32003D0037

Komisjoni otsus,

16. jaanuar 2003,

ajutise standardmeetodi juhise kohta PM2,5 proovide võtmiseks ja mõõtmiseks direktiivi 1999/30/EÜ kohaselt

(teatavaks tehtud numbri K(2003) 10 all)

(EMPs kohaldatav tekst)

(2003/37/EÜ)

EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut,

võttes arvesse nõukogu 22. aprilli 1999. aasta direktiivi 1999/30/EÜ vääveldioksiidi, lämmastikdioksiidi ning lämmastikoksiidide, tahkete osakeste ja plii piirtasemete kohta välisõhus, [1] muudetud komisjoni otsusega 2001/744/EÜ, [2] eriti selle artikli 7 lõike 5 kolmandat lõiku,

ning arvestades järgmist:

(1) Vääveldioksiidi, lämmastikdioksiidi ning lämmastikoksiidide, tahkete osakeste ja plii piirtasemed välisõhus on sätestatud direktiiviga 1999/30/EÜ.

(2) Praegu standarditakse Euroopa Standardikomitees (CEN) PM2,5 proovide võtmise ja mõõtmise standardmeetodit. Kuna standardmeetod puudub, peab komisjon vastavalt direktiivi 1999/30/EÜ IX lisa V jaos sätestatud korrale kehtestama ajutise standardmeetodi juhise PM2,5 proovide võtmiseks ja mõõtmiseks.

(3) 27. septembri 1996. aasta direktiiv 96/62/EÜ välisõhu kvaliteedi hindamise ja juhtimise kohta [3] sätestab, et komisjoni abistab direktiivi artiklis 12 osutatud komitee, mis koosneb liikmesriikide esindajatest ja mille eesistujaks on komisjoni esindaja, ning et komisjon arvestab võimalikult suurel määral komitee arvamust.

(4) Käesolevas otsuses sätestatud meetmed on kooskõlas nõukogu direktiivi 96/62/EÜ artikli 12 lõike 2 kohaselt asutatud komitee arvamusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

Direktiivi 1999/30/EÜ IX lisa V jaos osutatud ajutise standardmeetodi juhis PM2,5 proovide võtmiseks ja mõõtmiseks on esitatud käesoleva otsuse lisas.

Artikkel 2

Käesolev otsus on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel, 16. jaanuar 2003

Komisjoni nimel

komisjoni liige

Margot Wallström

[1] EÜT L 163, 29.6.1999, lk 41.

[2] EÜT L 278, 23.10.2001, lk 35.

[3] EÜT L 296, 21.11.1996, lk 55.

--------------------------------------------------

LISA

JUHIS PM2,5 MÕÕTMISEKS DIREKTIIVI 1999/30/EÜ KOHASELT

Käesoleva dokumendi eesmärgiks on anda soovitusi õhu kvaliteedi eest vastutavatele isikutele ja võrguoperaatoritele õhu saastamist peenosakestega käsitleva esimese tütardirektiivi kohaselt PM2,5 mõõtmiseks nõutavate mõõteseadmete valikul. Neid soovitusi ei kohaldata teiste võimalike kasutusviiside suhtes, mille puhul mõõtmise eesmärgid on teistsugused, nt teadusuuringud või indikaatormõõtmised.

Taust ja CENi standardimistööd

Direktiivi 1999/30/EÜ artiklis 5 märgitakse, et "Liikmesriigid tagavad mõõtejaamade rajamise ja töös hoidmise, et saada andmeid PM2,5 sisalduse kohta välisõhus. Iga liikmesriik määrab nende mõõtejaamade arvu ja asukoha ise kindlaks nii, et andmed iseloomustaksid PM2,5 taset selles liikmesriigis. Kui see on võimalik, tuleks PM2,5 ja PM10 proovide võtmise kohad ühitada." Artikkel 7 mainib lisaks, et "PM2,5 proovide võtmisel ja mõõtmisel kasutatakse IX lisa V jaos ettenähtud ajutist standardmeetodit." IX lisas nõutakse, et Euroopa Komisjon valmistaks koostöös direktiivi 96/62/EÜ artiklis 12 osutatud komiteega ette vastava suunise.

Keskkonna peadirektoraat on volitanud CENi välja töötama Euroopa standardmeetodit PM2,5 mõõtmiseks. See meetod põhineb välisõhust võetud proovi tahkete osakeste PM2,5 fraktsiooni gravimeetrilisel määramisel. CEN TC 264/WG 15 alustas tööd 2000. aastal. Kaks esimest valideerimist välitingimustes (Madridis ja Duisburgis) on lõpetatud; kaks kestavad veel praegu (Vredepeelis ja Viinis). Neli järgmist valideerimist Rootsis, Inglismaal, Kreekas ja Itaalias on kavandamisjärgus. Valideerimine kavatsetakse lõpetada 2003. aastaks. Lõplik CENi standard ei ole seetõttu kättesaadav enne 2004. aastat.

CEN WG 15 katsetab praegu eri gravimeetrilisel määramismeetodil põhinevaid ja nii Euroopa tootjate mitmesuguste sisenditega kui ka Ameerika Ühendriikide standardproovivõtuseadmega varustatud mõõtevahendeid:

- MINI-WRAC, ühefiltriline proovivõtuseade, valmistaja: Frauenhofer Institute for Toxicology and Aerosol Research (FhG-ITA), Saksamaa,

- RAAS 2.5-1, ühefiltriline proovivõtuseade, valmistaja: ESM Andersen, Ameerika Ühendriigid,

- Partisol plus -SCC, filtrite kassetiga, automaatselt järjestikku filtreid vahetav proovivõtuseade, valmistaja: Rupprecht and Patashnick, Ameerika Ühendriigid,

- Partisol FRM, ühefiltriline proovivõtuseade, valmistaja: Rupprecht and Patashnick, Ameerika Ühendriigid,

- SEQ 47/50, filtrite kassetiga, automaatselt järjestikku filtreid vahetav proovivõtuseade, valmistaja: Leckel Company, Saksamaa,

- HVS-DHA 80, filtrite kassetiga, automaatselt järjestikku filtreid vahetav proovivõtuseade, valmistaja: Digitel, Šveits.

Lisaks katsetab CEN ka mitmeid automaatseid mõõtevahendeid, mis põhinevad beetakiirguse absorbtsiooni ehk neeldumise meetodil ning TEOM-meetodil (Tapered Element Oscillating Microbalance), et teha kindlaks, kas need on gravimeetrilise standardmeetodiga samaväärsed:

- ADAM, beetakiirguse absorbtsiooni ehk neeldumise meetod, filtrite kassetiga, automaatse järjestikuse filtrite vahetusega, valmistaja: OPSIS, Rootsi,

- FH 62 I-R, beetakiirguse absorbtsiooni ehk neeldumise meetod, lintfiltriga, valmistaja: ESM Andersen Company, Ameerika Ühendriigid,

- BAM 1020, beetakiirguse absorbtsiooni ehk neeldumise meetod, lintfiltriga, valmistaja: Met One, Ameerika Ühendriigid,

- TEOM SES, tsükloniga fraktsioneerimisel põhinev meetod (sharp cut cyclone), valmistaja: Rupprecht and Patashnick, Ameerika Ühendriigid.

Probleemid PM2,5 massikontsentratsiooni mõõtmisel

PM2,5 massikontsentratsiooni mõõtmisel tuleb arvesse võtta mitmeid probleeme, mis on osaliselt teada juba eelnevatest PM10 mõõtmise kogemustest. Mitmes liikmesriigis läbiviidud esialgsed võrdlevad uuringud on näidanud olulisi erinevusi manuaalsete PM2,5 proovivõtuseadmete tulemuste vahel, need võivad ulatuda kuni ± 30 %. Proovivõtuseadmete vaadeldud erinevuste põhjused on keerukad ja neid võib jagada järgmiselt:

- proovi filtrile kogumisel tekkivad ebatäpsused (proovi muutumine filtril), põhjustatud proovi osalisest aurumisest filtril või kondensaadi tekkimisest proovi kogumise kestel,

- proovi fraktsioneerimisel tekkivad ebatäpsused, põhjustatud seadme halvast konstruktsioonist või voolukiiruse ebastabiilsusest,

- proovivõtusüsteemi paigaldamisest tingitud ebatäpsused, põhjustatud osakeste sadenemisest proovivõtutorus (eriti pikkade või kõverate torude puhul).

Tuleb märkida, et PM2,5 keemiline koostis on oluliselt erinev PM10 koostisest, eriti on PM2,5 fraktsioon rikastatud poollenduvate tahkete osakestega (nt ammooniumnitraat, orgaanilised ühendid). Tahked osakesed fraktsioonivahemikus PM10 kuni PM2,5 koosnevad peamiselt niisugustest inertsetest komponentidest nagu ränidioksiid, metallioksiidid jne. Seega võivad juba PM10 proovide võtmisel täheldatud poollenduva aine kao probleemid ilmneda veelgi kontsentreeritumalt PM2,5 mõõtmisel.

Kaod sõltuvad peamiselt aerosoolide koostisest ja lenduva tahke aine olemasolust, samuti välis- ja proovivõtutemperatuuri vahest. Kaod võivad seetõttu sõltuvalt aastaajast ja geograafilisest piirkonnast suuresti erineda. Nii näiteks olid kaod ühel kevadisel proovivõtul Skandinaavias 0 % lähedased (aerosoolid teede liivatamiselt), samal ajal kui talvisel proovivõtul Kesk-Euroopas olid kaod kuni 70 % (kõrge ammooniumnitraadi sisaldusega aerosoolid).

Sellest tulenevalt võib eeldada, et proovivõtusüsteemi igasuguse soojenemise korral on PM2,5 massikontsentratsiooni näidud oluliselt madalamad kui välistingimustes käitatava süsteemi puhul.

Soovitused PM2,5 seireks

Kuna CENi standardimistegevuse järeldused veel puuduvad, võib PM2,5 kohta anda järgmisi soovitusi:

Mõõtmismeetodi osas:

Komisjoni poolt CENile antud volitus määras kindlaks, et standarditav mõõtmismeetod põhineb välitingimustes filtrile kogutud tahkete osakeste PM2,5 massifraktsiooni gravimeetrilisel määramisel. Muid meetodeid (nt beetakiirguse absorbtsiooni ehk neeldumise meetodit ja TEOM-meetodit) CEN WG 15 praegu katsetab, et teha kindlaks, kas need on gravimeetrilise meetodiga samaväärsed. Optilistel meetoditel põhinevate meetodite kasutamist (osakeste loendamist või nefelomeetriat) ei peeta käesoleva direktiivi raames võimalikuks.

PM2,5 fraktsioneeriva sisendi osas:

Hetkel on mõõtmiseks ja uurimiseks saadaval ja kasutusel kaks põhilist sisendikonstruktsiooni: impaktor-tüüpi ja fraktsioneeriva tsükloni tüüpi sisend. Mõlema tüübi erinevad sisendid on katsetamisel nt CEN WG 15 raames. Sisendi fraktsioneerimisefektiivsus peab olema järgmine: filtrile tuleb koguda 50 % osakestest aerodünaamilise diameetriga 2,5 μm.

Vahendite osas:

Teooria ja PM10 valideerimisel eelnevalt saadud kogemus kinnitab, et PM2,5 mõõtmisel tuleks vältida seadmete kasutamist, mille puhul proovivõtmise ajal proovi ja/või filtrit soojendatakse. Et piirata nii palju kui võimalik lenduvate osakeste kadu, tuleks PM2,5 mõõtmisel eelistada vahendeid, mis võtavad proove välisõhuga võimalikult lähedasel temperatuuril.

Võttes arvesse, et eri uuringute tulemused on puudulikud ja ebaühtlased, pole praegu veel võimalik välja valida vahendeid PM2,5 seireks. Konkreetsete mõõteseadmete valimisel tuleks olla hoolikas. Eelistada tuleks lähenemisviisi, mis ei too kaasa üleliigseid investeeringuid ja mis võimaldab mõõtmisnõudeid kohandada edaspidise arenguga (nt peagi ilmuv Euroopa standard PM2,5 mõõtmiseks, mõõtevahendite tootjate tehnilised arendused, tulevane määrus raskmetallide kohta).

PM2,5 andmete esitamisel on oluline, et mõõtmismeetod, mida andmete saamiseks kasutati, oleks täielikult dokumenteeritud.

--------------------------------------------------