30.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 224/67

1.1

On selge, et veepuuduse ja põua probleemi tuleb käsitleda mitte ainult keskkonnaküsimusena, vaid ka Euroopa säästva majanduskasvu eeltingimusena ehk teisisõnu strateegilise tähtsusega probleemina.

1.2

Inimestel ja perekondadel on vett vaja elamiseks, kuid see loodusvara on hädavajalik ka paljude majandussektorite jaoks, alates põllumajandusest ja toiduainetetööstusest, mis töötavad elusorganismidega.

1.3

Komisjoni teatises rõhutatakse õigustatult probleemi olulisust ja määratletakse mitmed suunised ühelt poolt veepuuduse ja põua vastu võitlemiseks ja teiselt poolt uue olukorraga kohandumise võimaluste leidmiseks.

1.4

Kliimamuutus, mida on märganud nii teadlased kui ka kodanikud, võib olukorda veelgi halvendada ning seetõttu peaks komisjoni pakutud meetmeid kiiresti kohaldama.

1.5

Olukord ei ole muidugi kõikides liikmesriikides ühesugune ning tingimused varieeruvad lõunast põhja ja idast läände. Sellest hoolimata puudutab see probleem kõiki liikmesriike, kus on esinenud suviseid põuaperioode, sh Põhjamaid.

1.6

Seetõttu ei tohiks olukordade erinevus takistada tervikliku poliitika vastuvõtmist Euroopas ja selliste praktiliste meetmete võtmist, mis oleksid kohandatud konkreetsetele olukordadele liikmesriikides, sest kogu Euroopa Liidu jaoks ei ole valmislahendust.

1.7

Komitee kutsub seega üles käesoleva teatise järgi võetavaid meetmeid lähedalt ja järjepidevalt jälgima.

1.8

Vee hinnaga seoses rõhutab komitee, et hinnapoliitika võib osutuda ebaefektiivseks, kui ei registreerita ega isegi mõõdeta suurt osa veevõttu. Seetõttu soovitab komitee komisjonil pakkuda liikmesriikidele välja veekasutusviiside asjakohase määratluse.

1.9

Komitee soovitab luua vesikondade kavadele pühendatud Euroopa veebileht, kus kohalikud omavalitsused leiaksid eeskujusid oma kavade koostamiseks ja antava teabe parandamiseks.

1.10

Veega seotud fondide jagamise kohta teeb komitee ettepaneku, et komisjon võiks diferentseerida antavat abi vastavalt vee mõistliku kasutamise ja veevarude säilitamise kriteeriumile, et innustada kohalikke omavalitsusi, kes ei käitu vastutustundlikult, oma käitumist muutma, karistamata samas piirkondi, mis juba teevad kõnealuses valdkonnas pingutusi.

1.11

Põuariski ohjamise parandamiseks kutsub komitee Euroopa Liitu üles toetama tulekahjude vältimiseks ja nendega võitlemiseks ette nähtud vahendite koostoimet Euroopa kodanikukaitse mehhanismi raames.

1.12

Arutelus veevarustuse infrastruktuuri üle soovitab komitee uurida maa-aluse hoiustamise ja vee põhjavette tagasi juhtimise võimalust. Komitee leiab, et riigisisese vee ülekandmise ideed ei saa automaatselt välistada, kuid üle peab kandma reguleeritult, et vältida veevarusid raiskavat suhtumist, kuna vett peab tarvitama kokkuhoidu pidevalt silmas pidades ja kõige modernsemaid kasutuse kontrollimise tehnikaid kasutades (1).

