4.11.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 407/42

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. septembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 883/2013, mis käsitleb Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdlusi ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1073/1999 ja nõukogu määrus (Euratom) nr 1074/1999 (1),

—

võttes arvesse oma 29. aprilli 2015. aasta otsust Euroopa Liidu 2013. aasta üldeelarve täitmisele heakskiidu andmise kohta, III jagu – Komisjon ja rakendusametid (2),

—

võttes arvesse oma 3. aprilli 2014. aasta otsust Euroopa Liidu 2012. aasta üldeelarve täitmisele heakskiidu andmise kohta, III jagu – Komisjon ja rakendusametid (3),

—

võttes arvesse oma 3. juuli 2013. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu finantshuvide kaitset ja pettustevastast võitlust käsitleva 2011. aasta aruande kohta (4),

—

võttes arvesse oma 11. märtsi 2015. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu finantshuvide kaitset ja pettusevastast võitlust käsitleva 2013. aasta aruande kohta (5),

—

võttes arvesse OLAFi järelevalvekomitee (edaspidi „järelevalvekomitee“) 2014. aasta tegevusaruannet,

—

võttes arvesse järelevalvekomitee arvamust nr 4/2014 „Euroopa Pettustevastase Ameti korraldatud juurdluste kestuse kontroll“,

—

võttes arvesse OLAFi vastust järelevalvekomitee arvamusele nr 4/2014,

—

võttes arvesse järelevalvekomitee arvamust nr 5/2014 „OLAFi välisaruandlus juurdluste kestuse kohta“,

—

võttes arvesse OLAFi vastust järelevalvekomitee arvamusele nr 5/2014,

—

võttes arvesse järelevalvekomitee aruannet nr 1/2014 „OLAFi juurdluste sõltumatuse kaitse“,

—

võttes arvesse järelevalvekomitee aruannet nr 2/2014 „Järelevalvekomitee soovituste täitmine OLAFi poolt“,

—

võttes arvesse järelevalvekomitee aruannet nr 3/2014 „OLAFi juurdluste algatamine 2012. aastal“,

—

võttes arvesse OLAFi vastust järelevalvekomitee aruandele nr 3/2014,

—

võttes arvesse järelevalvekomitee teatist oma analüüsi kohta, mis käsitleb OLAFi 2015. aasta juurdlusprioriteetide projekti,

—

võttes arvesse järelevalvekomitee 2013. aasta tegevusaruannet,

—

võttes arvesse järelevalvekomitee arvamust nr 2/2013 „OLAFi-sisese kaebuste käsitlemise menetluse kehtestamine“,

—

võttes arvesse järelevalvekomitee arvamust nr 1/2014 „OLAFi juurdlusprioriteedid“,

—

võttes arvesse järelevalvekomitee arvamust nr 2/2014 „Juhtumite valimine OLAFis“,

—

võttes arvesse järelevalvekomitee tähelepanekuid OLAFi juurdlusmenetluste kohta,

—

võttes arvesse järelevalvekomitee 2012. aasta soovitusi,

—

võttes arvesse järelevalvekomitee dokumenti „Euroopa Pettustevastase Ameti järelevalvekomitee missioon, pädevus ja eesmärgid – keskpika tähtajaga strateegia (2014–2015)“,

—

võttes arvesse järelevalvekomitee ja OLAFi vahelist töökorraldust,

—

võttes arvesse komisjonile ja nõukogule esitatud küsimusi OLAFi järelevalvekomitee 2014. aasta aruande kohta (O-000060/2015 – B8-0553/2015, O-000061/2015 – B8-0554/2015 ja O-000066/2015 – B8-0555/2015),

—

võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.

arvestades, et OLAFi järelevalvekomitee (edaspidi „järelevalvekomitee“) märkis oma 2014. aasta tegevusaruandes, et OLAFi ümberkorraldamise ajal (1. veebruaril 2012. aastal) algatati OLAFi peadirektori üheainsa otsuse alusel ühel ja samal päeval 423 juurdlust; arvestades, et oma analüüsile tuginedes leidis järelevalvekomitee, et i) OLAF ei korraldanud ühegi järelevalvekomitee analüüsitud juhtumi kohta väljastpoolt laekunud teabe asjakohast hindamist, ii) valdava enamiku juhtumite puhul ei leitud märkigi nende mingisugusestki hindamisest ning iii) OLAFi peadirektor algatas kõik kõnealused juurdlused, ilma et oleks eelnevalt kindlaks teinud, kas esineb piisavalt tõsine pettuse, korruptsiooni või muu liidu finantshuve mõjutava ebaseadusliku tegevuse kahtlus – mis on vastuolus sellel ajal OLAFi juurdluse algatamiseks kehtinud õigusliku nõudega;

B.

arvestades, et järelevalvekomitee juhtis oma teatistes ELi institutsioonidele tähelepanu asjaolule, et määruse (EL, Euratom) nr 883/2013 artikli 17 lõikes 5 sätestatud selgest kohustusest hoolimata ei teavitanud OLAFi peadirektor 2014. aastal järelevalvekomiteed täitmata jäetud OLAFi soovitustest;

C.

arvestades, et järelevalvekomitee andis oma ametiaja esimesel poolel OLAFile 50 soovitust, millest ainult kaheksa täideti täielikult, kuus täideti osaliselt, ühe täitmine on praegu pooleli ja 20 jäid täitmata, ning arvestades, et 15 juhul ei saanud järelevalvekomitee soovituste täitmist kontrollida sisulise teabe puudulikkuse tõttu;

D.

arvestades, et järelevalvekomitee on oma teatises OLAFi 2015. aasta juurdlusprioriteetide projekti kohta täheldanud, et OLAF ei ole võtnud arvesse kolme järelevalvekomitee arvamuses nr 1/2014 esitatud soovitust: i) OLAFi peadirektor ei ole välja andnud määruses (EL, Euratom) nr 883/2013 sätestatud valikupõhimõtete (vahendite tõhus kasutamine, proportsionaalsus/subsidiaarsus ja lisaväärtus) kohaldamise suuniseid ning finantsnäitajate läbivaatamise ja rahastamisprogrammide tegelike asjaoludega kohandamise asemel oli need täielikult kõrvale jätnud, ii) 2015. aasta juurdlusprioriteetide projektis võeti küll nähtavasti arvesse mitmeid sidusrühmade dokumente, kuid tundub, et sidusrühmadega ei peetud mingeid arutelusid finantsnäitajate ega selliste piisavalt pettusekahtlust äratavate juhtumite järelmeetmete suhtes, mis olid juurdlusprioriteetide või valikupõhimõtete alusel kõrvale jäetud, iii) OLAFi peadirektor ei olnud edastanud järelevalvekomiteele varasemate juurdlusprioriteetide kohaldamise hinnangut ega kokkuvõtet sidusrühmadelt saadud tagasiside kohta, kuigi ta oli varem lubanud seda teha;

E.

arvestades, et järelevalvekomitee on pidevalt juhtinud tähelepanu asjaolule, et tal ei ole võimalik teostada järelevalvet OLAFi sõltumatuse, juurdlusülesannete, menetluslike tagatiste kohaldamise ega juurdluste kestuse üle, sest vajalik teave ei ole kättesaadav;

F.

arvestades, et järelevalvekomitee on märkinud, et tema järelevalverolli tulemuslikkusega seotud peamine probleem ei seisne mitte töökorralduse puudulikus rakendamises, vaid järelevalvekomitee ja OLAFi peadirektori seisukohtade täielikus lahknevuses selles osas, milline peaks olema järelevalvekomitee roll;

G.

arvestades, et Euroopa Parlament on oma eespool nimetatud resolutsioonides Euroopa Liidu finantshuvide kaitset ja pettusevastast võitlust käsitleva 2011. aasta ja 2013. aasta aruande kohta nõudnud, et suurendataks järelevalvekomitee suutlikkust oma rolli täita;

H.

arvestades, et järelevalvekomitee on mitmel korral palunud ELi institutsioonidel kas tugevdada tema pädevust, eelkõige OLAFi juurdlustoimikutele täieliku juurdepääsu tagamisega, või võtta OLAFi aruandluskohustuse tagamiseks muid meetmeid;

I.

arvestades, et OLAFi peadirektor võttis 2014. aasta märtsis kohustuse anda järelevalvekomiteele kord aastas aru saabunud kaebuste arvu, nende menetlemise õigeaegsuse ja nende põhjendatuks või põhjendamatuks lugemise kohta; arvestades, et järelevalvekomitee kohaselt ei ole aga talle sellist teavet esitatud;

J.

arvestades, et määrusega (EL, Euratom) nr 883/2013 tugevdati järelevalvekomitee rolli OLAFi juurdluste kestuse jälgimisel; arvestades, et kuigi OLAF pidas ametlikult kinni oma kohustusest anda järelevalvekomiteele korrapäraselt aru rohkem kui 12 kuud kestvatest juurdlustest, järeldas järelevalvekomitee oma arvamuses nr 4/2014 „Euroopa Pettustevastase Ameti korraldatud juurdluste kestuse kontroll“, et talle antud teave on olnud ebapiisav selleks, et ta saaks nõuetekohaselt ja tulemuslikult OLAFi juurdluste kestust jälgida;

K.

arvestades, et oma arvamuses nr 5/2014 „OLAFi välisaruandlus juurdluste kestuse kohta“ jõudis järelevalvekomitee järeldusele, et OLAFi edastatud andmed juurdluste kestuse kohta ei võimaldanud põhjaliku ülevaate saamist OLAFi juurdluste tulemuslikkusest; arvestades, et kuigi OLAF märkis oma aastaaruandes, et „juurdlused viiakse lõpule kiiremini“, leidis järelevalvekomitee, et OLAFi juurdlustega seotud tulemused paranesid tänu uute arvutusmeetodite kasutuselevõtule;

L.

arvestades, et oma aruandes nr 1/2014 „OLAFi juurdluste sõltumatuse kaitse“ nõudis järelevalvekomitee selgitust selle kohta, milline on OLAFi roll komisjoni pettustevastase poliitika rakendamises sigaretisektoris;

M.

