–

„TEAM POWER EUROPE“ EOOD, esindajad: advokat K. Todorova ning Rechtsanwalt T. Höhn,

–

Bulgaaria valitsus, esindajad: E. Petranova, T. Tsingileva ja T. Mitova,

–

Belgia valitsus, esindajad: L. Van den Broeck, S. Baeyens ja B. De Pauw,

–

Eesti valitsus, esindaja: N. Grünberg,

–

Prantsuse valitsus, esindajad: C. Mosser, A. Desjonquères ja E. de Moustier,

–

Poola valitsus, esindajad: A. Siwek-Ślusarek, D. Lutostańska ja B. Majczyna,

–

Soome valitsus, esindaja: M. Pere,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: D. Martin ja Y. G. Marinova,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 987/2009, milles sätestatakse määruse (EÜ) nr 883/2004 (sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta) rakendamise kord (ELT 2009, L 284, lk 1), artikli 14 lõiget 2.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille üheks pooleks on Bulgaaria õiguse alusel asutatud äriühing „TEAM POWER EUROPE“ EOOD (edaspidi „Team Power Europe“), mis asub Varnas (Bulgaaria), ja teiseks pooleks direktor na Teritorialna direktsia na Natsionalna agentsia za prihodite – Varna (riigi maksuameti Varna osakonna direktor, Bulgaaria) (edaspidi „direktor“) ning milles vaieldakse viimase keeldumise üle väljastada tõend, mis tõendab, et nimetatud äriühingu palgatud renditöötaja suhtes kohaldatakse ajal, mil ta on renditud Saksamaal asutatud kasutajaettevõtjale, Bulgaaria sotsiaalkindlustusalaseid õigusakte.

3

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta (ELT 2004, L 166, lk 1; ELT eriväljaanne 05/05, lk 71), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. aasta määrusega (EL) nr 465/2012 (ELT 2012, L 149, lk 4) (edaspidi „määrus nr 883/2004“), tunnistati alates 1. maist 2010 kehtetuks nõukogu 14. juuni 1971. aasta määrus (EMÜ) sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes – nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 (EÜT 1997, L 28, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 3) muudetud ja ajakohastatud redaktsioonis (edaspidi „määrus nr 1408/71“).

4

Määruse nr 883/2004 põhjendused 1 ja 45 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

5

Määruse I jaotises „Üldsätted“ asuva artikli 2 „Isikud, kelle suhtes määrus on kohaldatav“ lõige 1 näeb ette:

„Käesolevat määrust kohaldatakse liikmesriigi kodanike, liikmesriigis elavate kodakondsuseta isikute ja pagulaste suhtes, kes on või on olnud sotsiaalkindlustusalaste õigusaktidega hõlmatud ühes või mitmes liikmesriigis, samuti nende pereliikmete ning nende ülalpidamisel olnud isikute suhtes.“

6

Määruse II jaotis „Kohaldatava õiguse kindlaksmääramine“ sisaldab artikleid 11–16.

7

Määruse artikkel 11 „Üldeeskirjad“ sätestab:

„1.   Käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluvate isikute suhtes kohaldatakse üksnes ühe liikmesriigi õigusakte. Sellised õigusaktid määratakse kindlaks kooskõlas käesoleva jaotisega.

[…]

3.   Arvestades artiklites 12–16 sätestatut:

[…]“.

8

Määruse nr 883/2004 artikli 12 „Erieeskirjad“ lõige 1 näeb ette:

„Isiku suhtes, kes töötab liikmesriigis tööandja heaks, kes tavaliselt seal tegutseb, ning kelle tööandja lähetab teise liikmesriiki selle tööandja nimel tööd tegema, kohaldatakse jätkuvalt esimese liikmesriigi õigusakte, tingimusel et sellise töö eeldatav kestus ei ületa 24 kuud ning teda ei saadeta teist lähetatud isikut asendama.“

9

Selle sättega asendati määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 1 punkt a, mille kohaselt „[l]iikmesriigi territooriumil tööle võetud isiku suhtes, kelle tema tööandja lähetab teise liikmesriigi territooriumile tööle sama tööandja heaks, jäävad kehtima esimesena nimetatud liikmesriigi õigusaktid, tingimusel et kõnealuse töötamise eeldatav kestus ei ületa 12 kuud ning et ta ei ole saadetud asendama teist isikut, kelle ametiaeg seal on lõppenud“.

10

Määruse nr 987/2009 II jaotis „Kohaldatavate õigusaktide kindlaksmääramine“ koosneb artiklitest 14–21.

