–

Regione Veneto, esindajad: avvocato C. Zampieri, avvocato E. Zanon, avvocato A. Manzi, avvocato C. Drago ja avvocato B. Barel,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Gattinara ja P. Ondrůšek,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada ELTL artikleid 49, 56, 105 jj ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta (ELT 2004, L 134, lk 114; ELT eriväljaanne 06/07, lk 132) artikleid 1 ja 2.

2

See taotlus esitati ühelt poolt IBA Molecular Italy Srl (edaspidi „IBA“) ja teiselt poolt Azienda ULSS no 3 (kohalik tervishoiuasutus nr 3, Itaalia), Regione Veneto (Veneto maakond, Itaalia), Ministero della Salute (Itaalia tervishoiuministeerium) ja Ospedale dell’Angelo di Mestre (Angelo de Mestre haigla, Itaalia) vahelises kohtuvaidluses selle üle, et kohalik tervishoiuasutus nr 3 ja Angelo de Mestre haigla sõlmisid otselepingu radiofarmpreparaadi 18F‑FDG, nimetusega „fluorodesoksüglükoos (18F) IBA“ (edaspidi „ravim 18‑FDG“), tarnimise kohta kolme aasta jooksul Istituto Sacro Cuore ‐ Don Calabria di Negrarile (edaspidi „Sacro Cuore“).

3

Direktiivi 2004/18 artikli 1 „Mõisted“ lõike 2 punktis a ja artiklis 9 on sätestatud:

[…]

9.   Ostja [Mõiste „ostja“ asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „hankija“] – riik, piirkondlikud või kohalikud omavalitsused, avalik‑õiguslikud isikud ning ühest või mitmest kõnealusest organist või avalik‑õiguslikust isikust koosnevad ühendused.

Avalik-õiguslik isik on mis tahes isik:

[…]“.

4

Direktiivi 2004/18 artikkel 2 „Lepingute sõlmimise põhimõtted“ näeb ette:

„Ostjad kohtlevad ettevõtjaid võrdselt ja mittediskrimineerivalt ning tegutsevad läbipaistval viisil.“

5

Itaalia 12. veebruari 1968. aasta seaduse nr 132 haiglate ja haiglaravi kohta (legge no 132, recante norme sugli enti ospedalieri e sull’assistenza ospedaliera) (GURI nr 68, 12.3.1968) artiklis 1 on sätestatud, et „klassifikatsiooni saanud“ haiglad on „haiglaravi pakkuvad tsiviilõigusliku staatusega kiriklikud institutsioonid ja üksused“. Selle artikli viiendas lõigus on sätestatud täpsemalt:

„Haiglaravi pakkuvaid tsiviilõigusliku staatusega kiriklikke institutsioone ja üksusi puudutavas juriidilises ja haldusregulatsioonis ei muudeta ühtegi kehtivat sätet, välja arvatud tervishoiuministeeriumi tehnilist ja tervishoiujärelevalvet puudutavas osas.“

6

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul tuleneb eelkõige 23. detsembri 1978. aasta seaduse nr 833 riikliku tervishoiuteenuse rajamise kohta (legge no 833 ‐ Istituzione del servizio sanitario nazionale) (GURI regulaarne lisa nr 360, 28.12.1978; edaspidi „seadus nr 833“) artiklist 41 esiteks, et „teatud piirkonnas pädevate kohalike tervishoiuasutuste suhteid esimeses lõigus nimetatud institutsioonide, üksuste ja haiglatega, kes on saanud 12. veebruari 1968. aasta seaduse nr 132 kohase klassifikatsiooni, ning Galliera di Genova haigla ja Malta suveräänse sõjalise orduga reguleeritakse ad hoc lepingutega“ ja teiseks, et „tunnustatud tervishoiuasutustel, kes osutavad avalikku tervishoiuteenust, säilib riiklikus tervishoiusüsteemis osaleja staatus“.

7

IBA on radiofarmpreparaatide tootmisele spetsialiseerunud ettevõtja. Ta on Itaalias ainukontsessionäär ravimile 18‑FDG, mis on teatavates röntgenoloogilistes uuringutes kasutatav isotoopide marker.

8

Tribunale amministrativo regionale del Laziole (Lazio maakonna halduskohus, Itaalia) 29. aprillil 2015 esitatud kaebusega vaidlustas ta meetmed ja lepingulised aktid, millega kohalik tervishoiuasutus nr 3 ja Angelo de Mestre haigla sõlmisid otse ja ilma eelnevalt riigihankemenetlust korraldamata lepingu ravimi 18‑FDG tarnimise kohta kolme aasta jooksul Sacro Cuorele.

9

Kuigi viimane on usulise taustaga eraõiguslik tervishoiuasutus, kuulub see ad hoc lepingu alusel Veneto maakonna avalikku tervishoiuplaneerimissüsteemi kui „klassifikatsiooni saanud“ haigla, mis sellisel kujul on võrdsustatud avalik-õiguslike haiglatega.

10

Nimetatud hanke raames sõlmitud leping näeb ette, et Sacro Cuore peab tasuta tarnima ravimit 18‑FDG üheksale maakondlikule haiglale, kohaldades kindlaksmääratud tarnekuludele kindla summa 180 eurot saadetiselt.

11

Põhjendamaks oma nõuet, et Sacro Cuorega ravimi 18‑FDG tarnimise otselepingu sõlmimine tühistataks ning sellest tulenevalt korraldataks hankemenetlus selle ravimi tarneks, vaidlustas IBA järgmised aktid:

12

Tribunale amministrativo regionale del Lazio (Lazio maakonna halduskohus) jättis 26. aprilli 2016. aasta kohtuotsusega IBA kaebuse rahuldamata peamiselt järgmistel põhjendustel.

13

Esiteks oli kõnealune ravimi 18‑FDG tarnimine peamiselt tasuta niivõrd, kuna ei Sacro Cuorele antud 700000 euro suurune maakondlik rahastus ega ravimi transpordikulude hüvitamine ei olnud lepingutega vahetult seotud tasu.

14

Teiseks, isegi kui oletada, et nimetatud ravimi tarneleping oli seotud rahalise tasuga, oli vaidlusaluse lepingu sõlmimine ametiasutuste vaheline kokkulepe, millele liidu riigihangeõigust ei kohaldata.

15

Sellest tulenevalt esitas IBA nimetatud kohtuotsuse peale kaebuse Consiglio di Statole (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu). Sisuliselt leidis viimati nimetatud kohus, et esimese astme kohtu antud hinnang mõiste „rahaliste huvidega seotud leping“ tõlgendusele on väär. Seevastu jagas ta oma arvamust, et vaidlusalune tarneleping loob koostöö avaliku sektori asutuste vahel, mis jäävad riigihankenormide kohaldamisalast välja.

16

Esiteks leiab ta põhiliselt, et Sacro Cuore ei saa ametlikult – välja arvatud ravimi 18‑FDG tarnekulude tagasimaksmine – mingit hüvitist selle ravimi tarnimise eest kauba sihtrühmaks olevatele avalik-õiguslikele tervishoiustruktuuridele.

17

Siiski on lepingu seos rahaliste huvidega direktiivi 2004/18 artikli 1 lõike 2 punkti a teleoloogilise tõlgenduse kohaselt tõendatud siis, kui kõnealuse kauba tarnet tagav ettevõtja saab märkimisväärse majandusliku eelise mõnelt muult ametiasutuselt kui hankija, ja kui saab mõistlikult eeldada, et rahastamine on selle kauba tarnega konkreetselt seotud. Käesoleval juhul oleks see Veneto maakonnalt Sacro Cuorele antud 700000 euro suuruse toetuse ese.

18

Teiseks leiab Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu), et Itaalia riigihangete seadustik ja liidu riigihankeõigus on kohaldatavad niisugusele menetlusele, millele viidatakse käesoleva kohtuotsuse punktis 8.