arvestades, et järelevalvekomitee on kaks aastat järjest väljendanud oma aasta tegevusaruandes muret selle pärast, et OLAFi osalemine komisjoni Clearing House’i koosolekutel ei ole läbipaistev, ja OLAFi juurdluste sõltumatusega seotud olemuslike ohtude pärast;

N.

arvestades, et järelevalvekomitee on juhtinud ELi institutsioonide tähelepanu vajadusele rakendada järelevalvekomitee sekretariaadi sõltumatu toimimisega seotud nõudeid, mis on sätestatud määruses (EL, Euratom) nr 883/2013;

O.

arvestades, et järelevalvekomitee on teinud kindlaks neli sekretariaadi sõltumatu toimimise tagamise põhitingimust: i) sekretariaadi juhi töölevõtmine, hindamine ja edutamine järelevalvekomitee otsuste põhjal, ii) sekretariaadi juhi ametikoha ümberklassifitseerimine kõrgema astme juhi ametikohaks, iii) sekretariaadi töötajate töölevõtmine, hindamine ja edutamine sekretariaadi juhi poolt ning iv) sekretariaadi eelarve täitmise edasidelegeerimine sekretariaadi juhile;

P.

arvestades, et Euroopa Parlament on talle edastatud OLAFi vastused järelevalvekomitee aruannetele ja arvamustele läbi vaadanud;

1.

rõhutab tungivalt, et OLAFil on kohustus järgida juurdluse algatamise õiguslikke nõudeid; tuletab meelde, et 423 ühel ja samal päeval algatatud juurdluse puhul olid lõpuleviidud juurdlustest ainult 8,4 % sellised, mille tulemusena esitati soovitused; palub järelevalvekomiteel võtta õiguslikest nõuetest kinnipidamise suhtes korrapäraselt järelmeetmeid;

2.

osutab oma eespool nimetatud 29. aprilli 2015. aasta resolutsioonile Euroopa Liidu 2013. aasta üldeelarve täitmisele heakskiidu andmise kohta ja nõuab tungivalt, et OLAF esitaks põhjendamatu viivituseta põhjendused juhtumite kohta, mille puhul ta ei ole täitnud järelevalvekomitee soovitusi;

3.

peab kahetsusväärseks asjaolu, et järelevalvekomitee pidas võimatuks teha kindlaks, kas juurdlusprioriteedid olid kehtestatud nõuetekohaselt ning kas nende kohaldamisel oli pettuste ja korruptsiooni vastu võitlemisele positiivne või negatiivne mõju;

4.

taunib asjaolu, et järelevalvekomitee ei ole suuteline oma volitusi täielikult täitma; viitab oma eespool nimetatud resolutsioonidele Euroopa Liidu finantshuvide kaitset ja pettusevastast võitlust käsitleva 2011. aasta ja 2013. aasta aruande kohta ning palub komisjonil võtta meetmeid, et parandada järelevalvekomitee suutlikkust teostada OLAFi sõltumatuse, juurdlusülesannete, menetluslike tagatiste kohaldamise ja juurdluste kestuse üle järelevalvet, seejuures siiski OLAFi sõltumatust ohustamata;

5.

nõuab tungivalt, et komisjon hõlbustaks OLAFi ja järelevalvekomitee vahelisi kõnelusi, koostades 31. detsembriks 2015. aastal tegevuskava, mille eesmärk on muuta töökorraldust, et luua töökeskkond, milles järelevalvekomitee saab oma volitusi täita; on seisukohal, et muudetud töökorralduses tuleks kõigile asjaosalistele teha selgeks järelevalvekomitee roll; märgib, et järelevalveorgani sekretariaat on allutatud selle sama organi kontrollile (halduskontrollile), kelle üle järelevalvet teostatakse;

6.

nõuab, et OLAFi peadirektor täidaks oma lubaduse anda järelevalvekomiteele aru saadud kaebuste arvu, nende menetlemise õigeaegsuse ja nende põhjendatuks või põhjendamatuks lugemise kohta;

7.

nõuab tungivalt, et OLAF täidaks õiguslikke nõudeid, nii et järelevalvekomitee saaks täita üht oma põhiülesannet – teostada järelevalvet OLAFi juurdluste kestuse üle;

8.

peab siiski tervitatavaks asjaolu, et OLAF ja järelevalvekomitee on alustanud koostööd, et parandada teavet, mida OLAF järelevalvekomiteele annab, ja muuta rohkem kui 12 kuud kestvaid juurdlusi käsitlevad aruanded sisukamaks;

9.

märgib, et 2014. aasta lõpul töötas 134 juurdlejast 13 (10 %) tubaka ja võltsitud kaupade üksuses ning 44 (33 %) põllumajanduse ja struktuurifondide üksustes, mis hõlmab 86 % (1,9 miljardit eurot) kaalulolevatest majanduslikest huvidest; soovitab seetõttu OLAFil vaadata oma ressursside eraldamine uuesti läbi;

10.

väljendab muret läbipaistvuse pärast seoses OLAFi osalemisega komisjoni Clearing House’i koosolekutel;

11.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide parlamentidele ja OLAFi järelevalvekomiteele.