19.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 271/18

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et kaasava keskkonnahoidliku majanduse arendamine on Euroopa lähiaastate peamine väljakutse, kui Euroopa Liit soovib jätkata maailma ühe põhilise majandusjõuna. Rio+20 konverentsil tegi Euroopa Liit panuse keskkonnahoidlikule majandusele kui ühele säästva arengu viisile. Nüüd peab Euroopa Liit tegutsema. Selleks on vaja majandusarengu mudelit, mis seab esmatähtsaks avaliku sektori investeeringud ja määrab kindlaks asjakohased stiimulid erasektori investeeringuteks keskkonnahoidlikku teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni. Selle kaks eesmärki on innustada tootmistegevust, et saada kiiresti üle praegusest majanduslangusest, ning astuda majanduslikult ja sotsiaalselt liidripositsioonilt vastu sellele kolmandale töösturevolutsioonile.

1.2

Komitee leiab, et tootmises ja tarbimises vajalike põhjalike muutuste esilekutsumiseks on vaja ühe põhitingimusena kaasata kodanikuühiskond kogu sellesse kaasavale keskkonnahoidlikule majandusele ülemineku protsessi ning seda tuleb teha kõigil tasanditel, eeskätt valdkondlikul ja territoriaalsel (Euroopa, riigi ja piirkonna). Vajalik on osaluspõhine juhtimine, et võimalikult palju leevendada vastuseisu ja negatiivset mõju, mida kõik ümberkorraldused paratamatult endaga kaasa toovad. Just see osalemine võimaldab teha keskkonnahoidlikke edusamme majanduslikes, sotsiaalsetes ja keskkonnaalastes aspektides.

1.3

Komitee märgib murelikult, et keskkonnahoidlike maksustiimulite poliitikameetmed on viimastel aastatel langenud eelarvepoliitika karmistamise tõttu põhjalike kärbete osaliseks, millel on tõsised tagajärjed majandustegevuse vähenemise ja töökohtade kadumise näol. Rahvusvaheline Valuutafond on tunnistanud, et sellise poliitika tegelik tootmistegevust vähendav mõju on olnud seni hinnatust palju suurem.

1.4

Komitee toonitab, et kaasavat keskkonnahoidlikku majandust edendades suurenevad tööhõive loomise võimalused. Keskkonnahoidlike töökohtade all ei mõelda mitte ainult neid, mis on seotud mõne uue tärkava majandusharuga, vaid kõiki neid, mis kaasnevad tootmisprotsesside ja toodete keskkonnahoidlikumaks muutmisega kõigis valdkondades. Õiglane üleminek keskkonnahoidlikule majandusele vajab aktiivseid tööhõivemeetmeid, mis tagavad inimväärsete töökohtade loomise, sealhulgas töötajate kutse- ja täiendusõppe. Kõnealuse majanduskasvu jaoks on eriti oluline naiste ja noorte tööhõive neis valdkondades.

1.5

Komitee leiab, et sotsiaalpartnerite vahel kokku lepitud tööstuspoliitika on hädavajalik tehnoloogiauuenduste alaste püüdluste kooskõlastamiseks ja tootmistaristutes muudatuste tegemiseks paljudes Euroopa majandusharudes, millele avaldab mõju vähese CO2-heitega ja ressursitõhusa majanduse elluviimine. See nõuab ka ettevõtetelt märkimisväärseid investeeringuid.

1.6

Komitee arvates peab EL hõlmama säästva arengu strateegia eesmärgid kõigisse oma poliitikavaldkondadesse, eelkõige strateegiasse „Euroopa 2020” ja seitsmesse juhtalgatusse. On vaja saavutada kooskõla ELi eri strateegiate vahel ning komisjoni volinikud peavad sel teemal olema üksmeelsed. Just komisjon peaks kasutama strateegia „Euroopa 2020” vahehindamist selleks, et tugevdada strateegia keskkonnahoidlikkuse aspekte ja ühitada see täielikult Euroopa Liidu säästva arengu strateegiaga. Vaja on määratleda ja kasutusele võtta majanduskasvu kvaliteedi näitajad, mis võimaldavad seda jälgida ja hinnata.

