplejad, kes valdavad seoses oma ettevõtlustegevusega käesolevas määrusega hõlmatud tooteid, peavad nende toodete kohta kauba sissetulevate ja väljaminevate kaupade registreid.

Artikkel 113

Komiteemenetlus

1.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EÜ) nr 1234/2007 artikli 195 lõiget 2.

2.   Käesolevale lõikele viitamisel:

a)	abistab komisjoni regulatiivkomitee;

b)	kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 5 ja 7;

c)	kehtestatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 lõikes 6 osutatud tähtajaks kolm kuud.

Artikkel 114

Rahalised vahendid

II jaotise I peatükis, välja arvatud artikli 7 lõike 1 punktis a osutatud meede, ja V jaotise III peatükis sätestatud meetmeid käsitatakse sekkumisena põllumajandusturgude reguleerimiseks, nagu on osutatud määruse (EÜ) nr 1290/2005 artikli 3 lõike 1 punktis b.

Artikkel 115

Liikmesriikide ja komisjoni vaheline teabevahetus

1.   Liikmesriigid ja komisjon annavad üksteisele teavet, mis on vajalik käesoleva määruse rakendamiseks, eriti turujärelevalveks ja -analüüsiks, ning käesoleva määrusega hõlmatud toodetega seotud rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks.

2.   Vastavalt artikli 113 lõikes 1 osutatud menetlusele võetakse vastu üksikasjalikud eeskirjad, mille kohaselt määratakse kindlaks, milline teave on vajalik käesoleva artikli lõike 1 rakendamiseks, samuti selle kuju, sisu, ajastus, esitamise tähtajad ning teabe ja dokumentide edastamise või kättesaadavaks tegemise kord.

Artikkel 116

Järelevalve

Liikmesriigid tagavad käesoleva määruse rakendamiseks, et aladega seotud haldus- ja kontrollimeetmed ühilduvad järgmiste elementide osas ühtse haldus- ja kontrollisüsteemiga (IACS):

a)	elektrooniline andmebaas;

b)	määruse (EÜ) nr 1782/2003 artikli 20 lõikes 1 osutatud põllumajanduslike maatükkide identifitseerimissüsteem;

c)	halduskontrollid.

Need menetlused võimaldavad probleemide ja konfliktideta koostööd ja andmevahetust ühtse haldus- ja kontrollisüsteemiga.

Artikkel 117

Kontrollimine ja halduskaristused ning nendega seonduv aruandlus

Vastavalt käesoleva määruse artikli 113 lõikes 1 osutatud menetlusele võetakse vastu järgmised eeskirjad (välja arvatud määruse (EÜ) nr 1782/2003 artikli 145 punkti n alapunktis a käsitletud eeskirjad):

a)	eeskirjad, millega tagatakse ühenduse veinisektori sätete ühtne kohaldamine, eelkõige kontrollide osas, ning eeskirjad, millega reguleeritakse kontrollide parandamisega seotud spetsiaalset rahastamiskorda;

b)	käesoleva määruse kohaldamisest tulenevate kohustustega seoses liikmesriikide poolt läbiviidavate haldus- ja füüsiliste kontrollide eeskirjad;

c)	halduskaristuste kohaldamise süsteem käesoleva määruse kohaldamisest tulenevate kohustuste mittetäitmise puhuks, mis võtaks arvesse avastatud rikkumise tõsidust, ulatust, kestust ja korduvust;

d)	käesoleva määruse kohaldamisest tulenevate alusetult makstud summade tagasinõudmise eeskirjad;

e)	tehtud kontrollide ja nende tulemuste kohta aruandmise eeskirjad.

Artikkel 118

Vastutavate siseriiklike ametiasutuste määramine

1.   Ilma et see piiraks artikli 47 kohaldamist, nimetavad liikmesriigid ühe või mitu asutust, kes vastutavad selle eest, et oleks tagatud ühenduse veinisektori eeskirjade täitmine. Eelkõige nimetavad liikmesriigid laborid, mis on volitatud tegema ametlikke analüüse veinisektoris. Määratud laborid vastavad standardis ISO/IEC 17025 sätestatud katselaboritele esitatavatele üldnõudmistele.

