Kohtuasi C‑352/09 P

ThyssenKrupp Nirosta GmbH, varem ThyssenKrupp Stainless AG

versus

Euroopa Komisjon

Apellatsioonkaebus – Konkurents – Kartellikokkulepped – Ühenduse roostevabast terasest lametoodete turg – ST artikli 65 rikkumise tuvastamise otsus pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist määruse (EÜ) nr 1/2003 alusel – Komisjoni pädevus – Nulla poena sine lege ja seadusjõu põhimõtted – Kaitseõigused – Rikkumise süükspanemine – Vastutuse üleminek avalduse alusel – Aegumine – Koostöö haldusmenetluses

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Konkurents – Kartellikokkulepped – Kartellikokkulepped, mille suhtes ratione materiae ja ratione temporis kohaldatakse ESTÜ asutamislepingu õiguskorda – ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemine – Komisjoni kontrolli jätkumine määruse nr 1/2003 alusel

(EÜ artikli 65 lõige 1; nõukogu määrus nr 1/2003)

2.        Institutsioonide aktid – Ajaline kohaldamine – ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemine – Komisjoni otsus, mis on ettevõtja suhtes tehtud pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist ja mis käsitleb enne nimetatud asutamislepingu kehtivuse lõppemist aset leidnud asjaolusid – Süütegude ja karistuste seaduslikkuse põhimõte – Õiguspärase ootuse põhimõte – Ulatus – Ettevõtjate vastutus konkurentsieeskirjade rikkumise eest EÜ asutamislepingu õigusliku raamistiku järgnemise kontekstis ESTÜ asutamislepingu raamistikule – Materiaalõigusnormid – Menetlusnormid

(EÜ artikkel 65 lõiked 1 ja 5; Euroopa inimõiguste konventsioon, artikli 49 lõige 1, nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 7 lõige 1 ja artikli 23 lõige 2)

3.        Tühistamishagi – Tühistamisotsus – Ulatus – Seadusjõud – Ulatus

4.        Apellatsioonkaebus – Väited – Kohtuotsuse põhjendused, mis on vastuolus liidu õigusega – Muudele õiguslikele põhjendustele tuginev resolutsioon – Rahuldamata jätmine

5.        Konkurents – Liidu eeskirjad – Rikkumised – Süüks panemine – Rikkumise toimepanemine üksuse poolt, mida ei ole lõpetatud ja mida jätkab teine üksus, mis jätkab asjaomasel turul tema majandustegevust – Kogu rikkumise sellele teisele üksusele süüks panemine

(EÜ artikli 81 lõige 1 ja EÜ artikli 230 neljas lõik)

6.        Konkurents – Haldusmenetlus – Aegumine uurimismenetlustes – Rikkumise süüks panemine teisele juriidilisele isikule kui see, kes rikkumise ajal vastutab ettevõtja tegevuse eest

(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 25 lõiked 1 ja 6; üldotsus nr 715/78, artikli 1 lõiked 1–3)

7.        Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Trahvisumma vähendamine vastutasuna süüdistatud ettevõtja koostöö eest – Tingimused

(Komisjoni teadaanne 96/C 207/04)

8.        Apellatsioonkaebus – Väited – Faktiliste asjaolude ebaõige hindamine – Vastuvõetamatus – Üldkohtule esitatud faktiliste asjaolude kontroll Euroopa Kohtus – Välistamine, v.a tõendite moonutamise korral

(EÜ artikkel 225, lõige 1 ja artikkel 229, Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 58 esimene lõik, nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 31)

1.        Vastavalt liikmesriikide õigussüsteemide ühisele põhimõttele, mille päritolu ulatub Rooma õigusesse, tuleb õigusnormide muutmisel tagada õiguslike struktuuride järjepidevus, välja arvatud juhul, kui seadusandja on väljendanud vastupidist tahet. See põhimõte on kohaldatav liidu esmase õiguse muudatustele.

Selles osas ei viita miski sellele, et liidu seadusandja soovis, et ESTÜ asutamislepinguga keelatud kokkulepped võiksid pärast selle asutamislepingu kehtimise lõppemist mis tahes karistuse kohaldamise alt välja jääda. ESTÜ, EÜ asutamislepingute ja ELT lepingu järgnemine tagab vaba konkurentsi tagamise seisukohalt, et komisjon võis karistuse määrata mis tahes tegevuse eest, mis vastab ST artikli 65 lõikes 1 ette nähtud faktilisele olukorrale – olenemata sellest, kas see tekkis enne või pärast 23. juulit 2002 – ja võib seda ka edaspidi teha.

Neil asjaoludel oleks asutamislepingute eesmärkide ja sidususega vastuolus ning liidu õiguskorra järjepidevusega ühildamatu see, kui komisjonil puuduks pädevus tagada selliste ESTÜ asutamislepinguga seonduvate õigusnormide ühetaoline kohaldamine, mis loovad õiguslikke tagajärgi ka pärast mainitud asutamislepingu kehtivuse lõppemist. Järelikult ei riku Üldkohus õigusnormi, kui ta tõlgendab määrust nr 1/2003 nii, et see lubab komisjonil pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist tuvastada kokkuleppeid sektorites, mis ratione materiae ja ratione temporis kuuluvad ESTÜ asutamislepingu kohaldamisalasse, ning määrata nende eest karistusi.

(vt punktid 72–74, 77 ja 78)

2.        Süütegude ja karistuste seaduslikkus põhimõte, nagu see on ette nähtud muu hulgas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 49 lõikes 1, nõuab, et liidu õigusaktid määratleks selgelt süüteod ja nende eest määratavad karistused. Pealegi nõuab õiguskindluse põhimõte, et niisugused õigusnormid peavad võimaldama asjassepuutuvatel isikutel täpselt teada oma kohustuste ulatust, mida need õigusnormid neile ette näevad, ja neil isikutel peab olema võimalik selgelt teada oma õigusi ja kohustusi ning toimida neile vastavalt. Kuna asutamislepingutes on selgelt määratletud rikkumised ning nende karistuste laad ja tähtsus, mida võidakse nende eest määrata, siis ei ole nende põhimõtete eesmärk ettevõtjatele tagada, et hilisemad õiguslike aluste ja menetlussätete muudatused võimaldaksid neil mis tahes minevikus toime pandud rikkumistega seotud karistusest pääseda.

Üldkohus ei eksi, kui ta järeldab komisjoni otsuse osas, mis puudutab õiguslikku olukorda, mis tekkis lõplikult enne ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist, kuid tehti ettevõtja suhtes pärast nimetatud asutamislepingu kehtivusaja lõppemist, esiteks, et seaduse ajalist kohaldamist reguleerivatest põhimõtetest kinnipidamine ning õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtetega seotud nõuded eeldavad, et ST artikli 65 lõigetes 1 ja 5 ette nähtud materiaalõigusnorme kohaldatakse asjaoludele, mis leidsid aset enne ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist ning mis kuuluvad ratione materiae ja ratione temporis selle asutamislepingu kohaldamisalasse. ST artikli 65 lõiked 1 ja 5 nägid konkurentsieeskirjade rikkumise eest karistuse määramiseks ette selge õigusliku aluse, mistõttu ei saanud hoolikale ettevõtjale tema tegevuse tagajärjed olla mingil hetkel teadmata ega oleks saanud arvestada sellega, et EÜ asutamislepingu õigusliku raamistiku järgnemise tulemusel ESTÜ asutamislepingu omale oleks ta pääsenud mis tahes minevikus toime pandud ST artikli 65 rikkumisi puudutavast karistusest.

Teiseks leidis Üldkohus kohaldatavate menetlusnormide osas õigesti, et komisjonil on õigus viia menetlus läbi määruse nr 1/2003 artikli 7 lõike 1 ja artikli 23 lõike 2 alusel. Nimelt peab õigusakti õiguslikuks aluseks olev säte, mis annab liidu institutsioonile pädevuse asjassepuutuva õigusakti vastuvõtmiseks, olema jõus õigusakti vastuvõtmise hetkel ja menetlusnormid on üldjuhul kohaldatavad alates ajast, mil need jõustuvad.

(vt punktid 79–83 ja 86–88)

3.        Seadusjõu põhimõte on nii liidu õiguskorras kui ka siseriiklikes õiguskordades äärmiselt tähtis. Seadusjõud puudutab üksnes asjaomase kohtulahendiga tegelikult või vältimatult ära otsustatud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Juhul kui Üldkohus peab piirduma ettevõtja tehtud avalduse sisu kindlakstegemisega, et tuvastada, et selle avalduse eesmärk on kanda vastutus ühe ettevõtja rikkumise eest üle teisele ettevõtjale, kujutab selle tehingu õiguspärasuse üle otsustamine endast obiter dictum’i, mis ületab liidu kohtule esitatud vaidluse piire ning sellega ei otsustata tegelikult ega vältimatult ära õigusküsimust. Järelikult ei saa sellel olla seadusjõudu.

(vt punktid 123, 131 ja 132)

4.        Kui Üldkohtu otsuse põhjenduste juures on tegemist liidu õiguse rikkumisega, kuid otsuse resolutsioon on muude õiguslike asjaoludega põhjendatud, tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

(vt punkt 136)

5.        Põhimõtteliselt peab juriidiline või füüsiline isik, kes juhtis ettevõtjat rikkumise toimepanemise ajal, selle eest vastutama, isegi kui rikkumise tuvastanud otsuse tegemise hetkel ei ole see enam tema vastutuse all. Mis puutub küsimusse, millistel tingimustel võib üksusele, kes ei ole rikkumise toimepanija, siiski rikkumise eest karistuse määrata, siis niisuguse juhtumiga on tegemist olukorras, kus üksus, kes pani rikkumise toime, on lõpetatud õiguslikus või majanduslikus mõttes, kuna karistus, mis on määratud ettevõtjale, kes ei tegele enam äritegevusega, võib kaotada oma hoiatava mõju.

Kui kahe äriühingu tegevuse koondamise tulemusel loodud ettevõtja kinnitab avalduse kaudu sõnaselgelt, et soovib ettevõtjana, kes jätkab kartellikokkulepetega seotud majanduslikku tegevust, endale võtta vastutuse neist kahest äriühingust ühele kuuluva üksuse õigusvastase tegevuse eest seoses trahviga, mille komisjon võib määrata nimetatud kartellikokkuleppe tõttu algatatud menetluses, siis on selle vastutuse ülemineku õiguslik tagajärg, mille ettevõtja nimetatud avaldusega endale võttis, temale täiesti selge ja ettenähtav.

Ettevõtja, kes selle vastutuse endale võttis, ei saa enam oma avaldust tagasi võtta ajal, mil komisjon on selle avalduse alusel talle juba trahvi määranud. Siiski ei takista see, et avaldust ei ole hiljem võimalik tagasi võtta, nimetatud ettevõtjal vaidlustada liidu kohtutele hagi esitamise teel avalduse sisule antud tõlgendust või võtta komisjoni haldusmenetluses otseselt või kaudselt omaks faktilisi või õiguslikke asjaolusid, kuna see ei piira Üldkohtusse hagi esitamise õiguse kasutamist ennast, mis füüsilisele või juriidilisele isikule on antud EÜ artikli 230 neljanda lõiguga.

(vt punktid 143, 144, 149, 150 ja 153–155)

6.        Nii üldotsuse nr 715/78 Euroopa Söe‑ ja Teraseühenduse asutamislepingus ette nähtud menetluste ja sundtäitmise rakendamise aegumistähtaegade kohta artikli 1 lõige 1 kui ka määruse nr 1/2003 artikli 25 lõige 1 kehtestavad komisjoni pädevuse suhtes määrata trahve konkurentsiõiguse sätete rikkumise eest viieaastase aegumistähtaja. See tähtaeg hakkab vastavalt otsuse nr 715/78 artikli 1 lõikele 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 25 lõikele 2 kulgema alates päevast, mil rikkumine toime pandi või mil see lõppes, ning selle tähtaja kulgemine võib otsuse nr 715/78 artiklite 2 ja 3 ning määruse nr 1/2003 artikli 25 lõigete 3–6 kohaselt katkeda või peatuda.

Komisjoni otsuse puhul, millega määratakse trahv konkurentsieeskirjade rikkumise eest ettevõtjale, kes majandusüksuse omandajana võttis endale vastutuse selle üksuse rikkumise eest, tuleb aegumist hinnata vaid vastutuse võtnud ettevõtjast lähtuvalt, kuna komisjoni otsusega määratakse trahv vaid temale. Täpsemalt, kuigi mõned ülevõetud üksuse toimingud võivad jätkuvalt vastutuse võtnud ettevõtja suhtes mõju avaldada ja et nimetatud üksuse suhtes toimunud aegumist ei saa välistada vastutuse üleminekuga, ei tulene sellest, et aegumist tuleb hinnata sellest üksusest lähtuvalt.

(vt punktid 166–168)

7.        Komisjoni teatise alusel, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul, saab trahvisumma vähendamine olla õigustatud üksnes siis, kui esitatud informatsioon ja asjaomase ettevõtja käitumine annavad tunnistust temapoolsest tõelisest koostööst.

(vt punkt 176)

8.        Kui Üldkohus otsustab, et komisjon leidis õigesti, et ettevõtjale ei tule võimaldada täiendavat trahvi vähendamist, mis on suurem juba talle võimaldatud 20%‑lisest trahvi vähendamisest, annab kohus EÜ artikli 229 ja määruse nr 1/2003 artikli 31 kohase täieliku otsustuspädevuse teostamisel faktilise hinnangu, mille üle Euroopa Kohus apellatsioonkaebuse raames kontrolli ei teosta.

Sellega seoses tuleneb EÜ artiklist 225 ja Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust, et ainult Üldkohus on pädev esiteks fakte tuvastama – välja arvatud juhul, kui tema tuvastatu sisuline ebaõigsus tuleneb temale esitatud toimiku materjalidest – ja teiseks fakte hindama. Kui Üldkohus on fakte tuvastanud või hinnanud, on Euroopa Kohus vastavalt EÜ artiklile 225 pädev kontrollima nende faktide õiguslikku kvalifikatsiooni ja Üldkohtu poolt neist tuletatud õiguslikke tagajärgi. Faktide hindamine kui selline ei ole Euroopa Kohtu kontrollile alluv õigusküsimus, välja arvatud juhul, kui on moonutatud Üldkohtule esitatud tõendeid.

