Eelotsusetaotlus, mille esitas Corte Suprema di Cassazione 11. juuni 2004. aasta otsusega kohtuasjas Honyvem Informazioni Commerciali srl v. Mariella De Zotti

(Kohtuasi C-465/04)

(2005/C 31/10)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Euroopa Ühenduste Kohus on saanud Corte Suprema di Cassazione 11. juuni 2004. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotluse kohtuasjas Honyvem Informazioni Commerciali srl v. Mariella De Zotti, mis saabus kohtukantseleisse 3. novembril 2004.

Corte Suprema di Cassazione küsib Euroopa Kohtult eelotsust järgmistes küsimustes:

“Nõukogu 18. detsembri 1986. aasta direktiivi 86/653 (1) artikli 17 sisu ja eesmärgi ning selles artiklis ette nähtud hüvitise arvutamiseks mõeldud kriteeriumide seisukohast tuleb välja selgitada, kas sama direktiivi artiklit 19 tuleb tõlgendada selliselt, et see võimaldab direktiivi rakendamiseks vastu võetud siseriikliku õigusnormiga lubada, et kollektiivlepinguga (mis kohustab lepingupooli kindlates suhetes) ei anta kaubandusagendile mitte õigust artiklist 17 tulenevate kriteeriumide alusel arvutatavale hüvitisele direktiivi artikli 17 lõikes 2 nimetatud tingimuste esinemisel, vaid hoopis õigus agendile makstavale hüvitisele, mis ei sõltu selle artikli lõike 2 punkti a esimeses ja teises taandes loetletud tingimuste esinemisest (osa hüvitisest kõigil esindamissuhte lõppemise juhtudel) ning mille määra ei hinnata direktiivist tulenevate kriteeriumide alusel (vajadusel ka selles sätestatud summa piires), vaid vastavalt kollektiivlepingus ette nähtud kriteeriumidele. Tegemist on hüvitisega, mis määratakse (ilma igasuguse viiteta agendipoolsele tehingute arvu suurendamisele) kindla protsendina lepingu kehtivuse ajal kaubandusagendi saadud tasust, mille tagajärjena on see hüvitis – isegi kui on olemas ülempiir ja kui enamik direktiivis hüvitise saamise õigusele sätestatud tingimusi on täidetud – paljudel juhtudel madalam (ja mõnikord väga palju madalam) direktiiviga ette nähtud ülempiirist ning igal juhul väiksem summast, mille kohtunik oleks saanud konkreetsel juhul määrata, kui ta oleks võinud kollektiivlepingus sätestatud arvutamisparameetrite asemel lähtuda direktiivi põhimõtetest ja kriteeriumidest.

Samuti on vaja välja selgitada, kas hüvitist tuleb arvutada analüütiliselt, võttes arvesse kaubandusagendi muid tasusid, mida ta oleks tõenäoliselt võinud saada lepingu lõpetamisele järgnevail aastail tänu tema hangitud uutele klientidele või tema märgatavalt laiendatud tehingutele olemasolevate klientidega, ning kohaldades alles seejärel hüvitise summale võimalikke parandusi, arvestades võrdsuse põhimõtet ja direktiivis ette nähtud ülempiiri; või kas on lubatud kasutada muid arvutamismeetodeid, täpsemalt sünteetilisi meetodeid, mis võtavad suuremal määral arvesse võrdsuse põhimõtet ja arvutuse lähtepunktina direktiivis sätestatud ülempiiri.

Seega tuleb asi saata Euroopa Kohtule eespool toodud nõukogu 18. detsembri 1986. aasta direktiivi 86/653/EMÜ füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate kaubandusagentide tegevust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artiklite 17 ja 19 tõlgendamise küsimuste lahendamiseks.”

(1)  EÜT L 382, 31.12.1986, lk 17.