25.8.2011

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 248/1

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ühtekuuluvuspoliitika roll ja prioriteedid ELi 2020. aasta strateegias” (ettevalmistav arvamus eesistujariigi Ungari taotlusel)

2011/C 248/01

Raportöör: Etele BARÁTH

15. novembril 2010 palus Ungari alaline esindaja Euroopa Liidu juures Péter GYÖRKÖS tulevase eesistujariigi Ungari nimel Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel välja töötada ettevalmistav arvamus järgmises küsimuses:

„Ühtekuuluvuspoliitika roll ja prioriteedid ELi 2020. aasta strateegias”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon võttis arvamuse vastu 31. mail 2011.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 472. istungjärgul 15.–16. juunil 2011 (16. juuni istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 141, vastu hääletas 9, erapooletuks jäi 22.

1.   Soovitused ja märkused

1.1   Soovitused

1.1.1   Komitee on veendunud, et Euroopa Liidu vastus kriisile ja Euroopa 2020. aasta strateegia aluseks olev maailmavaade koos strateegia eesmärkide ja juhtalgatustega määravad õige kursi, ning leiab, et kavandatavad meetmed ja rahastamisvahendid on paljulubavad. Strateegias – nagu ka laiendatud euroala paktis – keskendutakse vältimatutele kvalitatiivsetele muutustele, mis tuleb läbi viia, ja potentsiaalse majanduskasvu teguritele.

1.1.2   EL jätkab integratsiooniprotsessi süvendamist ja tugevdamist. Komitee on arvamusel, et kui EL ja liikmesriigid soovivad integratsiooni tugevdada, peavad nad 2020. aastaks viima ellu otsustavad muutused, eriti oma institutsioonide ning õigus- ja finantssüsteemi kvaliteedi osas. Selleks on vaja üheaegselt nii jätkusuutlikku (pikaajalist) stabiilsust, konkurentsivõimet (kasvupotentsiaali) kui ka suuremat (majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset) ühtekuuluvust.

1.1.3   Komitee on paljudes oma arvamustes rõhutanud, et ühtekuuluvuspoliitika on ELi ajalooline väärtus ning tuleks säilitada ja tugevdada selle kolme eesmärki – lähenemine, suurem piirkondlik konkurentsivõime töökohtade loomise kaudu ja tugevam territoriaalne koostöö. Vähem arenenud Euroopa riigid ja piirkonnad peavad tegema suuremaid investeeringuid infrastruktuuri ja muusse kapitali, mis on tähtis potentsiaalse majanduskasvu kiirendamise seisukohast.

1.1.4   Komitee on veendunud, et ühtekuuluvuspoliitika toetuseks investeeritud vahendid on andnud suures osas häid tulemusi, ent leiab siiski, et sellist rahastamist saab ja tuleb edasi arendada ja ümber struktureerida, eriti rahastamise ja kulutuste tõhususe ja tulemuslikkuse parandamiseks. Ühtekuuluvuspoliitika vahendid tuleb Euroopa 2020. aasta strateegiaga kooskõlastada Euroopa ühtekuuluvuspoliitikat kahjustamata.

1.1.5   Komitee soovitab praeguse ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide ja vahendite läbivaatamisel kaaluda võimalust viia need Euroopa 2020. aasta strateegia elementidega kooskõlla järgmiselt:

1.1.5.1   Ühtekuuluvuspoliitika praegused eesmärgid ja rahastamisvahendid

Ühtekuuluvuspoliitika
Eesmärgid	Struktuurifondid ja rahastamisvahendid
Lähenemine/jätkusuutlik majanduskasv	Euroopa Regionaalarengu Fond (ERF)	Euroopa Sotsiaalfond (ESF)	Ühtekuuluvusfond
Piirkondlik konkurentsivõime ja tööhõive	ERF	ESF
Euroopa territoriaalne koostöö	ERF

1.1.5.2   Euroopa 2020. aasta strateegia: 3 omavahel seotud prioriteeti

a)	Arukas majanduskasv: teadmiste- ja innovatsioonipõhise majanduse arendamine;

b)	jätkusuutlik majanduskasv: tõhusama, loodussäästlikuma ja konkurentsivõimelisema majanduse edendamine;

c)	kaasav majanduskasv: kõrge tööhõivetasemega majanduse tugevdamine, et tagada sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus.