(vt punktid 179 ja 180)

EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)

29. märts 2011(*)

Apellatsioonkaebus – Konkurents – Kartellikokkulepped – Ühenduse roostevabast terasest lametoodete turg – ST artikli 65 rikkumise tuvastamise otsus pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist määruse (EÜ) nr 1/2003 alusel – Komisjoni pädevus – Nulla poena sine lege ja seadusjõu põhimõtted – Kaitseõigused – Rikkumise süükspanemine – Vastutuse üleminek avalduse alusel – Aegumine – Koostöö haldusmenetluses

Sisukord

I –  Õiguslik raamistikI – 4

A –  ESTÜ asutamislepingu sättedI – 4

B –  EÜ asutamislepingu sättedI – 4

C –  Määrus (EÜ) nr 1/2003I – 5

D –  Trahvi arvutamist käsitlevad sättedI – 5

II –  Vaidluse taustI – 5

III –  Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsusI – 8

IV –  Poolte nõudedI – 9

V –  Suulise menetluse uuendamise taotlusI – 9

VI –  ApellatsioonkaebusI – 10

A –  Esimene väide ja kolmanda väite esimene osa, et rikutud on nulla poena sine lege ja „täpsuse” põhimõtteid ning et komisjonil puudub pädevusI – 10

1.  Poolte argumendidI – 10

2.  Euroopa Kohtu hinnangI – 14

B –  Teine väide ja kolmanda väite teine osaI – 18

1.  Teise väite esimene osa, et Üldkohus on eespool viidatud kohtuotsuse ThyssenKrupp vs. komisjon punkti 88 tõlgendamisel rikkunud õigusnormeI – 18

a)  Poolte argumendidI – 18

b)  Euroopa Kohtu hinnangI – 19

2.  Esimene argument, mis on esitatud teise väite teise osa põhjendamiseks, mille kohaselt on Üldkohus eiranud kohtuotsuse seadusjõu põhimõtte ulatust ja rikkunud kaitseõigusiI – 21

a)  Kõnealuse argumendi vastuvõetavusI – 21

i)  Poolte argumendidI – 21

ii)  Euroopa Kohtu hinnangI – 21

b)  Sisulised küsimusedI – 22

i)  Poolte argumendidI – 22

ii)  Euroopa Kohtu hinnangI – 23

3.  Teine argument, mis on esitatud teise väite teise osa ja kolmanda väite teise osa põhjendamiseks, mille kohaselt ei läinud vastutus 23. juuli 1997. aasta avalduse alusel üle ja mille kohaselt on rikutud „täpsuse põhimõtet”I – 26

a)  Poolte argumendidI – 26

b)  Euroopa Kohtu hinnangI – 26

C –  Neljas väide, et rikutud on aegumist reguleerivaid sätteidI – 29

1.  Poolte argumendidI – 29

2.  Euroopa Kohtu hinnangI – 30

D –  Viies väide, et rikutud on trahvisumma arvutamist reguleerivaid põhimõtteidI – 31

1.  Poolte argumendidI – 31

2.  Euroopa Kohtu hinnangI – 32

VII –  KohtukuludI – 33

Kohtuasjas C‑352/09 P,

mille ese on Euroopa Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 2. septembril 2009 esitatud apellatsioonkaebus,

ThyssenKrupp Nirosta GmbH, varem ThyssenKrupp Stainless AG, asukoht Duisburg (Saksamaa), esindajad: Rechtsanwalt M. Klusmann ja Universitätsprofessor S. Thomas,

apellatsioonkaebuse esitaja,

teine menetlusosaline:

Euroopa Komisjon, esindajad: F. Castillo de la Torre ja R. Sauer, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

kostja esimeses kohtuastmes

EUROOPA KOHUS (suurkoda),

koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed A. Tizzano, J. N. Cunha Rodrigues, K. Lenaerts, J.‑C. Bonichot, K. Schiemann, A. Arabadjiev (ettekandja) ja J.‑J. Kasel, kohtunikud E. Juhász, G. Arestis, A. Borg Barthet, T. von Danwitz ja C. Toader,

kohtujurist: Y. Bot,

kohtusekretär: ametnik B. Fülöp,

arvestades kirjalikus menetluses ja 29. juuni 2010. aasta kohtuistungil esitatut,

olles 26. oktoobri 2010. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        ThyssenKrupp Nirosta GmbH (varem ThyssenKrupp Stainless AG) palub oma apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 1. juuli 2009. aasta otsuse kohtuasjas T‑24/07: ThyssenKrupp vs. komisjon (EKL 2009, lk II‑2309; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), milles nimetatud kohus jättis rahuldamata apellandi nõude tühistada komisjoni 20. detsembri 2006. aasta otsus, mis käsitleb ESTÜ asutamislepingu artikli 65 alusel algatatud menetlust (juhtum COMP/F/39.234 – Sulami lisamaks – otsuse uuesti vastuvõtmine) (edaspidi „vaidlusalune otsus”) ning teise võimalusena esitatud nõude vähendada talle vaidlusaluses otsuses määratud trahvi.

2        Selles otsuses tuvastas Euroopa Komisjon, et Thyssen Stahl AG (edaspidi „Thyssen Stahl”) oli 16. detsembrist 1993 kuni 31. detsembrini 1994 rikkunud ST artikli 65 lõiget 1, muutes ja rakendades kooskõlastatult võrdlusmäära, mille alusel arvutati sulami lisamaksu, ning määras selle eest ThyssenKrupp Stainless AG‑le trahvi summas 3 168 000 eurot.

I –  Õiguslik raamistik

A –  ESTÜ asutamislepingu sätted

3        ST artikkel 65 nägi ette:

„1.      Keelatud on kõik sellised ettevõtjatevahelised kokkulepped, ettevõtjate ühenduste otsused ja kooskõlastatud tegevus, mis võivad otseselt või kaudselt takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturul, eeskätt need kokkulepped, otsused ja tegevus, millega:

a)      kehtestatakse või määratakse kindlaks hinnad;

b)      piiratakse või kontrollitakse tootmist, tehnilist arengut või investeeringuid;

c)      jagatakse turge, kaupu, kliente või tarneallikaid.

[...]

4.      Käesoleva artikli lõike 1 kohaselt keelatud kokkulepped või otsused on tühised ning neile ei saa tugineda üheski liikmesriigi kohtus.

Komisjonil on Euroopa Kohtu kontrollile alluv ainupädevus otsustada, kas nimetatud kokkulepped või otsused on käesoleva artikli sätetega kooskõlas.

5.      Komisjon võib ettevõtjatele, kes on sõlminud tühise kokkuleppe, rakendanud või üritanud vahekohtu, trahvi, boikoti või muul teel rakendada tühist kokkulepet või otsust, või otsust, mille heakskiitmisest on keeldutud või mille heakskiit on tagasi võetud, või mille luba on omandatud teadlikult väära või moonutatud informatsiooni esitamise teel, või kelle tegevus on vastuolus käesoleva artikli lõikes 1 sätestatuga, määrata trahve ja karistusmakseid, mis ei ületa käesoleva artikliga vastuolus oleva kokkuleppe, otsuse või tegevuse esemeks olnud kaupade kahekordset käivet, mis ei välista seda, et juhul, kui kõnealuse kokkuleppe, otsuse või tegevuse esemeks on toodangu, tehnilise arengu või investeeringute piiramine, võib nimetatud ülemmäära trahvide puhul tõsta 10 protsendini asjaomaste ettevõtjate aastakäibest, ja karistusmaksete puhul 20 protsendini päevakäibest.” [Siin ja edaspidi on osundatud lepingut tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

4        Vastavalt ST artiklile 97 lõppes ESTÜ asutamislepingu kehtivus 23. juulil 2002.

B –  EÜ asutamislepingu sätted

5        EÜ artikli 305 lõikes 1 oli sätestatud:

„Käesoleva lepingu sätted ei mõjuta Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamislepingu sätete kohaldamist, eelkõige liikmesriikide õigusi ja kohustusi, kõnealuse ühenduse institutsioonide volitusi ega nimetatud lepinguga söe ja terase ühisturu toimimiseks ettenähtud eeskirju.”

C –  Määrus (EÜ) nr 1/2003

6        Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artiklis 4 on sätestatud, et „[EÜ] artiklite 81 ja 82 kohaldamisel on komisjonil käesolevas määruses sätestatud volitused”.

7        Määruse nr 1/2003 artikkel 7 „Rikkumise tuvastamine ja lõpetamine” näeb ette:

„1.      Kui komisjon kaebuse põhjal või omal algatusel leiab, et [EÜ] artiklit 81 või 82 rikutakse, võib ta otsusega nõuda asjaomastelt ettevõtjatelt või ettevõtjate ühendustelt sellise rikkumise lõpetamist. […] Õigustatud huvi korral peaks komisjonil ühtlasi olema õigus teha otsus varasema rikkumise toimumise kohta.

[…]”

8        Määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt võib komisjon oma otsusega määrata ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele trahve, kui need tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu rikuvad EÜ artiklit 81 või 82.

D –  Trahvi arvutamist käsitlevad sätted

9        Komisjoni teatise, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 1996, C 207, lk 4; edaspidi „koostööteatis”), peatükk D näeb ette:

„1.      Kui ettevõtja teeb koostööd ilma, et oleks täidetud kõik peatükkides B ja C nimetatud tingimused, vähendatakse trahvisummat, mis talle oleks ilma koostööta määratud, 10–50% võrra.

2.      See võib olla nii eelkõige järgmistel juhtudel:

–        enne vastuväiteteatise saatmist esitab ettevõtja komisjonile informatsiooni, dokumente või teisi tõendeid, mis aitavad toime pandud rikkumise olemasolu kinnitada,

–        pärast vastuväiteteatise saamist teatab ettevõtja komisjonile, et ta ei vaidle vastu komisjoni süüdistuste aluseks olevate faktide sisulisele õigsusele.”

II –  Vaidluse taust

10      Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 10–32 esitatud vaidluse aluseks olevad asjaolud võib kokku võtta järgmiselt.

11      Saksa õiguse alusel asutatud äriühing Krupp Thyssen Nirosta GmbH loodi 1. jaanuaril 1995 Thysseni ja Fried Krupp AG Hoesch-Kruppi tegevuse koondumisel roostevabast terasest lametoodete sektoris. Thyssen Stahl jätkas oma tegevust teistes sektorites sõltumatult. Pärast mitut ärinime muutust sai Krupp Thyssen Nirosta GmbH‑st ThyssenKrupp AG ning lõpuks ThyssenKrupp GmbH.

12      Roostevaba teras on spetsiaalne terase liik, mis on korrosioonikindel tänu erinevate sulamielementide (kroom, nikkel, molübdeen) kasutamisele. Seda kasutatakse lametoodete kujul (lehtedena või rullidena, kuum- või külmvaltsitult) või pikkade toodete kujul (kangid, valtstraadid, profiilliistud, kuumvaltsitult või külmviimistletult), mis enamik kuulusid ESTÜ asutamislepingu kohaldamisalasse.

13      Komisjon palus 16. märtsil 1995 erinevatel roostevaba terase tootjatel anda talle teavet juurdemaksu kohta, mida tuntakse „sulami lisamaksu” nime all ja mida arvutatakse nende sulamielementide turuhindade alusel ning mis lisandub roostevaba terase baashinnale. Nende sulamielementide hind moodustab tootmiskulude olulise ja väga muutliku osa. Komisjon saatis kogutud teabe põhjal 19. detsembril 1995 vastuväiteteatised 19 ettevõtjale.

14      1996. aasta detsembris ja 1997. aasta jaanuaris teatasid teatavad ettevõtjad, sh apellant ja Thyssen Stahl komisjonile oma koostöösoovist. Komisjon saatis 24. aprillil 1997 kõigile asjassepuutuvatele ettevõtjatele, kelle hulka kuulusid apellant ja Thyssen Stahl, uue vastuväiteteatise, millele need kaks ettevõtjat vastasid eraldi.

15      Komisjonile 23. juulil 1997 saadetud kirjas (edaspidi „23. juuli 1997. aasta avaldus”) märkis apellant järgmist:

„Olete eespool viidatud menetluses [juhtum IV/35.814 – ThyssenKrupp Stainless] palunud [Thyssen Stahli] seaduslikult esindajalt […], et [apellant] sõnaselgelt kinnitaks, et ta võttis vastutuse [Thyssen Stahli] võimalike tegude eest pärast [Thysseni Stahli] roostevabast terasest lametoodete tegevuse üleminekut selles osas, kus küsimus on käesoleva menetluse esemeks olevates roostevabast terasest valmistatud lametoodetes ja puudutab kuni 1993. aastani kestnud ajavahemikku. Selles kirjas kinnitame seda sõnaselgelt.”

16      21. jaanuari 1998. aasta otsuses 98/247/ESTÜ ESTÜ asutamislepingu artikli 65 kohaldamise menetluse kohta (juhtum IV/35.814 – Sulami lisamaks) (EÜT L 100, lk 55; edaspidi „algne otsus”) tuvastas komisjon, et enamik roostevabast terasest lametoodete tootjatest, nende hulgas apellant ja Thyssen Stahl, leppisid Madridis (Hispaania) 16. detsembril 1993 peetud kohtumisel kokku kooskõlastatud hinnatõusus alates 1. veebruarist 1994, muutes sulami lisamaksu arvutamise parameetreid. Ta järeldas sellest, et asjaomased ettevõtjad rikkusid ST artikli 65 lõiget 1.

17      Algsest otsusest teavitati üksnes apellanti ja mitte Thyssen Stahli, kuna komisjon asus 23. juuli 1997. aasta avalduse alusel seisukohale, et apellant vastutas Thyssen Stahli tegevuse eest. Seega määras komisjon talle trahvi ka Thyssen Stahlile süükspandavate asjaolude eest, mis puudutasid ajavahemikku detsembrist 1993 kuni 1. jaanuarini 1995.

