Valige katsefunktsioonid, mida soovite proovida

See dokument on väljavõte EUR-Lexi veebisaidilt.

Dokument 62010CJ0474

    Euroopa Kohtu otsus (neljas koda), 20. oktoober 2011.
    Department of the Environment for Northern Ireland versus Seaport (NI) Ltd ja teised.
    Eelotsusetaotlus: Court of Appeal in Northern Ireland - Ühendkuningriik.
    Eelotsusetaotlus - Direktiiv 2001/42/EÜ - Artikkel 6 - Niisuguse konsulteeriva asutuse määramine, keda kava või programmi rakendamise keskkonnamõju tõenäoliselt puudutab - Konsulteeriva asutuse võimalus koostada kavasid ja programme - Eraldiseisva asutuse määramise kohustus - Asutuste ja avalikkuse teavitamise ja nendega konsulteerimise üksikasjalik kord.
    Kohtuasi C-474/10.

    Kohtulahendite kogumik 2011 I-10227

    Euroopa kohtulahendite tunnus (ECLI): ECLI:EU:C:2011:681

    Kohtuasi C‑474/10

    Department of the Environment for Northern Ireland

    versus

    Seaport (NI) Ltd jt

    (eelotsusetaotlus, mille on esitanud Court of Appeal in Northern Ireland)

    Eelotsusetaotlus – Direktiiv 2001/42/EÜ – Artikkel 6 – Niisuguse konsulteeriva asutuse määramine, keda kava või programmi rakendamise keskkonnamõju tõenäoliselt puudutab – Konsulteeriva asutuse võimalus koostada kavasid ja programme – Eraldiseisva asutuse määramise kohustus – Asutuste ja avalikkuse teavitamise ja nendega konsulteerimise üksikasjalik kord

    Kohtuotsuse kokkuvõte

    1.        Keskkond – Teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamine – Direktiiv 2001/42 – Konsultatsioonid – Konsulteeriv asutus

    (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/42, artikli 6 lõige 3)

    2.        Keskkond – Teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamine – Direktiiv 2001/42 – Konsultatsioonid – Liikmesriigi kohustus anda asutustele ja avalikkusele võimalus avaldada kohase aja jooksul oma arvamus – Ulatus

    (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/42, artikli 6 lõiked 2, 3 ja 4)

    1.        Niisugustel asjaoludel, kus ühel detsentraliseeritud pädevustega osal liikmesriigi territooriumist on direktiivi 2001/42 teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta artikli 6 lõike 3 mõttes määratud vaid üks asutus, ei nõua see säte, et loodaks või määrataks muu konsulteeriv asutus selle sätte mõttes, kui tavapäraselt keskkonnaalase konsulteerimise ülesannet täitvas asutuses, kes on sellisena määratud, on ülesannete jaotus korraldatud nii, et asutusesisene administratiivüksus on tegelikult autonoomne, mis tähendab eeskätt, et tal on oma haldusvahendid ja töötajad ning et ta on seega võimeline täitma artikli 6 lõike 3 mõttes konsulteerivale asutusele antavaid ülesandeid, sh konkreetsemalt andma objektiivse hinnangu selle asutuse kavandatavale kavale või programmile, millega ta on seotud.

    (vt punktid 41, 43 ja resolutsiooni punkt 1)

    2.        Direktiivi 2001/42 teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta artikli 6 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et see ei nõua, et tähtajad, mille jooksul määratud asutused ja mõjutatud või tõenäoliselt mõjutatav avalikkus selle artikli lõigete 3 ja 4 mõttes peavad saama avaldada oma arvamust kava või programmi ja sellele kavale või programmile lisatud keskkonnamõju hindamise aruande kohta, oleks täpselt fikseeritud direktiivi ülevõtvates liikmesriigi õigusnormides, ja seega ei ole selle sättega vastuolus, kui need tähtajad kinnitab juhtumipõhiselt asutus, kes kava või programmi välja töötab. Viimati nimetatud olukorras nõuab sama lõige 2 sellest hoolimata, et tähtaeg, mis on määratud kõnealuste asutustega ja avalikkusega konsulteerimiseks, oleks kohane ja võimaldaks anda viimastele tõhusa võimaluse kava või programmi ning kavale või programmile lisatud keskkonnamõju hindamise aruande kohta õigeaegselt arvamust avaldada.

    (vt punkt 50 ja resolutsiooni punkt 2)







    EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)

    20. oktoober 2011(*)

    Eelotsusetaotlus – Direktiiv 2001/42/EÜ – Artikkel 6 – Niisuguse konsulteeriva asutuse määramine, keda kava või programmi rakendamise keskkonnamõju tõenäoliselt puudutab – Konsulteeriva asutuse võimalus koostada kavasid ja programme – Eraldiseisva asutuse määramise kohustus – Asutuste ja avalikkuse teavitamise ja nendega konsulteerimise üksikasjalik kord

    Kohtuasjas C‑474/10,

    mille ese on Court of Appeal in Northern Irelandi (Ühendkuningriik) 27. septembri 2010. aasta otsusega ELTL artikli 267 alusel esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 29. septembril 2010, menetluses

    Department of the Environment for Northern Ireland

    versus

    Seaport (NI) Ltd,

    Magherafelt District Council,

    F P McCann (Developments) Ltd,

    Younger Homes Ltd,

    Heron Brothers Ltd,

    G Small Contracts,

    Creagh Concrete Products Ltd,

    EUROOPA KOHUS (neljas koda),

    koosseisus: koja esimees J.‑C. Bonichot, kohtunikud K. Schiemann, L. Bay Larsen, C. Toader (ettekandja) ja E. Jarašiūnas,

    kohtujurist: Y. Bot,

    kohtusekretär: A. Calot Escobar,

    arvestades kirjalikku menetlust,

    arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

    –        Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: S. Ossowski, keda abistas barrister J. Maurici,

    –        Taani valitsus, esindaja: S. Juul Jørgensen,

    –        Euroopa Komisjon, esindajad: P. Oliver ja A. Marghelis,

    olles 14. juuli 2011. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

    on teinud järgmise

    otsuse

    1        Eelotsusetaotlus puudutavad küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2001. aasta direktiivi 2001/42/EÜ teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta (EÜT L 197, lk 30; ELT eriväljaanne 15/06, lk 157) artiklit 6.

    2        Kõnealune eelotsusetaotlus esitati kohtuvaidluses, mille pooled on ühelt poolt Department of the Environment for Northern Ireland (Põhja‑Iiri keskkonnaministeerium, edaspidi „Department of the Environment”) ja teiselt poolt Seaport (NI) Ltd (edaspidi „Seaport”) ning Magherafelt District Council, F P McCann (Developments) Ltd, Younger Homes Ltd, Heron Brothers Ltd, G Small Contracts ja Creagh Concrete Products Ltd (edaspidi koos „Magherafelt jt”), ning mis puudutab Põhja‑Iiri territooriumi üldplaneeringu eelnõude „Draft Northern Area Plan 2016” ja „Draft Magherafelt Area Plan 2015” kehtivust.

     Õiguslik raamistik

     Direktiiv 2001/42

    3        Direktiivi 2001/42 põhjendused 14, 15, 17 ja 18 on sõnastatud järgmiselt:

    „(14) Kui käesoleva direktiiviga nõutakse hindamist, tuleks koostada keskkonnamõju hindamise aruanne, mis sisaldab käesolevas direktiivis sätestatud asjakohast teavet ning milles piiritletakse, kirjeldatakse ja hinnatakse kava või programmi rakendamisega kaasnevat tõenäolist olulist keskkonnamõju ning esitatakse mõistlikud alternatiivid, mille puhul võetakse arvesse kava või programmi eesmärke ja geograafilist rakendusala; […]

    (15)      Läbipaistvamate otsuste tegemiseks ning hindamiseks esitatud teabe täielikkuse ja usaldusväärsuse tagamiseks on vaja sätestada, et kavade ja programmide hindamise käigus konsulteeritakse asjaomaste keskkonnaalaste tööülesannetega asutustega ja avalikkusega ning et kehtestatakse kohane ajakava, mis jätab konsulteerimiseks ja arvamuste avaldamiseks piisavalt aega.

    […]

    (17)      Kava või programmi koostamise ajal ja enne selle vastuvõtmist või menetlusse andmist tuleks arvesse võtta keskkonnamõju hindamise aruannet, asjaomaste asutuste ja avalikkuse arvamusi ning mis tahes piiriüleste konsultatsioonide tulemusi.

    (18)      Liikmesriigid peaksid tagama, et kava või programmi vastuvõtmisel teavitatakse sellest asjaomaseid asutusi ja avalikkust ning neile võimaldatakse juurdepääs asjakohasele teabele.”

    4        Nagu ilmneb direktiivi 2001/42 artiklist 1, on üks direktiivi põhieesmärkidest, et tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga kavade ja programmide keskkonnamõju hinnataks nende koostamise käigus enne nende vastuvõtmist.

    5        Direktiivi 2001/42 artikli 2 punktis a on sätestatud:

    „Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

    a) kavad ja programmid – kavad ja programmid, kaasa arvatud need, mida kaasrahastab Euroopa Ühendus, ja nende mis tahes muudatused:

    –        mille koostab ja/või võtab vastu riigi, piirkondliku või kohaliku tasandi asutus või mille koostab asutus vastuvõtmiseks parlamendi või valitsuse õigusloomemenetluse kaudu, ja

    –        mida nõutakse siseriiklike õigusnormidega;

    6        Sama direktiivi artikkel 5 „Keskkonnamõju hindamise aruanne” sätestab:

    „1.      Kui artikli 3 lõike 1 alusel nõutakse keskkonnamõju hindamist, koostatakse keskkonnamõju hindamise aruanne, milles piiritletakse, kirjeldatakse ja hinnatakse kava või programmi rakendamisega kaasnevat tõenäolist olulist keskkonnamõju ning esitatakse mõistlikud alternatiivid, mille puhul võetakse arvesse kava või programmi eesmärke ja geograafilist reguleerimisala. Sel otstarbel antav teave on osutatud I lisas.

    2.      Lõike 1 alusel koostatud keskkonnamõju hindamise aruanne sisaldab põhjendatult nõutavat teavet, võttes arvesse olemasolevaid teadmisi ja hindamismeetodeid, kava või programmi sisu ja üksikasjalikkust, otsuse tegemise etappi ja mil määral saab mitmekordse hindamise vältimiseks teatavaid küsimusi täpsemalt hinnata otsustamise erinevatel tasanditel.

    3.      I lisas osutatud teabe andmisel võib kasutada kavade ja programmide keskkonnamõju kohta asjakohast teavet, mida on saadud otsuse tegemise teistelt tasanditelt või ühenduse muude õigusaktide kaudu.

    4.      Keskkonnamõju hindamise aruandes sisalduva teabe ulatuse ja üksikasjalikkuse üle otsustamisel konsulteeritakse artikli 6 lõikes 3 osutatud asutustega.”

    7        Direktiivi 2001/42 artikkel 6 „Piiriülesed konsultatsioonid” sätestab:

    „1.      Kava või programmi eelnõu ja vastavalt artiklile 5 koostatud keskkonnamõju hindamise aruanne tehakse kättesaadavaks käesoleva artikli lõikes 3 osutatud asutustele ja avalikkusele.

    2.      Lõikes 3 osutatud asutustele ja lõikes 4 osutatud avalikkusele antakse varakult tõhus võimalus avaldada kohase aja jooksul oma arvamus kava või programmi eelnõu ja sellele lisatud keskkonnaaruande kohta enne kava või programmi vastuvõtmist või menetlusse andmist.

    3.      Liikmesriigid määravad asutused, kellega tuleb konsulteerida ja keda nende ainuomaste keskkonnaalaste tööülesannete tõttu kavade või programmide rakendamisega kaasnev keskkonnamõju tõenäoliselt puudutab.

    4.      Liikmesriigid määravad kindlaks avalikkuse lõike 2 tähenduses, sealhulgas avalikkuse, keda käesoleva direktiivi alusel tehtavad otsused mõjutavad või tõenäoliselt mõjutavad või kellel on huvi nende otsuste vastu, kaasa arvatud asjakohased valitsusvälised organisatsioonid, näiteks keskkonnakaitset edendavad ja muud asjaomased organisatsioonid.

    5.      Liikmesriigid määravad avalikkuse ja asutuste teavitamise ning nendega konsulteerimise üksikasjaliku korra.”

    8        Direktiivi artikkel 8 „Otsustamine” sätestab:

    „Kava või programmi koostamise ajal ja enne selle vastuvõtmist või menetlusse andmist tuleks võtta arvesse artikli 5 kohaselt koostatud keskkonnamõju hindamise aruannet, artikli 6 kohaselt avaldatud arvamusi ja artikli 7 kohaselt peetud mis tahes piiriüleste konsultatsioonide tulemusi.”

    9        Vastavalt selle direktiivi artikli 9 lõikele 1 tuleb tagada, et kava või programmi vastuvõtmisel teavitatakse sellest artikli 6 lõikes 3 osutatud asutusi, avalikkust ja kõiki liikmesriike, kellega on peetud konsultatsioone artikli 7 alusel, ning teavitatuile tehakse kättesaadavaks muu hulgas vastuvõetud kava või programm ning kokkuvõttev avaldus selle kohta, kuidas on keskkonnakaalutlused integreeritud kavasse või programmi. Sama direktiivi artikli 10 lõike 1 järgi peavad liikmesriigid selleks, et muu hulgas varakult kindlaks määrata ettenägematu kahjulik mõju ning võtta kohaseid heastavaid meetmeid, korraldama järelevalve kavade või programmide rakendamisega kaasneva olulise keskkonnamõju üle.

    10      Vastavalt direktiivi 2001/42 artikli 13 lõikele 1 pidid liikmesriigid jõustama selle direktiivi täitmiseks vajalikud õigus‑ ja haldusnormid enne 21. juulit 2004.

     Siseriiklik õigus

    11      Direktiiv võeti Põhja‑Iiri õigusesse üle 2004. aasta määrusega kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta (Environmental Assessment of Plans and Programmes (Northern Ireland) Regulations 2004, edaspidi „2004. aasta määrus”).

    12      Direktiivi artikli 6 lõige 3 võeti üle 2004. aasta määruse artikliga 4. See artikkel sätestab põhikohtuasjas tähtsust omavas osas järgmist:

    „Konsulteeriv asutus

    1.      Kui lõikes 2 ei ole sätestatud teisti, on käesoleva määruse tähenduses konsulteerivaks asutuseks Department of the Environment.

    2.      Kui Department of the Environment osutub kava või programmi eest vastutavaks asutuseks, ei täida ta samal ajal [2004. aasta] määruse tähenduses konsulteeriva asutuse ülesandeid selle kava või programmi suhtes; käesoleva määruse järgmistes sätetes sisalduvaid viiteid konsulteerivale asutusele tõlgendatakse sellele vastavalt.”

    13      2004. aasta määruse artikli 11 lõiked 1 ja 5 ja sätestavad esiteks, et kui on alust läbi viia keskkonnamõju hindamine, siis töötab „vastutav asutus” ise või töötatakse tema järelevalve all välja keskkonnamõju hindamise aruanne ja teiseks, et „vastutav asutus peab selles aruandes sisalduma pidavate andmete mahu ja täpsusastme üle otsustamisel nõu konsulteeriva asutusega”.

    14      Direktiivi artikli 6 lõige 2 võeti üle 2004. aasta määruse artikliga 12. Viimati nimetatud artikkel sätestab:

    „1.      Iga kava või programmi eelnõu, mille kohta on koostatud keskkonnamõju hindamise aruanne vastavalt artiklile 11, ning selle eelnõuga kaasas olev keskkonnamõju hindamise aruanne (edaspidi „asjakohased dokumendid”) tehakse käesoleva artikli järgnevate sätete kohaselt kättesaadavaks konsulteerivale asutusele ja avalikkusele.

    2.      Vastutav asutus saadab asjakohaste dokumentide koopiad konsulteerivale asutusele niipea, kui see on pärast nende koostamist mõistlikult võimalik, ja palub konsulteerival asutusel esitada ettenähtud aja jooksul arvamus asjakohaste dokumentide kohta.

    3.      Lisaks vastutav asutus:

    a)      avaldab lõike 5 kohaselt 14 päeva jooksul pärast asjakohaste dokumentide koostamist teate või tagab, et avaldatakse teade:

    i)      milles on märgitud vastava kava, programmi või muudatuse pealkiri;

    ii)      milles on märgitud aadress (mis võib olla veebiaadress), kus on võimalik tutvuda asjakohaste dokumentidega või saada asjakohaste dokumentide koopiad;

    iii)      milles kutsutakse üles avaldama arvamust asjakohaste dokumentide kohta;

    iv)      milles on märgitud aadress, kuhu, ja tähtaeg, mille jooksul tuleb arvamused saata; ja

    b)      hoiab oma peamises tegevuskohas asjakohaste dokumentide eksemplarid, millega avalikkus saab mõistlikel kellaaegadel tasuta tutvuda; ja

    c)      avaldab asjakohased dokumendid asutuse veebisaidil.

    4.      Lõikes 2 ja lõike 3 punkti a alapunktis iv osutatud tähtajad peavad olema nii pikad, et nendele, kellele nimetatud üleskutse laieneb, antakse aegsasti tõhus võimalus avaldada oma arvamus asjakohaste dokumentide kohta.

    5.      Lõike 3 punktis a nimetatud teade tuleb avaldada viisil, mis võimaldab tagada, et avalikkus, keda kõnealuse kava või programmi eelnõu mõjutab või tõenäoliselt mõjutab või kellel on selle vastu huvi, selle teate sisuga tõenäoliselt tutvub.

    […]”

     Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

    15      Põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal koosnes Department of the Environment neljast tema kontrolli all olevast täidesaatva pädevusega ametist, kellele olid antud teatavad selle ministeeriumi regulatiivsed volitused ja poliitika kujundamise volitused. Ühelgi neist ametitest ei olnud eraldi õigusvõimet, ent kõigil olid olemas oma töötajad, haldusvahendid ja eraldiseisvad ruumid. Nimetatud ametid olid järgmised: Planning Service (planeerimisteenistus), Environment and Heritage Service (keskkonna ja kultuurivaramu teenistus, edaspidi „EHS”, mille uus nimi on Northern Ireland Environment Agency (NIEA)), Driver and Vehicle Testing Agency (sõidukijuhtide ja sõidukite kontrolli amet) ja Driver and Vehicle Licensing Northern Ireland (Põhja‑Iiri juhilubade ja liiklemislubade teenistus).

    16      Planeerimisteenistus teostas Department of the Environmenti regulatiivseid volitusi regionaalarengukavade ettevalmistamisel ja planeerimisalaste loataotluste läbivaatamisel. EHS‑i näol oli omakorda tegemist ametiga, kes teostas põhiosa ministeeriumi regulatiivsetest volitustest keskkonna valdkonnas, v.a planeerimisega seonduv, ja mille töötajatel oli olemas keskkonnaalane asjatundlikkus ja ekspertteadmised.

    17      Planeerimisteenistus alustas tol ajal kehtinud siseriiklike menetluste kohaselt eelnõude „Northern Area Plan 2016” ja „Magherafelt Area Plan 2015” väljatöötamise menetlusega, mis toimus enne liikmesriikidele direktiivi 2001/42 ülevõtmiseks kehtestatud kuupäeva. Sellest hoolimata avaldati nimetatud üldplaneeringu eelnõud pärast seda kuupäeva.

    18      Mõlema piirkonna üldplaneeringu eelnõusid koostades tegi Department of the Environment asjakohase keskkonnateabe kogumisel väga tihedat koostööd EHS‑iga ja küsis temalt nõu seoses kavandatavate üldplaneeringute sisuga.

    19      Department of the Environmenti planeeringute osakond avaldas 11. mail 2005 Northern Area Plan 2016 eelnõu koos keskkonnamõju hindamise aruandega. Avaldamise ajal kutsus Department of the Environment avalikkust üles esitama kommentaare ja seisukohti. Samuti saatis ta üldplaneeringu eelnõu ja keskkonnamõju hindamise aruande EHS‑ile ja teistele ametiasutustele konsulteerimiseks ning kutsus neid üles esitama kommentaare ja seisukohti. Ta osutas, et soovib kõik vastused saada 8 nädala jooksul. Kokku sai Department of the Environment üldplaneeringu eelnõu kohta avalikkuselt 5250 seisukohta ning 4 seisukohta keskkonnamõju hindamise aruande kohta. Seaport esitas nende hulgast 49, millest üks oli seotud keskkonnamõju hindamise aruande sisuga ning keskkonnamõju hindamise läbiviimisega.

    20      Department of the Environment avaldas 24. aprillil 2004 eelnõu Draft Magherafelt Area Plan 2015 koos keskkonnamõju hinnanguga, mis oli koostatud vastavalt tollal kehtinud siseriiklikele õigusnormidele. Seejärel viis Department of the Environment läbi piirkonna üldplaneeringu eelnõu keskkonnamõju hindamise ning avaldas 24. mail 2005 keskkonnamõju hindamise aruande, mida ta pidas direktiivi 2001/42 nõuetega kooskõlas olevaks. EHS-ile ja teistele huvitatud asutustele saadeti keskkonnamõju hindamise aruande koopia. Department of the Environment kutsus kõiki asutusi avaldama arvamust nimetatud aruande kohta kuue nädala jooksul. Department of the Environment sai üldplaneeringu eelnõu kohta ligikaudu 5300 seisukohta avalikkuselt ja 5 seisukohta uue keskkonnamõju hindamise aruande kohta.

    21      Seaport algatas 2005. aasta novembris menetluse High Court of Justice in Northern Ireland, Queen’s Bench Divisionis (Ühendkuningriik), et vaidlustada Department of the Environmenti toimingute õiguspärasus Northern Area Plan 2016 eelnõu avaldamisel. Seaport väidab sisuliselt, et direktiiv ei ole nõuetekohaselt siseriiklikusse õigusesse üle võetud ning et keskkonnamõju hindamine, mille Department of the Environment läbi viis, ja viimase koostatud keskkonnamõju hindamise aruanne ei olnud direktiivis nõutuga kooskõlas.

    22      Magherafelt District Council, F P McCann (Developments) Ldt, Younger Homes Ltd, Heron Brothers Ltd, G Small Contracts ja Creagh Concrete Products Ltd algatasid 13. detsembril 2005 samas kohtus teise kohtumenetluse, vaidlustades eelnõu Draft Magherafelt Area Plan 2015 avaldamise, keskkonnamõju hindamise läbiviimise ning keskkonnamõju hindamise aruande sisu. Selle kaebuse põhjendamiseks esitatud argumendid olid analoogsed nendega, mille Seaport esitas oma kaebuse toetuseks.

    23      Olgu märgitud, et Seaport algatas seejärel veel ühe kohtumenetluse, vaidlustades teostamatuse väite seoses Draft Northern Area Plan 2016 eelnõuga. Seaport loobus siiski oma vastavast kaebusest ja High Court of Justice in Northern Ireland, Queen’s Bench Division tühistas juba esitatud eelotsusetaotluse oma 23. aprilli 2010. aasta määrusega, nii et kohtuasi C‑182/09: Seaport vs. Department of the Environment for Northern Ireland kustutati Euroopa Kohtu esimese koja esimehe 3. juuni 2010. aasta määrusega Euroopa Kohtu registrist.

    24      Oma 7. septembri 2007. aasta lahendis asus High Court of Justice in Northern Ireland seisukohale, et direktiivi 2001/42 artikli 6 lõigete 2 ja 3 nõudeid ei ole 2004. aasta määruse artiklitega 4 ja 12 õigesti üle võetud. Ta leidis, et nimetatud artikliga 4 ei olnud sobivalt üle võetud direktiivi artikli 6 lõikes 3 sätestatud nõue, mille järgi liikmesriik on kohustatud määrama muu konsulteeriva asutuse, kui Department of the Environment on kava eelnõu väljatöötamise eest vastutav asutus. Ta leidis samuti, et artikliga 12 ei olnud sobivalt üle võetud sama direktiivi artikli 6 lõiget 2, sest artikkel 12 ei kinnitanud tähtaega, mille jooksul konsulteerimine peab toimuma.

    25      Department of the Environment võttis 6. novembril 2007 vastu järgmiselt sõnastatud otsuse:

    „Department of the Environment vaatas uuesti läbi oma otsuse teostada High Courti hiljutist lahendit silmas pidades üldplaneeringu eelnõu keskkonnamõju hindamine, arvestades direktiivis [2001/42] ja [2004. aasta määruses] sätestatud nõudeid. Selle uue läbivaatamise järel otsustas Department of the Environment, et ei ole võimalik läbi viia keskkonnamõju hindamist piirkonna Nord 2016 üldplaneeringu eelnõu osas, mis on kooskõlas direktiiviga [2001/42] ja [2004. aasta määrusega] ja ta teavitab käesolevaga avalikkust oma sellekohasest otsusest vastavalt [2004. aasta määruse] artikli 6 lõikele 2”.

    26      High Court of Justice in Northern Ireland langetas 13. novembri 2007. aasta lahendis otsuse meetmete kohta, mis tuleb võtta tema 7. septembri 2007. aasta lahendis tuvastatud puuduste kõrvaldamiseks. Ta keeldus üldplaneeringu eelnõud kehtetuks tunnistamast, jättes õhku võimaluse vaadata küsimus uuesti läbi siis, kui 6. novembri 2007. aasta otsuse kehtivuse kohta on otsus langetatud.

    27      Department of the Environment kaebas High Court of Justice in Northern Irelandi lahendi apellatsiooni korras edasi osas, milles selle kohaselt ei võtnud 2004. aasta määrus sobivalt üle direktiivi 2001/42 artikli 6 lõigete 2 ja 3 nõudeid.

    28      Department of the Environment väidab selles osas eelkõige, et kui ta tegutseb kava või programmi eest vastutava asutusena, ei eksisteeri direktiivi 2001/42 kohast konsulteerimiskohustust, sest keskkonnaministeeriumil on asjakohased ekspertteadmised ja tööülesanded täielikult olemas, ühelgi teisel spetsialiseerunud keskkonnaasutusel ei ole selliseid tööülesandeid (ka ei ole Põhja-Iirimaa osas määratud ühtegi teist asutust), ja direktiiviga ei ole kehtestatud kohustust ei luua ega määrata uut asutust, kellega Department of the Environment peaks konsulteerima.

    29      Teiseks tõdeb ta, et „vastupidi High Courti otsuses märgitule ei väitnud [Department of the Environment], nagu nõuaks direktiiv asutusesisest ülesannete jagamist planeerimisteenistuse ja [EHS‑i] vahel, kui Department of the Environment on kava või programmi eest vastutav asutus. Küll aga osutas Department of the Environment sellele, kuidas planeerimisteenistuse ja [EHS] seoses vaidlustatud üldplaneeringueelnõudega koostööd tegid”.

    30      Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas 8. septembri 2008. aasta lahendiga, mis jõudis Euroopa Kohtusse 16. oktoobril 2008, Euroopa Kohtule samasugused eelotsuse küsimused nagu käesolevas asjas. 20. mai 2009. aasta määrusega kohtuasjas C‑454/08: Seaport Investments tunnistati see eelotsusetaotlus ilmselgelt vastuvõetamatuks muu hulgas põhjusel, et see ei sisaldanud mingit teavet, mis selgitaks põhikohtuasja õiguslikku ja faktilist raamistikku, ega toonud piisavalt selgelt ja täpselt välja põhjuseid, mis ajendasid seda kohut esitama Euroopa Kohtule küsimuse direktiivi 2001/42 artiklite 3, 5 ja 6 tõlgendamise kohta.

    31      Neil asjaoludel otsustas Court of Appeal in Northern Ireland uuesti menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

    „1.      Kas direktiivi 2001/42/EÜ tuleb tõlgendada nii, et kui riigiasutus, kes koostab artiklis 3 kirjeldatud kava, on ise see asutus, kellel lasub asjaomases liikmesriigis üldine vastutus keskkonnaküsimustes, siis on liikmesriigil õigus keelduda määramast [sama direktiivi] artikli 6 lõike 3 alusel asutust, kellega tuleb [selle direktiivi] artiklite 5 ja 6 tähenduses konsulteerida?

    2.      Kas kõnesolevat direktiivi tuleb tõlgendada nii, et kui asutus, kes koostab artiklis 3 kirjeldatud kava, on ise see asutus, kellel lasub asjaomases liikmesriigis üldine vastutus keskkonnaküsimustes, siis on liikmesriik kohustatud tagama, et on olemas konsulteeriv asutus, mis määratakse ja mis on esimesena nimetatud asutusest eraldiseisev?

    3.      Kas direktiivi [2001/42] tuleb tõlgendada nii, et artikli 6 lõikes 2 sätestatud nõude, mille kohaselt tuleb anda artikli 6 lõikes 3 osutatud asutustele ja artikli 6 lõikes 4 osutatud avalikkusele varakult tõhus võimalus avaldada „kohase aja jooksul” oma arvamus, võib üle võtta õigusnormidega, mis sätestavad, et kava koostamise eest vastutav asutus määrab igal korral eraldi tähtaja arvamuste avaldamiseks, või tuleb direktiivi ülevõtvates õigusnormides endis ette näha tähtaeg või eri olukordade tarvis eri tähtajad niisuguste arvamuste avaldamiseks?”

     Eelotsuse küsimused

     Esimene ja teine küsimus

    32      Kahe esimese küsimusega, mida tuleb käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas, kus asutus, kes on määratud direktiivi 2001/42 artikli 6 lõike 3 mõttes konsulteerivaks asutuseks, vastutab ka selle direktiivi mõistes kava koostamise eest, tuleb kõnesolevat sätet tõlgendada nii, et see nõuab niisuguse asutuse määramist, kellega tuleb keskkonnamõju hindamise aruande väljatöötamisel ja kava vastuvõtmisel konsulteerida.

    33      Ühendkuningriigi ja Taani valitsus ning Euroopa Komisjon märgivad selle kohta, et niisugustel asjaoludel ei kohusta direktiivi 2001/42 artikli 6 lõige 3 liikmesriike ei määrama ega looma asutust, mis peaks võtma endale vastutuse ja omama pädevusi, mis tavapäraselt on antud konsulteerivaks asutuseks määratud asutusele. Nad väidavad eelkõige, et niisuguse asutuse määramine ja/või loomine oleks üleliigne, kuna keskkonnaalaste tööülesannetega ja seega vastavat oskusteavet ja ekspertteadmisi omavad asutused on nimelt need, kelle liikmesriigid peavad määrama selle direktiivi mõttes konsulteerivaks asutuseks ja kelle nad ongi määranud.

    34      Sissejuhatavalt olgu meenutatud, et liikmesriigid peavad kõnesoleva direktiivi artikli 6 lõike 3 rakendamisel määrama asutused, kellega tuleb konsulteerida muu hulgas keskkonnamõju hindamise aruande koostamisel ja ka kava või programmi vastuvõtmisel selle direktiivi tähenduses. Valida tuleb asutused, kes täidavad spetsiifilisi keskkonnalaseid tööülesandeid ja kellel on vastavates küsimustes kompetents, millele võib kindel olla.

    35      Nagu nähtub direktiivi 2001/42 põhjendusest 15, on selle direktiivi artikli 6 lõikes 3 ette nähtud kohustus määrata kõnealused asutused, kellega saaks selle direktiivi mõttes keskkonnamõju omada võiva kava või programmi vastuvõtmisel konsulteerida, suunatud sellele, et panustada läbipaistvamate otsuste tegemisse ja selle konkreetne eesmärk on tagada, et kui asutus, kellel tingimata ei ole keskkonnaalaseid ekspertteadmisi ega tööülesandeid, kavandab niisuguse kava või programmi vastuvõtmist, siis oleks nii selles kavas või programmis kui ka sellele lisatavas keskkonnamõju hindamise aruandes nõuetekohaselt arvestatud keskkonnamõjuga ning objektiivsel viisil kaalutud vastava kava või programmi alternatiive.

    36      Nii tagab direktiivi artikli 6 lõike 3 mõttes määratud asutus iga kord, kui temaga tuleb kava või programmi väljatöötamise, vastuvõtmise ja rakendamise eri etappides konsulteerida või teda neist teavitada, et kava või programmi välja töötav asutus näeb usaldusväärsete ja täielike andmete alusel õigesti ette, milline on kõnesoleva kava või programmi keskkonnamõju.

    37      On selge, et niisugune ametiasutus nagu liikmesriigi territooriumi ühes osas keskkonnaküsimuste eest vastutav ministeerium põhikohtuasjas täidab spetsiifilisi keskkonnaalaseid tööülesandeid ja teda võib kavade või programmide rakendamisega kaasnev keskkonnamõju direktiivi 2001/42 mõttes „puudutada”, sest tema valdab selles liikmesriigi osas keskkonnaalaseid ekspertteadmisi.

    38      Järelikult on niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas, kus ministeeriumi taseme ametiasutus vastutab keskkonnaküsimuste eest, alust märkida, et kui niisugune ametiasutus on talle antud spetsiifiliste keskkonnaalaste tööülesannete ning tal olevate ekspertteadmiste tõttu direktiivi artikli 6 lõiget 3 rakendades määratud asutus, siis kava või programmi keskkonnamõju põhimõtteliselt puudutab teda ja ta on võimeline konkreetse kava või programmi keskkonnamõju ette nägema.

    39      Direktiivi 2001/42 sätetelt võetaks siiski kasulik mõju juhul, kui olukorras, kus selle direktiivi artikli 6 lõike 3 mõttes määratud asutusel endal tuleks ka kava või programm ise välja töötada või vastu võtta, ei oleks vastava liikmesriigi haldusstruktuuris mõnda muud asutust, kes oleks pädev täitma konsulteerivat rolli.

    40      Seoses sellega nähtub Ühendkuningriigi valitsuse kirjalikes märkustes esitatud teabest, et erinevalt Inglismaal, Šotimaal ja Walesis valitsevast olukorrast, kus direktiivi 2001/42 ülevõtmise määrustega määrati mitmed asutused direktiivi artikli 6 lõike 3 mõttes konsulteerivaks asutuseks, on Põhja‑Iirimaa olukorrale iseloomulik see, et määrati vaid üks asutus – käesoleval juhul Department of the Environment – ning et see asutus koosneb neljast täidesaatva pädevusega ametist. Lisaks ilmneb esitatud teabest, et Department of the Environmentil on talle ainuomane territoriaalne pädevus, mis vastab Suurbritannia ja Põhja‑Iiri Ühendkuningriigi poliitilise korralduse raames ette nähtud keskkonnaalase pädevuse jaotusele, ning et selle pädevuse jaotuse raames ei ole ette nähtud, et kõnesoleva liikmesriigi muus osas määratud asutusega võiks Põhja‑Iirimaad puudutavate kavade või programmide osas konsulteerida.

    41      Niisugustel asjaoludel, kus ühel detsentraliseeritud pädevustega osal liikmesriigi territooriumist on direktiivi 2001/42 artikli 6 lõike 3 mõttes määratud vaid üks asutus ning kus see asutus vastutab konkreetsel juhul kava või programmi väljatöötamise eest, ei nõua see säte, et samas liikmesriigis või liikmesriigi osas loodaks või määrataks muu asutus, et teostada nimetatud sättes ette nähtud konsultatsioone.

    42      Sellele vaatamata nõuab artikkel 6, et tavapäraselt keskkonnaalase konsulteerimise ülesannet täitvas asutuses oleks ülesannete jaotus korraldatud nii, et asutusesisene administratiivüksus oleks tegelikult autonoomne, mis tähendab eeskätt, et tal oleksid oma haldusvahendid ja töötajad ning et ta oleks seega võimeline täitma selle direktiivi mõttes konsulteerivale asutusele antavaid ülesandeid, sh konkreetsemalt andma objektiivse hinnangu selle asutuse kavandatavale kavale või programmile, millega ta on seotud – seda tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.

    43      Eelnevat arvestades tuleb vastata esimesele kahele küsimusele, et niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas ei nõua direktiivi 2001/42 artikli 6 lõige 3, et loodaks või määrataks muu konsulteeriv asutus selle sätte mõttes, kui tavapäraselt keskkonnaalase konsulteerimise ülesannet täitvas asutuses, kes on sellisena määratud, on ülesannete jaotus korraldatud nii, et asutusesisene administratiivüksus on tegelikult autonoomne, mis tähendab eeskätt, et tal on oma haldusvahendid ja töötajad ning et ta on seega võimeline täitma artikli 6 lõike 3 mõttes konsulteerivale asutusele antavaid ülesandeid, sh konkreetsemalt andma objektiivse hinnangu selle asutuse kavandatavale kavale või programmile, millega ta on seotud.

     Kolmas küsimus

    44      Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi 2001/42 artikli 6 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et see nõuab, et „kohane aeg”, mille jooksul määratud asutused ja mõjutatud või tõenäoliselt mõjutatav avalikkus selle artikli lõigete 3 ja 4 mõttes peavad saama avaldada oma arvamust kava või programmi ja sellele kavale või programmile lisatud keskkonnamõju hindamise aruande kohta, oleks täpselt fikseeritud direktiivi ülevõtvates liikmesriigi õigusnormides.

    45      Olgu selle kohta öeldud, et kõnealuse direktiivi artikli 6 lõige 2 nõuab, et neile asutustele ja mõjutatud või tõenäoliselt mõjutatavale avalikkusele antaks „varakult” „tõhus võimalus” avaldada oma arvamus kava või programmi eelnõu ja sellele lisatud keskkonnamõju hindamise aruande kohta.

    46      Selleks et kava või programmi vastu võtta kavandav asutus saaks nimetatud arvamusega nõuetekohaselt arvestada, täpsustab lõige 2 ühelt poolt, et nimetatud arvamus tuleb saada enne vastava kava või programmi vastuvõtmist ja teisalt, et konsulteerivatele asutustele ja mõjutatud või tõenäoliselt mõjutatavale avalikkusele peab olema jäetud kohane aeg, et hinnata kava või programmi eelnõud ja sellele lisatud keskkonnamõju hindamise aruannet ja avaldada selle kohta oma arvamus.

    47      Lisaks on oluline meenutada, et direktiivi 2001/42 artikli 6 lõikes 5 on sätestatud, et liikmesriigid määravad avalikkuse ja asutuste teavitamise ning nendega konsulteerimise üksikasjaliku korra.

    48      Järelikult ei ole artikli 6 lõikega 2 vastuolus, kui seda sätet ülevõtvad liikmesriigi õigusnormid näevad ette, et olulist keskkonnamõju avaldada võivat kava või programmi vastu võtta kavandav asutus peab ise kinnitama konsulteerivale asutusele ja asjaomasele avalikkusele asjakohaste dokumentide kohta arvamuse avaldamiseks antava tähtaja, juhul kui tegelikkuses iga konsulteerimise jaoks ette nähtud tähtaeg annab (mis näib vastavat tõele põhikohtuasja puhul) neile tõhusa võimaluse avaldada asjakohaste dokumentide kohta varakult oma arvamust.

    49      Nende tähtaegade juhtumipõhine kinnitamine, mille jooksul arvamust võib avaldada, võimaldab teatavatel juhtudel suuremal määral arvestada kava või programmi keerukusega ja vajaduse korral anda pikema tähtaja kui see, mis võidaks kinnitada õigus‑ või haldusnormidega.

    50      Eelnevat arvesse võttes tuleb vastata kolmandale küsimusele, et direktiivi 2001/42 artikli 6 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et see ei nõua, et tähtajad, mille jooksul määratud asutused ja mõjutatud või tõenäoliselt mõjutatav avalikkus selle artikli lõigete 3 ja 4 mõttes peavad saama avaldada oma arvamust kava või programmi ja sellele kavale või programmile lisatud keskkonnamõju hindamise aruande kohta, oleks täpselt fikseeritud direktiivi ülevõtvates liikmesriigi õigusnormides, ja seega ei ole selle sättega vastuolus, kui need tähtajad kinnitab juhtumipõhiselt asutus, kes kava või programmi välja töötab. Viimati nimetatud olukorras nõuab sama lõige 2, et tähtaeg, mis on määratud kõnealuste asutustega ja avalikkusega konsulteerimiseks, oleks kohane ja võimaldaks anda viimastele tõhusa võimaluse kava või programmi ning kavale või programmile lisatud keskkonnamõju hindamise aruande kohta õigeaegselt arvamust avaldada.

     Kohtukulud

    51      Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

    Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:

    1.      Niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas ei nõua Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2001. aasta direktiivi 2001/42/EÜ teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta artikli 6 lõige 3, et loodaks või määrataks muu konsulteeriv asutus selle sätte mõttes, kui tavapäraselt keskkonnaalase konsulteerimise ülesannet täitvas asutuses, kes on sellisena määratud, on ülesannete jaotus korraldatud nii, et asutusesisene administratiivüksus on tegelikult autonoomne, mis tähendab eeskätt, et tal on oma haldusvahendid ja töötajad ning et ta on seega võimeline täitma artikli 6 lõike 3 mõttes konsulteerivale asutusele antavaid ülesandeid, sh konkreetsemalt andma objektiivse hinnangu selle asutuse kavandatavale kavale või programmile, millega ta on seotud.

    2.      Direktiivi 2001/42 artikli 6 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et see ei nõua, et tähtajad, mille jooksul määratud asutused ja mõjutatud või tõenäoliselt mõjutatav avalikkus selle artikli lõigete 3 ja 4 mõttes peavad saama avaldada oma arvamust kava või programmi ja sellele kavale või programmile lisatud keskkonnamõju hindamise aruande kohta, oleks täpselt fikseeritud direktiivi ülevõtvates liikmesriigi õigusnormides, ja seega ei ole selle sättega vastuolus, kui need tähtajad kinnitab juhtumipõhiselt asutus, kes kava või programmi välja töötab. Viimati nimetatud olukorras nõuab sama lõige 2 sellest hoolimata, et tähtaeg, mis on määratud kõnealuste asutustega ja avalikkusega konsulteerimiseks, oleks kohane ja võimaldaks anda viimastele tõhusa võimaluse kava või programmi ning kavale või programmile lisatud keskkonnamõju hindamise aruande kohta õigeaegselt arvamust avaldada.

    Allkirjad


    * Kohtumenetluse keel: inglise.

    Üles