1.13

Vee mõistliku kasutuse toetamiseks pooldab komitee arukate veearvestite kasutamist ja kohandatud arveldamist. Komitee rõhutab ka heade tavade olulisust põllumajanduse valdkonnas, toetab metsastamist ja hekkide istutamist piirkondades, kus see osutub kasulikuks ja võimalikuks, ning pinnase kuivendamise ja niisutamise säästvate tehnikate edendamist maaelu arengu poliitika fondide toetusel. Vett kasutatakse põllumajanduses küll järjest tõhusamalt, kuid seda tuleb veelgi tõhusamalt kasutada tänu sellistele meetmetele nagu ajakohastamine ja säästev niisutamine. Siinkohal tuleb rõhutada vajadust süvendada ja arendada uurimistegevust ning uusi tehnoloogiaid põllumajanduses. Komitee usub, et individuaalsed vee säästmise, taaskasutamise ja niisutamise süsteemid on kasulikud, eelkõige hajaasustuse puhul.

1.14

Selleks, et parandada teadmisi ja andmete kogumist, teeb komitee ettepaneku luua veebileht, kus oleks võimalik alla laadida valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) üldiste näidiste alusel koostatud kliimanäitajaid, mis antakse kohalike ja piirkondlike osaliste käsutusse.

2.1

Veepuuduse probleem ja põudade sagedus on Euroopas kasvanud mitte ainult traditsiooniliselt haavatavates piirkondades, vaid kogu mandril. Tõsise veestressi all kannatavate vesikondade osakaal Euroopa Liidus võib tõusta 19 protsendilt (praegu) 39 protsendini 2007. aastal. Eriti teravaks muutuks probleem Lõuna-, Kesk- ja Ida-Euroopas.

2.2

Põudadest haaratud maa-alade ja nende tõttu kannatada saanud inimeste arv on kolmekümne aasta jooksul suurenenud 20 % võrra. Lisaks kannatada saanud inimestele on põual ka majanduslik hind. 2003. aasta põuad läksid Euroopa majandusele maksma vähemalt 8,7 miljardit eurot. Kogu maailma veekasutuse uuringust selgus, et olukord on kõikjal väga erinev. Keskmine ameeriklane tarbib päevas 600, eurooplane 250–300, jordaanlane 40 ja aafriklane 30 liitrit vett. Veepuuduse ohu tõttu peab igaüks püüdma oma harjumusi muuta, kuid tegutsema peab eelkõige seal, kus pingutustel on kõige suurem mõju. Kõige rohkem vett tarbitakse põllumajanduses (71 % veetarbimisest), millele järgneb tööstus (20 %) ja lõpuks eratarbimine (9 %) (2).

2.3

Vastusena 2006. aasta juunis kogunenud keskkonna nõukogu taotlusele pakub komisjon välja rea strateegilisi valikuid Euroopa tasandil:

2.4

Komisjon püüab nii luua aluse vee mõistlikku kasutust toetavale tõhusale strateegiale, mis aitab võidelda kliimamuutuse vastu ja anda uut hoogu Euroopa majandusele.

2.5

Euroopa Ülemkogu (3) rõhutas, et veepuuduse ja põua küsimust peaks käsitlema eraldi, mitte ainult Euroopa, vaid ka rahvusvahelisest perspektiivist, ning rõhutas vajadust vee raamdirektiivi täiel määral rakendada.

2.6

Ülemkogu palus komisjonil teatise rakendamist jälgida, ELi strateegia kõnealuses valdkonnas läbi vaadata ja see kuni aastani 2012 välja töötada.

2.7

Komiteel ei ole kavas olukorda ise hinnata, sest see oleks üleliigne, vaid ta eelistab teha märkusi pakutud lahenduste kohta, neid täiendada ja teha eelkõige praktilisi ettepanekuid ja algatusi.

2.8

Veepuuduse ja põua teema mõjutab Euroopa Liidus mitmeid poliitikavaldkondi. Näiteks võib see vastavalt konkreetsele juhtumile kuuluda komisjonis põllumajanduse ja maaelu arengu, keskkonna või regionaalpoliitika peadirektoraadi pädevusse, sest probleem puudutab põllumajandust, veepoliitikat, kliimamuutust, kriisiohjamist ja Euroopa kodanikukaitse korraldamist. Oleks soovitatav, et komisjon jälgiks hoolega, et veega seotud probleemidega arvestataks piisavalt kõikides valdkondades.

3.1.1

Komisjoni mõttekäik on kooskõlas vee raamdirektiiviga. Komisjon kahetseb, et majanduslikke vahendeid ei ole kuigi laialdaselt kasutusele võetud, ja rõhutab, et hinnapoliitika võib osutuda ebaefektiivseks, kui ametivõimud ei registreeri ega isegi mõõda suurt osa veevõttu.

3.1.2

Lisaks sellele on mitmed liikmesriigid vastu võtnud veekasutusviiside ja veekasutajate piiratud määratluse. Andes veekasutajatele piiratud tähenduse (joogivee jaotamine ja vee puhastamine) ning võtmata arvesse niisutamist, laevandust, hüdroenergeetikat ja kaitset üleujutuste eest, on mõni liikmesriik piiranud kulude täieliku katmise ulatust (full cost recovery) ja veekasutusviisidele tõhusate hindade määramist.

3.1.3

Seega soovitatakse komisjonil paluda liikmesriikidel, kus veekasutusviise ja veekasutajaid määratletakse liiga kitsalt, oma lähenemisviisi muuta, näiteks esitades veekasutusviiside nimekirja, kus nad peaksid põhjendama konkreetse juhtumi nimekirjast välja jätmist. Oleks kasulik määratleda kriteeriumid veekasutusviiside järjestamise kohta, mis aitaks samas rakendada arukat hinnakirja.

3.1.4

Samuti soovitab komitee luua rakendusmajandusliku uurimisprogrammi, et töötada välja mudel finants- ja sotsiaalse kasu voogude juhtimiseks erinevate veekasutusviiside ja ringlemiste puhul vesikonna tasandil.

3.1.5

Lisaks arutelule õiglase hinna üle oleks vaja majanduslikku analüüsi kõikide tegevusvaldkondade, tarbijate, kasutajate või maksumaksjate kantavate kulude ja saadavate soodustuse kohta seoses veekasutusega.

3.1.6

Komitee hoiatab ka komisjoni veekasutusviiside liiga piiratud määratlemisega tekkinud suundumuse eest, kus mõned liikmesriigid kannavad vee hoiustamise kulud linnatarbijatele, millest saavad kasu põllumajandus- ja tööstustarbijad. Kui põllumajandustarbijate jaoks peaks hind tõusma, siis oleks vaja kehtestada õiglane hind.

3.1.7

Komitee märgib, et hinnaga loodavad stiimulid vee kokkuhoidmiseks peavad olema piisavalt tõhusad, et nende mõju ei hajuks kuluga, mida tekitab selliste skeemide keerukus. Komitee tuletab meelde, et esmane kokkuhoidmisvõimalus seisneb võrkude hoolduses ja võitluses veeleketega, mille tõttu kulutatakse vahel vastuvõetamatult palju vett. Lõpuks märgib komitee, et hinnad ei saa kõiki probleeme lahendada ning eeskirjad on vajalikud olukordades, kus veekasutusviiside puhul on vaja leida tasakaal.

3.1.8

Kui mujal kui põllumajanduses kasutatava veenõudlus sõltub aastaajast, nagu näiteks tihtipeale puhkekülades, oleks soovitatav kasutada kaheosalist hinnakirja. Nii jagataks veesüsteemi püsikulud püsielanike ja puhkajate vahel õiglasemalt.

3.2.1

Komisjon märgib, et mõnes vesikonnas võib majandusareng tuua kaasa tagasimineku veevarude kättesaadavuses ja rõhutab, et erilist tähelepanu tuleb pöörata vesikondadele, mis juba kannatavad veestressi või veepuuduse all.

3.2.2

Komitee soovitab luua Euroopa Keskkonnaameti ja/või Euroopa Komisjoni kontrolli all vesikondade kavadele pühendatud Euroopa veebilehe, kus avaldatakse konkreetseid vesikondade kavasid, mis oleksid suunatud eelkõige kohalikele omavalitsusele ja asjaomastele ametivõimudele.

3.2.3

Veebileht võiks olla kohalikele omavalitsustele metoodika, eesmärkide, lahenduste ja majandusnäitajate allikas. Nii saaks kavade koostamisel oluliselt aega kokku hoida.

3.2.4

Põllumajanduse mõju veevarudele on hästi teada. Tasub edendada vee tõhusamat kasutust, toetades eelkõige pinnase säästvat niisutamist ja kuivendamist (näiteks piisk piisa haaval niisutamise tehnika). Ühise põllumajanduspoliitika 2008. aasta „tervisekontrolli” peaks kasutama võimalusena lõimida veevarude teemat edaspidi vastavate ühise põllumajanduspoliitika vahenditega. Soov toetused täielikult toodangust lahti siduda võib suurendada toetust maaelu arengukavadega hõlmatud veemajandusele. Erimeetmeid tuleks kasutada põuariski ohjamiseks põllumajandussektoris.

3.2.5

Üldiselt võiks komisjon antavat abi diferentseerida vastavalt vee mõistliku kasutamise ja veevarude säilitamise kriteeriumile (näiteks 5–10 punkti maksimaalse abimäära ulatuses), eelkõige ühtekuuluvusfondide puhul. Kõnealust kriteeriumi, mis määratakse projekti uurimisetapil või pakkumismenetluse etapil (ehituse korral), hinnatakse ELilt toetust saanud asutuse algatusel projekti lõpuleviimisel ja pärast viie aasta möödumist. Täiendavat abi antakse tehtud edusammude alusel investeeringute kuludest mahaarvamise kaudu.

3.2.6

Komitee usub, et nii majanduslikust kui ka säästva arengu seisukohast on õige kontrollida joogiveega varustamise või vee puhastamise projektide üldkulusid. Üldkulud on siinkohal süsteemi toimimisse tehtud investeeringute ning hoolduse ja pikaajalise uuendusega seotud kulude ajakohane netoväärtus.

3.2.7

Seega peaks just komisjon edendama projekte, mille valikukriteeriumid ja garantiid põhinevad sellel, et levitada häid tavasid vee mõistlikul kasutamisel ja veevarude säilitamisel.

3.2.8

Selline lähenemine on kooskõlas komisjoni sooviga toetada esmajärjekorras vee säästmise ja mõistliku kasutuse meetmeid. Kõnealune poliitika peaks olema kooskõlas biokütuste poliitikaga, kuna mõlemas valdkonnas kasutatakse vett.

3.3.1

Komisjon innustab heade tavade tutvustamist.

3.3.2

Komitee arvates võiks lisaks kohalikele meteoroloogilistele analüüsidele kasutada satelliitvahendeid, et kaardistada igal kevadel põua, põllumajandustoodangu puudujäägi ja tulekahjuriskide all kannatavad alad. Selle raames peaks kasutama ka vesikondade kavades sisalduvaid andmeid. Andmed oleksid riskijuhtimise raames kättesaadavad põllumajandustootjatele või põllumajandustootjate ühingutele.

3.3.3

Komitee leiab, et kriisiohjamiselt peaks üle minema põuariski ohjamisele. Kriisiohjamises on veel arenemisruumi, nagu selgus Kreekas 2007. aasta suve katastroofiliste tulekahjude ajal. Euroopa Liit võiks lihtsustada ja innustada vältimise ning tulekahjude vastu võitlemise meetmete koostoimet, varustuse standardiseerimist, diiselpumpade konteinervedu ja ühiste õppuste korraldamist. Nii viidaks konkreetselt ellu Euroopa kodanikukaitse mehhanismi.

3.3.4

Komisjoni ettepanek kasutada ELi muudetud ja kohandatud solidaarsusfondi abi tõsise põua tagajärgedega võitlemiseks tuleb kindlasti heaks kiita. Samuti tasuks luua kindlustussüsteem, millega leevendatakse põua tagajärgi, eelkõige põllumajandustöötajatele, kes on esimesed ohvrid.

3.4.1

Komisjonil on siinkohal kavas ühisprojektid. Mõnel juhul võidakse kaaluda ka üksikalgatusi, tuues siiski esile veekasutusviiside hierarhia mõiste.

3.4.2

Igal juhul ei nähta teatises ette mitte ainult veeülekannet ühest vesikonnast teise, veepaisude ja mikroveepaisude rajamist väga piiratud tingimustes, vaid ka reovee korduskasutamist ja magestamist. Korduskasutamise puhul on probleemne saasteainete kogunemine korduskasutamise etappidel. Seetõttu oleks kasulik algatada uurimisprogramm saasteainete kontsentratsiooni mudelite loomiseks pärast mitmeid korduskasutuse etappe või toetada sellist uurimisprogrammi, et tuua välja stabiliseerimiskriteeriumid, millega teha kindlaks, kas kontsentratsioon ületab süsteemi enda puhastusvõime piiri.

3.4.3

Magestamisel tekib kahte tüüpi probleeme: ühelt poolt energeetiline ning teiselt poolt keskkonnaprobleem kõrvalsaaduste ja soolakontsentratsioonide seguga.

3.4.4

Üks võimalus, mida võiks kaaluda, on vee magestamine päikeseenergia abil, kasutades mitmeid mikroseadmeid. Nii aitaks Euroopa tehnoloogiliselt põuaprobleemiga arenguriike.

3.4.5

Üldiselt tasub toetada selliste tehnikate uurimist ja arendamist, millega säästetakse vett või soodustatakse põhjaveekihtide taastumist (näiteks teede pindamine linnapiirkondades), ja biotehnoloogiaid, mis võimaldaksid arendada vähem vett tarbivaid põllumajanduskultuure.

3.4.6

Samuti peaks uurima ka maa-aluse hoiustamise ja vee põhjavette tagasi suunamise võimalust. Siinkohal peaks välja valima pilootprojektid ja kehtestama hoiustatud vee standardid, mis oleksid nii realistlikud kui ka maapinda kaitsvad. Põhjavee küsimus puudutab nii vee kvantiteeti kui ka kvaliteeti, sest põhjavee kihid kannatavad ka saastatuse all. Siinkohal peaks erilist tähelepanu pöörama eriti palju vett kasutavale tööstustegevusele, mis ühelt poolt varustab veekihte ja teiselt poolt võib neid saastata.

3.4.7

Lisaks kutsub komitee komisjoni üles uurima piirkondadevahelise vee ülekande võimalusi. Vee ülekanne üleliigse veega vesikonnast vee puudujäägi all kannatavasse vesikonda võib olla kasulik, sh Euroopa seisukohast, et tagada näiteks põllumajandustoodetega isevarustamine, kui vastuvõtvas vesikonnas kasutatakse vett tõhusalt ja säästvalt. Tehniliste, hinnakujunduse või reguleerivate meetmetega peab vältima raiskamist mujal, st et abi väärivale tegevusvaldkonnale antav kollektiivne abi ei suurendaks veekasutust mitteprioriteetsetes valdkondades.

3.4.8

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et tuleb kooskõlastada võimalikud meetmed kolmandate riikide ja ELi liikmesriikide ühiste, ELi välispiire ületavate jõgede voolu reguleerimiseks.

3.5.1

Komisjon leiab, et vee mõistliku kasutuse tehnoloogiate tarvitust võiks veel märkimisväärselt parandada. Lisaks võitlusele leketega, mis on mõnes võrgustikus märkimisväärsed, ja raiskamisega, pakub veemajandustavade ajakohastamine kasulikke väljavaateid.