11

Selle määruse artikli 14 „Täpsustused [määruse nr 883/2004] artiklite 12 ja 13 kohta“ lõige 2 näeb ette:

„[Määruse nr 883/2004] artikli 12 lõike 1 kohaldamisel osutatakse sõnadega „kes tavaliselt seal tegutseb“ tööandjale, kes tavaliselt teostab sisulisi tegevusi, mitte üksnes sisemisi haldustegevusi, selle liikmesriigi territooriumil, kus ta on asutatud, võttes arvesse kõiki kõnealuse ettevõtja tegevusi iseloomustavaid kriteeriume. Asjakohased kriteeriumid peavad vastama iga tööandja spetsiifilistele iseärasustele ja tema tegevuste tegelikule iseloomule.“

12

Määruse nr 987/2009 artikli 19 „Teabe edastamine asjaomastele isikutele ja tööandjatele“ lõige 2 sätestab:

„Selle liikmesriigi pädev asutus, kelle õigusakte [määruse nr 883/2004] II jaotise alusel kohaldatakse, esitab asjaomase isiku või tema tööandja taotlusel tõendi kõnealuste õigusaktide kohaldamise kohta ja märgib vajaduse korral, millise kuupäevani ja millistel tingimustel.“

13

See tõend antakse niinimetatud tõendi A1 vormis.

14

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/104/EÜ renditöö kohta (ELT 2008, L 327, lk 9) artikli 3 lõige 1 näeb ette:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]“.

15

Tööseadustiku (Kodeks na truda) artiklis 107p on sätestatud:

„(1)   Rendiagentuuriga sõlmitud töölepingus peab olema sätestatud, et töötaja saadetakse ajutiselt tööd tegema kasutajaettevõtja juurde, alludes tema kontrollile ja juhtimisele.

[…]

(7)   Rendiagentuurid tegutsevad oma tegevusalal pärast tööhõiveametis (Agentsia po zaetostta) registreerimist vastavalt tööhõive edendamise seaduses (zakon za nasarchvane na zaetostta) kehtestatud tingimustele ja korrale.“

16

Team Power Europe on Bulgaaria Vabariigi äriregistris alates 22. maist 2017 registreeritud ettevõtja, kelle tegevusala on tööjõurent ja töövahendus selles liikmesriigis ja mujal riikides.

17

Nimetatud ettevõtja on registreeritud Bulgaaria tööhõiveametis rendiagentuurina, nagu tööhõive‑ ja sotsiaalpoliitika ministeeriumi väljastatud tõendist ilmneb, ja tal on Bundesagentur für Arbeiti (föderaalne tööhõiveamet, Saksamaa) haldusalasse kuuluva Agentur für Arbeit Düsseldorfi (Düsseldorfi kohalik tööhõiveamet, Saksamaa) väljastatud tegevusloa alusel ametlik luba tööjõu vahendamiseks Saksamaal.

18

Team Power Europe sõlmis 8. oktoobril 2018 Bulgaaria kodanikuga töölepingu, mille alusel renditi viimane Saksamaal asuvale kasutajaettevõtjale. Sama kuupäevaga lähetuskorralduses oli täpsustatud, et asjaomane isik töötab 15. oktoobrist kuni 21. detsembrini 2018 nimetatud ettevõtja juhtimise ja kontrolli all.

19

Team Power Europe esitas 9. mail 2019 Teritorialna direktsiya Varna na Natsionalna agentsia za prihodite (riigi maksuameti Varna osakond, Bulgaaria) maksutalitusele taotluse väljastada tõend A1, mis tõendab, et asjaomase töötaja suhtes kohaldatakse tema rendiperioodil Bulgaaria õigusakte.

20

Nimetatud talitus jättis 30. mai 2019. aasta otsusega taotluse rahuldamata põhjusel, et põhikohtuasjas kõne all olev olukord ei kuulu määruse nr 883/2004 artikli 12 lõike 1 kohaldamisalasse. Ta leidis nimelt, et ühelt poolt ei ole Team Power Europe’i ja asjaomase töötaja vaheline otsene seos säilinud ning teiselt poolt ei toimu selle ettevõtja sisuline tegevus Bulgaaria territooriumil.

21

Viimati nimetatud järeldusele jõudmiseks tugines talitus erinevatele asjaoludele. Esiteks sõlmiti Team Power Europe’i ja asjaomase kasutajaettevõtja vaheline leping Saksa õiguses sätestatud tingimuste kohaselt. Teiseks mainiti Team Power Europe’it selles lepingus mitte tema registreeringu alusel Bulgaaria tööhõiveametis, vaid Saksamaa pädevate asutuste väljastatud tööjõu vahendamise tegevusloa alusel. Kolmandaks ei ole ta palganud Bulgaaria territooriumil teisi töötajaid peale haldus‑ ja juhtivtöötajate. Neljandaks saadakse kogu Team Power Europe’i teenitud käive Saksamaale vahendatud renditöötajate tegevusest. Viiendaks deklareerib Team Power Europe käibemaksuga maksustamise eesmärgil üksnes nende teenuste osutamise, mille täitmiskoht on mõne muu liikmesriigi kui tema asukohaliikmesriigi territooriumil. Kuuendaks ei ole esitatud ühtegi lepingut, mis oleks sõlmitud Bulgaaria territooriumil tegutsevate ettevõtjatega, ning sellel territooriumil ei osutata mingeid tööjõurendi teenuseid.

22

Direktor jättis 11. juuni 2019. aasta otsusega maksutalituse 30. mai 2019. aasta otsuse peale esitatud Team Power Europe’i vaide rahuldamata.

23

Team Power Europe esitas seejärel Administrativen sad – Varnale (Varna halduskohus, Bulgaaria) kaebuse, milles palus direktori otsuse tühistada.

24

Team Power Europe väidab oma kaebuse põhjenduseks, et põhikohtuasjas kõne all olev töötaja kuulus määruse nr 883/2004 artikli 12 lõike 1 kohaldamisalasse ja vastas tingimustele, mis selle sätte kohaselt peavad tõendi A1 väljastamiseks täidetud olema. Mis puudutab täpsemalt küsimust, kas ta tegutseb harilikult Bulgaaria territooriumil, vastas Team Power Europe, et tema sisuliseks tegevuseks sellel territooriumil on renditöötajate valimine, värbamine ja sotsiaalkindlustusega katmine. See tegevus ei ole samastatav üksnes sisemise haldustegevusega. Pealegi ei tähenda see, et ta saab oma käibe muus liikmesriigis kui tema asukohaliikmesriigis asuvate kasutajaettevõtjatega tehtud tehingutest, et ta tegutseb väljaspool seda liikmesriiki.

25

Direktor väidab omalt poolt, et põhikohtuasjas kõne all olev olukord ei kuulu selle määruse artikli 12 lõike 1 kohaldamisalasse. Sellega seoses rõhutab ta eelkõige, et Bulgaaria territooriumil palkab Team Power Europe üksnes haldus‑ ja juhtivtöötajaid, et kogu selle ettevõtja tulu saadakse palgatööst, mida tehakse Saksamaal, ning et see ettevõtja on deklareerinud käibemaksu üksnes nendelt teenustelt, mille osutamise kohaks on viimati nimetatud liikmesriigi territoorium.

26

Administrativen sad – Varna (Varna halduskohus), kes teeb sotsiaalkindlustust käsitlevates kohtuasjades otsuse viimase kohtuastmena, tõdeb, et põhikohtuasja pooltel on eriarvamus eeskätt küsimuses, kas Team Power Europe’i sisuline tegevus toimub Bulgaaria territooriumil – selle nõude täitmisest sõltub, kas määruse nr 883/2004 artikli 12 lõige 1 on põhikohtuasjas kohaldatav. Tema enda kohtupraktikas on sõltuvalt kohtukoosseisust tehtud määruse nr 987/2009 artikli 14 lõikes 2 täpsustatud nõude tõlgendamisel lahknevaid otsuseid. Lahknevus puudutab eeskätt asjakohaseid kriteeriume, mida tuleb arvesse võtta hindamaks, kas rendiagentuur teostab tavaliselt „sisulisi tegevusi“ selle liikmesriigi territooriumil, kus ta on asutatud, viimati nimetatud sätte tähenduses.

27

Kohtupraktika ühe suundumuse kohaselt tuleb Team Power Europe’i olukorras olevat ettevõtjat pidada ettevõtjaks, kes teostab selliseid tegevusi Bulgaarias. Nimelt toimub renditöötajate valimine, värbamine ja vahendamine, mis on rendiagentuuri põhitegevus, selles liikmesriigis. Lisaks sõlmitakse seal Bulgaaria õigusaktide kohaselt töölepingud nimetatud ettevõtja ja töötajate vahel. Ka lepingud rendiagentuuri ja nende kasutajaettevõtjate vahel, kellele asjaomased töötajad renditakse, sõlmitakse Bulgaaria territooriumil. Peale selle teenib rendiagentuur kogu oma tulu sellel territooriumil, ehkki käive tekib tehingutest, mida tehakse teistes liikmesriikides asuvate kasutajaettevõtjatega. Lisaks on ta registreeritud äriühinguna ja käibemaksukohustuslasena vastavalt Bulgaaria õigusaktidele.

28

Kohtupraktika teise suundumuse kohaselt ei saa Team Power Europe’i olukorras oleva ettevõtja puhul asuda seisukohale, et ta teostab sisulisi tegevusi tavaliselt Bulgaarias. Kuigi sellise ettevõtja asukoht ja juhatus on Bulgaaria territooriumil, palkab ta sellel territooriumil üksnes haldus‑ ja juhtivtöötajad, mis on juba piisav selleks, et välistada lähetamist reguleerivate liidu õigusnormide kohaldamine. Lisaks võeti kõik asjaomased renditöötajad tööle eesmärgiga rentida nad Saksamaal asuvatele kasutajaettevõtjatele, mistõttu Team Power Europe ei osutanud ajavahemikul 22. maist 2017 kuni 29. maini 2019 Bulgaaria territooriumil ühtegi tööjõurendi teenust. Sellest järeldub, et kogu selle ettevõtja tulu ja käive on asjasse puutuval ajavahemikul saadud üksnes Saksamaal teostatud tegevusest. Pealegi reguleerib kasutajaettevõtjatega sõlmitud lepinguid Saksa õigus ja neid täidetakse Saksamaal.