1.1.5.3   Komitee soovitab ühtekuuluvuspoliitikas selgelt rõhutada ühiskondlikke, sotsiaalseid ja solidaarsusega seotud eesmärke ja kasutada investeeringuteks struktuurifondide vahendeid, tehes tihedat koostööd teiste Euroopa fondidega. Kui seda ei tehta, võib Euroopa 2020. aasta strateegia keskendumine tugevale majanduskasvule, mis eraldi võetuna on täiesti vastuvõetav, varjutada sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse.

1.1.5.4   Kui muuta struktuurifondide konkurentsivõime ja lähenemisega seotud eesmärkide järjestust ning rõhuda mitmest fondist rahastamisele, siis on Euroopa 2020. aasta strateegia ja ühtekuuluvusstrateegia eesmärgid täiesti kooskõlas ja ELi struktuurifondid aitaksid tulemuslikumalt suurendada piirkondlikku konkurentsivõimet.

ELi 2020. aasta strateegia		Ühtekuuluvuspoliitika (Reformitud struktuur)
Eesmärgid/vahendid	Juhtalgatused	Eesmärgid/vahendid	Struktuurifondid ja rahastamisvahendid
Arukas majanduskasv	Euroopa digitaalne tegevuskava, innovatiivne liit, noorte liikuvus	Piirkondlik konkurentsivõime ja tööhõive
Teadusuuringud/innovatsioon, haridus, digitaalühiskond		Suurem konkurentsivõime/atraktiivsem asukoht, inimkapitali arendamine/haridus jne, innovatsioon/teadmistepõhine ühiskond
Jätkusuutlik majanduskasv	Ressursitõhus Euroopa, üleilmastumise ajastu uus tööstuspoliitika	Lähenemine
Roheline energia/keskkonnateadlik ühiskond, võrgustike loomine/väikeettevõtted		Majanduskasvule kaasa aitava keskkonna ja infrastruktuuri arendamine, institutsioonide ülesehitamine
Kaasav majanduskasv	Uute oskuste ja töökohtade tegevuskava, Euroopa vaesusevastase võitluse platvorm	Euroopa territoriaalne koostöö
Võrdne juurdepääs/rohkem ja paremaid töökohti		Kohalik, piirkondlik ja makropiirkondlik koostöö

1.1.6   Komitee möönab, et eespool nimetatud struktuurilised muutused tähendaksid radikaalseid muutusi, mille keskmes on üksikasjalike eesmärkide määratlemine. Muu hulgas on vaja seada konkurentsivõimega seotud lisaeesmärke ja laiendada makropiirkondliku arengu toetamiseks territoriaalset koostööd. Kui puudub võimalus luua otseseid seoseid Euroopa 2020. aasta strateegia ja ELi ühtekuuluvuspoliitika vahel, võib see märkimisväärselt kahjustada nii nende eesmärke ja vahendeid kui ka poliitikameetmete rakendamise tõhusust.

1.1.7   Struktuurilised muutused võiksid saada teoks, kui EL tunnistaks ühtekuuluvuse ja ühtekuuluvuspoliitika laiemas mõttes konkurentsivõimega võrdseks prioriteediks. See peaks kajastuma ka mõlema prioriteedi tarbeks vahendite eraldamises. Samal ajal ei ole küsimus edaspidigi ühtekuuluvusele raha kulutamises, vaid selle tulemuslikumas kulutamises.

1.1.7.1   Komitee kutsub üles viivitamatult esitama paremaid ettepanekuid kavandatava nõuetele vastavuse eel- ja järelkontrolli kohta, mille eesmärk on jälgida ühenduse ühtekuuluvuspoliitika tõhusust ja tulemuslikkust. See kontroll ei tohiks siiski kahjustada ühtekuuluvusvahendite lihtsustamist tervikuna. Vastupidi, see peaks vähendama rakenduskulusid ja suurendama prognoositavust. Komitee loodab, et institutsiooniliste ja haldusalaste muudatuste tulemuseks on lihtsam ja tõhusam süsteem. Vaja on välja töötada mudel, mille abil hinnata tegelikke vastasmõjusid Euroopa 2020. aasta strateegia, riiklike reformikavade ja ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide saavutamisel, võttes aluseks ühtekuuluvuspoliitikast kasu saavate riikide ja piirkondade konkreetsed olud.

