19.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 271/23

1.1

Komisjoni teatisega antakse oluline panus äärmiselt vajaliku arutelu käivitamisse Euroopa Liidu üle ning astutakse märkimisväärne samm edasi võrreldes majandus- ja rahaliiduga (EMU) seonduvate varasemate meetodite ja sisuga. Lisaks sellele antakse esimest korda ülevaade ELi rahvusvahelisest rollist ja poliitilisest tulevikust. Seetõttu hindab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ettepanekut positiivselt: tegemist võib olla ajaloolise pöördepunktiga, ent see vaid eeldusel, kui nõukogu leiab pärast 20 aastat kestnud ootamist vajalikku julgustust ja tahet võtta vastu ja viia ellu seatud eesmärkide saavutamiseks vajalikud sätted ning asuda kiiresti tegutsema.

1.2

2011.–2012. aasta jooksul tehtud otsustega ongi Euroopa Ülemkogu käivitanud Euroopa valitsemistava olulise struktureeritud reformi, hõlmates järelevalvet ülemääraste makromajanduslike tasakaalunihete üle, eelarvereeglite karmistamist ja euroala riikide majanduspoliitika kooskõlastamist. EKP hiljuti heaks kiidetud mittekonventsionaalsed meetmed osta raskustesse sattunud riikide riigivõlakirju „teatud tingimustel, ent piiramatus mahus”, ühtse kriisilahendusmehhanismi loomine, et tagada usaldatavusnõuete range ja erapooletu täitmine ning katkestada side riigi ja pankade vahel, ning pankade likvideerimise eeskirjad on vajalikud vahendid EMU stabiilsuse tagamiseks.

1.3

Komitee nõustub komisjoni teatises esitatud ja hiljuti Euroopa Ülemkogu eesistuja Herman van Rompuy kinnitatud („Tõelise majandus- ja rahaliidu suunas”) strateegiaga euroala tugevdamiseks. Sellegipoolest peab ta seda ebapiisavaks tagamaks, et liikmesriigid, kodanikud ja ettevõtjad saaksid täies mahus kasu EMU-st, nagu on näidanud viimase kümne aasta tegelikkus. Nõukogul on Maastrichti lepingust tulenev poliitiline vastustus, millega seati ranged piirangud sellesama lepinguga loodud EMU-le. Seetõttu esitabki komisjon praegu tiheda ja toimiva majandus- ja rahaliidu loomise tegevuskava.

1.4

Selleks, et saaks EMU-d stabiilsemaks muuta ning tagada majandus- ja tööhõivekasv euroala riikides, tuleb nüüd ja kohe ning mitte keskpikas või pikas perspektiivis võtta nõukoguelluviidavaid tõhusamaid meetmeid nagu majanduskasvu soodustav kava ja tugevamad majandusliku integreerimise mehhanismid. Teisisõnu, vaja on makro- ja mikromajanduslike poliitikameetmete kombinatsiooni, järjekindlat tegutsemist, solidaarsust, usaldusväärsust ja kaasatuse tunnet nii liikmesriikide siseselt kui ka nende ja ELi vahel, unustamata, et arutlusel olevate meetmete peamine eesmärk peab olema kõigi inimeste heaolu.

1.5

Kuigi komitee hindab teatist, märgib ta, et ka juhul, kui kõik õnnestuks ellu viia, oleks raske saavutada märkimisväärset mõju, eriti otsustamismeetodi osas, kuna puudub konkreetne ettepanek poliitilise liidu kohta eurole oma kodu rajamiseks. Seesama kehtib ka võla, asümmeetriliste šokkide ületamise, majanduskasvu, konkurentsivõime ja tööhõive (mille jaoks tuleks ette näha süstemaatiline mõjuhindamine) kohta. Kõik need tõigad seavad piirangud praegusele olukorrale.

1.6

Komitee tuletab meelde, et Euroopa Komisjoni ettepanekute suurema enamuse kohta on komitee juba koostanud arvamused ja esitanud lahendused, sh EMU ja EKP piiride ning majanduskasvu ja riigivõla küsimuse kohta (1). Komisjoni ja nõukogu praeguseks tehtud edusammud moodustavad hea aluse kõnealuses valdkonnas töö jätkamiseks. Seetõttu peab komitee positiivseks, et komisjon otsustas sõnastada kõnealuseid küsimusi käsitlevad tulevased suunised, ja loodab, et see oleks nõukogu jaoks sobiv võimalus võtta kiiresti konkreetseid meetmeid riigivõla ja majanduskasvu kohta: see oleks tõeline kvalitatiivne hüpe.

