3.5.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 132/22

1.1

Komitee leiab, et Euroopa Liidu ülesanne on toetada kõiki liikmesriike ja ettevõtteid nende jõupingutustes töökohtade uuendamise suurendamiseks. Innovatsiooni töökohal kasutatakse selleks, et uuendada jätkusuutlikul viisil organisatsiooni tegevust, parandades samas tootlikkust ja töö kvaliteeti. Arenguruumi on sellistes valdkondades nagu tööprotsessid, töökorraldus, töömeetodid ja töövahendid, füüsiline töökeskkond, ametialased oskused ja töötavad ning haldus ja juhtimine.

1.2

Komitee soovitab selgelt määratleda innovaatilise töökoha põhikontseptsiooni. Üldtunnustatud kontseptsiooni puudumine võib olla üks põhjuseid, miks innovatsioon töökohal on enamikus ELi poliitikadokumentides seni piiratult esindatud. ELi institutsioonid, liikmesriigid, sotsiaalpartnerid ja kodanikuühiskonna organisatsioonid peavad mõistma uuenduste tähtsust ja elluviimise vahendeid, eriti ettevõtete ja organisatsioonide tasandil.

1.3

Komitee leiab, et kuigi innovaatilise töökoha kontseptsiooni ei ole komisjoni dokumendis mainitud, on see sellele vaatamata Euroopa 2020. aasta strateegia keskmes, sest see on kõnealuse strateegia edu üks peamisi eeltingimusi, ning soovitab seepärast lisada strateegiasse innovaatilise töökoha kontseptsiooni.

1.4

Komitee soovitab, et komisjon peaks Euroopa 2020. aasta strateegia tasakaalu parandamiseks käivitama „Innovaatilise liidu” juhtalgatuse osana innovaatiliste töökohtade katseprojekti. Projekti suunitlus peaks olema tööelu kvaliteedi parandamine. Komitee leiab, et viivitamata tuleks algatada täiendavaid uuringuid tööelu kvaliteedi, innovaatilisuse ja tootlikkuse seoste kohta ning et kasutusele tuleks võtta Euroopa indeks, mis kirjeldaks tööelu kvaliteeti ja selle mõju innovaatilisusele ja tootlikkusele. Edu tuleb mõõta usaldusväärsete näitajate abil, mis keskenduvad lisaks panusele ka eriti just tulemustele.

1.5

Komitee tunneb muret selle pärast, et ELi rahastamisvahendid on suunatud kõrgtehnoloogilistele tooteuuendustele ning uuendused töökohtadel ei ole piisavalt olulisel kohal. Komitee arvates peaks innovatsioonipoliitika keskenduma rohkem sellele, kuidas erinevad partnerid saavad teha tõhusamat koostööd, et edendada innovaatilisi töökohti ning suurendada selle kaudu ELi konkurentsivõimet ja heaolu. Komitee märgib, et ELi rahastamisvahendeid saab kasutada innovatsiooni edendamiseks töökohal, ning teeb komisjonile ettepaneku uurida kõiki oma rahastamisvahendeid ning teha neis võimalikult kiiresti vajalikud kohandused (nt struktuurifondid, eelkõige sotsiaalvaldkonna rahastamine, teadus- ja arendustegevuse raamprogrammid ning haridusvaldkonna algatused).

1.6

Komitee leiab, et innovatsioonipoliitika hindamisel on oluline keskenduda mitte ainult kvalifitseeritud tööjõu pakkumisele, vaid ka sellele, kuidas töökohtadel oskusi kasutatakse ja arendatakse. Töötingimused, tööhõive olukord ja töökeskkond on võrdselt tähtsad. Tegevuse laiendamiseks vajavad ettevõtted ja organisatsioonid uut, valdkonnaülest lähenemisviisi. Komitee soovitab komisjonil ja liikmesriikidel tõsiselt kaaluda, milline poliitika ja töökorraldus on andnud tulemusi innovaatilisuse suurendamisel oskustesse investeerimise kaudu. Selgitamaks välja toimivad lahendused ettevõtte ja organisatsiooni tasandil, peaks komisjon toetama teadusuuringuid ja uuringute tulemuste levitamist. Komitee leiab ka, et komisjoni jaoks on väga oluline hinnata olemasolevaid innovatsioonistrateegiaid, tagamaks, et need kõik sisaldaksid innovaatilise töökoha määratlust.