2.   Liikmesriigid teatavad komisjonile lõikes 1 osutatud asutuste ja laborite nimed ja aadressid. Komisjon avalikustab selle teabe.

Artikkel 119

Riiklik abi destilleerimiseks erakorraliste olukordade puhul

1.   Alates 1. augustist 2012 võivad liikmesriigid anda põhjendatud erakorralises olukorras veinitootjatele riiklikku abi vabatahtlikuks või kohustuslikuks veini destilleerimiseks.

2.   Lõikes 1 osutatud abi on proportsionaalne ja võimaldab lahendada kriisiolukorra.

3.   Liikmesriigil aasta jooksul kasutada olev abisumma sellise abi andmiseks ei ületa 15 % sel aastal liikmesriigil kasutada olevast üldsummast, mis on kindlaks määratud II lisas.

4.   Liikmesriigid, kes soovivad lõikes 1 osutatud abi kasutada, esitavad komisjonile selle kohta teatise koos nõuetekohase põhjendusega. Otsus selle kohta, kas meede kiidetakse heaks ja kas abi tohib anda, võetakse vastu vastavalt artikli 113 lõikes 1 osutatud menetlusele.

5.   Lõikes 1 osutatud destilleerimise käigus saadud alkoholi kasutatakse üksnes tööstuslikult või energia saamiseks, et vältida konkurentsi moonutamist.

Artikkel 120

Komisjoni aruanne

2012. aasta lõpuks koostab komisjon aruande, võttes eelkõige arvesse reformi läbiviimisel saadud kogemusi.

Artikkel 121

Rakendusmeetmed

Käesoleva jaotise rakendamiseks vajaliku meetmed võetakse vastu vastavalt artikli 113 lõikes 1 osutatud menetlusele.

Need meetmed võivad hõlmata eelkõige järgmist:

a)	artiklis 108 sätestatud istandusregistri üksikasjad ja eriti selle kasutamine tootmisvõimsuse järelevalveks ja kontrolliks;

b)	artiklis 109 sätestatud ülevaate üksikasjad ja eriti selle kasutamine tootmisvõimsuse järelevalveks ja kontrolliks;

c)	alade mõõtmise üksikasjad;

d)	karistused teavitamisnõudmiste täitmatajätmisel;

e)	artiklis 111 sätestatud kohustuslikud deklaratsioonid;

f)	artiklis 112 sätestatud saatedokumendid ja register;

g)	üksikasjad artiklis 119 osutatud riikliku abi kohta.

VII JAOTIS

MUUDATUSED, ÜLEMINEKU- JA LÕPPSÄTTED

I PEATÜKK

Muudatused

Artikkel 122

Määruse (EÜ) nr 1493/1999 muudatus

Määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 2 lõike 3 esimeses lõigus asendatakse sõnad „31. juulini 2002” sõnadega:

„31. juulini 2008”.

Artikkel 123

Määruse (EÜ) nr 1782/2003 muudatused

Määrust (EÜ) nr 1782/2003 muudetakse järgmiselt.

1)

Artikli 33 lõike 1 punkt a asendatakse järgmisega: „a) neile on antud artiklis 38 osutatud võrdlusperioodi jooksul toetust vähemalt ühe VI lisas osutatud toetuskava alusel või oliiviõli puhul artikli 37 lõike 1 teises lõigus osutatud turustusaastatel või nad on saanud suhkrupeedi, suhkruroo ja siguri puhul turustamistoetust VII lisa punktis K osutatud vaatlusperioodi jooksul, või nad on saanud banaanide puhul hüvitist saamata jäänud tulude eest VII lisa punktis L osutatud vaatlusperioodi jooksul või nad on saanud puu- ja köögiviljade ning kartuli ja puukoolide puhul, kui nad olid puu- ja köögiviljatootjad või kartulitootjad või tootjad puukoolis võrdlusperioodil, mida liikmesriigid kohaldavad vastavalt VII lisa punktile M, või kui nad on saanud veini puhul toetusõiguse, nagu on osutatud VII lisa punktides N ja O.”

