19.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 271/36

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kiidab kooskõlas Euroopa Parlamendi (1) ja Regioonide Komitee (2) väljendatud seisukohtade ning enda varasemate arvamustega (3) komisjoni ettepanekut kehtestada esimene piirkondlik finantstehingute maks maailmas.

1.2

Komitee tuletab meelde, et ta soovis, et finantstehingute maksu kohaldataks maailma tasandil, kuid leiab, et selle kohaldamine piirkondlikul tasandil (EL11+-ala) Euroopa Liidu 11 liikmesriigi (4) osalusel võib pakkuda erakordset võimalust soodustada selle edaspidist kohaldamist üle maailma.

1.3

Komitee kordab, kui oluline on tõhustatud koostöö meetod vahendina, mille abil liikmesriigid võivad saavutada mõnedel aluslepingutes ette nähtud teemadel (5) võimalikult laia kokkuleppe, vältides ühehäälsuse nõudest tulenevat blokeeringut, mis on ELi tihtipeale viinud poliitilisse ja majanduslikku ummikusse.

1.4

Komitee leiab, et üks kavandatava finantstehingute maksu tugevustest on asjaolu, et selle maksubaas on lai ja kaks maksumäära madalad, mis vähendab maksu moonutavaid negatiivseid mõjusid. Komitee leiab, et maksu kehtestamine EL11+-alal toetaks ühtse finantsturu loomist ja seetõttu peab komitee asjakohaseks maks alates 1. jaanuarist 2014 kasutusele võtta ning leiab, et maksu järkjärguline kasutuselevõtt ei ole sobiv.

1.5

Komitee leiab, et selleks, et maksul oleks majanduskasvule maksimaalselt suur mõju, tuleb maksutulu suunata sellise riikliku ja Euroopa investeerimisprogrammi rahastamiseks, millega suudetakse tagada, et lühikeses perspektiivis majandust ja tööhõivet elavdatakse.

1.6

Komitee rõhutab ja toetab seda, et finantstegevuse üleviimise ohu kõrvaldamiseks või vähemalt miinimumini vähendamiseks on komisjon finantstehingute maksu uues ettepanekus residentsuse ja territoriaalsuse põhimõtte (algses versioonis välja pakutud) seostanud emiteerija põhimõttega (issuance principle), mille pakkus välja Euroopa Parlament ja mida on komitee varasemas arvamuses tugevalt toetanud (6). Komitee rõhutab, et nende põhimõtete rakendamise tulemusel võiks kõnealune maks hakata teatud juhtudel kehtima ka maksuga mitteliitunud liikmesriikide finantsasutustele. Seetõttu peab komitee asjakohaseks, kooskõlas Euroopa Parlamendi ettepanekuga, käivitada põhjalikud ja asjakohased läbirääkimised kolmandate riikidega, et lihtsustada finantstehingute maksu sissenõudmist.

1.7

Komitee peab kooskõlas Euroopa Parlamendiga asjakohaseks täiendada residentsuse ja emiteerija põhimõtteid „omandiõiguse üleandmise põhimõttega”, mille abil oleks võimalik muuta finantstehingute maksu vältimine tõeliselt riskantseks ja kulukaks, tagades nii kõnealuse maksu parima rakenduse.

1.8

Komitee kiidab komisjoni tehtud muudatusi maksu paremaks haldamiseks ning maksude vältimise ja maksudest kõrvalehoidumise ärahoidmiseks. Komitee toetab erandi tegemist esmasturgudel toimuvale kauplemisele, mis on seotud vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjate (eurofondide) osakutega (Units of undertakings for collective investments in transferable Securities – UCITS) ja alternatiivsete investeerimisfondidega (Alternative investment funds – AIF), sest see soodustab ettevõtete rahastamist.

1.9

Komitee avaldab kahetsust, et finantstehingute maksu kohaldamise mikro- ja makromajanduslike tagajärgede hindamine on kavas ainult kolm aastat pärast kõnealuse direktiivi jõustumist, ning kutsub komisjoni üles pidevalt olukorda jälgima ja kontrollima (iga-aastane järelevalve). Nii saaks finantstehingute maksu mõju koheselt hinnata ja teha varakult selle maksu kohaldamisel võimalikke parandusi.

1.10

Komitee, kes omal ajal kritiseeris, et finantstehingute maksu esialgsele ettepanekule lisatud hindamisdokumendid olid ebapiisavad, tunneb heameelt asjaolu üle, et Euroopa Komisjon on osaliselt selle puuduse kõrvaldanud. Komitee rõhutab, et ettepanekute mõju kvantitatiivsel hindamisel on oluline, et komisjon parandaks praegu olemasolevaid mudeleid, kohandades neid alternatiivsete meetmete hüpoteeside hindamisele. Eelkõige kutsutakse komisjoni talitusi üles koostama võimalusel prognoose, lähtudes konkreetselt tehtud ettepanekute tegelikest omadustest.

1.11

Komitee avaldab kahetsust, et kui finantstehingute maksu ei kohaldata kõigis ELi 27 liikmesriigis, siis jääb ELi eelarvest omavahendite süsteemi oluline tugisammas puudu. Kõnealune süsteem pidi võimaldama taas tagada ELi finantsautonoomiat, nagu see oli algselt sätestatud Rooma lepingu artiklis 201.

1.12

Komitee rõhutab, et haldusorganitel tuleb liikmesriikide vahelise kooskõlastamise abil finantstehingute maksu kohaldamisel vähendada maksudest kõrvalehoidumise ja maksude vältimise ohte ning halduskulusid miinimumini.

1.13

Kuigi komitee rõhutab, et finantstehingute maksu mõju pensionifondidele ja tulevastele pensionäridele, tuleks tähelepanelikult jälgida, ei palu ta neid finantstehingute maksu kohaldamisalast välja jätta.

1.14

Komitee kinnitab, et ta kavatseb komisjoni, Euroopa Parlamendi ja nõukogu nõuandeorganina võtta endale kohustuse pidevalt jälgida seda protsessi, mille kaudu viiakse komisjoni ettepanek õiguslikult täide.

2.1

Euroopa Komisjoni kavandatud direktiiv (7) peegeldab eelmist, 2011. aasta septembris tehtud ettepanekut (8). Kuigi kõnealune ettepanek ei saanud nõukogus ühehäälset toetust, mobiliseeris see siiski 11 ELi liikmesriiki, et nad esitaksid 28. septembril 2012 komisjonile ametliku taotluse teha finantstehingute maksu kohaldamiseks tõhustatud koostööd.

2.2

Pärast taotluse teostatavuse hindamist ja kindlakstegemist, et finantstehingute maksu alal tõhustatud koostöö tegemine ei kahjustaks siseturgu ega nende liikmesriikide kohustusi, õigusi ja volitusi, kes selles ei osale, esitas komisjon 2012. aasta oktoobris lubamisotsuse, mille ta esitas 2012. aasta detsembris Euroopa Parlamendile ning mille majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu 2013. aasta jaanuaris heaks kiitis.

2.3

Komisjoni ettepanek peegeldab eelkõige algset ettepanekut. Teksti on tehtud mõned muudatused eesmärgiga i) tagada suurem õiguslik selgus ja ii) tugevdada maksudest kõrvalehoidumise ja maksude vältimise vastaseid õigusakte, nagu 11 liikmesriiki seda nõudsid.

2.3.1

Komisjoni ettepanekus on kinnitatud ja kindlustatud kolme algset eesmärki: i) tugevdada riikide erineva maksustamise neutraliseerimisega ühtset turgu; ii) tagada, et finantssektor annaks sarnaselt muude sektoritega võrdse panuse avaliku sektori tuludesse; iii) edendada finantssüsteemi investeeringuid reaalmajandusse.

2.3.2

Algse ettepanekuga sarnaselt oli selles maksubaas lai ja maksu alammäär madal: 0,1 % aktsiate, võlakirjade, ühise investeeringuga seotud osakute, rahaturu instrumentide, repolepingute, väärtpaberite laenuks võtmise kokkulepetega seotud finantstehingute puhul ning 0,01 % tuletislepingutega seotud finantstehingute puhul.

2.3.3

Selleks, et vältida reaalmajanduse normaalse toimimise takistamist, ei kohaldata maksu järgmiste tegevusalade suhtes: i) kodanike ja ettevõtjate igapäevased finantstehingud (laenud, maksed, kindlustused, hoiused jms); ii) kapitali kogumisega seotud investeerimise tavalised pangatehingud või restruktureerimise osana tehtud finantstehingud; iii) refinantseerimise, rahapoliitika ja valitsemissektori võla haldamisega seotud tegevus; iv) eurofondide ja alternatiivsete investeerimisfondide osakute esmasturul tehtavad tehingud. Kohaldamisalast jäävad seetõttu välja Euroopa Keskpanga, keskpankade, Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi (European Financial Stability Facility), Euroopa stabiilsusmehhanismi (European Stability Mechanism) ja ELiga tehtavad tehingud.

