Kohtuasi C‑401/09 P

Evropaïki Dynamiki – Proigmena Systimata Tilepikoinonion Pliroforikis kai Tilematikis AE

versus

Euroopa Keskpank (EKP)

Apellatsioonkaebus – Vastuvõetavus – Volikiri – Konsortsium – Hanked – Läbirääkimistega menetlus – IT‑alase konsultatsiooni ja IT arendusteenused – Pakkumuse tagasilükkamine – Üldkohtu kodukord – Põhjendatud huvi – Tagasilükkamise põhjus – Siseriiklikus õiguses ette nähtud luba – Põhjendamiskohustus

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Menetlus – Vastuvõetamatuse vastuväide – Kohustus esitada vastuvõetamatuse vastuväide eraldi dokumendiga – Piirid

(Üldkohtu kodukord, artikkel 114)

2.        Apellatsioonkaebus – Põhjendatud huvi – Tingimus – Apellatsioonkaebus, mis võib tuua selle esitajale kasu – Ulatus

3.        Apellatsioonkaebus – Väited – Esimese Astme Kohtus esitatud väidete ja argumentide pelk kordamine – Õigusnormi väidetava rikkumise määratlemata jätmine – Vastuvõetamatus

(ELTL artikkel 256, Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 58 esimene lõik, Euroopa Kohtu kodukord, artikli 112 lõike 1 esimese lõigu punkt c)

1.        Üldkohtu kodukorra artikkel 114 ei nõua sugugi, et iga vastuvõetamatuse vastuväide esitataks eraldi dokumendiga. Vastupidi, niisuguse vastuväite esitamine eraldi dokumendiga on vajalik vaid juhul, kui seda esitav pool kavatseb kohtult paluda, et see otsustaks vastuvõetavuse üle, puudutamata kohtuvaidluse sisu.

Nii võib vastuvõetamatuse vastuväite esitada kostja märkustes ja Üldkohus võib seda analüüsida siis, kui ta teeb otsuse hagi osas.

(vt punktid 43–45)

2.        Hagejal ei saa olla õigustatud huvi niisuguse otsuse tühistamiseks, mille puhul on juba kindel, et see otsus saab tema suhtes taas vaid kinnitust leida. Tühistamisväide on põhjendatud huvi puudumise tõttu vastuvõetamatu, juhul kui – isegi oletades, et see väide on põhjendatud – nimetatud väite alusel vaidlustatud õigusakti tühistamine ei saaks hageja nõuet rahuldada. Nii on Üldkohtul pärast esimese väite tagasilükkamist õigus asuda seisukohale, et hageja ülejäänud väidete osas pole enam vaja seisukohta võtta, kui need väited ei oleks hagejal võimaldanud oma kohtuasjas rahuldavat lahendit saada.

(vt punktid 49 ja 50)

3.        Apellatsioonkaebuses näidatakse täpselt Üldkohtu otsuse kritiseeritavad osad, mille tühistamist nõutakse, ning samuti seda nõuet konkreetselt toetavad õiguslikud argumendid. Sellele tingimusele ei vasta apellatsioonkaebuse väide, mis piirdub üksnes Üldkohtule esitatud argumentidega ning mis ei sisalda argumentatsiooni, mis viitaks konkreetselt vaidlustatud kohtuotsuses väidetavalt sisalduvatele vigadele. Tegelikult on selline väide nõue, millega taotletakse Üldkohtule esitatud väite uuesti läbivaatamist, mis ei kuulu aga Euroopa Kohtu pädevusse Väite esitamisest ilma vähimagi täpsema teabeta selle kohta, mis seda kinnitaks, ei piisa selleks, et täita apellatsioonkaebuse põhjendamise kohustust. Nii on see juhul, kui piirdutakse mitmele liidu õigusnormile viitamisega, näitamata, kuidas neid antud juhtumil kohaldatakse ning tõendamata, kuidas neid norme on rikutud.

(vt punktid 55 ja 61)

EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)

9. juuni 2011(*)

Apellatsioonkaebus – Vastuvõetavus – Volikiri – Konsortsium – Hanked – Läbirääkimistega menetlus – IT‑alase konsultatsiooni ja IT arendusteenused – Pakkumuse tagasilükkamine – Üldkohtu kodukord – Põhjendatud huvi – Tagasilükkamise põhjus – Siseriiklikus õiguses ette nähtud luba – Põhjendamiskohustus

Kohtuasjas C‑401/09 P,

mille ese on Euroopa Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 24. septembril 2009 esitatud apellatsioonkaebus,