1.1.8   Komitee nõustub sellega, et kõik ELi poliitikavaldkonnad peaksid aitama kaasa Euroopa 2020. aasta strateegia edu tagamisele. ELi eelarve läbivaatamisel tehti ettepanek ühtekuuluvuspoliitika strateegilise kavandamise uue lähenemisviisi kohta. Komitee toetab täielikult ühise strateegilise raamistiku loomist Euroopa Komisjoni poolt, milles Euroopa 2020. aasta strateegia sihid ja eesmärgid kirjutatakse lahti investeerimisprioriteetidena. Raamistik hõlmaks kõiki ELi fonde ja sinna oleks kaasatud ka kõik ülejäänud ELi rahastamisvahendid.

1.1.9   Komitee kinnitab veel kord, et Euroopa Sotsiaalfond kui ELi inimressurssidesse investeerimise edendamise rahastamisvahend peaks toetama Euroopa 2020. aasta strateegia kolme prioriteeti, st arukat, jätkusuutlikku ja kaasavat majanduskasvu. Seejuures on nii tööhõive, koolitus, haridus, aktiivne kaasamine kui ka võrdsete võimaluste poliitika olulised tegurid.

1.1.10   Komitee arvates on tõhustatud eesmärkide saavutamiseks vaja tugevdada Euroopa Sotsiaalfondi institutsioonilist struktuuri ja parandada selle tõhusust, suurendamata samas halduskoormust. On tähtis, et ESFil oleks juhtiv roll eelkõige ebasoodsas olukorras olevate ühiskonnarühmade (nt sisserändajad, vähemused, puuetega inimesed ja romad) olukorra parandamisel ja nende integreerimist soodustavate tingimuste tagamisel.

1.1.11   Komitee juhib tähelepanu sellele, et erinevatest ühtekuuluvuspoliitikat rahastatavatest fondidest ja Euroopa 2020. aasta strateegia vahenditest rahastatavate poliitikavaldkondade kooskõlastamine võib mõjutada nende algseid eesmärke ja territoriaalset terviklikkust ning viia nende muutmiseni; nende rakendamise käigus võivad ilmneda uued olulised väljavaated. Rakendada tuleb üksteisele järgnevaid planeerimis-, juhtimis-, ja jälgimismehhanisme. Järk-järgulise protsessi põhiidee on, et partnerluslepingus tuleb määratleda nii ettevalmistused arenguks kui ka kogu rakendusprotsess, selle tingimused ja tõhususe mõõtmine. Samas peavad osapooled olema teadlikud sellest, et korralduskomiteede üldeesmärke võidakse abisaajate pideva jälgimise tulemusel muuta.

1.1.12   Komitee rõhutab, et Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamiseks on vaja tõhusamalt koordineerida iga fondi, eeskätt ühtekuuluvusfondi, struktuurifondide ja innovatsioonifondide haldamist.

1.1.13   Komitee nõustub, et pikemas perspektiivis ja vastuolude vältimiseks on palju pooltargumente kõigi ELi struktuuripoliitika osade (sh nt Euroopa 2020. aasta strateegia, ühtekuuluvuspoliitika, ÜPP ja Euroopa Investeerimispank) koondamiseks täielikult sidusaks ühenduse üld poliitika kogumiks, mida võiks nimetada EL 2050. See võimaldaks tihedamat poliitilist ja tehnilist koostööd ja kooskõlastamist, toomata kaasa üksikute poliitikavaldkondade kadumist. Muidugi on seda raske saavutada seni, kuni pädevus asjaomase poliitika erinevate elementide alal on jaotunud ELi ja liikmesriikide vahel. Piirkondliku mõõtme tugevdamine võib olla asjakohane viis soovitud eesmärgi järk-järguliseks saavutamiseks.

1.1.14   Omavahel ühendatud nn arukate asulatega mitmekeskuselise Euroopa arendamine nõuab meeskonnatööd, mis on võimalik üksnes eri sidusrühmade koostöös. Riikidevaheliste piirkondade koostöö, samuti makropiirkondliku arengu strateegiad, mis viivad kokku erinevate riikide ja sektorite sidusrühmi, võivad olla üheks edasiliikumise suunaks.