2)	Artikli 37 lõikele 1 lisatakse järgmine lõik: „Veini puhul arvutatakse võrdlussumma ja seda korrigeeritakse vastavalt VII lisa punktidele N ja O.”

3)

Artiklile 41 lisatakse järgmine lõige: „1b.   Veini puhul kohandab komisjon, võttes arvesse kõige värskemaid andmeid, mille liikmesriigid on esitanud nõukogu 29. aprilli 2008. aasta määruse (EÜ) nr 479, mis käsitleb veinituru ühist korraldust (25) artikli 9 ja artikli 102 lõike 6 kohaselt, ja vastavalt käesoleva määruse artikli 144 lõikes 2 osutatud menetlusele, käesoleva määruse VIII lisas sätestatud siseriiklikke ülemmäärasid. Siseriiklike ülemmäärade kohandamisele eelneva aasta 1. detsembriks teatavad liikmesriigid komisjonile käesoleva määruse VII lisa punktis N osutatud toetusõiguste piirkondliku keskmise taseme.

4)	Artikli 43 lõikele 2 lisatakse järgmine punkt: „ad) veini puhul VII lisa punktide N ja O kohaselt arvutatud hektarite arv;”.

5)	Artikli 44 lõige 2 asendatakse järgmisega: „2.   „Toetuskõlblik hektar” on põllumajandusettevõtte mis tahes põllumajandusmaa, välja arvatud metsa all olevad pindalad ning mittepõllumajanduslikuks tegevuseks kasutatavad pindalad.”

6)

Artikkel 51 asendatakse järgmisega: „Artikkel 51 Maa põllumajanduslik kasutus Põllumajandustootjad võivad vastavalt artikli 44 lõikega 3 deklareeritud maatükke kasutada mis tahes põllumajandustegevuseks. Erandina esimesest lõigust võivad liikmesriigid 1. novembriks 2007 teha otsuse, et kuni liikmesriikide poolt kindlaks määratud tähtajani, kuid mitte hiljem kui 31. detsembrini 2010, võib liikmesriigi ühes või mitmes piirkonnas asuvaid maatükke jätkuvalt mitte kasutada: a) määruse (EÜ) nr 2200/96 artikli 1 lõikes 2 ja määruse (EÜ) nr 2201/96 artikli 1 lõikes 2 osutatud ühe või mitme toote tootmiseks. Liikmesriigid võivad sel juhul siiski otsustada lubada kasvatada järelkultuure toetuskõlblikel hektaritel maksimaalselt kolme kuu jooksul alates iga aasta 15. augustist; liikmesriikide taotlusel muudetakse seda kuupäeva siiski vastavalt artikli 144 lõikes 2 osutatud menetlusele nende piirkondade puhul, kus tavaliselt koristatakse teravilja kliimatingimuste tõttu varem; b) säilituskartulite tootmise puhul ja/või c) puukoolide puhul.”

7)	Artikli 63 lõikele 3 lisatakse järgmine lõik: „Seoses veinikomponendi lisamisega ühtsesse otsemaksete kavasse võivad liikmesriigid hiljemalt 1. aprillil 2009 otsustada kohaldada esimeses lõigus sätestatud erandit.”

8)

Artiklile 71c lisatakse järgmine lõik: „Veini puhul kohandab komisjon, võttes arvesse kõige värskemaid andmeid, mille liikmesriigid on esitanud määruse (EÜ) nr 479 artikli 9 ja artikli 102 lõike 6 kohaselt, ja vastavalt käesoleva määruse artikli 144 lõikes 2 osutatud menetlusele, käesoleva määruse VIIIa lisas sätestatud siseriiklikke ülemmäärasid. Siseriiklike ülemmäärade kohandamisele eelneva aasta 1. detsembriks teatavad liikmesriigid komisjonile käesoleva määruse VII lisa punktis N osutatud toetusõiguste piirkondliku keskmise taseme.”