1.7

Komitee rõhutab, kui olulist rolli saavad etendada ja peavadki etendama Euroopa poolaasta ja iga-aastane majanduskasvu analüüs, et tagada järelevalve säästva arengu meetmete üle. Komitee peab vajalikuks kaotada keskkonnakahjulikud toetused ning anda liikmesriikidele konkreetseid soovitusi keskkonnamaksude suurendamiseks, samuti jäätmete ja reovee käitlemiseks ning ringlussevõtu parandamiseks. Neis valdkondades peavad liikmesriigid näitama üles rohkem ambitsioonikust ja kehtestama laiemaid eesmärke.

1.8

Komitee väljendab muret asjaolu pärast, et ELi mitmeaastases finantsraamistikus aastateks 2014–2020 esineb üks suur vastuolu: kõige rohkem CO2 –heitkoguseid tootvad majandusharud (elamud, energeetika, tööstus ja transport) ei saa kõige rohkem ELi vahendeid keskkonnahoidlikule majandusele ülemineku lihtsustamiseks, seepärast on vaja nende vahendite mahtu oluliselt suurendada ning tagada nende kasutamise tõhusus ja tulemuslikkus.

1.9

Komitee peab eriti asjakohaseks teha edusamme keskkonnaalase maksustamise alal, sealhulgas maksusoodustuste võimaldamist ettevõtjatele, kes loovad kliimamuutustega võitlemisse reinvesteerimise fondi, eeldusel et selle haldamine toimub ühiselt koos töötajatega.

1.10

Seoses ELi kaubanduspoliitikaga leiab komitee, et tööstuse ümberpaigutamise ohu vältimiseks tuleks kaaluda CO2 alase maksustamisega võrdväärsete tollimaksude kehtestamist nende riikide jaoks, kes ei ole liitunud heitkoguste vähendamise rahvusvaheliste kokkulepetega.

2.1

2011. aastal koostasid OECD ja UNEP kumbki täieliku aruande keskkonnahoidliku majanduse kohta. ILO käivitas programmi „Keskkonnahoidlikud töökohad” ning 2012. aastal toimunud Rio+20 konverentsi üks põhiteema oli „Keskkonnahoidlik majandus säästva arengu ja vaesuse kaotamise kontekstis”.

2.2

Euroopa Liidus uuendati säästva arengu strateegiat ning 2009. aastal käivitati energiat ja kliimamuutusi käsitlev meetmete pakett, mille eesmärk on vähendada 2020. aastaks kasvuhoonegaase 20 %, suurendada taastuvenergia osakaalu 20 % ja parandada energiatõhusust 20 % (1). EL peab aastateks 2025 ja 2030 tegema heitkoguste vähendamisel veelgi suuremaid edusamme. 2011. aastal võttis komisjon vastu juhtalgatuse „Ressursitõhus Euroopa”, (2) edenemiskava „Konkurentsivõimeline vähese CO2-heitega majandus 2050. aastaks”, (3)„ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia aastani 2020” ja „Ressursitõhusa Euroopa tegevuskava” (4).

2.3

Komitee on alati toetanud majanduse keskkonnahoidlikuks muutmist kui panust säästvasse arengusse ning seda, et Euroopa ja liikmesriikide poliitikas tuleb esiplaanile seada kodanikuühiskonna ettepanekud kaasavale keskkonnahoidlikule majandusele üleminekul, rõhutades eeskätt vajadust teha tihedat koostööd ühiskonna kõigi sidusrühmadega. Seepärast on mitmetes komitee arvamustes viidatud selle teema eri aspektidele ja komisjoni järjestikustele ettepanekutele: komitee on rõhutanud, et keskkonnahoidliku majanduse ja juhtimise edendamist ei saa hoida lahus säästva tootmise, tööhõive ja tarbimise soodustamisest, meeste ja naiste võrdõiguslikkuse strateegiast ega kliimamuutusi käsitlevast ELi meetmete paketist.