1.2   Piirkonnad ja ühtekuuluvus

1.2.1   Komitee arvates sõltub ELi konkurentsivõime suuresti piirkondliku konkurentsivõime tugevdamisest.

1.2.2   Komitee peab makropiirkondliku koostöö uusi vorme mitmes mõttes tähtsaks. Nagu komitee on juba mitmes arvamuses (Läänemere ja Doonau piirkonna kohta) toonitanud, peaks struktuurifondidest antav abi võimaldama määratleda nii füüsiliste kui ka mittefüüsiliste üleeuroopaliste võrgustike raames strateegiaid, mida Euroopa Liit vajab oma konkurentsivõime tugevdamiseks ja oma atraktiivsuse suurendamiseks asukohana.

1.2.3   Komitee leiab, et ELi tulevik ja selle poliitilise ühtsuse konsolideerumine sõltuvad ka sellest, kas EL suudab vaadata kaugemale statistikal põhinevast piirkondlikust lähenemisviisist, mida piiravad riigipiirid. On selge, et viimase paari aasta jooksul toimunud liikumine piirkondliku lähenemisviisi, mitmetahuliste programmide ja horisontaalsete kontaktide suunas, samuti klastrite tugevnemine, aitab Euroopa majanduse sotsiaalsetel ja territoriaalsetel aspektidel mõjule pääseda.

1.2.4   Komitee arvates ei ole mõtet rakendada erinevate poliitikavaldkondade raames paralleelseid ja kohati täiesti identseid eesmärke ega arendada suhteliselt kindlakskujunenud ühtekuuluvuspoliitika rahastamisvahenditest erinevaid mehhanisme.

1.2.4.1   Järgmine kümnend peab üha enam muutuma funktsionaalsete piirkondade kümnendiks. Piirkondadel võib olla üks või mitu keskust, koos piiriüleste horisontaalsete piirkondlike ja vertikaalsete majandussidemetega, mida omakorda toetab „tõhustatud koostöö” õiguslik, rahaline ja institutsiooniline potentsiaal. Seega võib mõiste „piirkondlik” uus tähendus anda arukale Euroopale uue mõõtme. Siiski, arvestades et mõned piirkonnad on endiselt mahajäänud – ja seda ka edaspidi –, on vaja programmi nende järeleaitamiseks.

1.2.5   Komitee on arvamusel, et Euroopa majanduse edukas viimine maailma areenile, kasvupotentsiaali suurendamine, piirkondlike erinevuste vähendamine, äärealadel tegutsevate mikroettevõtete ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete toetamine, uute ressursside vabastamine, teadlikkuse tõstmine keskkonna ja tervisliku eluviisi küsimustes, hariduse kvaliteedi parandamine, noorte motiveerimine, innovatsiooni edendamine, mitmesugustes protsessides osalemise innustamine ja Euroopa identiteedi tugevdamine on kõik sellised valdkonnad, mida võiks käsitleda.

1.3   Linnad ja linnastud

1.3.1   Komitee rõhutab, et Euroopa konkurentsivõime sõltub suurel määral suurlinnadest ja suurlinnapiirkondadest, kus ettevõtted saavad ära kasutada majandusharude koondumist ja ülemaailmseid turge ühendavaid võrgustikke. Linnapiirkonnad võivad üldiselt olla majanduskasvu tõukejõuks ning loovuse ja innovatsiooni keskusteks. Majanduskasvu edenemise ja uute töökohtade loomise eelduseks on selliste osalejate nagu ettevõtete, ülikoolide ja teadlaste kriitilise massi olemasolu. Linnade probleemid, olgu need seotud keskkonnaseisundi halvenemise või sotsiaalse tõrjutusega, vajavad asjakohast reageerimist ning asjaomase valitsustasandi otsest sekkumist.

1.3.2   Komitee arvates tuleks välja töötada kaugeleulatuv linnade arengukava, milles linnaprobleemide lahendamiseks ette nähtud rahastamisvahendid oleksid selgemini määratletud ning kus linnavõimudel oleks rohkem sõnaõigust linnade arengustrateegia kavandamisel ja rakendamisel.