9)

Artiklis 145: — lisatakse järgmine punkt: „d)e) üksikasjalikud eeskirjad, mis käsitlevad veinitoetuse kaasamist ühtsesse otsemaksete kavasse vastavalt määrusele (EÜ) nr 479;” — lisatakse järgmine punkt: „n)a) veini puhul üksikasjalikud eeskirjad seoses nõuetele vastavusega, mida on käsitletud määruse (EÜ) nr 479 artiklites 20 ja 103;”.

10)	IV lisa teise veeru viimane taane asendatakse järgmise taandega: „— Oliivisalude ja viinapuude heade kasvutingimuste säilitamine”.

11)

VII lisas lisatakse järgmised punktid N ja O: „N.   Vein (väljajuurimine) Määruse (EÜ) nr 479 V jaotise III peatükis kehtestatud väljajuurimiskavas osalevatele põllumajandustootjatele antakse väljajuurimisele järgneval aastal toetusõigusi nende hektarite eest, mille eest nad said väljajuurimistasu. Nende toetusõiguste ühikuväärtus vastab vastava piirkonna toetusõiguste piirkondlikule keskmisele väärtusele. Ühikuväärtus ei tohi siiski ületada 350 eurot hektari kohta. O.   Vein (toetusprogrammide raames tehtavad maksed) Kui liikmesriigid otsustavad anda toetust kooskõlas määruse (EÜ) nr 479 artikliga 9, määravad nad võrdlussumma põllumajandustootjate ja samuti käesoleva määruse artikli 43 lõikes 2 osutatud toetuskõlblike hektarite kohta: — võttes aluseks objektiivsed ja mittediskrimineerivad kriteeriumid; — seoses ühe või mitme veiniaasta pikkuse võrdlusperioodiga, alustades veiniaastast 2005/2006. Võrdlussumma ja toetuskõlblike hektarite määramisel kasutatavad kriteeriumid ei tohi rajaneda võrdlusperioodil, mis hõlmab veiniaastaid pärast veiniaastat 2007/2008, kui toetusprogrammide raames tehtavad maksed on seotud hüvitistega põllumajandustootjatele, kes on saanud toetust alkohoolsete jookide destilleerimiseks või majanduslikku kasu toetusest, mida on antud kontsentreeritud viinamarjavirde kasutamiseks veini rikastamise eesmärgil määruse (EÜ) nr 479 alusel; — mis ei ületa selle meetme jaoks kasutada olevat üldsummat, millele on osutatud määruse (EÜ) nr 479 artikli 6 punktis e.”

12)	VIII lisas: — tabeli esimesse veergu lisatakse sõna „Itaalia” järele tärn; — tabeli alla lisatakse järgmine tekst: „Aastatele 2008, 2009 ja 2010 vastavaid summasid Itaalia kohta vähendatakse 20 miljoni euro võrra (vt joonealust märkust määruse (EÜ) nr 479 II lisas)”.

Artikkel 124

Määruse (EÜ) nr 1290/2005 muudatus

Määruses (EÜ) nr 1290/2005 asendatakse artikli 12 lõige 2 järgmisega:

Artikkel 125

Määruse (EÜ) nr 3/2008 muudatused

Määrust (EÜ) nr 3/2008 muudetakse järgmiselt.

1)

Artiklis 2: — lõike 1 punkt c asendatakse järgmisega: „c) teavitamistöö ühenduse süsteemi kohta, mis hõlmab kaitstud päritolunimetuse või geograafilise tähisega veine, viinamarjasordi tähisega veine ja kaitstud geograafilise tähisega piiritusjooke;” — lõige 2 asendatakse järgmisega: „2.   Siseturul võivad artikli 1 lõikes 1 osutatud meetmed hõlmata ka teavitustegevusi vastutustundlike joomisharjumuste ja alkoholi kuritarvitamisega seotud ohtude kohta. Siseturul võib abikõlblikuks meetmeks olla ka siseriikliku või Euroopa tähtsusega üritustel, messidel ja näitustel osalemine eelkõige väljapanekutega, mis on mõeldud ühenduse toodete maine tõstmiseks.”

