25.2.2015

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 53/14

---

KOMISJONI RAKENDUSOTSUS (EL) 2015/296,

24. veebruar 2015,

millega kehtestatakse menetluskord liikmesriikidevaheliseks koostööks e-identimise valdkonnas vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 910/2014 (e-identimise ja e-tehingute jaoks vajalike usaldusteenuste kohta siseturul) artikli 12 lõikele 7

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta määrust (EL) nr 910/2014 (e-identimise ja e-tehingute jaoks vajalike usaldusteenuste kohta siseturul ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 1999/93/EÜ), (1) eriti selle artikli 12 lõiget 7,

ning arvestades järgmist:

(1)	Liikmesriikidevaheline koostöö e-identimise süsteemide koosvõime ja turvalisuse küsimustes on vajalik soodustada usalduse ja turvalisuse kõrget taset, mis vastaks kõnealuste süsteemide riski astmele.

(2)	Määruse (EL) nr 910/2014 artikli 7 punktiga g kohustatakse teavitavat liikmesriiki esitama kõnealuse süsteemi kirjeldus teistele liikmesriikidele kuus kuud varem, et liikmesriigid saaksid määruse (EL) nr 910/2014 artikli 12 lõikes 5 kirjeldatud viisil koostööd teha.

(3)

Liikmesriikidevaheliseks koostööks on tarvis lihtsustatud menetlusi. E-identimise süsteemide koosvõimet ja turvalisust ei saa luua eri keeltes läbiviidatavate menetlustega. Inglise keele kasutamine koostöö käigus peaks hõlbustama e-identimise süsteemide koosvõime ja turvalisuse saavutamist, samas ei tohiks juba olemasolevate dokumentide tõlkimine tekitada põhjendamatut koormust.

(4)	E-identimise süsteemide eri elemente haldavad liikmesriikides eri asutused või organid. Tõhusa koostöö võimaldamiseks ja haldusmenetluste lihtsustamiseks on asjakohane tagada, et igal liikmesriigil oleks ühtne kontaktpunkt, kelle kaudu saab pöörduda riigi asjaomaste asutuste ja organite poole.

(5)

Teabe, kogemuste ja heade tavade vahetamine liikmesriikide vahel hõlbustab e-identimise süsteemide väljatöötamist ja aitab saavutada tehnilise koosvõime. Vajadus selliseks koostööks on iseäranis põhjendatud, kui tekib vajadus kohandada juba teavitatud e-identimise süsteeme, muuta e-identimise süsteeme, mille kohta on teave liikmesriikidele esitatud enne teavitamist, ning oluliste arengute või intsidentide korral, mis võivad mõjutada e-identimise süsteemide koosvõimet ja turvalisust. Liikmesriikidel peaksid ka olema vahendid e-identimise süsteemide koosvõimet ja turvalisust käsitleva teabe nõudmiseks teistelt liikmesriikidelt.

(6)

E-identimise süsteemide vastastikust hindamist tuleks käsitada ühise õppeprotsessina, mis aitab luua usaldust liikmesriikide vahel ning tagab teavitatud e-identimise süsteemide koosvõime ja turvalisuse. See eeldab teavitavatelt liikmesriikidelt piisava teabe esitamist oma e-identimise süsteemide kohta. Siiski tuleb samuti arvestada liikmesriikide kohustusega hoida teatavat teavet konfidentsiaalsena, kui see on turvalisuse seisukohalt määrava tähtsusega.

(7)	Selle tagamiseks, et vastastikuse hindamise protsess oleks kulutõhus ning annaks selgeid ja veenvaid tulemusi, ning selleks, et mitte tekitada liikmesriikidele liigset koormust, peaksid liikmesriigid ühiselt teostama ühtse vastastikuse hindamise.

(8)	E-identimise süsteemidega seonduvates küsimustes koostööd tehes, sealhulgas vastastikusi hindamisi teostades, peaksid liikmesriigid arvesse võtma sõltumatute kolmandate isikute hinnanguid, kui need on kättesaadavad.

(9)

Määruse (EL) nr 910/2014 artikli 12 lõigetes 5 ja 6 sätestatud eesmärkide saavutamiseks vajaliku menetluskorra hõlbustamiseks tuleks luua koostöövõrk. Selle eesmärk on tagada sellise foorumi toimimine, mis hõlmaks kõiki liikmesriike ning kaasaks neid ametlikult tegema koostööd koosvõime raamistiku ülalpidamise praktiliste aspektide vallas.

(10)

Koostöövõrk peaks vaatama läbi teatisevormi kavandid, mille liikmesriigid esitavad määruse (EL) nr 910/2014 artikli 7 punkti g kohaselt, ning hindama neis kirjeldatud süsteemide vastavust kõnealuse määruse artikli 7, artikli 8 lõigete 1–2 ja artikli 12 lõike 1 nõuetele ning kõnealuse määruse artikli 8 lõikes 3 osutatud rakendusaktile. Määruse (EL) nr 910/2014 artikli 9 lõike 1 punkti e kohaselt peavad teavitavad liikmesriigid kirjeldama, kuidas on teavitatud e-identimise süsteemi puhul täidetud koosvõime nõuded vastavalt määruse (EL) nr 910/2014 artikli 12 lõikele 1. Liikmesriigid peaksid koostöövõrgu arvamusi silmas pidama eelkõige valmistudes täitma määruse (EL) nr 910/2014 artikli 9 lõike 1 punktis e sätestatud kohustust kirjeldada komisjonile, kuidas on teavitatud e-identimise süsteemi puhul täidetud koosvõime nõuded vastavalt määruse (EL) nr 910/2014 artikli 12 lõikele 1.

(11)	Kõik teavitamise osalised peaksid koostöö-, teavitamis- ja koosvõimemenetlustes lähtuma koostöövõrgu arvamusest.

(12)	Käesoleva otsuse alusel teostatava vastastikuse hindamise protsessi tõhususe tagamiseks on asjakohane, et koostöövõrk annaks liikmesriikidele suuniseid.

(13)	Käesolevas otsuses sätestatud meetmed on kooskõlas määruse (EL) nr 910/2014 artikli 48 alusel loodud komitee arvamusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

I PEATÜKK

ÜLDSÄTTED

Artikkel 1

Eesmärk

Määruse artikli 12 lõike 7 kohaselt kehtestatakse käesoleva otsusega menetluskord liikmesriikidevahelise koostöö hõlbustamiseks, kuna see on vajalik selleks, et tagada nende e-identimise süsteemide koosvõime ja turvalisus, millest komisjonid kavatsevad komisjonile teatada või on seda juba teinud. Menetluskord on seotud eelkõige järgmisega:

a)	e-identimise süsteemidega seotud teabe, kogemuste ja heade tavade vahetamine ning e-identimise sektoris toimuvate asjakohaste arengute analüüsimine, nagu on sätestatud II peatükis;

b)	e-identimise süsteemide vastastikune hindamine, nagu on sätestatud III peatükis, ning

c)	koostöövõrgu kaudu tehtav koostöö, nagu on sätestatud IV peatükis.

Artikkel 2

Koostöökeel

1.   Kui asjaomased liikmesriigid ei lepi kokku teisiti, on koostöökeel inglise keel.

2.   Ilma et see piiraks lõike 1 kohaldamist, ei ole liikmesriigid kohustatud tõlkima artikli 10 lõikes 2 osutatud tõendavaid dokumente, kui see tooks kaasa põhjendamatu koormuse.

Artikkel 3

Ühtsed kontaktpunktid

1.   Määruse (EL) nr 910/2014 artikli 12 lõigetes 5 ja 6 ettenähtud liikmesriikidevahelise koostöö hõlbustamiseks määrab iga liikmesriik ühtse kontaktpunkti.

2.   Iga liikmesriik esitab teistele liikmesriikidele ja komisjonile teabe ühtse kontaktpunkti kohta. Komisjon avaldab ühtsete kontaktpunktide loetelu internetis.

II PEATÜKK

TEABE, KOGEMUSTE JA HEADE TAVADE VAHETAMINE

Artikkel 4

Teabe, kogemuste ja heade tavade vahetamine

1.   Liikmesriigid jagavad teiste liikmesriikidega teavet, kogemusi ja häid tavasid e-identimise süsteemide kohta.

2.   Iga liikmesriik teavitab teisi liikmesriike, kui ta teeb süsteemi koosvõime või usaldusväärsuse tasemetega seoses järgmisi muudatusi, edasiarendusi või kohandusi:

a)	juba teavitatud e-identimise süsteemi edasiarendused või kohandused, kui need ei nõua määruse (EL) nr 910/2014 artikli 9 lõike 1 kohast teavitamist;

b)	määruse (EL) nr 910/2014 artikli 7 punkti g kohaselt esitatud e-identimise süsteemi kirjelduse muudatused, edasiarendused või kohandused, kui need tehti enne teavitamist.

3.   Kui liikmesriik saab teada mõnest olulisest arengust või intsidendist, mis ei seondu tema teavitatud e-identimise süsteemiga, kuid võib mõjutada muude e-identimise süsteemide turvalisust, teatab ta sellest teistele liikmesriikidele.

Artikkel 5

Koosvõimet ja turvalisust käsitleva teabe nõue

1.   Kui liikmesriik leiab, et e-identimise süsteemide vahelise koosvõime tagamiseks on vaja teavet, mida e-identimise süsteemist teatanud liikmesriik ei ole veel esitanud, võib ta viimaselt seda teavet nõuda. Teavitav liikmesriik esitab kõnealuse teabe, välja arvatud juhul, kui

a)	ta ei valda kõnealust teavet ning selle saamine tekitaks ebamõistlikku halduskoormust;

b)	kõnealune teave seondub avaliku julgeoleku või riigi julgeoleku küsimustega;

c)	kõnealune teave seondub äri-, töö- või ettevõtte saladuste küsimustega.

2.   E-identimise süsteemide turvalisuse suurendamiseks võib liikmesriik, kellel on turvalisusega seonduv probleem, mis mõjutab teavitatud süsteemi või süsteemi, millest teavitamine on pooleli, küsida teavet turvalisusega seonduva probleemi kohta. Taotluse saanud liikmesriik esitab seejärel kõikidele liikmesriikidele nõutud asjakohase teabe, et teha kindlaks, kas on aset leidnud määruse (EL) nr 910/2014 artiklis 10 osutatud turvarikkumine või kas on olemas tõeline oht, et selline rikkumine võib aset leida, välja arvatud juhul, kui

a)	ta ei valda kõnealust teavet ning selle saamine tekitaks ebamõistlikku halduskoormust;

b)	kõnealune teave seondub avaliku julgeoleku või riigi julgeoleku küsimustega;

c)	kõnealune teave seondub äri-, töö- või ettevõtte saladuste küsimustega.

Artikkel 6

Teabevahetus ühtsete kontaktpunktide kaudu

Liikmesriik vahetab artiklite 4 ja 5 kohaselt teavet ühtsete kontaktpunktide kaudu ning esitab nõutud asjakohase teabe põhjendamatu viivituseta.

III PEATÜKK

VASTASTIKUNE HINDAMINE

Artikkel 7

Põhimõtted

1.   Vastastikune hindamine on liikmesriikidevahelise koostöö mehhanism, mis on loodud teavitatud e-identimise süsteemide koosvõime ja turvalisuse tagamiseks.

2.   Liikmesriikide osalemine vastastikuses hindamises on vabatahtlik. Liikmesriik, kelle e-identimise süsteemi suhtes viiakse läbi vastastikune hindamine, ei või keelduda ühegi vastastikust hindamist teostava liikmesriigi osalemisest vastastikuse hindamise protsessis.

3.   Iga vastastikuse hindamise protsessis osalev liikmesriik kannab kõnealuses protsessis osalemisel tekkivad kulud.

4.   Vastastikuse hindamise protsessi kaudu saadavat teavet kasutatakse üksnes sellel eesmärgil. Vastastikust hindamist läbi viivate liikmesriikide esindajad ei tohi kolmandatele isikutele avaldada vastastikuse hindamise käigus saadud tundlikku või konfidentsiaalset teavet.

5.   Vastastikust hindamist teostav liikmesriik avalikustab mis tahes võimaliku huvide konflikti, mis võib tekkida esindajatel, kelle nad on määranud osalema vastastikuses hindamises.

Artikkel 8

Vastastikuse hindamise protsessi algatamine

1.   Vastastikuse hindamise protsessi algatamiseks on kaks viisi.

a)	Liikmesriik taotleb oma e-identimise süsteemi vastastikust hindamist.

b)

Liikmesriik või liikmesriigid avaldavad soovi teise liikmesriigi e-identimise süsteemi vastastikuse hindamise läbiviimiseks. Oma taotluses põhjendavad nad vastastikuse hindamise läbiviimise soovi ning selgitavad, kuidas edendaks vastastikune hindamine liikmesriikide e-identimise süsteemide koosvõimet või turvalisust.

2.   Lõike 1 kohasest taotlusest antakse vastavalt lõikele 3 teada koostöövõrgule. Iga vastastikuses hindamises osaleda kavatsev liikmesriik teavitab sellest koostöövõrku ühe kuu jooksul.

3.   Liikmesriik, kelle e-identimise süsteemi suhtes viiakse läbi vastastikune hindamine, esitab koostöövõrgule järgmise teabe:

a)	e-identimise süsteem, mille suhtes viiakse läbi vastastikune hindamine;

b)	vastastikust hindamist teostav(ad) liikmesriik (liikmesriigid);

c)	oodatava tulemuse koostöövõrgule esitamise tähtaeg ning

d)	vastastikuse hindamise läbiviimise menetluskord vastavalt artikli 9 lõikele 2.

4.   Kahe aasta jooksul pärast vastastikuse hindamise läbiviimist ei teostata e-identimise süsteemi suhtes täiendavat vastastikust hindamist, v.a juhul, kui koostöövõrk lepib kokku teisiti.

Artikkel 9

Vastastikuseks hindamiseks ettevalmistumine

1.   Vastastikust hindamist teostavad liikmesriigid esitavad liikmesriikidele, kelle e-identimise süsteemi hinnatakse, oma vastastikust hindamist teostavate esindajate nimed ja kontaktandmed kahe nädala jooksul pärast seda, kui vastastikust hindamist teostavad liikmesriigid on andnud teada oma kavatsusest osaleda artikli 8 lõike 2 kohases hindamises. Liikmesriik, kelle e-identimise süsteemi suhtes viiakse läbi vastastikust hindamist, võivad huvide konflikti korral keelata mis tahes esindaja osaluse.

2.   Koostöövõrgu esitatud suuniseid arvesse võttes lepivad liikmesriik, kelle e-identimise süsteemi suhtes viiakse läbi vastastikust hindamist, ning vastastikust hindamist teostavad liikmesriigid kokku järgmises:

a)	vastastikuse hindamise ulatus ja kord, tuginedes määruse (EL) nr 910/2014 artikli 7 punkti g või artikli 9 lõike 1 reguleerimisalale ning vastastikust hindamist teostavate liikmesriikide poolt algatamisel väljendatud huvile;

b)	vastastikuse hindamise ajakava, määrates kindlaks lõpptähtaja, mis ei või ületada kolme kuud pärast seda, kui vastastikust hindamist teostavad liikmesriigid on esitanud oma esindajate nimed ja kontaktandmed vastavalt lõikele 1;

c)	muud vastastikuse hindamise protsessiga seonduvad korralduslikud kokkulepped. Liikmesriik, kelle e-identimise süsteemi suhtes viiakse läbi vastastikust hindamist, teavitab koostöövõrku kokkuleppest.

Artikkel 10

Vastastikuse hindamise läbiviimine

1.   Osalevad liikmesriigid viivad vastastikuse hindamise läbi ühiselt. Liikmesriikide esindajad valivad endi seast ühe esindaja vastastikuse hindamise koordineerimiseks.

2.   Liikmesriik, kelle e-identimise süsteemi suhtes viiakse läbi vastastikust hindamist, esitab vastastikust hindamist teostavatele liikmesriikidele komisjonile saadetud teatisevormi või määruse (EL) nr 910/2014 artikli 7 punkti g kohase süsteemi kirjelduse, kui vastavast e-identimise süsteemist ei ole veel teavitatud. Samuti esitatakse kõik tõendavad dokumendid ja asjakohane lisateave.

3.   Vastastikune hindamine võib muu hulgas hõlmata üht või mitut järgmist meedet:

a)	asjaomaste dokumentide hindamine;

b)	menetluste kontroll;

c)	tehnilised seminarid ning

d)	sõltumatu kolmanda isiku hinnangu arvestamine.

4.   Vastastikust hindamist teostavad liikmesriigid võivad teavitamisega seoses nõuda lisadokumente. Liikmesriik, kelle e-identimise süsteemi suhtes viiakse läbi vastastikust hindamist, esitab sellise teabe, välja arvatud juhul, kui

a)	ta ei valda kõnealust teavet ning selle saamine tekitaks ebamõistlikku halduskoormust;

b)	kõnealune teave seondub avaliku julgeoleku või riigi julgeoleku küsimustega;

c)	kõnealune teave seondub äri-, töö- või ettevõtte saladuste küsimustega.

Artikkel 11

Vastastikuse hindamise tulemus

Ühe kuu jooksul pärast vastastikuse hindamise protsessi lõppu valmistavad vastastikust hindamist teostavad liikmesriigid ette aruande ning esitavad selle koostöövõrgule. Koostöövõrgu liikmed võivad nõuda lisateavet või selgitusi liikmesriigilt, kelle e-identimise süsteemi suhtes viidi läbi vastastikune hindamine, või vastastikust hindamist teostavatelt liikmesriikidelt.

IV PEATÜKK

KOOSTÖÖVÕRK

Artikkel 12

Loomine ja töömeetodid

Käesolevaga luuakse võrk määruse (EL) nr 910/2014 artikli 12 lõigetes 5–6 ettenähtud koostöö edendamiseks („koostöövõrk”). Koostöövõrk kombineerib oma töös koosolekuid ja kirjalikku menetlust.

Artikkel 13

Teatisevormi kavand

Kui teavitav liikmesriik esitab oma e-identimise süsteemi kirjelduse vastavalt määruse (EL) nr 910/2014 artikli 7 punktile g, esitab ta koostöövõrgule nõuetekohaselt täidetud teatisevormi kavandi ja kõik vajalikud saatedokumendid, nagu on täpsustatud määruse (EL) nr 910/2014 artikli 9 lõikes 1 ning määruse (EL) nr 910/2014 artikli 9 lõikes 5 osutatud rakendusaktis.

Artikkel 14

Ülesanded

Koostöövõrgule antakse järgmised volitused:

a)	hõlbustada määruse (EL) nr 910/2014 artikli 12 lõigetes 5–6 ettenähtud liikmesriikidevahelist koostööd koosvõime raamistiku loomise ja toimimise vallas teabevahetuse kaudu;

b)	luua kõigi e-identimise küsimustega seoses tõhusa teabevahetuse meetodid;

c)	analüüsida e-identimise sektori asjakohaseid arenguid ning arutada e-identimise süsteemide koosvõime ja turvalisusega seonduvate heade tavade üle ja töötada vastavad tavad välja;

d)	võtta vastu arvamusi määruse (EL) nr 910/2014 artikli 12 lõigetes 2–4 osutatud koosvõime raamistiku arengute kohta;

e)	võtta vastu arvamusi minimaalsete tehniliste kirjelduste, standardite ja menetluste arengute kohta seoses usaldusväärsuse tasemetega, mis on sätestatud määruse (EL) nr 910/2014 artikli 8 lõike 3 kohaselt vastu võetud rakendusaktis ning kõnealusele rakendusaktile lisatud suunistes;

f)	võtta vastu suuniseid vastastikuse hindamise ulatuse ja korra kohta;

g)	analüüsida vastastikuse hindamise tulemusi vastavalt artiklile 11;

h)	kontrollida täidetud teatisevormi kavandeid;

i)

võtta vastu arvamusi selle kohta, kuidas teavitatav e-identimise süsteem, mille kirjeldus esitati vastavalt määruse (EL) nr 910/2014 artikli 7 punktile g, vastab kõnealuse määruse artiklis 7, artikli 8 lõigetes 1–2 ja artikli 12 lõikes 1 ning kõnealuse määruse artikli 8 lõikes 3 osutatud rakendusaktis sätestatud nõuetele.

Artikkel 15

Liikmesus

1.   Koostöövõrgu liikmed on liikmesriigid ning Euroopa Majanduspiirkonna riigid.

2.   Juhataja kutsub ühinevate riikide esindajaid osalema koostöövõrgu koosolekutel vaatlejana alates ühinemislepingu allkirjastamise kuupäevast.

3.   Pärast koostöövõrguga konsulteerimist võib juhataja vajaduse korral kutsuda koostöövõrgu või alarühma töös osalema väliseksperte, kes on pädevad konkreetses päevakorraküsimuses. Lisaks võib juhataja pärast koostöövõrguga konsulteerimist anda vaatleja staatuse üksikisikutele ja organisatsioonidele.

Artikkel 16

Tegevus

1.   Koostöövõrgu koosolekuid juhatab komisjon.

2.   Kokkuleppel komisjoniga võib koostöövõrk luua alarühmi, kes koostöövõrgu määratletud volituste alusel tegelevad konkreetsete küsimustega. Sellised alarühmad lõpetavad tegevuse kohe, kui nende ülesanded on täidetud.

3.   Koostöövõrgu liikmed ning kutsutud eksperdid ja vaatlejad järgivad aluslepingute ja nende rakenduseeskirjade kohaseid ametisaladuse hoidmise kohustusi, samuti komisjoni otsuse 2001/844/EÜ, ESTÜ, Euratom (2) lisa kohaseid turvaeeskirju seoses Euroopa Liidu salastatud teabe kaitsmisega. Kõnealuste nõuete rikkumise korral võib komisjon võtta kõik asjakohased meetmed.

4.   Koostöövõrgu koosolekud toimuvad komisjoni ruumides. Komisjon tagab sekretariaaditeenuste osutamise.

5.   Koostöövõrk avaldab artikli 14 punkti i kohaselt vastuvõetud otsused vastaval veebisaidil. Kui otsus sisaldab konfidentsiaalset teavet, võtab koostöövõrk avaldamise eesmärgil vastu kõnealuse otsuse mittekonfidentsiaalse versiooni.

6.   Koostöövõrk võtab liikmete lihthäälteenamusega vastu oma töökorra.

Artikkel 17

Koosolekutega seotud kulud

1.   Komisjon ei maksa koostöövõrgu tegevusega seotud isikutele osutatud teenuste eest tasu.

2.   Komisjon võib hüvitada koostöövõrgu koosolekutel osalejate reisikulud. Kulud hüvitatakse vastavalt komisjonis kehtivatele eeskirjadele ja nende summade piires, mis on komisjoni talitustele iga-aastase vahendite eraldamise korra kohaselt selleks otstarbeks eraldatud.

Artikkel 18

Jõustumine

Käesolev otsus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

---

(1)  ELT L 257, 28.8.2014, lk 73.

(2)  Komisjoni otsus 2001/844/EÜ, ESTÜ, Euratom, 29. november 2001, millega muudetakse komisjoni kodukorda (EÜT L 317, 3.12.2001, lk 1).

---