30.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 224/77

—

„Ettepanek: nõukogu määrus, milles käsitletakse ohualdiste avamere ökosüsteemide kaitset põhjapüügivahendite kahjuliku mõju eest” ja

—

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele” Kahjulike tagajärgedega kalapüük avamerel ja ohualdiste süvamereökosüsteemide kaitsmine

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee avaldab toetust komisjoni ettepaneku üldisele poliitilisele suundumusele, kuid on arvamusel, et määruse sisu, tõhusust ja mõju saaks parandada, kui sellele lisatakse käesoleva arvamuse punktides 4 ja 5 esitatud soovitused.

2.1

Viimastel aastatel on selgunud, et süvamere ökosüsteemidest võib lähtuda tohutu bioloogiline mitmekesisus ja külluslik mereelu. Tegu on maailma ühe viimase märkimisväärse säilinud loodusvarade rühmaga. Inimtegevus ohustab külmaveerahusid, veealuseid kõrgendikke, koralle, hüdrotermilisi lõõre ja käsnasid. Kõnealused süsteemid elutsevad vähemviljakas keskkonnas kui need, mida leidub madalas vees, ja seetõttu võib nende taastekkeks kuluda sajandeid. Süsivesinike uurimisel, veealuste kaablite paigaldamisel, jäätmete merrejuhtimisel, teatud põhjapüügi liikidel (1) ja muul inimtegevusel võib olla negatiivne mõju. Külmaveekoralle leidub ka parasvöötme mandrilaval (2).

2.2

Põhjapüük nõuab väga erilisi püügivahendeid, mida enamasti saab kasutada tõsist kahju tekitamata, kui merepõhi on liivane või mudane. Siiski on osad vahendid paratamatult rasked ja robustsed. Õrnades süvamere ökosüsteemides võivad need tugevasti halvendada elupaiku ja hävitada iidseid, suurel määral asendamatuid struktuure, eriti koralle.

2.3

Nagu sageli ülemaailmsete keskkonnaküsimuste korral, on siingi selge, et probleemi on võimalik terviklikult lahendada vaid tasakaalustatud, tõhusate ja täidetavate meetmete rakendamisel kõikjal maailmas. ÜRO Peaassamblee on arutanud avamere kalapüügiga seotud probleeme 2004. aastast alates. 8. detsembril 2006 võttis peaassamblee vastu resolutsiooni 61/105 säästva kalanduse kohta , milles esitati riikidele ja organisatsioonidele, kelle jurisdiktsiooni alla kuulub põhjapüük avamerel, tungiv üleskutse võtta meetmed põhjapüügi reguleerimiseks, et kaitsta ohualteid mereökosüsteeme kahjustamise eest (3).

2.4

Käesolevas arvamuses käsitletakse kaht komisjoni dokumenti ohualdiste mereökosüsteemide kaitse kohta. Esimeses (KOM(2007) 604) esitatakse üldine poliitiline lähenemisviis, mis ettepaneku kohaselt peaks suunama ja teavitama konkreetsetest meetmetest, mida EL peaks võtma. Need tulenevad FAO (ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon) soovitustest, mis töötati välja teema ulatusliku arutelu käigus ÜRO Peaassambleel (4), kus ELil oli märkimisväärne roll. Teine dokument (KOM(2007) 605) on ettepanek võtta vastu nõukogu määrus, mida kohaldatakse ELi laevade suhtes, mis tegutsevad avamerel piirkondades, mida ei reguleeri piirkondlikud kalandusorganisatsioonid ja mida tuleks käsitleda otsese seadusandliku vastusena.

2.5

Pikas perspektiivis on merepõhja elupaikade kaitsmine nii tööstuse kui ka keskkonnakaitsjate huvides, sest see tagab kalavarude pikaajalise säilimise ning merekeskkonna bioloogilise mitmekesisuse püsimise ja kaitse.

3.1

Avamere põhjapüügi korraldamise raames saab välja tuua kaks põhielementi: kavandatava püügipiirkonna keskkonnamõju eelnev hindamine, mis on kalapüügi lubamise eeltingimus, ning märkimisväärse kahjuliku mõju puudumise tõestamine, mis on kalapüügi jätkamise tingimus. Selleks tuleb parandada uurimistegevust ja andmekogumist, et kindlaks määrata ohualdiste süsteemide teadaolevad või tõenäolised asukohad ja ökoloogiline dünaamika.

3.2

Eriti väärtuslik meede on geograafiliselt suletud või erikorraga alade kehtestamine. See toimuks kokkuleppel piirkondlike kalandusorganisatsioonidega. Piirkondliku kalandusorganisatsiooniga hõlmamata piirkondades kuulub kaitsemeetmete võtmine selle liikmesriigi pädevusse, mille lipu all laev sõidab.

3.3

Määruse ettepanekus sätestatakse range kontrolli rakendamine avamere põhjapüügile, võttes meetmeid, mis on sarnased nendega, mis Loode-Atlandi, Vaikse ookeani lõunaosa ja Antarktika avamerel kalastavad riigid on juba vastu võtnud ning mis on esitatud vastuvõtmiseks Põhja- ja Kagu-Atlandi, Antarktika vete ja Vahemere piirkondlikele kalandusorganisatsioonidele.

3.4

Komisjon sai liikmesriikidelt, kalandussektorilt ja keskkonnakaitseorganisatsioonidelt ulatuslikku tagasisidet kolme aasta jooksul, mil ÜRO Peaassambleel toimusid läbirääkimised kõnealuse teema üle. Komisjon pooldas regulatiivset lähenemist (vastandina keelule), soovides, et lipuriigid kohaldavad seda kas piirkondlike kalandusorganisatsioonide kaudu või otse, kui nende laevad tegutsevad sellistes avamere piirkondades, kus piirkondlikke kalandusorganisatsioone veel ei ole loodud.

3.5

Ettepanekus jäetakse avamere kalapüügi korraldamine suurel määral liikmesriikide pädevusse ja seotakse spetsiaalsete kalapüügilubade väljaandmisega. Loa taotlemisel tuleb laeva kohta esitada püügikava, milles on märgitud kavandatud püügipiirkond, püüdavad liigid, püügi sügavus ja merepõhja batümeetriline profiil. Ametiasutused hindavad seejärel püügikava ja selle võimalikku mõju ohualdistele mereökosüsteemidele, tuginedes parimale olemasolevale teadusteabele.

3.6

Ettepanekus sätestatakse samuti mõned selged piirangud. Sügavamal kui 1 000 meetrit on põhjapüügivahendite kasutamine keelatud. Kui kalalaev avastab kalapüügi käigus ohualti mereökosüsteemi, peab ta püügi viivitamata lõpetama. Ta võib püüki jätkata üksnes vähemalt viie meremiili kaugusel nimetatud asukohast. Oma leiu asukohast tuleb teavitada vastutavaid ametiasutusi, kes seejärel võivad otsustada kõnealuse piirkonna põhjapüügiks sulgeda. Kõik laevad peavad kasutama laevaseire satelliitsüsteeme (VMS) ning pardal peavad olema teadusvaatlejad.

3.7

Liikmesriigid esitavad komisjonile iga kuue kuu järel aruande määruse rakendamise kohta. Komisjon valmistab seejärel ette aruande Euroopa Parlamendile ja nõukogule enne 2010. aasta juunit, lisades sellele vajaduse korral muudatusettepanekud.

4.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee avaldab toetust komisjoni sätestatud üldisele poliitilisele suundumusele, mis on kooskõlas komitee varasema seisukohaga peatada bioloogilise mitmekesisuse vähenemine (NAT/334).

4.2

Viimastel aastatel on komitee mitmetes arvamustes (5) uurinud põhjalikult ühise kalanduspoliitika eesmärkidega seonduvaid positiivseid ja probleemseid teemasid, samuti seda, kuidas säästva arengu raames kasutada säästvalt veeressursse, võttes tasakaalustatult arvesse keskkonna-, majanduslikke ja sotsiaalseid aspekte Kõik need aspektid tuleb komisjoni määruse ettepaneku analüüsimisel arvesse võtta.

4.3

Nii teatises kui ka komisjoni talituste töödokumendis, milles hinnatakse määruse ettepaneku mõju, märgitakse, et praegu kohaldatakse seda ainult neile ühenduse põhjatraalidele, mis kalastavad Edela-Atlandil väljaspool Argentiina majandusvööndi.

4.4

Umbes 30 ühenduse laeva tegeleb kalastamisega Edela-Atlandil, kus ei ole veel loodud piirkondlikke kalandusorganisatsioone tingituna pikaleveninud poliitilisest konfliktist Ühendkuningriigi ja Argentiina vahel Falklandi saarte üle. Sealselt kalastamist võib kirjeldada järgmiselt.

4.5

Eelöeldut silmas pidades teeb komitee ettepaneku, et juhul kui praegu läbiviidav kõnealuse piirkonna kõikehõlmav okeanograafiline uuring ei tuvasta ohualdiste mereökosüsteemide olemasolu, tuleks piirkond (mille geograafiline asukoht tuleb täpselt määratleda) vabastada määruse ettepaneku nõuete täitmisest.

4.6

Komitee on seisukohal, et komisjoni ettepanek ei taga määruste tõhusat kohaldamist ja ühtlustamist liikmesriikides. Seepärast teeb komitee ettepaneku, et komisjon suurendaks oma osalust koordineerimisel ja määruse tõhusa rakendamise tagamisel liikmesriikides.

4.7

Komitee arvates peaks komisjon innustama sõltumatute teadushindamiste korraldamist lisaks mõju-uuringutele, mida liikmesriigid läbi viivad. Selleks tuleks tagada vajalikud vahendid kõnealuste uuringute rahastamiseks.

4.8

Lõpetuseks märgib komitee, et FAO koostab praegu avamerel süvamerekalapüügi korraldamise rahvusvahelisi suuniseid ja soovitab komisjonil arvestada FAO asjakohaste märkustega.

5.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates kehtib määruse ettepaneku artikli 1 lõige 1 ühenduse kalalaevade suhtes, mis püüavad avamerel puutumatuid, hõlvamata kalavarusid põhjapüügivahenditega. Artiklis tuleks arvesse võtta arvamuse punktis 4.5 esitatud märkusi.

5.2

Komitee on arvamusel, et mõiste ohualtid mereökosüsteemid on määruse ettepaneku artiklis 2 määratletud ebamääraselt ja ebaselgelt, mis võib põhjustada probleeme tõlgendamisel. FAOs tehtav töö võib aidata seda selgemaks muuta.

5.3

Artikli 4 lõike 5 osas on komitee mures, kas igasuguste muudatuste tegemisel püügikavades on tagatud nende läbivaatamine, et kindlustada märkimisväärse kahjuliku mõju puudumine, st kas muudatused võtavad täielikult arvesse mõju hindamisel määratletud võimalikke probleeme. Komitee märgib murelikult, et loodav süsteem ei ole piisavalt paindlik, et kohanduda kalapüügiga, mis võib olla väga muutlik ja raskesti prognoositav.

5.4

Komitee on arvamusel, et ka artikkel 5 võib põhjustada segadust, kuna ei tehta vahet loa aegumise ja tühistamise vahel. Spetsiaalne kalapüügiluba on ametlik kinnitus, mis kehtib, kui täidetakse pädeva ameti nõutud menetlust selle väljastamiseks ja kõnealune amet ei ole seda peatanud ega tühistanud. Amet peab loa omanikku selgesõnaliselt teavitama püügiloa tühistamisest või peatamisest ning soostuma teda ära kuulama. Seepärast teeb komitee ettepaneku kasutada järgmist sõnastust. „Artikli 3 lõikes 1 osutatud spetsiaalne kalapüügiluba tühistatakse, kui kalapüük ei toimu ükskõik mis ajahetkel kooskõlas artikli 4 lõikes 1 esitatud püügikavaga”.

5.5

Sellest tulenevalt peaks artikli 5 lõige 2 sõnastust muutma järgmiselt: „Pädev asutus uurib muudatusi ning võib loa tingimusi muuta üksnes siis, kui muudatuste tagajärjel ei viida tegevust kohtadesse, kus esineb või võib tõenäoliselt esineda ohualteid mereökosüsteeme.”

5.6

Artiklis 6 tehakse ettepanek keelata põhjapüügivahendite kasutamine sügavamal kui 1000 meetrit. Komitee on arvamusel, et nimetatud säte tuleb välja jätta, kuna selle piirangu toetuseks ei ole piisavalt teaduslikke tõendeid, nagu selgus FAOs toimunud aruteludel avamerel süvamerekalapüügi korraldamise rahvusvaheliste suuniste üle. Asjaolu, et praegu ei püüa ükski laevastik kala sügavamal kui 1000 meetrit, ei tähenda, et määrusega tuleks seda tulevikus takistada, kui see toimub säästvalt. Lisaks tunnistab komisjon ise, et seda meedet ei soovitata ka ÜRO Peaassamblee resolutsioonis 61/105.

5.7

Komitee on mures, kuna määruse ettepaneku artikkel 8 on ebaselge. Näib puuduvat garantii, et kõik kohad, kus esineb või võib tõenäoliselt esineda ohualteid mereökosüsteeme, suletakse põhjapüügivahenditega kalapüügiks. Liikmesriikidel ei lasu otsest kohustust, et nad pärast tõenäoliselt ohualtide mereökosüsteemidega alade kindlakstegemist peaksid need oma lipu all sõitvatele laevadele sulgema.

5.8

Artiklis 10 (samuti artiklis 5) aetakse segamini mõisted loa aegumine ja tühistamine. Komitee teeb seepärast ettepaneku sõnastada artikli 10 lõige 1 järgmiselt. „Kui artikli 4 lõikes 1 sätestatud püügikavast kaldutakse kõrvale asjaoludel, mida ei ole määratletud artikli 5 lõikes 2, tühistatakse asjaomasele kalalaevale antud spetsiaalne kalapüügiluba. Mis tahes kalapüük, mis toimub alates ajast, mil spetsiaalne kalapüügiluba tühistati, käsitatakse püügiloata kalapüügina …”.

5.9

Artiklis 12 sätestatakse, et vaatlejad peaksid olema kõigi kalalaevade pardal. Komitee arvates on see meede ebaproportsionaalne, ebavajalik ja teatud juhtudel isegi kohaldamatu, kuna kõigil laevadel ei ole võimalusi veel ühe inimese majutamiseks oma pardal. Lisaks kaasneksid sellega ettevõtetele täiendavad jooksvad kulud. Teadusasutused on üldiselt arvamusel, et määratletud eesmärkide saavutamiseks piisab, kui vaatleja on teatud osa laevade pardal.

5.10

Artikli 14 osas soovitab komitee, et komisjon esitaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva määruse rakendamise kohta enne 30. juunit 2009, mitte enne 30. juunit 2010, nagu artiklis on sätestatud. ÜRO Peaassamblee on avaldanud nõusolekut 2006. aasta resolutsiooni rakendamise läbivaatamiseks 2009. aastal ja seetõttu on oluline, et komisjon saaks aruande valmis enne kõnealust läbivaatamist ÜRO Peaassambleel.

5.11

Komitee arvab, et aeg määruse jõustumiseks (seitsmendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas) ei ole piisavalt pikk selleks, et laevad saaksid püügikavad esitada ning komisjon neid hinnata ja seejärel kinnitada. Sellega seoses teeb komitee ettepaneku seada mõistlik ja realistlik tähtaeg, et võimaldada laevadel oma kohustus täita ja komisjonil luba heaks kiita.

5.12

Lõpuks on komitee arvamusel, et määrus peaks sisaldama sätet või artiklit, mis nõuab hindamise läbiviimist, et määrus tagaks kalavarude pikaajalise säilimise ning kaaspüügi kaitse. Esimest neist nõutakse ÜRO Peaassamblee resolutsioonis ning mõlemad on kohustused, mis on avamere kalapüügi osas kehtestatud ÜRO 1995. aasta kalavarude kokkuleppes.