1.

Euroopa Komisjon märkis ühes 2. juuni 2020. aasta aruandes kriminaaltulu konfiskeerimise kohta, mis rajanes Europoli andmetel, et organiseeritud kuritegevuse tulu Euroopa Liidus hinnatakse umbes 110 miljardile eurole aastas ning et arestitakse ainult umbes 2% kriminaaltulust ja 1% konfiskeeritakse. ( 2 ) Käesolevad eelotsusemenetlused asetuvadki sellesse konteksti, mis on vähemalt murettekitav, ja annavad Euroopa Kohtule võimaluse võtta esimest korda seisukoht küsimuses, kas direktiiv 2014/42/EL ( 3 ) on kohaldatav riigisiseste õigusnormide suhtes, milles on nähtud ette kriminaalmenetlus, milles konfiskeeritakse ebaseaduslikult saadud vara ja mis ei põhine süüdimõistmisel ning mis algatatakse paralleelselt menetlusega, mille eesmärk on teha kindlaks kuriteo oletatava toimepanija süü. Euroopa Kohtu positiivne vastus oma pädevuse küsimuses viib selleni, et ta peab analüüsima riigisiseste õigusnormide kooskõla liidu õigusega osas, mis puudutab varaga seotud isikute võimalust tutvuda konfiskeerimismenetluse toimikuga, vara päritolu tõendamise regulatsiooni ja kohtulikku kontrolli konfiskeerimisotsuse üle.

2.

Käesolevates kohtuasjades on asjakohased direktiivi 2014/42 artiklid 2–4 ja 8 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklid 17, 47 ja 48.

3.

21. aprilli 2005. aasta kriminaalmenetluse seadustiku (Kriminālprocesa likums) (Latvijas Vēstnesis, 2005, nr 74) 1. septembrist 2018 kuni 2. novembrini 2022 kehtinud redaktsiooni artikli 626 lõikes 1 oli nähtud ette:

„(1)   Uurija võib uurimist juhtiva prokuröri nõusolekul või prokurör võib kriminaalmenetluse eeluurimise etapis tekkinud varaliste küsimuste kiireks lahendamiseks ja menetlusökonoomia huvides eraldada kriminaalasja toimikust ebaseaduslikult omandatud varaga seonduva ja alustada kriminaalmenetlust, kui on täidetud järgmised tingimused:

4.

Kriminaalmenetluse seadustiku 1. septembrist 2018 kuni 2. novembrini 2022 kehtinud redaktsiooni artikli 627 lõigetes 1–5 oli sätestatud:

„(1)   Menetleja teeb käesoleva seadustiku artiklis 626 nimetatud tingimustel otsuse alustada kriminaalmenetlust vara ebaseadusliku omandamise tõttu ja anda kohtule üle ebaseaduslikult omandatud varaga seonduvad andmed.

(2)   Menetleja näitab oma otsuses ära:

5.

Aastatel 2012–2020 alustati Lätis kriminaalmenetlust mitme kolmandates riikides ja ühe Eestis registreeritud äriühingu ning mitme kolmanda riigi kodanikust füüsilise isiku suhtes kriminaaltulu rahapesu tõttu, mis pandi toime suures ulatuses nende Läti pangakontode abil. Kriminaalmenetlustes, mis on endiselt eeluurimise etapis, on arestitud nendel kontodel hoiustatud vahendeid ja kinnisasju.

6.

Pärast arestimismeetmeid ja paralleelselt eespool nimetatud menetlustega otsustas menetlev asutus alustada kriminaalmenetluse seadustiku artiklite 626 ja 627 alusel ebaseaduslikult omandatud vara käsitlevaid kriminaalmenetlusi ja pöörduda sellega seoses pädeva esimese astme kohtu poole. Kui mõned nendest menetlustest on praeguseks peatatud, siis teistes on tehtud kohtuotsused, mille kohaselt vara kas konfiskeeriti ja kanti riigi omandisse, kui seda loeti ebaseaduslikult omandatuks, või lõpetati menetlus ilma vara konfiskeerimata varade puhul, mille kohta leidis see kohus, et ebaseaduslik päritolu ei ole tõendatud. Menetleva asutuse apellatsioonkaebuste tulemusena tühistas teise astme kohus esimese astme kohtu otsused, millega menetlus lõpetati, kusjuures teise astme kohus määras pärast esitatud tõendite uut analüüsimist asjaomaste vara konfiskeerimise põhjendusel, et need olid omandatud ebaseaduslikult.

7.

Varaga, mille suhtes oli alustatud neid menetlusi ja võetud need meetmed, seotud isikud esitasid Latvijas Republikas Satversmes tiesale (Läti konstitutsioonikohus), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, põhiseaduskaebused, mis puudutasid selle ebaseaduslikult omandatud vara konfiskeerimise menetlust reguleeriva kriminaalmenetluse seadustiku mitme sätte kooskõla riigi põhiseadusega.

8.

Hindamise raames, mille ta peab läbi viima, ja et võtta selleks arvesse liidu õigust, on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud esiteks küsimus, kas kritiseeritavad riigisisesed õigusnormid kuuluvad direktiivi 2014/42 ja raamotsuse 2005/212/JSK ( 5 ) kohaldamisalasse (kohtuasjad C‑767/22, C‑49/23 ja C‑161/23). Ta märgib, et alustatud vara konfiskeerimise menetlusel on üks eripära selles mõttes, et see on kriminaalõiguslikku laadi menetlus ja määratud konfiskeerimine ei ole eelnevalt kriminaalkorras karistatavas teos süüdi mõistetud isiku süüdimõistmise tulemus, – olukord, mida Euroopa Kohus ei ole veel eespool viidatud õigusnormide tõlgendamist käsitlevates kohtuasjades analüüsinud.

9.

Juhul, kui üks või teine nendest õigusnormidest peaks olema käsitletaval juhul kohaldatav, leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et seejärel tekib küsimus, kas riigisisesed õigusnormid, mis käsitlevad varaga seotud isikute võimalust tutvuda menetluse toimiku materjalidega, on kooskõlas õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele, mis nendel isikutel on direktiivi 2014/42 artikli 8 lõike 1 kohaselt, arvestades harta artiklit 47 (kohtuasi C‑767/22). Ta rõhutab, et need isikud saavad toimiku materjalidega, mis on ise pärit põhikriminaalmenetlusest, mille eesmärk on tuvastada individuaalne vastutus, tutvuda ainult menetleva asutuse loal ja viimase kindlaks määratud ulatuses, kusjuures tema otsuse üle saab teostada kohtulikku kontrolli.

10.

Kolmandaks on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud ka küsimus, kas riigisisesed õigusnormid, millega on kehtestatud vara päritolu tõendamise regulatsioon, on kooskõlas õigusega õiglasele kohtulikule arutamisele ja süütuse presumptsioonile, mis on tagatud direktiivi 2014/42 artikli 8 lõikega 1, arvestades harta artikleid 47 ja 48 (kohtuasi C‑161/23). Ta märgib, et selle tõendamise regulatsiooni kohaselt ei ole menetlev asutus kohustatud tõendama vara ebaseaduslikku päritolu nii, et ei ole mingit mõistlikku kahtlust, ja varaga seotud isik peab tõendama selle vara seaduslikku päritolu.

11.

Neljandaks on Latvijas Republikas Satversmes tiesal (konstitutsioonikohus) küsimus, kas tuleb anda õigus esitada kaebus vara konfiskeerimise otsuse peale, mis tehakse esimest korda apellatsiooniastmes, kus on vaidlustatud esimese astme kohtu otsus, millega menetlus lõpetati niisugust meedet võtmata – mida riigisisestes õigusnormides ette nähtud ei ole. Ta rõhutab, et konfiskeerimismenetluse tulemusena tehtava otsusega reguleeritakse varaline küsimus lõplikult. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et vastus sellele küsimusele eeldab direktiivi 2014/42 artikli 8 lõike 6 teise lause tõlgendamist, arvestades harta artiklit 47 (kohtuasi C‑49/23).

12.

Viiendaks ja juhuks, kui kõnesolevaid riigisiseseid õigusnorme tuleb Euroopa Kohtu otsuse tulemusena pidada Läti põhiseaduse ja liidu õigusega vastuolus olevaks, täpsustab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et need tuleks tunnistada tühiseks, millel on negatiivseid tagajärgi riigi eelarvestabiilsusele ja õiguskindlusele, kui sellele tühiseks tunnistamisele antakse tagasiulatuv jõud. Tal tekib seega küsimus, kas ta saab ise oma tehtavas kohtuotsuses kindlaks määrata kuupäeva, mil nendel sätetel ei ole enam toimet – kuupäev, mis võib langeda kokku nende kehtivuse lõpukuupäevaga, kui need õigusnormid enam ei kehti.

13.

Neil asjaoludel otsustas Latvijas Republikas Satversmes tiesa (konstitutsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule kohtuasjas C‑767/22 järgmised eelotsuse küsimused:

14.

Lisaks juba kohtuasjas C‑767/22 esitatud esimesele ja kolmandale eelotsuse küsimusele on Latvijas Republikas Satversmes tiesa (konstitutsioonikohus) esitanud Euroopa Kohtule kohtuasjas C‑161/23 järgmise eelotsuse küsimuse:

15.

Lisaks juba kohtuasjas C‑767/22 esitatud esimesele ja kolmandale eelotsuse küsimusele on Latvijas Republikas Satversmes tiesa (konstitutsioonikohus) esitanud Euroopa Kohtule kohtuasjas C‑49/23 järgmised eelotsuse küsimused:

16.

Mõned põhikohtuasjade kaebuse esitajad, Läti ja Tšehhi valitsus ning Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud seisukohad. Põhikohtuasjade kaebuse esitajad, Läti valitsus ja komisjon esitasid 15. aprilli 2024. aasta kohtuistungil suulised seisukohad.

17.

Nagu ilmneb eelotsusetaotlustest, leiab need esitanud kohus, et peab saama Euroopa Kohtult direktiivi 2014/42, raamotsuse 2005/212 ning harta artiklite 47 ja 48 tõlgenduse, võttes arvesse kahtlusi, mis tal on küsimuses, kas nendega on kooskõlas riigisisese ebaseaduslikult omandatud vara konfiskeerimise regulatsiooni sätted osas, mis puudutab võimalust tutvuda toimiku materjalidega, vara päritolu tõendamist käsitlevaid õigusnorme ja konfiskeerimisotsuse edasikaebamist. Enne seda sisulist arutelu soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus vastust küsimusele, kas need õigusnormid on käsitletaval juhul kohaldatavad, mille tõttu peame analüüsima Euroopa Kohtu pädevust.

18.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole Euroopa Kohus pädev eelotsuse küsimusele vastama, kui on ilmne, et liidu õigusnorm, mille tõlgendamist Euroopa Kohtult taotletakse, ei kuulu kohaldamisele. ( 6 ) Kui õiguslik olukord ei kuulu liidu õiguse kohaldamisalasse, siis puudub Euroopa Kohtul pädevus ning harta osutatud sätted ei saa iseenesest olla selle pädevuse aluseks. ( 7 ) Komisjon ja Tšehhi valitsus leiavad, et Euroopa Kohtu praktika põhjal, mis käsitleb direktiivi 2014/42 ja raamotsuse 2005/212 kohaldamisala, ei kohaldata neid õigusnorme kõnesoleva riigisisese regulatsiooni suhtes.

19.

Arvestades direktiivi 2014/42 sätete eesmärke ja sõnastust ning selle vastuvõtmise konteksti, tuleb asuda seisukohale, et see direktiiv – nagu ka raamotsus 2005/212, mille sätteid selle direktiiviga vastavalt selle põhjendusele 9 soovitakse laiendada, – on õigusakt, mille eesmärk on kohustada liikmesriike kehtestama kuritegudega seotud kuriteovahendite ja tulu konfiskeerimise ühised miinimumeeskirjad, et eelkõige hõlbustada kriminaalmenetluste raames tehtud konfiskeerimisotsuste vastastikust tunnustamist. ( 8 )

20.

Direktiivi 2014/42 ja raamotsuse 2005/212 esemelise kohaldamisala kohta on Euroopa Kohus otsustanud, et need õigusaktid ei ole kohaldatavad liikmesriigi õigusnormide suhtes, mis näevad ette, et ebaseaduslikult saadud vara konfiskeerimise otsustab liikmesriigi kohus sellises menetluses või pärast sellist menetlust, mis ei puuduta ühe või mitme kuriteo tuvastamist. ( 9 ) Selles küsimuses tuleb meenutada, et direktiivi 2014/42 artikli 2 punkti 4 kohaselt ( 10 ) on konfiskeerimine vara lõplik äravõtmine, mille kohus määrab „seoses kuriteoga“. Seepärast on Euroopa Kohus leidnud, et direktiivi 2014/42 ja raamotsuse 2005/212 esemelisse kohaldamisalasse ei kuulu halduslikku ( 11 ) või tsiviilõiguslikku laadi konfiskeerimismenetlus. Seda järeldust on Euroopa Kohus põhjendanud nii, et viimane eksisteerib riigisiseses õiguses koos kriminaalõigusliku konfiskeerimisega, keskendub üksnes varale, mille puhul väidetakse, et see on saadud ebaseaduslikult, see viiakse läbi sõltumatult võimalikust kriminaalmenetlusest, mida on alustatud asjaomaste süütegude oletatava toimepanija suhtes, ja sellise menetluse tulemusest, eelkõige tema võimalikust süüdimõistmisest. ( 12 )

21.

Tuleb tõdeda, et Läti õigusnormidel on ilmselge eripära võrreldes eespool viidatud kohtupraktikas käsitletud riigisiseste õigusaktidega, sest kõnesolev ebaseaduslikult omandatud vara konfiskeerimise menetlus ei ole ei haldus‑ ega tsiviilõiguslik menetlus, vaid kriminaalmenetlus. Seda menetlust reguleerivad õigusnormid on sätestatud kõik kriminaalmenetluse seadustikus, peamiselt selle artiklites 626–631. Sellest tuleneb, et konfiskeerimise erimenetlust alustatakse tingimata selle kriminaaluurimise eeletapis, mille eesmärk on tuvastada individuaalne kriminaalvastutus, vastutava uurija otsusel ja uurimist juhtiva prokuröri nõusolekul või prokuröri enda otsusel. See otsus „alustada kriminaalmenetlust vara ebaseadusliku omandamise tõttu“ puudutab äravõetavaid või arestitavaid varasid, mille puhul annavad kõik tõendid alust arvata, et varad on omandatud ebaseaduslikult või on seotud kriminaalkorras karistatava teoga, ( 13 ) kusjuures need tõendid pärinevad asjaomase isiku süü tuvastamiseks alustatud nn põhikriminaalmenetlusest. Need tõendid on hõlmatud uurimissaladusega ja asjaomase varaga seotud isikud saavad nendega tutvuda ainult selle vastutava isiku loal ja ulatuses, mille tema kindlaks määrab, kusjuures keeldumise peale saab esitada kohtule kaebuse, mille põhjendatuse hindamine eeldab, et arvesse võetakse konfiskeerimismenetlusega samal ajal ja paralleelselt läbi viidava põhikriminaalmenetluse eesmärgi saavutamist. Lisaks on vara päritolu tõendamise regulatsioon kindlaks määratud kriminaalmenetluse seadustiku mitmes sättes. Lõpuks tuleb märkida, et konfiskeerimisotsuse teeb kriminaalkohtunik, kes teeb seejärel otsuse asja sisulistes küsimustes, tehes kindlaks kriminaalvastutuse, ( 14 ) kusjuures selle esimese otsuse peale saab esitada kaebuse teise astme kriminaalkohtule, kellel on sama pädevus nagu esimese astme kohtul ( 15 ).

22.

Kuigi kõnesoleva vara konfiskeerimise erimenetlus on formaalselt eraldi menetlus põhikriminaalmenetlusest, mille eesmärk on tuvastada selle isiku süü, kelle suhtes seda on alustatud, on see konfiskeerimismenetlus mitme asjaolu läbi vaieldamatult ja tihedalt viimasega seotud ja täiendab seda. Konfiskeerimismenetluse aluseks on samad faktilised asjaolud ja seda alustatakse sama isiku suhtes, kelle suhtes on alustatud kriminaalmenetlust seoses konkreetse kuriteoga ja kelle vara arestitakse enne, kui tema suhtes alustatakse „kriminaalmenetlust“ vara ebaseadusliku omandamise tõttu. Nagu rõhutab Läti valitsus, saab esimest alustada üksnes teise raames ning see ei ole seega täiesti iseseisev „võimalikust“ kriminaalmenetlusest, mida on kuritegude oletatava toimepanija suhtes alustatud.

23.

Lõpuks tuleb märkida, et kuritegu, mille toimepanemist heidetakse ette isikutele, keda püütakse võtta kriminaalvastutusele ja kelle suhtes alustatakse paralleelselt vara konfiskeerimise erimenetlusi, ning milleks käsitletaval juhul on rahapesu, vastab ühele kuritegudest, mis on hõlmatud direktiivi 2014/42 artiklis 3 ja täpsemalt punktis d ammendavalt loetletud õiguslike vahenditega, mistõttu kuulub riigisisese konfiskeerimismenetluse ese selle direktiivi esemelisse kohaldamisalasse.

24.

Vaidlust ei ole siiski selles, et pädev kriminaalkohus, kelle poole uurija või prokurör on kriminaalmenetluse seadustiku artikli 626 jj alusel pöördunud, teeb otsuse ainult vara päritolu kohta enne, kui ta teeb otsuse asjaomase isiku süü kohta, ja seega olenemata ükskõik missugusest tema süüdimõistmise otsusest paralleelselt läbiviidavas kriminaalmenetluses. See olukord välistab direktiivi 2014/42 artikli 4 lõike 1 kohaldamise, kuid tekitab küsimuse, kas kohaldatakse direktiivi artikli 4 lõiget 2, arvestades selle artikli 2 punkti 4. Tegemist on varem käsitlemata õigusliku küsimusega, millele eespool meenutatud Euroopa Kohtu praktika ei võimalda anda selget vastust, sest selle õigusakti artikli 4 lõikele 2 ei ole kunagi viidatud ja seda ei ole seega kunagi kaasatud arutluskäiku, mille eesmärk on mõiste „konfiskeerimine“ tõlgendamine. ( 16 )

25.

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast ilmneb, et liidu õigusnormi tõlgendamisel ei tule arvestada mitte üksnes normi sõnastust, vaid ka selle konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa see norm on. Ka liidu õigusnormi tekkelugu võib anda asjakohast teavet selle normi tõlgendamiseks. ( 17 )

26.

Direktiivi 2014/42 artikli 4 lõikes 2 on sätestatud, et kui konfiskeerimine selle artikli lõike 1 alusel ei ole võimalik ning vähemalt juhul, kui konfiskeerimise võimatus tuleneb kahtlustatava või süüdistatava haigusest või menetlusest kõrvalehoidmisest, võtab liikmesriik vajalikke meetmeid, et võimaldada kuriteovahendite ja tulu konfiskeerimist juhtudel, kui kriminaalmenetlus algatati seoses kuriteoga, mis võib tuua otseselt või kaudselt majanduslikku kasu, ja selle menetluse tulemuseks oleks võinud olla süüdimõistev otsus, kui kahtlustatav või süüdistatav oleks olnud võimeline kohtumenetluses osalema.

27.

Mis puudutab kõigepealt grammatilist tõlgendust, siis direktiivi 2014/42 artikli 4 lõikes 2 on määratletud eitavas vormis kaks selles artiklis ette nähtud konfiskeerimise liiki, sest selles on märgitud, et nendel juhtudel ei ole konfiskeerimine võimalik selle artikli „lõike 1 alusel“, mis puudutab konfiskeerimist tingimusel, et kriminaalkorras karistatava teo oletatav toimepanija mõistetakse lõplikult süüdi. Liikmesriigid peavad seega kehtestama ebaseaduslikult omandatud vara konfiskeerimise regulatsiooni, mis ei eelda sellist süüdimõistmist.

28.

Kas seda regulatsiooni tuleb mõista nii, et see on tingimata piiratud ainult asjaomase isiku haiguse või menetlusest kõrvalehoidmise olukordadega, sest väljend „vähemalt“ näitab, et ühtlustamisnõuded on minimaalsed? Või on vastupidi asjakohasem mõista seda väljendit lihtsalt nii, et selles on toodud näide, missugusel juhul on konfiskeerimine võimatu, ja et loetelu ei ole ammendav, sest direktiivi 2014/42 artikli 4 lõikega 2 ette nähtud minimaalne ühtlustamine väljendub nõudes, et kehtestataks riigisisene vara konfiskeerimise regulatsioon ilma süüdimõistmiseta, mis põhineb selle tuvastamisel, et süüdimõistmine on tavatingimustel võimatu? ( 18 ) Kõnesoleva sätte sõnastus ei ole seega vaba igasugusest mitmeti mõistetavusest, mille tõttu on keeruline mõista selle ulatust ja direktiivi 2014/42 artikli 4 kahe lõike suhet. ( 19 )

29.

Selles olukorras märgin, et kõnesolev konfiskeerimise erimenetlus eksisteerib Läti õiguses koos klassikalisema menetlusega, mis on seotud rikkumise toimepanija süüdimõistmisega, ja eeldab eelkõige, et „kriminaalasja lähiajal (mõistliku aja jooksul) kohtusse üleandmine ei ole objektiivsetel alustel võimalik või võib põhjustada olulisi põhjendamatuid kulusid“. ( 20 ) Selles sõnastuses võib tabada ideed, et praktiliselt on võimatu alustada klassikalist konfiskeerimismenetlust, mida käsitatakse samast ajalisest rakursist, nagu on valitud direktiivi 2014/42 ( 21 ) artikli 4 lõikes 2.

30.

Niisugune olukord võib tekkida kahtlustatava või süüdistatava haiguse või menetlusest kõrvalehoidmise tulemusena, kuid ka kriminaalmenetluse tõttu, mida iseloomustab selle väga suur keerukus, sest asjaomaseid isikuid, äriühinguid või füüsilisi isikuid on palju, nende asu- või elukoht on teises liikmesriigis kui menetlust läbi viivad asutused, kriminaalne tegevus on rahvusvaheline ja organiseeritud ning sellega kaasnevad politsei ja õigusalase vastastikuse abi raskused, etteheidetav(ad) tegu/teod on oma olemuselt keeruline/keerulised, kõik tuleb taandada riigisisese repressiivsüsteemi mõõtmele ja selle suutlikkusele viia niisugune menetlus läbi rangeid nõudeid järgides, tegeldes samas üldõigusnormides sätestatud tavapärase kuritegevusega. Mulle näib, et niisugune kirjeldus vastab sellele, kuidas eelotsusetaotluse esitanud kohus on kirjeldanud riigisisest kriminaalmenetlust kriminaaltulu ulatusliku rahapesu puhul kontode abil, mille on Läti pankades avanud Eestis, Šveitsis ja Belize’is registreeritud äriühingud ning Ukraina Vabariigi, Usbekistani Vabariigi, Hiina Rahvavabariigi ja Vene Föderatsiooni kodanikud. Kõnesoleva konfiskeerimismenetluse alustamine tähendab olukorda, kus nende isikute suhtes alustatakse kriminaalmenetlust seoses kuriteoga, käsitletaval juhul rahapesuga, mis võib tuua otseselt või kaudselt majanduslikku kasu, ning kus see menetlus võib viia süüdimõistmiseni kriminaalasjas, kui need isikud said ilmuda tavatingimustel asja sisuliselt arutavasse kohtusse.

31.

Tuleb rõhutada, et direktiivi ettepanek ( 22 ) sisaldas erisätet pealkirjaga „Konfiskeerimine ilma süüdimõistva kohtuotsuseta“, milles olid sõnaselgelt ja ammendavalt loetletud juhtumid, mil niisuguse meetme võib võtta. On teada, et kaasseadusandjad väljendasid selle sätte kohta lahknevaid seisukohti, Euroopa Parlamendi soov, et tegemist oleks süüdimõistmisel mitte põhinevat konfiskeerimist käsitleva üldist laadi õigusnormiga, põrkus nõukogu vastuseisule, mis väljendus direktiivi 2014/42 artikli 4 lõikes 2 sõnastatud vähem täpses kompromissis ja sõna „vähemalt“ kasutamises enne nende juhtumite mainimist, mil konfiskeerimine on asjaomase isiku haiguse või menetlusest kõrvalehoidmise tõttu võimatu. ( 23 )

32.

Kontekstist lähtuv tõlgendamine eeldab kõigepealt, et direktiivi 2014/42 artikli 4 lõikes 2 ette nähtud konfiskeerimisotsus seostatakse vara arestimise meetme, kolmandate isikute vara konfiskeerimise võimaluse ja tegelike menetluslike tagatistega, mis on selle direktiiviga antud isikutele, keda need arestimis‑ ja konfiskeerimismeetmed puudutavad.

33.

Tuleb rõhutada, et harta artiklis 47 nimetatud põhiõigusi on kinnitatud direktiivis 2014/42 endas, mille artikli 8 lõige 1 sätestab, et liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et kõigil isikutel, keda mõjutavad selles direktiivis sätestatud meetmed, on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele, et nad saaksid kaitsta oma õigusi. ( 24 ) Euroopa Kohus on mitu korda rõhutanud, et see säte on sõnastatud üldiselt, selles ei ole nimetatud kahtlustatavaid ega süüdistatavaid ega kuriteos süüdimõistetuid. Võttes arvesse direktiivi 2014/42 artikli 8 lõike 1 ja põhjenduse 33 sõnastust, on Euroopa Kohus otsustanud, et isikute hulka, kellele liikmesriigid peavad tagama tõhusad õiguskaitsevahendid ja õiglase kohtuliku arutamise, kuuluvad nii need isikud, kes on süüdi mõistetud kuriteos, kui ka kolmandad isikud, kelle vara arestimis‑ või konfiskeerimisotsus puudutab. ( 25 )

34.

Niisugune kõikehõlmav tõlgendus, mis rajaneb tõhusal kohtulikul kaitsel, mis peab olema igal isikul, kelle õigusi arestimis‑ või konfiskeerimismeede tuntavalt riivab, on täielikult kooskõlas direktiivi 2014/42 esemelise kohaldamisalaga, mis hõlmab põhikohtuasjas käsitletavat vara konfiskeerimist puudutavat kriminaalmenetlust. Euroopa Kohtu eespool viidatud praktika võib ja isegi peab minu arvates kasu tooma isikutele, kelle suhtes on seda menetlust alustatud, sest igasugune vastupidine tulemus viib olukordadeni, mis on vähemalt paradoksaalsed, kui mitte ebasoovitavad.

35.

Käsitletaval juhul ilmneb eelotsusetaotlusest, et Läti pangakontodel olevad vahendid ning kinnisasjad, mis kuulusid juriidilistele ja füüsilistele isikutele, keda oletati olevat pannud toime rahapesu, arestiti nende suhtes alustatud kriminaalmenetluses enne vara konfiskeerimise menetluse alustamist. Et arestitud summasid ja kinnisasju ei saa enam käsutada, sest need on avalik-õiguslike asutuste kontrolli all, tuleb asuda seisukohale, et põhikohtuasjades käsitletavad arestid kujutavad endast „arestimise“ meetmeid direktiivi 2014/42 artikli 2 punkti 5 tähenduses. Lisaks kuna nende isikute vara ähvardas arestimise hetkel Läti õiguse kohaselt hilisem konfiskeerimine, kuulub nende isikute olukord selle direktiivi artikli 7 kohaldamisalasse. Neid puudutab seega selles direktiivis ette nähtud meede selle artikli 8 lõike 1 tähenduses, mis kohustab liikmesriike tagama õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele, et asjaomastel isikutel oleks võimalik oma õigusi kaitsta. ( 26 )

36.

Direktiivi 2014/42 artikli 4 lõike 2 tõlgendus, millega jäetakse põhikohtuasjades käsitletav konfiskeerimismenetlus selle kohaldamisalast välja, viib olukorrani, kus selles direktiivis ette nähtud kohtulikku kaitset kohaldatakse ärajaotavalt selles mõttes, et see kaitse on isikutel, keda puudutab arestimismeede ja kellel seda seejärel eespool nimetatud menetluse alustamisel ei ole. Niisugune olukord on seda ebaloogilisem, et arestimis‑ ja konfiskeerimismeetmed on tihedalt seotud, nagu on rõhutatud direktiivi 2014/42 põhjenduses 27, sest need on osa samast süsteemist, mille eesmärk on kriminaaltulu neutraliseerida.

37.

Et kriminaalmenetluse seadustiku artikkel 626 on vara konfiskeerimise menetluse kohaldamisala osas sõnastatud eriti laialt, ( 27 ) tuleks ka märkida, et isik, keda see puudutab, ei ole üksnes kriminaalkorras karistatava teo oletatav toimepanija, kelle suhtes on alustatud eraldi menetlust, vaid see võib olla ka kolmandate isikute kategooriasse direktiivi 2014/42 tähenduses kuuluv isik, kelle vara võidakse konfiskeerida direktiivi 2014/42 artiklis 6 ette nähtud tingimustel, ( 28 ) sest sama menetlus võib puudutada nii üht kui ka teist. Ka siin viib direktiivi 2014/42 artikli 4 lõike 2 kitsendav tõlgendus šokeeriva dihhotoomiani, mille puhul vastandatakse samas menetluses kolmandad isikud, kellel peab olema tõhus kohtulik kaitse isikutena, keda direktiivis ette nähtud konfiskeerimismeede puudutab selle artikli 8 lõike 1 tähenduses, isikutele, keda oletatakse olevat kuriteo toime pannud ja kellel seda kaitset ei ole, ehkki direktiiviga 2014/42 on need kaks isikute kategooriat asetatud samale tasandile, võttes arvesse nende õiguste riivet, mille see meede kaasa toob.

38.

Teiseks näib mulle asjakohane asetada direktiivi 2014/42 artikli 4 lõige 2 ümber laiemasse normatiivsesse konteksti, mis hõlmab ÜRO korruptsioonivastast konventsiooni, mille artikli 54 lõike 1 punkt c õhutab osalisriike hõlbustama rahvusvahelist koostööd konfiskeerimise alal, kaaluma meetmete võtmist, et võimaldada nimetatud korruptsioonitulu ilma süüdimõistva kohtuotsuseta kriminaalasjas konfiskeerida juhtudel, kus õigusrikkujat ei saa tema surma, põgenemise või äraoleku tõttu või „muudel mõjuvatel põhjustel“ vastutusele võtta. ( 29 ) Märgin, et rahapesu ning kriminaaltulu avastamise, arestimise ja konfiskeerimise ning terrorismi rahastamist käsitleva Euroopa Nõukogu konventsiooni artikli 1 punktis d on märgitud, et termin „konfiskeerimine“ tähendab „kuriteo või kuritegude toimepanemise eest karistust või muud kriminaalmenetluses kohtu määratud abinõud vara äravõtmiseks“. Ka selle konventsiooni artikli 23 lõikes 5 on kutsutud konventsiooniosalisi üles osutama abi niisuguste konfiskeerimisotsuste täitmisel, mis ei rajane kriminaalkorras süüdimõistmisel, tingimusel et need on tehtud „seoses kuriteoga“.

39.

Mainida tuleb ka määrust 2018/1805, mille artikli 2 lõiget 2, milles on määratletud mõiste „konfiskeerimisotsus“ ( 30 ), on vaja tõlgendada selle põhjendust 13 arvestades, mille kohaselt tuleb seda õigusakti kohaldada kõikide arestimis- ja konfiskeerimisotsuste suhtes, mis on tehtud kriminaalasjades läbiviidavate menetluste raames, mistõttu tsiviil‑ ja haldusmenetlustes tehtud otsused jäävad selle kohaldamisalast välja. See määrus hõlmab seega konfiskeerimist, olenemata sellest, kas see põhineb või ei põhine süüdimõistmisel, tingimusel et konfiskeerimisotsused on tehtud kriminaalmenetlustes. ( 31 ) Lõpuks meenutan, et 24. aprillil 2024 võeti vastu direktiiv 2024/1260, millega asendati direktiiv 2014/42, mille puhul on rõhutatud sisuliselt selle puudusi, mis kahjustavad liikmesriikide suutlikkust muu hulgas arestida ja konfiskeerida ebaseaduslikke varasid. Oluline on märkida, et selles uues õigusaktis on ette nähtud kaht liiki konfiskeerimisotsused ilma süüdimõistmiseta: üks, mis vastab täpselt kindlaks määratud olukordade loetelule, ( 32 ) teine esineb juhul, kui konfiskeerimine on võimatu direktiivi muude sätete alusel ja kui liikmesriigi kohus on veendunud, et arestitud vara on saadud kriminaalkorras karistatavate tegudega, mis on pandud toime kuritegeliku organisatsiooni raames, võttes arvesse kõiki juhtumi asjakohaseid asjaolusid, näiteks seda, et vara väärtus on selle omaniku seadusliku sissetulekuga võrreldes silmatorkavalt ebaproportsionaalne. ( 33 )

40.

Võttes arvesse direktiivi 2014/42 eesmärke ja sätete sõnastust ning konteksti, milles see direktiiv vastu võeti, tuleb asuda seisukohale, et see direktiiv on nagu ka raamotsus 2005/212 – mille sätteid püütakse sellega selle põhjenduse 9 kohaselt laiendada – õigusakt, mille eesmärk on kohustada liikmesriike kehtestama kriminaalkorras karistatavate tegudega seotud vahendite ja tulu konfiskeerimise ühised miinimumnõuded, et eelkõige hõlbustada kriminaalmenetluste raames tehtud konfiskeerimisotsuste vastastikust tunnustamist. ( 34 ) Nagu märgitud, hõlmab määrus 2018/1805 kõiki konfiskeerimisotsuseid, olenemata sellest, kas need põhinevad või ei põhine süüdimõistmisel, kui need tehakse kriminaalmenetlustes, ( 35 ) nii nagu see on minu arvates kõnesoleva riigisisese menetluse tulemusena tehtud otsustega. Seega kuuluvad need selle määruse kohaldamisalasse, isegi kui tuleb asuda seisukohale, et direktiivi 2014/42 artikli 4 lõige 2 ei ole käsitletaval juhul kohaldatav. ( 36 )

41.

Selles olukorras on direktiivi 2014/42 artikli 4 lõike 2 teleoloogilise tõlgenduse puhul vaja arvesse võtta ühte teist eesmärki, mida on mainitud direktiivi põhjenduses 41 ja mis näitab selgelt, et selle direktiivi eesmärk on „hõlbustada“ vara konfiskeerimist kriminaalasjades. Seda meedet koos arestimismeetmega on õigustatult kirjeldatud kui ühte kõige tõhusamat vahendit võitluses organiseeritud kuritegevusega, sest see nurjab rahalised huvid, mis on kuritegude motivaatoriks. ( 37 ) See enam kui õigustatud tõhususe saavutamise huvi kõneleb minu meelest direktiivi 2014/42 artikli 4 lõike 2 dünaamilise tõlgenduse kasuks, mille kohaldamisalasse kuulub niisugust liiki konfiskeerimist puudutav kriminaalmenetlus, nagu on alustatud põhikohtuasjades, kusjuures on tarvis meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb juhul, kui liidu õiguse sättele on võimalik anda mitu tõlgendust, eelistada tõlgendust, mis võimaldab sätte soovitavat toimet kaitsta. ( 38 )

42.

Nagu komisjon on sisuliselt ühes töödokumendis ( 39 ) rõhutanud, on repressiivtalitustel organiseeritud kuritegevuse valdkonnas sageli tegemist keerukate rahavoogudega, mille eesmärk on varjata vara ebaseaduslikku päritolu, ja meetoditega (variäriühingud, varijuhid jms), mis viivad tähelepanu kuriteo toimepanijalt eemale. Isegi kui avastatakse ebaseaduslikke vahendeid, võib nende seostamisel kuriteo ja kuriteo toimepanijaga esineda ülesaamatuid probleeme. Vara konfiskeerimise menetlus, mis ei põhine süüdimõistmisel, kujutab selle nähtuse puhul endast sobivat lahendust.

43.

Niisugune menetlus võimaldab lahendada vara küsimuse kiiresti, mis vastab ka direktiivi 2014/42 ühele eesmärgile, sest selle artikli 8 lõikes 3 on sätestatud, et arestimisotsus kehtib vaid niikaua, kui on vajalik selleks, et vara võimaliku hilisema konfiskeerimise eesmärgil säilitada. See kiirusehuvi on tingitud asjaomase isiku õiguste kahjustamisest ( 40 ) ja liikmesriikide objektiivsest raskusest, mis seisneb kohustuses hallata arestitud vara, et kaitsta selle majanduslikku väärtust. On ilmne, et niisuguste varade säilitamine ja turvamine nagu villad, jahid, lennukid või kunstiteosed toob kaasa märkimisväärse kulu ning nende kolmandatele isikutele müümise läbi rahaks tegemine ( 41 ) ei kujuta endast õiguslikult lihtsat ja riskivaba lahendust. Individuaalse kriminaalvastutuse tuvastamisest sõltumatu vara konfiskeerimise regulatsioon on täiesti sobiv täitma seda eesmärki.

44.

Lisaks nagu märgitud, on direktiivi 2014/42 eesmärk kaitsta nende isikute õigusi, keda arestimis‑ ja konfiskeerimismeetmed puudutavad, mis on erakordselt oluline juhtumil, mil tegemist on vara konfiskeerimise menetlusega ilma seda vastutust hindamata. Nende menetluste käigu ühtlustamiseks näib mulle soovitav, et need võiksid kuuluda direktiivi 2014/42 artikli 8 kohaldamisalasse, sest selles on ette nähtud, et isikutel, keda arestimis‑ ja konfiskeerimismeetmed puudutavad, on oma õiguste kaitsmiseks õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele. ( 42 )

45.

Et tagada liidu õiguskorra üldine ühtlus niisuguses väga olulises valdkonnas nagu võitlus organiseeritud kuritegevusega ja selle ühtlus vastavate rahvusvaheliste õigusaktidega, tundub selles kontekstis asjakohane järeldada, et direktiivi 2014/42 artikli 4 lõige 2 on kohaldatav konfiskeerimist käsitleva kriminaalmenetluse suhtes, mis puudutab kriminaalkorras karistatava teo uurimise käigus arestitud ebaseaduslikku vara ning põhineb võimatusel mõista selle kuriteo toimepanijate üle kohut ja mõista nad vajaduse korral kriminaalkorras süüdi mõistliku aja jooksul paralleelselt läbi viidavas eraldi menetluses.

46.

Kui direktiivi 2014/42 artikli 4 lõiget 2 tuleb vastupidi tõlgendada nii, et kõnesolevates riigisisestes õigusnormides ette nähtud konfiskeerimine ei kuulu selle direktiivi artikli 1 lõike 1 kohaselt selles direktiivis sätestatud miinimumeeskirjade kohaldamisalasse, kuuluvad need õigusnormid selle direktiivi põhjenduses 22 nimetatud liikmesriikide pädevusse kehtestada oma riigisiseses õiguses ulatuslikumad volitused. ( 43 ) Niisugune järeldus ei võimalda siiski lõpetada arutelu Euroopa Kohtu pädevuse üle vastata nendele eelotsusetaotlustele. Kohtujuristile antud Euroopa Kohtu abistamise ülesanne eeldab, et kaalutakse muidu lähenemisi selles küsimuses.

47.

Tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on korduvalt tunnistanud ennast pädevaks lahendama liidu õigusnorme puudutavaid eelotsusetaotlusi olukorras, kus põhikohtuasja faktilised asjaolud on väljaspool nende õigusnormide kohaldamisala, kuid kus need liidu õigusnormid on nende eset ja ulatust muutmata muudetud riigisisese õigusega kohaldatavaks seeläbi, et riigisiseses õiguses on viidanud nende sisule. Lisaks on Euroopa Kohus järjepidevalt otsustanud, et seda liiki olukordades on olemas liidu õigusega seotud kindel huvi selle vastu, et lahknevate tõlgenduste vältimiseks tulevikus tõlgendataks liidu õiguse sätteid ühetaoliselt. ( 44 )

48.

Käsitletaval juhul ilmneb Euroopa Kohtule esitatud toimikust, et ebaseaduslikult omandatud vara konfiskeerimise menetlus, mis ei põhine süüdimõistmisel, kehtestati Läti õigusnormides 2005. aastal. Läti valitsus märkis oma kirjalikes seisukohtades ja kohtuistungil, et direktiiv 2014/42 võeti üle muu hulgas õigusnormidega, millega muudeti karistusseadustikku ja kriminaalmenetluse seadustikku. Selle seaduse eelnõus, millega muudeti karistusseadustikku ja mille töötas välja Läti Vabariigi justiitsministeerium, ( 45 ) on seletuskirjas tabel, milles on tutvustatud ülevaatlikult selle direktiivi eri artikleid ja kõiki riigisiseseid õigusnorme, millega neid kohaldatakse, mis tähendab, et direktiivi artikkel 8 on kriminaalmenetluse seadustikku täielikult üle võetud. On seega selge, et ühtlustatud õigusnorm, mille kohta on esitatud mitu eelotsuse küsimust, muudeti kohaldatavaks sellise ebaseaduslikult omandatud vara konfiskeerimise menetluse suhtes, mis ei põhine süüdimõistmisel – mille kohta on põhieeldusena leitud, et see ei kuulu direktiivi 2014/42 esemelisse kohaldamisalasse. ( 46 ) Asjaolul, et see üheselt mõistetav viide esineb ettevalmistavate materjalide ühes dokumendis, mitte riigisiseses õigusaktis endas, ei ole tähtsust ( 47 ) ning eelotsusetaotlusest ilmneb selgelt, et iga selle direktiivi sätete tõlgendus, mille Euroopa Kohus annab, on eelotsusetaotluse esitanud kohtule põhikohtuasjade lahendamisel siduv, mis võimaldab pidada seda viidet „tingimusteta“ viiteks. ( 48 )

49.

Nendel asjaoludel peaks Euroopa Kohus pärast selle tuvastamist, et direktiivi 2014/42 artikkel 4 ei ole kohaldatav, tunnistama end siiski pädevaks vastama kohtuasjades C‑767/22, C‑161/23 ja C‑49/23 esitatud küsimustele, mis puudutavad tutvumist toimiku materjalidega, vara päritolu tõendamise regulatsiooni ja õiguskaitsevahendeid, st paljusid probleeme, mis on seotud direktiivi artikli 8 tõlgendamisega, arvestades harta artikleid 47 ja 48. Arvestades, et kõnesolevate riigisiseste õigusnormide esemel on tihe seos nende liidu õigusnormide esemega, millele on nendes viidatud, on olemas ilmne huvi, et väga lähedasi olukordi, mida reguleerivad ühelt poolt riigisisene õigus ja teiselt poolt liidu õigus, käsitatakse samamoodi.

50.

Komisjon on teinud oma kirjalikes seisukohtades ettepaneku, et teisi küsimusi kohtuasjades C‑767/22 ja C‑161/23 analüüsitakse, lähtudes direktiividest 2012/13/EL ( 49 ) ja (EL) 2016/343 ( 50 ), mille ühtki sätet ei ole Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimustes mainitud. Sellegipoolest tuleb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt esitatud küsimuste lahendamisel arvesse võtta kõiki aluslepingu ja teisese õiguse sätteid, mis võivad kõnealuse probleemi puhul olla asjakohased. ( 51 ) ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses on Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule vastus, millest on kasu ja mis võimaldaks viimasel poolelioleva kohtuasja lahendada. Järelikult isegi kui vormiliselt on eelotsusetaotluse esitanud kohus viidanud ainult raamotsusele 2005/212 ja direktiivile 2014/42, ei takista niisugune asjaolu seda, et Euroopa Kohus annab talle kõik liidu õiguse tõlgendamise juhised, mis võivad olla vajalikud otsuse tegemisel asjas, mille ta lahendama peab, ükskõik kas see kohus on nendele oma küsimustes viidanud või mitte. ( 52 ) Sellisel juhul on Euroopa Kohtu ülesanne tuletada liikmesriigi kohtu esitatud aspektide kogumist ja eelkõige eelotsusetaotluse põhjendustest need liidu õiguse aspektid, mida on vaidluse eset silmas pidades vaja tõlgendada. ( 53 )

51.

Kui küsimus, mida selles etapis analüüsida tuleb, on küsimus, kas põhikohtuasjade suhtes kohaldatakse eranditult direktiive 2012/13 ja 2016/343, kusjuures põhikohtuasjad jäävad välja direktiivi 2014/42 kohaldamisalast, siis märgin, et selle viimase direktiivi põhjenduses 40 ja artikli 8 lõikes 7 on märgitud vastavalt, et selle rakendamisel tuleks arvesse võtta Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. oktoobri 2010. aasta direktiivi 2010/64/EL õiguse kohta suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses (ELT 2010, L 280, lk 1), direktiivi 2012/13 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta direktiivi 2013/48/EL, mis käsitleb õigust kaitsjale kriminaalmenetluses ja Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses ning õigust lasta teavitada vabaduse võtmisest kolmandat isikut ja suhelda vabaduse võtmise ajal kolmandate isikute ja konsulaarasutustega (ELT 2013, L 294, lk 1), ning et ilma et see piiraks direktiivide 2012/13 ja 2013/48 kohaldamist, on isikul, kelle vara konfiskeerimisotsus mõjutab, õigus kasutada advokaati kogu konfiskeerimismenetluse vältel tulu ja kuriteovahendite kindlaks tegemisel, et tema õigused oleksid kaitstud, kusjuures asjaomast isikut tuleb kõnealusest õigusest teavitada. On vaja seega tõdeda, et liidu seadusandja on selgelt loonud seose kriminaalasjades vara konfiskeerimise menetluste läbiviimise – ükskõik kas need põhinevad süüdimõistmisel või mitte – ning kriminaalmenetlustes kahtlustatavatele ja süüdistatavatele tagatud menetluslike õiguste austamise vahel. Nagu aga eespool märgitud, on kõnesolev vara konfiskeerimise menetlus aga vaieldamatult kriminaalõiguslikku laadi menetlus.

52.

Direktiivide 2012/13 ja 2016/343 mõlema ühine eesmärk on kehtestada miinimumeeskirjad kriminaalmenetluses kahtlustatavate ja süüdistatavate teatavate õiguste alal. Direktiiv 2012/13 puudutab konkreetsemalt õigust saada teavet nende õiguste kohta ning direktiiv 2016/343 samade isikute puhul süütuse presumptsiooni ja õigust viibida kriminaalmenetluses kohtulikul arutelul. Eelotsusetaotlusest ilmneb, et otsus alustada kriminaalmenetlust vara ebaseadusliku omandamise tõttu edastatakse kriminaalmenetluse seadustiku artikli 628 kohaselt„kahtlustatavale või süüdistatavale ja isikule, kelle vara ära võeti või arestiti, kui nende isikute suhtes on alustatud asjaomast menetlust, või isikule, kellele kuulub asjaomase vara omandiõigus“. ( 54 )

53.

Direktiivide 2012/13 ja 2016/343 vastavad kohaldamisalad on kummagi artiklis 2 kindlaks määratud peaaegu samamoodi. Nendest sätetest ilmneb sisuliselt, et samu direktiive kohaldatakse kohe alates hetkest, mil liikmesriigi pädevad asutused informeerivad isikuid, et neid kahtlustatakse või süüdistatakse kriminaalkorras karistatavas teos, ja kuni menetluse lõpuni. Täiendavat täpsustust nendest kahest direktiivist hilisema, st direktiivi 2016/343 artiklis 2, mille kohaselt kohaldatakse seda direktiivi „kõigis kriminaalmenetluse staadiumites“, tuleb pidada direktiivi 2012/13 kohta käivaks. Käsitletaval juhul on tarvis meenutada, et kõikide kohtuasjades C‑767/22, C‑49/23 ja C‑161/23 silmas peetud füüsiliste ja juriidiliste isikute suhtes on alustatud kriminaalmenetlust rahapesu kui kuriteo tõttu ning menetlevad asutused arestisid nende vahendid nende Läti kontodel ja mõnel nende kinnisasjad, kusjuures need toimingud tõendavad, et pädev asutus kahtlustab neid isikuid ja et neile anti vähemalt kaudselt, kuid kindlalt sellest kahtlustusest teada. ( 55 )

54.

Kas olukorras, kus need isikud kuuluvad nüüd direktiivide 2012/13 ja 2016/343 kohaldamisalasse, tuleb nad lõpuks sealt välja arvata seetõttu, et nende suhtes on alustatud menetlust, mis kaasneb, kui mitte öelda, et on tihedalt seotud kriminaalvastutuse tuvastamise menetlusega, mille võimalik tulemus on vara konfiskeerimine? Positiivne vastus sellele küsimusele võib põrkuda Euroopa Kohtu praktikaga ja seda kohaldamisala käsitlevate sätete dünaamilise tõlgendusega, mille Euroopa Kohus on selle kohaldamisala kohta esitanud ja mida õigustab asjaolu, et need direktiivid tuginevad seejuures eelkõige harta artiklites 47 ja 48 ette nähtud õigustele ning nendega soovitakse edendada nende õiguste tagamist kriminaalmenetluses kahtlustatavale või süüdistatavale isikule. ( 56 ) Nõnda on Euroopa Kohus otsustanud, et mõiste „kriminaalmenetlus“ nende direktiivide tähenduses laieneb ka niisuguse isiku psühhiaatriaasutusse paigutamise menetlusele, kes varasema kriminaalmenetluse tulemusena leiti olevat nende tegude toimepanija, mis moodustavad kriminaalkorras karistatava teo, samas kui ei direktiivis 2012/13 ega direktiivis 2016/343 ei ole ühtegi sõnaselget sätet, millest nähtuks, et nendes direktiivides reguleeritud kriminaalmenetluste hulka kuuluvad ka sellised menetlused, mille tulemuseks võib olla psühhiaatriaasutusse paigutamine. Siiski ei tähenda see sõnaselgete õigusnormide puudumine, et selline psühhiaatriaasutusse paigutamise menetlus jääb nende direktiivide kohaldamisalast välja seetõttu, et selle menetlusega ei kaasne „kohtuotsuse tegemist“ karistuse kohta. ( 57 )

55.

Käsitletaval juhul võib Euroopa Kohus liidu õiguskorra ühtluse huvides valida selle lahenduse kohaldamise analoogia alusel. Tuleb meenutada, et määrust 2018/1805 kohaldatakse arestimis‑ ja konfiskeerimisotsuste suhtes, mis on tehtud „kriminaalasjades läbiviidavate menetluste raames“ – liidu õiguse autonoomne mõiste, mis hõlmab igat liiki arestimis‑ ja konfiskeerimisotsuseid, mis on tehtud kriminaalkorras karistatavat tegu puudutava menetluse tulemusena, nagu see on põhikohtuasjades. Selle määruse põhjenduses 18 on lisatud, et direktiivides 2010/64, 2012/13, 2013/48, 2016/343 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016. aasta direktiivis (EL) 2016/800, mis käsitleb kriminaalmenetluses kahtlustatavate või süüdistatavate laste menetluslikke tagatisi (ELT 2016, L 132, lk 1), ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2016. aasta direktiivis (EL) 2016/1919, milles käsitletakse tasuta õigusabi andmist kahtlustatavatele ja süüdistatavatele kriminaalmenetluses ning isikutele, kelle üleandmist taotletakse Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses (ELT 2016, L 297, lk 1), sätestatud menetlusõigusi tuleks nimetatud direktiivide kohaldamisala piires kohaldada selle määrusega hõlmatud kriminaalmenetluste suhtes nende liikmesriikide puhul, kelle suhtes nimetatud direktiivid on siduvad. Selles on täpsustatud: „Igal juhul tuleks ELi põhiõiguste hartast tulenevaid kaitsemeetmeid kohaldada kõigi käesoleva määrusega hõlmatud menetluste suhtes. Eelkõige tuleks ELi põhiõiguste hartas sätestatud olulisi kriminaalmenetluste kaitsemeetmeid kohaldada käesoleva määrusega hõlmatud selliste kriminaalasjades läbiviidavate menetluste puhul, mis ei ole kriminaalmenetlused“. Mis puudutab direktiivi 2024/1260, siis selle põhjenduses 51 on märgitud, et seda direktiivi kohaldatakse ilma, et see piiraks kõikide viidatud menetluslikke õigusi käsitlevate direktiivide kohaldamist. Selle tunnustamine, et neid õigusakte, eriti direktiive 2012/13 ja 2016/343 kohaldatakse Läti konfiskeerimismenetluse suhtes, mis ei põhine süüdimõistmisel, tähendab Euroopa Kohtu pädevust tõlgendada nende sätteid, vähemalt neid, mis on hartast lähtudes asjakohased.

56.

Järgnevad arutluskäigud, mis puudutavad hinnangut Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimuste sisule, põhinevad eeldusel, et põhikohtuasjas käsitletavad riigisisesed õigusnormid kuuluvad direktiivi 2014/42 kohaldamisalasse, mistõttu on harta kohaldatav. Käsitletaval juhul soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus saada selle direktiivi artikli 8 lõigete 1 ja 6 tõlgendust harta artikleid 47 ja 48 arvestades, võttes arvesse kahtlusi, mis tal on küsimuses, kas need õigusnormid, mis reguleerivad ebaseaduslikult omandatud vara konfiskeerimise menetlust, on nendega kooskõlas, mis puudutab konkreetsemalt õigusnorme, mis käsitlevad võimalust tutvuda toimiku materjalidega, vara päritolu tõendamise regulatsiooni ja õiguskaitsevahendit konfiskeerimisotsuse peale.

57.

Mulle tundub kõigepealt vajalik hinnata vara konfiskeerimise meetme õiguslikku laadi. Nagu märgitud, ei kujuta vara erikonfiskeerimine, mis on ebaseaduslikult omandatud vara või kriminaalkorras karistatava teo eseme või ka seoses kriminaalkorras karistatava teoga omandatud vara sundvõõrandamine riigi omandisse ilma hüvitiseta, karistusseadustiku artikli 7010 järgi endast karistust. Euroopa Kohtule esitatud toimiku sisu ei võimalda välistada ega asuda seisukohale, et Läti õiguses on tegemist tõkendiga. Igal juhul ei piirdu harta asjakohaste sätete, eelkõige artikli 48 kohaldamine üksnes riigisisese õiguse määratluse kohaselt „kriminaalmenetluste ja -karistustega“, vaid hõlmab – olenemata riigisiseste õigusnormide kohasest kvalifikatsioonist – ka menetlusi ja sanktsioone, mis on laadilt karistuslikud süüteo enda laadi ja isikule määratava võimaliku karistuse raskusastme tõttu. Mis puudutab süüteo enda laadi kui kriteeriumi, siis tuleb kontrollida, kas kõnealuse meetme eesmärk on nimelt karistamine, ilma et ainuüksi asjaolu, et sellel meetmel on ühtlasi preventiivne eesmärk, takistaks selle kvalifitseerimist kriminaalkaristusena. ( 58 )

58.

Kuigi lõppkokkuvõttes peab seda, kas põhikohtuasjas käsitletavad konfiskeerimismeetmed võib kvalifitseerida „kriminaalõiguslikku laadi karistusteks“, hindama eelotsusetaotluse esitanud kohus, võib märkida, et need meetmed võetakse vara, mitte inimolendi suhtes ning nendega püütakse kõrvaldada ametlikust majandus‑ ja rahandusringlusest „must raha“ või ebaseaduslikult omandatud kinnis‑ ja vallasasjad, kusjuures eesmärk on ennetada kuritegevust, võttes sellelt vahendid, ning tagada majandus‑ ja rahandussüsteemi tugevus ja terviklikkus. Need asjaolud ei võimalda siiski eespool nimetatud kvalifikatsiooni selgelt välistada.

59.

Meenutan, et konfiskeerimismeetmed võeti kriminaalmenetluse tulemusena, mida alustati kriminaalmenetluse seadustiku artikli 627 lõike 1 alusel kriminaalkohtus „vara ebaseadusliku omandamise“ tõttu juriidiliste ja füüsiliste isikute suhtes, kelle suhtes oli alustatud eraldi menetlusi eesmärgiga tuvastada nende kriminaalvastutus rahapesu eest. Need menetlused koos kõnesoleva meetme võtmisega kujutavad endast asjaolu, mis on selle kvalifitseerimisel vaieldamatult asjakohane. ( 59 ) Pealegi tähistab eespool viidatud sätte sõnastus ise üheselt mõistetavalt individuaalset käitumist, mille eest on vaja karistada, mis väljendab seda, et konfiskeerimismeede vara omavate isikute suhtes on karistusmeede, millele lisandub ennetav eesmärk. Seevastu ebaseaduslikult omandatud vara konfiskeerimine, mis väljendub selle üleminekus riigi omandisse, ei tundu hõlmavat seda, et taotletakse konkreetselt hüvitamise eesmärki, mis on omane tsiviilõiguslikule meetmele. Igal juhul on ennetamise ja hüvitamise eesmärke võimalik kokku sobitada karistamise eesmärgiga ning pidada neid karistuse mõiste enda koostisosadeks. Lõpuks tuleb tõdeda, et Läti õigusnormides on teatavatel tingimustel ette nähtud, et vara ebaseaduslikku päritolu eeldatakse, ja nendega on kriminaalkohtutele jäetud ulatuslik konfiskeerimispädevus, mis põhineb lihtsalt tõenäosuste tasakaalu väljendaval veendumuse tasemel. ( 60 ) Mis puudutab konfiskeerimise kui karistuse rangust, siis see võib kinnitada analüüsi, et see meede on karistusõiguslikku laadi, sest vara võetakse täielikult ja lõplikult ära ning see läheb üle riigi omandisse ja ilma hüvitiseta. ( 61 ) Nendel asjaoludel tuleb konfiskeerimismeedet pidada kriminaalõiguslikku laadi karistuseks.

60.

Teiseks tuleb rõhutada, et direktiivi 2014/42 põhjenduse 33 kohaselt ei mõjuta see direktiiv oluliselt mitte üksnes kahtlustatavate või süüdistatavate õigusi, vaid ka selliste kolmandate isikute õigusi, keda ei ole kohtu alla antud, ning seetõttu on vaja sätestada spetsiaalsed kaitsemeetmed ja õiguskaitsevahendid, et tagada selliste isikute põhiõiguste kaitse selle direktiivi rakendamisel. Direktiivi põhjenduses 38 on märgitud, et direktiivis austatakse põhiõigusi ning järgitakse hartas ning Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis (edaspidi „EIÕK“) tunnustatud põhimõtteid, nagu neid on tõlgendanud oma praktikas EIK, kusjuures direktiivi tuleks rakendada kooskõlas nimetatud õiguste ja põhimõtetega.

61.

Mis puudutab käesolevates kohtuasjades asjakohaseid põhiõigusi, siis arvesse tuleb võtta harta artikli 17 lõiget 1, milles on nähtud eelkõige ette, et igaühel on õigus vallata, kasutada ja käsutada oma seaduslikul teel saadud omandit. Lisaks tuleneb direktiivi 2014/42 artikli 8 lõikest 1, et liidu seadusandja on andnud isikutele, keda eelkõige selle direktiivi artikli 2 lõikes 4 ette nähtud meetmed puudutavad, samamoodi nagu põhikohtuasjade osalistele kaitsva menetlusliku staatuse, sest selles esimeses sättes on nähtud ette iga liikmesriigi üldine kohustus võtta vajalikud meetmed selle tagamiseks, et nendel isikutel on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele, et nad saaksid oma õigusi kaitsta. Peale harta artikli 47 on eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarviliku vastuse andmisel seega asjakohased ka selle artikli 48 lõiked 1 ja 2, milles on sätestatud süütuse presumptsioon ja kaitseõiguste austamise põhimõte.

62.

Lisaks eespool nimetatud üldisele kohustusele tuleb tuvastada, et direktiivi 2014/42 artikkel 8 sisaldab konkreetseid sätteid, mille eesmärk on tagada, et konfiskeerimisotsuse tegemise korral on olemas tagatised, mis on omased kohtuotsuste tegemisele, eelkõige asjaomase isiku põhiõiguste ja muu hulgas õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele austamise tagatised. Direktiivi artikli 8 lõigete 6 ja 7 kohaselt peab iga konfiskeerimisotsus olema põhjendatud ning selline otsus tehakse mõjutatud isikule teatavaks, kusjuures viimast informeeritakse tema õigusest kasutada advokaati kogu konfiskeerimismenetluse vältel tulu ja kuriteovahendite kindlaks tegemisel ning õigusest esitada selle otsuse peale kaebus kohtule. Sellegipoolest ei ole direktiivis sätestatud õigusnorme, millega oleks määratud kindlaks selle vara päritolu tõendamise regulatsioon, mis on ilma süüdimõistmiseta alustatud konfiskeerimismenetluse esemeks, ega ka mitte õigusnorme, mis käsitleksid selle varaga seotud isikute võimalust tutvuda menetluse toimikuga, mis jätab liikmesriikidele kaalutlusruumi vastavate konkreetsete menetluste kindlaksmääramisel.

63.

Kuigi direktiivi 2014/42 artikkel 8 jätab liikmesriikidele selle sätte ülevõtmiseks vajalike meetmete vastuvõtmisel kaalutlusruumi, on harta artikli 51 lõike 1 kohaselt siiski nii ja direktiivi põhjendusest 38 tuleneb sellegipoolest, et liikmesriikide pakutava kaitse tase ei tohiks kunagi langeda allapoole nõuetest, mis on sätestatud hartas või EIÕKs. ( 62 ) Ebaseaduslikult omandatud vara konfiskeerimise menetlus ilma süüdimõistmiseta peab olema korraldatud nii, et varaga seotud isikud said kasutada selle menetluse jooksul oma põhiõigusi, mis on veelgi olulisem süsteemis, kus – nagu käsitletaval juhul – reguleerib otsus, mille pädev kohus selle menetluse tulemusena teeb, varalist küsimust lõplikult.

64.

Selles küsimuses tuleb meenutada, et nagu ilmneb selgitustest põhiõiguste harta kohta (ELT 2007, C 303, lk 17), vastavad harta artikli 47 esimene ja teine lõik – mis näevad ette õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele – õigusele õiglasele kohtumenetlusele, nagu see tuleneb eelkõige EIÕK artikli 6 lõikest 1, samas kui süütuse presumptsiooni ja kaitseõiguste austamist käsitlevad harta artikli 48 lõiked 1 ja 2 vastavad EIÕK artikli 6 lõigetele 2 ja 3. Sellest tuleneb harta artikli 52 lõike 3 järgi, et EIÕK artiklit 6 tuleb harta artiklite 47 ja 48 tõlgendamisel arvesse võtta kui minimaalset kaitsetaset. ( 63 ) Lisaks tuleb nende õiguste ja õiguse omandile igasuguse piiramise puhul ( 64 ) direktiivi 2014/42 kohaselt määratud meetmega austada harta artikli 52 lõikes 1 sätestatud nõudeid, mis eeldab, et piirang vastab tegelikult liidu taotletud üldise huvi eesmärkidele ega kujuta endast taotletavat eesmärki silmas pidades ülemäärast ja lubamatut sekkumist, mis kahjustaks tagatud õiguse olemust. ( 65 )

65.

Kohtuasja C‑767/22 raames ja oma teise küsimusega väljendab eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtlust, kas liidu õigusega on kooskõlas riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt võib konfiskeerimismenetluse esemeks oleva varaga seotud isiku õigust tutvuda toimiku materjalidega piirata juhul, kui nende avaldamine kujutaks endast ohtu kolmandate isikute põhiõigustele, avalikule huvile või võimalusele saavutada kriminaalmenetluse eesmärk.

66.

Tuleb meenutada, et kõnesolevat riigisisest vara konfiskeerimise menetlust ei saa alustada, kui ei ole kriminaalmenetlust, mille eesmärk oleks tuvastada kuriteo oletatava toimepanija süü. Individuaalset kriminaalvastutust puudutavat menetlust peab seega alati olema alustatud, kusjuures see menetlus jätkub enamasti – nagu menetlustes, mille tõttu eelotsusetaotluse esitanud kohtu poole pöörduti, – pärast vara puudutava menetluse lõppu, sh kui vara konfiskeeriti.

67.

Kriminaalmenetluse seadustiku artikli 627 lõike 4 kohaselt on teave ebaseaduslikult omandatud vara puudutavas toimikus hõlmatud uurimissaladusega ning sellega võivad tutvuda menetleja, prokurör ja asja arutav kohus, kuid varaga seotud isikud saavad selle teabega tutvuda ainult menetleja loal ja ulatuses, mille tema kindlaks määrab. Selle artikli lõikes 5 on ette nähtud, et viimase otsuse, millega ta jätab toimiku materjalidega tutvumise taotluse rahuldamata, saab edasi kaevata, kusjuures pädev kohus võib kriminaaltoimikut küsida ja sellega tutvuda, et teha kindlaks, kas toimikuga tutvumine riivab isikute põhiõigusi või kahjustab avalikku huvi või kriminaalmenetluse eesmärgi saavutamist.

68.

Selles küsimuses tuleb meenutada, et halduskohtumenetlusi puudutavates kohtuasjades on Euroopa Kohus otsustanud, et poolte võrdsuse põhimõte, mis on lahutamatu osa õigustatud isikutele liidu õiguse raames harta artikliga 47 ette nähtud tõhusa õiguskaitse põhimõttest, kuivõrd see kaasneb nagu ka võistlevuse põhimõte õiglase kohtumenetluse mõiste endaga, tähendab kohustust anda kummalegi poolele mõistlik võimalus oma seisukoha ja tõendite esitamiseks tingimustes, mis ei asetaks ühte neist oma vastasega võrreldes oluliselt ebasoodsamasse olukorda. Selle põhimõtte eesmärk on tagada kohtumenetluse poolte menetluslik võrdsus, tagades nende poolte õiguste ja kohustuste võrdsuse muu hulgas tõendite esitamist reguleerivate normide ja kohtuvaidluse ning poolte edasikaebamisõiguse seisukohast. Et täita nõudeid, mis tulenevad õigusest õiglasele kohtulikule arutamisele, on nimelt oluline, et pooled oleksid tutvunud nii faktiliste kui ka õiguslike asjaoludega, mis on menetluse tulemuse suhtes määravad, ja saaksid võistluslikult nende üle vaielda. ( 66 ) Euroopa Kohus on leidnud, et kaitseõiguste, sealhulgas toimikuga tutvumise õiguse rikkumise esinemist tuleb hinnata iga üksikjuhtumi eriomaste asjaolude, eelkõige asjasse puutuva akti laadi, selle vastuvõtmise konteksti ja asjaomast valdkonda reguleerivate õigusnormide alusel. ( 67 )

69.

Euroopa Kohus on poolte võrdsuse põhimõttest lähtunud ka direktiivi 2012/13 sätete tõlgendamisel – sätted, mida tuleb direktiivi 2014/42 rakendamisel selle põhjenduse 40 järgi arvesse võtta. Ta on ka märkinud, et selle direktiivi artiklite 6 ja 7 eesmärk on just tagada kaitseõiguste tõhus kasutamine ja õiglane menetlus. See eesmärk eeldab aga, et süüdistatavale antakse süüdistuse kohta üksikasjalikku teavet ja võimalus tutvuda kriminaaltoimiku materjalidega õigeaegselt ehk ajal, mis võimaldab tal enda kaitse tõhusalt ette valmistada. Just selle teavitamise ja toimikuga tutvumise võimaldamise kaudu saab süüdistatav või tema kaitsja teada, milliseid tegusid süüdistatavale ette heidetakse ja kuidas need kvalifitseeritakse ning millistel tõenditel need etteheited põhinevad. Võimalus tutvuda selle teabe ja nende materjalidega hiljemalt kohtuliku arutamise alguses on eriti oluline võimaldamaks sellel isikul või tema kaitsjal osaleda arutelul sisuliselt, kooskõlas võistlevuse ja poolte võrdsuse põhimõttega, tehes tõhusalt teatavaks oma seisukoha. ( 68 )

70.

On vaja siiski rõhutada, et direktiivi 2012/13 artikli 7 lõikes 4 on ette nähtud erand kahtlustatavate või süüdistatavate või nende kaitsjate võimalusest tutvuda süüstavate või süüst vabastavate tõendusmaterjalidega, millega austatakse õiglast menetlust ja kaitseõigusi, nagu on ette nähtud selle artikli lõigetes 2 ja 3. Seega ja tingimusel, et see ei piira õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, võib keelduda juurdepääsu andmisest teatavatele materjalidele, kui see võib tõsiselt ohustada teise isiku elu või põhiõigusi või kui see on rangelt vajalik olulise avaliku huvi kaitsmiseks, näiteks juhtudel, mil materjalidega tutvumine ohustaks käimasolevat uurimist või kui see võib tõsiselt kahjustada kriminaalmenetluse asukohaliikmesriigi julgeolekut. Liikmesriik tagab ka, et otsuse mitte avaldada teatavaid materjale kooskõlas selle lõikega teeb riigisisese õiguse menetluste kohaselt õigusasutus või vähemalt on selline otsus võimalik kohtus läbi vaadata.

71.

Selles küsimuses märgin, et direktiivi 2014/42 artikli 8 lõige 2 väljendab sama soovi kaitsta avalikku huvi, milleks on tagada poolelioleva uurimise häireteta kulgemine. Arestimisotsusest tuleks teatada mõjutatud isikule pärast otsuse täitmist niipea kui võimalik ja näidata ära otsuse tegemise põhjused, kusjuures põhjuste esitus võib olla lakooniline ja otsuse teatavakstegemise mõjutatud isikule võib siiski edasi lükata, kui see on uurimise seisukohast vajalik. ( 69 )

72.

Käsitletaval juhul tuleb seoses konfiskeerimismeetmega märkida esiteks, et varaga seotud isikutele edastatakse otsekohe vara ebaseadusliku omandamise tõttu kriminaalmenetluse alustamise otsuse ärakiri, kusjuures selles otsuses peab olema esitatud teave faktiliste asjaolude kohta, mis võivad näidata seost vara ja kriminaalkorras karistatava teo või vara ebaseadusliku päritolu vahel, samuti materjalide kohta, mis eraldati parasjagu uuritavas kriminaalasjas toimikust ja mis puudutavad vara ebaseaduslikku omandamist. ( 70 ) Nendel isikutel on seega selgelt õigus saada teavet toimiku sisu kohta, mis võimaldab neil saada teada, millisel faktilisel ja konkreetsel alusel alustati seoses neile kuuluva varaga menetlust.

73.

Teiseks tuleb see teave viia vastavusse eesõigustega, mida nende isikute puhul tunnustatakse, st õigusega osaleda ebaseaduslikult omandatud vara puudutavas menetluses, ( 71 ) väljendada kohtus suuliselt või kirjalikult oma seisukohta tehtud otsuse kohta ja esitada taotlusi. ( 72 ) Asjaomastel isikutel on seega võimalused esitada küsimusi antud teabe sisu, täielikkuse ja usaldusväärsuse kohta ning saavutada see, et kohus tutvub toimiku materjalidega, mis puudutavad uurimissaladusega hõlmatud ebaseaduslikult omandatud vara.

74.

Kolmandaks teostatakse eelotsusetaotluste kohaselt menetlevate asutuste hinnangu üle toimikuga tutvumise võimaldamise küsimuses kriminaalmenetluse seadustiku artikli 627 lõike 5 põhikohtuasjade suhtes kohaldatava redaktsiooni alusel kohtulikku kontrolli. Läti valitsus on täpsustanud, et kriminaalmenetluse seadustiku artikli 627 lõigete 4 ja 5 kohaldamisel on menetleja ja pädev kohus kohustatud kaaluma poolte ning kriminaalmenetluse ja avaliku julgeoleku huve, kui nad võtavad seisukoha isiku õiguse kohta toimikuga tutvuda.

75.

Nendel asjaoludel võib minu arvates asuda seisukohale, et direktiivi 2014/42 artiklit 8 tuleb koostoimes direktiivi 2012/13 artikli 7 lõikega 4 tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, millega ei kehtestata asutustele, kes on alustanud menetlust vara ebaseadusliku omandamise tõttu, üldist kohustust võimaldada isikutel, keda kavandatud konfiskeerimismeede puudutab, tutvuda menetluse toimikuga täielikult, vaid see on seatud sõltuvusse nende isikute taotlusest ja nende asutuste hinnangust. Nimetatud isikutel peab olema võimalus, et neile edastatakse nende taotlusel teave ja dokumendid, mis on konfiskeerimismenetluse toimikus ja mida avalik-õiguslikud asutused arvesse võtsid pädeva kohtu poolse võimaliku konfiskeerimisotsuse tegemisel, v.a juhul, kui kolmandate isikute elu või põhiõiguste või poolelioleva kriminaaluurimise häireteta kulgemise kaitse eesmärgid õigustavad seda, et tutvumist selle teabe ja nende dokumentidega piiratakse.

76.

Tutvumisvõimaluse andmisest täieliku või osalise keeldumise kohtuliku kontrolli raames peab kohus tagama õiglase tasakaalu ühelt poolt kaitseõiguste ja õiguse tõhusale kohtulikule arutamisele austamise ning teiselt poolt vajaduse vahel kaitsta tõendites nimetatud isikute põhiõigusi ja tagada kriminaaluurimiste tõhusus ja kuritegude vastu võitlemine. See kaalumine ei tohi siiski – arvestades harta artiklites 47 ja 48 ette nähtud õiguste olulisust – viia selleni, et asjaomasel isikul ei ole enam üldse mingit kohtulikku kaitset ja direktiivi 2014/42 artikli 8 lõikes 6 ette nähtud kaebeõiguselt võetakse selle sisu konfiskeerimisotsuse tegemise korral nii, et talle või vastaval juhul tema nõustajale ei edastata vähemalt põhiteavet toimikus, sh pooleliolevast kriminaalasjast pärinevat teavet, mis näitab seost sellele isikule kuuluva vara ja asjaomase kriminaalkorras karistatava teo vahel. ( 73 )

77.

Niisugune lähenemine näib mulle vastavat minimaalse kaitse alampiirile, mis on valitud EIK praktikas. Viimane leiab, et iga kriminaalmenetlus – sh selle menetluslikud aspektid – peab olema võistlev ning tagama poolte võrdsuse süüdistuse ja kaitse vahel. Õigus võistlevale kriminaalmenetlusele eeldab nii süüdistuse kui ka kaitse puhul võimalust tutvuda seisukohtade või tõenditega, mille on esitanud vastaspool. Õigus asjakohaste tõendite avaldamisele ei ole EIK hinnangul siiski absoluutne ja konkreetses kriminaalmenetluses võib olla vaja teatavaid tõendeid kaitsja eest varjata, et kaitsta teise isiku põhiõigusi või olulist avalikku huvi, ning süüdistatavalt võib oodata, et ta põhjendaks oma tutvumistaotlust konkreetselt. EIÕK artikli 6 lõikest 1 lähtudes on õiguspärased siiski ainult niisugused kaitseõigusi piiravad meetmed, mis on absoluutselt vajalikud. ( 74 ) Olulise avaliku huvi kaitse küsimuses tunnustab EIK vajadust viia kriminaaluurimisi läbi tõhusalt, mis võib tähendada, et üht osa nende uurimiste käigus kogutud teabest hoitakse salajas, et takistada kahtlustatavatel tõendite moonutamist ja õigusemõistmise takistamist. ( 75 )

78.

Kohtuasja C‑161/23 raames avaldab eelotsusetaotluse esitanud kohus oma teise küsimusega kahtlust, kas riigisisesed õigusnormid, ( 76 ) milles on nähtud ette faktiline eeldus, et vara päritolu on ebaseaduslik, ja kohustatud varaga seotud isikut selle seaduslikkust tõendama, on kooskõlas direktiivi 2014/42 artikli 8 lõikega 1, arvestades harta artikleid 47 ja 48, kusjuures selles viimases artiklis on sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõte.

79.

Euroopa Kohtule esitatud toimikust ilmneb, et põhikohtuasjades käsitletavates õigusnormides on nähtud tõesti ette eeldus, et asjaomase vara päritolu on ebaseaduslik, kui isik, kellele see kuulub, ei ole suuteline tõendama selle seaduslikku päritolu, lähtudes tõenditest, mille on esitanud menetlev asutus ja mis näitavad, et selle vara päritolu on väga tõenäoliselt ebaseaduslik, – mis vastab madalamale tõendamise tasemele võrreldes tasemega, mida nõutakse isiku süü tõendamisel ja mis on „väljaspool igasugust mõistlikku kahtlust“.

80.

Vara ebaseadusliku päritolu süütuse presumptsiooni põhimõttest lähtudes tõendamise küsimuses tuleb direktiivi 2014/42 kohaldamisel arvesse võtta direktiivi 2016/343 samuti nagu direktiivi 2012/13. ( 77 ) Direktiivi 2016/343 artikli 6 lõikes 1 on ette nähtud, et liikmesriigid tagavad, et kahtlustatava ja süüdistatava süü tõendamise kohustus lasub süüdistajal, kooskõlas selle direktiivi artiklis 3 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttega, mis eeldab, et liikmesriigid tagavad, „et kahtlustatavat ja süüdistatavat peetakse süütuks seni, kuni tema süüd ei ole seaduse kohaselt tõendatud“. Euroopa Kohus on otsustanud, et viidet „süü“ tõendamisele artiklis 6 tuleb seega mõista nii, et selle sätte eesmärk on reguleerida tõendamiskoormise jaotust üksnes selliste kohtulahendite tegemisel, milles otsustatakse süü küsimus. ( 78 ) On aga selge, et niisuguse menetluse eesmärk nagu põhikohtuasjas käsitletav ei ole mitte teha kindlaks asjaomase isiku süü, vaid otsustada, kas konfiskeerida vara või mitte olenevalt sellest, kas selle päritolu on ebaseaduslik või mitte, ning näib, et direktiivi 2016/343 artikli 6 lõige 1 ei ole seega kritiseeritavate riigisiseste õigusnormide suhtes kohaldatav. ( 79 )

81.

Selles olukorras leiab Euroopa Kohus, et harta artiklis 48 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtet kohaldatakse, kui on vaja kindlaks niisuguse rikkumise objektiivsed koosseisutunnused, mis võib kaasa tuua kriminaalõiguslikku laadi haldussanktsioonide määramise. Samamoodi on vaikimisõigusega, mis tuleneb harta artikli 47 teisest lõigust ja artiklist 48. ( 80 ) Tingimusel et eelotsusetaotluse esitanud kohus hindab lõplikult, kas ilma süüdimõistmiseta konfiskeerimise meede on karistusõiguslikku laadi meede, peaks selle kohtupraktika kohaldamine analoogia alusel viima meid järeldusele, et süütuse presumptsiooni ja vaikimisõigust kohaldatakse asjades, mille tõttu selle kohtu poole pöörduti.

82.

Võttes üle EIK praktika, mis käsitleb harta artiklile 48 vastavat EIÕK artikli 6 lõiget 2, leiab Euroopa Kohus, et iga kuriteos süüdistava õigus sellele, et teda peetakse süütuks, ja sellele, et süüdistajal lasub kohustus tõendada tema vastu esitatud väiteid, ei ole absoluutne, kuna igas õigussüsteemis esineb faktilisi või õiguslikke eeldusi. Kuigi harta artikliga 48 ei ole tõesti vastuolus see, et liikmesriik muudab karistatavaks materiaalsele või objektiivsele teokoosseisule vastava teo kui sellise ning kehtestab faktilised ja õiguslikud eeldused, kohustab see artikkel liikmesriike mitte ületama kriminaalvaldkonnas teatavat ülempiiri. Konkreetsemalt kohustab selles õigusnormis sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõte sätestama oma karistusseadustes sisalduvad eeldused mõistlikes piirides, võttes arvesse rikkumise raskust ning tagades kaitseõigused, kuna vastasel juhul rikutaks ebaproportsionaalselt seda põhimõtet. See ülempiiri ületatakse juhul, kui eelduse tulemusel jääb isik ilma igasugusest võimalusest vabaneda vastutusest talle süüks pandud tegude eest, mistõttu võetakse temalt see kaitse. ( 81 )

83.

Sama kohtupraktika põhjal on Euroopa Kohus märkinud, et vaikimisõigus on õiglase menetluse mõiste keskmesse kuuluv üldtunnustatud rahvusvaheline norm. Kaitstes süüdistatavat ametiasutuste kuritarvitusliku sunni eest, aitab see õigus vältida vigu õigusemõistmises ja tagada taotletava tulemuse. Kuna vaikimisõiguse kaitse eesmärk on tagada, et kriminaalasjas ei rajataks süüdistust argumentidele, mis põhinevad vastu süüdistatava tahtmist sunni või surve abil kogutud tõenditel, on seda õigust rikutud eelkõige olukorras, kus kahtlustatav, keda ähvardatakse sanktsioonidega, kui ta ütlusi ei anna, kas annab ütlusi või karistatakse teda sellest keeldumise eest. Vaikimisõigus ei saa mõistlikult olla piiratud süütegude ülestunnistamisega või märkustega, mis heidavad ülekuulatavale otseselt kahtlust, vaid see hõlmab ka teavet faktiküsimustes, mida saab hiljem kasutada süüdistuse põhjendamiseks ja mis võib seega mõjutada isiku süüdimõistmist või talle määratavat karistust. Samas ei saa vaikimisõigus õigustada igasugust keeldumist teha pädevate asutustega koostööd ja see pole seega absoluutne eesõigus. ( 82 )

84.

Riigisiseste õigusnormide kooskõla liidu õigusega tulebki hinnata eeltoodud kaalutlustest lähtudes, kusjuures olgu meenutatud, et Euroopa Kohus võib anda juhiseid asjaolude kohta, mida tuleb arvesse võtta selle hindamisel, kas süütuse presumptsiooni põhimõtte ja vaikimisõiguse riive on proportsionaalne – mida peab tegema eelotsusetaotluse esitanud kohus. Selles küsimuses tuleb esiteks rõhutada, et liikmesriigi pädev kohus peab olema veendunud, et vara päritolu on ebaseaduslik, ja et esialgu peab tõendid selle kohta kohtule esitama menetlev asutus. ( 83 ) Need tõendid loetakse esitatuks, kui on alust arvata, et vara päritolu on väga tõenäoliselt kuritegelik. ( 84 )

85.

Teiseks on selge, et isikul, kellele vara kuulub, on võimalus eespool nimetatud eeldus ümber lükata. Läti õigusnormide kohaselt on nii, et kui see isik väidab, et vara ei saa pidada ebaseaduslikult omandatuks, peab ta tõendama, et selle päritolu on seaduslik, esitades selle kohta usutava selgituse. ( 85 ) See isik võib selle eelduse ümber lükata juba enne, kui kriminaalmenetluse seadustiku artikli 626 alusel alustatakse konfiskeerimismenetlust. Nimelt kui vara arestitakse eeluurimise ajal, sest menetlev asutus on veendunud, et see on kriminaalset päritolu, on sel asutusel kriminaalmenetluse seadustiku artikli 356 lõike 5 kohaselt kohustus informeerida asjaomast isikut „võimalusest“ esitada teavet selle seadusliku päritolu kohta 45 päeva jooksul alates teatest ning ta teavitab viimast niisuguse teabe esitamata jätmise tagajärgedest. Lisaks nagu märgitud, on asjaomasel isikul õigus osaleda konfiskeerimismenetluses, mis sisaldab kohtuistungit, mis peab toimuma kümne päeva jooksul pärast selle menetluse alustamise otsuse kättesaamist ja mille käigus on isikutel, keda see menetlus puudutab, samasugune õigus esitada vastuväiteid või taotlusi, tõendeid ja kirjalikke seisukohti kohtule. ( 86 )

86.

Minu arvates ei ole Läti õigusnormidega loodud olukorda probatio diabolica (negatiivse asjaolu tõendamise nõue), mis kahjustaks ilmselgelt ebaproportsionaalselt süütuse presumptsiooni põhimõtet ja kaitseõigusi. On täiesti loogiline ja mõistlik paluda isikul, kellele asjaomane vara kuulub, esitada tõend positiivse faktilise asjaolu ja menetleva asutuse järelduste ekslikkuse kohta. Kui kasutada direktiivi 2024/1260 põhjenduse 34 sõnastust, siis kui kohtud teevad kindlaks, kas vara tuleb konfiskeerida või mitte, peavad nad muu hulgas arvesse võtma vara usutava seadusliku allika puudumist, „sest seaduslikult omandatud vara päritolu saab tavaliselt põhjendada“. Kas eespool nimetatud isikul ei ole kõige kergem anda selgitusi, mis võimaldavad näiteks mõista õiguslikku ja rahanduslikku skeemi, mis vara ümbritseb, ning põhjendada selle majanduslikku ratsionaalsust?

87.

Kolmandaks tuleb märkida, et kohus, kes peab tegema konfiskeerimisotsuse, peab veenduma, et tegemist on ebaseaduslikult omandatud varaga, ja analüüsima selleks kriminaalmenetluse seadustiku artikli 630 lõike 1 kohaselt kõiki vara puudutavaid asjaolusid. Selle artikli lõikes 2 on nähtud ette, et „kui kohus tuvastab, et seost vara ja kriminaalkorras karistatava teo vahel ei ole tõendatud või et vara päritolu ei ole ebaseaduslik, teeb ta otsuse, millega menetlus lõpetatakse“. See sõnastus tähistab sõnaselgelt vara päritolu ebaseaduslikkuse tuvastamist ja kinnitab Läti valitsuse antud teavet ( 87 ) menetleva asutuse tõendamiskoormise kohta, mis ei ole vähendatav, ehkki seda võib pidada kergendatuks. Kõnesolev tõendamise regulatsioon ei ole seega iseenesest niisugune, et tooks kaasa tõelise tõendamiskoormise ümberpööramise, sest see regulatsioon jätab nõnda menetlevale asutusele koormise, mille kohaselt peab ta tõendama eri kaudseid tõendeid, mis kogumis võimaldavad vastaval juhul asja lahendaval kohtul jõuda veendumusele, et vara päritolu on ebaseaduslik. ( 88 ) Selle tuvastamine näitab, et varaga seotud isiku vaikimine vastuseks menetleva asutuse teatele, et ta võib esitada teavet vara päritolu seaduslikkuse kohta, ei saa viia üksi konfiskeerimisotsuse tegemiseni. ( 89 ) Küll aga võib seda pidada tõendiks menetleva asutuse esitatud muude tõendite usaldusväärsusest. ( 90 )

88.

Liikmesriigi pädeva kohtu hinnang asjaomase vara päritolule antakse tõenäosuste kaalumise tulemusena, mis vastab veendumuse tasemele, mis on ette nähtud direktiivi 2014/42 artiklis 5, arvestades selle põhjendust 21, mis käsitleb kuriteos süüdi tunnistatud isiku vara laiendatud konfiskeerimist. Niisuguse meetme võib kohus nimelt võtta siis, kui ta on juhtumi asjaolude põhjal veendunud, et see vara on saadud kuritegeliku tegevusega, mis ei tähenda, et tuleb tõendada, et vara on saadud kuritegeliku tegevusega, vaid et kohus leiab suurima tõenäosuse kriteeriumi põhjal või oletab mõistlikult, et on palju tõenäolisem, et vara saadi pigem kuritegeliku tegevuse kui muu tegevusega.

89.

Neljandaks rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et hinnang küsimuses, ka vara päritolu võib olla ebaseaduslik, on tihedalt seotud küsimusega, kas see vara on olnud rahapesu ese ja võib viia selleni, et tuvastatakse, et esineb selle kuriteo koosseis, mis kohustab selle varaga seotud isikut ümber lükkama eeldust, et ta on süüdi rahapesus. Peale selle, et eelotsusetaotlused ei sisalda rahapesu kui kuriteo määratlust Läti õiguses, meenutan, et Euroopa Kohtul puudub ELTL artikliga 267 loodud kohtute koostöö süsteemi raames õigus tõlgendada riigisiseseid õigus- ja haldusnorme. ( 91 ) Sellegipoolest tähistab rahapesu üldiselt protsessi, mille eesmärk on tuua seaduslikku majandusse sisse kriminaalse tegevuse tulu ja seega anda nendele sellest tegevusest saadud vahenditele, kinnis‑ või vallasasjadele näiliselt seaduslik päritolu. Et rahapesu kui kuritegu ei saa eksisteerida, kui asjaomase vara päritolu ei ole ebaseaduslik, on kerge mõista seost, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus loob niisuguse konfiskeerimismenetlusega nagu põhikohtuasjas käsitletav.

90.

Et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule vastus, millest on kasu, võib seejuures täpsustada, et direktiivi 2016/343 artikli 4 lõike 1 esimese lause kohaselt tuleb liikmesriikidel võtta vajalikud meetmed tagamaks, et kuni kahtlustatava või süüdistatava süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud, ei osutata muu hulgas kriminaalmenetluses tehtud otsustes, välja arvatud nendes, milles otsustatakse süü küsimus, kõnealusele isikule kui süüdlasele. Direktiivi 2016/343 põhjendusest 16 tuleneb, et selle sätte eesmärk on tagada süütuse presumptsiooni järgimine. Seega ei tohiks sellised kriminaalmenetluses tehtud lahendid viidata sellele, et kõnealune isik on süüdi. ( 92 ) Silmas peetud kohtuotsused võivad minu arvates hõlmata kohtuotsuseid, milles on põhimenetluse tulemusena määratud selle vara konfiskeerimine, mis kuulub isikule, kelle suhtes on samal ajal alustatud menetlust eesmärgiga tuvastada tema vastutus kuriteo toimepanemise eest.

91.

Direktiivi 2016/343 artikli 4 lõike 1 tõlgendamisel on Euroopa Kohus sõnaselgelt viidanud EIK praktikale, milles viimane leiab, et süütuse presumptsiooni on eiratud, kui süüdistatavat puudutavas kohtulahendis või ametlikus avalduses, mis on tehtud ilma lõplikult süüdi mõistmata, on selge avaldus, mille kohaselt on asjaomane isik kõnealuse süüteo toime pannud. Seejuures on EIK rõhutanud, kui oluline on kohtute kasutatava sõnastuse valik ja konkreetsed asjaolud, mille puhul seda on kasutatud, ning asjaomase menetluse laad ja kontekst. Tuleb seega asuda seisukohale, et kui liikmesriigi pädev kohus peab põhjendama konfiskeerimisotsuses, miks ta on veendunud, et asjaomase vara päritolu on väga tõenäoliselt ebaseaduslik, tuleb see põhistus koostada sõnastuses, mis võimaldab vältida kolmandate asjasse puutuvate isikute suhtes, kellele vara kuulub, potentsiaalset ennatlikku hinnangut, mis võiks kahjustada nende vastu esitatavate süüdistuste õiglast analüüsi eraldi menetluses, mis puudutab eelnevat kuritegu, mis vara tekitas, või rahapesu. ( 93 )

92.

Eeltoodud kaalutluste põhjal ja võttes arvesse, kui põhjapaneva tähtsusega on see, mis seondub võitlusega organiseeritud kuritegevuse vastu, ( 94 ) tuleb asuda seisukohale, et konfiskeerimismenetluse esemeks oleva vara päritolu tõendamise regulatsioon ei ole niisugune, et kahjustab ilmselgelt ebaproportsionaalselt süütuse presumptsiooni põhimõtet ja vaikimisõigust ning kaitseõigusi, mis on isikule, kellele see vara kuulub, tagatud direktiivi 2014/42 artikli 8 lõikega 1, tõlgendatuna koostoimes direktiivi 2016/343 artikli 4 lõikega 1 ning harta artikleid 47 ja 48 arvestades.

93.

Teise ja kolmanda küsimusega kohtuasjas C‑49/23, mida tuleb analüüsida koos, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas direktiivi 2014/42 artikli 8 lõiget 6 tuleb harta artikleid 17 ja 47 arvestades tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, milles ei ole nähtud ette õigust esitada kaebus vara konfiskeerimise otsuse peale, mille tegi teise astme kohus pärast seda, kui kohus otsustas esimeses kohtuastmes lõpetada vara ebaseadusliku omandamise tõttu alustatud menetluse, olles tuvastanud, et seose kohta selle vara ja kriminaalkorras karistatava teo või selle vara ebaseadusliku päritolu vahel ei ole piisavalt tõendeid. ( 95 )

94.

Kriminaalmenetluse seadustiku artiklite 630 ja 631 kohaselt võib kohus, kelle poole pöördutakse vara ebaseadusliku omandamise tõttu alustatud menetluses, olenevalt oma hinnangust talle esitatud tõenditele määrata selle vara konfiskeerimise, mida peetakse ebaseaduslikult omandatuks, ja vastupidisel juhul menetluse piiravaid meetmeid võtmata lõpetada. Varaga seotud isik või menetlev asutus võib kohtu selle otsuse peale esitada apellatsioonkaebuse regionaalsele kohtule, kes teeb menetluse kohta uuesti otsuse, võttes arvesse apellatsioonkaebuse devolutiivset mõju, ja teeb edasikaevatud otsuse tühistamise korral uue otsuse samade volitustega nagu esimesel kohtul. Seda viimast otsust ei saa edasi kaevata.

95.

Direktiivi 2014/42 artikli 8 lõike 6 teises lauses on omalt poolt sätestatud, et liikmesriik tagab isikule, kes on konfiskeerimisotsuse adressaat, reaalse võimaluse otsus kohtus vaidlustada. Pidades õigeks selle sätte ranget grammatilist tõlgendust ja jäädes selle juurde, leiavad põhikohtuasja pooled sisuliselt, et see õigusnorm kohustab liikmesriike kehtestama menetluse, mis sisaldab tingimata kohtuinstantsi ja võimaldab analüüsida konfiskeerimisotsuse õiguspärasust, ükskõik missuguses etapis see tehti.

96.

Minu arvates ei saa valida niisugust tõlgendust. Selle sätte ulatus tuleb määrata kindlaks, asetades selle konteksti, st see asetub direktiivi 2014/42 artikli 8 lõikega 1 kehtestatud liikmesriikide üldisesse kohustusse tagada asjaomastele isikutele selles direktiivis ette nähtud meetmetega õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele. Selle direktiivi põhjendustest ega sätetest ei ilmne kuidagi, et sellega püütakse kohustada liikmesriike nägema ette teist kohtuastet, st võimalust esitada apellatsioonkaebus otsuse peale, mis tehakse kaebuse kohta, mis on esitatud esimese astme kohtu otsuse peale. Selles küsimuses märgin, et mis puudutab arestimisotsust, siis direktiivi 2014/42 artikli 8 lõikes 4 on ainult ette nähtud võimalus vaidlustada see kohtus riigisiseses õiguses sätestatud menetluste kohaselt, kuid ei ole kohustatud ette nägema kahte kohtuastet. Niisugune nõue oleks ka vastuolus selle direktiivi tõhususe ja kiiruse eesmärkidega.

97.

Mulle näib, et niisugust järeldust kinnitab Euroopa Kohtu praktika teiseste õigusnormide kohta, mis näevad ette tõhusa õiguskaitsevahendi, näiteks muu hulgas direktiivi 2013/32/EL ( 96 ) artikli 46 lõige 1, direktiivi 2008/115/EÜ ( 97 ) artikli 13 lõige 1 ning määruse (EL) nr 604/2013 ( 98 ) artikli 29 lõiked 1 ja 2. Nendel õigusnormidel on direktiivi 2014/42 artikli 8 lõike 6 teise lausega ühist see, et need on sõnastatud samamoodi selles mõttes, et nendes on nõutud tõhusa õiguskaitsevahendi kehtestamist otsuste peale, millega kahjustatakse konkreetselt nimetatud isikute huve, ja nende isikute huvides. Tõlgendades neid sätteid harta artiklist 47 lähtudes, on Euroopa Kohus leidnud, et nendega tagatud kaitse piirdub sellega, et on olemas üksainus õiguskaitsevahend, ega nõua mitmeastmelise kohtuliku kaitse süsteemi kehtestamist. Seega on oluline üksnes see, et oleks olemas õiguskaitsevahend ühes kohtuastmes, mis käsitletaval juhul on tagatud direktiivi 2014/42 artikli 8 lõike 6 teise lausega, sest tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte annab eraõiguslikule isikule õiguse pöörduda kohtusse, aga mitte õigust mitmele kohtuastmele. ( 99 ) Seega ei saa asjaolu, et kaebust arutanud kohtuastme otsust, millega vara leiti olevat ebaseaduslikult omandatud ja konfiskeeriti selle vara päritolu puudutavate tõendite uue sisulise analüüsi tulemusena, ei saa kriminaalmenetluse seadustiku artikli 631 kohaselt edasi kaevata, kahjustada nende isikute õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, kelle vara see on. Nagu rõhutas Läti valitsus, on riigisisesed õigusnormid välja töötatud nii, et küsimust, kas vara on omandatud ebaseaduslikult ja selle võib konfiskeerida, võivad analüüsida kaks kohut, kusjuures kumbki analüüsib vara päritolu teineteisest sõltumatult.

98.

Mulle tundub, et see tõlgendus ei lähe vastuollu EIK praktikaga. Sellest tuleneb nimelt, et ei EIÕK artikli 6 lõike 1 ega artikliga 13 ei ole tagatud õigust esitada apellatsioonkaebus ega õigust teisele kohtuastmele – seda viimast on tunnustatud protokolli nr 7 artiklis 2 ainult kriminaalkorras karistatavas teos süüdi mõistetud isikute puhul – ning ei ole ka nõutud, et peab olema mitu kohtuastet. ( 100 ) Lisaks leiab EIK, et EIÕK artikkel 13 ei ole üldjuhul kohaldatav, kui EIÕK väidetav rikkumine leidis aset kohtumenetluses, v.a juhul, kui artiklist 13 tulenev kriitika puudutab „mõistliku aja“ nõude rikkumist. ( 101 )

99.

Et ebaseaduslikult omandatud vara konfiskeerimise menetlus on kriminaalõiguslikku laadi menetlus ja karistus, mis seisneb konfiskeerimises, on kriminaalõiguslikku laadi karistus, tuleb meenutada EIÕK protokolli nr 7 artikli 2 sisu, kusjuures olgu täpsustatud, et selle protokolli on ratifitseerinud kõik liikmesriigid, mõned nendest tingimuste ja deklaratsioonidega. Selle artikli lõikes 1 on nähtud ette, et „[i]gaühel, kelle kohus on kuriteos süüdi mõistnud, on õigus pöörduda kõrgemalseisva kohtu poole tema süüdimõistmise või karistuse uuesti läbivaatamiseks“. Eeldusel, et see säte on eespool nimetatud menetluse korral kohaldatav – ja minu arvates on see nii, arvestades asjaolu, et konfiskeerimismeede on kriminaalõiguslikku laadi karistus, –, tuleb rõhutada, et selle protokolli artikli 2 lõike 2 järgi võib sellest õigusest teha erandeid. Erandite hulgas on olukord, kus asjaomane isiku tunnistati süüdi tema õigeksmõistmise peale esitatud apellatsioonkaebuse tulemusena – olukord, mis on just lähedane olukorrale, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus peab silmas oma kohtuasjas C‑49/23 esitatud teises ja kolmandas küsimuses.

100.

Leian seega, et direktiivi 2014/42 artikli 8 lõiget 6 tuleb harta artikleid 17 ja 47 arvestades tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, milles ei ole nähtud ette õigust esitada kaebus ebaseaduslikult omandatud varaks kvalifitseeritud vara konfiskeerimise otsuse peale, mille tegi teise astme kohus, kellele esitati kaebuse esimese astme kohtu otsuse peale, millega jäeti rahuldamata menetleva asutuse taotlus tuvastada, et selle vara päritolu on ebaseaduslik.

101.

Kõikide eeltoodud kaalutluste põhjal ei ole vaja vastata kolmandale eelotsuse küsimusele kohtuasjades C‑767/22 ja C‑161/23 ning neljandale eelotsuse küsimusele kohtuasjas C‑49/23, mis käsitlevad esimuse põhimõtte tõlgendamist.

102.

Eeltoodud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Latvijas Republikas Satversmes tiesa (Läti konstitutsioonikohus) eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. aprilli 2014. aasta direktiivi 2014/42/EL kuriteovahendite ja kriminaaltulu arestimise ja konfiskeerimise kohta Euroopa Liidus artikli 8 lõikeid 1 ja 6 tuleb koostoimes Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. aasta direktiivi 2012/13/EL, milles käsitletakse õigust saada kriminaalmenetluses teavet, artikli 7 lõikega 4 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/343, millega tugevdatakse süütuse presumptsiooni teatavaid aspekte ja õigust viibida kriminaalmenetluses kohtulikul arutelul, artikli 4 lõikega 1 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 17, 47 ja 48 arvestades

tõlgendada nii, et

sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, millega on kehtestatud ebaseaduslikult omandatud või kriminaalkorras karistatava teoga seotud vara konfiskeerimise menetlus ilma eelneva süüdimõistmiseta, mida alustatakse selle menetlusega paralleelselt läbi viidava menetluse käigus, mille eesmärk on tuvastada kriminaalkorras karistatava teo oletatava toimepanija süü, kusjuures tema vara on arestitud – menetlus, mis näeb ette järgmise: