12.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 342/10

1.

tervitab Euroopa Komisjoni lähenemist kaasata Euroopa Regioonide Komitee 2020. aasta järgese ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) tulevikuanalüüsi. Komitee märgib, et põllumajandus, toiduainete valdkond ja maapiirkonnad seisavad silmitsi suurte väljakutsetega, mistõttu on vaja ühist põllumajanduspoliitikat reformida;

2.

rõhutab, et ühisel põllumajanduspoliitikal on olnud ja peab edaspidi olema põhjapanev roll Euroopa integratsioonis. Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 39 sätestatud eesmärgid kehtivad täielikult ka käimasoleva läbivaatamisprotsessi raames;

3.

märgib, et põllumajandussektor on suuruselt teine tööhõivet edendav tööstussektor ELis, andes tööd 22 miljonile põllumajandustootjale ja 44 miljonile inimesele ülejäänud toidutarneahelas, tagades enam kui 500 miljonile eurooplasele kõrgeima kvaliteedi ja taskukohase hinnaga toiduained. Põllumajanduse mõju tööhõivele on veelgi suurem, kui võtta arvesse põllumajandusmasinate tootmist, parandamist ja turustamist ning põllumajanduslike sisendite tootmist ja turustamist;

4.

nõuab, et ÜPP muudetaks õiglaseks, kestlikuks ja solidaarseks ja kvaliteetseks põllumajanduspoliitikaks, mis teenib põllumajandustootjate, piirkondade, tarbijate ja kodanike huve. Komitee on seisukohal, et vaid tugev ja ühine Euroopa põllumajandus- ja toidupoliitika saab tagada Euroopa toiduga kindlustatuse ja dünaamilised maapiirkonnad;

5.

märgib, et põllumajandustootjad on ÜPP peamised osalejad ja kasusaajad. Ilma nende koostööta ei ole võimalik rakendada meetmeid, mille abil saavutada soovitud eesmärke. ÜPPs tuleb arvesse võtta nende rolli ja mõju ning eeskätt vajadust, et põllumajandusettevõtted oleksid majanduslikult jätkusuutlikud, et nad saaksid pakkuda vahendeid inimväärseks eluks, säilitades samas maapiirkondade elukeskkonna koos piisava tööhõivetasemega;

6.

tulevase ÜPP kujundamisel tuleb arvesse võtta Euroopa tarbijaid. ÜPP hüvede levitamine, toiduga kindlustatus ja keskkonnakaitse on väljakutsed, mida Euroopa tarbijad peavad jagama;

7.

usub, et põllumajanduse atraktiivseks muutmiseks ning ohutu ja kvaliteetse Euroopa põllumajanduse tagamiseks võimaldaksid reguleeritud turud põllumajandustootjaid paremini tasustada, kasutades põllumajandushindade stabiliseerimiseks avaliku ja erasektori juhtimisvahendeid ja -meetmeid ja võideldes ebaausade kaubandustavadega. Samuti leiab komitee, et vaja on tugevdada põllumajandustootjate positsiooni ahela teiste osalejatega võrreldes;

8.

tunnistab, et ÜPP majanduslik, sotsiaalne, keskkonnaalane, territoriaalne ja rahvusvaheline legitiimsus on selle elujõulisuse alus; Euroopa põllumajandussektoril on olulisi omadusi, mis on meie konkurentsivõime aluseks. Need omadused on innovatsioonivõime, tugev logistika ja infrastruktuur, suur mitmekesisus, olulised looduslikud, kultuurilised ja ajaloolised aspektid põllumajanduse valdkonnas ning palju pereettevõtteid ja hästi arenenud ettevõtlusmaastik, samuti rangete keskkonna- ja tervise-eeskirjade alusel toodetud tooted. Kõik need omadused sisaldavad potentsiaali ja me peame neid sihipärase ÜPP abil aktiivsemalt kasutama, et põllumajandust ja maapiirkondi veelgi tugevdada;

9.

on veendunud, et ÜPP vajab viivitamatut reformimist, et viia see kooskõlla üldsuse ootustega ja õigustada sellele eraldatud eelarvet olukorras, kus muutumatu eelarvevahendite maht on kõigi ihaldusobjektiks;