18      Apellant esitas 11. märtsil 1998 hagi, milles ta palus muu hulgas tühistada algne otsus.

19      Üldkohus tühistas 13. detsembri 2001. aasta otsusega liidetud kohtuasjades T‑45/98 ja T‑47/98: Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon (EKL 2001, lk II‑3757) algse otsuse osas, milles Thyssen Stahli süü ST artikli 65 lõike 1 rikkumise eest omistati apellandile, ja vähendas sellest tulenevalt trahvi. Üldkohus leidis, et komisjon ei võimaldanud apellandil esitada oma seisukohti Thyssen Stahlile etteheidetavate asjaolude kohta ja rikkus seega kaitseõigusi.

20      Euroopa Kohus jättis 14. juuli 2005. aasta otsusega liidetud kohtuasjades C‑65/02 P ja C‑73/02 P: ThyssenKrupp vs. komisjon (EKL 2005, lk I‑6773) rahuldamata apellatsioonkaebused, mille apellant ja komisjon selle otsuse peale olid esitanud.

21      Pärast apellandi ja Thyssen Stahliga peetud kirjavahetust saatis komisjon 5. aprillil 2006 apellandile vastuväiteteatise. Apellant vastas vastuväiteteatisele 17. mai 2006. aasta kirjaga ja 15. septembril 2006 toimus avalikult tema ärakuulamine.

22      20. detsembril 2006 tegi komisjon vaidlusaluse otsuse. Otsuse preambulist nähtub, et otsus tugineb muu hulgas ESTÜ asutamislepingule ja eeskätt ST artiklile 65 ning EÜ asutamislepingule ja määrusele nr 1/2003. Selle otsuse resolutsioonis on ette nähtud järgmist:

„Artikkel 1

[Thyssen Stahl] on rikkunud ST artikli 65 lõiget 1 16. detsembrist 1993 kuni 31. detsembrini 1994, kuna ta muutis ning rakendas kooskõlastatult sulamilisandi arvutamise mudeli normväärtust ja et sellise teguviisi eesmärk ja tagajärg oli piirata ja moonutada konkurentsi normaalset toimimist ühisturul.

Artikkel 2

1.      Artiklis [1] märgitud rikkumiste eest määratakse trahv summas 3 168 000 eurot.

2.      Kuna [apellant] võttis 23. juuli 1997. aasta [avaldusega] endale vastutuse [Thyssen Stahli] tegude eest, määratakse viimase trahv [apellandile].”

III –  Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

23      Apellant esitas vastavalt EÜ artiklitele 225 ja 230 vaidlusaluse otsuse tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 6. veebruaril 2007.

24      Esimeses väites tugines apellant nulla poena sine lege põhimõtte rikkumisele, kuna ST artikli 65 lõiget 1 kohaldati pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist. Tema teine väide käsitles seda, et määruse nr 1/2003 ja ST artikli 65 kombineeritud kohaldamine oli õigusvastane. Kolmandas väites tugines apellant seadusjõu rikkumisele, kuna Euroopa Kohus on eespool viidatud kohtuotsuse ThyssenKrupp vs. komisjon punktis 88 tõdenud, et ta ei vastutanud Thyssen Stahli tegude eest.

25      Neljandas väites kinnitas apellant, et 23. juuli 1997. aasta avaldus ei saanud olla tema vastutuse tekkimise ega trahvi maksmise kohustuse ülemineku aluseks. Viiendas väites leidis ta, et vaidlusalune otsus rikub „täpsuse põhimõtet”, kuna karistuse määramise õiguslik alus ega „eraviisilise avaldusega vastutuse võtmise” kontseptsioon ei olnud määratletud piisava täpsusega.

26      Kuues väide tulenes non bis in idem põhimõtte rikkumisest vastutuse ülemineku tõttu eraviisilise avalduse alusel. Seitsmendas väites väitis apellant, et Thyssen Stahli toime pandud rikkumine oli aegunud. Kaheksas ja üheksas väide tuginesid kaitseõiguste rikkumisele tulenevalt sellest, et esiteks rikuti toimikuga tutvumise õigust ja teiseks oli vastuväiteteatis õigusvastane.

27      Teise võimalusena leidis apellant oma kümnendas väites, et trahvisumma oli arvutatud valesti, sest komisjon ei arvestanud asjaoluga, et apellant ei vaidlustanud rikkumise kui sellise asetleidmist.

28      Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 37 ja 38 on täpsustatud, et pooled kuulati ära 11. detsembri 2008. aasta kohtuistungil ja et sellel kohtuistungil teatas apellant, et ta võtab 23. juuli 1997. aasta avalduse tagasi, ning see kanti kohtuistungi protokolli.

29      Üldkohus jättis vaidlustatud kohtuotsuses hagi rahuldamata ja mõistis kohtukulud välja apellandilt.

30      Kõigepealt leidis Üldkohus sisuliselt, et ST artikli 65 lõike 1 kohaldamine pärast 23. juulit 2002 sellele kuupäevale eelnenud asjaoludele ei riku nulla poena sine lege põhimõtet ja et selle kohaldamiseks võis komisjon oma pädevuse rajada määrusele nr 1/2003. Üldkohus leidis, et Euroopa Kohus oli eespool viidatud kohtuotsuses ThyssenKrupp vs. komisjon, mis on jõustunud, nentinud, et apellant oli 23. juuli 1997. aasta avalduse kohaselt vastutav Thyssen Stahli tegude eest.

31      Seejärel leidis Üldkohus, et karistuse ja vastutuse ülemineku õiguslikud alused olid määratletud piisava selgusega esiteks määruse nr 1/2003 artikli 7 lõikes 1 ja artikli 23 lõikes 2 ning teiseks 23. juuli 1997. aasta avalduses. Non bis in idem põhimõtte väidetav rikkumine lükati tagasi, kuna selle avalduse alusel oli Thyssen Stahli toimepandud rikkumine apellandile süükspandav. Üldkohtu hinnangul ei olnud rikkumine aegunud, kuna aegumist tuli hinnata apellandi suhtes ning aegumine oli algset otsust puudutava kohtumenetluse ajal peatunud.

32      Viimaks otsustas Üldkohus, et vastuväiteteatis oli nõuetekohane ning et komisjon ei olnud rikkunud apellandi õigust tutvuda toimikuga ega rikkunud õigusnormi, kui ta jättis arvesse võtmata selle, et selle rikkumise asetleidmist väidetavalt ei vaidlustatud.

IV –  Poolte nõuded

33      Apellant palub Euroopa Kohtul:

–        tühistada vaidlustatud kohtuotsus;

–        teise võimalusena saata kohtuasi tagasi Üldkohtusse;

–        kolmanda võimalusena vähendada talle vaidlustatud otsuse artiklis 2 määratud trahvi, ja

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

34      Komisjon palub Euroopa Kohtul:

–        jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja vaidlustatud kohtuotsus muutmata, ja

–        mõista kohtukulud välja apellandilt.

V –  Suulise menetluse uuendamise taotlus

35      Komisjon palus dokumendis, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 28. oktoobril 2010, et Euroopa Kohus teeks määruse suulise menetluse uuendamiseks Euroopa Kohtu kodukorra artikli 61 alusel, juhul kui ta peab käsitlema küsimusi, mis puudutavad „seadusjõu põhimõtte piiramist võistlevuse põhimõttega”, komisjoni võimalust määrata käesoleva kohtuotsuse langetamisest hilisemas haldusfaasis vaidlusaluse tegevuse eest Thyssen Stahlile trahv või algse otsuse tühistamise tagajärgi aegumise peatumise suhtes. Nimelt uuris apellandi sõnul kohtujurist neid küsimusi oma ettepaneku punktides 155, 174–176 ja 198–212, kuid need ei ole vaidluse ese ja pooled ei ole nende üle vaielnud.

36      Vastavalt nimetatud sättele kuulati selle taotluse osas ära kohtujuristi ettepanek.

37      Euroopa Kohus võib omal algatusel või kohtujuristi ettepanekul või poolte taotlusel kodukorra artikli 61 kohaselt määrusega suulise menetluse uuendada, kui ta leiab, et tal ei ole piisavalt informatsiooni või kui asja lahendamisel tuleks tugineda argumendile, mille üle pooled ei ole vaielnud (vt 8. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑42/07: Liga Portuguesa de Futebol Profissional ja Bwin International, EKL 2009, lk I‑7633, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

38      Euroopa Kohus leiab, et antud juhul on tal olemas kogu vajalik teave tema menetluses oleva kohtuasja lahendamiseks ning et vaidluse lahendamisel ei ole vaja käsitleda argumente, mille üle Euroopa Kohtus ei ole vaieldud.

39      Järelikult puudub vajadus suulise menetluse uuendamiseks.

VI –  Apellatsioonkaebus

40      Apellant esitab viis väidet. Esimene väide puudutab nulla poena sine lege põhimõtte rikkumist ST artikli 65 lõike 1 kohaldamise tõttu pärast 23. juulit 2002, määruse nr 1/2003 artikli 23 väära kohaldamist ST artikli 65 lõike 1 rikkumise suhtes, ESTÜ asutamislepingule allakirjutanud riikide suveräänsuse rikkumist ning Üldkohtu 12. septembri 2007. aasta otsuse kohtuasjas T‑25/04: González y Díez vs. komisjon (EKL 2007, lk II‑3121) kohaldamatust käesoleva kohtuasja asjaoludele.

41      Teises väites leiab apellant, et asjaolu, et talle omistati vastutus Thyssen Stahli tegude eest, ei olnud seadusjõuga tuvastatud eespool viidatud kohtuotsuses ThyssenKrupp vs. komisjon, et Üldkohus jättis tähelepanuta res iudicata põhimõtte ulatuse, et Üldkohus rikkus kaitseõigusi ning et Üldkohus tuvastas valesti, et 23. juuli 1997. aasta avaldusega läks Thyssen Stahli vastutus temale üle.

42      Kolmas väide puudutab nii vaidlusaluse otsuse õigusliku aluse kui vastutuse ülemineku osas täpsuse puudumist, mille Üldkohus oli ekslikult jätnud esile tõstmata. Neljandas väites heidab apellant Üldkohtule ette aegumist reguleerivate sätete rikkumist. Viies väide puudutab trahvisumma arvutamist reguleerivate põhimõtete rikkumist.

A –  Esimene väide ja kolmanda väite esimene osa, et rikutud on nulla poena sine lege ja „täpsuse” põhimõtteid ning et komisjonil puudub pädevus

1.     Poolte argumendid

43      Esimeses väites kinnitab apellant esiteks, et ST artikli 65 lõike 1 kohaldamisega pärast 23. juulit 2002 rikutakse nulla poena sine lege põhimõtet, kuna ESTÜ asutamislepingu kehtivus ja pädevus, mis selle lepinguga komisjonile anti, lõppesid ST artikli 97 alusel nimetatud kuupäeval. Ta rõhutab, et ühenduse õiguse ja rahvusvahelise õiguse keeld tõlgendada analoogia alusel karistusõiguse sätteid ja trahve käsitlevaid sätteid nõuab, et karistuse aluseks olev õiguslik alus tuleneb selgelt ja ühemõtteliselt kirjutatud õigusest.

44      Apellandi arvates ei võimalda see, et pärast 23. juulit 2002 võivad teatavad varem ESTÜ asutamislepingu kohaldamisalasse kuulunud teod kuuluda EÜ asutamislepingu kohaldamisalasse, teha mingit järeldust võimaluse kohta karistada pärast seda kuupäeva ST artikli 65 lõike 1 alusel rikkumiste eest, mis lõppesid enne nimetatud kuupäeva.

45      Üldkohus on segi ajanud mõisted ühenduse õiguskorra ühtsus ja järjepidevus, kui ta nendest mõistetest järeldas, et ESTÜ asutamisleping võib olla kohaldatav EÜ asutamislepingu kohaldamisalas. Kuna ESTÜ ja EÜ asutamislepingud on rahvusvahelise avaliku õiguse lepingud, on nende suhtes kohaldatavad 23. mai 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artiklis 70 sätestatud põhimõtted, mille kohaselt ei saa mis tahes lepinguline kohustus või mis tahes pädevus tuleneda rahvusvahelise õiguse lepingust, mille kehtivus on lõppenud.

46      Isegi kui eeldada, et ühenduse asutamislepinguid tuleb tõlgendada ühtsete põhimõtete kohaselt, ei tähenda see, et komisjonil on üldine pädevus neid täita, sõltumata eri asutamislepingutest tulenevate eri õiguskordade olemasolust. Nimelt tuleneb mitmest ühenduse õiguse aktist, et institutsioonidel on vaid spetsiifilised antud volitused, mis tulenevad õiguslikult eraldiseisvatest asutamislepingutest.

47      Järelikult ei ole komisjonil enam ESTÜ asutamislepingul põhinevat pädevust, apellandi arvates ei oma tähtsust see, kas ST artikli 65 ja EÜ artikli 81 kohaselt karistatavate rikkumiste koosseisu tunnused üksteisele vastavad ja kas neid tõlgendatakse samamoodi. See, et teatavates siseriiklikes õigustes tõlgendatakse keelatud kokkulepete koosseisu tunnuseid samamoodi nagu EÜ artiklites 81 ja 82 ette nähtud koosseise, ei tähenda, et komisjonil on õigus kohaldada asjaomaseid siseriiklikke sätteid.

48      Apellant märgib, et Üldkohtu praktika kohaselt ei saa ESTÜ asutamislepingu lex specialise laad võrreldes EÜ asutamislepinguga olla pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist aluseks ST artikli 65 lõike 5 kohasele pädevusele. Ta leiab, et seda seisukohta tuleb laiendada ST artikli 65 lõikele 1, kuna see on osa karistuse õiguslikust alusest. Põhimõte lex specialis derogat legi generali ei saa seega põhjendada seda, et kohaldatakse ST artikli 65 lõiget 1 – mis enam ei kehti –, kuna see põhimõte reguleerib vaid kahe jõus oleva õigusnormi vahelist suhet.

49      Kuna puuduvad õigusnormi jõuga üleminekusätted – nendega ei ole tegemist 18. juunil 2002 vastu võetud komisjoni teatise puhul teatavate konkurentsijuhtumite käsitlemise kohta tulenevalt ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemisest (EÜT C 152, lk 5) – mis võimaldavad komisjonil karistada ST artikli 65 lõike 1 rikkumisi pärast 23. juulit 2002, ei näe ükski asutamislepingute või teisese õiguse säte ette komisjonile võimalust teha pärast 23. juulit 2002 niisugune otsus, nagu on vaidlusalune otsus.

50      Teiseks rõhutab apellant, et pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist ei ole enam õigusnormi, mis näeb ette karistused ST artikli 65 lõike 1 rikkumise korral, kuna selle artikli lõike 5 kehtivus lõppes ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppedes, kusjuures Üldkohus on seda oma varasemas kohtupraktikas tunnustanud.

51      Kuna Üldkohus leidis, et määruse nr 1/2003 artiklit 23 tuleb tõlgendada nii, et see lubab komisjonil karistada ESTÜ asutamislepingu rikkumiste eest hoolimata sellest, et see säte ei sisalda mingit viidet ST artiklile 65, siis on Üldkohus apellandi arvates rikkunud nulla poena sine lege põhimõtet, millest tuleneb, et karistusõigusnorme ei tohi tõlgendada ulatuslikumalt nendest sõnasõnalisest tähendusest. Nende õigusnormide tõlgendamisel ei tohi kasutada laiaulatuslikku ajaloolist, süstemaatilist või teleoloogilist tõlgendamist, kuna see tähendaks kohaldamist analoogia alusel, mis on karistusõiguse valdkonnas keelatud.

52      Sellega seoses märgib apellant, et kohtupraktikast tuleneb, et karistuse saab määrata vaid siis, kui selleks on olemas selge ja üheselt mõistetav õiguslik alus, mis näeb sõnaselgelt ette karistuse määramise asjaomaste asjaolude korral. Ta järeldab sellest, et Euroopa Kohus lükkas karistusõiguse valdkonnas tagasi mis tahes laiaulatusliku süstemaatilise või teleoloogilise tõlgenduse, mis läheb kaugemale asjaomaste sätete sõnasõnalisest tähendusest. Kuid Üldkohus tõlgendas analoogia alusel, mis on keelatud.

53      Kolmandaks leiab apellant, et tingimused määruse nr 1/2003 artikli 23 kohaldamiseks analoogia alusel ST artikli 65 lõike 1 rikkumisele, ei ole täidetud. Nimelt peaksid asjaolud olema analoogsed nimetatud artikliga 23 hõlmatud asjaoludega ning peaks esinema seadusandja taotletava eesmärgiga vastolus olev õiguslünk.

54      Kuid apellant on arvamusel, et isegi kui oletada, et ST artikli 65 lõige 1 on kõigis asjassepuutuvates aspektides identne EÜ artikliga 81, mis aga ei ole nii, kuna asjaolud erinevad mitmes aspektis, ei ole seadusandja taotletud eesmärgiga vastuolus olevat õiguslünka. Nimelt võib kohus demokraatia ja võimude lahususe põhimõtete kohaselt täita vaid õiguslüngad, mis on taotletava eesmärgi vastaselt jäänud seadusandjal reguleerimata. Kohtul puudub pädevus muuta seadusandja akte, kohaldades sätteid, mis tunduvad talle kehtivatest sätetest sobivamad.

55      Apellant leiab, et kõnesoleval juhul räägib niisuguse õiguslünga olemasolu vastu see, et seadusandja ei ole ette näinud mingeid üleminekusätteid, kuigi mitmes muus ESTÜ asutamislepingu valdkonnas on vastu võetud pikendavad või üleminekusätted, ning nõukogu ja liikmesriikide valitsuste esindajate 20. juuli 1998. aasta resolutsioonis, mis käsitleb Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamislepingu kehtivuse lõppemist (EÜT C 247, lk 5), palusid Euroopa Liidu Nõukogu ja nimetatud esindajad komisjoni, märkides, et nad on valmis võtma vastu kõik vajalikud meetmed, et tulla toime nimetatud asutamislepingu kehtivuse lõppemise tagajärgedega, esitada ettepanekuid, mis puudutavad muid valdkondi, mida see kehtivuse lõppemine puudutab, ilma et komisjon oleks sellele palvele vastanud keelatud kokkulepete õiguse valdkonnas.

56      Neljandaks leiab apellant, et määruse nr 1/2003 artikli 23 kohaldamine ST artikli 65 lõike 1 rikkumise suhtes rikub EÜ artiklit 5, artikli 7 lõiget 1 ja artiklit 83, kuna selle artikli 23 kohaldamine ei tohi minna kaugemale sellest, mis on lubatud nimetatud määruse volitusnormiga. Kui eeldada, et nõukogu soovis sõnastada nimetatud artiklit 23 nii, et selle kohaselt on lubatud karistada ST artikli 65 lõike 1 rikkumiste eest, ei oleks see olnud võimalik, kuna EÜ asutamisleping annab volituse vaid asutamislepingu enda sätete kohaldamiseks.

57      Apellant märgib, et EÜ artiklist 5, EÜ artikli 7 lõike 1 teisest lausest ja EÜ artiklist 211 nähtub, et EÜ asutamislepingust tulenevate institutsioonide kohustuste täitmise raames on komisjoni volitused ja pädevus rangelt piiritletud EÜ asutamislepinguga ja seda selles asutamislepingus. Kuna rikkumise koosseisu tunnused ja õiguslikud tagajärjed moodustavad koos karistuse õigusliku aluse, siis on see loogika kohaldatav nii rikkumise otsestele õiguslikele tagajärgedele kui ka selle koosseisu tunnustele.

58      Apellant täpsustab, et EÜ artikkel 83 vaid volitab nõukogu andma määruseid EÜ artiklite 81 ja 82 kohaldamiseks. Järelikult ei ole määruse nr 1/2003 artikli 23 kohaldamisala piiritlemine EÜ asutamislepingu sätete rikkumistega redaktsiooniline eksimus, mida saab parandada nimetatud artikli 23 kohaldamisega analoogia alusel ST artikli 65 lõike 1 rikkumistele.

59      Kuna Üldkohus leidis, et määruse nr 1/2003 artikli 23 lõige 2 näeb ette menetlusnormi, siis on Üldkohus rikkunud õigusnorme. Apellant on nimelt arvamusel, et nimetatud artikkel 23 on materiaalõigusnorm, mis annab karistamispädevuse, lubades komisjonil määrata trahve, mida ei ole otseselt EÜ asutamislepingus ette nähtud, EÜ artiklite 81 ja 82 rikkumiste eest.

60      Apellant leiab, et Üldkohus tegi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 85 loogikavea, kui ta põhjendas ST artikli 65 lõike 1 kohaldatavust seaduse ajalist kohaldamist reguleeriva eeskirjaga, mille kohaselt kuuluvad kohaldamisele asjaolude aset leidmise ajal kehtinud materiaalõigusnormid. Nimelt eeldab kehtivuse kaotanud sätte ajaline kohaldamine seda, et komisjoni pädevus kõnesoleva õiguskorra sätteid kohaldada on säilinud, mis aga käesolevas asjas nii ei ole.

61      Viiendaks väidab apellant, et vaidlustatud kohtuotsus rikub ESTÜ asutamislepingule allakirjutanud riikide suveräänsust, kuna selle asutamislepingu kehtivuse lõppemisega läks pädevus määrata karistusi asjassepuutuvas valdkonnas tagasi liikmesriikidele, sest allakirjutanud riigid andsid komisjonile karistamispädevuse vaid kuni selle kuupäevani.

62      Kuuendaks väidab apellant esiteks, et Üldkohus viitas valesti oma eespool viidatud kohtuotsuse González ja Díez vs. komisjon punktile 57 jj. Isegi kui eeldada, et see kohtuotsus on põhjendatud, on see langetatud riigiabi valdkonnas. Kuid keelatud kokkulepete valdkonnas nõuab nulla poena sine lege põhimõte trahvi määramiseks rangemaid eeskirju.

63      Teiseks märkis Üldkohus väidetavalt, et riigiabi eeskirjade eiramisest tulenev konkurentsi moonutamine võib laiendada oma ajalist mõju pärast ESTÜ asutamislepingu lõppemist. Seevastu puudutab käesolev kohtuasi apellandi arvates ST artikli 65 rikkumist, mis lõppes 1998. aasta jaanuaris ja mis ei avalda trahvi määramise kuupäeval ehk 20. detsembril 2006 enam mingit mõju, mida vaid trahvi määramine oleks võimaldanud kõrvaldada.

64      Kolmanda väite esimeses osas väidab apellant, et leides, et vaidlusalusest otsusest nähtub, et komisjon soovis kombineerida määruse nr 1/2003 artikli 23 lõiget 2 ja ST artikli 65 lõiget 1, eiras Üldkohus „õigusliku aluse täpsuse põhimõtet”, mille kohaselt on nõutav, et karistuse võib määrata vaid siis, kui selleks on olemas selge ja üheselt mõistetav õiguslik alus, mis näeb ette karistuse antud juhtumiks. Ent määruse nr 1/2003 artikli 23 lõige 2 näeb karistused ette mitte ST artikli 65 lõike 1 rikkumise korral, vaid ainult EÜ artiklite 81 ja 82 rikkumise korral.

2.     Euroopa Kohtu hinnang

65      Sissejuhatuseks tuleb kõigepealt nentida, et mis tahes kokkuleppe kohta, mis vastab ST artikli 65 lõikes 1 ette nähtud faktilisele olukorrale ja mis on sõlmitud või rakendatud enne ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist 23. juulil 2002, võis komisjon ST artikli 65 lõike 5 alusel teha kuni selle kuupäevani (kaasa arvatud) otsuse trahvide määramise kohta ettevõtjatele, kes nimetatud kokkuleppes või selle rakendamisel osalesid.

66      Seejärel tuleb tõdeda, et mis tahes kokkuleppe kohta, mis vastab ST artikli 65 lõikes 1 ette nähtud faktilisele olukorrale ja mis on sõlmitud või rakendatud ajavahemikus 24. juulist 2002 30. novembrini 2009, võis komisjon teha niisuguse otsuse EÜ artikli 81 ja nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17 esimene määrus [EÜ] asutamislepingu artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) artikli 15 lõike 2 punkti a või määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a alusel.

67      Lõpetuseks on samuti kindel, et mis tahes kokkuleppe kohta, mis vastab ST artikli 65 lõikes 1 ette nähtud faktilisele olukorrale ja mis on sõlmitud või rakendatud alates 1. detsembrist 2009, võib komisjon teha niisuguse otsuse ELTL artikli 101 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a alusel.

68      Kuid antud juhul vaidlustab apellant sisuliselt Üldkohtu järelduse, mille kohaselt võis komisjon pärast 23. juulit 2002 vastu võetud vaidlusaluse otsusega talle ST artikli 65 lõigete 1 ja 5 ning määruse nr 1/2003 artikli 7 lõike 1 ja artikli 23 lõike 2 punkti a kombinatsiooni alusel määrata trahvi selle eest, et ta enne 23. juulit 2002 osales niisuguse kokkuleppe sõlmimisel ja rakendamisel, mis vastab ST artikli 65 lõikes 1 ette nähtud faktilisele olukorrale.

69      Esiteks, mis puudutab komisjoni pädevust, siis leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 74, et õigusakti õiguslikuks aluseks olev säte, mis annab Euroopa Liidu institutsioonile pädevuse õigusakti vastuvõtmiseks, peab olema jõus õigusakti vastuvõtmise hetkel, mis oli nii määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 puhul.

70      Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 76–79 märkis Üldkohus, et tulenevalt EÜ artikli 305 lõikest 1 oli ESTÜ asutamislepingu puhul tegemist üldnormiks olevast EÜ asutamiselepingust kõrvalekalduva erinormiga ning ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemise tõttu 23. juuli 2002 laienes 24. juulil 2002 EÜ asutamislepinguga kehtestatud üldise korra kohaldamisala sektoritele, mida algselt reguleeris ESTÜ asutamisleping.

71      Üldkohus täpsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 80–82, et EÜ asutamislepingu õigusliku raamistiku järgnemine ESTÜ asutamislepingu õiguslikule raamistikule kuulub liidu õiguskorra ja selle eesmärkide järjepidevuse konteksti, kuna vaba konkurentsi korra loomine ja säilitamine on nii EÜ asutamislepingu kui ka ESTÜ asutamislepingu üks peamistest eesmärkidest. Sellega seoses rõhutas ta, et ST artikli 65 lõike 1 mõisted, kokkulepped ja kooskõlastatud tegevus vastavad mõistetele kokkulepped ja kooskõlastatud tegevus EÜ artikli 81 tähenduses, ja et liidu kohus tõlgendab neid kahte sätet ühtemoodi.

72      Seetõttu järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 83 ja 84, et liidu õiguskorra järjepidevus nõuab, et komisjon tagaks seoses ESTÜ asutamislepingu alusel tekkinud olukordadega nende õiguste ja kohustuste järgimise, mida eo tempore kohaldati ESTÜ asutamislepingu alusel nii liikmesriikide kui muude isikute suhtes, ning et järelikult tuleb määruse nr 1/2003 artikli 23 lõiget 2 tõlgendada nii, et see lubab komisjonil pärast 23. juulit 2002 ratione materiae ja ratione temporis ESTÜ asutamislepingu kohaldamisalasse kuuluvates valdkondades keelatud kokkulepete eest karistusi määrata.

73      Nende kaalutluste puhul ei ole rikutud mingit õigusnormi. Nimelt nähtub kohtupraktikast esiteks, et vastavalt liikmesriikide õigussüsteemide ühisele põhimõttele, mille päritolu ulatub Rooma õigusesse, tuleb õigusnormide muutmisel tagada õiguslike struktuuride järjepidevus, välja arvatud juhul, kui seadusandja on väljendanud vastupidist tahet, ning teiseks, et see põhimõte on kohaldatav liidu esmase õiguse muudatustele (vt selle kohta 25. veebruari 1969. aasta otsus kohtuasjas 23/68: Klomp, EKL 1969, lk 43, punkt 13).

74      Ent nagu märkis õigesti komisjon, ei viita miski sellele, et liidu seadusandja soovis, et ESTÜ asutamiselepinguga keelatud kokkulepped võiksid pärast selle asutamislepingu kehtimise lõppemist mis tahes karistuse kohaldamise alt välja jääda.