19

Nimelt ilmneb Euroopa Kohtu praktikast, et kahe ametiasutuse vahel sõlmitud rahaliste huvidega seotud lepingud on riigihankelepingud, sealhulgas juhul, kui eraõigusliku ettevõtjana tegutseva ametiasutuse peamine eesmärk ei ole tulu teenimine. Pealegi ei saa lepingut riigihankelepingu mõiste alt välja jätta üksnes seetõttu, et tasu piirdub teenuse osutamise käigus tekkinud kulude hüvitamisega.

20

Lisaks ei ole põhikohtuasjas kumbki neist kahest riigihankeõiguse kohaldamisel erandit võimaldavast eeldusest täidetud. Nimelt ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates käesolevas asjas ei lepingut, mille ametiasutus on sõlminud ühe teise õiguslikult eraldiseisva avaliku sektori asutusega, mille üle see ametiasutus teostab „analoogset kontrolli“ enda allüksuste üle teostatava kontrolliga 18. novembri 1999. aasta kohtuotsuse Teckal (C‑107/98, EU:C:1999:562) tähenduses, ega lepingut, millega luuakse alus ametiasutuste omavaheliseks koostööks, mille eesmärk on tagada nende ühise avaliku ülesande täitmine eelkõige 13. juuni 2013. aasta kohtuotsuse Piepenbrock (C‑386/11, EU:C:2013:385) tähenduses.

21

Siiski tuleks Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) arvates Sacro Cuore kui klassifikatsiooni saanud haigla põhikohtuasjas täielikult samastada hankijaga, isegi kui ta ei ole avalik-õiguslik isik.

22

Lõpetuseks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Euroopa Kohus ei ole veel lahendanud niisuguste organite täiesti erilist olukorda nagu klassifikatsiooni saanud haiglad, mis on funktsionaalselt lõimitud maakondlikku tervishoiusüsteemi, kuigi finantseerimisskeemi, juhatuse ametissenimetamise ja sisekorraeeskirjade järgi kuuluvad need eraõiguse alla.

23

Neil asjaoludel otsustas Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

24

Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2004/18 artikli 1 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et mõiste „rahaliste huvidega seotud leping“ hõlmab ka otsust, millega avaliku sektori hankija sõlmib otse teatava ettevõtjaga lepingu ja annab seega ilma riigihankemenetlust korraldamata sihtrahastuse täies ulatuses toodete valmistamiseks, mis on mõeldud tasuta tarnimiseks erinevatele asutustele, kes on vabastatud mis tahes tasu maksmisest eelnimetatud tarnijale, välja arvatud tarnekuludena kindla summa 180 euro maksmine saadetiselt.

25

Kõigepealt näib, et põhikohtuasjas on Veneto maakond ja Sacro Cuore sõlminud lepingu, millega viimane võtab kohustuse toota ja tasuta turustada ravimit 18‑FDG maakondlikele avalikele haiglatele, kohaldades viimastele siiski tarnekuludena kindla summa 180 eurot saadetiselt. Selleks maksab see maakond Sacro Cuorele toetust 700000 eurot täies ulatuses selle ravimi valmistamiseks.

26

Ei ole mingit kahtlust, et niisugune leping on seotud rahaliste huvidega.

27

Nimelt on direktiivi 2004/18 artikli 1 lõike 2 punktis a sätestatud, et riigihankelepingu mõiste alla kuulumiseks peab ühe või mitme ettevõtja ning ühe või mitme hankija vahel sõlmitud leping olema seotud „rahaliste huvidega“.

28

Väljendi „rahalised huvid“ tavapärasest õiguslikust tähendusest ilmneb, et see viitab lepingule, millega kõik osapooled kohustuvad vastutasu eest täitma kohustuse.

29

Seega kuulub vastastikust teenuste osutamist käsitlev leping riigihankelepingu mõiste alla isegi siis, kui ettenähtud tasu piirdub teenuse osutamise käigus tekkinud kulude hüvitamisega (vt selle kohta 19. detsembri 2012. aasta kohtuotsus Ordine degli Ingegneri della Provincia di Lecce jt, C‑159/11, EU:C:2012:817, punkt 29, ja 13. juuni 2013. aasta kohtuotsus Piepenbrock, C‑386/11, EU:C:2013:385, punkt 31).