1.3.3   Olenevalt geograafilisest asetusest täiendavad linnasüsteeme nende tagamaad. Komiteele ei ole vastuvõetav n-ö tavaks saanud linnade ja maapiirkondade jätkuv vastandamine. Linnade ja maapiirkondade partnerlustest saadav võimalik kasu sõltub väga suurel määral kohalikest – lõppkokkuvõttes ainulaadsetest – taustateguritest.

1.4   Maapiirkonnad ja põllumajandus

1.4.1   Komitee on seisukohal, et arvestades Euroopa 2020. aasta strateegia raames võetud suunda, on kesksel kohal ühelt poolt ühtekuuluvuspoliitika ja teiselt poolt ühine põllumajanduspoliitika, eriti integreeritud territoriaalse arengu seisukohalt. Põllumajandus on majandusliku dünaamika tähtis allikas ja ELi jaoks jätkuvalt strateegiline sektor, seda nii toiduga varustatuse küsimuses kui ka seoses maapiirkondade majanduskasvu ja tööhõive potentsiaaliga, samuti arvestades sektori panust kliimamuutustega võitlemisse.

1.4.2   Seda arvestades tuleb kahes kõnealuses poliitikavaldkonnas suunata jõupingutused nende ühiste paralleelsete eesmärkide saavutamisele, et muuta ELi majandus arukaks, jätkusuutlikuks ja kaasavaks, nii et seda iseloomustab tööhõive, tootlikkuse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kõrge tase.

1.4.2.1   Komitee leiab, et maapiirkondade arukatel ja ülemaailmselt seotud asulatel on oma osa Euroopa 2020. aasta strateegias kavandatud majanduse elavdamise saavutamisel. Nii nagu linnapiirkondade puhul, on ka maal võrgustike näol tegu väga olulise ettevõtete organisatsioonilise vormi ja regionaalarengu edendajaga.

2.   Järeldused

2.1   Komitee väljendab heameelt, et Euroopa 2020. aasta strateegias esitatud poliitikaviited seoses innovatsiooni vajadusega sellistes valdkondades nagu kliimamuutused, energiatõhusus, taastuvenergia, inimeste tervis ja demograafilised muutused on struktuuriliselt seotud hariduse, teadus- ja arendustegevuse ja digitaalühiskonna valdkonnas sätestatud eesmärkidega. Need kujutavad endast – ka piirkondlikus mõttes – silda ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide ja Euroopa 2020. aasta strateegia vahel.

2.1.1   Samuti märgib komitee, et mitmesugused teoreetilised lähenemisviisid ja praktikas kasutatavad kontseptsioonid on omavahel vastuolus. Andes territoriaalsetele aspektidele ühtekuuluvusprotsessis õigusliku rolli, on Lissaboni leping lisanud mõistele „piirkondlik” uue mõõtme. See, kuidas mõistet „piirkondlik” tuleviku regionaalpoliitikas määratletakse, ei ole tähtsusetu. Me vajame määratlust, mis võimaldaks meil jõuda ühise arusaamani, kas siis piirkondlikust ja institutsioonilisest vaatepunktist või asjaomaste õiguslike ja rahastamismehhanismide seisukohalt, et tagada Euroopas uus jätkusuutlik majanduskasv.

2.1.1.1   Komitee tunnistab, et makropiirkondlike strateegiate teke on väga positiivne protsess, mis on tihedalt seotud Lissaboni lepingus kasutusele võetud territoriaalse ühtekuuluvuse kontseptsiooniga. Regionaalpoliitika selle sõna ranges tähenduses peab tulemuslikult täiendama koostööd piirkondade vahel, mis on suuremad või asuvad teineteisest kaugemal, kuid millel on koostöö mõttes ühised huvid.

2.2   Muu hulgas ruumiliselt määratletud „programmirühmade” (st piirkondlikud, territoriaalsed, linnadevahelised) ühisosa toob esile piirkonnad, kus viiakse läbi arengut soodustavaid tegevusi. Neil piirkondadel on kindlasti üks või mitu suurt linnalist keskust, ilma et need teisi tingimata välistaksid või tõrjuksid. Mõnd majandussektorit iseloomustavate innovatsioonioskuste alusel määratletud Euroopa „tippkeskused” ei tähenda konkreetses linnakeskuses õnneliku juhuse läbi koondunud oskusi ja võimeid, vaid pigem teadmisi, mida ühendavad füüsilises ruumis selgelt määratletud ja konkreetsed seosed.

2.2.1   Tipptase on võimalik ainult tänu kvantitatiivsele arengule, mis väljendub ühtekuuluvuspoliitika keskkonna, infrastruktuuri, hariduse ja koolitusega seotud eesmärkide süsteemis. Neid piirkondi iseloomustab avatus. Osalemine on võimalik igal pool, kuid kvaliteedi tõttu tekivad pikaajalised võimalused teatud tõmbekeskuste läheduses. Prognoositavus põhineb õigusega ajalooliselt prognoositaval piirkondlike mitmemõõtmeliste oskuste stabiilsusel.

2.3   Selleks et innovatsioon saaks olla edukas, on eriti oluline toetada demokraatia uusi vorme. Ühiskondliku arutelu tavapäraseid vorme on vaja täiustada ja osalusdemokraatia vahendeid abiks võttes, tuleb oskused vabastada, et organiseeritud kodanikuühiskonnal oleks suurem soov või tahe osaleda, nagu seda sätestatakse aluslepingute aluspõhimõtetes.

2.4   Innovatsioon tähendab eelkõige uute ideede ja ettepanekute praktikas rakendamist, konkurentsi etteaimamist ja prognoositavatest protsessidest teadmiste abil ette jõudmist. Selle keerukus tähendab, et selles ühendatakse inimeste oskused, tehniline taip ja majandussuhted kogu nende mitmekesisuses. Loomulikult pakuvad linnakeskused kui sõlmpunktid sobivaid tingimusi – elutähtsat raamistikku –, milleta kõik jääb vaid teooriaks.

2.5   Seepärast peab – territoriaalsete analüüside alusel – rahalise toetuse süsteemide ja poliitika lahutamatuks osaks olema innovatsiooni ja järelejõudmise meetmete kooskõlastatud ja paralleelne toetamine.

2.6   Ehkki Euroopa 2020. aasta strateegia on majanduskasvu, konkurentsivõime, jätkusuutlikkuse ja struktuuripoliitika kõikehõlmav programm, on see laiemast, ülemaailmsest vaatenurgast ka programm, mis aitab Euroopal maailmaturul konkurentsivõimeliseks jääda.

2.7   Nii Euroopa 2020. aasta strateegia kui ka ühtekuuluvuspoliitika eesmärgid on eespool nimetatuga seotud. Siiski tuleb Euroopa 2020. aasta strateegiaga seoses tõdeda, et eesmärkide rakendamise institutsioonilisel raamistikul puuduvad ühised uued rahalised ja õiguslikud aspektid, mille vastasmõju võiks soodustada nende muutumist tõhustavateks teguriteks. Põhjendatud on väide, et ühtekuuluvuspoliitika rahastamisvahendite ümberkujundamine ja kaasamine kiirendaks innovatsioonile orienteeritud nn aruka Euroopa loomist, kuid ainult siis, kui rahastamisvahendite valikut suurendatakse, kasutades erinevate allikate integreerimisest saadavat sünergiat.

3.   Arutelu

3.1   Viimase kümnendi lõpul alanud kriis on Euroopa poliitilist ja majanduslikku uuendamist kiirendanud.

3.1.1   Osalt ülemaailmse kriisi tõttu vajab Euroopa Liit tugevamat majanduslikku integratsiooni. Komitee seisukohalt on tegu positiivse arenguga, kuna see tugevdab Euroopa Liitu, kuid 27 liikmesriigi seisukohalt on see raske, sest nende koostöö ei edene sujuvalt. Hoolimata kõigist kaasnevatest probleemidest, seisneb tugevama majandusliku (ja sellest tulenevalt poliitilise) integratsiooni peamine tähendus „ELi majanduspoliitika” arendamises. Sellel on kolm peamist tahku  (1):

a)	Stabiilsus Stabiilsuse ja kasvu pakti abil laiendab EL stabiilsusriske kätkevate sektorite ühise juhtimise ulatust ja loob kriisiohjemehhanismid (Euroopa finantsstabiilsusmehhanism ja Euroopa stabiilsusmehhanism).

b)	Majanduskasv ja konkurentsivõime. Praeguse seisuga on EL võtnud vastu Euroopa 2020. aasta strateegia ja laiendatud euroala pakti.

c)	Ühtekuuluvus EL rakendab ühtekuuluvuspoliitikat ja ühist põllumajanduspoliitikat, et vähendada sotsiaalseid, majanduslikke ja territoriaalseid erinevusi.

3.2   Toimunud muutused ning vastu võetud peamised dokumendid ja strateegiad moodustavad majanduse elavdamise retsepti, sätestades tingimused ja hoovad, mida ELi ja liikmesriikide tipp-poliitikud peavad ühiselt kasutama. Mitmeid vahendeid saab üheskoos kasutada, et saavutada stabiilsus, majanduskasv ja konkurentsivõime ning ühtekuuluvus.

3.3   Juba ELi 2020. aasta strateegia ja ühtekuuluvuspoliitika ühitamise ülesanne ise on vastuoluline, kuna ei tohi arvestamata jätta ohtu, mis seisneb vastuolus ühelt poolt turumajanduse ning teiselt poolt sotsiaalse ja territoriaalse võrdsustamise vahel. Praegu, kui rahastamine on piiratud ning ühe rahastamine toimub teiste arvelt, on oht veelgi suurem. Ühtekuuluvuse tugevdamine tuleks saavutada majanduskasvu ja konkurentsi tingimuste parandamise teel. Vähem arenenud liikmesriigid või piirkonnad ei tohi praeguses globaalses kontekstis enam rohkem aega kaotada.

3.4   Kriis on mitmete liikmesriikide rahandust kestvalt nõrgestanud ja seda on raske tugevdada ajal, kui hakkavad avalduma elanikkonna vananemisega seotud kulud. Lühidalt võib öelda, et enamik ELi riike seisab silmitsi raske tulevikuga.

3.5   Euroopa 2020. aasta strateegias hoidutakse täiesti õigustatult range piiri tõmbamisest struktuuriliste reformide (mida saab rakendada vaid pikaajaliselt) ja majanduse kiiret taastumist edendavate meetmete vahel.

3.6   Strateegia edu ei tohiks sõltuda majanduse lühiajalistest suundumustest. Just aeglastesse struktuurimuutustesse investeeritud ressursid on need, mis n-ö juhivad sektoreid, mis omakorda tänu konkurentsialasele innovatsioonile saavad hästi kogu süsteemi uuendada.

3.7   Potentsiaalsed majanduskasvu elemendid haakuvad paljude strateegia eesmärkidega (ja see ongi hea); siiski on ka mitu tahtmatut vastuolu.

3.7.1   Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide hulgas kajastavad – kasvupotentsiaali vaatepunktist – kõrgem tööhõive ja haridustase tööjõu kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid aspekte. Teadus- ja arendustegevuse kuludega haakuvad eesmärgid, samuti energia ja kliimaga seotud sihid, on seotud investeeritud kapitali kvaliteedi ja keskkonna jätkusuutlikkusega. Samal ajal puuduvad strateegias mõned tegurid, mis määravad ära kapitali koguse ja kvaliteedi (investeeringud ja nende tehnilised standardid) ning kogutootlikkuse. Strateegias omistatakse suurt tähtsust teadus- ja arendustegevuse kulutustele, kuid ei käsitleta piisavalt innovatsiooni ettevõtetes ega majanduslikku ja sotsiaalset innovatsiooni, mida ei saa samastada teadus- ja arendustegevusega.

3.7.2   Eelöeldut arvestades kajastab Euroopa 2020. aasta strateegia sellist majanduslikku lähenemisviisi, mis vastab aeglase majanduskasvuga arenenud riikide vajadustele ja oludele. Sellistes riikides on suur teadus- ja arendustegevuse võimekus ja suhteliselt madal investeeringute osakaal. Pika aja jooksul on isegi selline madal osakaal osutunud vajalike struktuurimuutuste tagamiseks piisavaks. Arenenud riikides pole kahtlust, et teadus- ja arendustegevusel ning innovatsioonil on majanduskasvu seisukohalt keskne roll. Sellest vaatenurgast ei ole ühtekuuluvus tingimata konkurentsivõimega vastuolus, kuid on alles teisejärguline.

3.7.3   Siiski vajavad keskmise majandusarengu tasemega uued ELi liikmesriigid järelejõudmiseks investeeringuid nii infrastruktuuri kui ka muudes valdkondades. Sellistes riikides on majanduskasvu peamiseks tõukejõuks pigem investeeringud kui teadus- ja arendustegevus. Ehkki komisjoni dokumendis (2) nimetatakse sellega seoses ühtekuuluvust, ei rõhutata ettepanekus piisavalt vähem arenenud riikide aitamist teistele järele jõudmisel.

3.8   Euroopa 2020. aasta strateegiat ei ole võimalik mõista, teadmata, kuidas rahastamine toimub. Ühest küljest jääb 2010. ja 2013. aasta vahele nn hall tsoon, mil kehtib praegune finantsperspektiiv, mis ei ole aga alati kooskõlas Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkidega (näiteks seoses digitaalse tegevuskavaga). Teisest küljest määravad Euroopa 2020. aasta strateegia raames vastu võetud eesmärgid suuresti ELi järgmise eelarve kulude osa. Seda silmas pidades oleks soovitav siduda strateegia eesmärgid finantsraamistiku prioriteetidega.

3.9   Analüüsid näitavad, et järelejõudmisse investeeritud energia tasub end mitmekordselt, lisaks kaasneb sellega palju muud kasulikku:

—

esiteks on võimalik tõestada, et ELi eelarvest tehtud investeeringud annavad tulemuseks ELi majanduse finantstulemuste (SKP) keskmisest kiirema kasvu tänu kõrgetehnoloogia siirdele, impordi suurele osakaalule investeeringutes, oskustööjõule, odavama infrastruktuuri eelistele ja investeeringutele, mis saavad kasu rahalisest toetusest ja tuginevad nüüdisaegsele infrastruktuurile;

—	teiseks ühtse turu laiendamine, laiaulatuslikum teenuste osutamine ja teadmusbaasi suurenemine on kõik tegurid, mis juba iseenesest oluliselt soodustavad innovatsiooni;

—	kolmandaks tähendab struktuurifondidest saadav toetus VKEde jaoks tihti turgu, juurdepääsu turule või arengu rahastamisele;

—	lõpuks avaldab integratsioon ja järelejõudmine potentsiaalselt märkimisväärset soodustavat mõju kõige ebasoodsamas olukorras olevatele ühiskonnarühmadele, kes on mitmel põhjusel tööturult kõrvale jäänud.

3.10   Komitee väljendab kahetsust, et komisjon ei ole esitanud majanduskasvu stsenaariumi, mis kasutaks maksimaalselt ühisturu potentsiaali, vaid keskendub selle asemel tugevale eelarve konsolideerimisele kui majanduskasvu eeldusele. Palju rohkem tuleks tähelepanu pöörata kasvuteguritele, mis aitavad liikmesriikidel eelarvet konsolideerida ja samal ajal jätkusuutliku majanduskasvu poole püüelda. Komitee leiab, et selle saavutamiseks peab tulevikku suunatud majandusstrateegia lahutamatu osa olema tasakaalustatud makromajanduslik kombinatsioon, mis seob sobival viisil pakkumise ja nõudluse aspektid.

3.11   Oleks eriti hea, kui programmide üle otsustamisel lähtutaks oodatavate tulemuste ja riskianalüüsi alusel määratletud „finantskeskuste” olemasolust. See on kindlasti vajalik samm, sest üleilmastumine ületab kaugelt territoriaalsed piirangud ja jätkuvalt suureneb osas piirkondades esilekerkivate innovatsioonimootorite üleilmne mõju, samuti nende võime klastreid moodustada.

3.11.1   Sellised piirkonnad peavad saama oma rahalisi vahendeid kontrollida ja ise otsustada, kuivõrd prioriteetseks pidada vahendite eraldamise käigus erinevaid arengutegureid. Tänu pikaajalisele osalemisele innovatsiooniprotsessides ja loodud lisaväärtusele peavad nad saama otsustada, kas rahaline toetus heaks kiita või kaotada.

---

(1)  Vt Euroopa Liidu lepingu artikkel 3.3 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 174.

(2)  KOM(2010) 2020 lõplik.

---