75      Esiteks, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 55, rõhutas apellant ise, et nõukogu ja liikmesriikide valitsuste esindajad teatasid oma valmisolekust võtta vastu kõik vajalikud meetmed, et tulla toime nimetatud asutamislepingu kehtivuse lõppemise tagajärgedega. Teiseks, komisjon täpsustas, et ta peab üleminekusätete ettepanekuid esitama ainult siis, kui seda on peetud vajalikuks, ning et arvestades kohaldatavaid õiguse üldpõhimõtteid, leidis ta, et keelatud kokkulepete õiguse valdkonnas niisugune vajadus puudus.

76      Järelikult ei saa apellant selles valdkonnas üleminekusätete puudumisest tuletada mingit põhjendatud argumenti.

77      Lisaks nähtub käesoleva kohtuotsuse punktides 65–67 tehtud järeldustest, et ESTÜ, EÜ asutamislepingute ja ELT lepingu järgnemine tagab vaba konkurentsi tagamise seisukohalt, et komisjon võis karistuse määrata mis tahes tegevuse eest, mis vastab ST artikli 65 lõikes 1 ette nähtud faktilisele olukorrale – olenemata, kas see tekkis enne või pärast 23. juulit 2002 – ja võib seda ka edaspidi teha.

78      Neil asjaoludel oleks asutamislepingute eesmärkide ja sidususega vastuolus ning liidu õiguskorra järjepidevusega ühildamatu see, kui komisjonil puuduks pädevus tagada selliste ESTÜ asutamislepinguga seonduvate õigusnormide ühetaoline kohaldamine, mis loovad õiguslikke tagajärgi ka pärast mainitud asutamislepingu kehtivuse lõppemist (vt selle kohta 18. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑119/05: Lucchini, EKL 2007, lk I‑6199, punkt 41).

79      Teiseks, viimati nimetatud küsimuses leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 85, 86 ja 89 õigustatult, et seaduse ajalist kohaldamist reguleerivatest põhimõtetest kinnipidamine ning õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtetega seotud nõuded eeldavad, et ST artikli 65 lõigetes 1 ja 5 ette nähtud materiaalõigusnorme kohaldatakse käesoleva juhtumi asjaoludele, mis kuuluvad ratione materiae ja ratione temporis selle artikli kohaldamisalasse.

80      Täpsemalt, kuna apellant väidab, et vaidlusalune otsus rikub nulla poena sine lege põhimõtet ja väidetavat „täpsuse põhimõtet” eelkõige seetõttu, et määrus nr 1/2003 ega EÜ artikkel 83 ei viita ST artiklile 65, siis tuleb meenutada, et süütegude ja karistuste seaduslikkus põhimõte (nullum crimen, nulla poena sine lege), nagu see on ette nähtud muu hulgas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 49 lõikes 1, nõuab, et liidu õigusaktid määratleks selgelt süüteod ja nende eest määratavad karistused (vt selle kohta 3. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑303/05: Advocaten voor de Wereld, EKL 2007, lk I‑3633, punktid 49 ja 50).

81      Pealegi nõuab õiguskindluse põhimõte, et niisugused õigusnormid peavad võimaldama asjassepuutuvatel isikutel täpselt teada oma kohustuste ulatust, mida need õigusnormid neile ette näevad, ja neil isikutel peab olema võimalik selgelt teada oma õigusi ja kohustusi ning toimida neile vastavalt (10. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑345/06: Heinrich, EKL 2009, lk I‑1659, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

82      Sellega seoses tuleb rõhutada, et asjaolude asetleidmise ajal nägid ST artikli 65 lõiked 1 ja 5 ette selge õigusliku aluse käesolevas asjas määratud karistuse eest, millest tulenevalt ei saanud apellandile olla teadmata tema tegevuse tagajärjed. Pealegi nähtub käesoleva kohtuotsuse punktides 65–67 tehtud järeldustest, et mis tahes hilisemal ajahetkel oli see tegevus samuti karistatav niisuguse komisjoni määratud karistusega.

83      Ent kuna asutamislepingutes on juba enne asjaolude toimumise aega selgelt määratletud rikkumised ning nende karistuste laad ja tähtsus, mida võidakse nende eest määrata, siis ei ole nende põhimõtete eesmärk ettevõtjatele tagada, et hilisemad õiguslike aluste ja menetlussätete muudatused võimaldaksid neil mis tahes minevikus toime pandud rikkumistega seotud karistusest pääseda.

84      Olgu lisatud, et komisjon märkis enne ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist, et niisugusest karistusest pääsemise võimalust ei ole, täpsustades 18. juunil 2002 vastu võetud teatise teatavate konkurentsijuhtumite käsitlemise kohta tulenevalt ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemisest punktis 31, et kui ta tuvastab rikkumise ESTÜ asutamislepingu kohaldamisalasse kuuluvas valdkonnas, siis on olenemata kohaldamise kuupäevast kohaldatavaks materiaalõiguseks õigus, mis oli jõus ajal, mil rikkumise koosseisu kuuluvad asjaolud aset leidsid, ning kohaldatavaks menetlusõiguseks on pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist EÜ asutamislepingust tulenev õigus.

85      Lisaks ei ole käesoleval juhul ST artikli 65 lõike 5 kohaldamine vastuolus lex mitior’i põhimõttega, kuna vaidlusaluses otsuses määratud trahv on igal juhul väiksem määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 piirmäärast, mis on ette nähtud trahvi määramise puhul liidu konkurentsieeskirjade rikkumise eest.

86      Kõigist neist asjaoludest tuleneb, et apellandi olukorras olevale hoolikale ettevõtjale ei saanud tema tegevuse tagajärjed olla mingil hetkel teadmata ega oleks saanud arvestada sellega, et EÜ asutamislepingu õigusliku raamistiku järgnemise tulemusel ESTÜ asutamislepingu omale oleks ta pääsenud mis tahes minevikus toime pandud ST artikli 65 rikkumisi puudutavast karistusest.

87      Mis puudutab õiguslikku alust ja kohaldatavaid menetlusnorme, siis on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 84 ja 87 samuti õigesti leidnud, et komisjoni õigus määrata vaidlusaluses otsuses kõnesolev trahv tulenes määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikest 2, ja et menetlus tuli läbi viia vastavalt sellele määrusele.

88      Nimelt nähtub kohtupraktikast, et õigusakti õiguslikuks aluseks olev säte, mis annab liidu institutsioonile pädevuse asjassepuutuva õigusakti vastuvõtmiseks, peab olema jõus õigusakti vastuvõtmise hetkel (vt selle kohta 4. aprilli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑269/97: komisjon vs. nõukogu, EKL 2000, lk I‑2257, punkt 45) ja menetlusnormid on üldjuhul kohaldatavad alates ajast, mil need jõustuvad (vt selle kohta 12. novembri 1981. aasta otsus liidetud kohtuasjades 212/80–217/80: Meridionale Industria Salumi jt, EKL 1981, lk 2735, punkt 9, ja 23. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑201/04: Molenbergnatie, EKL 2006, lk I‑2049, punkt 31).

89      Olgu lisatud, et see, et komisjon kohaldas määrust nr 1/2003, ei piiranud, vaid pigem laiendas nendele ettevõtjatele ESTÜ asutamislepingu õiguslikus raamistikus antud menetluslikke tagatisi, kelle suhtes menetlus läbi viidi, ning apellant ei vaidle pealegi sellele vastu.

90      Sellest tuleneb, et Üldkohus võis ilma õigusnorme rikkumata vaidlustatud kohtuotsuse punktides 87 ja 89 järeldada esiteks, et komisjoni pädevus määrata vaidlusaluses otsuses asjaomane trahv tulenes määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikest 2 ja et menetlus tuli läbi viia vastavalt sellele määrusele ning teiseks, et materiaalõigusnormid, milles oli ette nähtud kohaldatav karistus, olid ST artikli 65 lõiked 1 ja 5.

91      Järelikult tuleb apellatsioonkaebuse esimene väide ja kolmanda väite esimene osa tagasi lükata.

B –  Teine väide ja kolmanda väite teine osa

1.     Teise väite esimene osa, et Üldkohus on eespool viidatud kohtuotsuse ThyssenKrupp vs. komisjon punkti 88 tõlgendamisel rikkunud õigusnorme

a)     Poolte argumendid

92      Apellandi arvates leidis Üldkohus vääralt, et Euroopa Kohus omistas talle eespool viidatud kohtuotsuse ThyssenKrupp vs. komisjon punktis 88 vastutuse Thyssen Stahli toimepandud rikkumiste eest. Vastupidi, selles kohtuotsuses keeldus Euroopa Kohus täiendavas põhjenduses seda vastutust talle omistamast. Menetluskontekst, millele Üldkohus oma tõlgenduse põhjendamiseks viitas, ei võimalda anda nimetatud punkti 88 sõnastusele muud tähendust. Järelikult oleks Üldkohus pidanud oma tõlgendusele tuginemiseks vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 102 esitama tõlgendamise taotluse.

93      Pealegi, kuna nimetatud punkt 88 viitab kõigile sama kohtuotsuse punktis 85 ja 86 mainitud avaldustele ja kuulub sama arutluskäigu alla, siis peab apellant arusaamatuks 23. juuli 1997. aasta avalduse väljajätmist Üldkohtu poolt. Samuti, kuna Üldkohus leidis, et kõnealune avaldus ei saanud olla asjakohane, kuna see ei puudutanud Thyssen Stahli tegevust, siis väidab apellant, et kõnealune avaldus puudutas just nimelt Thyssen Stahli tegevust.

94      Viimaseks, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse põhjendusi, mille kohaselt juhul, kui eespool nimetatud kohtuotsuse ThyssenKrupp vs. komisjon nimetatud punkti 88 tuleb tõlgendada apellandi pakutud viisil, ei oleks Euroopa Kohtul olnud mingit põhjust võtta seisukoht vastuapellatsioonkaebuse teise ja kolmanda väite suhtes, siis rõhutab apellant, et liidu kohtud võtavad tihti seisukoha ka muude väidete suhtes peale väite, millega nõustuti.

b)     Euroopa Kohtu hinnang

95      Sissejuhatuseks olgu meenutatud, et Euroopa Kohus otsustas eespool nimetatud kohtuotsuse ThyssenKrupp vs. komisjon punktis 88, et mis puudutab väidetavaid erandlikke asjaolusid, millele komisjon viitas ja mida mainiti selle kohtuotsuse punktis 79, siis piisas kui kõigepealt meenutada, et apellant ei ole Thyssen Stahli majanduslik õigusjärglane, kuna viimati nimetatu eksisteeris edasi eraldiseisva juriidilise isikuna kuni vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise kuupäevani, ja et ühine tegevus, mis iseloomustab Thyssen Stahli ja apellandi tegevust pärast 1. jaanuari 1995, ei ole piisav, et põhjendada enne seda kuupäeva Thyssen Stahli tegevuse süükspanemist apellandile nimetatud kohtuotsuse punktis 82 meenutatud põhimõtte alusel, mille kohaselt võib juriidilisele isikule karistuse määrata vaid talle süüksarvatud tegude alusel. Euroopa Kohus lisas, et mis puudutab viimaseks avaldusi, mille apellant väidetavalt tegi Thyssen Stahli tegevuse kohta haldusmenetluses, siis on ta sama kohtuotsuse punktides 85 ja 86 juba märkinud, et need ei anna alust omistada apellandile vastutust Thyssen Stahli tegevuse eest enne nimetatud kuupäeva.

96      Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 118, et apellandi apellatsioonkaebus, mille alusel tehti eespool nimetatud kohtuotsus ThyssenKrupp vs. komisjon, ei puudutanud seda, kuidas Üldkohus hindas Thyssen Stahli vastutuse üleminekut apellandile. Seda vaidlustatud kohtuotsuses tehtud Üldkohtu järeldust ei ole käesolevas menetluses vaidlustatud.

97      Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 119–121 märkis Üldkohus, et vastuseks nimetatud apellatsioonkaebusele esitas komisjon vastuapellatsioonkaebuse, milles ta tugines muu hulgas teatavate tõendavate dokumentide moonutamisele ja nimetatud vastutuse ülemineku hindamisel toime pandud õigusnormide rikkumisele. Ta täpsustas, et poolte vaidlus käis eespool viidatud kohtuotsuse ThyssenKrupp vs. komisjon punktis 88 vastuapellatsioonkaebuse väitele antud Euroopa Kohtu vastuse tõlgendamise üle. Üldkohus leidis, et see tõlgendus on seotud selle väite ulatusega ja nende argumentide täpse sõnastusega, mille komisjon selle väite toetuseks esitas.

98      Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 122 leidis Üldkohus, et eespool viidatud kohtuotsuse ThyssenKrupp vs. komisjon punktidest 73–79 tuleneb, et vastuapellatsioonkaebuse nimetatud väites ei soovinud komisjon vaidlustada Üldkohtu tuvastatud asjaolu, et 23. juuli 1997. aasta avalduse alusel läks vaidlusalune vastutus üle, vaid ainult Üldkohtu hilisemat järeldust, et seda avaldust ei saanud tõlgendada ka kui apellandi loobumist oma õigusest olla ära kuulatud Thyssen Stahlile etteheidetud asjaolude suhtes.

99      Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 126–128 leidis Üldkohus, et eespool viidatud kohtuotsuse ThyssenKrupp vs. komisjon punktides 81 ja 82 meenutas ja kinnitas Euroopa Kohus Üldkohtu järeldust, mille kohaselt ei tähendanud 23. juuli 1997. aasta avaldus seda, et apellant loobus oma õigusest olla ära kuulatud, ja et selle kohtuotsuse punktides 83–86 uuris ta ja lükkas tagasi komisjoni argumendi selle kohta, et Üldkohus ei võtnud arvesse muid nimetatud avaldusega seotud tõendeid, ja selle kohta, et tõendeid seejärel moonutati. Üldkohus on arvamusel, et nimetatud kohtuotsuse punktis 87 järeldas Euroopa Kohus seega, et Üldkohus ei ole moonutanud 23. juuli 1997. aasta avaldust ega muid tõendeid.

100    Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 129 rõhutas Üldkohus, et eespool viidatud kohtuotsuse ThyssenKrupp vs. komisjon punkti 88 ainus ese oli see, et Euroopa Kohus uuris ja lükkas tagasi „komisjoni muu argumendi eriliste asjaolude esinemise kohta, mis puudutasid väidetavat [apellandi] Thyssen[Stahli] majanduslikuks õigusjärglaseks olemist, nende kahe ettevõtja tegevuse ilmset ühtsust ja [apellandi] poolt haldusmenetluses Thyssen[Stahli] nimel tehtud avaldusi”.

101    Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 131–135 leidis Üldkohus, et arvestades komisjoni vastuapellatsioonkaebuse esimese väite eset, tuleneb eespool viidatud kohtuotsuse ThyssenKrupp vs. komisjon punkti 88 kolmandast lausest, et selles vaid viidatakse selle kohtuotsuse punktides 85 ja 86 tehtud muid avaldusi puudutavale analüüsile, mille apellant esitas haldusmenetluses Thyssen Stahli tegevuse kohta, kui 23. juuli 1997. aasta avaldus, st apellandi vastused kahele vastuväiteteatisele ja tema 17. detsembri 1996. aasta kiri.

102    Nende kaalutluste põhjal järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 136, et nimetatud punkti 88 tõlgendus, mida toetab apellant, „viiks möönmiseni, et ilma põhjenduseta ja lihtsa viitega muutis Euroopa Kohus seisukoha, et õigust olla ära kuulatud on rikutud, järelduseks vastutuse ülemineku kohta, mida aga ei saa lubada”, ja lükkas sellest tulenevalt selle kohtuotsuse punktis 138 sama punkti 88 väära tõlgendamise tõttu tagasi apellandi kolmanda väite.

103    Nende vaidlustatud kohtuotsuses toodud kaalutluste osas ei ole rikutud mingit õigusnormi. Nimelt, esiteks, vastupidi apellandi poolt väidetule ei tuvastanud Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses, et Euroopa Kohus nõustus eespool viidatud kohtuotsuse ThyssenKrupp vs. komisjon punktis 88, et vastutus Thyssen Stahli toimepandud rikkumiste eest omistatakse apellandile. Ta tuvastas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 118 ja 122 vastupidi esiteks, et apellandi apellatsioonkaebus, millest tulenevalt tehti eespool viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp vs. komisjon, ei puudutanud Üldkohtu hinnangut Thyssen Stahlile etteheidetava õigusvastase tegevuse eest vastutuse üleminekut apellandile, ja teiseks, et viimati nimetatud kohtuotsuse punkt 88 puudutas komisjoni vastuapellatsioonkaebust, mis samuti ei seadnud kahtluse alla niisugust vastutuse üleminekut.

104    Teiseks, nagu märkis õigesti Üldkohus, vastas Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuse ThyssenKrupp vs. komisjon punktis 88 konkreetselt nimetatud kohtuotsuse punktis 79 esitatud komisjoni argumentidele. Kuid see viimane punkt piirdub sellega, et võtta kokku vastuapellatsioonkaebuse punktides 84–87 esitatud argumendid, milles viidatakse vastuapellatsioonkaebuse punktidele 60–64.

105    Sellega seoses nähtub toimikust, et kõik argumendid, mille komisjon esitas vastuapellatsioonkaebuse nimetatud punktides, puudutasid üksnes muid apellandi haldusmenetluses tehtud avaldusi, kui 23. juuli 1997. aasta avaldus.

106    Sellest järeldub, et komisjon ega apellant ei viidanud Euroopa Kohtus võimalusele omistada 23. juuli 1997. aasta avalduse alusel Thyssen Stahli vaidlusaluse tegevuse eest vastutust apellandile. Lisaks leidis Euroopa Kohus nimetatud kohtuotsuse punktis 83, et on vaja kontrollida muude tõendite olemasolu kui nimetatud avaldus. Järelikult osutab nimetatud kohtuotsuse punkti 88 viimases lauses esitatud viide sama kohtuotsuse punktides 85 ja 86 mainitud avaldustele muudele avaldustele kui 23. juuli 1997. aasta avaldus.

107    Sellest järeldub, et teise väite esimene osa tuleb tagasi lükata.

2.     Esimene argument, mis on esitatud teise väite teise osa põhjendamiseks, mille kohaselt on Üldkohus eiranud kohtuotsuse seadusjõu põhimõtte ulatust ja rikkunud kaitseõigusi

a)     Kõnealuse argumendi vastuvõetavus

i)     Poolte argumendid

108    Komisjon väidab, et apellandi argumentatsioon on vastuolus märkustega, mille ta esitas esimeses kohtuastmes, kus ta väitis, et liidu kohus oli juba lõplikult vastutuse ülemineku küsimuse lahendanud. Tegemist on seega uue väitega, mis on järelikult apellatsioonimenetluses vastuvõetamatu.

ii)  Euroopa Kohtu hinnang

109    Vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 105–109 nähtub, et apellant väitis Üldkohtus vaidlusaluse otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks esitatud neljandas väites, et 23. juuli 1997. aasta avaldusega ei saanud kaasneda vastutuse üleminek talle Thyssen Stahli õigusvastase tegevuse eest.

110    Kuid ilmneb, et apellant esitas selle väite juhuks, kui Üldkohus lükkab tagasi eespool viidatud kohtuotsuse ThyssenKrupp vs. komisjon punkti 88 tõlgenduse, millele ta tugines oma kolmanda väite raames, ja kui nimetatud kohtuotsusel ega ka eespool viidatud kohtuotsusel Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon ei ole selles osas mingit seadusjõudu.

111    Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 139–147 lükkas Üldkohus nimetatud neljanda väite tagasi seda sisuliselt hindamata, tuginedes seadusjõule, mis oli tema eespool viidatud kohtuotsuse Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon punktis 62 tehtud järeldusel, mille kohaselt oli komisjonil 23. juuli 1997. aasta avaldust arvestades erandkorras õigus omistada vastutus vaidlusaluse tegevuse eest apellandile.

112    Järelikult ei saa apellandil olla keelatud seada oma apellatsioonkaebuses kahtluse alla seda hinnangut, mille Üldkohus andis esimest korda vaidlustatud kohtuotsuses ja mis oli vaidlusaluse kohtuotsuse tühistamisnõude põhjendamiseks esitatud neljanda väite tagasilükkamise alus.

113    Järelikult on apellatsioonkaebuse teise väite teise osa põhjendamiseks esitatud esimene argument vastuvõetav.

b)     Sisulised küsimused

i)     Poolte argumendid

114    Esiteks väidab apellant, et Üldkohus eiras seadusjõu põhimõtet. Selle põhimõtte kohaselt ei saa alustada uut kohtumenetlust, mis puudutab sama eset, kusjuures selle ulatus ei saa minna kaugemale varasema menetluse vaidlusesemest. Kuna vaidlusese on aga määratletud nõuetega ja nende aluseks olevate asjaoludega, siis puudutab nimetatud põhimõte haldusotsuse vaidlustamise korral üksnes vaidlustatud otsust. Apellandi arvates tuleneb sellest, et seadusjõu põhimõte ei takista hagi, mis on esitatud uue otsuse peale, isegi kui need kaks asjassepuutuvat otsust käsitlevad sama eset.

115    Käesolevas asjas puudutas seadusjõud seega igal juhul vaid algset otsust. Apellandi arvates tuli küsimust, kas Thyssen Stahli tegevust sai talle süüks panna, uurida uuesti vaidlusaluses otsuses. Sellega seoses rõhutab apellant, et varasemates kohtumenetlustes piirdus ta kaitseõiguste rikkumisele viitamisega. Üldkohtu poolt aluseks võetud seadusjõu põhimõtte tõlgendus võtab temalt seega võimaluse esitada väiteid, mida ta ei ole veel esitanud.

116    Lisaks leiab apellant, et kuna ta võttis 23. juuli 1997. aasta avalduse tagasi, siis on temale vastutuse Thyssen Stahli tegude eest väidetava üleminekuga seotud asjaolud vaidlusalust otsust arvestades pärast algse otsuse vastuvõtmist muutunud. Kuid vastupidi sellele, mida otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 147, ei saa seadusjõu põhimõttele mingil juhul tugineda faktiliste või õiguslike asjaolude hilisema muutumise korral.

117    Teiseks väidab apellant, et seadusjõu põhimõtte tõlgendus, mida Üldkohus kasutas, kujutab endast kaitseõiguste rikkumist. Kuna algne otsus tühistati, sest seoses Thyssen Stahli tegevuse eest vastutuse omistamisega ei peetud kinni õigusest olla ära kuulatud, siis ta leiab, et see õigus tuli tagada uue menetluse abil. Ent kui vastutuse selle tegevuse eest võis talle omistada üksnes seadusjõu alusel, ei paku uue hagi esitamine mingit huvi, kuna õigus olla ära kuulatud muutub seega sisutühjaks.

118    Komisjon väidab, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale puudutab seadusjõud asjaomase kohtulahendiga tegelikult või vältimatult ära otsustatud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Komisjon täpsustab, et nii algse otsuse vastu algatatud kohtumenetlus kui ka menetlus, mille tulemusel tehti vaidlustatud kohtuotsus, nõudsid selle analüüsimist, kas ta võis 23. juuli 1997. aasta avalduse alusel omistada apellandile vastutuse Thyssen Stahli rikkumise eest.

119    Seda avaldust käsitleti seega vaidluses, mis puudutas neid menetlusi, ja Üldkohus tegi eespool viidatud kohtuotsuse Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon punktides 59 ja 62 järelduse kõnealuse vastutuse omistamise kohta, mida ei vaidlustatud apellatsioonkaebuse raames, mida see kohtuotsus käsitles ja mida pealegi Euroopa Kohus sisulistes küsimustes kinnitas. Kuna komisjon oli EÜ artikli 233 sõnastuse kohaselt kohustatud võtma meetmed Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks, siis oli komisjon kohustatud neid järeldusi arvesse võtma. Lisaks, kuna vaidlusalune otsus võeti vastu samas haldusmenetluses, kui see, mille tulemusel tehti algne otsus, siis ei saa apellant nende samade asjaolude kohta esitada erinevaid väiteid.

120    Komisjon märgib lisaks, et kuigi seadusjõule võib tugineda ainult sama otsuse uue tühistamishagi puhul, kohalduks see ainult siis, kui otsusest esimese menetluse raames kinnitatakse. Kuid see põhimõte on kohaldatav ka tühistamise puhul menetlusnormi rikkumise tõttu, kui mõned eelnevad küsimused on selle raames ära otsustatud.

121    Komisjoni sõnul ei olnud 23. juuli 1997. aasta avalduse tagasivõtmine, mis toimus esimest korda Üldkohtu istungil, õiguslikult võimalik, kuna vaidlusalune otsus võeti vahepeal vastu. Järelikult ei saa vastutuse endale võtmist kui selle otsuse alust enam tagasi lükata. Pealegi räägib apellant endale vastu, kui ta kinnitab üheaegselt, et seadusjõud on vaid algset otsust puudutavatel varasemate kohtuotsuste tagajärgedel ja et Euroopa Kohus on lõplikult eespool viidatud kohtuotsuse ThyssenKrupp vs. komisjon punktis 88 otsustanud, et ta ei olnud materiaalõiguse kohaselt vastutav.

122    Lõpetuseks, kuna algne otsus tühistati menetlusnormi rikkumise tõttu, siis ei ole Thyssen Stahli vastutuse õiguspäraselt endale võtmiseks nõutav tagada õigus olla ära kuulatud, kuna apellant ise ütles, et ta nõustub vastutuse enda kanda võtmisega, olles teadlik oma avalduse tagajärgedest.

ii)  Euroopa Kohtu hinnang

123    Euroopa Kohus on mitmel korral meenutanud esiteks, kui tähtis on nii liidu õiguskorras kui ka siseriiklikes õiguskordades seadusjõu põhimõte (30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑224/01: Köbler, EKL 2003, lk I‑10239, punkt 38; 16. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑234/04: Kapferer, EKL 2006, lk I‑2585, punkt 20, ja 29. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑526/08: komisjon vs. Luksemburg, EKL 2010, lk I‑6151, punkt 26), ja teiseks, et seadusjõud puudutab üksnes asjaomase kohtulahendiga tegelikult või vältimatult ära otsustatud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Luksemburg, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

124    Antud juhul tuleb märkida, et Üldkohus otsustas eespool viidatud kohtuotsuse Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon punktis 62 järgmist:

„Tuleb rõhutada, et ei ole vaidlustatud seda, et arvestades [apellandi 23. juuli 1997. aasta avaldust], oli komisjonil erandkorras õigus omistada [apellandile] vastutus Thyssen Stahlile etteheidetud rikkumise eest [1993. aasta detsembrist kuni 1. jaanuarini 2005]. Tuleb nimelt tõdeda, et niisugune avaldus, mis vastab eelkõige ettevõtjate koondumistele omastele majanduslikele kaalutlustele, tähendab, et juriidiline isik, kellele on üle läinud vastutus teise juriidilise isiku tegevuse eest, kuigi see on üle läinud pärast nimetatud tegevusest tuleneva rikkumise kuupäeva, on kohustatud selle eest vastutama isegi siis, kui üldjuhul on kohustatud vastutama füüsiline või juriidiline isik, kes juhtis ettevõtjat rikkumise toimepanemise ajal.”

125    Sellest tuleneb, et Üldkohus võttis eespool viidatud kohtuotsuse Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon punktis 62 seisukoha 23. juuli 1997. aasta avaldusest tuleneva vastutuse ülemineku õiguspärasuse kohta kõnealuse rikkumise eest.

126    Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 139 ja 140 leidis Üldkohus, et sellest tulenevalt on sellel õigusküsimusel seadusjõud, kuna liidu kohus on selle tegelikult ära otsustanud.

127    Siiski, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 115, väidab apellant, et kohtuasjades, mis on eespool viidatud kohtuotsuste Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon ning ThyssenKrupp vs. komisjon aluseks, piirdus ta kaitseõiguste rikkumisele viitamisega ja seega võtab Üldkohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuses kasutatud seadusjõu põhimõtte tõlgendus temalt võimaluse esitada väiteid, mida ta ei ole veel esitanud.

128    Sellega seoses tuleb märkida, et Üldkohus ise tõdes eespool viidatud kohtuotsuse Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon punktis 51, et apellant piirdus väitega, et „tema õigust olla ära kuulatud seoses Thyssen Stahlile ette heidetavate tegudega ei ole järgitud” ja et ta „oli nõus endale ostjana võtma vastutuse võimalike [Thyssen Stahli] toimepandud rikkumiste eest”. Peale selle rõhutas Üldkohus nimetatud kohtuotsuse punktis 62, et Thyssen Stahli vastutuse üleminekut 23. juuli 1997. aasta avalduse alusel apellandile ei ole vaidlustatud.