1.7

ELi viimased, teatises toodud otsused vastavad – isegi kui vaid osaliselt – makromajanduslikule raamistikule, samas kui mikromajanduslikul tasandil tehtud ettepanekud tootmissektorite jaoks, mis ainsatena suudaksid majanduskasvu taaselavdada, näivad olevat ebapiisavad. Komisjoni dokumendiga üritatakse käivitada arutelu EMU ehk küsimuse üle, mille tähtsus ulatub eelarvete konsolideerimisest ja makromajanduslikest poliitikameetmetest palju kaugemale. Vajalikud on ka mikromajanduslikud meetmed nagu nt tõeline tööstuspakt (industrial compact).

1.8

Lisaks võiks komisjoni ettepanekuga nõustuda rohkem, kui EMU stabiilsemaks ja paremini toimivaks muutmiseks vajalike meetmete käivitamiseks seatud eri ajaetappides viidetaks selgesõnalisemalt vajadusele rakendada kõnealuse eesmärgiga kooskõlas olevaid ELi poliitikameetmeid, määratledes kavandatud sekkumisvaldkonnad ja kasutusele võetavad uued elemendid, et muuta ka Euroopa kulutused ratsionaalsemaks ja tõhusamaks.

1.9

Komisjon võib ja peab aitama käivitada vältimatud reformid, et suurendada liikmesriikide tootmis- ja haldussüsteemide konkurentsivõimet, kasutades uuenduslikke sekkumismeetodeid ja -kriteeriume siseturu, struktuurifondide ja ühiste poliitiliste põhimõtete vallas. Lisaks peaks ta eeskuju võtma EKP poolt kasutusele võetud uuendustest ja kavandama võrdselt märkimisväärsete muudatuste tegemist – nagu komitee on seda mitmel korral toetanud – nende ELi poliitikameetmete rakendamises, mis puudutavad liidu enim haavatavaid alasid, piirkondi ja sektoreid.

1.10

EKP peab täies mahus saama tegutseda majanduskasvu ja tööhõive soodustaja ning viimase hetke laenuandjana Euroriikide kavatsus liikuda selles suunas edasi aitaks konsolideerida usaldust EKP ja euro vastu ning tõrjuda spekulatiivsed rünnakud, eriti suuremates eelarveraskustes olevate riikide vastu.

1.11

Euro stabiilsust ei saa usaldada üksnes EKP-le ja ühisele rahanduspoliitikale, jättes liikmesriikidele täieliku vabaduse oma maksu- ja eelarvepoliitika rakendamisel. Komitee arvates ei saa euroala ühise eelarve loomist taotleva fiskaalliidu rajamist pikaks ajaks edasi lükata, nagu seda teatises ette nähakse, vaid sellest peab saama koos ühisraha ja ühise pangandusjärelevalvega teine sammas, millele tuginedes tuleks lühikeses kuni keskpikas perspektiivis luua EMU stabiilsus, andes selle kaudu turgudele Euroopa projekti järjepidevuse suhtes kindlustunde.

1.12

Institutsiooniliste ettepanekute osas teeb komisjon märkimisväärseid jõupingutusi. Komitee peab kasulikuks lisada lõpuks päevakorda institutsiooniline küsimus, kuna see on kõigi tema uuenduslike ettepanekute, sh poliitilise liidu alus. Tegemist on täiesti uue ettepanekuga. Sellegipoolest leiab komitee, et suurem osa ettepanekutest põhineb praegusel raamistikul, taotledes väga piiratud ja seega mitteotsustavaid edusamme, kui nõukogu ei peaks sellest kaugemale minema, pidades neid vaid tegutsema ergutavaks stiimuliks.

1.13

Ettepanekud võiksid olla jälle üks vaheetapp, ent komitee, kes peaks olema osa sellest protsessist, leiab varem esitatud ja heakskiidetud ettepanekutele tuginedes, et enam ei ole aega osaliste sammude tegemiseks teatud küsimustes, ent vaja on pigem kvalitatiivse hüppe tegemist nii poliitikameetmete sisu kui ka nende ellurakendamiseks vajaliku otsustusprotsessi poolest. Enam ei saa teeselda ja pärast jällegi korrata, et vaja on „tõelist” poliitikat, „tõelist” EMU-d, „tõelist” poliitilist liitu jne. Tuleb tegutseda senisest otsustavamalt ja viivitamata, nüüd ja kohe, et katkestada ELi suure osa haaranud majanduslangus ning tegeleda pikka aega lahendamata jäänud probleemidega, mida rahvusvaheline finantskriis on veelgi süvendanud.