3.5.2

Komisjoni pakutud meetmed (veekasutusseadmete standardid, ehitiste tõhus veekasutus, tulemuslikkuse näitaja, majandustegevuse kohandamine veepuuduse tõttu jne) on selgelt kasulikud.

3.5.3

Samuti peaks uurima musta vee kasutamist, pidades samas meeles, et selleks on vaja teha investeeringuid, eelkõige eraldi kanalisatsiooni loomiseks ja ettevaatusabinõude võtmiseks. Samuti peaks kaaluma, kuidas saaks vihmavett korrapärasemalt koguda.

3.5.4

Üks paljulubav võimalus on arukate veearvestite tarvitamine (smart metering) ja kohandatud arveldamine. Mõõtmise ja tarbimisandmete kaugedastustehnoloogiad võimaldavad kasutada erinevaid hindu, nagu seda juba tehakse elektri puhul. Tarbijal võib seega olla leping, mida on kohandatud tema tarbimisele, kuid millega innustatakse vett säästma: hooajaline hind, püsiv hind, tipptunniväline hind jne.

3.5.5

Veevarude säilitamiseks ning üleujutuste, erosiooni ja sellega kaasneva saastatuse vastu võitlemiseks peaks maakeskkonna kaitse poliitikaga tugevasti innustama metsastamist ja hekkide istutamist seal, kus see on võimalik ja kasulik, ning kultuuride säilitamist. Taotlusi ja kontrolle võiks teha geograafiliste alade määratlemise kõige kaasaegsemate süsteemide alusel. Teadus- ja arendustegevuse seitsmenda raamprogrammiga peaks innustama põllumajanduse alusuuringuid, mille eesmärk oleks arendada põuale vastupidavamaid taimeliike.

3.5.6

Põllumajandustavade teemal jätkates märgib komitee, et edendada tasuks säästvat kuivendamist ja niisutamist ning üldiselt parimate olemasolevate tehnikate kasutamist. Kuivenduskraavide juurde, eriti üleminekukohtades, peaks nägema ette eraldi osa, kus saaks vett tagasi hoida ja kohapeal hoiustada, et piirata vee kogunemist, erosiooni ja saastatust, mis kuivenduskraavidega kaasneb, ning soodustada vee taasimbumist pinnasesse. Vee koha peal hoiustamiseks on vaja vett muidugi puhastada, mida peaks asjatundjatega uurima.

3.6.1

Komisjoni märkuseid saab vaid tervitada: vee mõistlikku ja säästlikku kasutust toetav sertifitseerimine ja märgistus pakendil on suund, mida peaks järgima. Märgistuse puhul peab siiski meeles pidama, et moes on kasutada ökoloogilist märgistust. Samas on risk, et liigne märgistamine võib teabe arusaamatuks muuta.

3.6.2

Mobiliseerima peaks kogu organiseeritud kodanikuühiskonna, sotsiaalpartnerid ja ühingud ning haridus- ja koolitusvaldkonna, et kõik annaksid oma panuse vee säästmise harjumuse kujundamisse. Tehniliste töötajate koolitusel ja uute tehnoloogiate levitamisel peaks asjaomases sektoris varasemate vigade kordamist vältima, eelkõige linnade veemajanduses.

3.6.3

Tasub rõhutada, et vihmavee kogumise ja musta vee taaskasutuse seadmete turg elumajade jaoks on kasvamas. See viitab vee säästmise harjumuse tekkimisele, mida komisjon on toetanud. Samas ei tohiks õigustatud soov vett säästa viia individualistliku püüdeni veega isevarustamise poole, mis ohustaks nii tehniliselt kui ka majanduslikult avalikke vee- ja sanitaarteenuseid, mis on võimaldanud varem ja võimaldavad ka praegu teha suuri edusamme hügieeni ja oodatava eluea osas. Meie arenenud ühiskonnas on nimelt unustatud, et kuigi vesi on eluks vajalik, võib ta põhjustada ka surma.