30

Põhikohtuasjas tuleb ravimi tootmise ja tarnimise lepingu rahaliste huvidega seotuse hindamisel seega arvesse võtta, kas selle ravimi tarnijale makstakse vastutasu Veneto maakonna toetuse näol summas 700000 eurot.

31

Siit järeldub, et niisugune leping nagu see, mida käsitletakse põhikohtuasjas ja millega ettevõtja kohustub toodet tootma ja tarnima erinevatele ametiasutustele, mille vastutasuks on sihtrahastus täies ulatuses selle eesmärgi täitmiseks, kuulub mõiste „rahaliste huvidega seotud leping“ alla direktiivi 2004/18 artikli 1 lõike 2 punkti a tähenduses, olgugi et nimetatud toote tootmise ja turustamisega seotud kulusid ei hüvitata täies mahus sellesama toetusega või tarnekuludega, mida nimetatud ametiasutustelt võib sisse nõuda.

32

Seega tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2004/18 artikli 1 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et mõiste „rahaliste huvidega seotud leping“ hõlmab ka otsust, millega avaliku sektori hankija sõlmib otse teatava ettevõtjaga lepingu ja annab seega ilma riigihankemenetlust korraldamata sihtrahastuse täies ulatuses toodete valmistamiseks, mis on mõeldud tasuta tarnimiseks erinevatele asutustele, kes on vabastatud mis tahes tasu maksmisest eelnimetatud tarnijale, välja arvatud tarnekuludena kindla summa 180 euro maksmine saadetiselt.

33

Oma teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2004/18 artikli 1 lõike 2 punkti a ja artiklit 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus niisugune riigisisene õigusnorm nagu see, mida käsitletakse põhikohtuasjas, mis – võrdsustades „klassifikatsiooni saanud“ erahaiglad avalik-õiguslike haiglatega sel teel, et liidab need riikliku tervishoiuplaneerimissüsteemiga, mida reguleerivad ad hoc lepingud, mis erinevad tavalistest akrediteerimissuhetest teiste tervishoiuteenuste osutamise süsteemis osalevate eraõiguslike isikutega – jätab need erahaiglad liikmesriigi enda ja liidu hankenormide kohaldamisalast välja, sealhulgas juhul, kui sellised isikud on kohustatud valmistama teatavaid meditsiinilise tegevuse jaoks vajalikke tooteid ning need avalik-õiguslikele tervishoiuasutustele tasuta tarnima, mille eest nad saavad ühtlasi selleks tootmiseks ja tarnimiseks vajalikku avalikku rahastust.

34

Siinkohal olgu märgitud, et direktiivi 2004/18 artikli 1 lõike 2 punkti a kohaselt on riigihankelepingu mõiste alla kuulumiseks ja sellest tulenevalt ka selle valdkonna liidu õigusnormide kohaldamisalasse kuulumiseks vaja, et ühe või mitme ettevõtja ning ühe või mitme hankija vahel oleks sõlmitud rahaliste huvidega seotud leping.

35

Nagu ilmneb ka väljakujunenud kohtupraktikast, ei kuulu ametiasutuste sõlmitud kaht tüüpi hankelepingud riigihankeid puudutava liidu õiguse kohaldamisalasse (19. detsembri 2012. aasta kohtuotsus Ordine degli Ingegneri della Provincia di Lecce jt, C‑159/11, EU:C:2012:817, punkt 31).

36

Esiteks puudutab see lepinguid, mille avaliku sektori asutus – mis vastab direktiivi 2004/18 artikli 1 lõikes 9 sätestatud tingimustele, et olla „avaliku sektori hankija“ selle viimase sätte tähenduses – sõlmib temast õiguslikult eraldiseisva isikuga, kui asutus teostab samal ajal nimetatud isiku suhtes analoogset kontrolli sellele, mida ta teostab oma allüksuste üle, ja kui nimetatud isik tegutseb põhiliselt teda kontrolliva ametiasutuse või kontrollivate ametiasutuste huvides (vt selle kohta 18. novembri 1999. aasta kohtuotsus Teckal, C‑107/98, EU:C:1999:562, punkt 50, ja 11. jaanuari 2005. aasta kohtuotsus Stadt Halle ja RPL Lochau, C‑26/03, EU:C:2005:5, punkt 49).

37

Selles osas piisab, kui tõdeda, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu viidetest ilmneb, et ei Veneto maakond ega käesoleva kohtuotsuse punktis 8 nimetatud avaliku sektori hankijad ei teosta Sacro Cuore suhtes analoogset kontrolli sellele, mida nad teostavad oma allüksuste üle.

38

Seega ei saa niisugune riigisisene õigusnorm nagu see, mida käsitletakse põhikohtuasjas, jätta riigihankenormide kohaldamisalast välja selliseid lepinguid, mille niisugune institutsioon nagu Sacro Cuore on sõlminud avaliku sektori asutusega, tuginedes käesoleva kohtuotsuse punktis 36 viidatud erandile.

39

Teiseks ei jää liidu riigihankeõiguse kohaldamisalasse ka need rahaliste huvidega seotud lepingud, millega luuakse alus avaliku sektori asutuste omavaheliseks koostööks, mille eesmärk on tagada nende ühise avaliku ülesande täitmine, tingimusel, et need lepingud on sõlminud eranditult avaliku sektori asutused ilma eraõigusliku osapooleta, et ükski eraõiguslik teenuseosutaja ei satuks konkurentidega võrreldes eelisolukorda ja et nendega loodud koostöö juhindub ainuüksi avaliku huvi eesmärkide taotlemisega seotud kaalutlustest ja nõuetest (vt selle kohta 9. juuni 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, C‑480/06, EU:C:2009:357, punktid 44 ja 47, ning 13. juuni 2013. aasta kohtuotsus Piepenbrock, C‑386/11, EU:C:2013:385, punktid 36 ja 37).

40

Kuna käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis nimetatud kriteeriumid on kumulatiivsed, siis saab avaliku sektori asutuste sõlmitud hankeleping jääda väljapoole liidu riigihankeõiguse kohaldamisala vaid juhul, kui ta vastab kõikidele nendele kriteeriumidele (vt selle kohta 13. juuni 2013. aasta kohtuotsus Piepenbrock, C‑386/11, EU:C:2013:385, punkt 38).

41

Esimene neist kriteeriumidest võtab täpsemalt arvesse seda, et niisugune koostöö toimuks avaliku sektori asutuste vahel.

42

Tuleb tõdeda, et see kriteerium pole käesoleval juhul ilmselgelt täidetud. Nimelt on niisugused „klassifikatsiooni saanud“ haiglad nagu Sacro Cuore juriidilised isikud, mis nii finantseerimisskeemi, juhatuse ametissenimetamise kui ka sisekorraeeskirjade järgi kuuluvad täielikult eraõiguse alla, nagu ilmneb ka käesoleva kohtuotsuse punktist 37.

43

Järelikult tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2004/18 artikli 1 lõike 2 punkti a ja artiklit 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus niisugune riigisisene õigusnorm nagu see, mida käsitletakse põhikohtuasjas, mis – võrdsustades „klassifikatsiooni saanud“ erahaiglad avalik-õiguslike haiglatega sel teel, et liidab need riikliku tervishoiuplaneerimissüsteemiga, mida reguleerivad ad hoc lepingud, mis erinevad tavalistest akrediteerimissuhetest teiste tervishoiuteenuste osutamise süsteemis osalevate eraõiguslike isikutega – jätab need erahaiglad liikmesriigi enda ja liidu hankenormide kohaldamisalast välja, sealhulgas juhul, kui sellised isikud on kohustatud valmistama teatavaid meditsiinilise tegevuse jaoks vajalikke tooteid ning need avalik-õiguslikele tervishoiuasutustele tasuta tarnima, mille eest nad saavad ühtlasi selleks tootmiseks ja tarnimiseks vajalikku avalikku rahastust.

44

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab: