„XIII LISA

Tegevuspõhised suunised dilämmastikoksiidi (N2O) heite määramiseks lämmastikhapet, adipiinhapet, kaprolaktaami, glüoksaali ja glüoksüülhapet tootvatele käitistele

1.   RAKENDUSALA JA TÄIELIKKUS

Käesolevas lisas esitatud tegevuspõhiseid suuniseid kohaldatakse direktiivi 2003/87/EÜ artikli 24 kohaselt hõlmatud lämmastikhapet, adipiinhapet, kaprolaktaami, glüoksaali ja glüoksüülhapet tootvate käitiste N2O heite seirele.

Iga tegevusala puhul, kus esineb N2O heide, hõlmatakse kõik tootmisega seotud N2O heite allikad, kaasa arvatud juhud, kus tootmisel tekkinud N2O heide juhitakse läbi saastetõrjeseadmete. See hõlmab järgmist:

—	lämmastikhappe tootmine – ammoniaagi katalüütilisest oksüdeerimisest ja/või NOx/N2O saaste tõrjeseadmetest pärinev N2O heide;

—	adipiinhappe tootmine – kogu N2O heide, kaasa arvatud oksüdatsioonireaktsioonil tekkiv heide, kogu reaktsioonil tekkivatest gaasidest ja/või saastetõrjeseadmetest pärinev heide;

—	glüoksaali ja glüoksüülhappe tootmine – kogu N2O heide, sealhulgas kõigist tootmisetappidest, reaktsioonil tekkivatest gaasidest ja/või saastetõrjeseadmetest pärinev heide;

—	kaprolaktaami tootmine – kogu N2O heide, sealhulgas kõigist tootmisetappidest, reaktsioonil tekkivatest gaasidest ja/või saastetõrjeseadmetest pärinev heide.

Esitatud sätteid ei kohaldata N2O heitele, mis tekib kütuste põletamisel.

Kõiki asjakohaseid CO2 heiteid, mis on otse seotud tootmisprotsessiga (kuid ei ole veel kaetud ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemiga), mis on märgitud käitise kasvuhoonegaaside heite loa tingimustes, tuleb jälgida ja neist tuleb aru anda vastavalt käesolevatele suunistele.

I lisa jaotist 16 ei kohaldata N2O heite seire puhul.

2.   CO2(e) JA N2O HEITE KINDLAKSMÄÄRAMINE

2.1.   N2O AASTAHEIDE

Lämmastikhappe tootmisel eralduva N2O heidet mõõdetakse pideva mõõtmise süsteemide abil (välja arvatud vähese tähtsusega allikad – jaotis 6.3).

Adipiinhappe, kaprolaktaami, glüoksaali ja glüoksüülhappe tootmisel eralduva N2O heidet mõõdetakse pideva mõõtmise süsteemide abil, kui kasutatakse saastetõrjeseadmeid, või määratakse arvutuslikult (massibilansi meetodil (jaotis 2.6)), kui tegemist on ajuti esineva heitega, kus gaasid ei läbi saastetõrjeseadmeid.

Käitise summaarne N2O aastaheide on kõikide heiteallikate N2O aastaheidete summa.

Iga heiteallika puhul, kus kasutatakse heite pideva mõõtmise süsteeme, on summaarne aastaheide võrdne kõigi tunniheidete summaga vastavalt järgmisele valemile:

Selles valemis:

N2O heideaastas	=	summaarne N2O aastaheide heiteallikast tonnides
N2O sisaldustunnis	=	töö ajal ühe tunni jooksul suitsugaasi voos mõõdetud N2O sisaldus ühikutes mg/Nm3
suitsugaasi voog	=	suitsugaasi voog allpool esitatud arvutusvalemi järgi, vastavalt tunnis mõõdetud sisaldusele ühikutes Nm3/h

2.2.   N2O TUNNIHEIDE

Aasta keskmine N2O tunniheide iga heiteallika jaoks, mille puhul kasutatakse pideva mõõtmise süsteeme, arvutatakse järgmise valemi järgi:

Selles valemis:

N2O heidetunnis keskm	=	heiteallika N2O heide kg-des tunni kohta [kg/h], keskmistatud üle aasta;
N2O sisaldus tunnis	=	töö ajal suitsugaasi voos tunnis mõõdetud N2O sisaldus ühikutes mg/Nm3;
suitsugaasi voog	=	suitsugaasi voog allpool esitatud arvutusvalemi järgi, vastavalt tunnis mõõdetud sisaldusele ühikutes Nm3/h;

Aasta jooksul mõõdetava keskmise tunniheite summaarne mõõtemääramatus ei tohi ühegi heiteallika puhul ületada allpool esitatud määramistasandi väärtusi. Kõik käitajad kasutavad kõrgeimat määramistasandit. Järgmist, madalamat määramistasandit võib heiteallika puhul kasutada ainult juhul, kui pädevale asutusele on asjaomase heiteallika kohta tõendatud, et kõrgeima määramistasandi meetodi kasutamine ei ole tehniliselt teostatav või tekitab põhjendamatult suuri kulusid. Aruandeperioodil 2008–2012 kohaldatakse kõige madalama määramistasandina 2. määramistasandit, välja arvatud juhul, kui see on tehniliselt teostamatu.

Juhtudel, kus vähemalt 1. määramistasandi nõuete kohaldamine iga heiteallika puhul (välja arvatud vähese tähtsusega allikad) ei ole tehniliselt teostatav või tekitab põhjendamatult suuri kulusid, kohaldab käitaja XII lisa jaotise 2 kohaselt sobivat tasandit kõnealuse heiteallika kogu aastaheite kohta ja tõendab sellele vastavust. Aruandeperioodil 2008–2012 kohaldatakse kõige madalama nõudena 2. määramistasandit, välja arvatud juhul, kui see on tehniliselt teostamatu. Liikmesriigid teatavad nimetatud lähenemisviisi kasutavad käitised komisjonile kooskõlas direktiivi 2003/87/EÜ artikliga 21.

1. määramistasand

Iga heiteallika puhul saavutatakse olukord, kus üle aasta keskmistatud tunniheite summaarne mõõtemääramatus on ± 10 %.

2. määramistasand

Iga heiteallika puhul saavutatakse olukord, kus üle aasta keskmistatud tunniheite summaarne mõõtemääramatus on ± 7,5 %.

3. määramistasand

Iga heiteallika puhul saavutatakse olukord, kus üle aasta keskmistatud tunniheite summaarne mõõtemääramatus on ± 5 %.

2.3.   TUNNIS MÕÕDETUD N2O SISALDUS

N2O sisaldus [mg/Nm3] heiteallika suitsugaasi voos tunnis mõõdetakse pideva mõõtmise süsteemi abil esindavas punktis pärast NOx/N2O heite tõrjeseadme läbimist (kui kasutatakse saastetõrjeseadmeid).

Sobiv meetod võib olla infrapunaspektroskoopia, kuid I lisa jaotise 6.1 teise lõigu kohaselt võib kasutada ka muid meetodeid, kui nende puhul on tagatud N2O heite määramise nõutav täpsus. Kasutatav meetod peab võimaldama N2O sisalduse määramist kõikides heiteallikates nii saastetõrjevahendite kasutamisega kui ka ilma (näiteks ajavahemikel, mil saastetõrjeseadmed on korrast ära või N2O sisaldus on suurenenud). Kui sellistel ajavahemikel mõõtemääramatus suureneb, siis tuleb seda võtta arvesse mõõtemääramatuse hindamisel.

Kõik mõõtmistulemused teisendatakse kuiva gaasi iseloomustavateks väärtusteks ja neid teatatakse korrapäraselt.

2.4.   SUITSUGAASIDE VOO MÄÄRAMINE

N2O heite seires kasutatakse lisas XII esitatud meetodeid suitsugaasi voo mõõtmiseks.

Lämmastikhappe tootmise puhul kasutatakse meetodit A, kui see on tehniliselt teostatav; vastasel korral võib kasutada mõnd asendusmeetodit, nagu olulistel parameetritel (näiteks ammoniaagi lisatav kogus) põhinev massibilansi meetod või voo määramine pideva heitgaaside voo mõõtmisega, kui pädev asutus on sellise meetodi kinnitanud seirekava ja selles kasutatud seiremeetodite hindamise raames.

Muude tegevusalade puhul võib suitsugaaside voo seireks kasutada muud XII lisas kirjeldatud meetodit, kui pädev asutus on seirekava ja selles kasutatud seiremeetodite hindamise raames sellise meetodi kinnitanud.