1.14

Komitee kutsub nõukogu üles tegutsema komisjoni ettepanekutest eeskuju võttes senisest julgemalt ja selgemalt seoses saavutatud kokkulepetest kinnipidamise ja ülesandega esitada heakskiitu ja rakendamist ootavaid ettepanekuid. Muu seas tuleks nõukogul laiendada aluslepingu muutust silmas pidades häälteenamusega otsustamist kõigile valdkondadele, alates majandus- ja tööhõivepoliitikast.

1.15

Kokkuvõte komitee ettepanekutest

1.15.1

Tõelise EMU loomiseks peab komitee vajalikuks võtta viivitamata (jättes aluslepingu muutmata) järgmised meetmed:

1.15.2

Keskpikas ja/või pikas perspektiivis tuleb ellu viia järgmised meetmed, millega võiks kaasneda aluslepingu muutmine:

2.1

Komitee on teadlik sellest, et arutelu teema on selle hetke üks keerulisimaid. Euroopa on alustamas tihedama integreerimise uut faasi, mis tähendab rida julgeid samme edenemiseks. Komitee väljendab eriti suurt heameelt EMU tulevikku käsitleva arutelu käivitamise üle, pidades seda esimeseks sammuks kõnealuses suunas, ning juhib tähelepanu sellele, et EMU makromajanduslik tegelikkus on mikromajanduslike otsuste tulemus. Seetõttu tuleks makro- ja mikromajanduslikud poliitikameetmed omavahel kooskõlla viia, suunates need samade üldeesmärkide saavutamisele.

2.2

Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 9, mida täiendavad artiklid 151 ja 153, on peamiselt sätestatud, et EL peab oma poliitika ja meetmete kujundamisel ja rakendamisel arvestama vajadustega, mis on seotud tööhõive kõrge määra edendamise, elu- ja töötingimuste parandamise ning tõrjutuse vastase võitlusega. Komitee märgib hämmeldusega, et siin vaadeldavas teatises ei käsitleta ühtegi kõnealustest parameetritest tiheda ja toimiva majandus- ja rahaliidu eesmärkide raames. Komitee kutsub üles mainima kõnealuseid eesmärke selgesõnaliselt ja peab vajalikuks tagada suurem järelevalve (mõjuhinnang) majandus- ja rahapoliitiliste meetmete avaldatava mõju üle sotsiaalsele olukorrale ja tööturule. Ta peab samuti kohaseks töötada välja meetmed taoliste poliitikameetmetega võimalikult kaasnevate negatiivsete majanduslike ja sotsiaalsete tagajärgede kaotamiseks.

2.3

Tegelikult ei ole võimlik ellu viia ühtegi komisjoni poolt stabiilsema ja usutavama EMU rajamiseks esitatud ettepanekutest (ei lühikeses ega keskpikas kuni pikas perspektiivis), kui liikmesriikidel, eriti majandus- ja finantskriisist kõige rohkem mõjutatud riikidel ei õnnestu taastada majanduskasvu ja leida lahendusi tööalastele ja eriti noorte seas märkimisväärselt kasvava tööpuudusega seonduvatele probleemidele ning vähendada liikmesriikide vahel endiselt esinevaid erinevusi. Ja mitte midagi ei viida ellu ka siis, kui nõukogu ja eurorühm ei võta arvesse komisjoni ettepanekuid EMU täiendamiseks vajalike, juba 20 aastat oodatud reformide edasiviimiseks ning kui liikmesriigid ei tee tõsiseid sellesuunalisi jõupingutusi, et üheskoos juhtida osa igaühe suveräänsusest, mis on vajalik kõnealuse eesmärgi saavutamiseks.

2.4

Komisjoni peamine mureküsimus on see, kuidas tagada liikmesriikide majanduspoliitika kooskõlastamine omavahel kokkusobivate meetmete ja vahendite kogumi abil, millega tugevdatakse eelarvepoliitika ja järelevalvesüsteemide vastastikust lähenemist. See võimaldaks leevendada kõige rohkem võlastunud riikide raskusi riigivõla rahastamisel ning kinni pidada komisjoni väljapakutud ja hiljuti liikmesriikide heakskiidetud rangetest võlgade tagasimaksmise ja jätkusuutlikkuse kavadest (fiscal compact). Ent kodanike ja turgude usalduse taastamiseks peavad riigi tasandil võetud meetmed järgima siiski ühist Euroopa loogikat ning tootma konkreetset ja positiivset mõju kodanikele ja ettevõtjatele, mistõttu on vaja suuremat sidusust makro- ja riigi tasandil rakendatavate mikromajanduslike (noored, tööturg, sotsiaalkaitse jne) poliitikameetmete vahel.

2.5

Suures osas euroriikidest on majanduskasv olnud juba viiendat aastat negatiivne ning prognoosid järgmisteks aastateks lubavad vaid väga mõõdukat paranemist peamistes makromajanduslikes näitajates. Komisjoni esitatud ettepanekutega EMU tugevdamiseks peavad kaasnema teised tähelepanekud ja/või meetmed, et ettepanekud võiksid olla usutavad ja et EMU tuleviku üle võiks toimuda laiahaardeline ühine arutelu mitte ainult ekspertide vahel, vaid kaasates kogu Euroopa kodanikuühiskonna.

2.6

Euroriike kutsutakse üles ELiga kokkulepitud kohustustest kinni pidades jätkama järgmistel aastatel ranget eelarvepoliitikat, mille saaks eelkõige tagada reformide kaudu, mis on suunatud riigieelarve struktuuri ratsionaliseerimisele nii riigisektori kulude kui ka tulude osas, võttes nõuetekohaselt arvesse õiglust vahendite jagamisel ja maksumeetmete mitmekordistavat mõju. See võimaldaks suurendada tõhusust, eelarvepositsioone mõjutamata ja vähendamata selliste majanduskasvu ja heaolu seisukohast oluliste sektorite nagu tervishoiu, sotsiaalkaitsesüsteemide, hariduse, teadusuuringute ja uuendustegevuse ning taristute kulusid (2).

2.7

Ent kõnealustele riiklikele meetmetele tuleb lisada Euroopa tasandil võetavad meetmed, mis on vajalikud majanduskasvuks, tööhõiveks ja investeeringute elavdamiseks. Näitena võiks tuua järgmised: riigi tööturu toimimise tõhustamine, et integreerida see euroalasse ka makromajandusliku dialoogi kaudu, (3) avaliku sektori võlgade osaline vastastikune tagastamine spekulatsioonide ohjamiseks, eurovõlakirjade emiteerimine EKP või Euroopa investeerimisfondi poolt, et rahastada majanduskasvu ja ligi meelitada ülemaailmseid säästuülejääke; (4) võimalus jätta riigivõlast välja teatavad majanduskasvu positiivse tsükli loomiseks vajalikud strukturaalsed investeeringud ning lõpuks suurema tähelepanu omistamine tööstuspoliitikale nii keskvalitsustes kui ka ELi tasandi poliitiliste otsustajate poolt.

2.8

Kõnealuste poliitikameetmete rakendamise eest vastutavad liikmesriigid, ent komisjonil tuleb siiski tagada nende elluviimine oma institutsiooniliste eelisõiguste ja komisjoni enda hallatava ELi eelarve vallas, aidates selle kaudu ohjata jätkuvalt esinevaid tasakaalunihkeid ja territoriaalseid erinevusi.

2.9

Lisaks leiab komitee, et komisjoni teostatud EMU ajalooliste aspektide analüüsis ei tõsteta esile euro sünniga seotud tegelikke majanduslikke ja poliitilisi piiranguid, mis on eurot ja ELi tabanud kriisi peamine põhjus. Tundub vähemalt imelik, et EMU analüüsis ei viideta ega anta hinnangut Maastrichti kriteeriumitele, rahapoliitika „ühtsusele” ega riikide vahelistele majanduslikele erinevustele. Lisaks tundub vastuvõetamatu süüdistada 2008. aasta kriisi põhjustamises üksnes riigivõlga, ent mitte ELi ja riikide valitsuste poliitika nõrkust, eriti kui arvestada, et EMU loomisest peale keeldusid liikmesriigid süstemaatiliselt käivitamast arutelu maksu- ja eelarvepoliitika kooskõlastamise üle.

