Kohtuasi C‑206/16

Marco Tronchetti Provera SpA jt

versus

Commissione Nazionale per le Società e la Borsa (Consob)

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Consiglio di Stato)

Eelotsusetaotlus – Äriühinguõigus – Direktiiv 2004/25/EÜ – Ülevõtmispakkumised – Artikli 5 lõike 4 teine lõik – Võimalus muuta pakkumise hinda selgelt määratletud tingimustel ja kriteeriumide kohaselt – Liikmesriigi õigusnormid, mis lubavad järelevalveasutusel suurendada ülevõtmispakkumisel pakutavat ostuhinda sobingu korral pakkumise tegija või temaga kooskõlas tegutsevate isikute ja ühe või mitme müüja vahel

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (kolmas koda) 20. juuli 2017. aasta otsus

1. Asutamisvabadus–Äriühingud–Direktiiv 2004/25–Ülevõtmispakkumine–Vähemusaktsionäride kaitse, kohustuslik pakkumine ja õiglane hind–Liikmesriikide õigus anda järelevalveasutustele volitus kohandada pakkumise hinda selgesti määratletud asjaolude ja kriteeriumide alusel–Tingimus–Nende tingimuste kindlaksmääramine järgides selle äriühingu väärtpaberiomanike huvide kaitse põhimõtet, mille üle füüsiline või juriidiline isik kontrolli omandab

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/25, artikli 3 lõige 1, artikli 5 lõige 1 ja artikli 4 esimene ning teine lõik)

2. Asutamisvabadus–Äriühingud–Direktiiv 2004/25–Ülevõtmispakkumine–Vähemusaktsionäride kaitse, kohustuslik pakkumine ja õiglane hind–Liikmesriikide õigus anda järelevalveasutustele volitus kohandada pakkumise hinda selgesti määratletud asjaolude ja kriteeriumide alusel–Liikmesriigi õigusnormid, mis lubavad järelevalveasutusel suurendada ülevõtmispakkumisel pakutavat ostuhinda sobingu korral pakkumise tegija või temaga kooskõlas tegutsevate isikute ja ühe või mitme müüja vahel–Täpsustuse puudumine selle kohta, millist konkreetset tegevust hõlmab mõiste „sobing“–Lubatavus–Tingimus–Mõiste, mis on piisavalt selgelt, täpselt ja ootuspäraselt tuletatav nendest õigusnormidest

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/25, artikli 5 lõike 4 teine lõik)

1.  Kõigepealt kehtestab direktiivi 2004/25 artikli 5 lõige 1 teatud äriühingu väärtpaberite omandamiseks kohustusliku pakkumise tegemise põhimõtte. See näeb ette, et kui füüsiline või juriidiline isik üksi või koos temaga kooskõlas tegutsevate isikutega on omandanud selle direktiivi kohaldamisalasse kuuluva äriühingu väärtpabereid, mis koos tema ja temaga kooskõlas tegutsevate isikute varasema osalusega annavad talle kõnealuses äriühingus otseselt või kaudselt kindlaksmääratud hääleõiguste protsendi, mis tagab talle kontrolli kõnealuse äriühingu üle, tagavad liikmesriigid, et sellisel isikul on kohustus teha pakkumine, mis on kõnealuse äriühingu vähemusaktsionäre kaitsvaks meetmeks, sest see tuleb teha nende aktsionäride kõigi osaluste suhtes selle direktiivi artikli 5 lõikes 4 nimetatud õiglase hinnaga.

   Seejärel, et tagada ka ÜVP esemeks oleva äriühingu vähemusaktsionäride kaitse, näeb direktiivi 2004/25 artikli 5 lõike 4 esimene lõik kõigepealt ette, et õiglaseks hinnaks loetakse kõrgeimat hinda, mida pakkumise tegija või temaga kooskõlas tegutsevad isikud on maksnud samade väärtpaberite eest liikmesriikide poolt kindlaksmääratud perioodil, mis on selle direktiivi artikli 5 lõikes 1 sätestatud pakkumisele eelnev minimaalselt kuue‑ ja maksimaalselt 12‑kuuline ajavahemik.

   Lõpuks, direktiivi 2004/25 artikli 5 lõike 4 teine lõik näeb ette, et tingimusel, et järgitakse artikli 3 lõikes 1 sätestatud üldpõhimõtteid, võivad liikmesriigid anda selle direktiivi artiklis 4 viidatud järelevalveasutustele volituse kohandada õiglast hinda kindlate asjaolude ja kriteeriumide alusel. Selleks võivad liikmesriigid esiteks koostada nimekirja tingimustest, mille korral seda õiglast hinda võib kas tõsta või alandada, ja teiseks võivad nad määrata sellistel juhtudel kohaldatavad kriteeriumid, kusjuures need tingimused ja kriteeriumid peavad olema selgelt määratletud. Nende tingimuste ja kriteeriumide näited on esitatud nimetatud direktiivi artikli 5 lõike 4 teises lõigus.

   Nendest sätetest tuleneb, et kui liikmesriik on otsustanud anda järelevalveasutustele õiguse muuta direktiivi 2004/25 artikli 5 lõike 4 esimeses lõigus määratletud õiglast hinda, et kindlaks määrata hind, millel ÜVP peab toimuma, tuleb seda muutmispädevust teostada nimetatud direktiivi artikli 3 lõikes 1 loetletud põhiprintsiipe järgides.

   Kui liikmesriik määrab vastavalt nimetatud direktiivi artikli 5 lõike 4 teisele lõigule kindlaks konkreetsed tingimused, mille esinemisel seda muutmispädevust võib teostada, peab ta eriti silmas pidama artikli 3 lõikes 1 sätestatud selle äriühingu väärtpaberiomanike huvide kaitse põhimõtet, mille üle füüsiline või juriidiline isik kontrolli omandas.

   (vt punktid 29–33)

2.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/25/EÜ ülevõtmispakkumiste kohta artikli 5 lõike 4 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus niisugused liikmesriigi õigusnormid nagu need, mida käsitletakse põhikohtuasjas, mis lubavad „sobingu“ korral liikmesriigi järelevalveasutusel tõsta ÜVP hinda, täpsustamata konkreetset tegevust, mida see mõiste hõlmab, kui selle mõiste tõlgenduse saab riigisiseses õiguses tunnustatud tõlgendusmeetodite abil piisavalt selgelt, täpselt ja ootuspäraselt tuletada nendest õigusnormidest.

   Esiteks, direktiivi 2004/25 artikli 5 lõike 4 teine lõik annab liikmesriikidele kaalutlusõiguse määratleda asjaolud, mille esinemisel võib järelevalveasutus õiglast hinda muuta, kuid seda ainult siis, kui need asjaolud on selgelt määratletud.

   Selles sättes on märgitud, et liikmesriigid võivad koostada nende asjaolude kohta nimekirja ning toob nende kohta mitu näidet, milles viidatakse üldistele võimalustele, et näitlikustada asjaolusid, mis võivad õigustada õiglase hinna tõstmist või alandamist, nagu ostja ja müüja vaheline leping, erandlikud sündmused või asjaomaste väärtpaberite turuhindadega manipuleerimine.

   Eeltoodut arvestades ja nagu märkis sisuliselt ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 52 ja 53, ei saa tõlgendada direktiivi 2004/25 artikli 5 lõike 4 teist lõiku nii, et sellega on vastuolus see, et selgesti määratletud asjaoluks selle sätte mõttes peab liikmesriik selle sätte ülevõtmiseks vastuvõetud õigusnormides abstraktset õigusmõistet, nagu on käesolevas asjas „sobing“.

   Tõsi, nii õiguskindluse põhimõtte järgimine kui ka vajadus tagada direktiivide täielik kohaldamine mitte ainult faktiliselt, vaid ka õiguslikult, nõuab, et kõik liikmesriigid võtavad asjassepuutuva direktiivi sätted üle selges, täpses ja läbipaistvas õigusraamistikus, kehtestades direktiivi kohaldamisalas kohustuslikult järgitavad sätted (kohtuotsused, 16.11.2000, komisjon vs. Kreeka, C‑214/98, EU:C:2000:624, punkt 23, ja 14.1.2010, komisjon vs. Tšehhi Vabariik, C‑343/08, EU:C:2010:14, punkt 40).

   Siiski ei saa neid nõudeid mõista nii, et nende kohaselt tuleb abstraktset õigusmõistet sisaldavas normis ära märkida erinevad konkreetsed olukorrad, mil normi kohaldada, kuna seadusandja ei saa kõiki selliseid olukordi ette kindlaks määrata.

   Seetõttu ei saa direktiivi 2004/25 artikli 5 lõike 4 teist lõiku tõlgendada nii, et see nõuab, et liikmesriik, kes näeb nagu põhikohtuasjas selle sätte ülevõtmiseks vastu võetud õigusnormides ette, et „sobing pakkumise tegija või temaga kooskõlastatult tegutsevate isikute ja ühe või mitme müüja vahel“ on üks selgesti määratletud asjaoludest selle sätte tähenduses, täpsustaks konkreetse tegevuse, mida see sobing hõlmab.

   Ent selleks, et täidetud oleks õiguskindluse nõue, peavad liikmesriigid tagama, et selle mõiste tõlgenduse ÜVPde valdkonnas saaks riigisiseses õiguses tunnustatud tõlgendusmeetodite abil piisavalt selgelt, täpselt ja ootuspäraselt tuletada asjassepuutuvatest liikmesriigi õigusnormidest.

   (vt punktid 37–39, 41–43, 46 ja 48 ning resolutsioon)