–

Academia de Studii Economice din Bucureşti, esindajad: N. Istudor, D. G. Dumitrescu ja E. Găman,

–

Rumeenia valitsus, esindajad: E. Gane, A. Rotăreanu ja S.‑A. Purza,

–

Belgia valitsus, esindajad: L. Van den Broeck, M. Jacobs ja S. Baeyens,

–

Taani valitsus, esindajad: J. Nymann‑Lindegren, P. Ngo ja M. S. Wolff, hiljem J. Nymann‑Lindegren ja M. S. Wolff,

–

Läti valitsus, esindajad: V. Soņeca ja L. Juškeviča, hiljem V. Soņeca,

–

Madalmaade valitsus, esindajad: M. K. Bulterman ja C. S. Schillemans,

–

Austria valitsus, esindaja: J. Schmoll,

–

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–

Soome valitsus, esindajad: A. Laine, hiljem H. Leppo,

–

Norra valitsus, esindajad: I. Thue ja J. T. Kaasin,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: C. Gheorghiu ja M. van Beek, hiljem C. Gheorghiu,

1

Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (ELT 2003, L 299, lk 9; ELT eriväljaanne 05/04, lk 381) artikli 2 punkti 1, artikli 3 ja artikli 6 punkti b tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud Academia de Studii Economice din Bucureşti (Bukaresti Majandusõpingute Akadeemia, Rumeenia; edaspidi „ASE“) ja Organismul Intermediar pentru Programul Operaţional Capital Uman – Ministerul Educaţiei Naţionale (inimkapitali rakenduskava vahendusasutus – haridusministeerium, Rumeenia; edaspidi „OI POCU MEN“) vahelises kohtuvaidluses finantskorrektsiooni üle, mille OI POCU MEN tegi rahastamisprogrammi raames seetõttu, et ASE ei pidanud kinni maksimaalsest töötundide arvust, mis isikul on lubatud päevas töötada.

3

Direktiivi 2003/88 artikkel 1 sätestab:

„1.   Käesolev direktiiv sätestab tööaja korralduse minimaalsed ohutus‑ ja tervishoiunõuded.

2.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse:

3.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse nii avaliku kui erasektori kõigi tegevusalade suhtes [nõukogu 12. juuni 1989. aasta direktiivi 89/391/EMÜ töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta (EÜT 1989, L 183, lk 1; ELT eriväljaanne 05/01, lk 349)] artikli 2 tähenduses, ilma et see piiraks käesoleva direktiivi artiklite 14, 17, 18 ja 19 kohaldamist.

[…]“.

4

Direktiivi 2003/88 artikli 2 kohaselt:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]“.

5

Direktiivi artikkel 3 „Igapäevane puhkus“ näeb ette:

„Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et tagada iga töötaja õigus vähemalt 11‑tunnisele järjestikusele puhkeajale iga 24‑tunnise ajavahemiku kohta.“

6

Direktiivi artikkel 6 „Maksimaalne iganädalane tööaeg“ sätestab:

„Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, mis kooskõlas vajadusega kaitsta töötajate ohutust ja tervist tagavad, et:

7

Direktiivi artikli 17 kohaselt:

„1.   Nõuetekohaselt töötajate ohutuse ja tervise kaitse üldpõhimõtteid arvestades võivad liikmesriigid teha erandeid artiklitest 3–6, 8 ja 16, kui tööaja pikkust kõnealuse tegevuse konkreetsete omaduste tõttu ei mõõdeta ja/või ei määrata eelnevalt kindlaks või kui selle määravad töötajad ise, eriti kui kõne all on:

[…]“.

8

Direktiivi 2003/88 artikkel 23 näeb ette:

„Ilma et see piiraks liikmesriikide õigust arendada vastavalt muutuvatele asjaoludele teistsuguseid õigus-, regulatiiv- või lepingusätteid tööaja valdkonnas ja kui käesolevas direktiivis ettenähtud miinimumnõuded on täidetud, ei anna käesoleva direktiivi rakendamine piisavat alust töötajatele võimaldatud kaitse üldise taseme kärpimiseks.“

9

24. jaanuari 2003. aasta seaduse nr 53/2003 tööseadustiku kohta (Legea nr. 53/2003 privind Codul muncii) muudetud redaktsiooni (Monitorul Oficial al României, I osa, nr 345, 18.5.2011; edaspidi „tööseadustik“) artikkel 111 sätestab:

„Tööaja hulka kuulub mis tahes ajavahemik, mille jooksul töötaja teeb töölepingu, kohaldatava kollektiivlepingu ja/või kehtivate õigusnormide alusel tööd, on tööandja käsutuses ning tegutseb või täidab oma kohustusi.“

10

Tööseadustiku artikli 112 lõige 1 näeb ette:

„Täistööajaga töötavate töötajate tavaline tööaeg on 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas.“

11

Selle seadustiku artikli 114 lõige 1 sätestab:

„Seadusjärgne maksimaalne tööaeg koos ületunnitööga ei tohi ületada 48 tundi nädalas.“

12

Sama seadustiku artikli 119 kohaselt:

„Tööandja on kohustatud pidama iga töötaja töötatud tundide kohta arvestust ja tegema selle tööinspektsiooni kontrolli teostamiseks viimase nõudel kättesaadavaks.“

13

Sama seadustiku artikkel 120 näeb ette:

„1.   Töö, mida tehakse väljaspool artiklis 112 ette nähtud tavalist iganädalast tööaega, loetakse ületunnitööks.

2.   Ületunnitööd ei või teha ilma töötaja nõusolekuta, välja arvatud vääramatu jõu korral või erakorraliste ülesannete täitmiseks, mis on vajalikud õnnetuste ennetamiseks või nende tagajärgede kõrvaldamiseks.“

14

Tööseadustiku artikli 135 lõige 1 sätestab:

„Töötajatel on õigus kahe tööpäeva vahelisele puhkeajale, mis ei tohi olla lühem kui 12 järjestikust tundi.“

15

ASE osaleb projektis POSDRU/89/1.5/S/59184 – inimressursi arendamise valdkondlik rakenduskava „Doktoriõppejärgse majandusteaduse valdkonna teadustöö tulemuslikkus ja tipptase Rumeenias“ (edaspidi „projekt“).

16

OI POCU MEN nõudis 4. juuni 2018. aasta rikkumiste tuvastamise ja finantskorrektsioonide määramise protokollis (edaspidi „rikkumiste tuvastamise protokoll“) ASE‑lt selliste eelarvevahendite tagasimaksmist, mis olid seotud projekti rakendusrühma töötajate töötasukuludega, summas 13490,42 Rumeenia leud (RON) (ligikaudu 2800 eurot). Nendele kuludele vastavad summad tunnistati abikõlbmatuks, kuna ületati töötundide arvu ülempiir, mis töötajatel oli lubatud päevas töötada.

17

OI POCU MEN jättis ASE vaide rikkumiste tuvastamise protokolli peale rahuldamata, tuginedes eelkõige direktiivi 2003/88 artiklile 3, mis näeb ette 13tunnise piirmäära, mis töötajal on lubatud päevas töötada, kuid mis selle asutuse väitel ei kohaldu igale töötaja töölepingule eraldi.

18

Eelotsusetaotluse esitanud kohtule esitatud kaebuses vaidlustab ASE selle rahuldamata jätmise otsuse.

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et abikõlbmatuks tunnistatud summad vastavad osa ekspertide töötasukuludele, kes kumuleerisid ajavahemikus 2012. aasta oktoobrist kuni 2013. aasta jaanuarini teatavatel päevadel põhitööaja raames töötatud tunnid ehk 8 tundi päevas projekti või muude projektide või tegevuste raames töötatud tundidega. Nende ekspertide töötatud tundide koguarv ületas igapäevase 13tunnise piirmäära, mis on projekti korraldusasutuse juhistes ette nähtud ning mis OI POCU MENi väitel tuleneb direktiivi 2003/88 artiklitest 3 ja 6.

20

Neil asjaoludel otsustas Tribunalul București (Bukaresti esimese astme kohus, Rumeenia) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

21

[Parandatud 15. aprilli 2021. aasta kohtumäärusega.] Euroopa Komisjon väidab, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud faktiline ja õiguslik olukord ei anna piisavalt teavet ja selgitusi, mis põhjendaksid nii esitatud küsimusi kui ka vajadust neile vastata. Lisaks märgib ta samamoodi nagu Rumeenia valitsus, et teine ja kolmas küsimus on vastuvõetamatud osas, milles need puudutavad direktiivi 2003/88 artiklit 6. Rumeenia valitsus lisab, et Euroopa Kohtu vastus, mis puudutab olukorda, kus töötaja on sõlminud lepingud mitme erineva tööandjaga, on eelotsusetaotluse esitanud kohtu jaoks täiesti mittevajalik, kuna eelotsuses esitatud analüüs peab olema seotud põhikohtuasjas käsitletava olukorraga, st praegusel juhul olukorraga, kus töötaja on sõlminud mitu lepingut ühe tööandjaga. Peale selle väljendab komisjon kahtlust, kas direktiiv 2003/88 on põhikohtuasjas kohaldatav, kuna viimane tõstatab töötajate tasustamise küsimuse, samas kui kohtupraktika järgi see direktiiv kõnealust küsimust ei reguleeri.