2)

Artikli 3 lõike 1 punkt e asendatakse järgmisega: „e) vajadus anda teavet ühenduse süsteemi kohta, mis hõlmab kaitstud päritolunimetuse või geograafilise tähisega veine, viinamarjasordi tähisega veine ja kaitstud geograafilise tähisega piiritusjooke ja vajadus anda teavet vastutustundlike joomisharjumuste ja alkoholi kuritarvitamise kahjulikkuse kohta;”.

3)	Artikli 13 lõikele 2 lisatakse järgmine lõik: „Esimeses lõigus sätestatud protsendimäär on vastutustundlike joomisharjumuste ja alkoholi kuritarvitamise kahjulikkuse alaste ühenduses rakendatavate teavitamismeetmete puhul 60 %.”

II PEATÜKK

Ülemineku- ja lõppsätted

Artikkel 126

Sätted ülemineku hõlbustamiseks

Vastavalt artikli 113 lõikes 1 osutatud menetlusele võib võtta meetmeid, et:

a)	hõlbustada üleminekut määruses (EÜ) nr 1493/1999 sätestatud eeskirjadelt käesolevas määruses kehtestatud korrale;

b)	vajadusel lahendada konkreetseid praktilisi küsimusi. Need meetmed võivad nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel käesoleva määruse teatavatest sätetest erineda.

Artikkel 127

Riigiabi eeskirjade kohaldatavus

1)   Kui lõikest 2 ei tulene teisiti, kohaldatakse käesolevas määruses käsitletud toodete valmistamise ja nendega kauplemise suhtes asutamislepingu artikleid 87, 88 ja 89.

2)   Asutamislepingu artikleid 87, 88 ja 89 ei kohaldata:

a)	käesoleva määruse artiklis 3 osutatud toetuse, sealhulgas artikli 18 lõike 5 kohaselt rahastatava toetuse suhtes;

b)	artiklis 106 osutatud täiendava riikliku abi suhtes;

c)	artiklis 119 osutatud riikliku abi suhtes.

Artikkel 128

Kehtetuks tunnistamine, kohaldamise jätkamine ajutiselt ja viitamine

1.   Kui lõigetest 2 ja 3 ei tulene teisiti, tunnistatakse määrus (EMÜ) nr 2392/86 ja määrus (EÜ) nr 1493/1999 kehtetuks.

2.   Määrust (EÜ) nr 2392/86 ning määruse (EÜ) nr 1493/1999 V jaotise I ja II peatükki, artikleid 24 ja 80 ning eelkõige asjaomaste lisade vastavaid sätteid kohaldatakse jätkuvalt kuni artikli 129 lõike 2 punkti e kohaselt hakatakse kohaldama käesoleva määruse vastavaid peatükke.

3.   Juhul, kui on alustatud või võetud määruse (EÜ) nr 1493/1999 kohaselt abikõlblikke meetmeid enne 1. augustit 2008, kohaldatakse nimetatud määrust jätkuvalt järgmiste meetmete suhtes:

a)	II jaotise II ja III peatüki kohased meetmed (loobumistasud ning ümberkorraldused ja muudatused). II jaotise III peatüki kohast toetust ei maksta siiski pärast 15. oktoobrit 2008;

b)	III jaotise kohased meetmed (turumehhanismid);

c)	VII jaotise artikli 63 kohased meetmed (eksporditoetused).

4.   Viiteid kehtetuks tunnistatud määrusele (EÜ) nr 1493/1999 käsitatakse vajaduse korral viidetena käesolevale määrusele.

Artikkel 129

Jõustumine ja kehtivusaeg

1.   Käeolev määrus jõustub seitsmendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

2.   Määrust kohaldatakse alates 1. augustist 2008, välja arvatud:

a)	artiklid 5 kuni 8, mida kohaldatakse alates 30. juunist 2008;

b)	artikkel 122, mida kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2008;

c)	artikkel 123, mida kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2009;

d)	V jaotise III peatükk, mida kohaldatakse alates 30. juunist 2008;

e)	III jaotise II, III, IV, V ja VI peatükk, artiklid 108, 111 ja 112 ning vastavad sätted, eelkõige asjaomastes lisades, mida kohaldatakse alates 1. augustist 2009, kui vastavalt artikli 113 lõikes 1 osutatud menetlusele ei võeta vastu määrust, milles on sätestatud teisiti.

3.   V jaotise II peatükki kohaldatakse kuni 31. detsembrini 2015.

---

(1)  12. detsembri 2007. aasta arvamus (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata).

(2)  12. detsembri 2007. aasta arvamus (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata).

(3)  EÜT L 179, 14.7.1999, lk 1. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 1234/2007 (ELT L 299, 16.11.2007, lk 1).

(4)  ELT L 299, 16.11.2007, lk 1. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 248/2008 (ELT L 76, 19.3.2008, lk 6).

(5)  ELT L 277, 21.10.2005, lk 1. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 146/2008 (ELT L 46, 21.2.2008, lk 1).

(6)  ELT L 93, 31.3.2006, lk 12. Määrust on muudetud määrusega (EÜ) nr 1791/2006 (ELT L 363, 20.12.2006, lk 1).

(7)  ELT L 165, 30.4.2004, lk 1. Määrust on viimati muudetud nõukogu määrusega (EÜ) nr 301/2008 (ELT L 97, 9.4.2008, lk 85).

(8)  EÜT L 109, 6.5.2000, lk 29. Direktiivi on viimati muudetud komisjoni direktiiviga 2007/68/EÜ (ELT L 310, 28.11.2007, lk 11).

(9)  EÜT L 208, 31.7.1986, lk 1. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 1631/98 (EÜT L 210, 28.7.1998, lk 14).

(10)  EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23. Otsust on muudetud otsusega 2006/512/EÜ (ELT L 200, 22.7.2006, lk 11).

(11)  ELT L 209, 11.8.2005, lk 1. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 1437/2007 (ELT L 322, 7.12.2007, lk 1).

(12)  ELT L 270, 21.10.2003, lk 1. Määrust on viimati muudetud komisjoni määrusega (EÜ) nr 293/2008 (ELT L 90, 2.4.2008, lk 5).

(13)  ELT L 3, 5.1.2008, lk 1.

(14)  Nõukogu 11. juuli 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta (ELT L 210, 31.7.2006, lk 25). Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 1989/2006 (ELT L 411, 30.12.2006, lk 6).

(15)  ELT L 124, 20.5.2003, lk 36.

(16)  ELT L 265, 26.9.2006, lk 1.

(17)  ELT L 42, 14.2.2006, lk 1. Määrust on viimati muudetud komisjoni määrusega (EÜ) nr 1276/2007 (ELT L 284, 30.10.2007, lk 1.).

(18)  ELT L 39, 13.2.2008, lk 16.

(19)  EÜT L 40, 11.2.1989, lk 1. Direktiivi on muudetud otsusega 92/10/EMÜ (EÜT L 6, 11.1.1992, lk 35).

(20)  EÜT L 11, 14.1.1994, lk 1. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 1891/2006 (ELT L 386, 29.12.2006, lk 14).

(21)  EÜT L 186, 30.6.1989, lk 21. Direktiivi on viimati muudetud direktiiviga 92/11/EMÜ (EÜT L 65, 11.3.1992, lk 32).

(22)  ELT L 247, 21.9.2007, lk 17.

(23)  EÜT L 67, 10.3.1994, lk 89. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 427/2003 (ELT L 65, 8.3.2003, lk 1).

(24)  EÜT L 349, 31.12.1994, lk 53. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 2200/2004 (ELT L 374, 22.12.2004, lk 1).

(25)  ELT L 148, 6.6.2008, lk 1.”

(26)  ELT L 95, 5.4.2007, lk 1.

(27)  ELT L 148, 6.6.2008, lk 1.”

---

---

---

---

---

---

---

---

---

---