2.3.4

Ettepanekus kinnitatakse residentsuse ja territoriaalsuse põhimõtet, mille alusel on tehingus osalev finantsasutus finantstehingute maksu kohaldamise ala resident või tegutseb selle asutuse nimel, kes on selle ala resident, ning tehingut maksustatakse sõltumata geograafilisest alast, kus see tehing tehti.

2.3.5

Et vältida katseid paigutada ettevõtted finantstehingute maksu ühise süsteemi reguleerimisalast väljapoole, kehtestati emiteerija põhimõte kooskõlas Euroopa Parlamendi nõudmisega, mida toetab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee. See põhimõte näeb ette, et finantstehingutele kehtib finantstehingute maks, kui asjaomane finantstoode on emiteeritud ühes 11-st liikmesriigist, kes osalevad tõhustatud koostöös, sõltumatult sellest, kas finantstehingu osapoolte alaline asukoht jääb väljapoole finantstehingute maksu ühise süsteemi reguleerimisala või kus tehing teostatakse.

2.3.6

Residentsuse ja emiteerija põhimõtte koosmõju neutraliseerib või vähendab oluliselt suundumust paigutada ettevõtted finantstehingute maksu ühise süsteemi reguleerimisalast väljapoole, et vältida maksustamist. Et vältida maksustamist peaks finantsasutus loobuma klientidest, kelle alaline asukoht on finantstehingute maksu ühise süsteemi reguleerimisalal, ning tehinguist finantstoodetega, mis on kõnealusel reguleerimisalal emiteeritud. Ei tohi siiski unustada, et just kõnealusel reguleerimisalal luuakse ligikaudu kaks kolmandikku ELi SKP-st ja 90 % euroala SKP-st. Seetõttu ei ole asjakohane rakendada strateegiaid, millel puudub koosmõju kõnealuse turuga, kus finantsturgude ühtne maksustamine kujutab endast olulist elementi ühtse turu väljakujundamisel.

2.3.7

Vastavalt komisjoni arvutustele peaks kõnealusest maksust saadav tulu ulatuma 30–35 miljardi euroni aastas. See summa vastab ligikaudu 60 %-le hinnangulistest tuludest, juhul kui kõnealust maksu oleks rakendatud kõigis ELi liikmesriikides (see summa oleks hinnanguliselt 57 miljardit eurot). Tulu moodustuks 13 miljardi euro ulatuses aktsiatest ja väärtpaberitest ning 21 miljardi euro ulatuses tuletisinstrumentidest.

3.1

Viimastel aastatel on paljud ELi liikmesriigid kiitnud heaks finantstehingute maksu eri vormide kehtestamise, suurendades nii siseturgu kahjustavat maksuerinevuste ohtu (piiratud maksubaasid, maksuvabastuse eri vormid). Piirkondliku maksu kehtestamine finantstehingutele soodustaks tõelise ühtse finantsturu loomist, kus puuduvad ebatõhusate maksusüsteemide tagajärjel tekkinud konkurentsimoonutused.

3.1.1

Seetõttu leiab komitee, et finantstehingute maks peaks jõustuma vastavalt komisjoni ajakavale või siis 1. jaanuaril 2014. Seda ei tohiks siiski kehtestada järkjärguliselt, kuna see võiks põhjustada hilinemist ja tehnilisi probleeme, mis tulenevad EL-11+ alasse kuuluvate liikmesriikide kehtivatest seadustest.

3.2

Finantstehingute maksu kehtestamine ELi 27 liikmesriigis, isegi kui see on soovitav, osutus teostamatuks. Seetõttu näib, et selle rakendamine tõhustatud koostöö raames, mis ei too kaasa mingeid negatiivseid tagajärgi sellega mitte liitunud liikmesriikidele, on asjakohane strateegia, et tagada maksu tulevane kohaldamine Euroopa ja maailma tasandil.

