19.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 271/81

1.1

Komitee jagab komisjoni arvamust kõrge tasemega tarbijakaitse õigusraamistiku kehtestamisel, millega kehtestatakse kohustus, et tarbekaubad oleksid ohutud.

1.2

Komitee on arvamusel, et määrus on sobiv õiguslik vahend olemasolevate õiguslike tekstide konsolideerimiseks neid uuele toodete turustamise õigusraamistikule kohandades. Määrusega kehtestatakse kõikides ELi riikides ühiste kriteeriumitega sama ohutuse tase.

1.3

Kuna määrus on ainus vahend, mis lubab kõikides ELi liikmesriikides samade meetmete ja võrdse riskitasemega toetuse kohaldamist, tuleks asjaomast ettepanekut väljendada moel, mis võimaldaks selle samasugust tõlgendamist kõikides liikmesriikides.

1.4

Komitee leiab, et võttes arvesse toodete ohutuse tagamise standardimise olulisust, peaks komisjon suurendama Euroopa Standardikomitee ja muude sarnaste organisatsioonide toetust.

1.5

Siseturu täielikku rakendamist silmas pidades leiab komitee, et ühelt poolt sisaldab ettepanek olulist kaitset tarbijale tüsistuste ja surmaohu vähendamise osas ning taastab usalduse ning teisest küljest leiab komitee, et kaubanduslikes tehingutes on vajalikud läbipaistvus ja lojaalsus sel moel, et ohtlikku kaupa tootvatel ja müüvatel isikutel ei oleks ebaõiglane eelis konkurentide ees, kes lepivad ohutuse hinna lisamisega oma toodetele.

2.1

Tarbijate ohutuse kaitse tähendab, et neile antavad kaubad ja teenused peavad olema sellised, mis tava- ja eeldatavates tingimustes ei kujuta tarbijatele ohtu, ning juhul, kui need seda kujutavad, saab asjaomaseid tooteid ja teenuseid turult kiirelt ja lihtsalt ära võtta. See on Euroopa tarbijakaitsepoliitika üks peamine põhimõte alates 1975. aasta esialgsest programmist (1). Nõukogu 23. juuni 1986. aasta tarbijahuvide kaitse ja edendamise teemalise resolutsiooni (2) tulemusena võeti tehnilise kooskõlastamise ja standardimise valdkonnas kasutusele nn uus lähenemine (3).

2.2

Esimene direktiiv toodete üldise ohutuse kohta, mis võeti vastu 1992. aastal, (4) asendati parlamendi ja nõukogu 3. detsembri 2001. aasta direktiiviga 2001/95/EÜ, (5) mis jõustus 15. jaanuaril 2002. aastal ja mille ülevõtmise tähtaeg liikmesriikide õigusaktidesse seati 15. jaanuariks 2004. Sellel ajal otsustas komitee (6) komisjoni pakutud lähenemise heaks kiita, ent jättis reservatsioonid teatavate aspektide osas.

2.3

Toiduks mittekasutatavate toodete alase kiirhoiatussüsteemi (RAPEX) loomisega said komisjon ja liikmesriikide asutused jagada teavet liikmesriikide asutuste ja majandustegevuses osalejate võetud meetmete kohta, mida nad on võtnud seoses toodetega, mis kujutavad tõsist ohtu tarbijate tervisele ja ohutusele, seismaks silmitsi niinimetatud hädaolukordadega. Komisjon võttis 2004. aastal vastu (7) erijuhised RAPEX-süsteemi korrapärase toimimise tagamiseks.

2.4

Kui 27 liikmesriiki on direktiivi oma vastavatesse õiguskordadesse üle viinud, siis nende kohaldamisviisid ei ole olnud kõikides samad ja mõnedes ülevõtmise õigusaktides on olnud lahknevusi, sealhulgas:

3.1

Käesolev määruse ettepanek on osa niinimetaud tooteohutuse ja turujärelevalve paketist, mis hõlmab ka ühtse turujärelevalve määruse ettepanekut ja mitmeaastast turujärelevalve tegevuskava ajavahemiku 2013–2015 kohta.

3.2

Määruse ettepaneku eesmärgiks on viimastel aastatel mittesöödavate toodete, välja arvatud mõnede, näiteks antiiktoodete alal vastu võetud tarbekaupade ohutuse ja toodete turustamise õigusraamistiku täiendamine. Nõutakse, et tarbekaubad oleksid ohutud, kehtestades teatavaid kohustusi majandustegevuses osalejatele, samal ajal sisaldab see sätteid reeglite väljatöötamiseks ohutuse üldkohustuse toetamiseks. Komisjon kasutab õigusliku alusena Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 114 siseturu asutamise ja toimimise kohta, mis on ELi ja liikmesriikide jagatud pädevuse aluseks.

3.3

Komisjon muudab õiguslikku vahendit, esitades määruse ettepaneku direktiivi ettepaneku asemel, eesmärgiga kehtestada kõikides ELi riikides sama ohutuse tase, ühtlustada selle valdkonna reguleerivad õigusaktid ühiste kriteeriumite kehtestamisega ja jätta puutumata valdkondlikud õigusaktid. Määruse ettepanek sätestab selged ja üksikasjalised reeglid, mida rakendatakse ühtlaselt ja samal ajal kogu ELis.

3.4

Komisjoni eesmärk on hoida tarbijate tervise ja ohutuse kaitse kõrget taset, põhjendades ja lihtsustades ohutussüsteemi toimimist ja selle koostoimet muude ELi õigusaktidega.

3.5

Ettepaneku eesmärgiks on tühistada direktiivid 87/357/EÜ ja 2011/95/EÜ, mille sisu on jaotatud kahe väljatöötamisel oleva määruse ettepaneku vahel. Seega on turujärelevalve- ja RAPEX-süsteemi sätted, mis praegu sisalduvad üldise tooteohutuse direktiivis, viidud üle uue määruse ettepanekusse, mis on turujärelevalve osas ainus, mis ühendab kõik asjaomase valdkonna sätted ühes vahendis, muutes RAPEX-süsteemi ohtlike toodete häiresüsteemiks.

3.6

Teisalt kehtestab kõnealune olev ettepanek elementaarsed kohustused asjaomastele majandustegevuses osalejatele (tootjatele, importijatele, levitajatele), kes osalevad tarbekaupade varustamise ahelas määral, mis ei kuulu vastavate ELi valdkondliku ühtlustamise õigusaktide nõuete alla. Nende tegevus piirdub seega valdkondlikult reguleerimata või teisejärgulistes olukordades osalemisega.

3.7

Komitee lähtub üldpõhimõttest, et kõik mittesöödavad tarbekaubad peavad olema ELis turustamisel või turule toomisel ohutud. Majandustegevuses osalejate täpsemad kohustused kohalduvad üksnes neile osalejatele, kellele ei rakendu konkreetse toote valdkonna ühtlustamise õigusaktide kohustused.

3.8

Ettepanek on lihtsustatud tänu selge seose loomisele valdkondlike õigusaktidega ja standardieeskirjade lihtsustamisele. Tarbekaupu, mis täidavad ELi valdkondliku ühtlustamise õigusakte, mille eesmärgiks on tervise ja ohutuse tagamine inimestele, peetakse ohutuks ka asjaomase määruse ettepanekule vastavalt.

3.9

Teisalt on uuendatud mõistete osa, kooskõlas uue toodete turustamise õigusraamistikuga. Lisaks on lihtsustatud oluliselt kehtivate Euroopa eeskirjade tuvastamise või uute Euroopa eeskirjade – mis lubavad oletada toote ohutust – väljatöötamise taotlemise protsessi, kooskõlastades selle standardimise uue üldise raamistikuga.

3.10

Majandustegevuses osalejate kohustused hõlmavad muuhulgas silditamise, toodete tuvastamisega seonduvat, parandusmeetmeid, mida ohtlike toodete puhul rakendada, ja pädevate asutuste teavitamist.

3.10.1

Ettepanek nõuab majandustegevuses osalejatelt suutlikkust oma tarnijaid ja kliente tuvastada. Komisjonil on õigus võtta meetmeid, mis nõuavad majandustegevuses osalejatelt elektroonilist jälgitavust võimaldava süsteemi loomist või taolise süsteemi toetamist.

4.4.1

Komitee leiab, et mõned terminid tuleks üle vaadata, kuna juba terminoloogilistel, tõlke või liikmesriikide erinevatest õigussüsteemidest tulenevatel põhjustel võivad need tulevikus määruse rakendamisel tekitada probleeme.

4.4.2

Termin „ohutud tooted” on sobiv ja hõlmab erinevaid aspekte, mis võimaldavad toodete ohutust hinnata tingimustel, millest tarbija peab teadlik olema, nagu nende kestvus, olemus ja koostis. Siiski tuleks terminit „toode” täiendada terminiga „valmistatud”.

4.4.3

Samuti võivad tekitada mõningat segadust terminid „tavalised” ja „mõistlikult eeldatavad”, kuna mõistlikkuse kriteeriumist võib järeldada, et see võimaldab lisada mistahes toote ka juhul, kui see ei ole ohutu, tingimusel, et seda kasutatakse õigel viisil.

4.4.4

Termin „tavaline” tuleks asendada ehk mõistega „harilik”. Vajadusele korral võib kõnealuse mitmetähendusliku mõiste siduda tarbija mõistega, kellele toode on mõeldud. Seetõttu soovitatakse kõnealuse termini asendamist „ohtliku toote” terminiga, ühendades direktiivis puudusega toodete tsiviilvastutuse kohta (8) (mille ühildamine liikmesriikide õiguskorras oleks soovitatav) olemasoleva mõistega, ehkki selles valdkonnas oleks toote mõiste laiem.

4.4.5

Termin „volitatud esindaja” osas oleks sobilik märkida, et viide volitusele võib tulevikus kaasa tuua konflikte nendes riikides, kus nõutakse, et allkirjastataks eelnev volitusleping, mistõttu oleks soovitav selle asendamine terminiga „kirjalik taotlus”, mis jätab vastavalt riigi õiguskorrale riikidele avatuks sobivaima lepingulise viisi, samal ajal võimalikke tuleviku probleeme lepinguliste küsimuste osas vältides.

4.4.6

Terminit „tõsine oht” oleks soovitatav laiendada terminiks „ohuga kokkupuude, selle tõenäosus või oht”, mis kaitseks tarbijaid rohkem. Teiste sõnadega tuleks termin „tõsine oht” siduda kiire tegutsemise ja ohtudest teadasaamisega samal hetkel meetmete võtmise vajadusega.

5.8.1

Määruse ettepanekuga määrustik tootjatepoolseks dokumenteerimiseks ja toimingute kohta, mida nad tarbijate ohutuse säilitamiseks peavad tegema ja mida komitee peab vajalikuks.

5.8.2

Kõnealused eriomased kohustused seisnevad turustatavate toodete testimises, kaebuste uurimises ja kaebuste, nõuetele mittevastavate toodete ja taastatud toodete registri pidamises, nagu ka kohustuses teavitada levitajaid kogu sellelaadsest järelevalvest.

5.8.3

Siiski ei täpsustata ettepanekus selle teostusviisi, jättes iga liikmesriigi otsustada, milliseid meetmeid ta peab kasutama (nt eriregistri loomine), või kui toimingud peavad olema ühtlustatud eesmärgiga pidada häiresüsteemi, mis lubaks turgu piisavalt varakult teavitada, et võtta tõhusaid meetmeid enne kahju tekitamist.

5.9.1

Kohustus tarbijaid teavitada peab viitama üksnes toodete kasutamisele ja olemusele ning mitte laienema kõnealusele tehnilisele dokumentatsioonile, mis võib sisaldada andmeid kaubandusalaste saladuste kohta ja muud tootjate konfidentsiaalset teavet, mis peab olema kättesadav asutustele, märkides selleks selgelt ühised selged standardid, mis ettepanekus ei sisaldu.

5.9.2

Kuna teksti põhjal näib, et tootja on vastutav toodete ohtlikkusest tuleneda võivate kahjustuste eest, oleks õigem sätestada, et asjaomase dokumendi sisu kestvuseks on kümme aastat. Suurema selguse huvides tuleks artikli 8 punkti 6 sõnastuses asendada „tootja tagab” sõnastusega „tootja vastutab”, mis vastab rohkem nende kohustustele. Sama peaks vastavaid muudatusi sisse viies kohalduma importijatele ja nende vastutusele, nagu ka kohustus pidada sarnaselt ülejäänud majandustegevuses osalejatega tehnilist dokumentatsiooni kümne aasta jooksul.

5.9.3

Et tarbijad saaksid kasutada takistusteta oma õigust teabele teatava toote kohta, on soovitatav, et artikli 8 punktis 7, mis kohustab tootjat viitama ühele ainsale teabepunktile temaga kontakti saamiseks, ei muutuks kõnealune vahend tarbijale koormavaks, et seda ei saaks tõlgendada nii, et sellega kaasneks kasutaja kaudne karistamine.