Evropaïki Dynamiki – Proigmena Systimata Tilepikoinonion Pliroforikis kai Tilematikis AE, asukoht Ateena (Kreeka), esindaja dikigoros N. Korogiannakis,

apellatsioonkaebuse esitaja,

teine menetlusosaline:

Euroopa Keskpank (EKP), esindajad: F. von Lindeiner ja G. Gruber, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

kostja Üldkohtus

EUROOPA KOHUS (kolmas koda),

koosseisus: koja president K. Lenaerts, kohtunikud D. Šváby, R. Silva de Lapuerta, E. Juhász (ettekandja) ja J. Malenovský,

kohtujurist: P. Mengozzi,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades kirjalikku menetlust,

olles 27. jaanuari 2011. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Evropaïki Dynamiki – Proigmena Systimata Tilepikoinonion Pliroforikis kai Tilematikis AE (edaspidi „Evropaïki Dynamiki”) palub oma apellatsioonkaebuses, et tühistataks Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu (edaspidi „Üldkohus”) 2. juuli 2009. aasta määrus kohtuasjas T‑279/06: Evropaïki Dynamiki vs. EKP (edaspidi „vaidlustatud kohtumäärus”), millega see kohus jättis rahuldamata Evropaïki Dynamiki hagi, milles viimane palus, et tühistataks Euroopa Keskpanga (EKP) otsused lükata tagasi tema esitatud pakkumine läbirääkimistega pakkumismenetluses IT-alase konsultatsiooni ja IT arendusteenuste osutamiseks ja sõlmida leping edukaks tunnistatud pakkujatega.

 Vaidluse taust

2        EKP avaldas 19. juulil 2005 Euroopa Liidu Teatajas (ELT S 137) hanketeate, mis puudutas läbirääkimistega menetlust IT-alase konsultatsiooni ja IT arendusteenuste tellimiseks sobivate taotlejate eelvalikut. Selle läbirääkimistega menetluse eesmärk oli valida välja ettevõtjad EKP‑le raamlepinguid täites teenuste osutamiseks.

3        Evropaïki Dynamiki esitas osalustaotluse konsortsiumi E2Bank nimel; konsortsiumi teine liige oli Engineering Ingegneria Informatica SpA. EKP hankekomisjon valis 23 osalustaotluse alusel välja 7 taotlejat, sealhulgas ka nimetatud konsortsiumi.

4        EKP tegi hankedokumendid väljavalitud taotlejatele teatavaks 22. detsembril 2005. Hankedokumendid sisaldasid pakkumuse esitamise ettepanekut ja viit lisa, mille hulgas oli ka raamleping.

5        Pakkumuse esitamise ettepaneku lisa 3 punkt 2.4 nägi pakkujatele ette kohustuse hankida luba Saksamaa tööjõu vahendamise seaduse (Arbeitnehmerüberlassungsgesetz; edaspidi „AÜG”) alusel ja täpsustas, et pakkujad peavad märkima, et nad kohustuvad hankima endale tööjõu vahendamise loa (Arbeitnehmerüberlassungsgenehmigung; edaspidi „nõutav luba”) lepingu sõlmimise ajaks.

6        Määratud tähtajaks esitati EKP‑le viis pakkumust, sealhulgas konsortsium E2Banki oma. Nimetatud pakkumus, mis tunnistati nõuetele vastavaks, sisaldas ka kahe konsortsium E2Banki liikme kinnitust kohustuse saada nõutav luba enne lepingu allkirjastamist võtmise kohta. Selle kohustuse võtmise tõendina oli esitatud koopiad kahest loataotlusest, mis olid Saksamaa pädevatele asutustele esitatud 3. ja 6. veebruaril 2006.

7        Pärast pakkumuste hindamist otsustas EKP esitada kolmele esimesele väljavalitud pakkujale ettepaneku läbirääkimisteks. Konsortsium E2Bank oli neljandal kohal.

8        Pärast 2006. aasta aprillikuu jooksul toimunud läbirääkimisi otsustas hankekomisjon jätkata läbirääkimisi vaid kahe pakkujaga, kuna kolmas pakkuja, kes oli asutatud Indias, ei olnud suuteline täitma EKP tingimust hankida nõutav luba. Läbirääkimised, mida jätkati kahe allesjäänud pakkujaga, lõppesid juunis 2006.

9        Evropaïki Dynamiki avaldas 11. juuli 2006. aasta kirjas kahtlusi selle üle, kas kõnealune hankemenetlus on õiguspärane, ning väitis eelkõige, et kohustus omada nõutav luba kujutab endast väljaspool Saksamaad asutatud pakkujate diskrimineerimist.

10      Olles saanud 31. juulil 2006 kirja, milles talle teatati kahe raamlepingu sõlmimisest kahe edukaks tunnistatud pakkujaga, palus Evropaïki Dynamiki 1. augusti 2006. aasta kirjas põhjalikumat teavet pakkumuste hindamise kohta, palus EKP‑l oma otsuse uuesti läbi vaadata ning teatas oma kavatsusest esitada tema taotluse rahuldamata jätmise korral hagi Üldkohtusse. EKP hankekomisjon leidis, et see kiri oli vormiliselt vaidlustus ja edastas selle EKP vaidlustusorganile, kes teatas Evropaïki Dynamikile oma 18. augusti 2006. aasta kirjas, et see vaidlustus jäeti rahuldamata.

 Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtumääraus

11      Evropaïki Dynamiki esitas 9. oktoobril 2006 Üldkohtusse hagi, milles ta palus, et tühistataks EKP otsused lükata tagasi tema esitatud pakkumine ja sõlmida leping edukaks tunnistatud pakkujatega. Oma hagi põhjenduseks esitas Evropaïki Dynamiki kaheksa väidet.

12      Olles tagasi lükanud EKP vastuvõetamatuse vastuväite, mis põhines väidetavalt sellel, et hagejal puudus menetlushuvi, analüüsis Üldkohus esiteks hagi kaheksandat väidet, mis puudutab selle tingimuse õigusvastasust, mille kohaselt peab pakkujatel olema nõutav luba.

13      Selle väite esimeses osas heitis Evropaïki Dynamiki EKP-le ette kõnealuse tingimuse esitamist meelevaldselt ning Saksamaal asutatud teenuseosutajate eelistamist.

14      Kaheksanda väite teises osas väitis Evropaïki Dynamiki, et AÜG kohaselt antakse nõutav luba välismaa ettevõtjatele vaid siis, kui neil on nende asukohariigis juba ajutise tööjõu vahendamise luba. Kreeka õiguse kohaselt antakse niisugune luba vaid ettevõtjatele, kes tegelevad ainult ajutise tööjõu vahendamisega. Niisiis on tal võimatu Kreekas seda luba saada ning järelikult ka nõutavat luba saada.

15      Selle väite kolmandas osas väitis Evropaïki Dynamiki, et tingimus, mille kohaselt peab pakkujatel olema nõutav luba, on vastuolus liidu riigihankealaste õigusnormidega ja kujutab seega endast EÜ artiklis 49 ette nähtud teenuste osutamise vabaduse piiramist.

16      Nimetatud väite neljandas osas kinnitas Evropaïki Dynamiki, et kõnealune tingimus on diskrimineeriv ja kujutab endast läbipaistvuse põhimõtte rikkumist.

17      Üldkohus märkis vaidlustatud kohtumääruses kõigepealt, et EKP‑l on sarnaselt liidu institutsioonidega ulatuslik kaalutusõigus asjaolude osas, mida tuleb võtta arvesse lepingu sõlmimise otsuse tegemisel hankemenetluses, ning et Üldkohtu pädevuses on kontrollida üksnes seda, et ei oleks tehtud ühtki jämedat ega ilmselget viga.

18      Mis puutub hagi kaheksanda väite esimesse osasse, siis tõdes Üldkohus kõigepealt, et Evropaïki Dynamiki ei vaidlustanud selle asjaolu õiguspärasust, et raamlepingut reguleerib Saksa õigus ega ka seda, et kogu EKP ja tema lepingupartneri vaheline lepingusuhe oli jäetud Amtsgericht/Landgericht Frankfurt am Maini (Frankfurti esimese astme kohus) ainukohtualluvusse. Seejärel meenutas Üldkohus, et raamlepingus ette nähtud teenuste osutamine eeldas, et EKP käsutusse antakse töötajad, mistõttu pidi EKP lepingupartneril olema nõutav luba. Veel meenutas see kohus, et Bundesarbeitsgerichti (Föderaalne töökohus) kohtupraktika kohaselt ei piirdu AÜG‑s toodud tingimus vaid tööjõu vahendusagentuuridega, vaid seda kohaldatakse ka IT‑sektori äriühingutele, kes lähetavad oma personali teistesse äriühingutesse. Mis puutub väitesse, et kui 2006. aastal sõlmiti leping ühe eksperdi andmise kohta EKP käsutusse, siis ei nõutud mingisugust luba, siis selle väite kohta leidis Üldkohus, et varasem võimalik EKP‑poolne AÜG rikkumine ei vabasta viimast kohustusest kohaldada seda seadust nõuetekohaselt käesolevas läbirääkimistega menetluses.

19      Niisiis jõudis Üldkohus järeldusele, et EKP ei teinud ühtegi AÜG tõlgendamise ega kohaldamise viga, kui ta leidis, et kõnealuste teenuste osutamisel kehtis kohustus omada nõutavat luba, ning et kui EKP selle tingimuse kehtestas, ei toiminud ta meelevaldselt ega eelistanud Saksamaal asutatud ettevõtjaid. Seetõttu otsustas kohus, et kaheksanda väite esimene osa oli ilmselgelt õiguslikult täiesti põhjendamata.

20      Mis puutub kaheksanda väite teise osasse, siis märkis Üldkohus, et ta ei ole pädev uurima küsimust, kas kahe liikmesriigi õiguse kokkupuude kujutab endast tõesti teenuste osutamise vabaduse piirangut, mis on EÜ artikliga 49 keelatud. Üldkohus meenutas, et selleks, et vaidlustada nõutava loa andmisest keeldumise otsuse kooskõla ühenduse õigusega, oleks Evropaïki Dynamiki võinud pöörduda siseriiklikku kohtusse hagiga, milles palutakse asjaomaste siseriiklike ametiasutuste otsuste tühistamist. Seetõttu leidis Üldkohus, et kaheksanda väite teine osa oli ilmselt vastuvõetamatu.

21      Seoses nimetatud väite kolmanda osaga meenutas Üldkohus kõigepealt, et Evropaïki Dynamiki ei viidanud ühelegi õigusnormile, mis oleks EKP‑l võimaldanud kalduda käesoleval juhul kõrvale Saksa õiguse territoriaalsest kohaldamisalast, ning et institutsioonid on kohustatud tagama, et riigihankeid reguleerivates dokumentides ette nähtud tingimused ei ahvatleks potentsiaalseid pakkujaid rikkuma nende tegevuse suhtes kohaldatavat siseriiklikku õigust, ning tõdes seejärel, et EKP‑le ei saa ette heita seda, et ta järgis Saksa õiguse sätteid.

22      Seejärel rõhutas Üldkohus, et kui Evropaïki Dynamiki väidab, et EKP ei oleks pidanud nõutavat luba nõudma, siis vaidlustab see ettevõtja tegelikult AÜG kooskõla EÜ artikliga 49, Euroopa parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta direktiiviga 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega (EÜT 1997, L 18, lk 1; ELT eriväljaanne 05/02, lk 431) ja Euroopa parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiiviga 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta (ELT L 134, lk 114; ELT eriväljaanne 06/07, lk 132). Selleks aga, et kontrollida siseriikliku õigusakti õiguspära ühenduse õiguse seisukohalt, oleks Evropaïki Dynamiki pidanud esitama hagi siseriiklikku kohtusse, kes oleks saanud esitada eelotsuse küsimuse Euroopa Kohtule.

23      Lõpuks märkis Üldkohus, et Evropaïki Dynamikil ei ole alust tugineda kohtupraktikale, millele ta viitab. Üldkohus meenutas sellega seoses, et esiteks oli hankija selles kohtuasjas, mis oli aluseks 20. septembri 1988. aasta otsusele kohtuasjas 31/87: Beentjes (EKL 1988, lk 4635), võtnud arvesse täiendavat kriteeriumi, mida siseriiklik õigus ette ei näinud, ning teiseks puudutas 3. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑290/04: FKP Scorpio Konzertproduktionen (EKL 2006, lk I‑9461) eelotsuse küsimusi, mis käsitlesid siseriiklike õigusnormide kooskõla ühenduse õigusega. Niisiis lükkas Üldkohus kaheksanda väite kolmanda osa tagasi osaliselt kui ilmselt põhjendamatu ja osaliselt kui vastuvõetamatu.

24      Mis puutub nimetatud väite neljandasse osasse, siis märkis Üldkohus, et kuna tingimus, mille kohaselt pidi pakkujatel olema nõutav luba, oli selgelt ette nähtud mitmes läbirääkimistega menetlust reguleerivas dokumendis ja Evropaïki Dynamikil ei olnud vaidlusaluse tingimuse tõlgendamisega mingisuguseid raskusi, siis ei olnud 16. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑421/01: Traunfellner (EKL 2003, lk I‑11941), mis puudutab läbipaistvuse ja hankedokumentides miinimumtingimuste mainimise kohustust, tema menetluses oleva kohtuasja lahenduse seisukohalt üldse asjakohane.

25      Seoses 12. detsembri 2002. aasta otsusega kohtuasjas C‑470/99: Universale-Bau jt (EKL 2002, lk I‑11617) ja 9. veebruari 2006. aasta otsusega liidetud kohtuasjades C‑226/04 ja C‑228/04: La Cascina jt (EKL 2006, lk I‑1347) tuletas Üldkohus meelde, et nendest kohtuotsustest esimese kohaselt tuleb riigihankelepingute sõlmimise menetluse igas etapis, eelkõige taotlejate valimisel piiratud menetluses, kinni pidada nii potentsiaalsete pakkujate võrdse kohtlemise kui ka läbipaistvuse põhimõttest. Ta märkis, et teine nendest kohtuotsustest puudutas eelotsuse küsimust, mis käsitles siseriiklike õigusnormide kooskõla ühenduse õigusega, võttes eelkõige arvesse diskrimineerimise keelu ja läbipaistvuse põhimõtteid.

26      Üldkohus leidis aga, et Evropaïki Dynamikil ei ole alust kinnitada, et teda ei teavitatud vaidlusalusest tingimusest piisavalt, ning seega ei saa ta tulemuslikult viidata läbipaistvuse põhimõtte rikkumisele. Mis puutub väidetavasse diskrimineerimise keelu põhimõtte rikkumisse, siis rõhutas Üldkohus, et see nõue puudutas kõiki pakkujaid. Niisiis lükkas Üldkohus kaheksanda väite neljanda osa tagasi osaliselt kui ilmselt põhjendamatu ja osaliselt kui vastuvõetamatu.

27      Seetõttu lükkas Üldkohus kaheksanda väite tagasi osaliselt kui ilmselt põhjendamatu ja osaliselt kui vastuvõetamatu.

28      Mis puutub hagi esimesse kuni seitsmendasse väitesse, siis need lükkas Üldkohus tagasi kui ilmselt vastuvõetamatud.

29      Selles osas märkis Üldkohus esiteks, et Evropaïki Dynamiki ei suutnud tõendada, et kõnealust läbirääkimistega menetlust reguleerivates dokumentides ette nähtud imperatiivne kriteerium, mille kohaselt pidi pakkujatel olema nõutav luba, oli õigusvastane, ja teiseks, et see äriühing oli oma kirjalikes märkustes sõnaselgelt möönnud, tal ei olnud mingil juhul võimalik Saksamaal nõutavat luba saada. Evropaïki Dynamikil ei olnud Üldkohtu hinnangul mingisugust võimalust saada kasu sellest, kui üks või mitu tema seitsmest väitest oleks osutunud põhjendatuks. Isegi kui tema pakkumuse tagasilükkamise ja hankelepingu teiste pakkujatega sõlmimise otsused oleks tulnud nende väidete alusel tühistada, ei ole Evropaïki Dynamiki siiski suutnud tõendada, et põhjus, miks EKP tema pakkumuse tagasi lükkas, oleks õigusvastane, mistõttu saaks EKP asendada vaidlustatud otsused vaid niisuguse uue otsusega, mis lükkab Evropaïki Dynamiki pakkumuse samal põhjusel tagasi.

30      Üldkohus meenutas, et hagejal ei saa olla põhjendatud huvi niisuguse otsuse tühistamiseks, mille puhul on juba kindel, et see otsus saab tema suhtes vaid kinnitust leida. Seega leidis kohus pärast hagi kaheksanda väite tagasilükkamist, et Evropaïki Dynamikil ei olnud enam õigustatud huvi tugineda tema pakkumuse tagasilükkamise ja hankelepingu teiste pakkujatega sõlmimise otsuste tühistamiseks teistele väidetele. Üldkohus meenutas veel, et tühistamisväide on hageja põhjendatud huvi puudumise tõttu vastuvõetamatu juhul, kui – isegi oletades, et see väide on põhjendatud – nimetatud väite alusel vaidlustatud õigusakti tühistamine ei saaks hageja nõuet rahuldada.

31      Seetõttu jättis Üldkohus hagi rahuldamata osaliselt kui ilmselt põhjendamatu ja osaliselt kui vastuvõetamatu.

 Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded

32      Apellatsioonkaebuses palub Evropaïki Dynamiki konsortsiumi E2Bank eest Euroopa Kohtul:

–        tühistada vaidlustatud kohtumäärus;

–        tühistada aktid, millega EKP kõrvaldas apellandi menetlusest ja sõlmis lepingu teise pakkujaga ja

–        mõista kohtukulud, sh esimeses kohtuastmes kantud kulud välja EKP‑lt.

33      EKP palub Euroopa Kohtul:

–        jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

–        mõista kohtukulud välja apellandilt.

 Apellatsioonkaebuse vastuvõetavus

34      EKP on seisukohal, et apellatsioonkaebus on vastuvõetamatu, kuna see on esitatud konsortsiumi E2Bank nimel ja eest, ilma et oleks esitatud sellekohast volikirja. Ta märgib, et Evropaïki Dynamiki esitas tühistamishagi Üldkohtule selle konsortsiumi nimel ja eest ning lisas hagiavaldusele nimetatud konsortsiumisse kuuluva äriühingu Engineering Ingegneria Informatica SpA esindaja poolt allkirjastatud volikirja, kuid volituse ulatus oli piiratud Üldkohtu menetlusega ning see ei andnud volitatud isikule õigust esitada apellatsioonkaebus Euroopa Kohtule.

35      Evropaïki Dynamiki märgib, et selle volikirja viimane punkt ei piira volitust Üldkohtu menetlusega, vaid hõlmab kõikide võimalike õiguskaitsevahendite ammendamist.

36      Selles osas tuleb tõdeda, et nimetatud volikirja esimese punkti kohaselt on Evropaïki Dynamiki tõesti volitatud tegema konsortsiumi E2Bank eest kõiki vajalikke õigustoiminguid Üldkohtus.

37      Samas täpsustab sama volikirja teine punkt, et volitus jääb vajadusel kehtima seni, kuni kõik õigustoimingud on kohaldatavate õigusnormide kohaselt lõpuni viidud.

38      Neil tingimustel tuleb kõnealust volitust käsitada hõlmavana ka käesolevat apellatsioonimenetlust Euroopa Kohtus.

39      Seega on hagi vastuvõetav.

 Põhiküsimus

40      Evropaïki Dynamiki esitab apellatsioonkaebuse põhjenduseks neli väidet:

 Esimene väide, mille kohaselt on rikutud Üldkohtu kodukorra artiklit 114

41      Selle väitega kinnitab Evropaiki Dynamiki, et Üldkohus rikkus oma kodukorra artiklit 114, tunnistades EKP esitatud vastuvõetamatuse vastuväite vastuvõetavaks, kuigi seda ei esitatud eraldi dokumendiga.

42      EKP arvates on väide põhjendamatu, kuna Üldkohtu kodukorra artikkel 114 nõuab vastuvõetamatuse vastuväite esitamist eraldi dokumendiga ainult siis, kui Üldkohtult palutakse selle aspekti kohta lahendit, mis oleks kohtuasja sisulisest lahendamisest eraldi.

43      Selle kohta tuleb kõigepealt märkida, et Üldkohtu kodukorra artikkel 114 ei nõua sugugi, et iga vastuvõetamatuse vastuväide esitataks eraldi dokumendiga.

44      Vastupidi, niisuguse vastuväite esitamine eraldi dokumendiga on vajalik vaid juhul, kui seda esitav pool kavatseb kohtult paluda, et see otsustaks vastuvõetavuse üle, puudutamata kohtuvaidluse sisu.

45      Nii võib vastuvõetamatuse vastuväite esitada kostja märkustes ja Üldkohus võib seda analüüsida siis, kui ta teeb otsuse hagi osas.

46      Sellest järeldub, et apellatsioonkaebuse esimene väide tuleb tagasi lükata.

 Teine väide, mille kohaselt on rikutud põhjendatud huvi käsitlevaid õigusnorme

47      Selles väites kinnitab Evropaïki Dynamiki, et Üldkohus oleks pidanud analüüsima hagi esimest kuni seitsmendat väidet vaatamata sellele, et ta lükkas kaheksanda väite tagasi. Ta leiab, et põhjendatud huvi mõistet tuleb tõlgendada laialt, nagu tuleneb nii Euroopa Kohtu praktikast kui ka nõukogu 21. detsembri 1989. aasta direktiivi 89/665/EMÜ riiklike tarne- ja ehitustöölepingute sõlmimise läbivaatamise korra kohaldamisega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT L 395, lk 33; ELT eriväljaanne 06/01, lk 246) sätetest.

48      EKP kinnitab, et kui vaidlustatud otsuse tühistamine ei saa taotleja nõuet rahuldada, tuleb tõdeda, et põhjendatud huvi puudub. Ta leiab, et Üldkohtul oli õigus, kui ta pärast kaheksanda väite tagasilükkamist jättis Evropaïki Dynamiki esitatud esimesed seitse väidet läbi vaatamata, kuna isegi juhul, kui need oleksid olnud põhjendatud, ei oleks lepingut saadud sõlmida konsortsiumiga E2Bank, sest viimasel ei olnud nõutavat luba ning tal polnud võimalik seda endale hankida.

49      Selle kohta tuleb märkida, et Üldkohtul oli õigus, kui ta Euroopa Kohtu praktikale viidates sedastas, et esiteks ei saa hagejal olla õigustatud huvi niisuguse otsuse tühistamiseks, mille puhul on juba kindel, et see otsus saab tema suhtes taas vaid kinnitust leida (vt selle kohta 20. mai 1987. aasta otsus kohtuasjas 432/85: Souna vs. komisjon, EKL 1987, lk 2229, punkt 20), ja teiseks on tühistamisväide põhjendatud huvi puudumise tõttu vastuvõetamatu juhul, kui – isegi oletades, et see väide on põhjendatud – nimetatud väite alusel vaidlustatud õigusakti tühistamine ei saaks hageja nõuet rahuldada (vt selle kohta Euroopa Kohtu 15. märtsi 1973. aasta otsus kohtuasjas 37/72: Marcato vs. komisjon, EKL 1973, lk 361, punktid 2–8).

50      Sellest järeldub, et Üldkohtule ei saa ette heita seda, kui ta pärast Evropaïki Dynamiki hagi kaheksanda väite tagasilükkamist leidis, et seitsme ülejäänud väite osas, mis ei oleks Evropaïki Dynamikil võimaldanud oma kohtuasjas rahuldavat lahendit saada, pole enam vaja seisukohta võtta.

51      Mis puutub Evropaïki Dynamiki väitesse, mille kohaselt säilis tal tema hagi seitsme esimese väitega seoses põhjendatud huvi igal juhul, kuna tal oli võimalus hankida nõutav luba Saksamaal asutatud tütarettevõtja kaudu, siis tuleb märkida, et Üldkohtus Evropaïki Dynamiki seda võimalust ei käsitlenud. Kui lubada tal esitada esmakordselt Euroopa Kohtus väide, mida ta ei ole esitanud Üldkohtus, tähendaks see seda, et tal oleks võimalik Üldkohtus arutatud asjaga võrreldes laiendada kohtuasja ulatust Euroopa Kohtus, kellel on apellatsioonimenetluses piiratud pädevus. Apellatsioonimenetluses piirdub Euroopa Kohtu pädevus aga esimeses kohtuastmes arutatud väidetele ja argumentidele antud õigusliku hinnangu kontrollimisega (vt 21. septembri 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑514/07 P, C‑528/07 P ja C‑532/07 P: Suède jt vs. API ja komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 126 ja seal viidatud kohtupraktika). Järelikult on see argument vastuvõetamatu.

52      Apellatsioonkaebuse teine väide tuleb seega tagasi lükata.

 Kolmas väide, mille kohaselt ei ole nõutav luba kohustuslik

53      Selles väites kinnitab Evropaïki Dynamiki, et Üldkohtul ei olnud õigus, kui ta leidis, et nõutava loa omamine oli pakkujatele kohustuslik. Ta lisab, et Saksa õigus ei nõudnud antud juhul niisuguse loa hankimist ning et ta on sõlminud EKP‑ga muid lepinguid ilma seda luba omamata. Ta märgib veel, et asjaolu, et EKP seda luba nõudis, on vastuolus liidu riigihankealase õigusega ja EÜ artikliga 49.

54      EKP väidab, et see ei ole mitte tema, kes kehtestas pakkujatele kohustuse omada nõutavat luba, vaid selle omamine on Saksa õigusest tulenev kohustuslik tingimus.

55      Sellega seoses tuleb meenutada, et apellatsioonkaebuses näidatakse täpselt Üldkohtu otsuse kritiseeritavad osad, mille tühistamist nõutakse, ning samuti seda nõuet konkreetselt toetavad õiguslikud argumendid (vt eelkõige 23. aprilli 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑425/07 P: AEPI vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑3205, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellele tingimusele ei vasta apellatsioonkaebuse väide, mis piirdub üksnes Üldkohtule esitatud argumentidega ning mis ei sisalda argumentatsiooni, mis viitaks konkreetselt vaidlustatud kohtuotsuses väidetavalt sisalduvatele vigadele. Tegelikult on selline väide nõue, millega taotletakse Üldkohtule esitatud väite uuesti läbivaatamist, mis ei kuulu aga Euroopa Kohtu pädevusse (vt eelkõige 12. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑131/03 P: Reynolds Tobacco jt vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑7795, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

56      Käesoleval juhul tuleb märkida, et nagu tuleneb vaidlustatud kohtumääruse punktidest 52–94 ja käesoleva kohtuotsuse punktidest 12–27, analüüsis Üldkohus üksikasjalikult selle tingimuse õiguspärasuse küsimust, mille kohaselt pidi pakkujatel olema nõutav luba.

57      Tuleb tõdeda, et kriitika, mille Evropaïki Dynamiki apellatsioonkaebuse käesolevas väites esitas, ei viita täpselt selle arutluskäigu nendele osadele, mida Üldkohus vaidlustatud kohtumääruses talle esitatud kaheksanda väite tagasilükkamiseks kasutas. Selle apellatsioonkaebuse väitega, mis – nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 57 – sisuliselt kordab nimetatud kaheksandat väidet, kordab Evropaïki Dynamiki peamiselt sedasama kriitikat, mille ta esitas Üldkohtus EKP otsuse peale, mida on kirjeldatud vaidlusalust hanget kirjeldavates dokumentides ja millega pandi pakkujatele kohustus omada nõutavat luba.

58      Järelikult tuleb apellatsioonkaebuse kolmas väide vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

 Neljas väide, mille kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust

59      Selles väites kinnitab Evropaïki Dynamiki, et Üldkohus ei kohaldanud asjakohaseid õigusnorme, mis viis ta vaidlustatud otsuse tühistamiseni, ning igal juhul ei esitanud EKP selle otsuse põhjendamiseks sobivaid põhjendusi ega andnud piisavalt teavet. Viidates selle väite pealkirjas EÜ artiklile 253, nõukogu 18. juuni 1992. aasta direktiivi 92/50/EMÜ (millega kooskõlastatakse riiklike teenuslepingute sõlmimise kord; EÜT L 209, lk 1; ELT eriväljaanne 06/01 lk 322) artikli 12 lõikele 1, nõukogu 25. juuni 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 (mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust; EÜT L 248, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 74), artikli 100 lõikele 2 ja komisjoni 23. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2342/2002 (millega kehtestatakse Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust käsitleva nõukogu määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 üksikasjalikud rakenduseeskirjad; EÜT L 357, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 145) artikli 149 lõikele 2 näib Evropaïki Dynamiki viitavat ka sellele, et vaidlustatud kohtumääruses on rikutud neid liidu õigusnorme.

60      EKP märgib, et see väide on vastuvõetamatu ja teise võimalusena, et see on põhjendamata.

61      Mis esiteks puutub nendesse liidu õigusnormidesse, millele Evropaïki Dynamiki oma väites viitas, siis tuleb tõdeda, et ta vaid nimetab neid, kuid ei näita nende kohaldatavust käesolevas asjas ega tõenda, millega vaidlustatud kohtumäärus neid norme rikub. Kohtupraktikast tuleneb aga, et väite esitamisest ilma vähimagi täpsema teabeta selle kohta, mis seda kinnitaks, ei piisa selleks, et täita apellatsioonkaebuse põhjendamise kohustust (vt selle kohta 29. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑107/07 P: Weber vs. komisjon, punktid 24 ja 25, ning 10. veebruari 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑290/08 P: Correia de Matos vs. komisjon, punktid 18 ja 19).

62      Mis teiseks puutub Evropaïki Dynamiki ülejäänud argumentidesse, mis käsitlevad asjaolu, et Üldkohus ei vastanud tema argumendile, mille kohaselt ei piisa pakkumuste hindamisel antud hinnete esitamisest selleks, et põhjendada EKP otsust sõlmida leping edukaks tunnistatud pakkujatega, siis tuleb märkida, et Üldkohus piirdus oma hinnangus vaid selle väite hindamisega, mis puudutas selle tingimuse õigusvastasust, mille kohaselt pakkujatel pidi olema nõutav luba. Olles kõnealuse väite tagasi lükanud, lükkas Üldkohus – nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktist 50 – Evropaïki Dynamiki argumente sisuliselt analüüsimata vastuvõetamatuse tõttu õigustatult tagasi ka hagi ülejäänud seitse väidet, sealhulgas viienda ja kuuenda, mis käsitlesid ühelt poolt läbipaistvuse ja hea halduse põhimõtete ning põhjendamiskohustuse rikkumist ja teiselt poolt hageja pakkumuse hindamisel tehtud vigu.

63      Järelikult tuleb apellatsioonkaebuse neljas väide tervikuna tagasi lükata.

64      Kuna ühegi Evropaïki Dynamiki esitatud väitega ei saa nõustuda, tuleb apellatsioonkaebus rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

65      Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna EKP on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Evropaïki Dynamiki on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista Evropaïki Dynamikilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

1.      Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja Evropaïki Dynamiki – Proigmena Systimata Tilepikoinonion Pliroforikis kai Tilematikis AE‑lt.

Allkirjad

---

* Kohtumenetluse keel: inglise.