29

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on arvamusel, et Euroopa Kohtu praktika, mis tuleneb 17. detsembri 1970. aasta kohtuotsusest Manpower (35/70, EU:C:1970:120) ja 10. veebruari 2000. aasta kohtuotsusest FTS (C‑202/97, EU:C:2000:75), ei ole piisav, et valida üks neist kohtupraktika suundadest, ning eelkõige, et vastata küsimusele, kas viimati nimetatud kohtuotsuse punktides 42–45 Euroopa Kohtu nimetatud kriteeriume arvestades nõuab määruse nr 883/2004 artikli 12 lõikes 1 sätestatud ja määruse nr 987/2009 artikli 14 lõikes 2 täpsustatud reegel – mille kohaselt peab tööandja tavaliselt teostama sisulisi tegevusi, mitte üksnes sisemisi haldustegevusi, selle liikmesriigi territooriumil, kus ta on asutatud –, et rendiagentuur teostaks olulise osa renditöötajate vahendamise tegevusest nende kasutajaettevõtjate kasuks, kes on asutatud ja kes tegutsevad samas liikmesriigis, kus ta on ise asutatud, või piisab, kui rendiagentuur on selles liikmesriigis üksnes registreeritud ja sõlmib seal töölepinguid eesmärgiga neid töötajaid teistes liikmesriikides asutatud kasutajaettevõtjatele rentida.

30

Neil asjaoludel otsustas Administrativen sad – Varna (Varna halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas […] määruse nr 987/2009 artikli 14 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et selleks, et saaks eeldada, et rendiagentuur tegutseb tavaliselt liikmesriigis, kus ta on asutatud, on vaja, et oluline osa tema tööjõu vahendamise tegevusest toimuks kasutajaettevõtjate jaoks, kes on asutatud samas liikmesriigis?“

31

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma küsimusega sisuliselt selgitada, kas määruse nr 987/2009 artikli 14 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigis asutatud rendiagentuur peab selleks, et saaks asuda seisukohale, et ta selles liikmesriigis „tavaliselt […] tegutseb“ määruse nr 883/2004 artikli 12 lõike 1 tähenduses, teostama olulise osa renditöötajate vahendamise tegevusest nende kasutajaettevõtjate kasuks, kes asuvad ja tegutsevad sama liikmesriigi territooriumil.

32

Sellega seoses tuleb märkida, et määruse nr 883/2004 II jaotise sätted, mille hulka selle määruse artikli 12 lõige 1 kuulub, moodustavad Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika järgi tervikliku ja ühtse kollisiooninormide süsteemi. Nende sätete eesmärk ei ole üksnes ära hoida mitme riigi õigusaktide samaaegset kohaldamist ja sellest tuleneda võivaid probleeme, vaid ka vältida olukorda, kus selle määruse kohaldamisalasse kuuluvad isikud jäävad ilma sotsiaalkindlustuskaitsest, kuna nende suhtes ei kuulu kohaldamisele ühegi riigi õigusaktid (vt selle kohta 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus AFMB jt, C‑610/18, EU:C:2020:565, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Järelikult, kui isik kuulub määruse nr 883/2004 isikulisse kohaldamisalasse, mis on määratletud määruse artiklis 2, on määruse artikli 11 lõikes 1 sätestatud ühe liikmesriigi õigusaktide kohaldamise reegel üldjuhul kohaldatav ning see, millise liikmesriigi õigusnormid kohaldamisele kuuluvad, määratakse kindlaks vastavalt selle määruse II jaotise sätetele (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus AFMB jt, C‑610/18, EU:C:2020:565, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Selleks on määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punktis a ette nähtud põhimõte, et isiku suhtes, kes töötab liikmesriigi territooriumil, kehtivad selle riigi õigusaktid (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus AFMB jt, C‑610/18, EU:C:2020:565, punkt 42).

35

See põhimõte kehtib siiski, „arvestades [määruse nr 883/2004] artikleid 12–16“. Nimelt võib teatud konkreetsetes olukordades tekkida oht, et selle määruse artikli 11 lõike 3 punktis a sätestatud üldreegli üldine ja piiramatu kohaldamine mitte ei aita vältida, vaid hoopis tekitab nii töötajale, tööandjale kui ka sotsiaalkindlustusasutustele administratiivseid raskusi, mis võivad tõkestada selle määrusega hõlmatud isikute vaba liikumise teostamist (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus AFMB jt, C‑610/18, EU:C:2020:565, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Üheks selliseks konkreetseks olukorraks on ka määruse nr 883/2004 artiklis 12 osutatud olukord. Selle artikli lõikes 1 on sätestatud, et isiku suhtes, kes töötab liikmesriigis tööandja heaks, „kes tavaliselt seal tegutseb“, ning kelle tööandja lähetab teise liikmesriiki selle tööandja nimel tööd tegema, kohaldatakse jätkuvalt esimese liikmesriigi õigusakte, tingimusel et sellise töö eeldatav kestus ei ületa 24 kuud ning teda ei saadeta teist lähetatud isikut asendama.

37

Selle sätte kohaldamisalasse võib seega kuuluda lähetatud töötaja, kelle tööandjal on eriline seos liikmesriigiga, kus ta on asutatud, kuna see tööandja „tavaliselt […] tegutseb“ selles liikmesriigis.

38

Määruse nr 987/2009 artikli 14 lõikes 2 on täpsustatud, et seda sõnastust tuleb mõista nii, et sellega osutatakse tööandjale, „kes tavaliselt teostab sisulisi tegevusi, mitte üksnes sisemisi haldustegevusi, selle liikmesriigi territooriumil, kus ta on asutatud“, ja „võttes arvesse kõiki kõnealuse ettevõtja tegevusi iseloomustavaid kriteeriume“, mis „peavad vastama iga tööandja spetsiifilistele iseärasustele ja tema tegevuste tegelikule iseloomule“.

39

10. veebruari 2000. aasta kohtuotsuse FTS (C‑202/97, EU:C:2000:75) punktides 42 ja 43, kus Euroopa Kohus tõlgendas määruse nr 1408/71 artikli 14 punkti 1 alapunkti a, mis asendati määruse nr 883/2004 artikli 12 lõikega 1, otsustas Euroopa Kohus, et artikli 14 lõike 1 punktist a tulenevat erireeglit võib kohaldada üksnes rendiagentuurile, kes tavaliselt teostab olulisi tegevusi liikmesriigis, kus ta on asutatud, ning et selleks, et teha kindlaks, kas see on nii, tuleb selle liikmesriigi pädeval asutusel analüüsida kõiki rendiagentuuri tegevust iseloomustavaid kriteeriume. Ta täpsustas, et nende kriteeriumide hulgas on eeskätt ettevõtja registrijärgne asukoht ja juhatuse asukoht; haldustöötajate arv tema tegevuskoha liikmesriigis ja teises liikmesriigis; koht, kus lähetatud töötajad tööle võetakse; koht, kus sõlmitakse enamik lepinguid klientidega; nendele lepingutele kohaldatav õigus, mille ettevõtja sõlmib ühelt poolt oma töötajate ja teiselt poolt klientidega, ning asjaomases liikmesriigis piisavalt asjakohase perioodi vältel saadud käive, kusjuures see loetelu ei ole lõplik ning kriteeriumid tuleb valida igale üksikjuhtumile vastavalt.

40

Kuid nagu ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 54 ja 55 sisuliselt märkis, ei võimalda need kriteeriumid siiski täpselt vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele käesolevas kohtuasjas.

41

Nimelt, nagu nähtub eeskätt 10. veebruari 2000. aasta kohtuotsuse FTS (C‑202/97, EU:C:2000:75) punktidest 11 ja 15, esitas Euroopa Kohus need kriteeriumid põhikohtuasjast erinevas kontekstis, kuna nimetatud kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjas oli tegemist rendiagentuuriga, kelle puhul oli selge, et ta tegeleb renditöötajate vahendamisega nii liikmesriigis, kus ta on asutatud, kui ka ühes teises liikmesriigis. Seda silmas pidades oli käesoleva kohtuotsuse punktis 39 osutatud kriteeriumide eesmärk teha kohaldatavate sotsiaalkindlustusalaste õigusnormide kindlaksmääramise eesmärgil kindlaks liikmesriik, millega see ettevõtja on kõige tihedamalt seotud.

42

Käesolevas kohtuasjas Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust seevastu ilmneb, et Team Power Europe vahendab renditöötajaid üksnes kasutajaettevõtjatele, mis asuvad muus liikmesriigis kui see, kus on tema asukoht. Just sellises kontekstis on kerkinud käesolev eelotsuse küsimus, millega tahetakse kindlaks teha, millist liiki tegevust peab rendiagentuur olulises osas teostama oma asukohaliikmesriigis, et saaks asuda seisukohale, et ta teostab selles liikmesriigis tavaliselt „sisulisi tegevusi, mitte üksnes sisemisi haldustegevusi“ määruse nr 987/2009 artikli 14 lõike 2 tähenduses, ja et ta kuulub seega määruse nr 883/2004 artikli 12 lõike 1 kohaldamisalasse.

43

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb liidu õigusnormi tõlgendamisel arvesse võtta mitte üksnes selle sõnastust, vaid ka konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa see säte on (vt eelkõige 6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Jobcenter Krefeld, C‑181/19, EU:C:2020:794, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

44

Esimesena tuleneb määruse nr 987/2009 artikli 14 lõike 2 sõnastusest, et selleks, et teha kindlaks, kas ettevõtja tavaliselt teostab „sisulisi tegevusi, mitte üksnes sisemisi haldustegevusi“ selles liikmesriigis, kus ta on asutatud, tuleb käesoleva kohtuotsuse punktis 38 öeldu kohaselt võtta arvesse kõiki selle ettevõtja tegevusi iseloomustavaid kriteeriume, mis peavad vastama iga tööandja spetsiifilistele iseärasustele ja tema tegevuste tegelikule iseloomule.

45

Mis puudutab sellega seoses sellist rendiagentuuri, nagu on kõne all põhikohtuasjas, siis on kõik Euroopa Kohtu menetluses osalenud huvitatud isikud ühel meelel, et seda ettevõtjat iseloomustab hulga tegevustega tegelemine, mis hõlmab renditöötajate valimist, värbamist ja vahendamist kasutajaettevõtjatele.

46

Täpsustuseks tuleb öelda, et nimetatud tegevusi, eelkõige mis puudutab renditöötajate valimist ja värbamist, ei saa lugeda „üksnes sisemisteks haldustegevusteks“ määruse nr 987/2009 artikli 14 lõike 2 tähenduses. See mõiste hõlmab nimelt puhtalt halduslikku laadi tegevusi, mille eesmärk on tagada ettevõtte sisemine toimimine.

47

Selle täpsustuse järel tuleb kindlaks teha, kas selleks, et rendiagentuur saaks kuuluda nimetatud sätte kohaldamisalasse, piisab sellest, kui see rendiagentuur teostab renditöötajate valimise ja värbamise tegevust olulises osas oma asukohaliikmesriigis, või peab ta selles liikmesriigis teostama olulises osas ka renditöötajate vahendamise tegevust.

48

Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi renditöötajate valimine ja värbamine on rendiagentuuride jaoks teataval määral oluline, on nende tegevuste ainus eesmärk see, et rendiagentuurid saavad hiljem need töötajad kasutajaettevõtjatele vahendada.

49

Eelkõige tuleb märkida, et kuigi renditöötajate valimine ja värbamine aitavad kaasa rendiagentuuri käibe tekkimisele, kuivõrd need tegevused kujutavad endast hädavajalikku eeltingimust töötajate hilisemaks vahendamiseks, tekib tegelikult käive üksnes renditöötajate vahendamisest kasutajaettevõtjatele nendega sel eesmärgil sõlmitud lepingute täitmiseks. Nagu Team Power Europe oma kirjalikes seisukohtades ja kohtuistungil märkis, sõltub rendiagentuuri tulu kasutajaettevõtjatele vahendatud renditöötajatele makstud tasu suurusest.

50

Siit järeldub, et rendiagentuuri, kes samamoodi nagu Team Power Europe teostab renditöötajate valimise ja värbamise tegevust oma asukohaliikmesriigis, saab pidada ettevõtjaks, kes teostab selles liikmesriigis „sisulisi tegevusi“ määruse nr 987/2009 artikli 14 lõike 2 tähenduses koostoimes määruse nr 883/2004 artikli 12 lõikega 1, üksnes juhul, kui ta teostab seal ka olulises osas renditöötajate vahendamise tegevust nende kasutajaettevõtjate kasuks, kes samas liikmesriigis asuvad ja tegutsevad.

51

Teisena toetab seda tõlgendust ka määruse nr 987/2009 artikli 14 lõike 2 kontekst.

52

Nimelt tuleb meelde tuletada, et kuna selle sätte eesmärk on täpsustada määruse nr 883/2004 artikli 12 lõike 1 ulatust, mis kujutab endast erandit määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punktis a ette nähtud üldreeglist, tuleb seda sätet tõlgendada kitsalt (vt selle kohta 6. septembri 2018. aasta kohtuotsus Alpenrind jt, C‑527/16, EU:C:2018:669, punkt 95).

53

Neil asjaoludel ei saa nimetatud erand olla kohaldatav rendiagentuuri suhtes, kes küll tegeleb liikmesriigis, kus ta on asutatud, renditöötajate valimise ja värbamisega, kuid ei vahenda mitte ühelgi juhul või vahendab kõigest tähtsusetul määral neid töötajaid samas liikmesriigis asuvatele kasutajaettevõtjatele. Nimelt oleks kõnesoleva erandi sellise rendiagentuuri suhtes kohaldamise tagajärjeks see, et erandi kohaldamisala hõlmaks rendiagentuuri valitud ja värvatud töötajaid, kes tegutsevad peamiselt või täielikult muus liikmesriigis kui see, kus asub rendiagentuur, kuigi see reegel kuulub kohaldamisele vaid olukorras, kus töötaja töötab piiratud aja muus liikmesriigis kui see, kus tema tööandja tavaliselt tegutseb.

54

Lisaks tuleb märkida, et konkreetselt renditööd käsitleva direktiivi 2008/104 artikli 3 lõike 1 punkti b määratluse kohaselt on „rendiagentuur“ füüsiline või juriidiline isik, kes kooskõlas riigisisese õigusega sõlmib töölepinguid või töösuhteid renditöötajatega, „et“ lähetada neid kasutajaettevõtjatesse, kus nad töötavad ajutiselt kasutajaettevõtja järelevalve all ja juhtimisel.

55

Sama direktiivi artikli 3 lõike 1 punkti c kohaselt on aga „renditöötaja“ töötaja, kellel on rendiagentuuriga tööleping või töösuhe, „mille eesmärgiks“ on lähetada ta ajutiselt töötama kasutajaettevõtjas viimase järelevalve all ja juhtimisel.

56

Niivõrd kui need määratlused rõhutavad rendiagentuuri tegevuse eesmärki, milleks on renditöötajate vahendamine kasutajaettevõtjatele, toetavad need samuti tõlgendust, mille kohaselt saab sellist ettevõtjat pidada ettevõtjaks, kes teostab selles liikmesriigis, kus ta on asutatud, „sisulisi tegevusi“ määruse nr 987/2009 artikli 14 lõike 2 tähenduses, üksnes juhul, kui ta teostab seal olulises osas renditöötajate vahendamise tegevust nende kasutajaettevõtjate kasuks, kes samas liikmesriigis asuvad ja tegutsevad.

57

Kolmandana räägib eeltoodud tõlgenduse kasuks nii määruse nr 987/2009 artikli 14 lõike 2 eesmärk kui ka nende liidu õigusnormide eesmärk, mille hulka see säte kuulub.

58

Sellega seoses tuleb märkida, et määrusega nr 883/2004, mille üksikasjalikud rakenduseeskirjad on sätestatud määruses nr 987/2009, soovitakse tulenevalt määruse nr 883/2004 põhjendustest 1 ja 45 ning EÜ artiklist 42 (nüüd ELTL artikkel 48), mille alusel see määrus vastu võeti, tagada töötajate vaba liikumine Euroopa Liidus, arvestades samas liikmesriikide sotsiaalkindlustusalaste õigusaktide erijooni, ja koordineerida liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteeme, et kindlustada liidu piires liikuvate isikute vaba liikumine ja seeläbi aidata kaasa nende elustandardi ja tööhõive tingimuste paranemisele (vt selle kohta 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus AFMB jt, C‑610/18, EU:C:2020:565, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

59

Määruse nr 883/2004 artikli 12 lõige 1, mille kohaldamisala on täpsustatud määruse nr 987/2009 artikli 14 lõikes 2 ja mis on küll eelkõige mõeldud selleks, et edendada ELTL artiklites 56–62 tagatud teenuste osutamise vabadust ettevõtjate jaoks, kes seda vabadust kasutavad, lähetades töötajaid muudesse liikmesriikidesse kui oma asukohaliikmesriik, teenib samuti – nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktidest 34–36 – eelmises punktis nimetatud eesmärki, kuna see näeb ette erandi määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punktis a ette nähtud töökohaliikmesriigi reeglist, et ära hoida probleeme, mis võivad tuleneda viimati mainitud reegli kohaldamisest, ja seega kõrvaldada töötajate liikumisvabaduselt võimalikud takistused (vt selle kohta 25. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Walltopia, C‑451/17, EU:C:2018:861, punktid 37 ja 38 ning seal viidatud kohtupraktika).

60

Vältimaks seda, et ühe liikmesriigi territooriumil asuv ettevõtja, kelle töötajatele kohaldatakse üldjuhul selle riigi sotsiaalkindlustusõigust, peaks juhul, kui ta saadab need töötajad piiratud ajaks teise liikmesriiki tööd tegema, kindlustama nad selle teise riigi sotsiaalkindlustusskeemis, lubab määruse nr 883/2004 artikli 12 lõige 1 eeskätt ettevõtjal kindlustada need töötajad jätkuvalt esimese liikmesriigi sotsiaalkindlustusskeemis (vt 25. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Walltopia, C‑451/17, EU:C:2018:861, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

61

Nähes ette sellise erandi, pakkus liidu seadusandja ettevõtjatele, kes kasutavad EL toimimise lepinguga tagatud teenuste osutamise vabadust, sotsiaalkindlustuse valdkonnas eelise, mis ei tulene pelgalt selle vabaduse kasutamisest.

62

Ent asjaolu, et teenuste osutamise vabadust kasutavatel rendiagentuuridel on võimalik seda eelist kasutada olukorras, kus nad suunavad renditöötajate vahendamise tegevuse täielikult või peamiselt ühte või mitmesse muusse liikmesriiki kui see, kus nad on asutatud, võib ajendada neid ettevõtjaid valima liikmesriigi, kus nad soovivad tegevust alustada, viimase sotsiaalkindlustuse õigusaktide põhjal üksnes selleks, et neile oleksid kohaldatavad nende suhtes kõige soodsamad õigusaktid selles valdkonnas, ja lubada seega forum shopping’ut.

63

On tõsi, et määrus nr 883/2004 kehtestab vaid liikmesriikide sotsiaalkindlustusalaste õigusaktide koordineerimise süsteemi ega ühtlusta neid õigusakte ning et sellisele süsteemile on omane, et erinevused liikmesriikide sotsiaalkindlustusalaste õigusaktide vahel jäävad alles, eelkõige osas, mis puudutab teatava tegevusega tegelemise korral tasumisele kuuluvate sotsiaalkindlustusmaksete suurust (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus AFMB jt, C‑610/18, EU:C:2020:565, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika).

64

Selle määrusega taotletud eesmärk soodustada töötajate vaba liikumist ja töötajate lähetamise puhul teenuste osutamise vabadust, andes seda vabadust kasutavatele ettevõtjatele sotsiaalkindlustuse valdkonnas eelise, satuks aga ohtu, kui määruse nr 987/2009 artikli 14 lõike 2 tõlgendus võimaldaks ettevõtjatel kasutada liidu vastava valdkonna õigusnorme vaid selleks, et liikmesriikide sotsiaalkindlustusskeemide erinevustest kasu lõigata. Eeskätt võib nende õigusnormide selline kasutamine avaldada survet nõrgendada liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteeme või koguni vähendada nendega tagatud kaitse taset.

65

Pealegi, kui lubada rendiagentuuridel liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemide vahelisi erinevusi ära kasutada, võib määruse nr 883/2004 artikli 12 lõike 1 ja määruse nr 987/2009 artikli 14 lõike 2 tõlgendus – mille kohaselt on nende ettevõtjate värvatud renditöötajad jätkuvalt kindlustatud nende ettevõtjate asukohaliikmesriigi sotsiaalkindlustusskeemis, kuigi nad ei teosta olulist osa renditöötajate vahendamise tegevusest kasutajaettevõtjate kasuks, kes asuvad samas liikmesriigis – moonutada konkurentsi erinevate võimalike töösuhtevormide vahel, andes eelise renditöö kasutamisele võrreldes ettevõtjatega, kes värbavad oma töötajad otse ja kelle töötajad on kindlustatud selle liikmesriigi sotsiaalkindlustusskeemis, kus nad töötavad.

66

Sellest järeldub, et kuigi rendiettevõtjal, kes teostab renditöötajate vahendamise tegevust täielikult või peamiselt nende kasutajaettevõtjate kasuks, kes asuvad muus kui tema asukohaliikmesriigis, on õigus tugineda EL toimimise lepingus tagatud teenuste osutamise vabadusele, ei saa see rendiagentuur see‑eest kasutada määruse nr 883/2004 artikli 12 lõikega 1 sotsiaalkindlustuse valdkonnas antud eelist, millega on tagatud, et asjaomased töötajad on jätkuvalt kindlustatud tema asukohaliikmesriigi õigusaktide alusel, kuna see eelis sõltub sellest, kas asjaomane rendiagentuur teostab olulise osa tööjõu vahendamise tegevusest nende kasutajaettevõtjate kasuks, kes asuvad ja tegutsevad sama liikmesriigi territooriumil, kus ta ise on asutatud.

67

Järelikult asjaolu, et rendiagentuur teostab renditöötajate valimise ja värbamise tegevust, isegi kui ta teeb seda olulisel määral liikmesriigis, kus ta on asutatud, ei ole iseenesest piisav selleks, et asuda seisukohale, et selline ettevõtja „tavaliselt […] tegutseb“ selles liikmesriigis määruse nr 883/2004 artikli 12 lõike 1 tähenduses, mida on täpsustatud määruse nr 987/2009 artikli 14 lõikes 2, ning saab seega tugineda esimesena nimetatud sättes ette nähtud erandile.

68

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse nr 987/2009 artikli 14 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigis asutatud rendiagentuur peab selleks, et asuda seisukohale, et ta selles liikmesriigis „tavaliselt […] tegutseb“ määruse nr 883/2004 artikli 12 lõike 1 tähenduses, teostama olulise osa renditöötajate vahendamise tegevusest nende kasutajaettevõtjate kasuks, kes asuvad ja tegutsevad sama liikmesriigi territooriumil.

69

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 987/2009, milles sätestatakse määruse (EÜ) nr 883/2004 (sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta) rakendamise kord, artikli 14 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigis asutatud rendiagentuur peab selleks, et asuda seisukohale, et ta selles liikmesriigis „tavaliselt […] tegutseb“ Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. aasta määrusega (EL) nr 465/2012) artikli 12 lõike 1 tähenduses, teostama olulise osa renditöötajate vahendamise tegevusest nende kasutajaettevõtjate kasuks, kes asuvad ja tegutsevad sama liikmesriigi territooriumil.