3.1

Kaasav keskkonnahoidlik majandus peab looma tasakaalu majandusliku heaolu, suurema sotsiaalse sidususe ning loodusvarade suurema kaitse ja ratsionaalsema kasutuse vahel, sest loodusvarad tagavad meie ja järeltulevate põlvede heaolu. Eesmärk on tootmise dematerialiseerimine, st majanduskasvu lahtisidumine loodusvarade kasutamisest ning saaste ja jäätmete tekitamisest.

3.2

ILO järgi on keskkonnahoidlikud töökohad need, mis vähendavad ettevõtete ja majandusharude keskkonnamõju säästva tasemeni, aitavad vähendada energia-, toorainete ja veetarbimist, majanduse CO2-heidet ning kasvuhoonegaaside heitkoguseid. Keskkonnahoidlike töökohtade mõiste on üsna dünaamiline, sest keskkonnahoidlike ja muude töökohtade vaheline piir sõltub tehnoloogilise innovatsiooni protsessidest. Seega ei ole keskkonnahoidlikud töökohad mitte ainult need, mis on seotud mõne uue tärkava majandusharuga, vaid kõik need, mis kaasnevad tootmisprotsesside ja toodete keskkonnahoidlikuks muutmisega kõigis valdkondades.

3.3

Keskkonnahoidliku majanduse arendamine toetub kahele tugisambale: üks lähtub kliimamuutustega võitlemise poliitikast ja teine kasvavast konkurentsist tärkava majandusega riikidega üha napimate ja kallimate ressursside nimel.

3.4

Keskkonnahoidlik majandus ei ole pelk valdkondlik kohandus tärkavate ja traditsioonilisemate majandusharude vahel (lähtudes tehnoloogilisest liikumisest vähese CO2-heitega majanduse poole). See hõlmab endas ka tootmise ja tarbimise keskkonnahoidlikku ajakohastamist, et ühendada omavahel ettevõtete lisaväärtuse ja keskkonnasäästlikkuse suurendamise eesmärgid seoses toorainesäästu, energiatõhususe ja töökorraldusega ning samuti töötajate ja ettevõtte vaheliste suhetega tootlikkuse suurendamiseks kõigis aspektides.

3.5

Viimastel aastatel on ilmnenud Maa suutlikkuse piirid nii üha kasvava nõudluse rahuldamiseks saadaolevate loodusvarade osas kui ka meie planeedi suutlikkuse osas absorbeerida jäätmeid ja saastet.

3.6

Ei tohi unustada kliimamuutuste mõju tervisele: äärmuslike ilmastikutingimuste suurem esinemissagedus, osoonitaseme ja tahkete osakeste osakaalu tõus atmosfääris ja nende mürgisuse kasv kõrgemate temperatuuride tõttu ning juba kaotatud nakkushaiguste taaslevimine Euroopa mandrile.

3.7

Arenenud majandusega riikide ja suure osa tärkava majandusega riikide energia-, tootmis- ja transpordisüsteemi ümberkorraldamises lähiaastatel keskendutakse üleminekule suure CO2-heitega majandusest uuele, vähese CO2-heitega majandusele, kus energiatoomises on suur osakaal taastuvatel ja puhastel energiaallikatel, st neil, mis ei paiska õhku kasvuhoonegaase ega tekita teisi ohtlikke jäätmeid.