2.10

On hädavajalik rajada majanduslik liit koos ELi majandusjuhtimisega (samaaegselt pangandusliiduga või veel enne seda jne) ning komisjoni teatises luuakse sellele alus.

3.1

Lühikeses perspektiivis võetakse arvesse ja kirjeldatakse seitset ettepanekut, millest osa on juba tuntud, kuna need on seotud hiljuti ELis heakskiidetud meetmetega: Euroopa poolaasta, kuuest õigusaktist koosneva paketi ja kahest õigusaktist koosneva paketiga seotud õigusaktid ning EKP-le usaldatud pangandusjärelevalve. Need kõik on olulised sammud, mis tuleb täielikult ellu rakendada kooskõlas asjaomaste ELi õigusnormide ja nõukogu heakskiidetud riigipõhiste soovitustega. Komitee peab komisjoni ettepanekutest kõige huvitavamaks järgmisi.

3.1.1

Esimene on pärast ühtse järelevalvemehhanismi kasutuselevõttu ühtse kriisilahendusmehhanismi loomine, et lahendada raskustesse sattunud pankade probleemid. Siinkohal on kõige uuenduslikum aspekt see, et kriiside lahendamise kulud peavad kandma aktsionärid ja võlausaldajad. „[Ü]mberkorraldamiseks vajalikud mis tahes täiendavad vahendid” peaks tagama pangandussektor ise ja mitte enam maksumaksjad (5).

3.1.2

Teine ettepanek puudutab lähenemise ja konkurentsivõime toetamise vahendi kasutuselevõttu, et toetada struktuuriliste reformide teostamist euroala riikides. Ettepanek on väga üksikasjalik (teatise I lisa) ja selles kirjeldatakse, kuidas peaks toimuma vahendi loomiseks sõlmitavate kokkulepete jõustumine ja neist kinnipidamine. Ent ebaselgeks jäävad osalemise tase ja finantstoetuse maht, millest liikmesriigid võiksid kasu saada – mõlemad tegurid on määrava tähtsusega vahendi jätkusuutlikkuse tagamise seisukohast –, kuigi komisjon jätab endale võimaluse esitada üksikasjalikum ettepanek rakendamise tingimuste kohta (teatise lk 25). Komitee arvates peaks selline vahend struktuurilistele reformidele eelnema või vähemalt nendega samaaegselt töötama, et leevendada nende negatiivset mõju. Lisaks rõhutab komitee, et lähenemise ja konkurentsivõime toetamise vahend võib olla tõhus vaid siis, kui seda kasutatakse järk-järgult ja kooskõlastatult riikide tasandil võetavate meetmetega.

3.1.3

Tundub ka nii, et ettepanekut mitmeaastase finantsraamistiku kohta tajutakse karistusena nendele, kes ei pea kinni liikmesriikide ja Euroopa Komisjoni kokkuleppest, selle asemel, et seda peetakse stiimuliks ELi tasandil määratletud poliitikameetmete rakendamiseks. Liikmesriikidelt nõutavate rangete makromajanduslike tingimustega peaks kaasnema kava, millega soodustatakse majanduskasvu ja uute tööhõivevõimaluste arendamist eriti noorte jaoks ning mille väljatöötamises peavad aktiivselt osalema sotsiaalpartnerid ja kodanikuühiskond.

3.1.4

ELi ja euro rolli tugevdamine rahvusvaheliste rahandusorganisatsioonide juhtimisel ning euro välisesindatuse võime suurendamine on üks komisjonis, ent ka paljudes komitee arvamustes esile tõstetud olulisimaid aspekte, et suurendada ELi ja ühisraha mõjuvõimu ja otsustusjõudu rahvusvahelisel finantsjuhtimisel. Sellegipoolest jätab komisjon sõnastamata kõnealuse ettepanekuga kaasnevad raskused nii euroala sees kui ka väljaspool seda, arvestades Ameerika Ühendriikide (ent ka Ühendkuningriigi) valitsuse selgelt ebasoosivat suhtumist euro mõjuvõimu suurendamisse (ja vastavasse dollari mõjuvõimu vähendamisse) ning euroala riikide jätkuvaid lahkhelisid konkreetsete majanduslike ja poliitiliste huvide kaitsmise osas paljudes Rahvusvaheliselt Valuutafondilt abi saavates arenguriikides.

3.2

Keskpikas perspektiivis puudutavad tähtsaimad ettepanekud peamiselt rangetel tingimustel võlalunastamisfondi loomist, et piirata moraalset ohtu, ja uue riigivõla vahendi loomist euroala jaoks (eurovõlakirjad). Need ettepanekud on juba pikka aega olnud ELi peamiste institutsioonide ja liikmesriikide arutelu teemaks. Ka komitee on oma arvamustes mitmel korral rõhutanud vajadust võtta kasutusele eurovõlakirjad võla osaliseks vastastikuseks muutmiseks (liidu võlakirjad – Union bond) täiendava vahendina, et lihtsustada euroalal kõige suuremates võlgades riikide riigivõla rahastamist ja vähendada võlahalduskulusid (6).

3.2.1

Seetõttu oleks komitee eelistanud, et komisjon oleks esitanud ettepaneku ja/või viidanud komitee varasematele või ELi majandusministrite jt ettepanekutele, kuigi komisjoni dokumendis toodud Saksamaa majandusekspertide nõukogu (GCEE) ettepanekut võiks küll pidada heakskiidetavaks.

3.2.2

Rõhutades lunastamisfondi jäetakse siiski arvestamata, et riigivõla tagasimaksmise poliitika edukus sõltub suurelt jaolt eelkõige sissetulekute suurenemisest ja mitte nii palju avalike kulude vähendamisel tehtud edusammudest. See on õige suund, milles edasi liikuda – seda keskpikas perspektiivis ettenähtust märksa pikemaks ajaks, et viia võlakoorma suhe SKPsse tagasi Maastrichti lepingus sätestatud piirmäära allapoole. Kõige parem ettepanek on ehk endiselt liidu võlakirjad, nagu komitee on juba üksikasjalikult selgitanud (7). Ent ilmselt ei seisne probleem selles, millist tehnilist vahendit kasutada, vaid pigem lahenduses endas.

3.2.3

Lisaks on ettepanek tervikuna – mis puudutab liikmesriikidele esitatud nõudmisi – kooskõlas stabiilsuse paktiga, ent ei sisalda midagi uuenduslikku, mis viitaks muutustele kõnealustes poliitikameetmetes, mida ei saa samas suunas jätkata.

3.3

Pikas perspektiivis , mille käsitlus on komisjoni dokumendi nõrgim osa, nähakse ette EMU edasiarendamist täiemahuliseks pangandus-, fiskaal- ja majandusliiduks. Kahtlemata on tegemist eesmärkidega, millega komitee nõustub, eeldusel, et määratakse kindlaks nende elluviimiseks vajalikud üksikasjad. Komitee toetab liikmesriikide majanduspoliitika täielikku integreerimist, eelkõige finants- ja majandusvaldkonnas, ning sellise ELi ühiseelarve loomist, millel on rahalised omavahendid ja sõltumatu maksustamisvõime.

3.3.1

Institutsiooniliste aspektide osas piirdutakse teatises nende kirjeldamisega, viidates sellele, mis alusel oleks võimalik rajada majandus- ja rahaliit, millel on tugevam õiguslik struktuur ja peamiste majanduspoliitiliste küsimuste kindlam juhtimine. Ent teatises ei räägita makro- ja mikromajanduslikest tingimustest, mis peavad tagama ettepanekute teostatavuse pikas perspektiivis.

3.3.2

Komitee leiab, et niivõrd kõrgelennulise eesmärgi saavutamine võib õnnestuda, kui tehakse tugevdatud koostööd, millega kavatsetakse liikuda edasi poliitilise liidu poole. Seda protsessi võidaks lihtsustada, kui rahvusvahelises makromajanduslikus kontekstis viidaks lõpule vaid osaliselt käivitatud reformid, mis puudutavad laenu- ja finantsturgude toimimise eeskirju, makro- ja mikrotasandi usaldatavusjärelevalve mehhanisme ning finantskriisi süvendanud makromajanduslike tasakaalunihete vähendamist (lähtudes USA jooksevkonto defitsiidist ja Hiina jooksevkonto ülejäägist). Kui kõnealuses suunas jäävad märkimisväärsed edusammud tegemata, muutub keeruliseks vältida uute majandus- ja finantskriiside puhkemist.

4.1.1

Komitee hindab siiski positiivselt komisjoni püüet tegeleda ELi praeguse demokraatia puudujäägiga ja kaalutlusi, mille kohaselt on põhiprobleem suveräänsete õiguste loovutamises. Seega on tegemist protsessiga sellise poliitilise liidu loomiseks, mis ühendaks ja haldaks ühiselt senisest läbipaistvama ja demokraatlikuma otsustusprotsessi kaudu mõnda liikmesriikide pädevusalasse jäänud poliitikavaldkondadest, et suuta rääkida ühel häälel ja luua nö euroala Euroopa valitsus, mis on EMUd toetav teine, seni veel puuduv sammas.

4.1.2

Sellega seoses leiab komitee, et

4.1.3

Seetõttu ei ole küsimus Euroopa Parlamendi kaasamise keerulisuses, vaid pigem uue ühise otsustusprotsessi loomises euroala riikide vahel ja Euroopa Parlamendi sellesse kaasamises. Ei saa enam lubada iga riigi jaoks sõltumatu majandus- ja tööstuspoliitika jätkamist ning ühise rahapoliitika rakendamist, millega karistatakse kõige nõrgemaid riike, kuna puuduvad kompenseerimisvahendid.

4.2.1

Komitee hindab positiivselt Euroopa Parlamendi kaasamist arutellu majanduskasvu soodustamiseks esitatud ettepanekute üle ja riikide parlamentide vastavat kaasamist. Sama tuleks teha kohandamiskavade puhul ja mitte piirduda lihtsalt „teavitamisega”. Siin ollakse siiski ikka veel kunstlike formaalsuste vallas ja seega kaugel sellest, mida tuleks ette võtta ELi otsustusprotsessiga.

4.2.2

Seevastu tunduvad uuenduslikud ettepanekud poliitiliste erakondade kohta, mis peaksid muutuma näilise euroopluse asemel ka tegelikult euroopaliseks, tegutsedes järelikult ühtse üleeuroopalise struktuurina ja mitte enam paljude riiklike eripärade summana samal viisil kui üksikud riigid või teised organisatsioonid (ametiühingud, ettevõtjad jne) seda teevad.

4.2.3

Oleks kasulik, kui mitte ainult poliitilised erakonnad, nagu pakub välja komisjon, vaid ka teised suured üleeuroopalised organisatsioonid (nt ametiühingud, ettevõtjate liidud jne) – vähemalt euroala ulatuses – korralduksid ja tegutseksid juba 2014. aastal toimuvatel valimistel ühise üleeuroopalise ja mitte riigipõhise loogika alusel. See tähendaks märkimisväärset, kuigi mitte piisavat sammu edasi, ent oleks siiski hea eeskuju kõigile.

4.2.4

Valimistega seoses oleks vaja anda Euroopa Parlamendile aluslepingut puudutavad volitused, mis võimaldaksid tal (koos nõukoguga) eelnevalt kindlaks määratava aja jooksul välja selgitada, kuidas peaks toimuma üleminek poliitilisele liidule, milles laiendatakse häälteenamusega otsustamist kõigile valdkondadele ning milles antakse Euroopa Parlamendile hääleõigus ka majanduskasvu ja tööhõive küsimustes.

4.3.1

Komitee peab positiivseks majanduspoliitika kokkusulamist ja ühendamist tööhõivepoliitikaga, kuna nad on sama mündi kaks poolt, kuigi tegemist ongi majandusliku ja mitte õigusliku probleemiga. Seevastu on vaja kõiki majanduspoliitikameetmeid hõlmavat ühist otsustusprotsessi, milles viiakse kokku strateegia „Euroopa 2020”, riikide eelarvete kooskõlastamine, makro- ja mikromajanduslikud poliitikameetmed, euroala tööturg jmt, et jõuda praegusest otsuste tegemise süsteemist kaugemale. Ei saa arvata, et EMU muutmiseks piisaks sellest, et Euroopa Parlament moodustaks enda juurde vastava asjaomase komisjoni.

4.3.2

Samuti ei tundu just briljantne idee arvata, et majanduspoliitika eest vastutavale asepresidendile EMU kooskõlastamiseks volituste andmisega – isegi kui koostöös Euroopa Parlamendiga – saaks praegust olukorda parandada. Sellega seoses piisab ehk välispoliitika näitest. Seetõttu ongi vaja anda tõelised volitused volinikule või võimalik et ka ministrile.

4.3.3

Sellise suure tähtsusega küsimust ei saa lahendada õiguslik-parlamentaarsete formaalsustega manipuleerides: enne tuleb teha otsus majandus-, raha- ja tööhõivepoliitika alaste suveräänsete õiguste üleandmise kohta liikmesriikide tasandilt ELi tasandile, nagu komitee on mitmel korral soovitanud. Oleks vaja luua euroala majandusvalitsus, mida haldab otsustuspädevust omav ja häälteenamusega otsustav eurorühm koos Euroopa Parlamendiga. Selleks vajalikud muudatused aluslepingus tuleks teha viivitamata, sama kiiresti kui omal ajal tegutseti fiskaalpakti, fiskaalliidu jmt puhul. See võimaldaks luua majandus- ja tööstuspoliitika, majanduskasvu ja tööhõive jaoks ühtse turu, kus on ühine visioon ja kus riigid teevad solidaarseid otsuseid ELi kodanike huvides.

4.4.1

Komitee hindab positiivselt kõiki ettepanekuid euroala välisesindatuse kohta. Tegemist on teatise olulise osaga, arvestades kriisi ja vääringute vahelise suhte rahvusvahelisi tagajärgi. Praegu on euro nagu savipott rauapottide seas. Komisjoni esitatud strateegia euroala esindatuse konsolideerimiseks Rahvusvahelises Valuutafondis seisneb selles, et saada talle esmalt vaatleja staatus ja alles seejärel taotletakse ühisesindaja kohta. Tegemist on pikkade tähtaegadega, mis nõrgendavad euroala, mis aga peaks võimalikult pea saama rääkida ühel häälel erinevates organisatsioonides, nagu on komitee korduvalt märkinud. Seetõttu on komisjoni ettepanekud võib-olla realistlikud, ent lühikeses kuni keskpikas perspektiivis tagasihoidlikud ja ebapiisavad. Ka siin jääb asi selle taha, kuidas käitub nõukogu.

4.5.1

EKP suhtes järgitav lähenemisviis tundub ebapiisav. Komitee ei nõustu väitega, et aluslepingus tuleks pöörata tähelepanu „EKP demokraatliku aruandekohustuse suurendamisele”, kuna EKP on organ, milles otsuseid tehakse juba praegu häälteenamusega (vastupidiselt nõukogule). Lisaks on EKP probleemide ja rolli olemus teistsugune ning ei saa viidata üksnes järelevalvele, nagu näidakse komisjoni teatises tehtavat. Probleemid puudutavad EKP volituste laiendamist lisaks stabiilsusele ja inflatsiooni kontrollile ka majanduskasvule ja tööhõivele.

4.5.2

Selleks tuleb ka tagada, et mehhanismid EKP poliitikameetmete ülekandmiseks reaalmajandusse toimiksid tõrgeteta. Hiljuti EKP võetud ebakonventsionaalseid meetmeid kõnealuste mehhanismide tõhustamiseks ehk pangandussüsteemile likviidsuse tagamist (programmid CBPP ja LTRO) ja riigivõlakirjade ostmist järelturult (programmid SMP ja OMT) võib pidada esimeseks sammuks soovitud suunas, ent nad veel ei tähenda seda, et EKP toimiks vajadusel viimase instantsi laenuandjana, kellel on tõeline ja sõltumatu otsustusõigus. See eeldaks (teatavasti) aluslepingu muutmist.

4.5.3

On vaja tugevdada EKP sõltumatust otsuste tegemisel ja sekkumisvahendeid seoses tema rolliga viimase instantsi laenuandjana. Eesmärgiks ei ole suurendada liikmesriikide või ELi võlga, vaid suurendada usaldust euro vastu ja ohjata spekulatiivseid rünnakuid kõige suuremates võlgades riikide riigivõla vastu. Komitee meenutab eriti seoses mõjuga, mida avaldasid EKP sekkumismeetmed riigivõla jätkusuutlikkusele, et ainuüksi meetmest teatamine aitas juba vähendada euroala riikide riigivõlakirjade turul ning finants- ja laenuturgudel valitsevaid pingeid.

4.6.1

Komitee peab positiivseks Euroopa Kohtu rolli tugevdamist, ent mitte teatises kavandatud valdkonnas (liikmesriikide rikkumismenetlused). See tähendab, et majandusprobleeme, sh riigivõlaprobleeme peetakse endiselt tehnilis-õiguslikeks, mitte pigem poliitilisteks probleemideks, millega tuleks tegeleda ELi demokraatlikus ja läbipaistvas otsustusprotsessis, kus suveräänsed õigused kuuluvad kodanikele.