10.

on veendunud, et ÜPP edu põhineb ühtsusel ning et tulevikus ei tohiks liikuda taasriigistamise suunas, lootes, et piirkondi tugevdatakse subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt. Säilitades oma olemuse ühise poliitikana, peab ÜPP olema paindlik, et võtta arvesse erinevaid põllumajanduslikke tingimusi, iseäranis Vahemere ja äärepoolseimates piirkondades valitsevaid tingimusi;

11.

juhib Euroopa Komisjoni tähelepanu sellele, et tarbijate huvi kasvab säästvalt ja kohalikult toodetud kvaliteetse ja õiglase hinnaga toidu vastu, mis vastab loomade heaolu standarditele ja on nii suure keskkonna- kui ka sotsiaalse väärtusega ning millega luuakse töökohti ja lisandväärtust. Sellest annab tunnistust ka nõudluse kasv;

12.

leiab, et edendada ja parandada on vaja toidu tootmise viiside jälgitavust, millega tagatakse nii tarbijate kui ka tootjate ohutus;

13.

märgib, et põllumajandustootja elukutsel jääb arvukates tootmis- ja allsektorites puudu majanduslikust atraktiivsusest. See süvendab rahvastikupüramiidi, mis on põllumajanduslike majapidamiste uuenemise jaoks väga ebasoodne (1). Komitee leiab, et põllumajandusega tegelevate noorte vähesus seab ohtu Euroopa põllumajandusliku pereettevõtluse ja maapiirkondade elujõulisuse. Komitee peab oluliseks rakendada meetmeid, et toetada noorte põllumajandustootjate sisenemist sektorisse;

14.

märgib, et vaatamata oma suurele eelarvele kaasneb ÜPPga põllumajanduse tööhõive tugev vähenemine (Euroopa põllumajanduslike majapidamiste arv on aastatel 2007–2013 vähenenud 20 %). Komitee tõdeb, et ÜPP eelarve on viimase 30 aasta jooksul vähenenud 75 %-lt 40 %-le ELi eelarvest;

15.

rõhutab, et põllumajandustootmist tuleks edendada ÜPP raames, nagu on ette nähtud aluslepingus, võimaldades põllumajandustootjatel saada oma tulu peaasjalikult turult ja tagades, et Euroopa elanike ja tarbijate kulud oleksid mõistlikud ja põhjendatud. Komitee toonitab samuti, et mitmete uuringute kohaselt on ÜPP aidanud kaasa põllumajandustootmise kontsentreerumisele teatud piirkondadesse teiste piirkondade arvelt, vastupidiselt Euroopa territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgile;

16.

on arvamusel, et ÜPP peab peegeldama Euroopa erinevaid põllumajanduslik-kliimatilisi tingimusi iseäranis ebasoodsates piirkondades, nagu künklike rohumaade põllumajandus, mägipiirkondade põllumajandus, Vahemere piirkondade, põhjapoolsete piirkondade ja äärepoolseimate piirkondade põllumajandus. ÜPP raames tuleb arvesse võtta nende funktsiooni maa ja mulla kaitsmisel ning maapiirkondade ja nende kultuuriväärtuste püsimajäämise toetamisel, samuti nende rolli aktiivse sotsiaalsüsteemi säilitamisel asjaomastes piirkondades;

17.

meenutab, et vaatamata Euroopa Kontrollikoja hoiatustele, on avaliku sektori toetuse jaotus põllumajanduslike majapidamiste ja liikmesriikide vahel jätkuvalt väga ebavõrdne. Komitee sedastab, et otsetoetuste eraldamine pindala alusel on tekitanud põllumajandusmaade ja otsetoetuste tugeva kontsentreerumise, kuigi nende puhul tuleks rohkem arvesse võtta põllumajandusmudelite mitmekesisust, sissetuleku taset, loodud lisandväärtust ja töökohti ning tagada põllumajanduse säilimine kõigis piirkondades;

18.

märgib, et suure hulga põllumajandustootjate sissetulek on väga madal, alla vaesuspiiri, ja et see on vastuolus Rooma lepingu eesmärgiga kindlustada põllumajandusega tegeleva rahvastikuosa õiglane elatustase (artikkel 39). Komitee leiab, et vaja on kindlustada põllumajandustootjate sissetulekud (hinnad, otsetoetused);

19.

leiab, et ÜPP toetusi tuleks piirata üksnes nende tootjatega, kes tegelevad tegelikult põllumajandusega, ning toetada ei tuleks neid mitteaktiivseid põllumajandusettevõtteid, mille sissetulek on omanike jaoks tühine;

20.

täheldab, et liiga sageli on põllumajandustootjad sunnitud müüma oma tooteid alla tootmishinna, mis tekitab kulude ja hindade langemise spiraali;

21.

toetab Euroopa Komisjoni põllumajandusturgude töökonna 2016. aasta novembri järeldusi ning kutsub komisjoni üles esitama seadusandliku ettepaneku, et võidelda ebaausate kaubandustavade vastu;

22.

märgib, et ELi geneetiliste ressursside, eeskätt loomatõugude eksportimine aitab kaasa oluliste omamaiste tõugude geneerilisele erosioonile, eelkõige kolmandates riikides. See on vastuolus ÜRO kestliku arengu 15. eesmärgiga, milleks on elurikkuse, eelkõige toiduga kindlustatuse seisukohast oluliste geneeriliste ressursside säilitamine;

23.

on seisukohal, et – nagu nähtus komitee uuringust turgude vastavuse kava kohta piimasektoris – paljude sektorite jaoks on turgude reguleerimine tõhusam ja vähem kulukas kui tagasiulatuvalt kriisimeetmete võtmine ja võimaldaks seega ÜPP eelarvet paremini kasutada;

24.

on seisukohal, et sissetuleku kaotuse kindlustusskeemid võivad tuua kasu pigem kindlustajatele kui põllumajandustootjatele ja olla maksumaksjatele hindade järsu languse korral kulukamad, mõjutamata hindade volatiilsust. Komitee soovitab läbi viia uuringu ja hinnata Ameerika Ühendriikides kehtestatud kindlustusskeemi. Uurida tuleks ka äärepoolseimate piirkondade erijuhtu koos selle eriliste turutingimustega;

25.

peab vajalikuks selget ja stabiilset õigusraamistikku, millega tagatakse põllumajandustootjatele vajalik õiguskindlus keskmise tähtajaga ja pikaajaliste ettevõtlusalaste otsuste tegemisel;

26.

rõhutab, et EL – olles saanud maailma suurimaks toiduainete importijaks ja eksportijaks – on suurendanud oma sõltuvust kolmandatest riikidest ja kujundanud kaubanduspoliitikat, mis on vastuolus tema eesmärkidega vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid;

27.

märgib, et üha suurem osa varem Euroopas toodetud põllumajandustoodetest imporditakse nüüd madalate tööjõukuludega riikidest, mis seab ELis toodetud kaubad hinna aspektist oluliselt halvemasse konkurentsiolukorda;

28.

tõstab esile ka ELi ekspordi positiivset mõju majandusele, kui tegemist on suure lisandväärtusega põllumajandustoodete ja toiduainetega, mis tagavad sissetuleku ja loovad töökohti ELi põllumajandussektoris ja põllumajanduslikus toidutööstuses;

29.

märgib, et põllumajanduslikus toidutööstuses võib olla keskne osa ühistutel, tootjaorganisatsioonidel ja tootjate integreerimise teatud vormidel, võimaldades põllumajandustootjatel keskendada pakkumist, vähendada kulusid, osutada erinevaid teenuseid ja tugevdada nende positsiooni toidutarneahelas;

30.

märgib, et Euroopa ülejääkide (piimapulber, kana, tomatipüree jne) eksport hinnaga, mis jääb alla nii Euroopa kui ka Aafrika tootmiskulusid, vähendab Aafrika riikide tootmisvõimsust ja soodustab maapiirkondade elanike väljarännet, mis on vastuolus ELi kohustusega võtta arvesse kestliku arengu eesmärke, mille ÜRO võttis vastu 2015. aastal oma poliitikavaldkondade arengusidususe raames. Komitee märgib ka, et Euroopa Liit on suurim arenguriikide toiduainete importija, luues töökohti nende riikide põllumajanduslikus toidutööstuses. Samas tõdeb komitee, et Euroopa import (puu- ja juurviljad, lambaliha jne), mis jääb alla Euroopa tootmiskulusid, vähendab ELi tootmisvõimsust ja võib kaasa tuua toiduohutuse alased ohud;

31.

täheldab, et Euroopa põllumajandustoodete hinnad on üha enam seotud madalaima maailmaturul pakutava hinnaga ja et seega on Euroopa põllumajandustootjad silmitsi suurema konkurentsiga, kuigi nad peavad täitma rangemaid keskkonna- ja tervisenõudeid;

32.

rõhutab, et põllumajandustootmise lisandväärtus saadakse suures osas varasemates ja hilisemates etappides, seejuures on põllumajandustootjate positsioon võrreldes põllumajandustööstuse ja jaemüügiga paljudel juhtudel liiga nõrk. Ulatuslikum koordineerimine ahelas põllumajandussektori, põllumajandusliku toidutööstuse ja kaubandussektori vahel peab kaasa tooma kasumimarginaali parema jaotuse;

33.

märgib, et maapiirkonnad on linnapiirkondadest maha jäämas ja et see lõhe tekitab veelgi rohkem muret oma pideva suurenemise tõttu, mis on tingitud peamiselt sellest, et suurte linnade ja pealinnade areng üha kiireneb (2);

34.

avaldab kahetsust põllumajanduslike ja looduslike liikide bioloogilise mitmekesisuse vähenemise pärast, mis seab ohtu meie põllumajandussüsteemide ja looduslike alade vastupidavuse;

35.

on mures, et säästvate põllumajandustavade puudumisest tingitud erosioon ja mulla degradeerumine seavad ohtu mullaviljakuse ja et üha suurem linnade laienemine põllumajandusmaadele kaotab Euroopa toiduga kindlustatuseks vajalike alasid;

36.

täheldab teatud põhjavete ja jõgede põllumajandussaastet, samuti nende vete mõnikord liigset kasutamist kastmiseks;

37.

rõhutab, et kliima soojenemine avaldab juba märkimisväärset põllumajanduslikku mõju, mis muudab veelgi tungivamaks vajaduse tootmisviisid ümber suunata;

38.

tõstab esile vajaduse investeerida digitaalsesse innovatsiooni, mis võib avaldada positiivset mõju sellistele valdkondadele nagu kestlikkus, toiduohutus, ressursitõhusus, jäätmete vähendamine, lühikesed tarneahelad jne. Komitee rõhutab samal ajal, et hoolikalt tuleb uurida nende suundumuste majanduslikke ja sotsiaalseid mõjusid põllumajanduslikule pereettevõtlusele, ja on mures suurandmete võimaliku kasutamise pärast eraettevõtjate poolt, mis tekitab ohu, et põllumajanduslikud majapidamised satuvad tehnilise ja majandusliku kontrolli alla;

39.

märgib, et Ühendkuningriigi Euroopa Liidust väljaastumise otsus võib kaasa tuua ÜPP ressursside vähenemise ning ELi turgude kadumise Ühendkuningriigis. Komitee kutsub Ühendkuningriiki ja ELi üles säilitama põllumajandus- ja toidusektoris tiheda kaubanduskoostöö;

40.

tuletab meelde, et ELi eelarvest põllumajandusele eraldatav osa – kuigi 2014. aastal oli selleks määratud vaid 0,70 % Euroopa SKPst – on samas piisav üksnes selleks, et toetada tõelist ühist Euroopa poliitikat, millel on toiduga kindlustatuse jaoks strateegiline tähtsus, ent maaelu arengu ja teise samba puhul ei saavuta vahendid mitmes valdkonnas piisavat taset, samuti seda, et uues eelarves tuleb arvestada ÜPP uute eesmärkidega;

41.

ei nõustu mõttega ÜPP esimese samba kaasrahastamisest, mis õõnestaks ÜPP staatust ELi ainsa integreeritud poliitikana seda tegelikult taasriigistades ning seaks ebasoodsasse olukorda ELi vaeseimate riikide põllumajandustootjad, kes sõltuvad Euroopa rahastusest enim;

42.

märgib, et teatud toitumisviisidega, mis soodustavad ülekaalulisust, diabeeti jne, ja teatud põllumajandustavadega (antibiootikumide liigne kasutamine teatud karjakasvatustes, pestitsiidide kokteilid) kaasnevad rahvatervise kulud on palju suuremad kui ÜPP eelarve. Komitee kutsub üles põllumajandus- ja toidupoliitikat tihedamalt koordineerima;

43.

soovitab reklaamida ja soodustada selliste toiduainete tarbimist, mis on osa tervislikust toitumisest, nagu Vahemere dieet, koos eriprogrammidega veini, puu- ja juurviljade ja mesinduse toetamiseks, parandades nende toodete kvaliteeti ja suurendades nende lisandväärtust;

44.

märgib, et äärepoolseimate piirkondade iseärasuste valguses ja arvestades, et Euroopa põllumajandusmudeli ülevõtmine neis piirkondades ei ole mõeldav, võimaldab Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 349 sõnaselgelt nõukogul võtta erimeetmeid ELi õigusaktide, sh ÜPPga seotud sätete kohandamiseks äärepoolseimate piirkondade olukorraga. Seoses sellega peab 2020. aasta järgses ÜPP-s säilima äärepoolseimate piirkondade erikohtlemine EAFRD, POSEI, riigiabi ja teiste asjakohaste vahendite vajaliku kohandamise teel;

45.

soovitab struktureerida Euroopa tulevase, 2020. aasta järgse põllumajanduspoliitika järgmiste eesmärkide ümber, mis on suures osas ühised:

46.

toob esile, et ühine põllumajanduspoliitika on keeruline, mistõttu on üksikettevõtjate ja põllumajandustootjate jaoks toetuste taotlemine koormav ja isegi riskantne. Lihtsustamine on hädavajalik ÜPP edasise aktsepteerimise ja atraktiivsuse tagamiseks. Soovitav on menetlust lihtsustada ja kiirendada, iseäranis väikese väärtusega tehingute puhul, ratsionaliseerides ka halduskoormust;

47.

soovib, et ÜPP eelarve säilitaks piisava suuruse kooskõlas ELi lepingutes sätestatud põhimõtetega ja vastavuses asjaoluga, et ÜPP on Euroopa Liidu ainus integreeritud poliitika ning peab katma Euroopa põllumajanduse ning maapiirkondade ja nende kogukondade vajadusi ja vastama ühiskonna nõudmistele;

48.

märgib, et põllumajandussektor on võimeline tulema toime paljude ülesannetega kliima, energeetika, toiduainetööstuse ja bioloogilise mitmekesisuse valdkonnas. Selleks on aga vaja rohkem rahaliselt toetada tehnilisi algatusi ja innovaatilisi lahendusi, millele on omane ettevõtlikkus või koostöölisus, et kiirendada üleminekut;

49.

juhib tähelepanu sellele, et otsetoetuste ja pindalapõhiste toetuste puhul tuleb vahendid keskendada eelkõige väikestele põllumajanduslikele majapidamistele ja peremajapidamistele, soodustades finantslahenduste leidmist suurmajapidamiste puhul, keda puudutab toetusele kehtestatud ülemmäär;

50.

nõuab, et Euroopa Komisjon hindaks üksikasjalikult praeguse ÜPP tulemusi nende ELi aluslepingutes seatud eesmärkide kohaldamisel, mis puudutavad põllumajandustulu ja turgude stabiliseerimist;

51.

soovitab võidelda põllumajandushindade volatiilsuse vastu, pakkuda põllumajandustootjatele turupõhiseid sissetulekuvõimalusi ja muuta toiduainete tarneahel õiglasemaks (3);

52.

kutsub üles säilitama äärepoolseimate piirkondade põllumajanduse kohtlemise ELi toimimise lepingu artikli 349 alusel POSEI programmi abil, nagu on maininud Euroopa Komisjon ise oma 15. detsembri 2016. aasta teatises COM (2016) 797 Euroopa Parlamendile ja nõukogule;

53.

kutsub üles suurendama toetust viinamarja-, oliivi- ja karjakasvatusele järskudel nõlvadel või mägedes ning madala saagikusega ebasoodsate tingimustega aladel, samuti äärepoolseimates piirkondades. Ka tuleks suurendada toetust põllumajandustegevuse juhtimise viisidele, mis aitavad suurendada mägipiirkondade rohumaade ja karjamaade bioloogilist mitmekesisust;

54.

kutsub ELi üles kasutama kogu oma mõju maailma suurima toiduainete importija ja eksportijana selleks, et muuta rahvusvahelisi põllumajandustoodetega kauplemise eeskirju (WTO, 1994) eesmärgiga saavutada kaubandussuhetes suurem õiglus ja solidaarsus. Komitee märgib, et hindade volatiilsus on Euroopa põllumajanduse jaoks probleem, ning kutsub Euroopa Komisjoni üles kaaluma meetmeid, mis leevendaksid suuremast maailmaturule avatusest tulenevaid riske;

55.

on seisukohal, et pigem turul kui toetustel põhinevate põllumajandustulude lähenemisviis võib anda põllumajandustootja elukutsele suurema majandusliku tunnustuse ja suurendada nii selle ligitõmbavust. Seepärast soovitab komitee ELil reguleerida oma põllumajandusturge, et vältida puudujääke ja ülejääke ning stabiliseerida põllumajandushinnad rahuldavale tasemele;

56.

teeb ettepaneku luua iga-aastased ettevaatussäästud, mis kantakse igal aastal edasi, kui neid täiel määral ära ei kasutata (4);

57.

nõuab, et EL tagaks kolmandate riikidega sõlmitavates kahepoolsetes kaubanduslepingutes ja partnerlustes võrdsed tingimused. Seepärast leiab komitee, et kohustus mitte enam eksportida põllumajandustooteid ja toiduaineid hindadega, mis jäävad alla Euroopa keskmiste tootmiskulude, on seotud õigusega kaitsta Euroopa tootmist liiga madalate hindadega impordi eest, mis kahjustab ELi tootmisvõimsust ega vasta Euroopa tootmisstandarditele;

58.

peab oluliseks kohalikke ja piirkondlikke lühikesi ahelaid, pidades silmas nii nende suuremat keskkonnasäästlikkust, mis tuleneb sellest, et transpordivahendid tekitavad vähem saastet, kui ka asjaolu, et need ahelad edendavad sellist põllumajandust, kus on esiplaanil tüüpiline kvaliteet, traditsioon ning majanduslik ja kultuuriline pärand;

59.

nõuab, et EL muudaks kahepoolsete vabakaubanduslepingute ja kolmandate riikidega sõlmitud majanduspartnerluste põllumajandust käsitlevaid peatükke, millega kaasnevad piisavad vahendid ja milles on prioriteetsel kohal väga tööjõumahukas põllumajanduslik pereettevõtlus ja mis on suunatud esmajoones kohalikele ja piirkondlikele turgudele ning lühikestele tarneahelatele. Komitee nõuab ka, et EL võtaks nõuetekohaselt arvesse liidu põllumajandussektori huve kaubanduslepingutes, et minimeerida Euroopa tootmist ähvardavad ohud, koostades loetelu tundlikest toodetest, mis võivad olla haavatavad liigsele survele. Komitee nõuab, et sellistele toodetele, mis võivad olla kaubanduse liberaliseerimise suhtes tundlikud, tagataks eri- ja diferentseeritud kohtlemine;

60.

soovitab vaadata läbi Euroopa konkurentsõiguse eesmärgiga võimaldada ühe turustusahela kõigil osalejatel, sh tarbijatel ja avalikul sektoril, otsustada lisandväärtuse ja tulu õiglase jaotamise üle kogu väärtusahelas, ning selleks, et võimaldada põllumajandustootjatel liikuda õiglasema positsiooni poole toidutarneahelas ja tugevdada oma positsiooni turul;

61.

kutsub üles vaatama läbi Euroopa õiguse riigihanke lepingute sõlmimise kohta ühistoitlustuse valdkonnas, lisades klausli toiduainete tarne kohalikkuse kohta, ning nõuab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused tutvustaksid vastastikku ulatuslikumalt häid tavasid, et edendada kohalikku toitu, mahepõllumajanduslike toodete kohalikku turgu ja väikesemahulist töötlemist, mis pakuks maapiirkonnas töökohti;

62.

nõuab, et ELi eelarvest ja Euroopa Investeerimispanga põllumajanduse ja maaelu valdkonna eelarvest rahastatavad teadusuuringud oleksid suunatud eeskätt alljärgnevale:

63.

nõuab, et hektari kohta makstavate otsetoetuste asemel võetaks kasutusele põllumajandustöötajatel – mõeldakse aktiivset põllumajandustootjat – põhinevad hektari kohta makstavad, ülemmääraga ja kohandatavad otsetoetused selleks, et

64.

nõuab, et kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade kasutamise raames tugevdataks järk-järgult kliima- ja keskkonnahoidlikke tavasid alljärgnevate vahenditega:

65.

soovitab, et põllumajandustöötajate õiguste kaitsmiseks vähendataks tulevasi otsemakseid põllumajanduslikele majapidamistele, kes ei ole järginud oma liikmesriigis kehtivaid sotsiaalseid standardeid;

66.

nõuab, et tugevdataks ÜPP sammast ja suurendataks maaelu arengule eraldatavaid vahendeid. Lisaks nõuab komitee suuremat subsidiaarsust, et liikmesriigid võiksid kanda vahendeid esimesest sambast teise sambasse;

67.

juhib tähelepanu suurele panusele, mille ÜPP eesmärkide saavutamisse kohalikul ja piirkondlikul tasandil annavad kogukonna juhitud kohaliku arengu ning LEADERi lähenemisviis, ning soovitab seega eraldada selleks ÜPP rakendamisele suunatud riiklikes ja piirkondlikes programmides kuni 20 % teise samba rakendamiseks ettenähtud vahenditest;

68.

Lisaks nõuab komitee suuremat subsidiaarsust, et liikmesriigid võiksid kanda vahendeid esimesest sambast teise sambasse. Komitee kordab, et liikmesriikidele ja piirkondadele tuleb anda rohkem võimu, reguleerimaks põllumaad ja seadmaks selleks piiranguid, eeskätt eesmärgiga tegeleda Euroopas maahõivamise ja maa enda kätte koondamise nähtusega, mis piirab noorte põllumajandustootjate valikuid ettevõtlusega alustamisel (5);

69.

kutsub üles eraldama maapiirkondade arenguks piisavas ulatuses vahendeid, võimendades Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD), et tagada nende piirkondade harmooniline ja integreeritud areng, sealhulgas kohaliku taristu pakkumine, VKEde toetamine, külade uuendamine ja majanduse ulatuslikum mitmekesistamine;

70.

soovitab liidul osutada erilist tähelepanu äärepoolseimatele piirkondadele, kus põllumajandussektoril on määrav tähtsus, et luua töökohti ja jõukust, toetada põllumajandusliku toidutööstuse arengut, teadusuuringuid ja innovatsiooni ning samme majandatavate kvaliteetsete maa-alade kaitsmiseks ja edendamiseks ning kliimamuutuste vastast võitlust;

71.

teeb ettepaneku, et teise samba vahendid suunataks esmajoones alljärgnevale:

72.

teeb ettepaneku minna nn kontaktpunkti lähenemisviisilt üle lepingupõhisele lähenemisviisile teatud liiki ettevõtete, ahelate ja alade vahel. Lähtudes vähestest eesmärkidest (kvaliteet, tootlikkus, jätkusuutlikkus), teeb komitee ettepaneku toetada vastavalt koostatud innovatsiooniprojekte, mille abil on võimalik avaldada märkimisväärset mõju tööhõivele;

73.

teeb ettepaneku suurendada ELi rahalist toetust maaelu arengule, mis on eelmise programmitöö perioodiga võrreldes märkimisväärselt vähenenud, tagades samas, et esimese samba raames on kasutada piisavalt vahendeid;

74.

teeb ettepaneku tagada järjepidev ja tugev toetus jätkusuutlikele investeeringutele põllumajanduslike pereettevõtete säilitamisse, eelkõige tootmise, turustamise ja mitmekesistamise vallas;

75.

soovitab võtta vastu maaelu programmi eesmärgiga, et kõik Euroopa poliitikavaldkonnad annaksid kooskõlas territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärkidega suurema panuse uuendustegevusse ja koostöösse ning maapiirkondade arengusse (6);

76.

teeb ettepaneku lihtsustada erinevate mittepõllumajanduslike maaelu arengut toetavate fondide vahendite integreerimist eesmärgiga toetada

77.

toetab ka põllumajanduse ja metsapiirkondade – eeskätt linnalähedaste piirkondade – laiema potentsiaali kasutamist majanduslikel, keskkonna-, kliima-, energia- ja meelelahutuslikel eesmärkidel, nt kohaliku toiduaine- ja energiatootmise ning maaturismi arendamiseks. Seetõttu on vaja, et ühine põllumajanduspoliitika ei peaks silmas mitte üksnes põllumajandusettevõtjaid. LEADER programmi algatused pakuvad praegu – ning peaksid ka tulevikus pakkuma – maa- ja linnalähipiirkondade osalistele koostöö- ja innovatsioonivõimalusi;

78.

nõuab struktuurifondide ranget hindamist. Nendest fondidest toetatakse maapiirkondade arengut ja edendatakse terviklikke strateegiaid kõnealuste piirkondade tugevdamiseks, parandades ühenduvust transpordi ja lairibataristuga, arvestades seejuures looduskeskkonna kaitsega. Hindamiseks tuleb sisse seada maapiirkondadele avalduva mõju kontrollimise mehhanism, nagu soovitati Corki deklaratsiooni versioonis 2.0 (7);

79.

rõhutab, et tasakaalustatud territoriaalse arengu raames on vaja tagada maapiirkondade ja sisemaa linnalähedaste alade ning ebasoodsamates tingimustes olevate piirkondade (nt mägi-, piiri- või muud probleemsete looduslike või demograafiliste tingimustega piirkonnad) piisav toetamine, et kindlustada seal vajalikud investeeringud majanduskasvu, töökohtade loomise, sotsiaalse kaasatuse ja keskkonnasäästlikkuse nimel;

80.

kutsub üles parandama maa- ja linnapiirkondade vahelisi suhteid, kaasates seejuures väiksemad linnad täielikult maapiirkondadesse, et ELi poliitikameetmed ei soodustaks konkureerivaid suhteid linna-, maa- ja rannikuelu mõõtme vahel;

81.

toetab Euroopa Komisjoni arukate külade algatust ja Euroopa Parlamendi panust selle protsessi edu tagamisse ning teeb ettepaneku laiendada kontseptsiooni, kasutades mõistet „arukad maapiirkonnad“. Lisaks soovib komitee täita võimalikult suurt rolli selle algatusega seotud kohaliku ja piirkondliku tegevusraamistiku loomise teemalistes aruteludes;

82.

rõhutab vajadust jätkata struktuurifondide toimimiseeskirjade ühtlustamist ühise strateegilise raamistiku abil, et lihtsustada maaelu arengu kavandamist ja juhtimist ning edendada integreeritud ja kohapõhiseid lähenemisi (8);

83.

teeb ettepaneku tugevdada juhtfondi lähenemisviisi, et ühtlustada mitmetest fondidest rahastatavate projektide haldamist;

84.

teeb ettepaneku käivitada arutelu mittepõllumajandusliku piirkondliku arengu erinevate vahendite lähendamise üle.