3.6.4

Individuaalsed (mittekollektiivsed) vee säästmise, taaskasutamise ja saneerimise süsteemid on seega kasulikud eelkõige hajaasustuse puhul. Linnakeskkonnas on nende majanduslik ja sotsiaalne kasu väiksem, v.a juhul, kui vihmavee kogumise ja taaskasutamise süsteeme kasutatakse avalikke teenuseid pakkuvates asutustes, hoolimata sellest, et selles püütakse kinni elumaja äravoole.

3.7.1

Komisjon märgib, et usaldusväärne teave veepuuduse ja põua ulatuse ning mõju kohta on vältimatu tingimus. Komitee toetab täielikult ideed esitada igal aastal Euroopa hinnang ja kasutada täiel määral ülemaailmse keskkonna- ja turvaseire (GMES) teenuseid kosmosepõhiste andmete ja seirevahendite pakkumisel, et toetada veepoliitikat. Ülikoole ja teaduskeskuseid peaks innustama tegema uuringuid veega seotud küsimuste, veevarude säilitamise ja suurendamise vahendite kohta, arendades uusi tehnoloogiaid.

3.7.2

Oleks vaja ühtlustada kriteeriume, mille alusel tehakse veekogu hetkeseisu inventuuri, nagu ette nähtud vee raamdirektiivis. Tegelikkuses erinevad liikmesriikide koostatud aruanded nii uuritud vesikonna suuruse kui ka veekvaliteedi ja bioloogilise mitmekesisuse mõõtmise põhjalikkuse poolest.

3.7.3

Komitee julgustab seetõttu komisjoni jätkama tööd vee raamdirektiivi rakendamise seire eest vastutavas komitees ja avaldama tabelid liikmesriikide edusammude kohta, et kiirendada tööd kõnealuses valdkonnas ja toetada liikmesriikide tasemete ühtlustumist.

3.7.4

Realistlikult vaadates peaks rohkem keskenduma kõige haavatavamatele aladele, mitte ootama ühtluse ja kvaliteedi saavutamist kõikides aruannetes ja tegevuskavades. Need alad võiks välja valida liikmesriigid ise, kuid ühiste kriteeriumite alusel (sademete nappus ja geograafilise ala määratlus).

3.7.5

Oleks lihtsam tõsta kohalike ja piirkondlike osalejate teadlikkust veepuuduse ohtudest ja üldiselt kliimamuutuse mõjudest, kui teave klimaatiliste suundumuste kohta oleks kättesaadav suuremale hulgale inimestele.

3.7.6

Seetõttu teeb komitee konkreetse ettepaneku luua veebilehe, mis võiks olla osa Euroopa veeteabesüsteemist (Water Information System for Europe (WISE)) ning kus saaks alla laadida selliseid näitajaid kliima kohta nagu sademed, aurumine, temperatuur, tuule kiirus, päikesevalgus, mis on arvestatud valitsustevahelise kliimamuutuste ekspertrühma (IPCC) üldiste näidiste alusel (sarnaselt projektidega PRUDENCE või ENSEMBLES, kuid käsitledes neid näitajaid korrapärasemalt ning andes graafiliste andmete kõrval ka arvulisi andmeid).

3.7.7

Avaldatud andmete teaduslikkuse ja iga-aastase uuendamise kohustus langeks teatud Euroopa laboratooriumitele, mis kuuluvad kliimamuutuste ekspertrühma.

3.7.8

Euroopa Liit võiks rahastada veebilehe algset loomist ning allalaadimise eest võetava mõõduka tasuga saaks rahastada nende mudelitega tegelevate laboratooriumite uurimistööd.