Meetod A. Lämmastikhappe tootmine

Suitsugaaside voog arvutatakse järgmise valemi järgi:

kus

Võhk	=	sisenev summaarne õhuvoog [Nm3/h] standardtingimustes;
O2 õhk	=	O2 sisaldus kuivas õhus (ruumala järgi) [= 0,2095];
O2 suitsugaas	=	O2 sisaldus suitsugaasis (ruumala järgi);

Võhk on kõikide lämmastikhappe tootmisüksusesse sisenevate õhuvoogude summa.

Kui seirekavas ei ole öeldud teisiti, kasutab käitis järgmist valemit:

Võhk = Vprim + Vsek + Vtihend

Siin

Vprim	=	siseneva primaarse õhuvoo kogus [Nm3/h] standardtingimustes;
Vsek	=	siseneva sekundaarse õhuvoo kogus [Nm3/h] standardtingimustes;
Vtihend	=	siseneva tihendusõhuvoo kogus [Nm3/h] standardtingimustes.

Vprim määratakse voo pideva mõõtmisega enne ammoniaagi lisamise kohta. Vsek määratakse voo pideva mõõtmisega näiteks enne sisenemist soojusenergia kogumiseks ettenähtud soojusvahetajasse. Vtihend on läbipuhutava õhu voog lämmastikhappe tootmise protsessis (kui see on asjakohane).

Selliste siseneva õhu voogude puhul, mis moodustavad vähem kui 2,5 % summaarsest õhuvoost, võib pädev asutus nõustuda voo määramisega käitaja pakutava hindamismeetodiga, mis põhineb asjaomase tööstusharu parimatel tavadel.

Käitaja tõendab tavalistes töötingimustes tehtavate mõõtmistega, et mõõdetav suitsugaasi voog on piisavalt ühtlane ja et tema soovitatava mõõtmismeetodi kasutamine on seepärast õigustatud. Kui osutatud mõõtmised näitavad, et voog ei ole ühtlane, tuleb seda arvestada sobiva seiremeetodi valimisel ja N2O heite mõõtemääramatuse arvutamisel.

Kõik mõõtmistulemused teisendatakse kuiva gaasi iseloomustavateks väärtusteks ja neid teatatakse korrapäraselt.

2.5.   HAPNIK (O2)

Hapniku sisaldust suitsugaasis mõõdetakse, kui seda on vaja suitsugaasi voo arvutamiseks, vastavalt jaotise 2.4 sätetele. Kohaldatakse nõudeid, mida on kirjeldatud I lisa jaotises 6 seoses kontsentratsiooni määramisega. Sobivad mõõtmismeetodid võivad olla näiteks järgmised: paramagnetilise muutuva rõhu meetod, magnetilise torsioonkaalu või tsirkooniumdioksiidanduri kasutamine. Mõõtemääramatust O2 kontsentratsiooni määramisel võetakse arvesse N2O heite mõõtemääramatuse arvutamisel.

Kõik mõõtmistulemused teisendatakse kuiva gaasi iseloomustavateks väärtusteks ja neid teatatakse korrapäraselt.

2.6.   N2O HEITE ARVUTAMINE

N2O konkreetsete perioodiliste saastetõrjeta heidete puhul, mida esineb adipiinhappe, kaprolaktaami, glüoksaali ja glüoksüülhappe tootmisel (näiteks seoses ohutuse eesmärgil tehtava ventileerimise või saastetõrjeseadmete puuduliku tööga), kui N2O sisalduse pideva mõõtmise süsteemi ei saa tehnilistel põhjustel kasutada, võib rakendada massibilansi meetodit. Arvutamismeetod põhineb N2O suurima võimaliku heitekiiruse määramisel, arvestades heite ajal kulgevat keemilist reaktsiooni ja heite kestust. Pädev asutus kiidab konkreetse arvutusmeetodi heaks seirekava ja selle juurde kuuluva seiremeetodi hindamise käigus.

Iga konkreetse heiteallika jaoks arvutatud heite mõõtemääramatust tuleb võtta arvesse asjaomase heiteallika üle aasta keskmistatud tunniheite mõõtemääramatuse arvutamisel. Arvutatud heite puhul ning ka juhtudel, kus N2O heite määramiseks kasutatakse kombineeritult arvutamist ja pidevat mõõtmist, rakendatakse samu määramistasandeid kui juhul, kus heite määramine põhineb täielikult mõõtmisel pideva mõõtmise süsteemiga.

3.   CO2 AASTAEKVIVALENTIDE (CO2(e)) ARVUTAMINE

Summaarsed N2O aastaheited (mis on mõõdetud tonnides kolme kohaga pärast koma) kõikide heiteallikate kohta teisendatakse CO2 aastaheite ekvivalentkogusteks CO2(e) (ümardatud tonnideni) järgmise valemi abil:

Ajavahemikul 2008–2012 kasutatakse üleilmset soojenemist soodustava toime (GWP) näitajat GWPN2O = 310 t CO2(e)/t N2O; nimetatud väärtus on esitatud valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) teises hindamisaruandes (IPCC 1995. aasta GWP-väärtus).

Kõikidest heiteallikatest vabanenud summaarne CO2-ekvivalentide kogus CO2(e) ja kõik muude heiteallikate otsesed CO2-heited (kui need on näidatud kasvuhoonegaaside heiteloas) lisatakse käitise summaarsele CO2-heitele ja tulemust kasutatakse aruannetes ja saastekvootide tagastamisel.

4.   TEGEVUSALALE VASTAVA TOOTMISKIIRUSE MÄÄRAMINE

Tegevusalale vastav tootmiskiirus arvutatakse töötatud päevade ja tundide kohta koostatud tootmisaruannete põhjal.

5.   SEIREKAVA

Lisaks I lisa jaotise 4.3 punktides a, b, c, d, j, k, m ja n esitatud nõuetele esitatakse käesoleva lisaga hõlmatud käitiste seirekavades järgmine teave:

a)	kõik olulised heitekohad tavalise töö ajal ning piiratud töö ja ümberkujunduste ajal (see tähendab suuremate avariide või sulgemise ajal), näidatud protsessi diagrammil;

b)	tootmises kasutatavate materjalide (näiteks ammoniaagi) koguste määramiseks kasutatavad meetodid ja parameetrid ning materjalide suurimad kogused täisvõimsusega töötamise ajal;

c)	meetod ja parameetrid, mille abil määrati ühe tunni toodang, mis on väljendatud lämmastikhappena (100 %), adipiinhappena (100 %), glüoksaali ja glüoksüülhappena ning kaprolaktaamina ühe tunni kohta;

d)

meetod ja parameetrid, mida kasutades määratakse N2O sisaldus iga heiteallika suitsugaasides, meetodi kasutuspiirkond ja mõõtemääramatus ning üksikasjaline teave kõigi asendusmeetodite kohta, mida kasutatakse siis, kui N2O sisaldus läheb välja põhimeetodi kasutuspiirkonnast ning olukorrad, kus see võib juhtuda;

e)	iga heiteallika puhul kasutatav meetod suitsugaaside summaarse voo voolukiiruse määramiseks (ühikutes Nm3/h), meetodi kasutusala ja mõõtemääramatus. Kui kasutatakse arvutusmeetodit, esitatakse andmed iga suitsugaasivoo kohta, mis kuulub seire alla;

f)	lämmastikhapet, adipiinhapet, kaprolaktaami, glüoksaali ja glüoksüülhapet tootvate käitiste korrapäraselt toimuvate saastetõrjeta N2O heidete arvutamise meetod;

g)	andmed käitise töö kohta: millisel määral ja kuidas toimub töö muutuva koormusega ning milline on töökorraldus;

h)	meetod ja arvutusvalemid, mille abil määratakse N2O aastaheide igast heiteallikast;

i)	tavalisest töökorrast erinevad protsessi tingimused, nende võimalik esinemissagedus ja kestus, andmed N2O heite kohta erilistes tingimustes (näiteks saastetõrjeseadmete rikke puhul);

j)	andmed selle kohta, kuidas hinnati käesoleva lisa jaotises 2 viidatud määramistasandi mõõtemääramatuse nõuete täitmist ja milline määramistasand on saavutatud;

k)	I lisa jaotise 6.3 punktide a ja b kohaselt määratud väärtused ühikutes kg/N2O tunnis, mida kasutatakse mõõteseadmete rikke või halva töö korral;

l)	andmed kõigi kõrvalekaldumiste kohta üldistest standarditest nagu EN 14181 ja ISO 14956:2002.

Lisaks I lisa jaotises 4.3 esitatud nõuetele esitab käitaja pädevale asutusele heakskiitmiseks seiremeetodi kui seirekava osa olulise muutmise kavatsuse, kui see seisneb järgmises:

—	olulised muudatused käitise töös, mis mõjutavad N2O heite üldist taset, N2O sisaldust, suitsugaaside voolukiirust või muid parameetreid, eriti kui paigaldatakse või asendatakse N2O heite tõrjeks ettenähtud seadmeid;

—	muudatused meetodites, millega määratakse N2O heidet, sealhulgas suitsugaasi voo, N2O sisalduse pideva mõõtmise meetodi ja hapniku sisalduse määramise meetodi muutmine ning üldist mõõtemääramatust oluliselt mõjutav arvutusmeetodi muutmine;

—	aastaheite arvutamiseks ja/või lämmastikhappe, adipiinhappe, kaprolaktaami, glüoksaali ja glüoksüülhappe tootmismahu määramiseks kasutatavate parameetrite muutmine;

—	muudatused mõõtemääramatuse hindamises.

6.   ÜLDISED SÄTTED

6.1.   PROOVIDE VÕTMISE SAGEDUS

Usaldusväärsed tunni keskmised väärtused arvutatakse I lisa jaotise 6.3 punkti a kohaselt järgmiste näitajate kohta:

—	N2O sisaldus suitsugaasis;

—	suitsugaasi summaarne voog, kui seda mõõdetakse otse ja kui seda nõutakse;

—	kõik gaasivood ja hapnikusisaldused, mida on vaja suitsugaasi voo kaudseks määramiseks.

6.2.   PUUDUVAD ANDMED

Andmete puudumise korral juhindutakse I lisa jaotise 6.3 punktide a ja b sätetest. Kui andmed puuduvad aja kohta, mil saastetõrjeseadmed ei töötanud, siis oletatakse, et heide toimus kogu osutatud tunni jooksul ilma tõrjeseadmeteta, ja kasutatakse selle eelduse alusel arvutatud väärtusi.

Käitaja teeb kõik praktiliselt võimaliku, et pideva heiteseire seadmed ei oleks kasutusest väljas rohkem kui üks nädal kalendriaasta kohta. Kui heiteseire seadmed ei ole kasutamiskorras, teavitatakse sellest viivitamatult pädevat asutust.

6.3.   VÄHETÄHTSAD N2O ALLIKAD

„Vähetähtsast allikast pärit vool” N2O heiteallikate puhul tähendab üht või mitut väiksemat saastetõrjeta voolu, mille käitaja valib ja mille heide kokku ei ületa 1 000 CO2-ekvivalenttonni aastas või mille heide on kuni 20 000 CO2-ekvivalenttonni aastas, kuid mille panus on väiksem kui 2 % kõnealuse käitise heitest aastas.

Pädeva asutuse nõusolekul võib käitaja kasutada vähetähtsast allikast pärit voolu seireks ja sellest aruandmiseks oma hindamismeetodit, mis on määramistasandiga hõlmamata.

6.4.   HEITE KINNITAV ARVUTAMINE

Teatatud N2O heite väärtusi (pideval heite mõõtmisel saadud ja arvutatud väärtusi) kinnitatakse I lisa jaotise 6.3 punkti c kohaselt, kasutades andmeid toodangu kohta, IPCC 2006. aasta suuniseid ja I lisa jaotises 10.3.3 täpsustatud nn horisontaalset meetodit.

7.   MÕÕTEMÄÄRAMATUSE HINDAMINE

Jaotises 2 esitatud asjaomastele määramistasanditele vastavuse tõendamiseks vajalikud mõõtemääramatuse hindamised tehakse veaarvutuse eeskirjade järgi, arvestades kõigi heite arvutamiseks vajalike andmete mõõtemääramatusi. Pideva mõõtmise puhul hinnatakse standardite EN 14181 ja ISO 14956:2002 kohaselt järgmisi mõõtemääramatuse allikaid:

—	pideva mõõtmise seadmete, sealhulgas proovivõtmise täpsustatud mõõtemääramatus;

—	kalibreerimisega seotud mõõtemääramatus ja

—	seireseadmete tegelikust kasutamisest tulenev täiendav mõõtemääramatus.

Jaotises 2.2 kasutatava summaarse mõõtemääramatuse arvutamiseks kasutatakse jaotise 2.3 kohaselt tunnis mõõdetud N2O sisaldusi. Ainult mõõtemääramatuse arvutamisel asendatakse tunnis mõõdetud N2O sisaldused, kui need jäävad alla 20 mg/Nm3, vaikimisi valitud N2O sisaldusega 20 mg/Nm3.

Käitaja juhib ja vähendab kvaliteedi tagamise ja juhtimise protsessi kaudu heitearuandes sisalduvate heiteandmete täiendavat mõõtemääramatust. Tõendamismenetluse jooksul kontrollib kontrollija heakskiidetud seiremeetodi nõuetekohast kohaldamist ning hindab täiendava mõõtemääramatuse juhtimist ja vähendamist käitaja kvaliteedi tagamise ja kontrolli korra kaudu.

8.   KONTROLL JA TÕENDAMINE

8.1.   KONTROLL

Peale I lisa jaotistes 10.1, 10.2 ja 10.3 esitatud nõuete kohaldatakse järgmisi kvaliteedi tagamise menetlusi:

—	N2O ja hapniku kontsentratsiooni pideva mõõtmise kvaliteedi tagamine toimub vastavalt standardile EN 14181;

—	paigaldatud mõõteseadmeid kaliibritakse paralleelmõõtmistega iga kolme aasta järel;

—	kui pideva heiteseire seadmete kaliibrimisalusena kasutatakse tavaliselt heite piirväärtusi ja kui N2O või O2 jaoks selliseid heite piirväärtusi ei ole, siis kasutatakse heite piirväärtuste asemel üle aasta keskmistatud tunniheidet;

—	piisavalt laia kaliibrimisvahemiku tagamiseks tuleb lisaks proovigaasiga kaliibrimisele viia läbi QAL 2 nõuetes ettenähtud kaliibrimine sobivate võrdlusgaasidega;

—	suitsugaaside voo mõõtmisseadmeid kaliibritakse kord aastas või käitise hooldustööde ajal, olenevalt sellest, kumb kuupäev on varasem. Standardi EN 14181 kohaselt ei ole suitsugaaside voo mõõtmise kvaliteedi tagamine nõutav;

—	kui siseauditi käigus leitakse kõrvalekaldeid standardist EN 14181 või kui on vajalik ümberkaliibrimine, teatatakse sellest viivitamata pädevale asutusele.

8.2.   TÕENDAMINE

Jaotises 10.4 esitatud tõendamisnõuetele lisaks tuleb kontrollida järgmist:

—	käesoleva lisa jaotistes 7 ja 8.1 osutatud standardite nõuete õiget täitmist;

—	arvutusmeetodeid ja tulemusi, kui puuduvate andmete asemel kasutatakse arvutatud väärtusi;

—	arvutatud asendusväärtuste ja mõõdetud väärtuste usaldusväärsust;

—	muid võrdlushinnanguid, mis kinnitavad heite määramise tulemusi, arvutuspõhiseid meetodeid ja esitatavaid tegevusandmeid, heitetegureid jne.

9.   ETTEKANDMINE

N2O summaarne aastaheide tonnides teatatakse täpsusega kolm kohta pärast koma ja CO2-ekvivalentides (CO2(e)) tonnideni ümardatult.

Lisaks I lisa jaotises 8 esitatud ettekandmisnõuetele teatavad käesoleva lisaga hõlmatud käitiste käitajad järgmise teabe käitiste kohta:

a)	tootmisüksuse tööaeg aastas ja kogu käitise summaarne tööaeg aastas;

b)	iga üksuse toodangu andmed ja toote koguse määramiseks kasutatud meetod;

c)	iga parameetri mõõtmisel kasutatud mõõtmiskriteeriumid;

d)	iga mõõdetud ja arvutatud parameetri (sealhulgas gaasi sisalduse, suitsugaaside voo, arvutatud heite) mõõtemääramatused ning tunniheite ja/või aastaheite summaarne mõõtemääramatus;

e)	andmed kõigi seadmete häirete kohta, mis on mõjutanud heidet ning heite/suitsugaaside voo mõõtmist ja arvutamist, sealhulgas selliste juhtumite arv, mõjutatud tundide arv, häirete kestus ja kuupäevad;

f)	andmed juhtumite kohta, mil kohaldati käesoleva lisa jaotise 6.2 sätteid, sealhulgas juhtumite arv, mõjutatud tundide arv, tehtud arvutused ja kasutatud asendusväärtused;

g)	sisendandmed, mida kasutati aasta N2O heite kinnitaval hindamisel vastavalt I lisa jaotise 6.3 punktile c ja jaotisele 4.3.”