14.8.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 268/1

Raportöör:

Igor ŠARMÍR

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee hindab asjaolu, et toiduohutus on üks Euroopa Liidu prioriteet ja et selle tagamiseks on loodud kindel süsteem. Komiteel on eriti hea meel selle üle, et toiduohutus ELis on alates 2002. aastast spetsiaalse asutuse, st Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) pädevuses. Ametil on kõik vajalikud vahendid, et hinnata Euroopa turule jõudvate toodete ohutust.

1.2.

Komitee leiab, et EFSA on oma tegutsemisaastate jooksul tõestanud oma pädevust. Tal on vaieldamatult oluline roll terviseohtude ärahoidmisel Euroopas. Tänu temale on ELil üks paremini toimivaid rahvatervise kaitse süsteeme maailmas. Siiski tuleb seetõttu, et rahvatervis on üliõrn teema ja tarbijate usaldus on EFSA üks põhieesmärk, jätkata kehtiva süsteemi parandamise võimaluste uurimist, arvestades eeskätt teadlaste tõstatatud uusi küsimusi. Sel eesmärgil esitab komitee mõned soovitused.

1.3.

Uute toidutarneahelasse siseneda soovivate toodete, sealhulgas kemikaalide hindamise menetluse läbipaistvus on kindlasti oluline tingimus, saavutamaks tarbijate usalduse kõnealuse süsteemi ja hinnatud toodete suhtes. Komitee leiab, et selles valdkonnas on võimalik teatud aspekte parandada. Näiteks õiguslike nõuete täitmisega seotud uuringuid, mille esitavad tootjad ja mis peaksid tõestama asjaomase toote ohutust, ei avaldata teadusajakirjades ning vähe sellest, et uuringute algandmeid ei anta süstemaatiliselt teadusringkondade käsutusse, kuulutatakse need paljudel juhtudel avalikult ärisaladuseks. Komitee on veendunud, et see tava ei ole õiguslikult põhjendatud, sest EFSA enda sõnul ei ole õiguslike nõuete täitmisega seotud uuringute andmed konfidentsiaalse iseloomuga.

1.4.

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles tegema asjaomastes õigusaktides vastavaid muudatusi, et nendega kehtestataks nõue avaldada pärast hindamist EFSA-s õiguslike nõuete täitmisega seotud uuringud ja algandmed süstemaatiliselt EFSA kodulehel.

1.5.

Komitee väljendab heameelt EFSA hiljutiste algatuste üle, mille eesmärk on avaldada proaktiivselt teavet.

1.6.

Minevikus on EFSA leidnud end delikaatsest olukorrast, sest mõnede tema ekspertide vahel on esinenud huvide konflikt. Komitee kiidab EFSA-t 2012. aastal tehtud jõupingutuste eest olukorda normaliseerida, kuid soovitab säilitada valvsuse, kuna see ametliku hindamise aspekt on äärmiselt delikaatse loomuga.

1.7.

EFSA ülesanne on keeruline, sest on teadusuuringuid, mille tulemused on selgelt mõjutatud uuringu rahastamisallikast ning mis võivad anda põhjuse suurte vastuolude tekkeks. Komitee soovitab EFSA-l pöörata sellele ilmingule erilist tähelepanu, sest teaduskirjandus on hindamismenetluses oluline viiteallikas.

1.8.

Komitee kiidab heaks EFSA aastatepikkused olulised jõupingutused, et paremini mõista ainete segunemise mõju ja välja töötada uusi meetodeid, mida saaks hindamismenetluses kasutada, ning innustab EFSA-t neid võimalikult kiiresti kasutusele võtma.

1.9.

Komitee soovitab olla ettevaatlik põhimõtte „mürgisus sõltub doosi suurusest” kohaldamisel, sest märkimisväärne osa endokrinolooge on juba 20 aastat toonud tõendeid selle kohta, et sisesekretsioonisüsteemi kahjustajate puhul ei ole määrava tähtsusega muutuja mitte doos, vaid kokkupuutumise hetk. Nende uute teadmistega ei ole õigusraamistikus veel arvestatud – sellele juhiti hiljuti tähelepanu ka ühes Euroopa Parlamendi raportis (1).

1.10.

Komitee soovitab Euroopa Komisjonil koostada pärast endokrinoloogide kogukonnaga konsulteerimist nimekirja toodetest, millel võib olla negatiivne mõju sisesekretsioonisüsteemi arengule. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles rakendama selles nimekirjas sisalduvate ainete puhul ettevaatuspõhimõtet, kuni oodatakse teadusringkondade üksmeelt nende hormonaalse kahjulikkuse või kahjutuse osas.

1.11.

Kolmandatest riikidest sisse toodud taimekahjustajatel ja haigustel võib olla katastroofiline mõju ELi tootjatele ja tarbijatele. Süsteemi järjepidevuse tagamiseks on vältimatud tegurid kontrolli tugevdamine piiridel, vastastikkuse põhimõtte rakendamine ja Euroopa ametivõimude poliitiline tahe.

1.12.

EL peab tagama, et võib toetuda kauplemissüsteemile, mis ei kahjusta toiduohutuse tagatisi Euroopa kodanike jaoks. Taime- ja loomatervise valdkonna õigusaktide läbivaatamine annab võimaluse parandada kontrollisüsteemide rakendamist, neid ühtselt kohaldada ning leevendada negatiivset mõju sotsiaal-, keskkonna- ja majandusvaldkonnas.

1.13.

Komitee nõuab, et oleks tagatud toiduainete (sh imporditud toiduainete) täielik jälgitavus talust toidulauani, et tarbijad saaksid valida teatud kvaliteeditasemega ja ELis kehtivatele ohutusnõuetele vastavaid toiduaineid.

2.1.

Käesolevas arvamuses käsitletakse kahte veidi erinevat teemat, millel on siiski üks ühisnimetaja: anda Euroopa ühiskonnale kindlustunne ohutute toiduainete kättesaadavuse osas. Arvamuse esimene osa on pühendatud toiduahelasse lisatavate uute toodete praegusele hindamissüsteemile ja arvamuse teise osa eesmärk on anda märku teatud probleemsetest aspektidest, mida põllumajanduslikke toiduaineid hõlmav rahvusvaheline kaubandus põhjustab nii põllumajandustootjate kui ka tarbijate ja üldiselt kodanike jaoks.

2.2.

Toiduohutus on üks ELi ametlik prioriteet ja institutsioonilisel tasandil on see Euroopa Komisjoni ja EFSA poolt kahtlemata hästi tagatud. On vaieldamatu, et mikrobioloogiliste ohtude juhtimist võib pidada kontrolli all olevaks. Siiski on XX sajandil mikrobioloogilistele ohtudele lisandunud keemilised ohud ja selles valdkonnas on olukord ebaselgem.

2.3.

Viimase 60 aasta jooksul on sünteeskeemia toodetena meie keskkonda vabanenud enam kui 1 00  000 uut molekuli. Sellest hoolimata on vaid väga väikese osa (1–2 %) puhul hinnatud võimalikke ohtusid inimtervisele (2). See tekitab muret muu hulgas ka toiduohutuse seisukohast. Lisaks otse toidutarneahelasse sisenevatele ainetele (toidulisandid, pestitsiidide või plastijäägid), mis üldiselt peavad läbima hindamismenetluse, võivad teised ained siseneda meie toitu kaudselt maapinna, õhu ja vee kaudu.

2.4.

Pärast pikemat või lühemat kasutus- ja tarbimisperioodi on teatud arv sünteeskeemia tooteid juba turult kõrvaldatud, sest nende toksilisus ja/või kantserogeensus on leidnud teaduslikku tõestust (vt näiteks punkt 2.5). Samas on teisi tooteid, mida ei ole veel ära keelatud, hoolimata sellest, et teaduslikud kahtlused nende puhul on rohkem või vähem põhjendatud. Seega on täiesti õigustatud püstitada küsimus võimaliku seose kohta ühelt poolt elanikkonna kokkupuute vahel nende uute sünteeskeemia toodetega ning teiselt poolt vähi ja neurodegeneratiivsete haiguste, samuti steriilsuse, diabeedi ja rasvumise esinemise juhtude hüppelise kasvu vahel arenenud riikides.

2.5.