3.3

Kuna maksu ei kohaldata kõigis ELi liikmesriikides, võib see teatud juhtudel põhjustada topeltmaksustamist reguleerimisalaga mitteliitunud riikides. See probleem puudutab väga väikest osa tehinguist, mida võib igal juhul vältida kahepoolsete tasaarvestuse lepingutega.

4.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab, et esialgset hinnangut finantstehingute maksu ühise süsteemi pikaajalise makromajandusliku mõju kohta (40 aastat) Euroopa majandusele on komisjoni talitused põhjalikult muutnud; hinnanguline negatiivne mõju suurusjärgus – 1,76 % kujunes nüüd positiivseks, ulatudes + 1 %-le.

4.1.1

Algses ettepanekus esitatud hinnangut muudeti, kaasates sellesse nii kavandatud tegelikest maksumääradest tuleneva mõju kui ka leevendava mõju. Selline lähenemisviis võimaldas esialgset hinnangut muuta – 1,76 %-lt – 0,53 %-le SKP-st (9).

4.1.2

Seejärel muutis komisjon kõnealust hinnangut, kuna selles ei võetud arvesse ettepaneku konkreetseid elemente, vaid toetuti ebareaalsetele tööhüpoteesidele (nt hüpotees, mille kohaselt rahastatakse kõiki uusi ettevõtetega seonduvaid investeeringuid finantstehingute maksust). Sellise paranduse tagajärjel vähenes tegelik mõju SKP-le pikas perspektiivis hinnanguliselt – 0,28 %-ni. Selle analüüsi raames asus komisjon koostama teist mõjuhinnangut, milles arvestati ka mõjusid, mis seonduvad finantstehingute maksust saadava tulu kasutamisega alternatiivse maksustamise vormina või avaliku sektori võimalikku investeerimisvahendina Selle hinnangu kohaselt on finantstehingute maksu mõju SKP-le positiivne, jäädes 0,2 % ja 0,4 % vahele (eeldusel, et tulu ulatub 0,16 %-le SKP-st) (10).

4.1.3

Siiski tuleks viimast hüpoteesi vaadelda kui pessimistlikku, kuna kogu maksutulu raames ei võeta arvesse tuletisinstrumentide maksustamise komponenti, mis on aga kaasatud komisjoni ettepankusse ning mis suurendaks tulu 0,16 %-lt 0,4 %-le SKP-st, mis tähendab finantstehingute maksu positiivset mõju SKP-le 1 % ulatuses (11).

4.2

Komisjoni analüüside põhjal võib finantstehingute maksu kehtestamine tõhustada maksimaalselt ELi majandust juhul, kui asjaomaseid maksutulusid kasutatakse nii Euroopa kui riiklikul tasandil avaliku sektori investeerimisprogrammi rahastamiseks, mis suudaks tagada majanduskasvu ja tööhõive arengu.

4.3

Viimase viie aasta jooksul, mis langesid kokku kriisiga, töötas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee välja terve rea arvamusi, milles ta rõhutas vajadust Euroopa makromajanduspoliitika kohandamise järele, et toetada investeeringuid majanduskasvu ja tööhõivesse (12). Kui järgida komitee soovitusi, võiks finantstehingute maksust saadav tulu tagada maksimaalse tõhususe, kui seda kasutatakse ulatusliku investeerimisprogrammi rahastamiseks riiklikul ja Euroopa tasandil.

4.4

Komitee on seisukohal, et üks finantstehingute maksu eeliseid seisneb selles, et kõnealusel maksul on lai maksubaas ning kaks madalat maksumäära. Need omadused võimaldavad vähendada maksimaalselt kõnealuse maksu negatiivset mõju, võrreldes maksuga, millel on kitsam maksubaas ja kõrgemad maksumäärad, mis kutsuksid esile olulisi turumoonutusi. Seetõttu arvab komitee, et ühest küljest tuleks maksimaalselt piirata maksubaasist ja maksukohustuslaste osas tehtavaid erandeid ning innustada EL-11 liikmesriike käivitama menetlust, mis kavandatud maksumäärade rakendamisel, aitab viia ellu tõelist siseturgu.

4.5

Komitee peab asjakohaseks kehtestada „omandiõiguse üleandmise põhimõte”, mille järgi finantstehing, millelt ei ole finantstehingute maksu makstud, ei ole õiguslikult kehtiv ning sellega ei kaasne asjaomase finantsinstrumendi omandiõiguse üleandmist.

4.6

Komitee toetab seisukohta, mille kohaselt tuleks maksubaasist välja arvata tehingud, mis seonduvad ühisinvesteerimisettevõtjate ja alternatiivsete investeerimisfondidega, kuna tegemist on ettevõtete rahastamisega otseselt seotud instrumendiga ning eesmärgiga järgida direktiivi 2008/7/EÜ sätteid. Komitee rõhutab, et hinnanguliselt väheneks maksutulu kõnealuste erandite tõttu nelja miljardi euro võrra.

4.7

Komitee nõustub vajadusega hoida võimalikku survet valitsemissektori võla intressimääradele kontrolli all, kuid nõustub ettepanekuga säilitada erand esmasturul emiteeritud valitsemissektori võlakirjade puhul ning tehingute maksustamine valitsemissektori võlakirjadega järelturul. Komitee peab asjakohaseks erandi tegemist järelturul üksnes organite puhul, keda ametiasutused on volitanud valitsemissektori võla haldamisega seonduvateks tehinguteks.

4.8

Seoses pensionifondidega on komitee juba varem märkinud vajadust teostada põhjalikku järelevalvet mõju üle, mida finantstehingute maks avaldab pensionifondidele. Nende tehingute väljaarvamine maksubaasist, mis seonduvad ühisinvesteerimisettevõtjate ja alternatiivsete investeerimisfondidega, sarnaselt esmasturul emiteeritud valitsemissektori võlakirjade kohta kehtiva erandiga, on kindlasti positiivne pensionifondide jaoks, arvestades pensionifondide portfellide struktuuri.

4.9

Komitee kordab veelkord vajadust põhjaliku järelevalve järele seoses finantstehingute maksu mõjuga pensionifondidele ja tulevastele pensionäridele, kuid ei nõua nende fondide väljaarvamist finantstehingute maksu kohaldamisalast.

4.10

Finantstehingute maksu kohaldamine, süsteemi likviidsust ohustamata, soodustab pikaajalisi strateegiaid pensionifondide jaoks, vähendades nii selliseid destabiliseerivaid tegureid nagu finantstehingutega välkkauplemine (13).

4.11

Uue maksu kohaldamisel tuleb pöörata erilist tähelepanu haldusjuhtimise üksikasjadele, et vähendada miinimumini nii maksudest kõrvalehoidumise ja maksude vältimise ohtu kui liikmesriikide ning maksukohustuslaste halduskulusid. Seetõttu peaksid liikmesriigid ja komisjon tagama kõnealuse maksu kontrolli- ja maksumeetmete rakendussätete väljatöötamisel halduskulude maksimaalse vähendamise, järgides tähelepanelikult arenguid. Ettepaneku mõju tõttu kutsub komitee komisjoni üles tegema üksikasjalikke ettepanekuid maksuga mitteliitunud liikmesriikide finantsasutuste ja asjaomast maksutulu saavate liikmesriikide koostöö kohta.

4.12

Komitee, kes omal ajal kritiseeris, et finantstehingute maksu esialgsele ettepanekule lisatud hindamisdokumendid olid ebapiisavad, tunneb heameelt asjaolu üle, et komisjon on osaliselt selle puuduse kõrvaldanud tänu mõjuhinnangu seitsmele selgitavale märkusele, mis olid lisatud eelnevale ettepanekule, (14) millele peaks lisanduma praegusele ettepanekule (15) lisatud mõjuhinnang. Vaatamata sellele rõhutab komitee nii analüüsidokumentide kui näitematerjali puudulikkust finantsturgude maksustamise praeguse olukorra ja maksutulu kohta eri riikides ja eelkõige EL-11+ alal. Eelkõige oleks asjakohane koostada põhjalikum hinnang maksu võimaliku mõju kohta säästjatele ja tulevastele pensionäridele, arvestades maksu ülekandumise erinevaid hüpoteese.

4.13

Komitee rõhutab, et ettepanekute mõju kvantitatiivsel hindamisel on oluline, et komisjon parandaks praegu olemasolevaid mudeleid, kohandades neid alternatiivsete poliitikameetmete hüpoteeside hindamisele. Komitee kutsub seetõttu komisjoni talitusi üles koostama võimalusel prognoose, lähtudes konkreetselt tehtud ettepanekute tegelikest omadustest.