129    Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et 23. juuli 1997. aasta avalduse alusel toimunud vastutuse ülemineku õiguspärasust ei käsitletud vaidluses, mis on eespool nimetatud kohtuotsuse Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon alus.

130    Nimelt, arvestades selles asjas Üldkohtus esitatud argumente, piirdus Üldkohtu ülesanne selle hindamisega, kas apellant oli 23. juuli 1997. aasta avaldust tehes loobunud või mitte oma õigusest sellele, et ta kuulataks konkreetselt ära Thyssen Stahli õigusvastase tegevuse asjus.

131    Kuigi Üldkohus pidi selle hindamise raames kindlaks tegema nimetatud avalduse sisu ja võis seega tuvastada, et selle eesmärk oli vastutus üle kanda, ei võinud ta otsustada selle tehingu õiguspärasuse üle, sest vastasel juhul oleks ta võinud teha ultra petita otsuse.

132    Sellest järeldub, et kuna vastutuse ülemineku õiguspärasuse küsimust 23. juuli 1997. aasta avalduse alusel Üldkohtule ei esitatud, siis kujutab eespool nimetatud kohtuotsuses Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjoni punktis 62 tehtud järeldus endast obiter dictum’i, mis ületab Üldkohtule esitatud vaidluse piire ja sellega ei otsustatud tegelikult ega vältimatult ära õigusküsimust. Järelikult ei saa sellel olla seadusjõudu.

133    Lisaks sai käesoleva kohtuotsuse punktides 96 ja 102–106 märgitud, et apellandi apellatsioonkaebus ega komisjoni vastuapellatsioonkaebus, mis on eespool viidatud kohtuotsuse ThyssenKrupp vs. komisjon aluseks, ei puudutanud 23. juuli 1997. aasta avalduse alusel vastutuse ülemineku õiguspärasuse küsimust. Järelikult ei ole Euroopa Kohus tänaseni seda õigusküsimust ära otsustanud.

134    Neid kaalutlusi arvestades tuleb tõdeda, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 139–145, et eespool viidatud kohtuotsuse Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon punktis 62 nimetatud vastutuse ülemineku õiguspärasusele antud Üldkohtu hinnangul oli seadusjõud.

135    Kõigest eeltoodust tuleneb, ilma et oleks vaja uurida teisi apellandi argumente, et apellatsioonkaebuse teise väite teise osa põhjendamiseks esitatud esimese argumendiga tuleb nõustuda.

136    Siiski tuleb meenutada, et kui Üldkohtu otsuse põhjenduste juures on tegemist liidu õiguse rikkumisega, kuid otsuse resolutsioon on muude õiguslike asjaoludega põhjendatud, tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata (13. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑210/98 P: Salzgitter vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑5843, punkt 58).

137    Sellega seoses olgu meenutatud, et kuna Üldkohus otsustas, et kõnealuse vastutuse ülemineku õiguspärasuse hindamisel Üldkohtu poolt eespool viidatud kohtuotsuse Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon punktis 62 oli seadusjõud, siis lükkas Üldkohus tagasi talle esitatud neljanda väite, mis puudutas vastutuse ülemineku õiguspärasust 23. juuli 1997. aasta avalduse alusel.

138    Neil asjaoludel tuleb uurida teist argumenti, mis esitati apellatsioonkaebuse teise väite teise osa põhjendamiseks, mis sisuliselt kordab neljandat väidet, mille apellant esitas Üldkohtus.

3.     Teine argument, mis on esitatud teise väite teise osa ja kolmanda väite teise osa põhjendamiseks, mille kohaselt ei läinud vastutus 23. juuli 1997. aasta avalduse alusel üle ja mille kohaselt on rikutud „täpsuse põhimõtet”

a)     Poolte argumendid

139    Teise väite teise osa põhjendamiseks esitatud teises argumendis meenutab apellant, et ta väitis Üldkohtus, et vastavalt kohtupraktikale ei saanud teda pidada vastutavaks ettevõtjana, kes võtab üle Thyssen Stahli õigused ja kohustused, kuna viimane on jätkuvalt olemas. Kuna Üldkohus omistas talle selle vastutuse 23. juuli 1997. aasta avalduse alusel, siis väidab apellant, et ta piirdus avaldusega, et ta võtab endale vastutuse Thyssen Stahli tsiviilõiguslike võlgade eest ja et see avaldus – kui see oleks veel kohaldatav, mis aga nii ei ole – ei võimalda talle omistada trahve käsitlevast õigusest tulenevat vastutust.

140    Apellant täpsustab, et komisjon palus tal teha avalduse teavitamata teda oma kavatsusest kasutada seda trahvi maksmise kohustuse ülemineku põhjendamiseks. Seda nõuet mõisteti üksnes tsiviilõiguslikku vastutust käsitlevana. Selleks, et lõpetada nimetatud avalduse komisjonipoolne väär tõlgendamine, palus apellant Üldkohtu istungi protokolli kirja panna, et ta võttis selle avalduse tagasi.

141    Igal juhul ei saa niisugune eraviisiline avaldus, mille on teinud ettevõtja, apellandi arvates kanda üle vastutust keelatud kokkulepete alase õiguse rikkumise eest, kuna trahv kujutab endast karistust, mille määravad ametivõimud seaduse alusel, sh ka karistatava isiku nimetamist puudutavas osas. Ius publicum privatorum pactis mutari non potest põhimõtte kohaselt ei saa ametiasutused ega ettevõtjad kõrvale kalduda seadusjärgsest trahvi maksmise kohustusest vastutuse ülemineku teel.

142    Viimaseks, kolmanda väite teises osas leiab apellant, et kuna Üldkohus otsustas, et vaidlusalusest otsusest nähtub, et komisjon rajas tema vastutuse 23. juuli 1997. aasta avaldusele, siis on Üldkohus rikkunud „täpsuse põhimõtet”, kuna lex lata’s ei ole mingit viidet, mille kohaselt võib eraviisiline avaldus, mille on teinud ettevõtja, viia trahvi maksmise kohustuse üleminekuni, ja samuti ei ole määratletud niisuguse ülemineku ulatus ja piirid.

b)     Euroopa Kohtu hinnang

143    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab põhimõtteliselt juriidiline või füüsiline isik, kes juhtis ettevõtjat rikkumise toimepanemise ajal, selle eest vastutama, isegi kui rikkumise tuvastanud otsuse tegemise hetkel ei ole see enam tema vastutuse all (16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑248/98 P: KNP BT vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9641, punkt 71; 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑279/98 P: Cascades vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9693, punkt 78; 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑286/98 P: Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9925, punkt 37, ja 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑297/98 P: SCA Holding vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑10101, punkt 27).

144    Seoses küsimusega, millistel tingimustel võib üksusele, kes ei ole rikkumise toimepanija, siiski rikkumise eest karistuse määrata, on Euroopa Kohtul olnud võimalus täpsustada, et niisuguse juhtumiga on tegemist olukorras, kus üksus, kes pani rikkumise toime, on lõpetatud õiguslikus või majanduslikus mõttes, kuna karistus, mis on määratud ettevõtjale, kes ei tegele enam äritegevusega, võib kaotada oma hoiatava mõju (11. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑280/06: ETI jt, EKL 2007, lk I‑10893, punkt 40).

145    Käesolevas asjas on selge, et asjaolude asetleidmise ajal oli üksus, kellele pandi süüks vaidlusalane õigusvastane tegevus, osa Thyssen Stahlist ja tegutses viimati nimetatu kontrolli all. Teiseks ei ole vaidlustatud seda, et vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise kuupäeval oli Thyssen Stahl õiguslikult jätkuvalt olemas ja tegutses äritegevusega. Sellest tuleneb, et vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 143 ja 144 meenutatud kohtupraktikale oli komisjon põhimõtteliselt kohustatud kõnealuse trahvi määrama Thyssen Stahlile.

146    Selles osas nähtub toimikust, et uurimismenetlus, mille komisjon algatas õigusvastase tegevuse tõttu, puudutas algselt Thyssen Stahli ja et ka pärast nimetatud üksuse üleminekut apellandile jätkas komisjon menetlust kõnesoleva tegevuse eest Thyssen Stahli suhtes.

147    Komisjon täpsustas, et pärast nimetatud üksuse üleminekut apellandile palusid nii apellant kui ka Thyssen Stahl temalt korduvalt, et menetlus viidaks läbi vaid apellandi suhtes. Ent komisjon leidis, et Thyssen Stahli suhtes algatatud menetluse lõpetamine on võimalik vaid siis, kui apellant võtab vastutuse rikkumise eest endale kirjalikult.

148    Nagu nähtub 23. juuli 1997. aasta avalduse sõnastusest endast, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 15, tegi apellant selle avalduse vastuseks nõudele võtta vastutus Thyssen Stahlile etteheidetava õigusvastase tegevuse eest endale kirjalikult. Nimelt oli selle avalduse enda sõnastuse kohaselt avaldus esiteks tehtud asjassepuutuva keelatud kokkuleppe tõttu algatatud menetlusega seotud menetluse osas ja komisjoni nõudel ning teiseks käsitles apellandi vastutust pärast asjaomase tegevusala üleminekut Thyssen Stahli toimepandud tegude eest.

149    Arvestades selle sõnastust, tuleb tagasi lükata apellandi väited, mille kohaselt palus komisjon tal teha avalduse teavitamata teda oma kavatsusest seda kasutada trahvi maksmise kohustuse ülemineku põhjendamiseks, mistõttu saadi sellest nõudest aru nii, et see puudutas vaid tsiviilõiguslikku vastutust. Nimelt tuleb tõdeda, et selles avalduses kinnitas apellant sõnaselgelt, et ta soovib ettevõtjana, kes jätkab kartellikokkulepetega seotud majanduslikku tegevust, endale võtta vastutuse õigusvastase tegevuse eest seoses trahviga, mille komisjon võis määrata nimetatud kartellikokkuleppe tõttu algatatud menetluses.

150    Sellega seoses tuleb rõhutada, et neil asjaoludel oli selle vastutuse ülemineku õiguslik tagajärg, mille apellant endale võttis 23. juuli 1997. aasta avaldusega, temale täiesti selge ja ettenähtav, vastupidi sellele, mida ta väitis.

151    Lisaks nähtub toimikust esiteks, et komisjon tugines sellele avaldusele, et määrata apellandile trahv, mis põhimõtteliselt tulnuks määrata Thyssen Stahlile, ja teiseks, et apellant ei vaidlustanud algse otsuse peale esitatud hagis seda komisjoni õigustoimingut ega seadnud apellatsioonkaebuses, mille ta esitas eespool viidatud kohtuotsuse Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon peale, kahtluse alla järeldust, mille Üldkohus tegi nimetatud kohtuotsuse punktis 62 ja mille kohaselt oli komisjonil nimetatud avaldust arvestades erandkorras õigus omistada talle vastutus Thyssen Stahli õigusvastase tegevuse eest.

152    Nimelt, nagu väidab komisjon, ilmneb, et apellant väitis, et ta ei võtnud endale vastutust 23. juuli 1997. aasta avaldusega Thyssen Stahli õigusvastase tegevuse eest, esimest korda vastuses vastuväiteteatisele menetluses, mille tulemusel tehti vaidlusalune otsus, ja seega staadiumis, mil õigusvastast tegevust puudutav menetlus oli Thyssen Stahli suhtes aegunud. Lisaks ütles apellant, et ta võtab nimetatud avalduse tagasi, esimest korda Üldkohtu istungil menetluses, mille tulemusel tehti vaidlustatud kohtuotsus.

153    Käesoleva asja erandlikel ja konkreetsetel asjaoludel, st esiteks roostevabast terasest lametoodete turul tegutsevale Thyssen Stahlile kuuluva üksuse üleminek apellandile, teiseks 23. juuli 1997. aasta avaldus, milles apellant kinnitas komisjonile sõnaselgelt, et ta soovib nimetatud üksuse ostjana võtta endale vastutuse õigusvastase tegevuse eest seoses trahviga, mille komisjon võib määrata, ja kolmandaks asjaolu, et apellant ei vaielnud vastu – kuigi tal oli selleks mitmel korral võimalus – tõlgendusele, mille komisjon sellele avaldusele andis, enne kui õigusvastase tegevuse menetlus Thyssen Stahli suhtes aegus, tuleb asuda seisukohale, et komisjon võis apellandile omistada vastutuse Thyssen Stahlile etteheidetava tegevuse eest ja määrata talle kõnealuse trahvi.

154    Lisaks tuleb tõdeda, et vastupidi apellandi poolt väidetule, ei olnud 23. juuli 1997. aasta avalduse tagasivõtmine Üldkohtus toimuva istungi staadiumis enam võimalik. Nimelt, selle avalduse sisuga, mille eesmärk oli võimaldada komisjonil määrata nimetatud trahv Thyssen Stahli asemel apellandile, oli niisugune võimalus vastuolus ajal, mil komisjon selle avalduse alusel oli juba vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisega trahvi apellandile määranud.

155    Sellega seoses olgu täpsustatud, et see, et 23. juuli 1997. aasta avalduse hilisem tagasivõtmine ei olnud võimalik, ei takista apellandil vaidlustada liidu kohtutele hagi esitamise teel avalduse sisule antud tõlgendust, nagu nähtub eespool viidatud kohtuotsuse Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon punktidest 64–66, või võtta komisjoni haldusmenetluses otseselt või kaudselt omaks faktilisi või õiguslikke asjaolusid, kuna see ei piira Üldkohtusse hagi esitamise õiguse kasutamist ennast, mis füüsilisele või juriidilisele isikule on antud EÜ artikli 230 neljanda lõiguga (1. juuli 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑407/08 P: Knauf Gips vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 90).

156    Kõike eeltoodut arvestades tuleb teine argument, mis esitati apellatsioonkaebuse teise väite teise osa põhjendamiseks ja mis kordab sisuliselt apellandi Üldkohtus esitatud neljandat väidet, ja kolmanda väite teine osa tagasi lükata.

157    Neil asjaoludel ja kuna vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustes on rikutud liidu õigust, kuid selle otsuse resolutsioon on muude õiguslike asjaoludega põhjendatud, mistõttu tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Salzgitter vs. komisjon, punkt 58), siis õigusnormi rikkumine Üldkohtu poolt, mis tuvastati käesoleva kohtuotsuse punktis 134, ei too kaasa mingeid tagajärgi käesoleva apellatsioonkaebuse uurimisel.

C –  Neljas väide, et rikutud on aegumist reguleerivaid sätteid

1.     Poolte argumendid

158    Apellant väidab, et lükates vaidlustatud kohtuotsuse punktides 193–214 tagasi tema seitsmenda väite, rikkus Üldkohus komisjoni 6. aprilli 1978. aasta otsuses nr 715/78/ESTÜ Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamislepingus ette nähtud menetluste ja sundtäitmise rakendamise aegumistähtaegade kohta (EÜT L 94, lk 22) artikli 1 lõiget 1.

159    Apellant leiab, et kuna see säte näeb ette, et menetlus aegub viie aasta jooksul pärast rikkumise lõppemist ja kuna kõnealune rikkumine lõppes 31. detsembril 1994 Thyssen Stahli tegevuse üleminekuga, aegus rikkumine 1999. aastal. Ta lisab, et kui rikkumise lõppemise kuupäevaks oleks võetud kuupäev, mil teised osalised rikkumise lõpetasid ehk aastal 1998, oleks aegumine aset leidnud aastal 2003. Ta täpsustab, et see oleks nii ka määruse nr 1/2003 artikli 25 või nõukogu 26. novembri 1974. aasta määruse (EMÜ) nr 2988/74 Euroopa Majandusühenduse transpordi‑ ja konkurentsieeskirjades ettenähtud menetluste ja sundtäitmise rakendamise aegumistähtaegade kohta (EÜT L 319, lk 1; ELT eriväljaanne 07/001, lk 61) kohaldamise puhul.

160    Apellant väidab, et Thyssen Stahli suhtes ei võetud mingit otsuse nr 715/78 artiklis 2 ette nähtud aegumist katkestavat meedet. Lisaks ei peatunud aegumine nimetatud otsuse artikli 3 alusel, kuna Thyssen Stahl ei esitanud algse otsuse peale hagi ning kuna apellandi esitatud hagi ei toonud kaasa aegumise peatumist Thyssen Stahli suhtes, sest peatumine tekitab tagajärgi vaid inter partes.

161    Kuna Üldkohus leidis, et aegumise peatumist tuli hinnata apellandist lähtuvalt, kuna viimast peeti 23. juuli 1997. aasta avaldust silmas pidades kõnealuse rikkumise toimepanijaks, siis apellant meenutab, et tema arvates ei ole vastutus, mis talle omistati, seda liiki vastutus, mis lasub ettevõtjal, kes on teise ettevõtja õigusjärglane, vaid kõige enam asendusvastutus. Ent Thyssen Stahli toimepandud rikkumine on eraldiseisev rikkumine, millega seotud vastutus apellandile seejärel üle kanti.

162    Sellega seoses märgib apellant, et Üldkohus tõdes ise, et Thyssen Stahli vastutuse endale võtmine 23. juuli 1997. aasta avalduse alusel ei võimaldanud asuda seisukohale, et kahe rikkumise puhul, mille panid toime apellant ja Thyssen Stahl, oli tegemist ühe ja sama rikkumisega. Ta järeldab sellest, et ka aegumise osas ei saa neid kahte rikkumist pidada üheks ja samaks rikkumiseks, mille õiguslik tagajärg sõltub vaid tema läbiviidud menetlustoimingutest.

163    Lisaks ei oma Üldkohtu viide 16. novembri 2000. aasta otsusele kohtuasjas C‑294/98 P: Metsä-Serla jt vs. komisjon (EKL 2000, lk I‑10065) apellandi arvates tähtust, kuna kohtuasjas, mis oli selle otsuse aluseks, pidi Euroopa Kohus võtma seisukoha võimaluse kohta määrata solidaarselt trahv kahele ettevõtjale tulenevalt nende vahel eksisteeriva majandusüksuse olemasolust. Kuid neil asjaoludel ei ole mingit seost käesoleva juhtumi asjaoludega, mis puudutavad vastutuse omistamist pelgalt 23. juuli 1997. aasta avalduse tõttu.

164    Lõpetuseks, isegi kui eeldada, et apellanti võib pidada kõnealuse rikkumise toimepanijaks, ei mõjuta see asjaolu aegumist. Kohtupraktikast tuleneb, et keelatud kokkulepete õiguses eeldab vastutuse üleminek, et isikule omistatakse vastutus konkurentsivastase tegevuse eest, mille pani toime teine isik. Apellant järeldab sellest, et isegi kui trahvi maksmise kohustus on üle läinud, sõltuvad teise isiku tegevuse eest omistatava vastutusega kaasnevad juriidilised tagajärjed jätkuvalt rikkumise esialgse toimepanija menetlustoimingutest.

165    Apellant täpsustab, et just sellest asjaolust tulenevalt on rikkumise esialgse toimepanija toimingud, mis võimaldavad tema vastutuse välistada või seda vähendada, nt leebema kohtlemise taotlused, siduvad ja tekitavad tagajärgi kolmandale isikule, kellele vastutus üle kanti. Samamoodi, kui selle algse toimepanija rikkumine on aegunud viimase suhtes, ei saa seda õiguslikku tagajärge kõrvaldada vastutuse üleminekuga kolmandale isikule.

2.     Euroopa Kohtu hinnang

166    Esiteks tuleb meenutada, et nii otsuse nr 715/78 artikli 1 lõige 1 kui ka määruse nr 1/2003 artikli 25 lõige 1 kehtestavad komisjoni pädevuse suhtes määrata trahve konkurentsiõiguse sätete rikkumise eest viieaastase aegumistähtaja, mis hakkab vastavalt otsuse nr 715/78 artikli 1 lõikele 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 25 lõikele 2 kulgema alates päevast, mil rikkumine toime pandi või mil see lõppes, ning selle tähtaja kulgemine võib otsuse nr 715/78 artiklite 2 ja 3 ning määruse nr 1/2003 artikli 25 lõigete 3–6 kohaselt katkeda või peatuda.

167    Teiseks tuleb tõdeda, et vaidlusaluses otsuses määratakse trahv vaid apellandile. Neil asjaoludel tuleb aegumist hinnata üksnes apellandi suhtes.

168    Täpsemalt, kuigi apellant väidab õigustatult, et mõned Thyssen Stahli toimingud võivad jätkuvalt tema suhtes mõju avaldada ja et selle ettevõtja suhtes toimunud aegumist ei saa välistada vastutuse üleminekuga, ei tulene sellest, et aegumist tuleb hinnata sellest ettevõtjast lähtuvalt.

169    Sellest tuleneb, et apellandi argument, mille kohaselt oleks Üldkohus pidanud tegema otsuse aegumise kohta Thyssen Stahli suhtes, tagasi lükata.

170    Järelikult, kuna apellant ei vaidle vastu sellele, et komisjon võttis algse otsuse tema suhtes vastu viieaastase aegumistähtaja jooksul ja kuna ta ei esitanud ühtegi argumenti, mis puudutavad vigu, mille Üldkohus on teinud tema suhtes aegumise katkemise või peatumise ajavahemike hindamisel, siis tuleb neljas väide tagasi lükata.

D –  Viies väide, et rikutud on trahvisumma arvutamist reguleerivaid põhimõtteid

1.     Poolte argumendid

171    Apellant väidab, et kuna Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 295–315 tagasi kümnenda väite, siis on Üldkohus rikkunud koostööteatist. Tema arvates oleks pidanud tema kogu koostöö menetluse käigus viima trahvi täiendava vähendamiseni, mis on suurem kui 20%, mida kohaldati nimetatud teatise peatüki D alusel tema koostöö eest menetluses, mille tulemusel võeti vastu algne otsus. Sellega seoses rõhutab ta, et ta tunnistas asjaolude sisulist õigsust ja ST artikli 65 lõike 1 rikkumist.

172    Ükski kaalutlus, millest tulenevalt jõudis Üldkohus järeldusele, et apellandi käitumine ei andnud tunnistust tõelisest koostöösoovist, ei kummuta apellandi argumentatsiooni.

173    Mis puudutab argumenti, et faktiliste asjaolude sisulise õigsuse vaidlustamata jätmine ei puudutanud ajavahemikku 1993/1994 ja et sellest ei olnud mingit kasu, kuna apellant ei tunnistanud Thyssen Stahli toimepandud rikkumisest tulenevat vastutust, siis väidab apellant esiteks, et ta väitis Üldkohtus, et vaidlustamata jätmine puudutas seda ajavahemikku. Teiseks väidab ta, et tõend kõnealuse rikkumise kohta tuli esitada teises menetluses ja et kõnesolev vaidlustamata jätmine seega lihtsustas komisjoni tööd asjaolude tõendamise osas.

174    Kaalutluse osas, mille kohaselt vaidlustas apellant komisjoni pädevuse määrata pärast 23. juulit 2002 karistus ST artikli 65 lõike 1 alusel, rõhutab apellant, et see küsimus ei puuduta asjaolude tõendamist, vaid õiguslikku laadi hinnangut ja seega õigusküsimust. Ent kuna komisjon peab igal juhul tuvastatud asjaolude kohta andma õige õigusliku hinnangu, siis ei saa selle hinnangu vaidlustamine või vaidlustamata jätmine asjaomaste isikute poolt kaasa tuua ei kahju ega kasu.

175    Mis puudutab asjaolu, mille kohaselt eitas apellant esimest korda pärast algse menetluse algatamist 23. juuli 1997. aasta avalduse kehtivust, siis esiteks märgib apellant, et ta ei ole vaidlustanud selle avalduse olemasolu, vaid et ta piirdus õigusliku hinnangu kaitsmisega, mille kohaselt ei võimalda nimetatud avaldus omistada talle vastutust Thyssen Stahli toimepandud rikkumise eest. Teiseks väidab ta, et ta kinnitas Üldkohtus, et alates menetlusest, mille tulemusel tehti algne otsus, märkis ta, et nimetatud avaldust ei saa tõlgendada nii, et see põhjendab trahvi maksmise kohustuse üleminekut.

2.     Euroopa Kohtu hinnang

176    Kohtupraktikast tuleneb, et koostööteatise alusel trahvisumma vähendamine saab olla õigustatud üksnes siis, kui esitatud informatsioon ja asjaomase ettevõtja käitumine annavad tunnistust temapoolsest tõelisest koostööst (28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P, Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑5425, punkt 395).

177    Pealegi tuleb meenutada, et vastavalt EÜ artiklile 229 ja määruse nr 1/2003 artiklile 31 võib Üldkohus tühistada, vähendada või suurendada määratud trahvi või karistusmakset, kuna tal on täielik otsustamispädevus hagide suhtes, mis on esitatud otsuste peale, milles komisjon on määranud trahvi või karistusmakse.

178    Järelikult, kui Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 305–314 otsustas, et komisjon leidis õigesti, et apellandile ei tule võimaldada täiendavat trahvi vähendamist, mis on suurem juba talle võimaldatud 20%‑lisest trahvi vähendamisest, andis kohus oma täieliku otsustuspädevuse teostamisel faktilise hinnangu. Komisjon väidab seega õigustatult, et käesoleva väitega seab apellant kahtluse alla faktilised järeldused ja Üldkohtu poolt tõenditele antud hinnangud.

179    Sellega seoses tuleb meenutada, et EÜ artiklist 225 ja Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust tuleneb, et ainult Üldkohus on pädev esiteks fakte tuvastama – välja arvatud juhul, kui tema tuvastatu sisuline ebaõigsus tuleneb temale esitatud toimiku materjalidest – ja teiseks fakte hindama. Kui Üldkohus on fakte tuvastanud või hinnanud, on Euroopa Kohus vastavalt EÜ artiklile 225 pädev kontrollima nende faktide õiguslikku kvalifikatsiooni ja Üldkohtu poolt neist tuletatud õiguslikke tagajärgi (6. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑551/03 P: General Motors vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑3173, punkt 51, ja 29. septembri 2010. aasta määrus liidetud kohtuasjades C‑74/10 P ja C‑75/10 P: EREF vs. komisjon, punkt 41).

180    Samuti täpsustas Euroopa Kohus, et faktide hindamine kui selline ei ole Euroopa Kohtu kontrollile alluv õigusküsimus, välja arvatud juhul, kui on moonutatud Üldkohtule esitatud tõendeid (18. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑397/03 P: Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑4429, punkt 85, ja eespool viidatud kohtumäärus EREF vs. komisjon, punkt 42).

181    Kuid apellant ei esitanud mingit argumenti, mis võiks tõendada, et Üldkohus on tõendeid moonutanud.

182    Nimelt, mis puudutab argumenti, mille kohaselt leidis Üldkohus vääralt, et faktiliste asjaolude sisulise õigsuse vaidlustamata jätmine ei puudutanud ajavahemikku 1993/1994, siis tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktist 306 ja punkti 307 esimesest lausest nähtub, et nimetatud punkti 307 teises lauses ei leidnud Üldkohus mitte seda, et vastuväiteteatise vastuse punkt 75 ei laienenud sellele ajavahemikule, vaid et see punkt 75 ei olnud piisavalt konkreetne ja selge, et sellest oleks komisjonil kasu.

183    Lisaks, kuivõrd apellant väidab, et ta kinnitas alates menetluse algatamisest, mille tulemusel tehti algne otsus, et 23. juuli 1997. aasta avaldust ei saa tõlgendada nii, et see põhjendab kõnealuse trahvi maksmise kohustuse üleminekut, siis on käesoleva kohtuotsuse punktis 152 juba tuvastatud, et see nii ei olnud.

184    Neil asjaoludel tuleb viies väide tagasi lükata.

185    Sellest järeldub, et apellatsioonkaebus tuleb jätta tervikuna rahuldamata.

VII –  Kohtukulud

186    Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja apellant on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb apellatsioonkaebusega seotud kohtukulud temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

1.      Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja ThyssenKrupp Nirosta GmbH‑lt.

Allkirjad

---

* Kohtumenetluse keel: saksa.