3.8

See põhjalik tootmise ümberkorraldamine, mida nimetatakse ka kolmandaks tööstusrevolutsiooniks, ei ole rahvusvahelise konkurentsivõime mõttes neutraalne, eeskätt nende riikide jaoks (nagu enamik ELi kuuluvatest riikidest), kes on energiaallikate ja toorainete netoimportijad. Seepärast on paljude OECD riikide valitsused juba alates 2009. aastast käivitanud ambitsioonikad stiimulite kavad, milles on olulisel kohal investeeringud taristusse, keskkonnasäästlikku teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni. Selle kaks eesmärki on innustada tootmistegevust, et saada kiiresti välja praegusest majanduslangusest, ning astuda liidripositsioonilt vastu sellele tootmise ümberstruktureerimisele.

3.9

Siiski on nende plaanide finantsarendust paljudes ELi liikmesriikides, nagu ka ELi eelarves, märkimisväärselt kärbitud, muu hulgas eelarvepoliitika karmistamise tõttu. Rahvusvahelise Valuutafondi peaökonomist on tunnistanud, et sellise poliitika tegelik tootmistegevust vähendav mõju on olnud seni hinnatust palju suurem. Ühe 28 riigis tehtud uuringu kohaselt on 2008. aastal alanud kriisist alates jäänud fiskaalkordaja 0,8 ja 1,7 vahele (5).

3.10

See keskkonnahoidliku majanduse hoo aeglustumine võib tekitada paljudele ELi riikidele suuri probleeme, sest praegu on tehnoloogiline erinevus arenenud ja tärkava majandusega riikide vahel palju väiksem ja muutuvam. Euroopale tervikuna ei ole tagatud vähese CO2-heitega majandusega arenenud riikide juhtrühma kuulumine. See võib pikas perspektiivis tekitada ELis suuri pingeid, sest seab kahtluse alla võime jätkata majanduslikult edumeelsema, sotsiaalselt ühtsema ja keskkonnasäästlikuma ühiskonna ülesehitamist. Siiski tuleb rõhutada, et ELil on tugev tehnoloogiline ja tootmisalane liidripositsioon mitmes selgelt tulevikku suunatud tööstusharus..

3.11

Edendades vajalike investeeringute ja stiimulitega keskkonnahoidlikku majandust, suurenevad Euroopas ka tööhõive loomise võimalused. Ei tohi unustada praegust tootmistegevust, mis moodustab ELi liikmesriikide majandusbaasi. Paljud praegu eriti saastavatesse tööstusharudesse kuuluvad töökohad saavad keskkonnahoidlikeks töökohtadeks, kui nad läbivad protsessid, mis võimaldavad neil suurendada energiatõhusust ning vähendada toorainete tarbimist ja tekkivat saastet. Mõned näited selle kohta: maanteetranspordi ettevõtted, mis töötavad välja ja ehitavad elektri- või hübriidsõidukeid ning ühistranspordisõidukeid; tsiviilehituse sektorid, mis ehitavad kiirrongiliine, sest see tähendab suurt energiasäästu reisija kohta võrreldes lennuki või tavarongiga; ehitussektorid, mis tegelevad energiatarbimise seisukohalt vähetõhusate elumajade energiasäästliku saneerimisega. Kõike seda tuleb teha dialoogi arendamise ja tugevdamise ning ühiskondlike arutelude ja kollektiivläbirääkimiste tingimustes, nii et lõpptulemus oleks tööhõive (kvantiteet ja kvaliteet) ja võrdsuse (töötingimused ja palgad) seisukohast positiivne. Siiski on ainult kaheksa ELi liikmesriiki ametlikult määratlenud keskkonnahoidlike töökohtade mõiste. See põhjustab erinevate määratluste ja meetodite tõttu erinevaid hinnanguid.

4.1

Kolmanda tööstusrevolutsiooni üks täiesti uus omadus on tootlike jõudude saavutatud arengutase ning kodanikuühiskonna suur tundlikkus ja surve säästvuse ja keskkonnateemade osas. Euroopas aitab keskkonnaorganisatsioonide, tarbijaühenduste, ametiühingute, ettevõtjate organisatsioonide ja teiste kodanikuühiskonna organisatsioonide tugev areng saavutada seda, et toimuvad muutused loovad majanduse, mis on sotsiaalselt ja keskkonnaalaselt paremini juhitava ja jätkusuutlikuma arengu teenistuses. See oli mõeldamatu varasemates protsessides, kus tehnoloogilised ja tootmisalased muutused toimusid vaid ettevõtjate otsuste alusel.

4.2

2009. aasta juunis heaks kiidetud ülemaailmses töökohtade paktis rõhutab ILO sõnaselgelt, et „sotsiaaldialoog on hindamatu väärtusega mehhanism riigi prioriteetidele vastava poliitika kujundamiseks. See on tugev alus, millelt innustada tööandjaid ja töötajaid koos valitsustega ühiselt tegutsema, mis on vältimatu kriisi lahendamiseks ja majanduse säästvaks elavdamiseks.” Sotsiaalpartnerite vahel kokku lepitud tööstuspoliitika on hädavajalik tehnoloogiauuenduste alaste püüdluste kooskõlastamiseks ja muudatuste tegemiseks tootmistaristutes paljudes Euroopa majandusharudes, millele avaldab mõju üleminek vähese CO2-heitega ja ressursitõhusamale majandusele.

4.3

Tehnoloogiauuendused kuuluvad lahutamatult keskkonnahoidliku majanduse juurde. Seepärast saavad need majandusharud, ettevõtted ja tehnoloogiad, mis edendavad majanduse keskkonnahoidlikuks muutumist, avalikult sektorilt ja erasektorilt rohkem rahalist toetust, sest nad suurendavad Euroopa majanduse konkurentsivõimet maailmas. Sellega seoses on Deutsche Bank määranud erainvesteeringutele suuna andmiseks kindlaks järgmised majandusharud, mis on kliimamuutuste valdkonnas esmatähtsad:

4.4

Erilise tähelepanuga tuleb käsitleda Euroopa VKEde probleeme piisavate rahaliste vahendite leidmisel vajalike investeeringute tegemiseks ökoinnovatsiooni.

4.5

Selleks, et innovatsioon pakuks konkurentsieelist, tuleb ettevõtete juhtimismudelisse hõlmata tavad, mis innustavad töötajate kaasamist. Tuleb ära kasutada seda, et tööjõu osalemine töökorralduses ja ettevõtluse planeerimisel on tegur, mis kahtlemata edendab innovatsiooni ja aitab parandada tootlikkust. See esitab väljakutse ajakohastada töösuhete ja kollektiivläbirääkimiste süsteemi ning selle suhet ettevõtte juhtimisega.

4.6

Töötajate osalemine ettevõttes on üks põhielement, mis soodustab paljudes majandusharudes Euroopa tehnoloogilist juhipositsiooni ja aitab säilitada ekspordivõimet. Seda ei tohi vaadelda mitte ainult toodetud rikkuse jaotamise vaatevinklist, vaid see on tegelikult rikkuse loomise üks oluline element, nagu ettevõtted ka ise tunnistavad (6). Suurelt jaolt on innovatsiooniprobleemid peamiselt seotud rangete organisatsioonistruktuuridega, mille puhul peetakse töötajat vaid pelgaks tööriistaks.

5.1

Konverentsil Rio+20 kaitses EL kaasavat keskkonnahoidlikku majandust, mis võimaldab liikuda säästva arengu suunas. Komisjoni eesmärk on edendada säästvat ja kaasavat arengut ja asetada majanduse keskkonnahoidlikuks muutmine oma Rio+20 järel toimuva tegevuse keskmesse. Kodanikuühiskonna hädavajalikuks kaasamiseks sellesse protsessi peavad valitsused arendama sotsiaaldialoogi.

5.2

Selleks, et aidata rakendada komisjoni juhtalgatust ja ressursitõhusa Euroopa tegevuskava, lõi komisjon 2012. aastal Euroopa platvormi, mis esitab 2013. aastal ressursitõhususe vahearuande ja 2014. aastal lõpparuande ning teeb järgmistes valdkondades tööd konkreetsete ettepanekutega üleminekuks keskkonnahoidlikule majandusele: taastuvenergia investeeringute raamtingimused, eesmärkide seadmine ja edusammude mõõtmine – sellega seoses tuleb üles ehitada kindel SKPd täiendavate näitajate süsteem, mis mõõdab kõnealuste poliitikameetmete tulemusi asjaomastes majandusharudes ja kogu ühiskonnas (konkurentsivõime kasv, töötajate töötingimuste paranemine, ringlussevõtu protsent, energia- ja ressursitõhusus, taastuvenergia osakaal, saastamise vähenemine) – ning ringmajandus ja majanduse keskkonnahoidlikuks muutmine.

5.3

Eriti asjakohane on teha edusamme keskkonnaalase maksustamise alal ja paljudes ELi liikmesriikides kehtivate suurte fossiilkütusetoetuste vähendamisel, sest paljude toodete ja teenuste hind ei peegelda õigesti kõiki tootmiskulusid, kuna saastekulud ei kajastu neis. Vabatahtlike ökomärgiste poliitika on jäänud ebapiisavaks, veelgi enam praeguse kriisi tingimustes, sest üha rohkem on neid tarbijaid, kelle jaoks on kõige olulisem toote hind, mitte selle keskkonnasõbralikkus. Selleks et saavutada ühiskonnas suurt üksmeelt keskkonnamaksude poliitika osas, tuleb arvestada sellega, milline on selle poliitika mõju ettevõtete konkurentsivõimele ja selle sotsiaalsed tagajärjed kodanikele (nt selle osas, mida on hakatud nimetama kütteostuvõimetuseks), ning töötada välja täiendavaid poliitikameetmeid (tööstus- ja kaubandusmeetmed, meetmed ebasoodsamas olukorras olevate ühiskonnarühmade toetuseks), mis seda mõju leevendaksid. Samuti tuleb luua maksusoodustusi ettevõtlustulu taasinvesteerimiseks CO2-heite vähendamisse (kliimamuutuste vastasesse võitlusse reinvesteerimise fondi kaudu) ja teiste negatiivsete keskkonnamõjude kahandamisse, eeldusel, et selle haldamine ettevõtetes toimub ühiselt koos töötajatega.

5.4

Komisjon võttis vastu seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi ettepaneku, millega kehtestatakse keskkonnapoliitika panus üleminekusse keskkonnahoidlikule majandusele. Parlament ja nõukogu peavad selle programmi heaks kiitma ning komitee on andnud oma panuse asjaomase arvamuse koostamisega (7). Siiski esineb ELi mitmeaastases finantsraamistikus aastateks 2014–2020 üks suur vastuolu: kõige rohkem ELi vahendeid ei suunata mitte kõige rohkem CO2 tootvatele majandusharudele (elamud, energeetika, tööstus ja transport).

5.5

Seoses ELi kaubanduspoliitikaga tuleb arvestada sellega, et suurema CO2 alase maksustamisega peaks tööstuse ümberpaigutamise ohu vältimiseks kaasnema võrdväärsete tollimaksude kehtestamine nende riikide jaoks, kes ei ole liitunud heitkoguste vähendamise rahvusvaheliste kokkulepetega. CO2 alase tollimaksu kehtestamisega piiratakse küll vaba kaubandust, kuid rahvusvaheline kogukond on selle muudel juhtudel juba heaks kiitnud. Nimelt kehtestati osoonikihi kaitsmiseks vastu võetud Montreali protokollis võimalus piirata kaubandust protokolli täitmise tagamiseks, kuna vaba kaubandus ei ole eesmärk omaette, vaid vahend rikkuse säästvaks loomiseks. Pole kahtlustki, et kliimamuutustest tingitud katastroofi vältimine Maal on olulisem kui maailmaturgude avatuna hoidmine toodetele, millega kaasneb suur kasvuhoonegaaside hulk.