22

Selle kohta tuleb märkida, et ELTL artiklis 267 sätestatud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute vahelise koostöö raames on üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval liikmesriigi kohtul kohtuasja eripära arvesse võttes õigus hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud otsuse tegema (19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Darie, C‑592/18, EU:C:2019:1140, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

23

Järelikult kehtib eeldus, et liidu õigust käsitlevad küsimused on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (8. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Union des industries de la protection des plantes, C‑514/19, EU:C:2020:803, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

24

Esiteks, mis puudutab praegusel juhul esitatud küsimusi osas, milles need käsitlevad minimaalselt igapäevast puhkeaega, siis tuleb märkida, et eelotsusetaotluses on esitatud põhikohtuasja faktiliste asjaolude kohta vajalik teave ning mainitud on nii liidu kui ka kohaldatavaid riigisiseseid õigusnorme, mis võimaldavad piisavalt mõista nii vaidluse eset kui ka esitatud küsimusi.

25

Nimelt, lisaks viitele tööseadustiku sätetele – artiklid 111, 112 ja 135 –, mis käsitlevad igapäevast töö- ja puhkeaega, on eelotsusetaotluses märgitud, et OI POCU MEN väljastas võlateate seetõttu, et ASE ei järginud õigusnorme, mis käsitlevad maksimaalset tundide arvu, mis isikul on lubatud päevas töötada, ning lisatud täpsustused selle kohta, kuidas arvutati ASEs töötavate ekspertide päevas töötatud tundide arv.

26

Seega on eelotsuse küsimused selles osas vastuvõetavad.

27

Teiseks, mis puudutab teist ja kolmandat küsimust osas, milles need käsitlevad maksimaalse iganädalase tööaja järgimata jätmist, siis tuleb märkida, et kuigi eelotsusetaotlusest nähtuvalt tugines OI POCU MEN rikkumiste tuvastamise protokolli põhjendamiseks nii direktiivi 2003/88 artiklile 3 kui ka artikli 6 punktile b, ei anna eelotsusetaotluse esitanud kohus, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 23, ühtegi selgitust selle kohta, miks viimati nimetatud säte on asjasse puutuv; täpsustatud on vaid minimaalse igapäevase puhkeaja järgimata jätmist, mida ASE‑le ette heidetakse.

28

Neil asjaoludel on teine ja kolmas küsimus direktiivi 2003/88 artiklit 6 puudutavas osas vastuvõetamatud.

29

Kolmandaks, mis puudutab esitatud küsimusi osas, milles need käsitlevad direktiivi 2003/88 sätete tõlgendamist töölepingute puhul, mille töötaja on sõlminud mitme tööandjaga, siis tuleb märkida, et eelotsusetaotlusest ei ilmne mingil moel, et töötasud, mille OI POCU MEN luges rikkumiste tuvastamise protokollis abikõlbmatuteks kuludeks, oleksid seotud töölepingutega, mille eksperdid olid sõlminud ühelt poolt ASEga ja teiselt poolt teiste tööandjatega. Mainitakse üksnes kulusid, mis on seotud töölepingutega, mille asjaomased eksperdid olid sõlminud ASEga.

30

Järelikult on esitatud küsimused vastuvõetamatud ka osas, milles need puudutavad direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 1 ja artikli 3 tõlgendamist töölepingute puhul, mille töötaja on sõlminud mitme tööandjaga.

31

Neljandaks, mis puudutab komisjoni väljendatud seisukohta, et kuna põhikohtuasi käsitleb töötajate tasustamist, siis ei puuduta see direktiivi 2003/88, olgu meelde tuletatud, et kui direktiivi artikli 7 lõikes 1 sätestatud tasustatud põhipuhkuse erijuhtum välja arvata, reguleerib kõnealune direktiiv üksnes tööaja korralduse teatavaid aspekte, et kaitsta töötajate ohutust ja tervist, mistõttu reeglina ei kohaldata selle sätteid töötajate tasustamisele (30. aprilli 2020. aasta kohtuotsus Készenléti Rendőrség, C‑211/19, EU:C:2020:344, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

32

See aga ei tähenda, et käesolevas asjas esitatud küsimustele ei tule vastata.

33

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab nimelt, et direktiivi 2003/88 teatavate sätete tõlgendamine on vajalik selleks, et ta saaks lahendada küsimuse, kas OI POCU MENi nõue eelarvevahendite tagasimaksmiseks on õiguspärane. Et teha kindlaks, kas ASE maksis oma ekspertide töötundide eest nõuetekohaselt, soovib ta eeskätt teada, kas ASE järgis õigusnorme, mis käsitlevad maksimaalset tundide arvu, mis isikul on lubatud päevas töötada.

34

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et esitatud küsimused on eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses oleva vaidluse lahendamiseks asjakohased osas, milles need puudutavad direktiivi 2003/88 nende sätete järgimata jätmist, mis käsitlevad maksimaalset tundide arvu, mis isikul on lubatud päevas töötada, ning seega on need küsimused vastuvõetavad.

35

Oma esimese ja teise küsimusega, mida tuleb käsitleda koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 1 ja artiklit 3 tuleb tõlgendada nii, et juhul kui töötaja on sõlminud sama tööandjaga mitu töölepingut, kohaldub artiklis 3 ette nähtud minimaalne igapäevane puhkeaeg nendele lepingutele tervikuna või neist igale lepingule eraldi.

36

Kõigepealt tuleb märkida, et iga töötaja õigus maksimaalse tööaja piirangule ja puhkeajale, eelkõige igapäevasele puhkeajale, ei ole mitte üksnes liidu sotsiaalõiguse eriti oluline põhimõte, vaid see on sõnaselgelt tagatud ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta – mille aluslepingutega samaväärset õigusjõudu on tunnistatud ELL artikli 6 lõikes 1 – artikli 31 lõikes 2 (vt selle kohta 14. mai 2019. aasta kohtuotsus CCOO, C‑55/18, EU:C:2019:402, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

37

Direktiivi 2003/88 sätted ja eriti artikkel 3 täpsustavad seda põhiõigust ning seega tuleb neid sätteid tõlgendada viimast arvestades (vt selle kohta 14. mai 2019. aasta kohtuotsus CCOO, C‑55/18, EU:C:2019:402, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

38

Eelmärgitu taustal tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et liidu õigusnormi tõlgendamisel tuleb arvesse võtta mitte üksnes selle sõnastust, vaid ka konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on (vt eelkõige 6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Jobcenter Krefeld, C‑181/19, EU:C:2020:794, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Mis puudutab esimesena direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 1 ja artikli 3 sõnastust, siis tuleb märkida, et direktiivi artikli 2 punktis 1 on mõiste „tööaeg“ määratletud kui iga ajavahemik, mille jooksul töötaja teeb tööd, on tööandja käsutuses ning tegutseb või täidab oma kohustusi kooskõlas riigisiseste õigusaktide ja/või tavadega.

40

Direktiivi artikkel 3 paneb liikmesriikidele kohustuse võtta vajalikke meetmeid, et tagada „iga töötaja“ õigus vähemalt 11tunnisele järjestikusele puhkeajale iga 24tunnise ajavahemiku kohta (vt selle kohta 14. mai 2019. aasta kohtuotsus CCOO, C‑55/18, EU:C:2019:402, punkt 38).

41

Sõnade „iga töötaja“ kasutamine toetab artikli 3 tõlgendamist nii, et juhul kui töötaja ja sama tööandja vahel on sõlmitud mitu töölepingut, kohaldatakse seda sätet töötaja suhtes. Umbmäärase omadussõna „iga“ kasutamisega asetab artikkel 3 rõhu töötajale, tagamaks talle iga 24tunnise ajavahemiku kohta vähemalt 11tunnine järjestikune puhkeaeg olenemata sellest, kas ta on sõlminud tööandjaga mitu lepingut või mitte.

42

Mis puudutab teisena direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 1 ja artikli 3 konteksti, siis tuleb märkida, et direktiivi artikli 2 punktis 2 on mõiste „puhkeaeg“ määratletud kui iga ajavahemik, mis ei ole tööaeg.

43

Euroopa Kohus on korduvalt leidnud, et see mõiste ja mõiste „tööaeg“ on teineteist välistavad ning direktiiv 2003/88 ei näe ette vahepealset kategooriat töö‑ ja puhkeaja vahel (10. septembri 2015. aasta kohtuotsus Federación de Servicios Privados del sindicato Comisiones obreras, C‑266/14, EU:C:2015:578, punktid 25 ja 26 ning seal viidatud kohtupraktika).

44

Lisaks ei kuulu direktiivi artikkel 2 nende sätete hulka, millest on lubatud kõrvale kalduda (10. septembri 2015. aasta kohtuotsus Federación de Servicios Privados del sindicato Comisiones obreras, C‑266/14, EU:C:2015:578, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

45

Neil asjaoludel ei ole võimalik täita direktiivi artiklis 3 sätestatud nõuet, et igal töötajal peab olema iga päev vähemalt 11tunnine järjestikune puhkeaeg, kui seda puhkeaega vaadeldaks eraldi iga lepingu puhul, mis seda töötajat tööandjaga seob. Sellisel juhul kujutaksid põhikohtuasja näitel tunnid, mida peetakse ühe lepingu raames puhkeajaks, teise lepingu raames endast tööaega. Ühte ja sama aega ei saa aga käesoleva kohtuotsuse punktis 43 osutatud kohtupraktika kohaselt käsitada ühtaegu tööaja ja puhkeajana.

46

Eelöeldust järeldub, et töölepinguid, mille töötaja on tööandjaga sõlminud, tuleb vaadelda koos, et saaks teha kindaks, kas igapäevase puhkeajana käsitatav ajavahemik vastab direktiivi 2003/88 artikli 2 punktis 2 toodud puhkeaja määratlusele, st kas tegemist on ajavahemikuga, mis ei ole tööaeg.

47

Kolmandana kinnitab direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 1 ja artikli 3 sõnastusest ja kontekstist tulenevat tõlgendust ka direktiivi eesmärk.

48

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on direktiivi 2003/88 eesmärk kehtestada miinimumnõuded töötajate elu‑ ja töötingimuste parandamiseks, ühtlustades eelkõige tööaega reguleerivad riigisisesed õigusnormid (14. mai 2019. aasta kohtuotsus CCOO, C‑55/18, EU:C:2019:402, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

49

Sellise Euroopa Liidu tasandil toimuva tööaja korralduse ühtlustamise eesmärk on tagada töötajate ohutuse ja tervise parem kaitse, andes töötajatele minimaalse – eelkõige igapäevase – puhkeaja (vt selle kohta 14. mai 2019. aasta kohtuotsus CCOO, C‑55/18, EU:C:2019:402, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

50

Kui direktiivi 2003/88 artiklis 3 ette nähtud miinimumnõudeid tõlgendataks nii, et neid kohaldatakse eraldi iga lepingu suhtes, mille töötaja on tööandjaga sõlminud, siis oleks selle töötaja parema kaitse tagatis nõrgem, kuna kumuleerides tööaja, mis igas tööandjaga sõlmitud lepingus on eraldi ette nähtud, ei pruugi olla võimalik tagada 11tunnist järjestikust puhkeaega iga 24tunnise ajavahemiku kohta, ehkki liidu seadusandja pidas seda aega minimaalselt vajalikuks, et töötajal oleks võimalik igapäevatöö väsimusest taastuda.

51

Lisaks tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et töötajat tuleb pidada töösuhte nõrgemaks pooleks, mistõttu tuleb välistada tööandja võimalus töötaja õigustele piiranguid seada (14. mai 2019. aasta kohtuotsus CCOO, C‑55/18, EU:C:2019:402, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

52

Arvestades, et töötaja on nõrgemas positsioonis, võib ta loobuda tuginemast sõnaselgelt oma õigustele tööandja vastu, eeskätt seetõttu, et ta võib selle tulemusena sattuda olukorda, kus tööandja rakendab meetmeid, mis võivad mõjutada töösuhet töötaja kahjuks (14. mai 2019. aasta kohtuotsus CCOO, C‑55/18, EU:C:2019:402, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

53

Kui aga direktiivi 2003/88 sätteid, mis käsitlevad minimaalset igapäevast puhkeaega, tuleks tõlgendada nii, et neid kohaldatakse eraldi iga töölepingu suhtes, mille töötaja on sama tööandjaga sõlminud, võib tööandja hakata avaldama töötajale survet jagada oma tööaeg mitmeks lepinguks, mis võtaks kõnealustelt sätetelt nende soovitava toime.

54

Lõpuks tuleb täpsustada, et ASE ning Poola ja Rumeenia valitsuse viidatud kaalutlusruum, mis liikmesriikidele on direktiivi 2003/88 artikli 3 rakendamise üksikasjaliku korra kindlaksmääramiseks antud, ei ole esimesele ja teisele küsimusele vastamisel tähtis. Nagu ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 57 märkis, ei puuduta Euroopa Kohtule esitatud küsimus mitte nende sätete rakendamise üksikasjalikku korda, vaid nende ulatust. Direktiivi 2003/88 artiklis 23 on aga sätestatud, et direktiivis ette nähtud miinimumnõuded peavad olema täidetud, ilma et see piiraks liikmesriikide õigust töötada välja teistsugused õigus‑ ja haldusnormid või lepingusätteid tööaja valdkonnas.

55

Eeltoodud analüüsist järeldub, et kuna teatud eksperdid, kes projekti elluviimiseks palgati, on ASEga seotud mitme töölepingu alusel, siis on käesoleval juhul vajalik neid lepinguid analüüsida koos, et kontrollida, kas direktiivi 2003/88 artikli 3 sätetest on kinni peetud.

56

Tuleb lisada, et põhikohtuasjas kõne all olevate ekspertide eripära silmas pidades märgib komisjon sisuliselt, et direktiiv 2003/88 kohaldub üksnes „töötajatele“ selle direktiivi tähenduses.

57

Euroopa Kohtu praktika kohaselt on töösuhte peamine tunnus see, et isik teeb teatava aja jooksul teise isiku jaoks ja tema juhtimisel tööd, mille eest saab ta tasu (20. novembri 2018. aasta kohtuotsus Sindicatul Familia Constanţa jt, C‑147/17, EU:C:2018:926, punkt 41).

58

Sellest järeldub, et töösuhe eeldab alluvussuhte olemasolu töötaja ja tööandja vahel. Alluvussuhte olemasolu tuleb igal üksikul juhul hinnata kõikidest pooltevahelisi suhteid iseloomustavatest elementidest ja asjaoludest lähtudes (11. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Bosworth ja Hurley, C‑603/17, EU:C:2019:310, punkt 26).

59

Järelikult aeg, mis põhikohtuasjas kõne all olevatel ekspertidel kulus projektiga seotud ülesannete täitmiseks, on asjakohane kontrollimaks, kas direktiivi 2003/88 artiklis 3 ette nähtud minimaalsest igapäevasest puhkeajast on kinni peetud, üksnes tingimusel, et ASE ja nende ekspertide vahel oli projekti raames alluvussuhe. Euroopa Kohtu käsutuses oleva toimiku põhjal tundub, et see oli nii, kuid eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuleb seda kontrollida.

60

Peale selle viitasid ASE ja Taani valitsus direktiivi 2003/88 artikli 3 teatavate töötajate suhtes kohaldamata jätmise põhjendamiseks selles direktiivis sätestatud eranditele, täpsemalt artikli 17 lõikele 1.

61

Mis puudutab direktiivis 2003/88, eelkõige artiklis 17 ette nähtud erandi tegemise võimalusi, siis tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb neid kui erandeid direktiivis ette nähtud tööaja korraldust reguleerivatest liidu õigusnormidest tõlgendada nii, et nende ulatus on piiratud sellega, mis on rangelt vajalik nende eranditega kaitstavate huvide kaitseks (21. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Matzak, C‑518/15, EU:C:2018:82, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

62

Lisaks on asutud seisukohale, et direktiivi 2003/88 artikli 17 lõige 1 kohaldub töötajatele, kelle kogu tööaega asjaomase tegevuse eriliste omaduste tõttu ei mõõdeta või ei määrata varem kindlaks või võidakse määrata kindlaks töötajate enda poolt (26. juuli 2017. aasta kohtuotsus Hälvä jt, C‑175/16, EU:C:2017:617, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

63

Praegusel juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasjas kõne all olevatel ekspertidel olid täistööajaga töölepingud, mis nägid ette 40 töötundi nädalas. Neil asjaoludel on selge, et vähemalt osa ekspertide tööajast – ka ülikooli õppejõudude puhul – määras kindlaks nende tööandja, mistõttu on välistatud, et nende suhtes saaks kohaldada direktiivi 2003/88 artikli 17 lõikes 1 sätestatud erandit. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuleb seda siiski kontrollida.

64

Kõikidest eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb esimesele ja teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 1 ja artiklit 3 tuleb tõlgendada nii, et juhul kui töötaja on sõlminud sama tööandjaga mitu töölepingut, kohaldub artiklis 3 ette nähtud minimaalne igapäevane puhkeaeg nendele lepingutele tervikuna, mitte neist igale lepingule eraldi.

65

Oma kolmanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas juhul, kui direktiivi 2003/88 artiklit 3 tuleb tõlgendada nii, et selles sättes ette nähtud minimaalne igapäevane puhkeaeg on seotud kõigi töölepingutega, mille töötaja on sõlminud sama tööandjaga, võib riigi nimel tegutsev avalik‑õiguslik asutus tugineda selle sätte vahetule õigusmõjule tööandja vastu, kes seda sätet ei täida.

66

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et kõigil juhtudel, kui direktiivi sätted on sisult tingimusteta ja piisavalt täpsed, võib neile tugineda liikmesriigi kohtus riigi vastu nii juhul, kui viimane on jätnud direktiivi riigisisesesse õigusesse ettenähtud tähtajaks üle võtmata, kui ka juhul, kui direktiiv on üle võetud ebaõigesti (vt selle kohta 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Max‑Planck‑Gesellschaft zur Förderung der Wissenschaften, C‑684/16, EU:C:2018:874, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

67

Alustuseks tuleb siiski rõhutada, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 81, et käesoleval juhul ei ole vaidlustatud ühtegi riigisisest õigusnormi põhjusel, et see ei ole direktiivi 2003/88 sätetega kooskõlas.

68

Olgu lisatud, et küsimus, kas riigisisene õigusnorm tuleb jätta kohaldamata, sest see on liidu õigusega vastuolus, kerkib vaid juhul, kui seda õigusnormi ei ole kuidagi võimalik tõlgendada liidu õigusega kooskõlas (6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Bauer ja Willmeroth, C‑569/16 ja C‑570/16, EU:C:2018:871, punkt 65).

69

Riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise põhimõte, mille kohaselt tuleb liikmesriigi kohtul tõlgendada riigisisest õigust võimalikult suures ulatuses kooskõlas liidu õigusest tulenevate nõuetega, on omane aluslepingutega loodud süsteemile, kuna see võimaldab liikmesriigi kohtul tagada oma pädevuse piires liidu õiguse täieliku toime kohtuvaidluste lahendamisel (14. mai 2020. aasta kohtuotsus Staatsanwaltschaft Offenburg, C‑615/18, EU:C:2020:376, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).

70

Käesolevas asjas rõhutab Rumeenia valitsus oma kirjalikes seisukohtades, et kui töötaja sõlmib sama tööandjaga mitu lepingut, tuleb Rumeenias kohaldada tööseadustiku artikli 135 lõiget 1 koostoimes selle seadustiku artiklitega 119 ja 120.

71

Artikli 135 lõige 1 näeb ette, et töötajatel on õigus kahe tööpäeva vahelisele puhkeajale, mis ei tohi olla lühem kui 12 järjestikust tundi.

72

Seega annavad artikli 135 lõikes 1 tunnustatud õigused ulatuslikuma kaitse kui need, mis on ette nähtud direktiivi 2003/88 artiklis 3, mille kohaselt on minimaalse puhkeaja kestus iga 24tunnise ajavahemiku kohta 11 järjestikust tundi.

73

Sellistel asjaoludel, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 82, ei ole mingit alust arvata, et OI POCU MEN ei saanud teha oma otsust Rumeenia õigusnormide alusel, tõlgendades neid kooskõlas direktiivi 2003/88 asjasse puutuvate sätetega.

74

Kuna Rumeenia õiguse kooskõla direktiivi 2003/88 artikliga 3 ei ole vaidlustatud ja igal juhul on ilmne, et seda õigust on võimalik tõlgendada kooskõlas selle artikliga, ei ole kolmandale küsimusele vaja vastata.

75

Rumeenia valitsus ja ASE paluvad oma kirjalikes seisukohtades Euroopa Kohtul käesoleva kohtuotsuse tagajärgi ajaliselt piirata.

76

Mis kõigepealt puudutab Rumeenia valitsuse taotlust, mille ta esitas juhuks, kui Euroopa Kohus peaks otsustama, et direktiivi 2003/88 artikli 2 punkt 1 ja artikkel 3 on kohaldatavad töötaja suhtes, siis tuleb märkida, et taotluse põhjenduseks on asjaolu, et selline kohaldamine mõjutaks süsteemselt Rumeenia tööturgu, kus paljudel töötajatel on lepingud mitme tööandjaga, nagu Rumeenia valitsus väidab. Järelikult on taotlus esitatud juhuks, kui käesolev kohtuotsus käsitleb juhtumeid, mil töölepingud on sõlmitud mitme tööandjaga. Kuna eelotsusetaotlus ei ole aga vastuvõetav osas, milles see puudutab direktiivi 2003/88 sätete tõlgendamist seoses selliste juhtumitega, ei ole käesoleva kohtuotsuse tagajärgede ajalise piiramise taotlusele selles osas vaja vastata.

77

Seejärel, mis puudutab Rumeenia valitsuse taotlust, mille ta esitas juhuks, kui Euroopa Kohus peaks otsustama, et direktiivi 2003/88 artikli 2 punkt 1 ja artikkel 3 on kohaldatavad eraldi iga lepingu suhtes, mille töötaja on tööandjaga sõlminud, siis ei ole ka sellele vaja vastata, kuivõrd käesoleva kohtuotsuse punktis 64 on öeldud, et direktiivi artiklis 3 ette nähtud minimaalne igapäevane puhkeaeg on seotud kõigi töölepingutega, mille töötaja on sõlminud sama tööandjaga.

78

Viimaseks, mis puudutab ASE esitatud taotlust, siis tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt selgitab ja täpsustab tõlgendus, mille Euroopa Kohus talle ELTL artikliga 267 antud pädevust kasutades liidu õigusnormile annab, selle normi tähendust ja ulatust, nagu seda peab või oleks pidanud mõistma ja kohaldama alates selle jõustumise hetkest. Siit järeldub, et kohus võib kohaldada ja peab kohaldama nõnda tõlgendatud õigusnormi õigussuhetele, mis on tekkinud ja loodud enne tõlgendamistaotluse kohta tehtud otsuse kuulutamist, kui peale selle on täidetud tingimused, mis võimaldavad selle normi kohaldamist pädevas kohtus vaidlustada (3. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Schuch‑Ghannadan, C‑274/18, EU:C:2019:828, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).

79

Euroopa Kohus võib liidu õiguskorrale omast õiguskindluse üldpõhimõtet kohaldades vaid erandjuhtudel piirata kõikide huvitatud isikute võimalust tugineda mõnele tema tõlgendatud õigusnormile, et vaidlustada heauskselt loodud õigussuhteid. Et sellist piiramist saaks lubada, peavad olema täidetud kaks peamist tingimust, nimelt huvitatud isikute heausksus ja oluliste häirete oht (3. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Schuch‑Ghannadan, C‑274/18, EU:C:2019:828, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

80

Konkreetsemalt on Euroopa Kohus kasutanud seda lahendust vaid väga konkreetsetel asjaoludel, eelkõige siis, kui esines raskete majanduslike tagasilöökide tekkimise oht, mis tuleneb eeskätt õiguspäraselt kehtivaks peetud õigusnormide alusel heas usus loodud õigussuhete suurest arvust, ning siis, kui ilmnes, et objektiivne ja märkimisväärne ebakindlus liidu õigusnormide reguleerimisala suhtes, mis võis olla tingitud ka teiste liikmesriikide või komisjoni käitumisest, viis selleni, et eraõiguslikud isikud ja liikmesriigi ametiasutused tegutsesid liidu õigusnormide vastaselt (3. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Schuch‑Ghannadan, C‑274/18, EU:C:2019:828, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).

81

Käesoleval juhul tuleb märkida, et ühtegi muud asjaolu lisamata piirdub ASE vaid väitega, et arvesse tuleb võtta nii huvitatud isikute heausksust kui ka tõsiste häirete tekkimise ohtu Rumeenia majanduses. Nii ei esita ta piisavaid asjaolusid, mis tõendaksid, et huvitatud isikute heausksuse kriteerium on täidetud, ega esita Euroopa Kohtule konkreetset teavet asjasse puutuvate õigussuhete arvu või käesoleva kohtuotsuse võimalike majanduslike tagasilöökide laadi ja ulatuse kohta. Seega ei saa asuda seisukohale, et käesoleva kohtuotsuse punktis 79 osutatud kaks kriteeriumi, mis võiksid õigustada käesoleva kohtuotsuse tagajärgede ajalist piiramist, on täidetud.

82

Nendest kaalutlustest järeldub, et käesoleva kohtuotsuse tagajärgi ei ole vaja ajaliselt piirata.

83

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta artikli 2 punkti 1 ja artiklit 3 tuleb tõlgendada nii, et juhul kui töötaja on sõlminud sama tööandjaga mitu töölepingut, kohaldub artiklis 3 ette nähtud minimaalne igapäevane puhkeaeg nendele lepingutele tervikuna, mitte neist igale lepingule eraldi.