EL on kehtestanud kindla süsteemi nii keemiliste kui ka muude uute toodete toiduahelasse lisamisega seonduvate riskide ennetamiseks. Institutsioonilisel tasandil vastutab riskiohjamise eest Euroopa Komisjon (tervise- ja tarbijaküsimuste peadirektoraat), samal ajal kui EFSA-l erialaselt pädeva Euroopa ametina lasub vastutus riskihindamise eest. Uue süsteemi rakendamine on juba andnud tarbijaid rahustavaid tulemusi: näiteks vähendati ajavahemikus 2000–2008 põhjalike hindamiste järel oluliselt ELis lubatud pestitsiidide arvu (1  000-lt 250-ni). Teiselt poolt valmistab selline areng muret põllumajandustootjatele, kellel hakkab vajaka jääma sellistest toimeainetest, mis võimaldavad neil võidelda taimekahjustajate vastu. Paradoksaalsel kombel on suur hulk ELis keelustatud toimeainetest lubatud oma toodangut Euroopa turule eksportivates kolmandates riikides.

2.6.

Hoolimata tõhusa süsteemi olemasolust on selle kasutamisel saadud kogemused näidanud, et eksperdihinnangute teatud aspekte saab veelgi parandada, seda enam, et uued teaduslikud avastused ja nende kaubanduslikud rakendused tekitavad hindamismenetlusel sageli uusi probleeme, mis on süsteemset ja metoodilist laadi.

3.1.

EFSA antud hinnang põhineb teadusuuringul, mis peaks näitama asjaomase toote ohutust. Kehtivate õigusaktide järgi peab selle võrdlusuuringu esitama taotleja, see tähendab ettevõte, kes soovib toodet turule tuua. See aspekt iseenesest teeb rahutuks, sest teadusuuringute tulemused võivad oluliselt erineda sõltuvalt nende rahastamisallikast (vt punkt 3.4). Ent on tõsi, et EFSA rakendatavates ELi õigusaktides on sätestatud tingimused, mida tuleb nende uuringute tegemisel järgida, samuti see, et järgnev hindamismenetlus ja -mehhanismid peavad tasakaalustama eelkirjeldatud suundumust.

3.2.

Hindamismenetluse teine problemaatiline aspekt on selliste õiguslike nõuete täitmisega seotud uuringute konfidentsiaalsus, mis näib olevat vastuoluline: neid uuringuid ei avaldata teadusajakirjades ning nende algandmed on sageli hõlmatud ärisaladusega, mis ei võimalda teadusringkonnal läbi viia kontrolluuringut (3). Komitee mõistab vajadust kaitsta ärisaladusega selliste uute toodetega seotud andmeid ja teavet, mis võivad avalikustada toodete koostise või nende tootmisviisi. See ei kehti aga õiguslike nõuete täitmisega seotud uuringute puhul, mis ei sisalda muud kui testitavaid tooteid tarbinud katsealuste reaktsiooni. Arvestades, et sellistel juhtudel ei ole ärisaladuse kohaldamine põhjendatud tootjate õigustatud huvide kaitsega (4), peab komitee seda väärtarvituslikuks ning nõuab õigusaktide kohandamist, et muuta õiguslike nõuete täitmisega seotud uuringute algandmed teadusringkondadele süstemaatiliselt kättesaadavaks (EFSA kodulehel) kohe, kui EFSA on hindamise lõpule viinud.

3.3.

EFSA on avaliku sektori asutus, mis loodi selleks, et tagada toiduainete koostisse lisatavate uute toodete sõltumatu teaduslik hindamine. Siiski on EFSA-t minevikus kritiseeritud mõnede tema ekspertide huvide konflikti pärast. Sageli olid nad samal ajal ka ILSI (5) konsultandid. Komitee väljendab heameelt asjaolu üle, et EFSA tegi 2012. aastal suure jõupingutuse probleemi leevendamiseks, mille tulemusena olukord normaliseerus. Arvestades kõnealuse küsimuse delikaatsust, soovitab komitee olla jätkuvalt tähelepanelik.

3.4.

Hindamistöö käigus viitavad pädevad ametid ka teaduskirjanduses avaldatud seonduvatele uuringutele. Siiski on näidatud, et teadusuuringute tulemused võivad oluliselt erineda sõltuvalt nende rahastamisallikast (6). Teadlaste sõltumatus on süsteemi elujõulisuse tagamiseks põhjapaneva tähtsusega ning EFSA ülesande teeb keeruliseks vajadus teha vahet kõrgetasemeliste teadusuuringute ja selliste uuringute vahel, mille väärtus on metoodika- või muude vigade tõttu kahtlane.

4.1.

Metoodika nende keemiliste toodete hindamiseks, mida võidakse kasutada toiduainetes, põhineb Paracelsuse põhimõttel. Selle põhimõtte kohaselt „on kõik mürk ja miski ei ole mürk; küsimus on vaid doosi suuruses”. Seega on iga toote puhul vaja vaid kindlaks määrata „lubatud päevadoos”. Teisisõnu võib suurt enamikku uusi tooteid tarbida iga päev, eeldusel et ei ületata kindlaksmääratud kogust.

4.2.

Sajandite vältel on Paracelsuse põhimõtet peetud usaldusväärseks. Ent uued sünteetilised ained, mis on meie toiduainetes sisaldunud mitu aastakümmet, on uus probleem ja Paracelsuse põhimõtet ei saa enam pimesi kohaldada.

4.3.

Esimene probleem on see, kuidas hallata üksikisikute toidutarbimist. Tarbijad ei ole tegelikult üldse teadlikud lubatud päevadoosi olemasolust ja seepärast ei ole neil isegi teoreetilist võimalust kontrollida, et nad ei tarbiks lubatud kogusest rohkem mingit kindlat ainet, mis võib sisalduda mitmes iga päev tarbitavas toiduaines (7). Tegelikkuses on tegemist teadusliku ja väga tehnilise kontseptsiooniga, mida rakendab vaid kitsas spetsialistide ring.

4.4.

Inimorganism ei puutu kokku mitte ainult ühe keemilise ainega, vaid suure arvu toiduainetes sisalduvate pestitsiidide, plasti ja toidulisandite jääkidega. Lubatud päevadoos arvutatakse aga iga keemilise aine kohta eraldi, võtmata arvesse võimalikku kumulatiivset või isegi koostoimet. Kahjuks ei ole tegemist kaugeltki puhtalt hüpoteetilise mõjuga, sest paljud uuringud on juba näidanud, et mitmete selliste ainete kumulatiivne toime, mis eraldi testides osutusid kahjutuks, võib kaasa tuua tõsiseid tagajärgi (8).

4.5.

Potentsiaalselt ohtlike toodete hindamise eest vastutavad asutused (nagu EFSA või Ameerika Ühendriikides FDA) uurivad juba mitmeid aastaid nimetatud kumulatiivset ja koostoimet, kuid nende töö tulemused ei ole teaduslike raskuste ja ülesande keerukuse tõttu veel õigusaktidesse jõudnud (9). EFSA on siiski teatanud, et nad on üsna lähedal kõnealuses valdkonnas saadud teadusandmete rakendamisele õigusaktides, ning komitee innustab EFSA-t seda tegema võimalikult kiiresti.

4.6.

Lõpetuseks on sisesekretsioonisüsteemi kahjustajate nähtuse tõttu Paracelsuse põhimõte kahtluse alla sattunud. Tegemist on ainetega, millel on kalduvus jäljendada hormoonide, eriti naissuguhormooni östrogeeni toimimist. Olulise osa endokrinoloogide arvamuse kohaselt on neil sageli kahjulik toime isegi siis, kui organism puutub kokku lubatud päevadoosist oluliselt väiksemate kogustega, ning nende puhul ei ole isegi võimalik määrata kindlaks piirmäära, millest väiksem kogus ei oleks kahjulik (10). On tõestatud, et sisesekretsioonisüsteemi kahjustajate puhul ei ole määrava tähtsusega muutuja mitte doos, vaid nendega kokkupuutumise hetk. Täpsemalt on kõige ohtlikum periood siis, kui sisesekretsioonisüsteem on arenemisjärgus (looteiga, väikelapseiga ja puberteet). Veel üks sisesekretsioonisüsteemi kahjustajate iseärasus on see, et nende toksilisus võib avalduda alles mõni aasta või isegi mitu aastakümmet pärast ainega kokkupuutumist.

4.7.

Tänapäeval peavad endokrinoloogid sisesekretsioonisüsteemi kahjustajateks suurt hulka looduslikke ja sünteetilisi aineid, millest paljusid leidub korrapäraselt toiduainetes, mis on inimtoiduks mõeldud. Nende hulka kuuluvad paljud pestitsiidid, dioksiinid, PCBd ja ftalaadid, kuid kõige elavam arutelu käib praegu pakendimaterjali bisfenool A (11) üle.

4.8.

On tõendeid, et sisesekretsioonisüsteemi kahjustajatel on otsustav roll meeste viljakuse muret tekitavas vähenemises (nähtus, mida on täheldatud juba II maailmasõjast alates), meestel munandi- ja eesnäärmevähi esinemise juhtude ning naistel rinnavähi esinemise juhtude märkimisväärses suurenemises, samuti teiste raskete haiguste puhul (12).

4.9.

Euroopa pädevad asutused, nimelt EFSA ning tervise- ja tarbijaküsimuste peadirektoraat, kõhklevad endokrinoloogide poolt tungivalt soovitatud meetmete võtmisel, sest teadusringkonnad ei ole väga väikeste dooside kahjuliku mõju osas ühtsel arvamusel (13). Siiski on suur osa endokrinoloogia valdkonnas iseseisvaid uuringuid tegevaid teadlasi, kes peavad enda poolt sisesekretsioonisüsteemi kahjustajateks tunnistatud ainete juba väga väikeste dooside mõju äärmiselt ohtlikuks, eelkõige rasedatele naistele ja väikestele lastele. Nende jaoks on see tõestatud fakt, mis selgub „tuhandetest teadusuuringutest” (14), samal ajal kui EFSA jaoks on väga väikeste dooside mõju vaid hüpotees.

4.10.

Pärast keskkonna peadirektoraadi tellitud põhjalikku uuringut (15), mis kinnitas endokrinoloogide arvamust, kutsus tervise ja toiduohutuse peadirektoraat 2012. aasta oktoobris EFSA-t üles mõtlema sisesekretsioonisüsteemi kahjustajate määratlemise kriteeriumite üle ja hindama selles valdkonnas kasutatavate katsemeetodite asjakohasust. Neid samme ei ole aga veel astutud ja Euroopa Komisjon on seni esitanud vaid ühe tegevuskava, mis annab teatud aluse sisesekretsioonisüsteemi kahjustajate tuvastamiseks (16). Kõnealune ülesanne ise on lükatud edasi 2016. aasta lõppu.

4.11.

Endokrinoloogid on korduvalt väljendanud oma mittenõustumist EFSA ja teiste nõuandvate või reguleerivate asutuste seisukohaga sisesekretsioonisüsteemi kahjustajate osas. Seda on tehtud näiteks enam kui tuhandet eksperti koondava USA endokrinoloogia seltsi avaldatud konsensusavaldusega (17), samuti 2012. aasta septembris Berliinis korraldatud rahvusvahelisel konverentsil ning Berlaymonti deklaratsiooniga 2013. aasta mais (18). Kõik deklaratsioonile alla kirjutanud on spetsialistid, kes avaldavad sel teemal aktiivselt töid, ning nad pidasid hädavajalikuks, et aastate jooksul kogutud teadmised kajastuksid lõpuks ka ELi õigusaktides. Näiteks kehtestatakse viimases, 2013. aasta märtsis vastu võetud pestitsiididealases õigusaktis kohustus testida uut toodet selleks, et saada muu hulgas teada, kas tegemist on mutageeniga, kuid ei ole kohustust hinnata toote hormonaalset mõju. See näitab, et pädevad asutused ei võta endokrinoloogide muret veel sugugi tõsiselt.

4.12.

Komitee leiab, et õigusloomes on vaja kiiresti hakata arvestama endokrinoloogia valdkonnas kogutud teadmistega, ning ühineb seega Euroopa Parlamendi seisukohaga (19). Kuigi teadusringkonna (selle sõna laiemas mõttes) arvamused lahknevad, peaks suure osa endokrinoloogide kogukonna arvamusest siiski piisama, et kohaldada endokrinoloogide poolt sisesekretsioonisüsteemi kahjustajateks tunnistatud ainete puhul vähemalt ettevaatuspõhimõtet.

5.1.

Maailma Kaubandusorganisatsioon nõuab oma liikmetelt läbirääkimiste korraldamist, et jätkata ja lihtsustada põllumajandustoodetega kauplemist, vähendades oluliselt ja järk-järgult ELi-siseseid toetusi ja nende toodete kaitset eesmärgiga soodustada turu veelgi suuremat liberaliseerimist.

5.2.

Üha enam liberaliseeritud maailmaturul, kus taimedega kauplemine on järjest rohkem levinud tulenevalt kaubanduslepingutest, mida EL pidevalt kolmandate riikidega allkirjastab, suureneb uute taimekahjustajate ja haiguste Euroopasse toomise oht.

5.3.

Euroopa tootjatel on suur mure ja kartus kahjulike haigusetekitajate ELi sisenemise pärast, sest paljud neist on äärmiselt ohtlikud ja seni Euroopa territooriumilt puudunud. Teatud juhtudel võib nende ELi sisenemine ja levik põhjustada mitmete Euroopa tootmisharude järsku allakäiku eelkõige vähe levinud kultuuride osas ning tekitada nende tootjatele tõsist majanduslikku kahju.

5.4.

Võõra päritoluga taimekahjustajate ja haiguste ELi sisenemine tooks lisaks teatud põllumajandustoodetele põhjustatavale ohule kaasa Euroopa põllumajandustootjate kulude suurenemise ja sellest tuleneva põllumajandusettevõtete kasumlikkuse vähenemise. Lisaks võivad need avaldada tugevat majanduslikku, keskkonnaalast või sotsiaalset mõju kogu Euroopas.

5.5.

Kõnealuse probleemi selge ja vaieldamatu tõsiduse praktilise näitena nimetame siinkohal hiljutist Lõuna-Aafrikast imporditud tsitrusviljade juhtumit. Eelmisel hooajal saabus Euroopa sadamatesse märkimisväärne arv saadetisi Lõuna-Aafrika tsitrusviljadega, mis olid nakatatud ohtliku seenega Guignardia Citricarpa, mis põhjustab mustatäpitõbe. Kõnealusel juhul avastati haigusetekitaja 35 Lõuna-Aafrikast imporditud tsitrusviljade saadetisest.

5.6.

See näitab, kuidas ELi leebed eeskirjad panevad ohtu 5 00  000 hektarit tsitrusekasvatuse all olevat maad, kuna nimetatud haiguse likvideerimiseks tõhusat teadaolevat vahendit ei ole. Kui haigus leviks Euroopasse, oleksid sellel äärmiselt negatiivsed majanduslikud, keskkonnaalased ja sotsiaalsed tagajärjed, mis ohustaksid toiduga varustatuse kindlust.

5.7.

Taimetervist käsitleva määruse eelnõuga parandatakse nõukogu 8. mai 2000. aasta direktiivi 2000/29/EÜ taimedele või taimsetele saadustele kahjulike organismide ühendusse sissetoomise ja seal levimise vastu võetavate kaitsemeetmete kohta (20) küll mitmes mõttes seoses meetmetega, mille abil vältida taimsetele toodetele kahjulike organismide jõudmist ELi ja nende levikut, kuid sellegipoolest jäetakse jätkuvalt tähelepanuta mõned elulise tähtsusega aspektid, mis tähendab, et paljud väga olulised probleemid on jätkuvalt suures osas lahenduseta.

5.8.

Samuti tuleks toonitada, et kolmandatest riikidest imporditavate toiduainete tootmise tingimused ei vasta ELis kehtivatele nõuetele. Need riigid lubavad mitmete selliste taimekaitsevahendite kasutamist, mis on ELis keelatud, nende jääkide piirnormid on suuremad kui ELis lubatud ning nende sotsiaalsed ja töötingimused on Euroopa omadest üsna erinevad (kaitse on vähesem või puudub üldse).

5.9.

Euroopa tarbija seisukohast tuleb rõhutada, et ohutuse ja jälgitavuse poolest on kolmandatest riikidest pärit tooted ELi omadest selgelt erinevad.

5.10.

Kehtivad õigusaktid piiravad järjest enamate taimekahjustajate ja haiguste vastu võitlemiseks kasutatavate toimeainete kasutamist. Need Euroopa põllumajandustootjate suhtes rakendatavad piirangud võivad puudutada kuni 50 % viimastel aastatel kättesaadavatest toodetest. Samas on tugevdatud nõudeid selliseid tooteid kasutavatele üksikisikutele. Nad peavad läbima põhjalikuma koolituse ja võtma toodete kasutamise ajal rohkem kaitsemeetmeid.

5.11.

Vastastikkuse põhimõtte rakendamine peaks tagama, et kõik samal turul müüdavad tooted vastavad samadele nõuetele või standarditele, mida kohaldatakse Euroopas (terviseohutus, keskkonnanõuetele vastavus, toimeainete kasutamine jne).