1.7

Komitee arvates on oluline, et ELi ühtse turu toimimine toetaks sellist keskkonda, mis motiveerib ettevõtteid ja organisatsioone innovaatilisust arendama. Ettevõtete konkurents peab põhinema toodete ja teenuste kvaliteedil ja keskkonnasõbralikkusel, mitte üksnes hindadel. Selles osas on suur eeskuju andev ja suunav roll riigihangetel.

1.8

Komitee märgib, et liikmesriikide valitsustel on siinkohal strateegiline roll: kesksel kohal on investeeringud innovatsiooniprojektidesse ja mitmesugused majanduslikud stiimulid. Rahastamise tõhus kasutamine innovatsiooni edendamiseks vajab pikaajalist visiooni, metoodilist lähenemisviisi ja toetust nõuannete ja juhendamise näol arendusprojektide käivitamiseks ja elluviimiseks. Siinkohal on sotsiaalpartneritel märkimisväärne vastutus projektide ettevalmistamise, rakendamise ja hindamise eest. Lisaks tuleb suurendada kodanikuühiskonna organisatsioonide rolli koolituste korraldamisel ja parimate tavade levitamisel.

1.9

Tuleb arvestada sellega, et eri liikmesriikides on innovatsioonipoliitika arendamine eri järgus. Komitee leiab, et komisjon peaks looma võimalused ja eeldused uueks suutlikkuse arendamiseks (näiteks parimate tavade levitamise ja vastastikuse õppimise projektide kaudu) riikides, kellel on veel vähe kogemusi ettevõtete ja organisatsioonide innovaatilisuse suurendamisel. ELi innovatsiooni- ja koolitusalgatustes oleks kasulik rõhutada töökohtade innovatsiooni ja uut laadi ametialaseid oskusi (need võiksid lisaks tehnilistele ja ametialastele teadmistele hõlmata suhtlemisoskust, loovust ja innovatsioonisuutlikkust) ja juhtimisvõtteid. Siinkohal saab komisjon toetuda ka mitmetes liikmesriikides tegutsevate innovatsiooni, töötingimuste kvaliteedi ja tootlikkuse edendamisele keskenduvate arenduskeskuste tööle.

1.10

Komitee märgib, et oluline on jätkata arutelu innovaatiliste töökohtade üle Euroopa eri foorumites, liikmesriikides, ettevõtetes ja organisatsioonides. Komiteel on oluline roll selles, et muuta sotsiaalpartnerid, kodanikuühiskonna organisatsioonid ja poliitikakujundajad üldiselt teadlikumaks vajadusest arendada poliitikameetmeid, mis suurendavad innovatsiooni töökohtadel. Komitee ülesanne on edendada oma dokumentides ja ELi poliitikadokumentides üldisemalt innovatsiooni arvestamist, esitades eelkõige majandus-, tööhõive- ja innovatsioonipoliitikat käsitlevates arvamustes oma seisukohad innovatsioonipoliitika kohta ning kasutades oma tihedaid kontakte liikmesriikide majandus- ja sotsiaalnõukogudega.

2.1

ELi liikmesriigid ja institutsioonid on võtnud kohustuse järgida strateegiat, mis aitab Euroopal kriisist tugevamana väljuda ja muuta Euroopa Liit arukaks, jätkusuutlikuks ja kaasavaks majanduseks, kus on kõrgel tasemel tööhõive, tootlikkus ja sotsiaalne ühtekuuluvus. Euroopa 2020. aasta strateegias on sätestatud Euroopa sotsiaalse turumajanduse visioon 21. sajandiks (1).

2.2

Käesolev arvamus on osa komitee panusest Euroopa 2020. aasta strateegiasse ning on eelkõige seotud juhtalgatustega „Innovaatiline liit” ja „Uute oskuste ja töökohtade tegevuskava” (2) ning töö kvaliteedi ja elukestva õppe edendamisega (3).

2.3

Käesolevas arvamuses on innovatsiooni mõiste määratletud kooskõlas üldise arusaamaga innovatsioonist: „Innovatsioon: rakendatav, pädevuspõhine konkurentsieelis, mis võidakse saavutada teadusuuringute, tehnoloogia, ärimudelite, teenuste lahenduste, disaini, kaubamärkide või töö ja tootmise korraldamise meetodite kaudu ning millega parandatakse töökeskkonda. Tavaliselt tekib innovatsioon erinevate oskuste koostoimes ning see aitab kaasa ettevõtete, ühiskonna ja heaolu arengule.”

2.4

Innovatsiooni mõiste hõlmab toodete ja teenuste ning tehnilisi, sotsiaalseid ja funktsionaalseid uuendusi kõigis valdkondades ja igat liiki organisatsioonides. Selles lähenemisviisis käsitletakse ettevõtteid, vabatahtlike organisatsioone ja avaliku sektori asutusi uuendajatena.

2.5

Töökohtade innovatsiooni abil püütakse jätkusuutlikult suurendada organisatsioonide tootlikkust, parandades samas tööelu kvaliteeti. Innovaatilised töökohad toetavad sotsiaalseid ja organisatsioonilisi muutusi, mille puhul rakendatakse integreeritud ja jätkusuutlikku lähenemisviisi ning mis parandavad ettevõtete tootlikkust ja vähendavad tegevuskulusid pikas perspektiivis. Arenguruumi on sellistes valdkondades nagu tööprotsessid, töökorraldus, töömeetodid ja töövahendid, füüsiline töökeskkond, ametialased oskused ja töötavad ning haldus ja juhtimine.

2.6

Eespool esitatud innovatsiooni määratluse kohaselt tuleks innovatsioonipoliitika kontekstis tehtavad investeeringud suunata organisatsioonilistele ja töötajatest lähtuvatele uuendustele, et suurendada ettevõtete ning avaliku sektori ja muude organisatsioonide tulemuslikkust, suurendada konkurentsivõimet, luua rohkem ja paremaid töökohti (uut tüüpi töökohti olemasolevates sektorites ja uusi töökohti uutes sektorites) ning suurendada jätkusuutlikku tootlikkuse kasvu ja parandada töö kvaliteeti. Sellised investeeringud suurendavad nii tööandjate, töötajate kui ka kogu ühiskonna tõhusust.

3.1

Euroopa majandus ja heaolu vajavad majanduskasvu uusi elemente. Me vajame tootlikkuse kasvu kõigis sektorites. Selle saavutamine jätkusuutlikul viisil võib suurendada innovaatilisust ja luua rohkem kvaliteetseid töökohti. Tootlikkuse ja tööelu kvaliteedi parandamine põhineb peamiselt tehnoloogia ja töötajate oskuste ühendamisel, töötajate pühendumusel ja motivatsioonil ning juhtimisel, mille tulemuseks on uued tooted ja teenused ning uus töökorraldus. Organisatsiooni suurem innovatsioonisuutlikkus loob positiivse mõjuringi, kus innovaatilisus suurendab tootlikkust, võimaldades suunata investeeringud tagasi organisatsiooni, et toetada innovaatilisust (4).

3.2

Järgnevatel aastatel toimub tööelus suur kultuuriline muutus. Selle põhjuseks on sellised tegurid nagu demograafilisest arengust tulenev töötajate arvu muutus, töötajate kõrgem haridustase, oodatava eluea ja tööelu pikenemine teadusuuringute (eriti meditsiini) edusammude mõjul, tootmise ja teenuste digiteerimine, ülemaailmne konkurents ja säästva arengu nõudmised.

3.3

Euroopa ja liikmesriikide tulevase konkurentsivõime seisukohast on keskne teema töökorraldus ja inimeste juhtimine töökohal. Inimesed hakkavad järjest enam väärtustama oma töö mõttekust ja selle tähendust nende isiklikule elule. Järjest rohkem nõutakse töö- ja pereelu ning vaba aja ühitamist. Samuti kutsutakse üles arvestama tööaja ja palgasüsteemide puhul inimeste isiklikke vajadusi. Töökeskkond muutub mitmekesisemaks. Tekib vajadus juhtida eri vanuses ja eri rahvuses ning vähemusrühmadesse kuuluvaid töötajaid. Tehnoloogia arengul on suur mõju töökeskkonnale ja töövahenditele. 2020. aastal võib töökeskkonda kõige paremini iseloomustada sõnadega: koostöö, autentsus, innovaatilisus, sotsiaalsed kontaktid (5).

3.4

Töökultuuri muutused avaldavad survet muuta töökorraldust ja juhtimist. Töö iseloomu mõjutab üha enam suundumus arvestada rohkem jätkusuutlikkuse aspektidega, sest ettevõtted hakkavad mõõtma edu ja langetama juhtimisotsuseid majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaalaste parameetrite alusel. Jätkusuutlike töökohtade kujundamisel on juhtpõhimõte luua töökohad, mis ei ole mitte ainult tervislikud ja tootlikud, vaid ka inspireerivad ja suurendavad heaolu.

4.1

Organisatsiooni innovatsioonisuutlikkus sõltub selle juhtkonna ja töötajate motivatsioonist ja pühendumusest oma töö ja organisatsiooni uuendamisele. Selle tulemus on ajakohastatud toodete ja teenuste mudelid või tegevusprotsessid, mis loovad klientide jaoks lisaväärtust. Mida täiustatumaid tavasid ettevõte oma uuendustegevuses rakendab, seda paremini suudab ta uuendusi ellu viia (6).

4.2

Uuringud näitavad, et suurem osa organisatsiooni edukatest uuendustest on seletatavad pigem töökohtade innovatsiooni kui tehnoloogilise innovatsiooniga (7). Oluline ongi mõista uuendamisprotsessi eri elemente: enamasti eeldab toodete ja teenuste innovatsiooni õnnestumine ka tegevuse ja töökeskkonnaga seotud innovatsiooni (8).

4.3

Samavõrd oluline on investeerida teadusuuringutesse ja tehnoloogiaarendusse. Alati ei määra edu mitte uusima tehnoloogia, vaid kõige tootlikuma tehnoloogia olemasolu, mida on võimalik kasutada paljudes eri rakendustes. Samuti on oluline kasutada ära võimalused, mida pakuvad muudes valdkondades loodud tehnoloogia (nt IKT, digiteerimine) ja regulatiivne keskkond (nt standardimine). Siiski ei muutu teadusuuringute tulemused ja tehnoloogia automaatselt uueks äritegevuseks või tootlikkuseks. Tehnoloogia rakendamine nõuab sageli kõrgetasemelisi ettevõttesiseseid oskusi. Tulemuslikumalt tuleb ära kasutada intellektuaalset kapitali (9) ja seda suurendavaid investeeringuid. Need on tavaliselt uue tehnoloogia rakendamise nõrgimad lülid.

4.4

Innovatsioonipoliitika hindamisel on eriti oluline keskenduda mitte üksnes kvalifitseeritud tööjõu pakkumisele, vaid sellele, kuidas organisatsioonis oskusi arendatakse ja kasutatakse. On tõendeid selle kohta, et selliste organisatsioonide osakaal majanduses, mis edendavad oma juhtimistavades üksikisiku ja kogu organisatsiooni tasandil õppimist, on ühtlasi väga tugev kogu majanduse innovatsioonisuutlikkuse näitaja (10), (11).

4.5

Ettevõtted ei ole veel aru saanud sellest, millist kasu toob neile töötajate ametialaste oskuste suurendamisel põhinev innovatsioon. Kahjuks näitavad Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi (Eurofound) töötingimuste uuring (12) ja Euroopa Kutseõppe Arenduskeskuse (Cedefop) uuring (13), et ettevõtted investeerivad ikka veel liiga vähe intellektuaalsesse kapitali. Vaid 26 % oma töötajaid koolitavatest ettevõtetest näevad ette tulevikus vajaminevaid ametialaseid oskusi.

4.6

Praktikas on kõik uuendused varasemate uuenduste, saadud kogemuste, õppimise ja ametialaste oskuste vili. Arvestades, kui suur on ettevõttes töötajate roll teadmiste ja ideede allikana, on hämmastav, kui vähe seda on kasutatud või arvesse võetud innovatsioonipoliitikas ja sellega seotud aruteludes (14).

4.7

Töökohtadele tuginev innovatsioon loob võimaluse ühendada kõigi töötajarühmade ideed, oskused ja kogemustel põhinevad teadmised. Empiirilised tõendid näitavad, et head töösuhted, töökeskkond ja töötingimused suurendavad töökohtade innovatsiooni tõenäosust (15), (16). Juhtumiuuringud (17) näitavad, et sellisel tegevusel on mitmeid eeliseid ning positiivne mõju ettevõtete üldisele kasumlikkusele. Positiivsed kõrvalmõjud on töötajate suurem rahulolu ja haiguspäevade vähenemine. Töökohtadele tuginev innovatsioon võib aidata leida ka tõhusaid viise energia ja ressursside kokkuhoiuks ning füüsilise töökeskkonna toimimise parandamiseks. Seega tulevad tehtud investeeringud ettevõttele või organisatsioonile mitmekordselt tagasi.

4.8

Ettevõtete ja organisatsioonide edu ja positsioon sõltuvad suuresti töötajate huvist oma töö vastu, loomingulistest oskustest ja algatusvõimest (80 %). Me alles hakkame neid omadusi mõistma ja neid konkurentsieelisena ära kasutama, sest seni ei ole juhtkonnad olnud nende tähtsusest piisavalt teadlikud. Mõistetakse küll töötajate traditsioonilisi omadusi, nagu kuulekus, hoolsus ja intelligentsus, kuid globaliseerunud maailmas ja tehnoloogia arengu kontekstis on nende roll konkurentsieelisena märkimisväärselt vähenenud (18).

4.9

Uuringud näitavad, et töökohtade innovatsiooni takistab kõige enam juhtkonna motivatsioonipuudus, sest ei nähta parandusmeetmete vajalikkust. Muud takistused on tõese teabe puudumine, vähene oskus muutusi läbi viia ja muutustega seonduvad potentsiaalsed äririskid (19). Takistuseks on ka töötajate hirm muutuste ees, eriti seal, kus puudub osalemise kultuur.

4.10

Muutuste juhtimine ja innovaatiliste protsesside loomine on seepärast enamiku ettevõtete ja organisatsioonide jaoks endiselt suur probleem ning neid oskusi õpetatakse liiga vähe (20). Inimressursside haldamist tuleks vaadelda juhtimise ühe strateegilise aspektina. Need oskused võiksid olla majanduskasvu uutmoodi stimulaatorid. Juhtkonna ja töötajate arendusmeetmetesse ja otsuselangetamisse kaasamiseks on vaja uusi stiimuleid ning ettevõtte kultuuri, mis motiveerib inimesi koostööd tegema ning kaasab nad organisatsiooni arendamisse.

—

arukas majanduskasv: teadmiste- ja innovatsioonipõhise majanduse arendamine;

—

jätkusuutlik majanduskasv: ressursitõhusama, loodussäästlikuma ja konkurentsivõimelisema majanduse edendamine;

—

kaasav majanduskasv: kõrge tööhõivetasemega majanduse tugevdamine, et tagada sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus.