EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)

14. jaanuar 2021 ( *1 )

Eelotsusetaotlus – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 17 – Õigus omandile – Põhiõiguste harta artikkel 47 – Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile – Raamotsus 2005/212/JSK – Kuritegevusega seotud tulu, kuriteovahendite ja omandi konfiskeerimine – Direktiiv 2014/42/EL – Kuriteovahendite ja kriminaaltulu arestimine ja konfiskeerimine Euroopa Liidus – Riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette salakaubaveo toimepanemiseks kasutatud eseme riigi kasuks konfiskeerimise – Heausksele kolmandale isikule kuuluv vara

Kohtuasjas C‑393/19,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Apelativen sad – Plovdivi (Plovdivi apellatsioonikohus, Bulgaaria) 16. mai 2019. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 21. mail 2019, kriminaalasjas järgmise isiku suhtes:

OM,

menetluses osalesid:

Okrazhna prokuratura – Haskovo,

Apelativna prokuratura – Plovdiv,

EUROOPA KOHUS (esimene koda),

koosseisus: koja president J.-C. Bonichot, kohtunikud L. Bay Larsen, C. Toader, M. Safjan (ettekandja) ja N. Jääskinen,

kohtujurist: M. Campos Sánchez-Bordona,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–	Okrazhna prokuratura – Haskovo, esindaja: V. Radeva-Rancheva,

–	Apelativna prokuratura – Plovdiv, esindaja: I. Perpelov,

–	Kreeka valitsus, esindajad: M. Tassopoulou, S. Charitaki ja A. Magrippi,

–	Euroopa Komisjon, esindajad: Y. Marinova ja R. Troosters,

olles 25. juuni 2020. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1	Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 17 lõike 1 ja artikli 47 tõlgendamist.

2	Taotlus on esitatud OMi suhtes alustatud kriminaalmenetluses seoses pärast tema süüdimõistmist raskendavatel asjaoludel toime pandud salakaubaveos kuriteo toimepanemiseks kasutatud sellise eseme konfiskeerimisega, mis kuulub heausksele kolmandale isikule.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

Raamotsus 2005/212/JSK

Nõukogu 24. veebruari 2005. aasta raamotsuse 2005/212/JSK, mis käsitleb kuritegevusega seotud tulu, kuriteovahendite ja omandi konfiskeerimist (ELT 2005, L 68, lk 49), põhjendus 3 on sõnastatud järgmiselt:

„Viini tegevuskava lõike 50 punkti b kohaselt tuleb viie aasta jooksul alates Amsterdami lepingu jõustumisest vajaduse korral täiustada ja ühtlustada siseriiklikke sätteid, mis reguleerivad kuritegelikul teel saadud tulu arestimist ja konfiskeerimist, võttes arvesse heausksete kolmandate isikute õigusi.“

Raamotsuse artikli 1 „Mõisted“ kolmandas ja neljandas taandes on sätestatud:

„Käesolevas raamotsuses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

–	kuriteovahend – vara, mida mis tahes viisil täielikult või osaliselt kasutatakse või kavatsetakse kasutada kuriteo või kuritegude toimepanemiseks,

–	konfiskeerimine – karistus või meede, mille kohus määrab pärast kuriteoga või kuritegudega seotud menetlust ning mille tagajärjeks on vara lõplik äravõtmine“.

Raamotsuse artiklis 2 „Konfiskeerimine“ on ette nähtud:

„1. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed, mis võimaldavad kas täielikult või osaliselt konfiskeerida kuriteovahendid ja kuritegelikul teel saadud tulu või sellisele tulule väärtuse poolest vastava vara, kui kuriteo eest määratav karistus on üle ühe aasta pikkune vabadusekaotus.

2. Seoses maksukuritegudega võivad liikmesriigid rakendada peale kriminaalmenetluse muid menetlusi, mis jätavad kurjategija ilma kuritegelikul teel saadud tulust.“

6	Raamotsuse artikli 4 „Õiguskaitsevahendid“ järgi: „Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed selle tagamiseks, et huvitatud isikutel, keda artiklites 2 ja 3 sätestatud meetmed mõjutavad, on tõhusad õiguskaitsevahendid oma õiguste kaitsmiseks.“

Direktiiv 2014/42/EL

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. aprilli 2014. aasta direktiivi 2014/42/EL kuriteovahendite ja kriminaaltulu arestimise ja konfiskeerimise kohta Euroopa Liidus (ELT 2014, L 127, lk 39; ja parandus ELT 2014, L 138, lk 114) põhjendustes 9, 33 ja 41 on märgitud:

„(9)

Käesoleva direktiivi eesmärk on muuta ja laiendada [nõukogu 26. juuni 2001. aasta raamotsuse 2001/500/JSK, milles käsitletakse rahapesu ning kuriteovahendite ja kuritegelikul teel saadud tulu kindlakstegemist, uurimist, blokeerimist, arestimist ja konfiskeerimist (EÜT 2001, L 182, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 158) ja raamotsuse] 2005/212/JSK sätteid. Nimetatud raamotsused tuleks osaliselt asendada nende liikmesriikide suhtes, kellele käesolev direktiiv on siduv.

[…]

(33)

Käesolev direktiiv ei mõjuta oluliselt mitte üksnes kahtlustatavate või süüdistatavate õigusi, vaid ka selliste kolmandate isikute õigusi, keda ei ole kohtu alla antud. Seetõttu on vaja sätestada spetsiaalsed kaitsemeetmed ja õiguskaitsevahendid, et tagada selliste isikute põhiõiguste kaitse käesoleva direktiivi rakendamisel. Nende hulka kuulub selle kolmanda isiku õigus olla ära kuulatud, kes väidab end olevat asjaomase vara omanik või kes väidab, et tal on muid omandiõigusi (asjaõigusi), näiteks kasutusvaldus. Arestimisotsusest tuleks teatada mõjutatud isikule pärast otsuse täitmist niipea kui võimalik. Pädevad asutused võivad sellise otsuse teatavakstegemise mõjutatud isikule siiski edasi lükata, kui see on uurimise seisukohast vajalik.

[…]

(41)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt hõlbustada vara konfiskeerimist kriminaalasjades, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.“

Direktiivi artiklis 2 „Mõisted“ on ette nähtud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

3)	„kuriteovahend“ – mis tahes vara, mida kasutatakse või kavatsetakse kasutada mis tahes viisil täielikult või osaliselt kuriteo või kuritegude toimepanemiseks;

4)	„konfiskeerimine“ – vara lõplik äravõtmine, mille kohus määrab seoses kuriteoga;

[…]“.

Direktiivi artiklis 3 „Reguleerimisala“ on sätestatud:

„Käesolevat direktiivi kohaldatakse kuritegude suhtes, mida reguleerib:

a)	ELi lepingu artikli K.3 lõike 2 punktil c põhinev Euroopa ühenduste ametnike või Euroopa Liidu liikmesriikide ametnikega seotud korruptsiooni vastast võitlust käsitlev konventsioon […];

b)	nõukogu 29. mai 2000. aasta raamotsus 2000/383/JSK võltsimisvastase kaitse tugevdamiseks kriminaal- ja muude karistuste abil seoses euro kasutuselevõtmisega [(EÜT 2000, L 140, lk 1; ELT eriväljaanne 19/01, lk 187)];

c)	nõukogu 28. mai 2001. aasta raamotsus 2001/413/JSK mittesularahaliste maksevahenditega seotud pettuste ja võltsimiste vastase võitluse kohta [(EÜT 2001, L 149, lk 1; ELT eriväljaanne 15/06, lk 123)];

d)	nõukogu 26. juuni 2001. aasta raamotsus 2001/500/JSK, milles käsitletakse rahapesu ning kuriteovahendite ja kuritegelikul teel saadud tulu kindlakstegemist, uurimist, blokeerimist, arestimist ja konfiskeerimist [(EÜT 2001, L 182, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 158)];

e)	nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsus 2002/475/JSK terrorismivastase võitluse kohta [(EÜT 2002, L 164, lk 3; ELT eriväljaanne 19/06, lk 18)];

f)	nõukogu 22. juuli 2003. aasta raamotsus 2003/568/JSK korruptsioonivastase võitluse kohta erasektoris [(ELT 2003, L 192, lk 54; ELT eriväljaanne 19/06, lk 182)];

g)	nõukogu 25. oktoobri 2004. aasta raamotsus 2004/757/JSK, millega kehtestatakse miinimumeeskirjad ebaseadusliku uimastiäri kuriteokoosseisu ja karistuste kohta [(ELT 2004, L 335, lk 8)];

h)	nõukogu 24. oktoobri 2008. aasta raamotsus 2008/841/JSK organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse kohta [(ELT 2008, L 300, lk 42)];

i)	Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta direktiiv 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK [(ELT 2011, L 101, lk 1)];

j)	Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiiv 2011/93/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK [(ELT 2011, L 335, lk 1)];

k)	Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. augusti 2013. aasta direktiiv 2013/40/EL, milles käsitletakse infosüsteemide vastu suunatud ründeid ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2005/222/JSK [(ELT 2013, L 218, lk 8)],

ning samuti muud õigusaktid, kui nimetatud õigusaktides nähakse konkreetselt ette, et käesolevat direktiivi kohaldatakse ka nendes ühtlustatavate kuritegude koosseisude suhtes.“

10	Direktiivi 2014/42 artikli 12 „Ülevõtmine“ lõikes 1 on sätestatud: „Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 4. oktoobriks 2016. Nad edastavad komisjonile viivitamata kõnealuste normide teksti.“

Direktiivi artiklis 14 „Ühismeetme 98/699/JSK ning raamotsuste 2001/500/JSK ja 2005/212/JSK teatavate sätete asendamine“ on ette nähtud:

„1. [3. detsembri 1998. aasta ühismeetme 98/699/JSK, mille nõukogu on vastu võtnud Euroopa Liidu lepingu artikli K.3 alusel ja mis käsitleb rahapesu ning kuriteovahendite ja kuritegelikul teel saadud tulu kindlakstegemist, uurimist, blokeerimist, arestimist ja konfiskeerimist (EÜT 1998, L 333, lk 1)] artikli 1 punkt a, raamotsuse 2001/500/JSK artiklid 3 ja 4 ning raamotsuse 2005/212/JSK artikli 1 esimesed neli taanet ja artikkel 3 asendatakse nende liikmesriikide suhtes, kellele käesolev direktiiv on siduv, ilma et see piiraks kõnealuste liikmesriikide kohustusi, mis on seotud kõnealuste raamotsuste siseriiklikku õigusesse ülevõtmise tähtpäevadega.

2. Nende liikmesriikide suhtes, kellele käesolev direktiiv on siduv, käsitatakse viiteid lõikes 1 osutatud ühismeetmele 98/699/JSK ja raamotsuste 2001/500/JSK ja 2005/212/JSK sätetele viidetena käesolevale direktiivile.“

Bulgaaria õigus

Karistusseadustiku (Nakazatelen kodeks, edaspidi „NK“) artikli 37 lõikes 1 on sätestatud:

„Karistused on:

[…]

3.	olemasoleva vara konfiskeerimine;

[…]“.

13	NK artikli 242 lõikest 1 tuleneb, et raskendavatel asjaoludel toime pandud salakaubaveo eest karistatakse kolme‑ kuni kümneaastase vangistusega ja rahalise karistusega 20 000-100 000 Bulgaaria leevi (BGN) (ligikaudu 10 226–51 130 eurot).

NK artikli 242 lõigetes 7 ja 8 on sätestatud:

„(7) […] Salakaubaveo ese arestitakse riigi kasuks sõltumata sellest, kes on selle omanik, kui seda eset ei ole enam olemas või see on võõrandatud, määratakse kindlaks selle väärtusele vastav summa riigis kehtiva jaehinna alusel.

(8) […] Riigi kasuks arestitakse salakaubaveoks kasutatud transpordi- või muu vahend, isegi kui see ei kuulu kuriteo toimepanijale, välja arvatud juhul, kui selle väärtus ei ole vastavuses toimepandud kuriteo raskusastmega.“

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

15	Põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal teostas OM, kes töötas Türgis asuvas veoteenuseid pakkuvas äriühingus sõidukijuhina, rahvusvahelisi vedusid sellele äriühingule kuuluva sadulveduki ja haagisega.

16	Valmistades ette vedu İstanbulist (Türgi) Delmenhorsti (Saksamaa), nõustus OM talle 11. juunil 2018 tehtud ettepanekuga viia tasu eest ebaseaduslikult Saksamaale 2940 antiikmünti.

17	Pärast Türgi ja Bulgaaria piiri ületamist 12. juunil 2018 kontrollis toll OMi ja avastas need mündid, mis olid peidetud sadulveokisse.

18	Nii mündid, mille väärtuseks hindas arheoloogilis-numismaatiline ekspertiis 73500 Bulgaaria leevi (ligikaudu 37600 eurot), sadulveok, haagis, sõiduki süütevõti kui ka veoki registreerimistunnistused võeti ära ja säilitati väidetava süüteo asitõenditena.

Uurimise käigus palus OMi tööandjaks oleva Türgi äriühingu direktor sadulveok ja haagis tagastada, väites, et nimetatud äriühingul puudub igasugune seos kuriteoga ja et nende esemete tagastamine ei takista uurimist. Uurimise eest vastutav prokurör jättis selle taotluse rahuldamata põhjendusel, et asitõendid võetakse Bulgaaria õiguse järgi kuni kriminaalmenetluse lõpetamiseni hoiule ja tagastamine takistaks uurimist. Äriühingu direktor vaidlustas rahuldamata jätmise otsuse Okrazhen sad Haskovos (Haskovo regionaalne kohus, Bulgaaria), kes jättis selle muutmata 19. oktoobri 2018. aasta määrusega, mida ei ole võimalik vaidlustada.

Okrazhen sad Haskovo (Haskovo regionaalne kohus) mõistis 22. märtsi 2019. aasta kohtuotsusega OMile raskendavatel asjaoludel toime pandud salakaubaveo toimepanemise eest kolme aasta pikkuse vangistuse ja rahalise karistuse 20000 Bulgaaria leevi (ligikaudu 10200 eurot). Mündid ja sadulveok arestiti riigi kasuks kooskõlas NK artikli 242 lõikega 7 ja artikli 242 lõikega 8. Seevastu haagis, mida ei kasutatud otseselt kuriteo toimepanemiseks, tagastati OMi tööandjaks olevale äriühingule.

21	OM esitas selle kohtuotsuse peale kaebuse Apelativen sad – Plovdivile (Plovdivi apellatsioonikohus, Bulgaaria) sadulveoki konfiskeerimise osas ning väitis, et see on vastuolus eelkõige EL toimimise lepingu ja harta sätetega.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et NK artikli 242 lõikes 8 ette nähtud salakaubaveoks kasutatud sõiduki arestimine riigi kasuks on küll salakaubaveo toimepanemise järel kohustuslik, kuid see ei ole karistus, erinevalt süüdimõistetu vara konfiskeerimisest NK artikli 37 lõike 1 punkti 3 järgi.

23	Samas kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus selles, kas NK artikli 242 lõige 8, mis võeti vastu enne Bulgaaria Vabariigi ühinemist Euroopa Liiduga 1. jaanuaril 2007, on kooskõlas liidu õigusnormidega, eelkõige harta artikli 17 lõikega 1 ja artikliga 47.

Täpsemalt leiab nimetatud kohus, et selles sättes ette nähtud arestimisega, sealhulgas juhul, kui salakaubaveoks kasutatud transpordivahend ei kuulu süüteo toimepanijale, võib kaasneda tasakaalu puudumine kolmandast isikust omaniku, kes ei osalenud kuriteo toimepanemises ega ole sellega mingil viisil seotud, ja riigi huvi vahel, milleks on arestida vara, sest seda kasutati süüteo toimepanemiseks.

Sellega seoses viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Inimõiguste Kohtu 13. oktoobri 2015. aasta otsusele Ünsped Paket Servisi SaN. Ve TiC. A. Ș. vs. Bulgaaria (CE:ECHR:2015:1013JUD000350308), milles nimetatud kohus leidis, et Türgis asuvale äriühingule kuuluva veoauto arestimine NK artikli 242 lõike 8 alusel on vastuolus Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 1 artikliga 1, mille sisu on identne harta artikli 17 lõikega 1. See kohus märkis nimelt, et veoauto omanikust äriühingul puudus õigus pöörduda kohtusse, sest riigisiseses menetluses ei olnud tal võimalik enda seisukohta esitada, mistõttu ei olnud tagatud tasakaal kõikide nende huvide vahel.

Selles kontekstis märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et direktiivi 2014/42 põhjenduse 33 kohaselt, arvestades asjaolu, et direktiiviga riivatakse oluliselt isikute õigusi, on vaja eritagatisi ja õiguskaitsevahendeid, et tagada nende isikute põhiõiguste kaitse, see tähendab mitte ainult kahtlustatavate või süüdistatavate, vaid ka selliste kolmandate isikute õiguste kaitse, kelle suhtes ei ole kriminaalmenetlust alustatud, ning et see hõlmab selliste kolmandate isikute õigust olla ära kuulatud, kes väidavad, et nad on vaidlusaluse vara omanikud.

Neil asjaoludel otsustas Apelativen sad Plovdiv (Plovdivi apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Kas [harta] artikli 17 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid, nagu on sätestatud [NK] artikli 242 lõikes 8, mille alusel arestitakse riigi kasuks transpordivahend, mida on kasutatud raskendavatel asjaoludel toime pandud salakaubaveo kuriteo toimepanemiseks ja mis kuulub kolmandale isikule, kes ei teadnud ega pidanud teadma ega saanud teada, et tema töötaja paneb toime kuriteo, kuna need normid rikuvad üldiste huvide ja omandiõiguse kaitse nõude vahelist tasakaalu?

Kas [harta] artiklit 47 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid, nagu on sätestatud [NK] artikli 242 lõikes 8, mille kohaselt võib arestida transpordivahendi, mille omanik on isik, kes ei ole kuriteo toime pannud isik, ilma et omanikule oleks tagatud võimalus pöörduda kohtusse oma seisukoha esitamiseks?“

Euroopa Kohtu pädevus

Apelativna prokuratura – Plovdiv (Plovdivi apellatsiooniprokuratuur, Bulgaaria) ja Kreeka valitsus väidavad, et Euroopa Kohtul puudub pädevus eelotsuse küsimustele vastamiseks, kuna põhikohtuasjas kõne all olevad riigisisesed õigusnormid jäävad väljapoole liidu õiguse kohaldamisala. Nad väidavad eelkõige, et liikmesriigi kohus ei viita ühelegi liidu õigusnormile, mis võimaldaks tuvastada piisava seose põhikohtuasja ja liidu õiguse vahel.

29	Sellega seoses tuleb märkida, et eelotsuse küsimustes viidatakse sõnaselgelt ainult harta sätetele, nimelt omandiõigust käsitlevale artiklile 17 ja artiklile 47, mis käsitleb õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele.

Tuleb märkida, et harta reguleerimisala liikmesriikide tegevuse puhul on määratletud selle artikli 51 lõikes 1, mille kohaselt harta sätted on liikmesriikidele ette nähtud üksnes liidu õiguse kohaldamise korral (6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Delvigne, C‑650/13, EU:C:2015:648, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

Harta artikli 51 lõige 1 kinnitab Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikat, mille kohaselt liidu õiguskorras tagatud põhiõigused laienevad kõigile liidu õigusega reguleeritud olukordadele, kuid mitte väljapoole niisuguseid olukordi (6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Delvigne, C‑650/13, EU:C:2015:648, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

32	Kui aga olukord ei kuulu liidu õiguse kohaldamisalasse, siis puudub Euroopa Kohtul pädevus ning harta osutatud sätted ei saa iseenesest olla selle pädevuse aluseks (6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Delvigne, C‑650/13, EU:C:2015:648, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

33	Järelikult tuleb kindlaks teha, kas selline olukord nagu põhikohtuasjas, kus kolmanda isiku vara konfiskeeritakse ajaomase liikmesriigi kasuks põhjendusega, et seda kasutati kuriteo raames, kuulub liidu õiguse kohaldamisalasse.

34	Käesoleval juhul viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus oma eelotsusetaotluses direktiivile 2014/42, millega kehtestatakse liikmesriikidele kohustused seoses vara konfiskeerimise hõlbustamisega kriminaalasjades, nagu on täpsustatud selle direktiivi põhjenduses 41.

35	Põhikohtuasjas kõne all olev salakaubavedu ei kuulu siiski nende kuritegude hulka, millele kohaldatakse nimetatud direktiivi selle artikli 3 alusel, mistõttu ei kuulu põhikohtuasjas vaidlusaluse riigisisese menetluse ese selle direktiivi esemelisse kohaldamisalasse.

Sellega seoses tuleb märkida, et direktiiviga 2014/42 asendati osaliselt raamotsus 2005/212, mis sarnaselt selle direktiiviga käsitleb kuriteovahendite ja kuritegevusega seotud tulu konfiskeerimist. Nimelt on selle direktiivi põhjenduse 9 kohaselt direktiivi eesmärk eelkõige raamotsuse sätete muutmine ja laiendamine.

Täpsemalt nähtub direktiivi 2014/42 artikli 14 lõikest 1, et sellega asendati üksnes raamotsuse 2005/212 artikli 1 neli esimest taanet ja artikkel 3 nende liikmesriikide suhtes, kellele see direktiiv on siduv, mis tähendab, et nimetatud raamotsuse artiklid 2, 4 ja 5 jäid pärast selle direktiivi vastuvõtmist kehtima (vt selle kohta 19. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Agro In 2001, C‑234/18, EU:C:2020:221, punkt 48).

Selle kohta tuleb märkida, et raamotsuse 2005/212 artikli 2 lõikes 1 on ette nähtud, et „[i]ga liikmesriik võtab direktiivis 2014/42 sätestatud vajalikud meetmed, mis võimaldavad kas täielikult või osaliselt konfiskeerida kuriteovahendid ja kuritegelikul teel saadud tulu või sellisele tulule väärtuse poolest vastava vara, kui kuriteo eest määratav karistus on üle ühe aasta pikkune vabadusekaotus“.

39	Käesoleval juhul karistatakse raskendavatel asjaoludel toime pandud salakaubaveo eest kolme‑ kuni kümneaastase vangistusega, millele lisandub võimalus arestida salakaubaveoks kasutatud transpordivahend NK artikli 242 lõike 8 alusel.

Sellest järeldub, et raamotsuse 2005/212 sätted kuuluvad kindlasti liidu nende õigusnormide hulka, mida Euroopa Kohus peab põhikohtuasja eset ja eelotsusetaotluse esitanud kohtu antud selgitusi arvestades arvesse võtma, et ta saaks anda talle esitatud küsimustele tarviliku vastuse. Seega kuulub põhikohtuasja õiguslik olukord liidu õiguse ja eelkõige selle raamotsuse kohaldamisalasse.

Ühtlasi on selle raamotsuse artiklites 2 ja 4 vastavalt ette nähtud „kuriteovahendite ja kuritegelikul teel saadud tulu“ konfiskeerimise kord ja õiguskaitsevahendid, mis peavad olema isikutel, keda konfiskeerimine mõjutab. Eeltoodust nähtub, et nende küsimustega, mis puudutavad heausksele kolmandale isikule kuuluva vara konfiskeerimise seaduspärasust ja õiguskaitsevahendeid, mis peavad olema tagatud kolmandale isikule, keda konfiskeerimine mõjutab, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus tegelikult, et tõlgendus antakse raamotsuse 2005/212 nendele sätetele koostoimes harta artiklitega 17 ja 47.

42	Järelikult on Euroopa Kohus pädev eelotsusetaotlusele vastama.

Esimene küsimus

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas raamotsuse 2005/212 artikli 2 lõiget 1 tuleb koostoimes harta artikli 17 lõikega 1 tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis lubavad konfiskeerida raskendavatel asjaoludel toime pandud salakaubaveoks kasutatud kuriteovahendi, kui see kuulub heausksele kolmandale isikule.

44	Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et mõiste „konfiskeerimine“ on määratletud raamotsuse 2005/212 artikli 1 neljandas taandes.

45	Nagu nähtub aga käesoleva kohtuotsuse punktist 37, asendati artikli 1 neljas taane direktiiviga 2014/42 nende liikmesriikide suhtes, kellele see direktiiv on siduv.

46	Kuna põhikohtuasja asjaolud leidsid käesoleval juhul aset pärast direktiivi 2014/42 ülevõtmise tähtaega, mis on selle artikli 12 lõike 1 kohaselt 4. oktoober 2016, siis sellises kohtuasjas nagu põhikohtuasi tuleb mõiste „konfiskeerimine“ määratlemiseks tugineda nimetatud direktiivile.

47	Selle direktiivi artikli 2 punkti 4 kohaselt on mõiste „konfiskeerimine“ määratletud kui „vara lõplik äravõtmine, mille kohus määrab seoses kuriteoga“.

Selle sätte sõnastusest nähtub, et seejuures ei ole oluline, kas konfiskeerimine kujutab endast karistust karistusõiguse järgi või mitte. Seega kuulub selline meede nagu põhikohtuasjas, mis toob kaasa arestitud vara lõpliku äravõtmise ja mille kohus määrab seoses kuriteoga, mõiste „konfiskeerimine“ alla.

Edasi on raamotsuse 2005/212 artikli 2 lõikes 1 ette nähtud, et iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed, mis võimaldavad kas täielikult või osaliselt konfiskeerida kuriteovahendid ja kuritegelikul teel saadud tulu või sellisele tulule väärtuse poolest vastava vara, kui kuriteo eest määratav karistus on üle ühe aasta pikkune vabadusekaotus.

50	Selles sättes ei ole tõesti sõnaselgelt nimetatud isikut, kelle vara võib konfiskeerida. Sättes viidatakse üksnes kuriteoga seotud „vahenditele“, ilma et oleks vaja kindlaks teha, kes neid valdab või on nende omanik.

Raamotsuse 2005/212 artikli 2 lõiget 1 tuleb siiski tõlgendada koostoimes raamotsuse põhjendusega 3, millest nähtub, et arvesse tuleb võtta heausksete kolmandate isikute õigusi. Sellest järeldub, et põhimõtteliselt on raamotsuse sätted kohaldatavad ka kolmandatele isikutele kuuluva vara konfiskeerimisele, nõudes samas muu hulgas, et viimaste õigused oleksid kaitstud, kui nad on heausksed.

52	Selles kontekstis tuleb arvesse võtta harta artikli 17 lõiget 1, milles on muu hulgas ette nähtud, et igaühel on õigus vallata, kasutada ja käsutada oma seaduslikul teel saadud omandit.

On tõsi, et selle sättega tagatud õigus omandile ei kujuta endast absoluutset õigust. Nimelt võib harta artikli 52 lõike 1 kohaselt sellega tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist piirata tingimusel, et piirangud vastavad tegelikult liidu taotletud üldise huvi eesmärkidele ega kujuta endast taotletavat eesmärki silmas pidades ülemäärast ja lubamatut sekkumist, mis kahjustaks tagatud õiguse olemust (vt selle kohta 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Adusbef ja Federconsumatori, C‑686/18, EU:C:2020:567, punkt 85 ja seal viidatud kohtupraktika).

54	Käesoleval juhul märkis Plovdivi apellatsiooniprokuratuur oma kirjalikes seisukohtades, et põhikohtuasjas kõne all olevate riigisiseste õigusnormide eesmärk on üldistes huvides takistada kaupade ebaseaduslikku sissevedu riiki.

Võttes aga arvesse isikute õiguste märkimisväärset riivet, mille toob kaasa vara konfiskeerimine, st omandiõiguse lõplik äravõtmine selle vara suhtes, tuleb märkida, et heauskse kolmanda isiku puhul, kes ei teadnud ega saanud teada, et tema vara kasutati süüteo toimepanemiseks, kujutab selline konfiskeerimine taotletavat eesmärki silmas pidades ülemäärast ja lubamatut sekkumist, mis kahjustab omandiõiguse enda olemust.

Seega tuleb tõdeda, et sellised liikmesriigi õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei järgi harta artikli 17 lõikega 1 tagatud õigust omandile, kuna nendes on ette nähtud, et konfiskeerida võib heauskse kolmanda isiku vara, mida kasutati raskendavatel asjaoludel toime pandud salakaubaveo toimepanemiseks.

57	Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et raamotsuse 2005/212 artikli 2 lõike 1 raames ei saa konfiskeerimine laieneda heauskse kolmanda isiku varale.

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et raamotsuse 2005/212 artikli 2 lõiget 1 tuleb koostoimes harta artikli 17 lõikega 1 tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis lubavad konfiskeerida raskendavatel asjaoludel toime pandud salakaubaveoks kasutatud kuriteovahendi, kui see kuulub heausksele kolmandale isikule.

Teine küsimus

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas raamotsuse 2005/212 artiklit 4 tuleb koostoimes harta artikliga 47 tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis võimaldavad kriminaalmenetluses konfiskeerida vara, mis kuulub muule isikule kui sellele, kes pani kuriteo toime, ilma et esimesena nimetatud isikul oleks võimalik kasutada tõhusat õiguskaitsevahendit.

60	Raamotsuse artikkel 4 kohustab iga liikmesriiki võtma vajalikud meetmed selle tagamiseks, et huvitatud isikutel, keda eelkõige artiklis 2 sätestatud meetmed mõjutavad, on tõhusad õiguskaitsevahendid oma õiguste kaitsmiseks.

Raamotsuse 2005/212 artikli 4 sõnastuse üldist laadi arvestades ei ole isikud, kellele liikmesriigid peavad tagama tõhusad õiguskaitsevahendid, mitte ainult need, kes on süüdi mõistetud kuriteos, vaid ka kõik teised isikud, keda raamotsuse artiklis 2 ette nähtud meetmed puudutavad, seega ka kolmandad isikud.

62	Sellega seoses tuleb samuti märkida, et harta artikli 47 esimese ja teise lõigu kohaselt on igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, selles artiklis kehtestatud tingimustel õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus ja eelkõige õigus õiglasele asja arutamisele.

63	Täpsemalt tähendab õigus tõhusale õiguskaitsevahendile seda, et kolmandal isikul, kelle vara konfiskeeritakse, peab olema võimalik vaidlustada selle meetme õiguspärasus, et asjaomane vara tagasi saada, kui konfiskeerimine ei ole põhjendatud.

64	Käesoleval juhul rõhutas eelotsusetaotluse esitanud kohus oma eelotsusetaotluses, et kolmandal isikul, kelle vara arestiti, ei ole riigisiseste õigusnormide alusel otsest võimalust kohtusse pöörduda, mistõttu tal ei ole võimalik oma õigusi õiguspäraselt kaitsta.

65	Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et sellises asjas nagu põhikohtuasi puudub kolmandal isikul, kelle vara on konfiskeeritud, õigus tõhusale õiguskaitsevahendile.

Lisaks ei lükka seda järeldust käesoleva kohtuotsuse punktis 63 esitatud põhjusel ümber Plovdivi apellatsiooniprokuratuuri argument, et niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas võimaldab võlaõigusseadus (Zakon za zadalzheniata i dogovorite) konfiskeeritud vara omanikul esitada nõude konfiskeerimisest tuleneva kahju osas süüdimõistetu vastu.

Lisaks on Euroopa Inimõiguste Kohus sisuliselt otsustanud, et olukorras, kus riik on läbi viinud konfiskeerimise ja kui liikmesriigi õigusnormid ja praktika ei näe ette menetlust, mille kaudu omanik saaks oma õigusi kaitsta, ei saa riik vabaneda Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist tulenevast kohustusest näha ette selline menetlus, milles isik, keda ei ole süüdi mõistetud sellise kuriteo toimepanemises, millega seoses konfiskeerimine toimus, saab taotleda oma vara väljaandmist kolmandalt isikult (EIK 13. oktoobri 2015. aasta otsus Ünsped Paket Servisi SaN. Ve TiC. A. Ș. vs. Bulgaaria, CE:ECHR:2015:1013JUD000350308, punkt 32).

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et raamotsuse 2005/212 artiklit 4 tuleb koostoimes harta artikliga 47 tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis võimaldavad kriminaalmenetluses konfiskeerida vara, mis kuulub muule isikule kui sellele, kes pani kuriteo toime, ilma et esimesena nimetatud isikul oleks võimalik kasutada tõhusat õiguskaitsevahendit.

Kohtukulud

69	Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

Nõukogu 24. veebruari 2005. aasta raamotsuse 2005/212/JSK, mis käsitleb kuritegevusega seotud tulu, kuriteovahendite ja omandi konfiskeerimist, artikli 2 lõiget 1 tuleb koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 17 lõikega 1 tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis lubavad konfiskeerida raskendavatel asjaoludel toime pandud salakaubaveoks kasutatud kuriteovahendi, kui see kuulub heausksele kolmandale isikule.

Raamotsuse 2005/212 artiklit 4 tuleb koostoimes põhiõiguste harta artikliga 47 tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis võimaldavad kriminaalmenetluses konfiskeerida vara, mis kuulub muule isikule kui sellele, kes pani kuriteo toime, ilma et esimesena nimetatud isikul oleks võimalik kasutada tõhusat õiguskaitsevahendit.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: bulgaaria.