Kohtuasi C-25/07

Alicja Sosnowska

versus

Dyrektor Izby Skarbowej we Wrocławiu Ośrodek Zamiejscowy w Wałbrzychu

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Wojewódzki Sąd Administracyjny we Wrocławiu)

„Käibemaks — Direktiivid 67/227/EMÜ ja 77/388/EMÜ — Siseriiklikud õigusaktid, millega kehtestatakse käibemaksu enammakse tagastamise kord — Neutraalse maksustamise ja proportsionaalsuse põhimõte — Erimeetmed erandite tegemiseks”

Kohtujurist J. Mazáki ettepanek, esitatud 26. veebruaril 2008   I - 5131

Euroopa Kohtu otsus (esimene koda), 10. juuli 2008   I - 5142

Kohtuotsuse kokkuvõte

Maksusätted – Õigusaktide ühtlustamine – Käibemaks – Ühine käibemaksusüsteem – Sisendkäibemaksu mahaarvamine

(Nõukogu direktiiv 77/388, artikli 18 lõige 4)

Kuuenda direktiivi 77/388 kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 18 lõikega 4 ja proportsionaalsuse põhimõttega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis pikendavad maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise ärahoidmiseks vajaliku kontrollimise võimaldamiseks maksukohustuslase poolt käibemaksudeklaratsiooni esitamisest alates kulgevat tähtaega, mis on siseriiklikul maksuhalduril teatud maksukohustuslaste kategooriale käibemaksu enammakse tagastamiseks, 60 päevalt 180 päevale, välja arvatud juhul, kui viimased on andnud suuresummalise tagatisdeposiidi.

Siseriiklikud õigusaktid, mis sätestavad käibemaksu enammakse tagastamise korra, mis on tunduvalt koormavam selliste maksukohustuslaste kategooriale, kelle puhul võib eeldada maksustamise vältimise riski, ilma et maksukohustuslasel oleks võimalik tõendada maksudest kõrvalehoidumise või maksustamise vältimise puudumist, mille tõttu oleks võimalik talle kohaldada vähem piiravamat korda, ei ole maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise ärahoidmise eesmärgi suhtes proportsionaalsed ja kahjustavad ülemäära kuuenda direktiivi eesmärke ja põhimõtteid.

Samamoodi ei paista sellised õigusaktid vastavat tingimusele, mille kohaselt tuleb käibemaksu enammakse tagasi maksta mõistliku aja jooksul. Nimelt on uute maksukohustuslaste, st vähem kui 12 kuud tagasi oma tegevust alustanud maksukohustuslaste kategooriale ettenähtud 180-päevane tagastamistähtaeg esiteks kuus korda pikem kui käibemaksu ühekuuline deklareerimisperiood, ning teiseks kolm korda pikem kui teistele maksukohustuslastele kohaldatav tähtaeg; samas ei ole tõendatud vajadust rakendada sedavõrd erinevat kohtlemist võitlemaks maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimisega.

Uutele maksukohustuslastele antud võimalus tasuda tagatisdeposiit selleks, et neile saaks kohaldada harilikku 60-päevast tähtaega, ei mõjuta esitatud kaalutlusi, kuivõrd nimetatud tagatisdeposiit ei ole proportsionaalne tagastatava käibemaksu enammaksega ega ka maksukohustuslase majandusliku mõjukusega. Iseäranis võib taolise tagatisdeposiidi andmine tuua kaasa olulise finantsriski ettevõtjatele, kes on äsja alustanud oma tegevust ja kellel võivad seetõttu puududa märkimisväärsed sissetulekuallikad. Tegelikkuses on kohustusel anda nimetatud tagatisdeposiit harilikult kohaldatava tähtaja kasutamiseks üksnes see mõju, et see asendab finantskoormuse, mis on seotud asjaoluga, et enammakstud käibemaksusummat peetakse kinni 180 päeva, finantskoormusega, mis on seotud tagatisdeposiidi summa kinnipidamisega.

(vt punktid 24, 26, 27, 29–33, resolutsiooni punkt 1)